Pullerits: Isalik soovitus, kuidas jalgpalli arvelt aega kokku hoida
Andsin talle isalikku nõu, et selleks peab ikka endal mõistust ja iseloomu jaguma, et jalgpallihullusest hoiduda. Kirjutasin toimetusele: „Kordan (ja palun, jätke meelde): jalgpalli vaatamine on mõttetu, sest see ei anna teile absoluutselt mitte midagi, ainult röövib aega ja nagu [---] ausalt tunnistab, keerab elugraafiku täitsa tuksi. (Isiklik eeskuju: ei ole vaadanud minutitki jalgpalli ega tunne selle vaatamisest vähimatki puudust.)”
Nimelt, üle pooleteise tunni ning koos vaheaja ja üleminutitega ligi kaks tundi ning lisaaja ja penaltite puhul ligi kolm tundi jalgpalli vaatamist saab mõistlikumaks ajakuluks kärpida, kui sa vaatad jalgpalli sellepärast, et näha väravate löömist. (Ausalt, mille pärast muidu seda vaadata? Kas sellepärast, et näha, kuidas pall pika sööduga vasakult paremale läkitatakse?) Selleks tuleb teada, millal on suurem tõenäosus väravaid näha.
Samuti tasub vaadata mängude viimast kolmandikku ja üleminuteid. Kui liita kokku 76.–90. minut ja 90+ lisaminutid, on mängude lõpuosas löödud 56 väravat, mis moodustab 25,9% kõigist väravatest.
Täpsemalt siis nii (minutid, senine löödud väravate arv, protsent kõigist seni löödud väravatest)
1.–15. minut - 31 - 14,4%
16.–30. minut - 26 - 12,0%
31.–45. minut - 29 - 13,4%
46.–60. minut - 44 - 20,4%
61.–75. minut - 30 - 13,9%
76.–90. minut - 33 - 15,3%
90+ (lisaminutid) - 23 - 10,6%
Seega, lihtne soovitus: säästke aega esimese poolaja vaatamata jätmise arvelt.
Foto 1: Ameerika jalgpallivaataja Seattle'is Egiptuse ja Iraani mängu eel 26. juunil. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 2: Horvaatia fänn enne Horvaatia mängu Panama vastu Torontos 23. juunil. Foto autor: picture alliance / Kirchner-Media/Scanpix
Foto 3: Kanada fänn Vancouveris Kanada ja Šveitsi mängu ajal. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 21:04
kommentaare: 19
19 Kommentaarid:
Priit pole minutitki jalgpalli MMi vaadanud aga blogipostitusi MMi kohta tuleb nagu Vändrast saelaudu. Tundub ikkagi, et huvi jalgpalli vastu on suur, kuigi Peremees väidab vastupidist!
Hommikuti kuulan raadio erinevatelt kanalitelt spordisaateid. Jääb arusaam, et justkui (liialdan pisut) need eakamad spordikommentaatorid ei teagi et peale jalgpalli, võrkpalli ja WRC on palju teisigi spordialasi. Ma loodan et nad ikka oskaksid peast nimetada vähemalt 50 spordiala mida veel tuleks kajastada..
Teine jama selles, et esile tuuakse ikka ja jälle samu persoone, isegi spordi lõpetanud kuid mingi isiklik sümpaatia vist. Noorte sportimisi ka ei kuul ja nii jäetaksegi kõrvale need kes tulevikus oleksid tipud.
Jalgpall on väga põnev, kuid tunnisest saatest 55 minutit räägitakse vutist...no kuulge see on madal tase.
Priidule kiitus, sest siin igasuguseid teemasi..
Tomm
Ma olen alati väitnud, et selleks, et kirjutada jalgpallist, ei pea jalgpalli minutitki vaatama. See siin on selle elav kinnitus, et tegu pole ülbitsemise või blufiga. Jalgpalli, muide, jätkuvalt, ei vaata.
Õnneks on järelvaatamine et kõik veerandajad,lisaajad ja penaltid kenasti 15 minuti sisse ära mahutada.
Mõni mäng tuleb ikka tervikuna ära vaadata, siis teab kriitikat asjatundlikumalt teha.
