teisipäev, september 29, 2020

Pullerits: Kui hooaeg läbi, kas nüüd ratas nurka? Oh ei! Nüüd alles andmiseks läheb

Tartu rattamaratonist lahutaks meid juba justkui igavik. Mis sellele nädala jooksul järgnes?

Palun väga!

E – tööpäev Tallinnas
T – 32,7 km keskmise kiirusega 32,8 km/h
K – 39,6 km keskmise kiirusega 33 km/h
N – 30,1 km keskmise kiirusega 32,65 km/h
R – 41,2 km keskmise kiirusega 31,9 km/h
L – 26,2 km keskmise kiirusega 31,33 km/h
P – 41,6 km keskmise kiirusega 31,5 km/h

Kokku seega 211,4 km, milleks kulus sõiduaega 6:34.

Viimati kogusin nädalaga sellest suurema kilometraaži juuni kolmandal nädalal – 243,1 km.

Aga eks olid lõppenud nädalal ka ilusad ilmad.

Samas: miks ma siis veel rohkem ei sõitnud?

Aga milleks?! Keskmiselt tunni ja viie minuti pikkused sõidud on parajad, et mitte hakata kahetsema sadulas veedetud aega. Elus on nii palju muud – nii palju muud! –, et rumalus oleks tunde ainult väntamisele kulutada – ei, lausa raisata!

Liiati muutub pedaalimine ajapikku tüütuks.

Piisab sellest, kui läheb välja, teed kiire sõidu ja tunned – jaksan küll! Endiselt on keskmised kiirused sellised, nagu aastaid, mitmeid aastaid tagasi, kuigi füsioloogiliselt ei tohiks see nii olla. Eriti arvestades, et ega ma tee mingit läbimõeldud trenni, et taset hoida.

Ei, lihtsalt sõidan. Vahelduseks ja enda ergastamiseks, nii kehaliselt kui emotsionaalselt.

Sellest piisab, et minna võistlustele ja teha seal enamikule pähe. Mida veel võiks tahta?!

Fotod 1-3: Kes tunneb ära, kus on need kolm pilti lõppenud nädala laupäeval tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits

9 Kommentaarid:

At 10:08, Anonymous Anonüümne said...

Saadjärv ja Lähte

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

"Enamikele pähe"... Väga huvitav konstruktsioon kapist välja tulemiseks - ma olen juba ammu kahtlustanud, et PP on vähemuse esindaja!

 
At 14:13, Anonymous Anonüümne said...

Jättes kõrvale sättimuse võimaluse, siis enamikule pähe tegemine on statistiliselt huvitav fenomen. Nimelt enamvähem kõik pingutavad nii nagu nad üldjuhul pingutavad aastast aastasse. Sellisel juhul on oma kaotusprotsent võitjale selliseks näitajaks mis on korrelatsioonis Cooperi testiga, mis ütlebki ju seda, et mees on talutavas vormis. Kummaline on ainult see, et Cooperi testi tulemuse saab selgitada välja 12 minutiga, samas peremees hoorab tunde vänta andes. Milline potents. Kas tõesti peab tunde väntama, et oma tasemes veenduda?

 
At 16:51, Anonymous Anonüümne said...

2- Raigastvere

 
At 17:11, Blogger Priit Pullerits said...

Tubli, 10:08 ja 16:51, kahe peale küsimused õigesti vastatud.

Aga nüüd lisaküsimus: kui paljud harrastusratturid sõitsid eelmisel nädalal üksinda minust rohkem ja minu keskmisest kiirusest kiiremini?

 
At 17:46, Anonymous Anonüümne said...

60km——1.40-ga

 
At 22:05, Anonymous Anonüümne said...

Eelmine nädal oli Haanja 100, Valgehobusemäe Rattamaraton, Sportland Kõrvemaa Rattamaraton, Lezyne CX Karikasari, ehk paljudel oli number seljas ja ei kulgenud sihitult.

 
At 23:25, Anonymous Anonüümne said...

Aega läks 5 minutit enam, kilomeetreid 2 korda vähem, neto ajakulu oli tunnike vähem, sest sai asendatud autoga kulgemist puhta rattal liikumise lõbuga. Tunnen heameelt, et sellise lõbuga on mul netoaeg alla blogipidaja ajakulu.

 
At 08:00, Anonymous Anonüümne said...

"kui paljud harrastusratturid sõitsid eelmisel nädalal üksinda minust rohkem"

Milleks !?
"Elus on nii palju muud – nii palju muud! –, et rumalus oleks tunde ainult väntamisele kulutada – ei, lausa raisata!"

 

Postita kommentaar

<< Esileht