Eesmärk: lõpetada Tartu maratoni lühem distants, 31 km sõit ajaga mitte üle 2:15.
Modus operandi: võistlema ei hakka, kuid toitlustuspunktides söömaaegu ka ei pea.
Ettevalmistus: 406 km klassikatehnikas suusatamist viimase kahe ja poole kuu jooksul.
Suuskade ettevalmistus: vanadest määretest puhastamine (
mis ei taga siiski fluorikontrolli läbimist, nagu selgus katsel), libisemiseks fluorivaba määre, pidamiseks kliister. (Töövahendis vasakpoolsel fotol.)
Stardipositsioon: 14. rida (fotol ülal paremal) ehk umbes 140. koht, et vältida alguses kiirematega tarbetut ja eesmärgivälist kaasa minemist.
Stardieelne ettevalmistus: süüa üks banaan, tutvuda esimese tõusu ja esimese laskumisega. Tõusul sain aru, et jäljes üles pressimine nõuab suurt vaeva, kergem on joosta raja kõrval kääri, mis tarvis tegin kindlaks, millisesse ritta panna stardis suusad, et saaks kohe tõusu all teisi segamata laiale jäljeta alale suunduda. Tõusule järgneval kiirel kerge vasakkurviga laskumisel tegin kindlaks, et jälg on hea ning midagi kartma ei pea. Enne starti lisasin kahele õhukesele nn higisärgile USA suusakombinesooni alla Postimehe kunagise rattasärgi, sest ilm tundus tuuline ning ei olnud plaani end higiseks sõita. Vöökotiga võtsin kaasa kolm spordigeeli ja mobiiltelefoni.
Nüüd sõidust.
Umbes kümme kilomeetrit enne Tartu maratoni lõppu olid meditsiiniteenistuse esindajad metsa vahel suuremate jõududega väljas: turske mees, punase ristiga särk seljas, hüüdis kõva häälega, et hoitaks sisekurvi, sest väliskurv olla kuratlikult jäine, ning kurvi lõpus, kui sinna püstijalu kohale jõudsid, märkasid, et raja servas ootas teine mees – või oli neid seal lausa kaks, sest kiirus neist möödudes polnud väike? – lausa mootorsaaniga, selle järel kelk haavatute äraveoks.
Probleem oli selles, et punase ristiga mehele lähenedes oli raske aru saada, milline on välis- ja milline sisekurv, sest laskumise allosa veel ei paistnud.
Õnneks täpsustas hoiataja, et tuleb hoida paremale – järelikult on sisekurv seal.
See tähendas laskumise alguses vasakult paremale, üle jäässe pressitud radade libisemist, mis iseenesest on riskantne manööver, kui suusk peaks mõnda jäisesse jälge takerduma.
Kuuldavasti – pärast maratoni kuuleb supilauas igasugustest kogemustest ja läbielamistest – olid mõned suusatajad seal hirmust või ettevaatusest suusad alt võtnud ja alla jalutanud. Mis ei olnud sugugi vähem riskantne tegevus, sest pärast maratoni Elva mändide all neljandasse autoparklasse astudes nägin oma silmaga, kuidas üks mees vähem kui poolekilomeetrisel teekonnal mööda jäist teerada kolmel korral oma suusasaabastega külili lendas. Jäi siiski terveks.
Pärast lõpetamist meeste riietumistelki astudes oli esimene, keda nägin, üleni verise ninaga mees. Ta ütles, et Harimäelt laskudes, kui rada järsku lõppes, oli suusk suuremas lumes n-ö kinni jooksnud ning ta oli pea ees maad rünnanud.
Poole tunni jooksul sai finiši- ja toitlustusalas näha seitset-kaheksat verist nina. Ühel mehel oli pea sidemes. Ühel oli lõual plaaster.
Asi oli selles, et jäiste olude tõttu oli see kõigi aegade kiireim Tartu maraton. Harilikes talveoludes ei ole Tartu maratoni rada midagi keerulist ega riskantset, kuid jää muutis tänase sõidu küllap isegi vilunuile mitmes kohas veidi ärevaks. Hoiataja ja meditsiinisaani saatmine kurvilisele laskumisele kümmekond kilomeetrit enne finišit oli seega korraldajalt ainuõige otsus.
Ei saa salata, et kui too laskumine õnnestus läbida kahele jalale jäädes – ehkki tuli näha vaeva, et vasakule, kurvist välja metsa alla ei tuiskaks –, tabas südant suur kergendus.
Sõitsin seekord ja üldse elus esimest korda lühemat, 31-kilomeetrist distantsi, sest ei pidanud veidi rohkem kui 400-kilomeetrist suusakilometraaži detsembri algusest piisavaks, et minna pikale, 63 kilomeetri sõidule.
Lühema maa esimestel kilomeetritel Arula põldudel on piisavalt tõuse, kus annab oma kohta parandada, isegi kui oled startinud alles 14. reast. Sel sõidul osaleb palju noori, kellest üks kasutas teravaima parempöörde kohas ühe tõusu lõpus ilmselget uisusammu. Näha oli, et enamik oli pidamisega hädas, sest vähesed üritasid üles punnida jäljes, mis oli jäine, vaid otsisid paremat nakkumist jäljest väljas. Ent sealgi tuli enamasti abi otsida käärsammust.
Kui lühem rada ühineb umbes kolme kilomeetri järel pikema distantsiga, olid jõujooned enam-vähem paika pandud. See tähendab, et kiiremad olid läinud oma teed. Mis tähendab, et edaspidi tuli rada jagada peamiselt pikema maa sõitjatega, kel seljas valdavalt numbrid 1700-st 2800-ni. Nende hulgas jäi silma ka üks kaabuga ja kaks naiste rahvariietes sõitjat. Kuid paistis, et ega nad nalja teinud – liikusid igati pühendunult.
Seekordsel Tartu maratonil oli oluline suunata pilk kaugusse, eriti laskumistel. Nii sai aegsasti määrata, kas ees, laskumise all, ootab jäljetu liuväli, kus tekib oht, et suusad võivad joosta laiali, või on siiski aimatav mingigi jälg, mis võimaldab suuski kindlamini juhtida. Tõusude eel tuli jällegi juba eemalt sihtida seda osa, kus paistis rohkem lahtist lund, milles oli lootust suuski pisutki pidama saada. Kui jäid tõusul jäisele rajaosale, polnud muud lahendust kui paaristõugetega üles pressida, sest liuväljal suuski pidama saada on ilmselt jõukohane vaid eliitsõitjatele.
Üldiselt, tunnistagem, tähendab Tartu maraton siiski suurt üksildust, kuigi rajal on ees, kõrval ja taga pidevalt teisi. Aga nemad sind edasi ei vii. Edasi saad liikuda ainult ise vaeva nähes ja pingutades. See, mööngem, on omaette nohistamise töö, kus vahelduvad vaid sõiduviisid. Aga tegemist on ikkagi Tartu maratoniga, Eesti aasta olulisima ja prestiižseima rahvaspordisündmusega – see aitab üksildusest üle olla.
Finišis tahtsin viia vabatahtlikult suusad fluorikontrolli, aga ei õnnestunud. Fluorikontroll, näis, et oli selleks ajaks oma tegevuse juba lõpetanud. Mis siis, et jõudsin Elvasse kohale ligi viis minutit vähem kui kahe tunniga. Korraldajad lasid mulle printerist välja diplomi, millele oli märgitud 77. koht. Esimest korda saja sees – nali!
