Pullerits: Kuidas mind raadios ristküsitluse ja lehes analüütilise vaatluse alla võeti

Kolleeg Raul Ranne, kellega esimesed lähemad, ehkki tollal veel pealiskaudsed kokkupuuted tekkisid kaks kümnendit tagasi Itaalias Torino taliolümpia ajal, kutsus mind Kuku raadio „Sörgiraadio” saatesse, mida ei ole mõtet ümber kirjutada, sest seda saab igaüks ise kuulata.

Üllatas Postimehe arvamus- ja kultuurilisa AK eelmise laupäeva, USA 250. sünniaastapäevale pühendatud number, kus semiootik ja ajakirjanik Janar Ala lahkas seda, kuidas on Ameerika mõjutanud Eesti kultuuri. Kõrvuti Martin Müürsepa, Toomas Hendrik Ilvese ja Järvide dünastiaga pühendas ta seal terve peatüki mulle, alapealkirjaks „Priit Pulleritsu revolutsioon”. Paljusid käsitles ta kergelt iroonilises võtmes, aga mulle ja Järvidele tegi erandi. Pigem püüdis mõista – ja mõistiski. Pean Ala tunnustama: kuigi ma olen temaga elus väga vähe ja põgusalt kokku puutunud, siis läbinägemisvõime on tal suurepärane ja taju täpne.

Lisan tema kirjutatule kursiivis mõned kommentaarid.

1990ndatel ilmus ajakiri Favoriit. Selle üheks asutajaks ja peatoimetajaks oli Priit Pullerits (fotol vasakul). Tema peatoimetaja veergu saatnud pildil võis näha laual väikest USA lippu. Ilmselt ei olnud see seal niisama, vaid ikkagi signaliseeris suundumust.
Jah, väga õige: signaliseeris suundumust. Favoriiti asutades ja toimetades oli mul kaks eeskuju, esiteks ajakiri Vanity Fair, kus olid pikad ja põhjalikud, kaasahaaravad lood, ja teiseks nädalakiri U.S News & World Report, kust võtsin üle sealse utilitaarse rubriigi „News You Can Use”, mis Favoriidi tagaotsas sai lihtsa nime „Loe ja kasuta”. Need olid mõlemad Ameerika ajakirjad. Ameerika mõju oli suur ja sealt sai häbenemata malli võetud.  

Pullerits õppis 1990ndate alguses Columbia ülikoolis (fotol paremal ja all vasakul) ja keskel töötas Newsweekis. Temaga seostus uut tüüpi ajakirjandus, otsustavalt erinev nõukaaegsest surnud kirjatähest. Ikka hoogne ja meelelahutuslik. Nagu Favoriitki, mida huviga lugesin ja kust snitti võtsin, kuidas tuleb kirjutada.
Jah, Ameerika eeskujude järgi tehtud Favoriit oli üheksakümnendatel Eesti ajakirjanduses omamoodi suuna näitaja ja taseme kehtestaja. Seda oli huvitav teha, ja kui endal on huvitav, siis tavaliselt on huvitav ka lugejatel. Favoriiti tehes sain aru, et täpselt nii palju, kui paned millessegi energiat sisse, paistab see ka teistele lõpp-produktist välja. 

Ka tema loengud Tartu Ülikoolis olid sellised, vähemalt nagu neid esimestel kordadel 1990ndate lõpus imetlusega tunnistasin. Ta suutis kommunikeerida. Show-element oli sees. Kindlasti ei võtnud ta ära tahtmist ajakirjanikuks saada, vaid vastupidi, jättis mulje, et ajakirjandus on midagi cool’i.
Nagu ajakiri, pidid ka loengud olema huvitavad, sest kes tahaks näha igavlevaid ja haigutavaid üliõpilasi. Pidasin alati loenguid püstijalu, mitte istudes, nagu mäletan, et seda tegid õppejõud minu õpingute ajal, ja tõesti pingutasin selle nimel, et üliõpilased saaksid need lihtsad asjad, millest neile rääkisin, selgeks. Tollal, üheksakümnendatel oli ajakirjandus popp eriala ja oli seda küllap ka veel nullindatel. Tollesse aega ongi minu meelest jäänud Eesti ajakirjanduse kõige energilisem ja kuldsem aeg. 

Ameeriklasi on laialt üldistades seostatud lapsikusega (meenub üks Jaan Kaplinski essee). Umbes sama laialt üldistades (mis võiks olla parem kui laialt ja mõõdutundetult üldistada) olen näiteks USA krimikirjandust (Raymond Chandler kasvõi) lugedes mõelnud, et see on ju täiskasvanulikkus ise. Täpsetes doosides ja mitte vulgaarseks muutuv meelelahutus. Sellise tegemine nõuab täiskasvanulikku pead. Ka pulleritsulik arusaam ajakirjandusest.
Siin on Ala tabanud naelapea pihta. Jah, polnud vähe neid, kes süüdistasid mind omal ajal Eesti ajakirjanduse amerikaniseerimises ja muutmises meelelahutuseks. Nende arusaam minu tegevusest ja eesmärkidest oli täpselt selline, nagu Ala neile ette heidab. See meelelahutus, millest mina rääkisin, oli lihtsamast lihtsam: selleks et lugeja üldse viitsiks sinu kirjatükki lugeda, peab tal olema kohe esimesest lausest alates huvitav, ja see huvi, mis teda kaasa haarab, peab säilima loo lõpuni. Kui lugeja ei loe, on kirjutaja töö täiesti mõttetu ja tarbetu. Punkt. 

Priit Pullerits on kirjutanud lakoonilise pealkirjaga raamatu «Ameerika» (2007). Olen kaasa elanud tema rattareisidele USA kõrbetes (fotol vasakul). Kõrbe võib pidada üheks USA kultuuri ja mentaliteedi jõujaamaks. Seal on inimene halastamatult üksi. Kõrbe puhul tuleks rääkida nii askeesist kui ka voolujoonelisusest, usun, et mõlemad mõisted passivad Pulleritsu-teemaga.
Järelikult ei ole Moabi rattaseikluste lood, enamasti siin blogis, jäänud sahtlisse kirjutatuks. Et Ala otsustas oma lühikeses ülevaates need välja tuua, on, mis siin salata, kõvas valuutas kompliment. Kõigest paari lühikese lausega tabab ta nii Ameerika kõrbe olemust kui seal seiklemise essentsi. Nagu oleks ta seal ise käinud ja kõike näinud. Aga ju on mu Utah-lood suutnud tekitada temas vähemalt mõningase tunde, et äkki ongi.

Foto 1: Priit Pullerits 2023. aasta sügisel rattaga Ameerikas Utah's. Foto Priit Pulleritsu eraakogust
Foto 2: Priit Pullerits 1993. aasta augustis Tartus ajakirja "Favoriit" toimetuses. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 3: Columbia ülikooli linnak New Yorgis, paremal ajakirjanduskooli hoone. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Columbia ülikooli ajakirjanduskool. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vabadussammas New Yorgis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits 2019. aasta kevadel Utah' kõrbes. Foto Priit Pulleritsu eraakogust