Mis võiks olla hydration break'i eestikeelne vaste? Joogipaus ei järgiks inglisekeelset ametlikku terminit, millega antakse tunnetuslikult edasi ka pausi olulisus. Jahtumispaus ei sobi, sest mis sa ikka jahtud konditsioneeritud staadionil 22 kraadi juures. Ma pakun "Veestama", "Veestamispaus", sest see klapiks tehniliselt, erialaselt ja ametkondlikult. 3 minuti kestel futbollistid joovad pudelist isuga vedelikku, paljud sülitavad suhu kallatud joogi jälle mänguväljaku murule välja, sinna juurde käib vutis tavapärane ohjeldamatu tatistamine - kõik see näeb veeprotseduuri moodi välja. Miks on veestamispaus veel hüva? Mänguaja neljaks tegemine annab sageli igavalt kulgeva sportmängu muutmiseks rohkem võimalusi, treener saab pausidel meestele tarka nõu anda, kuidas vastane murule suruda, formatsiooni muuta või mõne mehe lihtsalt tõhusalt läbi sõimata. Pausid on oivaline hetk reklaame näidata ja raha teenida - seda peame tunnistama, kui tahame raha teenida, siis tuleb jänkidelt õppida. Hea on ka see, et veerandaegade saabumisega kärbiti futbollistide teesklemise ja jokutamise võimalusi. Arstibrigaadi väljakule tellimine maksab murul väänlejale nüüd minuti väljaku kõrval passimist. Kui 5 sekundiga ei suuda palli audist välja visata, siis las viskab juba vastasvõistkonna mängija. Ainult sõimlemise pärssimine on küsitav. Las ropendavad vabalt ilma väljakult eemaldamist pelgamata ja kätt suu ette toppimata. Sõim ja roppused on futbolli naturaalne osa, ikka arvatakse, et teine on pederast või las fantaseerivad, mida nad teeksid vastasmängija õe või emaga.
Kui te ise teate, et see on kurtidele kõrvadele, siis milleks te siis üldse manitsete kolleege, kirjutate toimetusele ja siia blogisse (seejuures korduvalt) jalgpalli vaatamisi mõttetusest? Kas pole selline teadlikult tagajärjetu tegevus samuti täiesti mõttetu?
Ma arvan, et ei pea eriti vaeva nägema, et õppida ära sõimlemine nii, et huultelt pole sõimu sisu loetav. Ja kui juurde teha veel naeratav ja sõbralik larhv, mida uurima ei hakata, et mis ta sealjuures ütles, siis palju jõudu kohtunikule või hiljem kellelegi millegi tõestamisel. Proovige järele: minge peegli ette ja öelge seal, et you son of the bitch motherfucker asshole niimoodi, et huuled ka ei liigu, aga lai naeratus näol - on ju võimalik!
Fanaatikuid see ei mõjuta. Aga peale nende on hulk kahtlejaid, n-ö kõikuvat elementi ehk sood. Vaat neile võib korduva meeldetuletuse peale millalgi siiski kohale jõuda, et ei tasu kulutada oma elu jalgpalli vahtimisele - mõelge, kui palju see inimene lõpuks endale aega võidab. Ikka üldise hüve eest olen väljas.
Eks see olegi tänapäevase (kollasevõitu) ajakirjanduse põhiomadus -- ega millestki kirjutamiseks ei ole vaja sellest teemast veel aru saada... Ajakirjanik on nagu poliitik - andis toimetaja teema (partei ameti), tuleb kirjutada ja arvata -- meenutame siinkohal võrdluseks BSH ekspeigmeest ja tema juhitava ministeeriumi kenjaalseid ettevõtmisi ja ettepanekuid koduse porgandikasvatamise teemal...
Priit Pulleritsul on nii suur ego ja nii kõrge enesehinnang (seda ütles juba prof. Lauristin), et ilma oma arvamust avaldamata lihtsalt ei saa. Kuigi nii mõnigi kord võiks meeles pidada tarkuseteri, et vaikides paistad oluliselt targem välja...
Aga miks ei peaks olema, kui ta lõpetas ainsana cum laude. Tean seda, ta oli me lennus kõige tublim poiss, korralik ja usaldusväärne. Sellepärast seesama Lauristin ta USAsse õppima saatiski.
Eks see cum laude ongi PP selliseks kõiketeadjaks teinud... Kuigi sellest on nii siin kui "päris ajakirjanduses" varemgi juttu olnud kuidas PP selle cum laude nimel üksinda sõjalise arvestust tegemas käis..
Jaa, nii see oli, et pääsesin ainsana sõjalise eksamile õigel ajal ehk esimese korraga. Sellel kui ma eksamit tegin, õiendasid teised sealsamas oma võlgnevusi ja jäid neid veel edaspidigi mitmel korral õiendama. Mõned käisid ikka nädalaid seal "sitsimas". Lõpuks pidid nemad ka ikkagi eksami ära tegema (muidu oleks saanud eksmati), ega neil sellest pääsu polnud. Vahe oli selles, et ma ei lasknud okupatsiooniarmee ohvitseridel end jooksutada, alandada ja mõnitada, et eksamile pääseda, vaid tegin selle kohe ära, ilma et oleks pakkunud neile mõnu end minu peal välja elada.