Suurim saavutus sel maratonil oli küllap see, et suutsin survestada korraldajaid - sel teemal avaldasin isegi maratonipäeva hommikul Postimehes üliloetuks kujunenud loo -, et nad ei tülitaks harrastajaid fluorikontrolliga. Nii said kõik, kes fluori alla panid või lasid panna - ja neid oli oi kui palju, näitas mu reporteritöö telgitagustes -, oma sõidu rahulikult lõpetada ning tavaliste, lihtsate suusasõprade kiusamine jäi ära.
Foto 1: Priit Pullerits (keskel) Arulas Tartu maratoni 31 km sõidu stardi eel. Foto autor: Markus Puusepp
Foto 2: Priit Pulleritsu suuskade ettevalmistuseks kasutatud vahendid. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu maratoni lühema, 31 km sõidu osalejad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Tartu maratoni põhisõidu start Otepääl Tehvandi staadionil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 6, 10 ja 11: Söögipeatus Palu toitlustuspunktis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 7, 9 ja 13: Suusatajad lähenemas Palu toitlustuspunktile. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 8 ja 14: Eliitsõitjad lõpetamas Tartu maratoni. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Rahvariietes suusataja Tartu maratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
144 Kommentaarid:
Tuuli ja Regina super super tublid!
Miks üks ajupesija ei tee arvestust nagu enamasti enda tulemuste järgi maailmameister igas arvestuses kus tingimused mees, kibestunud, ajakirjanik, elab tähtveres jne ja olengi parim vs elanike arv x tulemused ja usun nr 1 või nr 2 maailmas naistes.
Finišis tahtsin viia vabatahtlikult suusad fluorikontrolli, aga ei õnnestunud - pakkuge miks? Ainult üks põhjuks - saaks intriigi! Vaadake Tuuli ja Regine intervjuud peale sõitu - vahetu, siiras ja soe. See ühendab ja tekitab väikeses riigis suurema tunde. Milleks koguaeg otsida intriigi, häbi peaks olema!
Täna nägin esimest korda rattakiivriga suusatajat, aga samas õige lähenemine, pead peab kaitsma.
Jah, üksik hunt, kurb... See oligi paljulubatud reportaaz, või on midagi ehedamat ikka tulemas? Kuidagi kurb ja nukker, emotsiooni pole, nauding puudu, olgu see siis spordimehelik täiega panemise nauding või kulgemise nauding. Nii küll osalejad rajale ei meelita.
Keda kukkumised huvitavad, siis Delfi video lasketiirujärgsest (no see tavaline koht) elust annab kuhjaga vaatamist ja õppematerjali!
NB! Kas nende määrde eemaldamise vahenditega midagi tehti ka päriselt?
Mage jah
Ajakirjanikuhärral jäi riietuse koha pealt mainimata memmerätt, mis oli eeskujulikult kukla taha tõmmatud.
... ja koht ka päris 77. polnud. Seekord sedasi.
Lihtsad ja otsekohesed maamehed tavatsesid öelda: Sea lööd veel maha,aga mis sa lolliga peale hakkad?
Esimene pool rajast oli väga luks, hea jälg ja jääd praktiliselt ei olnud.
Kümnenda km paremkurvi välisosa enne lõppu sai nii mõnelegi saatuslikuks, kuna puhas jää ilma sooneta ja suunda muuta praktiliselt võimatu. Hoogsamad tegid lausa õhulennu järsakust all võpsikusse.
Täna õnnestus läbi ime püsti jääda, aga krt aru ma ei saa, kas rajameistritel tõesti ei olnud võimalik neid jäiseid kohti natuke paremini töödelda. Mõtlen sügavalt, kas järgmine aasta enam üldse lähen. Nagu ütleb Pullerits, siis sõidetud juba kah. Tegelikult saab suusatada ka ilma maratonita. Mõned aastad tagasi olid Tammsalus ka hirm jäised olud. Kuskil Pariisi mägedes,kui kõik ootasid rahulikult laskumise järjekorras tulid tagant kaks ahvi ja hüppasid just minu ees laskumisse. Nagu sellised ahvid ikka olid nad koheselt keset rada siruli ja ei jäänud minulgi muud üle kui ennast pikali visata suusad ülesse tõsta ja algul ühele ja siis teisel nagu gurlinu kivi sisse sõita. Suused kepid jäid õnneks terveks, aga kombe läks maha kandmisele. Täitsa ribadeks oli. See oli minu elu esimene ja siiani viimane kukkumine nendel maratonidel, aga mõistsin, kui ohtlik selline asi on. Sa võid ise olla kui ettevaatlik ja hea tasakaaluga, aga kui oled valel ajal vales kohas siis võid saada korraliku kabeli matsu. Vanus on juba selline, et igasugu vigastused on krdi visad taanduma. Kui korraldaja ei suuda turvalist rada tagada, siis milleks mõtetult oma tervisega riskida. Aeg tuli täna tõesti väga hea (tublisti alla nelja tunni),aga emotsioon jäi millegipärast sitt.
Üldiselt me ju sellist kiiret rada soovimegi. Soov on täidetud ja emotsioon laes. Kiire sõit ongi ohtlik. Parim meetod selle vältimiseks on vähem treenida. 1000 treening km-ga enne maratoni seda alla 4 h aega nüüd just ära ei tee kui varem kõva põhja ja suusavalitsemise oskust keerulistes oludes omandanud ei ole. Mingid peanupud seal 10km paremkurvis justkui võpsikus tõesti olid. Raske öelda, et mis seal aidanuks. Rajaluure või võistluse ärajätmine olid toiminud variandid täna. Viimast me ju ei soovinud. Väga ei kujuta ette, et kuidas ässad tabasid õige trajektoori ära. Vaevalt nad käigult seda valikut tegid.
Tõusudest üles uisutajaid oli sel korral uskumatult palju. Ikka 10-20 sammu korraga. Ja igal jumala tõusul.
Tuntud geograaf Garri Raagmaa annab teada, et enne Palut lendas üks neiu jäärennist välja ja siis tema taga üks mees ka, kes maandus temale ette ja Raagmaa räntsatas küljele, õlg ees. Kui püsti sai, oli asi selge - ta oli murdnud rangluu. Veel samal päeval tehti Raagmaale operatsioon.
Alfaisaste verepulm polegi nõrgema närvikavaga meestele. Kägu ja Pullerits peaksid leidma endale mõne rahulikuma võistluse, kus saab sussi sahistada ja nooruspäevi meenutada.
Rada oli kiire, ohtlikult jäiseid kohti oli mõni üksik.
Arvestades, et paar viimast päeva oli sula ja lausvihm tegi rajameister suurepärase raja. Esimesed 40-45 kilomeetrit olid olud 5+. Viimasel 20 oli lund pisut vähem, kuid selle võrra sai paaristõukega mõnusalt minna anda.
Kui on soov turvalise sõidu järgi, siis sel aastal oli kõigil võimalik osaleda matkagrupis. Kuid selle asemel, et sinna minna, oli ikka vaja ronida meeste klassi ning pärast tulla halama kuidas elu on ebaõiglane.
Mida võib mõelda - panna nende paari ohtliku koha ette suur plakat, et võta rahulikult laskumise all järsk parem kurv vms. Neid kohti pole palju ja hommikul rada läbisõites saavad korraldajad sellega ilma suure lisavaevata hakkama.
Selle vastu, et nii mõnelgi osalejal pole vajalikku suusavalitsemisoskust ning maratoni rada ja eelkõige eile valitsenud kiirusolud käivad ilmselgelt üle jõu, pole korraldajal küll midagi teha.
Mõni mees kohe kuidagi, ei asu mida öelda üritasin. Muidu ei hakataks mingist matka grupist jaguma. On erakordselt halbu suusa valitsejaid, kellel üpris võimas mootor (näiteks Ligi), aga üldiselt on , mida tagapool sõita, seda suurem käpardlus. Kui ma peaks sõitma eilse Tartu maratoni august rada üksi, st ilma konkurentidega ees , taga ja kõrval, ütleks ma et pole hullu. Ohtlikuks teebki asja tõsiasi, et üks käpard suudab hea õnnestumise korral sellisel rajal vähemalt 10 hea suusa valitsemisega meest rajalt maha võtta. Ma arvan, et kui suudetakse terviseradadel jäine rada lumeks freesida, küll oleks suudetud ka TM il.Selle asemel, et tagada ürituse turvalisus, keskendutakse pseudoprobleem ideele.
See krdi autokorrektor sakib sajaga, järjest lollimaks läheb
Kui vaadata seda delfi video algust, siis rinnanumbreid vaadates lihtsalt imestad
https://sport.delfi.ee/artikkel/120271166/delfi-video-jaised-ja-kiired-laskumised-pohjustasid-tartu-maratonil-kukkumisi-uks-mees-tommati-joest-valja
>>>
Mida võib mõelda - panna nende paari ohtliku koha ette suur plakat, et võta rahulikult laskumise all järsk parem kurv vms.
>>>
see plakat ei pruugi eriti hea mõte olla, sest siis lähevad osad veel rohkem sellepeale närvi, et mingi raske laskumine tulemas.
Rajajulgestajad on/oli parem mõte
50. maraton, Tartu kultuuripealinn. Oleks oodanud midagi enamat, omas mahlas marineerimine ja olematu rada.
Kelgul peaks häbi olema. Tasuks kaaluda teatepulga edasi andmist.
Tavasuusatajat ei kavatsetudki kontrollida. JHuba varakult anti teada, et poodiumi-rahvast.
Need, kes poodiumile jõudsid (ka vanuseklassides), ei ole tavasuusatajad vaid ikka palju enamat!
Kui aga Priit tahab kiusu otsida, siis ikka leiab ...
Hr Pullerits, Te käisite kunagi välja veksli, et suuskade määrimise kohta võib küsida kõike -- https://suusk.blogspot.com/2024/01/pullerits-avatud-mikrofon-kusige-koike.html.
Kas võiks nüüd paluda, et teeksite määrimise teemal põhjaliku intervjuu ka mõne tõelise profiga -- neist pole ju puudust. Eesti laskesuusatajate suusad libisesid ilma fluorita Nove Mesto MM 10 kraadises soojas ja määrdunud lumel enamasti imeliselt. Oli lust vaadata, kuidas eestlased norrakatel ja teistel lihtsalt eest ära suusatasid.
Eesti määrdemehi on teisteski tipptiimides ja kui laskesuusatamine ikka kuidagi ei sobi, siis kahevõistleja Kristjan Ilves näitas eelmisel nädalavahetusel Otepääl MK etappidel samuti imelist suusakiirust -- ka tema hooldetiimi võiks intervjueerida.
Jaanus Kunts on tubli mees aga olgem ausad -- ta määrib harrastajate suuski Tähtveres, mitte tippude suuski MM-l ja MK etappidel. See ei ole etteheide kuid ma miskipärast arvan, et tasemevahe on täiesti olemas. Lisaks oskavad MM ja MK taseme hooldemehed ilmselt ka rääkida selest, kuhu see suuskade ja määrimise teema peale fluorimäärete keelustamist edasi suundumas on -- mis on tulnud asemele ja mis veel võib paari aasta perspektiivis juhtuda.
Teine huvitav küsimus, mida MM ja MK tasemel sõitvatelt tippsuusatajatelt võiks uurida, on see kui suur (kui üldse) on tänaseks sarnastes tingimstes erinevus fluoriga määritud ja fluorivabalt määritud suuskade vahel. Huvitaks just nende suusatajate arvamus, kes nii eelmisel kui käesoleval hooajal MM ja MK stardis on ja kellle on vahetu tippsuusatamise kogemus. Kui jälle laskesuusatajatelt (Tuuli, Regina jt) ei sobi küsida, siis ka kahevõistleja Kristjan Ilves võiks olla väga hea intervjueeritav sel teemal.
Jah, endised tippsuusatajad (Jaak Mae jt) on oma arvamust sel teemal avaldanud kuid nad on siiski endised tipud, kel puudub vahetu kogemus tänaste oludega.
On näha, et ka peale fluori sisaldavate määrete keelustamist on suusatamine siiski täiesti võimalik ja on maailma tipus nii mõdedki rahvuskaaslased, kes saavad sellega suurepäraselt hakkama. Laskesuusa karavan tuleb eesolevaks nädalavahetuseks ja järgmiseks nädalaks Otepääle, juunioride MM-le. Usutavasti on kohal ka paljud määrdemehed, kellelet arvamust küsida. Kuna laskesuusa MK sarjas tuleb ka pisike paus enne Holmenkolleni MK etappi, siis nii mõnedki Eesti sportlased tulevad vahepeal ka koju Eestisse. Oleks aeg teha üks positiivne intervjuu inimestega, kes saavad oma tööde ja tegudega suurepäraselt hakkama.
Sellise intervjuu eest oleks kogukond tänulik. Aitäh juba ette.
Ermitsa sisutühja kädistamist on kogukond juba piisavalt taluda saanud. Rohkem pole vaja.
Mida küsida suusatamise kohta laskesuusatajatelt! Nad ju ei sõidagi suusatamise mõttes õieti, ja ainult vaba tehnikas. Mingid paari või siis 2,5 km jupid ja pool kilti enne lasketiiru võetakse juba käik välja. Laskmise aeg on taastumiseks ja puhkuseks. Mis suusatamine see selline on?
Kogu austuse eest naissoo vastu vabandan aga Toomingast ja Ermiatsat pole vaja suusamäärimise koha pealt tülitada. Suusamäärimine on keerukas tehniline teema ning vaevalt nad selle köögipoolt valdavad. Olles suuskadel oskavad nad öelda kas libiseb või ei libise nende endi tunde seisukohast ja see on kõik.
Hea uudis kõigile on see, et sain kokkuleppele ühe esisaja teise poole sõitjaga, kes nõustus siin kirjutama peagi sellest, mis toimus põhisõidul ning küllap saavad siis ematsiooni ihalejad ka seda, millest nad minu loo puhul sedapuhku puudust tundsid. Aga ütleme ausalt, et ega seal 31 km sõidus mingit meeletut emotsioonilasku ju pole, see rohkem sõit iseendale. Nii et püsige blogilainel!
Muidu oli tore päev aga kaks asja on küll mis häirivad.
1. Keppide pikkus. Esimesel viiessajal võiks kepid enam-vähem õiges pikkuses olla.
2. Uisusuusaga äpud, kes igal tõusul edasi ja tagasi vajuvad ning lõpuks ennast laskumisele lükata ei jõua. Enne starti võiks nad prooviks sõita paar Tehvandi 3,3km ringi paartõugetega.
Laskesuusatajatega on niipalju intervjuusid olnud, nagu nad oleksid võitnud mitu kulda ja lugematult teisi medaleid meistrivõistlustelt. Aitab neist labiilsete biatlonistide piinlikest intervjuudest. Eriti siin.