Lp. Priit Pullerits -- te olite enne ülikooli juba NL ajateenistuse läbinud nagu ma aru saan. Seega puudus teil igasugune vajadus ja kohustus ülikoolis sõjalise kateedri õppes osaleda. Kui te just ei tahtnud miskipärast NL ohvitseriks saada. Ma käisin täpselt samal ajal TTÜ-s ja aastal 1990 mil te ülikooli lõpetasite ei visatud vähemalt TTÜ-s küll enam kedagi sõjalise pärast välja. Ma ei usu, et Tartu Ülikoolis teisiti oli. Ja nagu enne öeldud -- teil puudus NL ajateenistuse läbinunad igasugune vajadus sõjalises õppes osaleda. Ma läksin ise 1988 tehnikaülikooli peale NL ajateenistust ja kuigi esimesel aastal sõjaline veel tunniplaanis oli, siis ei käinud ma seal kordagi ning mitte keegi ei tõstatanud küsimust sõjalise õppe vajalikkusest... Lõpetamisel see küll takistuseks ei saanud. Ka neil, kes otse keskkoolist ülikooli tulid...
Kui eluvõõras te olete! "Seega puudus teil igasugune vajadus ja kohustus ülikoolis sõjalise kateedri õppes osaleda." Sellest vajadusest ja kohustusest oleks priiks saanud vaid juhul, kui oleksin ülikooliõppest lahkunud. Me kõik pidime seal käima, olgu NL armeeteenistus pealegi läbitud - kellelgi polnud sellest pääsu. See algas 1986 ja lõppes 1987 kevadel eksamisega, järgnes 1987 ja lõppes 1988 eksamiga. Veel kord: pidid käima kõik ja käisid ka ja kes eksamit õigeks ajaks ära ei teinud, lendas ülikoolist välja. 1989 kevadsemestril muutus asi juba selliseks, et siis vajus laiali ja kuidagimoodi ametlikult lõpetati ka ära, nii et ülikooli lõputunnistusele läks 1988 eksami hinne.
jahutuspaus sobib hästi - joo, aruta, tõmbatempot alla, las pealtvaatajad jahutavad ennast (joogi või muuga) , jne , jne. PS isegi +22 juures võib palav olla, ilmselt enamus siin on higistanud mis kole ka Suure Mõõduvõtu ajal -15Cga.
Ma ei saa aru, et kui Te hr. Pullerits seda jalgpalli nii vihkate ja isegi ei luba teistel inimestel mänge vaadata, miks siis teete Eesti ühe edukaima jalgpalluriga Postimehes intervjuu? Jalgpalli vaatamisest : igaüks vaatab seda mida ta tahab, hoiab end kursis sellega mis teda huvitab ja on äärmiselt kummaline suur osa Eesti elektroonilisest meediast täis kirjutada sellest kui rumalad need on kes jalgpalli vaatavad. Muide meie peres vaadatakse üht üsna kergekujulist Itaalia telemängu, mis on praktiliselt kõigil õhtutel RAI 1 eetris. Ma ei arva, et me sellepärast kuidagii rumalamad oleme, lihtsalt meeldib vaadata.
Ei maksa arvata, et hr. Priit jalgpalli (või ka laskesuusatamist) vihkab. Priit Pulleritsu suur ego ei luba tal lihtsalt "tavasurelikega" vähemalt avalikult samu asju teha ja tunnustada. Seetõttu valib Priit Pullerits ignorantse (ja samas naeruväärse) eristumise. Ikkagi cum laude TRÜ ajakirjanduskateedri lõpetanu ning Newsweekis (või mis iganes kohas) praktikal käinud Postimehe kirjasaatja... Ja ainuke, kes "ei lasknud end okupatsiooniarmee ohvitseridele jooksutada" vaid läks ise sõjalise arvestust tegema.
See blogi on siin selleks, et teemasid ja lugejate meelsust testida ning ka provitseerida. Kui teema siin kõnetab, siis tuleb tavaliselt ka artikkel päris lehes. Igalühel omad kiiksud ja veidrused.
Priidikuga sarnaselt nõutavad avalikkuselt kuulsust ka nt Trump ja Ahmet-The Dead Terrorist. 0-reaalsustajuga tegelased kõik..,
Postita kommentaar
<< Esileht