Põrgumasinale tuleb ligi pressida. Miks jäädakse nii vähe vahele? Kas suusatajad on ausused ise? Lubage naerda. Kui PP katsetas Kuntsi loominguga, hakkas masin kohe punast näitama; mõned sommid jäid varasemalt vahele. Kas Tartu maratonil läks itaallase masin nässu, et ei ühtegi DSQi ei tulnud? Infot varjatakse? Kelk lasi FISile kõrge kaarega? Midagi ei klapi.
Jõkke kukkunud mehest tuleks inspireeriv lugu kirjutada. Kindlasti on tubli mees ja sobib kogukonda tugevdama.
Raudsete munadega mees. Jäiste pükstega paugutas 61 km (63-2km) ja järjest soojem hakkas. Rootsi ässad, Poromaa ja Halfvarsson, võtku millegi külmumise asjus eesti tõugu mehest snitti.
Au Tartu maratonil jõest läbi sõitnud suusahundile!
Arvestades, kui palju on tänapäeval munadega mehi, siis Võib-olla sellel mehel üldse polnudki neid ja kogukond üritab teda põhjuseta heroiseerida.
Vaid mehed kes Moabi kibedat tolmu nuusutanud ja Alaskamaa laantes rännates karastunud saavad kutse kogukonda. Munad peavad ka kõvad olema.
Sellise ilma kohta oli täiesti OK rada, mina küll kiidan rajameistrit. Usutavasti säilis see jäärenn ka viimaste jaoks, erinevalt pehme ilmaga aastatest, mil jälge neil enam pole. Ansumägi sai eriti rahulikult võetud, kuna tead on et seal käib hea tõmblemine ja rahvast on veel tihedalt ka. Kaks ärevat momenti oli - laskumisel Harimäelt, peale pikki laugeid laskumisi, kus kiirus üles läheb panid mingid tegelased ees käna ja pidin rajaserva krobelise songermaa peale minema, aga püsti jäin. Teine koht oli see jääkurv kilomeetrike ennem Hellenurme TPd, jõudsin ainult mõelda, et ei tahaks lõpetada nagu Majdic aga läbi laveerisin pikutajate vahelt. Edasi oli lihtne. Selle hooaja suusakm on tsipa peale 400 :(.
Selle fluorimasina kohta - ma leian ka et punase nivoo on liiga madalal. Sellised näidud nagu Priidul kontrollis tulid võib vabalt saada saastunud vahenditega töödates. Teine variant on veel - kui puhastamine on tehtud nädalapäevad ennem testi siis pidi varem hoolega floori saanud põhi seda sügavamatest kihtidest pinnale tagasi andma. Käisin ka oma mingi suvalise paariga (polnud isegi puhastanud, aga pulbrit harva näinud - sain 1,3 ja 3 eri kohtadest. Siis tõmbasin koha peal vedela HF spreiga triibu alla - näitas 8. Kahtlustan et nii madalaks on piir toodudki igasugu nipitajate ja lisaainetega varjamiste vältimiseks. Nagu ka päris dopingukontrollis on ained mis ise doping pole, kuid aitavad varjata dopingainete kasutamist. Ka need on "halb analüütiline leid".
Siiani parim kokkuvõte, nii ongi! 👍
15:47 - vt https://sport.delfi.ee/artikkel/120271181/delfi-video-tartu-maratonil-jokke-kukkunud-mees-riided-kull-jaatusid-kuid-toeline-eesti-tougu-mees-soidab-lopuni
Toetame head mõtet. 👍
Alustaks kõige pealt sellest, et üks õige munadega mees niisama jõkke ikka ei kuku.
Ega ta lausa niisama ei kukkunudki, kui sa oled videot vaadanud siis tead seda isegi.
Alaskas pole käinud aga kord ehitusel kukkusin teiselt korruselt alla tellise hunnikusse. Terveks jäin, munad ka terveks. Alutaguse maratonil käisin 2017, pole üldse nõrk mees. Valdek.
Nõrk mees ei ole aga "iial ära ütle iial", et veelkord kuskilt alla ei kuku. Jäta teised inimesed rahule.
Hellenurme jääkurv oli negatiivse kaldega, seest võttes olid mingid jäljed ja võimalus hooga läbida, kuid väliskurv sileda jääga. Rajamasin startis hilisõhtul Elvast, rada oli veel poolsula, ja vesistemas kohtades, kus lund polnud, vajus jälg vett uuesti täis, freesi palju tahad. Külmaks läks vastu hommikut, kui siis oleks raja tahenemiseks vähe aega jäänud.
Munad võivad tugevad olla aga sellest ei piisa, karvased peavad olema, siis on õige saht sees ja saab suusablogi kunnidele patsi lüüa
Lühikese raja esimene laskumine
https://www.youtube.com/watch?v=DcE-EkmJp3A
https://www.youtube.com/watch?v=lDUK7MgmRDw
to 10:43
Täiesti nõus- ootame vastuseid nendele küsimustele. Kogu asi sai ju alguse sellest- Raul Olle on öelnud, et seesugustes oludes võidab tugev suusataja 10 km peale vähemalt poolteist minutit, mis Tamsalu maratonil teeb ligi seitse minutit.
Tartu Maratoni tulemus tõestas vastupidist- flourivabade suuskadega sõideti rajarekord! Järelikult pole flouril eeliseid flourivabade määrete ees.
Ainult munadega mees saab endale lubada jõkke kukkumist. Munadeta meeste selleks julgust polnud.
Too munadega mees on džentelmen, ta oleks võind ju õkva üle maoli käinud naisterahvaste sõita, kuid valis ohtliku ojja minemise tee ja seega ohverdas oma suure mõõduvõtu tulemuse. Sellele vaatamata tuli finišisse ajaga alla 4 tunni!
Rada oli paremini tehtud kui 2019 - kiitus rajameistrile.
Blogiperemehele küsimus - mis juhtus peale Hellenurmet, sellise tempoga liiguti pikal maal 1500 -1600 koha juures?
Liikuvate piltide vaatamine viib mõttele, et peaks olema mingi atesteerimine - kes laskumistel jalga ei värista ja potsatustest hoiduda suudavad - neile neli vasakut jälge. Teise kilomeetri pilt päris kole esimese tuhande hulgas, seal peaks ju suusatajad olema. Ilmselt on hulganisti ka muude alade füüsiliselt tugevaid tegijaid, kes saavad lamedal maal ja tõusudel hästi edasi,
kiiremad ja pisut koordinatsiooni nõudvad laskumised on harjutamata jäänud. Teise laine algus
oli väga viisakas, vaid pikematel laskumistel oli vaja rada vahetada kui eessõitja liig püstiasendis laskus
Maraton on ju suusapidu. 1000 km enne TM-i. Ei oska selle peale midagi kosta. Elus on ju nii palju muid asju, mida teha selmet nii pikalt suusatada. No mul oli napilt 200 km sõidetud ja läksin ikka 63 km sõitma. Veidi üle 4h sõitsin, mis on ju igati Ok aeg sellise trenni valguses. Olen ka pikema ettevalmistuse pealt läinud, siis paar päeva enne maratoni haigeks jäänud, maratoni ajaks küll terveks saanud ja starti läinud, kuid mõistusega võttes väga rahulikult sõitnud. Jah, ilma pika ettevalmistuseta oleks 'rahulik sõit' ilmselt 'väga rahulik sõit' olnud. Aga see selleks.
Ma alustasin kõige viimasest stardigrupist (ehk siis start 9:20), alguses tuli eriti rahulikult võtta, kui ka väikestel laskumistel väga paljud kukkusid. A kuhu siis kiiret on? 100 kohta siin või seal, mõni minut siia või sinna - pole ju hullult oluline. Ma olen tavaline harrastaja, mitte selline harrastaja-koll, kes 1000+ km kätte peab saama ja enne maratoni trenni tehes väikestele lastele selja tagant 'RADAAAA' röögib. Ok, kõik 1000+ km harrastajad ei ole ebaviisakad, seda kindlasti.
Toitlustuspunktis püüan ikka mustikasupi üles leida, hiljem hea tuttavatele öelda, et käisin suusatamas ja maksin topsi mustikasupi eest 65 EUR : ) Sest sel korral oli isu vaid üks tops seda juua. Harrastaja värk.
Aga saan hästi aru - ajakirjanik ikka lähtub "if it bleeds, it leads" ning teksti on vaja meelelahutuslikul eesmärgil torgata mingi mõte, mis imestama/hämmastama/kummastama paneb. Sest muidu poleks see hea meelelahutus.
Enne suusamaratoni läbisin 200 km. Otepääl stardis paistis taevas päike, kuid ilm oli veel jahe. Suusatajad läksid rajale vaikselt ja keskendunult, igaüks oma mõtetes, mina nende hulgas. Rada oli raske ja pikk ning paljud suusatajad väsisid juba poole peal. Aga nad ei andnud alla ja jätkasid reipalt. Lõpuks, pärast tunde kestnud pingutust, jõudis enamus finišisse, mõned, kes kukkusid, ei jõudnud. Mul kulus veidi üle 4 tunni. Finišisse jõudnud olid väsinud, aga õnnelikud, et nad suutsid maratoni läbida.
No kes viitsiks midagi sellist lugeda? : )
Rada oli mõnusalt kiire ja pidamisega väga probleemi polnud. Nii head jälge pole ammu olnud, tavaliselt peale 1000 kohta on rada juba suht vedel. Harimäe laskumisel oli päris palju näha rajalt välja sõitjaid aga probleem on pigem sõitjates kui rajas. Kui ikka ees oleval sõitjal jalad võbelevad all, siis on mõistlik valida teine rada, et mitte sattuda võimaliku kukkumisse. Mäesuusatamise kogemus tuleb ka kasuks, et kiirusega harjuks.
Mis harjutamist vajaks Harimäe laskumine ja pika- ning lühikese maa startide alguse laskumised? Mingi küngas on ju Põhja- Kesk- ja rääkimata Lõuna-Eesti suusaradadel. Kuigi kukkumine käib suusatamise juurde, siis üleüldine suusavalitsemistehnika käib kiirel tempol alla, mulle tundub. Milleks tulla, kui sa ei saa nt Harimäelt laskumise mõnu tunda. Halb on vaadata, kuidas suusad võetakse enne laskumist jalast, et alla saada (teiste ohutuse vaates on see kahtlemata kiitust väärt käitumine). Kas kilomeetrite kogumise kummardamise kõrval tuleks suusamehel rohkem kelgumäel müramas käia?
...lisaks, vaadake veel pooliku suusasõidu videot laskumiselt, kus arvatavasti noorsand käna panemise järel tegutseb - keerab oma saamatuses kaarega vastu liikumissuunale ja sätib uuesti minekut - ausalt, taoline idioot väärib häbimärgistamist.
Nõus 00:47 kommentaariga. Paljud viskasid ennast külili või perseli isegi siis kui mingit ohtu ei paistnudki, endal tühi rada ees. Mõni lebotab seejärel pikalt suusad risti üle kahe raja, mõni kukub püsti ajamise järel kohe uuesti koha peal selili jne. Kui nad seal lihtsalt enda ja publiku lõbuks ukerdaks, poleks hullu, aga nad tirivad ju endaga kaasa ka need suusatajad, kes ilma kõrvalise "abita" suudaks püsti jääda. Milleks sa ronid suusamaratonile kui puudub elementaarne suusavalitsemisoskus? Sama hea kui minna piduriteta rattaga rattarallile, lootuses, et ehk midagi ei juhtu, kuna üksi tasasel maanteel vändates sai ju nii hakkama küll.
Kuulake Vikerraadio Spordipühapäev Margus Aderi interjuud. Ühel kodanikul peaks piinlik olema, väga piinlik.
To 00:52
See filmija oli ka paras “tark mees taskus” raja kõrval pläkutaja
to 06:52
anna link
https://www.youtube.com/watch?v=DcE-EkmJp3A
https://www.youtube.com/watch?v=lDUK7MgmRDw
Pullerits rivistagu munadega mehed üles ja andku käsud kätte mitu mitu km rada sisse tõmmata et oleks korraliku kandiga ja mingit viilimist olla ei saa. Hommikuks olgu valmis.
Kuulasin Spordipühapäeva, miks ühel kodanikul piinlik peaks olema, ei saanud aru.
Te olete kukkujate suhtes karmid. Inimestel on jalg suurest pingutusest laktaati täis ja hakkab lihtsalt värisema. No kui jalg all sült, siis pole enam palju vaja, et tasakaal kaoks. Esimese 1000 koha pealt jääb arusaamatuks, et mida seal Ansumäel neil vaja taielda oli, kas tõesti Estolopeti tulemusega saanud esmakordselt hea stardipaiga?
Me kõik oleme siin väga leebed.
Kui PP ei laksutaks ja korda ei hoiaks, oleks siin juba ammu PD pillerkaar.
Pullerits üksi ei jõuaks, Kunts Kägu ja veel mõned munadega mehed aitavad korda hoida.
5832 korraldab alates 4.12-st suuremat sorti niitmistöö:
https://www.youtube.com/watch?v=DcE-EkmJp3A
Eile sain kirja kauaselt suusaõppejõult Kaarel Zilmerit, kes ütles mu reportaaži kohta:
"...erilise lõigu panin oma arhiivi, et seda siis kuskil tsiteerida."
Oskab keegi pakkuda, millise lõigu Kaarel Zilmer talletas?
Kaarel on munadega mees.
to 10:26
"Üldiselt, tunnistagem, " jne
Küllap Zilmer talletas selle lõigu:
"Üldiselt, tunnistagem, tähendab Tartu maraton siiski suurt üksildust, kuigi rajal on ees, kõrval ja taga pidevalt teisi. Aga nemad sind edasi ei vii. Edasi saad liikuda ainult ise vaeva nähes ja pingutades. See, mööngem, on omaette nohistamise töö, kus vahelduvad vaid sõiduviisid. Aga tegemist on ikkagi Tartu maratoniga, Eesti aasta olulisima ja prestiižseima rahvaspordisündmusega – see aitab üksildusest üle olla."
Zilmer on sama truu suusatamise propagandist kui Sirje Potisepp Eesti toiduainete oma - öökimiseni pateetiline.
Oma öökiva pateetikaga tegi Zilmer juba suusatamisele antireklaami
Nägin stardis tagapool sõitjatel skin suuski. Huvi pärast küsin, kas sellisel rajal need ennast õigustavad ja kuidas nendega sõit edenes?
Jah, õige, 10:37!
Sügava austuse juures blogipidaja ja hr Zilmeri juures, siis inimene, kes suusatab stiilis: "Edasi saad liikuda ainult ise vaeva nähes ja pingutades" on tuhinapõhine suusasõber ja unustab ära tõsiasja, et vaeva vältimiseks tuleks enne rajale minekut ennast ettevalmistada. 0 kilomeetri pealt rajale tuisates on jah üks paras vaev rajal olles ja hiljem taastudes aga kui ikka sihikindlalt oled kõik särgid ja värgid ära teinud, siis rajal liikumine on eelkõige tuulevuhin kõrvus ning puhas nauding, et suusk ei anna tagasi, paaristõuge viib edasi ja kui saad juba väikese kallaku peale siis gravitatsioon liigutab sind pikalt pikalt ise, mitte midagi tehes, lihtsalt suuskadel istudes ja passides. No kuulge mis siin igavat on kui vaatad kuidas suusarada väänleb ees nagu lõgismadu, üles alla, vasakule paremale, koguaeg on põnev. Igav on ainult Antarktikas.
Kõvematest meestest võiks jutu teha. Neist kes kuivade munadega finišini jõudsid.
Kuivade munadega mehed ei huvita eriti kedagi. Viimasel ajal kirjutatakse rohkem jutte külmunud peeniste ja märgade munadega meestest. Tänase päeva loosung on:" Tahad jutu sisse, tee munad märjaks!"
Millal hr J.Laidvee pikamaasõidu lugu ilmub? Munadest on räägitud juba küll.
Skin suusad, tahke pidamismääre ei pea jäistes oludes. Varasemalt on Suusavennad olnud rohkem naljavennad kui mitu aastat pandi tahket jääle. Seekord Priidule siiski läks kliister...kas ikka kõigile teistelegi on küsimus?
J Laidvee on kõva mees aga kas raudsete munadega seda me ei tea veel. Ootame.
Mitmed sõitjad on kiitnud, pidas nagu kännu taga..
OOtan ka põnevusega Laidvee lugu, 16:39. Kui ikka 26 sekundit jääb kolme tunni piiri murdmisest puudu, siis on seal palju vaagimist, kuhu need sekundid kadusid.
Skin-suusad olid väga head, väga hästi pidasid.g
26 sekundit võis kaduma minna a) kuna nii kõvu mune polnud, b) kõvad munad segasid.
Floorikontroll koos patustajatega oli olemas.
https://www.youtube.com/watch?v=mdJs3gopvjg
Munad võivad olla küll suured, kõvad ja karvased, aga kui ikka kubemelihasest krrõps läbi käib , siis tulemust ei tule.
https://sport.delfi.ee/artikkel/120271864/pariisi-om-paasme-raskust-tostma-lainud-seim-kubemelihasest-kais-kroks-labi-ja-pidin-kangi-maha-viskama
Kui ikka sõidu ajal kubemest paar korda krõks läbi käib, siis sinna võib vabalt 26 sekundit kaduma minna, olgu sul nii kõvad munad kui tahes
Südamlikud tervitused tänase tähtpäeva puhul Matile. Kogukond hindab kõrgelt suure organisaatori poolt suure sahinaga dirigeeritud võite. Oleme uhked! Tervist ja pikka iga! https://sport.delfi.ee/artikkel/120271867/rehemaa-mati-ajas-koik-enda-umber-suusa-hulluks
Oluline eelinfo!
Tartu maratoni kõva tulemuse tegija (keskmine kilomeetri aeg 2.54 - jeerum!) andis teada, et homme, neljapäeva hommikuks saabub tema aruanne.
Siis saate materjali, mis teid ja teie taset paremini kõnetab - veab teil, sindrikel, saate täiesti tasuta väärt kraami! (Aga et keegi selle eest ka aitäh poetaks, seda ei maksa küll loota.)
Aitäh, Priit!
Suur tänu juba ette........
Kui tasuta jagatakse siis kraba kaenlasse ja pane jooksu. Mis siin enam aitähitada.
Aitääääh
Matile palju õnne!
Ühtlasi võib hüpertreener (Jaan Martinsoni tituleering tänases juubeliloos) rahuliku südamega magada ja kindel olla, et kogukond teda ja tema saavutusi ei unusta.
Keemia Mati tegi taktikaliselt väga õige käigu, kui Vedela Nuudli Eesti koondise peatreeneriks määras. Paraku Nuudel ei pidanud pingele vastu, pani suuskadel käntsa ja oleks pea-aegu surma saanud. Õnneks Norra arstid päästsid ta elu ja nüüd saab siiani Martinsoni sugustele tatihabemetele pajatada, mida arvasid Norra kirurgid või mida arvas Norra taksojuht. Suusatamine on aga Eestis tipptasemel loomulikult täielikult välja surnud. Põhiliselt tänu Keemia Mati jõupingutustele. Andrus aga tegi nädalavahetusel Suurel Mõõduvõtul tegusid Merko kirjadega müts peas. Küllap Annus talle vana tutvuse poolest süstalde ostmiseks mõne eurokese ikka poetab....
Vedel Nuudel?! Värskendage mu mälu palun! Kas tegemist on staar õunakaupmees Rehemaaga?
Mul on homset lugu oodates juba munad higised ja ärevus peal.
Alar on munadega mees ja üldse ei pane pahaks kui teda ja tema lapsi kodus dauniks ja debiilikuks kutsutakse: https://sport.delfi.ee/artikkel/120271962/allar-levandi-isegi-loomariigis-kaitutakse-inimlikumalt
See, et Mati "forsseeris" medalite nimel Andrust ja Jaaku on mõistetav. Niimoodi see suur sport ju käibki. Sellega, aga et ta mingitele olematu tasemega suusasahitajatele dopingu kontakte ja soovitusi jagas, hävitas ta minu jaoks oma maine. Viha ei pea, aga vajalikuks õnne ka soovida mitte. Saagu hakkama ja elagu rahus!
Ainult äärmine naiivitar võib arvata, et Mati "elab rahus". Tal on käpp jätkuvalt suusakoondises kuni küünarnukini sees läbi ustavate jüngrite, ennekõike supertreener ja tehnikaspets Rehemaa. Seda peegeldavad ilmekalt koondise tulemused. Ilma kemikaalideta on Mati metoodika ümmargune null.
See maailm on üha enam debiilistumas. Tundub, et inimkond lihtsalt vajab sõdasid ja katastroofe, sest osad inimesed manduvad heast elust täiesti ära. Ma ei mõista, kuidas saab tõsiselt võtta mingeid kümneid aastaid hiljem esitatud vägistamissüüdistusi ja väärkohtlemisi.See on kivi ajakirjanduse kapsaaeda. Krt kui sul või sinu lapsel on probleem, siis räägi sellest kohe, mitte ära oota 10 aastat. See et laisale ja lorule lapsele vahel nähvatakse ja mööda kukalt antakse, on pigem motiveeriv reaalsus. Vahel tuleb noort inimest korralikult raputada ja shokeerida, et ta mõtlema hakkaks. Nunnutamise ja vati sees hoidmisega suureks sportlaseks ei saa. Vähe on neid 50+ inimesi, kellele mõni õpetaja poleks mingil hetkel pisut sitasti öelnud või pisut kõrvust sakutanud. Kõike seda tehti kasvatusliku eesmärgil ja sel hetkel kui see toimus olime me selle kuhjaga ära teeninud. Minu silmis väärib õpetaja ja treener, kes ei lase ülbikutest lastel endaga nagu jalamatiga käituda pigem austust. Lõpetuseks Raimond Kaugveri tsitaat:" inimest saabki kasvatada ainult rubla ja rusikaga!" ( R.Kaugver "Meie pole süüdi")
Kuigi Kägu ajab minu jaoks vahel ka väga kummalikku juttu, siis viimane sõnavõtt on kiitust väärt!
Kõik, kes sellega ei nõustu, elavad mingis kujutelmas, millel reaalse eluga igasugune side puudub.
Kägu ajab väga õiget juttu: kui muidu ennast arusaadavaks teha ei suudeta siis tulebki pauk vastu lõugu või laks üle kukla ära tõmmata. Ennekõike kehtib see õpetajate ja treenerite kohta.
Lehes kirjutab, et Alla ka sülitas. Kui muidu ei saa, siis tulebki sülitada.
Võtke heaks, 09:52 - 10:23!
Kägu jutt 11:35 õige. Anna treenib sportlasi, kes tahavad jõuda tippu, ja tippu ilma nõudlikkuseta, sh piitsata ei jõua. Teised ludrid raiskavad tema aega. Miks tänane sünnnipäevaline Mati Alaver mind oma trenni poleks võtnud? Sest poleks olnud mõtet, minust poleks nagunii medalimeest tulnud - polnuks mõtet mu peale aega kulutada. Kui ma ikka oleks tema trenni pressinud, aga Jaagu ja Andruse tasemel trenni teha mitte soovinud, suutnud või tahtnud, oleks ju täiesti õige, kui ta öelnuks, et mul ei ole sinusugusega mõtet aega raisata, mine tootlikule tööle. Kui olnuks noor, oleks küllap solvunud. Aga kas teate, miks inimene solvub? Siis, kui talle öeldakse valjult välja tõde, mida ta muidu kuulda ega aktsepteerida ei taha. Kuid tulla seda solvumist kümme aastat hiljem klaarima on ebaõiglane: selge, et siis mäletab süüdistaja ainult oma solvumistunnet, kuid peaks mäletama ka põhjust, mis selleni viis. Kui ta seda ka mäletada tahaks, siis oleks pilt hoopis teine. Nii et enne, kui Anna Levandit klohmima hakata, peame me teadma, kes oli see, kes tema peale kaebama läks, ja peame teadma tema solvumisloo kogu tausta ja eellugu.
12:08, ma vist sülitasin Tartu maratoni ajal ja järel ikka päris palju ja korduvalt. No ja siis?
Kägu võib õiget juttu ajada, kuid tekkib küsimus, kes siis sellise helbekeste põlvkonna on üles kasvatanud?
Mati trenni pääsemise eeltingimuseks oli absoluutne usaldusväärsus. Jumal hoidku selle eest, kui Mati retseptid, kontaktid ja telefoninumbrid avalikkuse ette puistatud oleks!
Mis te sülitate rajal, milleks see hea on? Mina ei sülitanud kordagi. Kui vaja, siis läraki lasin läbi nina sõõrmed tatis puhtaks ja panin aga edasi. Ei ole ju mõtet imeda tatt ninast sifoonina suhu ja siis rajale tatistada, väga ebaefektiivne ja ajakulukas protseduur. Elu peab ikka olema lihtne.
Taas üks lumehelbekene, kellele sülitamine ei sobi! Elu ei pea olema lihtne!
Ma ütleks et läbi nina korralikult tatistada on palju raskem.
Spordimehed ei karda raskusi. Igatahes on nina kaudu see oluliselt kiirem. Las Laidvee kirjutab, et kas tatistas läbi suu või nina. Nii on õige.
Jah, on küll. Esiteks võid endale kepi käepidemega silma torgata, kui võtad käe/sõrmed tatistamiseks appi. Teiseks võib tatt lennata enda riietele (mis on jama) või kõrvalsõitja riietele (millest on suva), sest tatijuga on raskemini suunatav kui süljelärakas. Kolmandaks jätab tatistamine ninaaluse alati tatiseks, mis tähendab, et pead kindaga nina alt üle käima, mille negatiivne tagajärg on see, et jälle võid endale kepi käepidemega obaduse anda, nii et nina verine, ja ilmselt saab ka kinnas tatiseks, mis on kolekole.
Huvitav, et ka venelased kaebavad venelase peale. Iluuisutamise, mis on Vene riiklikus spordihierarhias väga kõrgel kohal, trenni viidav laps ja lapsevanem peaksid ju teadlikud olema, mis toimuma hakkab, et maailma parimaks saada - piiri peal ja üle selle koormus, füüsiline ja moraalne karistus, sõim, sülitamine, näljutus ja doping. Nii on kogu aeg olnud, nii on kogu aeg olümpiavõitjaid vormitud.
Kuulge, tatid, homme Laidvee annab teile oma reportaažiga vastu tatti, nii et tatt lendab, pole vahet, kas ninast või suust.
Täname juba ette.
On suur au olla selliste meestega kes sülitavad läbi nina ja panevad maratoni alla kolme tunni isegi kui munad külmast kõlisevad, ühes kogukonnas. Minu tänu ja veelkord tänu.
Lapsi peksame me samuti vaarisade kombel.
Keegi soovib laste kasvatamisel demokraatiat praktiseerida? Läänes seda tehakse. Kuidagi saavad hakkama ilma tatistamata. Ainult iive on nigel. Positiivse iibe puhul tuleb ka tatistada. Muidu ei mängi välja.
Nagu tänapäeva noored ütlevad: "Kui sa mind armastad, siis sülita mulle suhu."
Kuumad tagatoa intriigid suusa võrkpalli kergejõustiku tubadest jooksid üle. Uisutamise kambrid peab ette võtma. Loodame et inffi juba tilgub kuhu vaja ja kuuleme kuidas tõde päevavalgele tiritakse.
Las intriigid jäävad homseks. Täna oleme koos Matiga rõõmsad. Ilma Matita oleks ainult Kiku molekulid.
Kui infi tuli sisse on aus see välja anda, iga minut maksab kulla hinda ja kogukond on kärsitu.
Endiselt jääb arusaamatuks, kas õige alfaisane sülitab laia kaarega või siis ikkagi tatistab ühele ja teisele küljele. Kelle järgi joonduda?
Spordiajakirjanduse 2023. aasta parimad tööd:
Kirjutava pressi publitsistika:
...
2.koht Priit Pullerits (Postimees) – „Kaia Kanepi peab Vene sportlaste tõrjumist inimsuhete lõhestamiseks“ 11 punkti
Parim audiolugu:
1.koht Debora Saarnak ja Maarja Värv (ERR) – podcast „Spordis ainult tüdrukud“ (10. ja 14. osa) 24 punkti
Vot nii.
Õnnitlused Debbie'le ja Pulleritsule pjedestaalikoha eest!
Saage aru spetsid peavad infi reguleerima. Vahel on inf nii kange kraadiga et nõrgematel võhmameestel võtab munad võdisema. Infi peab jagama ettenägelikult.
Pullerits oskab infot jagada, me usaldame teda. Vana proff tundliku info skaleerimisel nii et võhmamehed ei ehmata nina veriseks.
Tatti tuleb panna nii, et see ikka kiiresti alla langeks. Pea tuleb alandlikult allapoole viia, nt paaristõuke perigees ja kui käed on hõivatud siis panna diafragma abil järsk surve tõus ventikulaarses süsteemis. Sihi jalgevahele.
Kägu oskab ka infi jagada, kui paneb siis nii et nõrgematel suusameestel pruun rada järel.
Ma olen lihtne Tartu poiss. Täna ma enam ei suusata, küll jälgiks suusatamist, kui seda ERR näitaks. Mäletan, et 2002. aasta veebruaris olin 38-39 palavikuga voodis. Higi, külmavärinad, köhasiirup ja mustsõstra-vaarikamoosi tee meenuvad mul siiani. Ning suur lambavilla tekk. Magasin ema kaisus, kui ta äkki mu ülesse äratas, et ma näeks, kuidas Eesti mehed Salt Lake Citys medalid koju toovad. Hoolimata kehvast enesetundest tundsin uhkust. Tundsin uhkust, sest olen eestlane. Seda tunnet ei saa võtta keegi ja see jääb saatma mind kogu eluks. Ma pean selle eest ütlema aitäh Mati Alaverile, Andrus Veerpalule ja Jaak Maele.
Mul on kahju, et Eesti ühiskond ja ajakirjanik on kaks meest täielikult tühistanud. Ometigi oleks neil meie spordile ülimalt palju anda. Istusime 2016 või 2017 Alaveriga hambaarsti ooteruumis ja mul on kahju, et ma ei öelnud talle aitäh selle eest, mida eelnevalt kirjutasin. Jäi puudu sest va julgusest.
Suve kuumimate ilmadega sõitsin mööda Lõuna-Eestit ringi. Rõugest Kanepi kaudu Otepääle sõites küsis kaasreisja naljaga, ei tea, kas Veerpalu ka näeb? See on uskumatu, aga enne Otepääd...Seal ta oli. Auto näitas 28 kraadi õhusooja. Andrus Veerpalu rullitas hoogsal sammul. Nüüd pani vanameister end Tartu maratoni viiendaks. See on spordimehe ja suure suusataja hing.
Me ei pea Andrus Veerpalu uskuma, aga me peame andestama. Täna ei ole enam oluline, kas ja mida ta tegi. Sama on Alaveriga. Tegid, mis nad tegid, aga neil on anda Eesti ühiskonnale märksa rohkem, kui roolijoodikutel ehk potentsiaalsetel liiklusmõrvaritel, kes päevast päeva meie teleekraanidel ja avalikus elus säravad.
Andrusele oleks juba ammu andestatud, kui ta oleks Eesti rahvale suu lahti teinud. Ülbelt eirata ühiskonda ja saata rahvas "heasse kohta", kuidas nii see andestus tulla saab.
Mati ja Andruse asjaga saaks edasi minna, kui neil oleks julgust vanad asjad ära rääkida. Saaks edasi minna, andeks anda ja elule uue lehe pöörata. Peale südamepuistamist mina annaks neile andeks.
Las Pullerits võtab mehed ette ja küsib karmid küsimused ära. Saaks õhu puhtaks.
Seniks kuni õhk on endiselt roiskuma läinud lehka täis ei ole põhjust rääkida suure suusamehe hingest.
Väga ilusti kirjutatud, Tanel, liigutav lugu. Aitäh oma emotsioone jagamast.
Mina olen ammu Veerpalule ja Alaverile andestanud, tean et väga mitmed mu sõpruskonnast samuti. Loodetavalt on meestel uuesti normaalsesse ellu võimalik sekkuda.
Kõige rohkem sõltub see ajakirjanikust (avaliku arvamuse suurest suunajast) ja seejärel ühiskonna kriitilise massi suhtumisest ning selle välja ütlemisest.
Kui "uus" suhtumine on laiemalt ja häälekamalt levima hakanud, siis on võimalikud ka edasised sammud...
Hoian pöidlaid.
Kui juba roolijoodikutest juttu tuli siis tuletame meelde: https://www.postimees.ee/2974711/andrus-veerpalu-poeg-tegi-tartumaal-avarii
Õnneks onu Aivari isa Peeter klattis toona miilitsas asjad ilusti ära...
Taneli jutustus näitab, et suur süda on olulisem kui suured munad.
Juubilarile palju õnne! Mees on jõudnud visa tööga erinevates struktuurides tippseltskonda. Mõni nimetab meest koguni kindraliks. Aga kuidas Andrussile andeks anda oma poja dopingutee sillutamist? Pole vist meie asi.
Ei andesta. See oli mingi AV medalivõit, mille toreda emotsiooni peale läksin ja ostsin omale suusad. Oleks härra dopingu panemata jätnud, oleks medal saamata, minul emotsioon saamata, suusad ostmata, ja oleks saanud järgnenud sadade tundide suusatamise asemel diivanil vedeleda ja laenutusest võetud DVDsid vaadata. Oh ajad.
"Peale südamepuistamist mina annaks neile andeks" - jah, siis mõtleks sellele.
Nagu see lätakas AR oma hõbedaga, isegi Ader oli üliõnnelik, ma ei saa aru, mina küll ei rõõmusta, kui mees räägib oma dopingukaristusest stiilis "Ma ei mäleta sellest suurt midagi, sest mul pole selleks tuju. Tõesti, ma ei mäleta. See oli raske aeg".
Mitte lihtne AR, vaid T.Tiisleri esituses "Rasta, Rasta, RAAASSSTAAAA!".
Rastafaaaaaari!!! Ehk on vana T leidnud alkole aseaine kannabisi näol?
Jamaica-päraselt lähemegi õhtusesse vööndisse.
The Specials - Rat Race
https://www.youtube.com/watch?v=AmkMEoVb6rA
ERR saab uue maja vaatamata Tiislerite aastate pikkusele prassimisele ja mööda ilma ringi lendamisele. Maksumaksja on helde lihtsalt.
Saab aga alles aastal 2030 heal juhul. Käib üks lõputu solgutamine. Unistamine ja pettumine. Uus maja annab ka Tiisleritele uued mõtted ja arusaamise, et kodune telemaja on ikka ägedam koht kui kuskil põllul külmetamine. Vanast kuudist tahab ju iga normaalne peni välja saada jalgu sirutama. Loodetavasti on uue maja projekt ikka ergonoomiline ja teostus inimlik, et edaspidi saabki komandeeringurahade osas kokkuhoida.
Ei näe küll kuidagi, et Tiisler seenior 2030 aastani ära tiksuda saab. Tal oleks juba praegu aeg otsad kokku tõmmata ja pensionile minna. Need tema kurikuulsad intervjuud muutuvad järjest piinlikumaks. Tõsiselt, oleks aeg.
Seenior Tiisler sobib eelnevalt ettevalmistatud "pehmet" juttu vestma aga mitte otseülekannet kommenteerima. Kuulaku ükskord ise ka ennast kommenteerimas, siis ehk saab aru mis segapudru seal korraldab.
Minge tehke õues paar suusaringi. Keda see kommentaatori jutt üldse huvitab ja kes seda kuulab? Ralli kommentaarid on veel piinlikumad. Tahaks rahulikult Otti vaadata aga mingid klounid ajavad eetris koguaeg joga. Tiisler on sellega võrreldes kukepea.
Mida te inimesed seletate! Tiisler seenior näeb tõesti välja nagu 75 aastane, aga tegelikult sai ta mõned päevad tagasi kõigest 55 aastaseks. Mis krdi pensionile sellises vanuses minnakse? Kägu ja Pulleristu sugused mehed on sellises vanuses mehed nagu metspullid alles.
Tiisler on nooruses kõva möllumees. Eks ta nüüd siis vanemas ea peab selle eest dividende maksma. Kägu ja Pullerits aga tegid trenni sel ajal kui Tiisler viina jõi.
Spordis kehtivad seadused on sellised, et AV ei saa kunagi puhtsüdamlikult üles tunnistada dope panemist. Kui ta seda teeks, võtaks ROK temalt ära kõik medalid ning ka EV'l poleks enam kohtustust maksta talle kuni surmani kehtivat OV-stipendiumi.
To 12:03 Kõik on õige, asi on lihtsalt rahas.
Aga AV poeg ei saa mingit stipendiumit riigilt. Kes teda keelab nö. puhtalt lehelt alustada?
Postita kommentaar
<< Esileht