reede, juuli 21, 2017

Pullerits: Kuidas ma Ameerika valitsuse kõvasti üle trumpasin

Selleks et jõuda mullu kevadel Moabi legendaarselt rattaseikluselt Las Vegasesse, mis on kahekordne Tartu-Tallinna edasi-tagasi vahemaa, kulus mul seitse tundi, aga nüüd ei saanud ma Jeep Cherokeega (fotol paremal) sama teekonda isegi kahe päevaga läbitud.

Mis küll juhtus? Kuidas see aeg nii käest läks?

Võtsin ette shortcuti (fotol vasakul). Püüdsin lõigata. Kui kaardile vaadata, tundus plaan loogiline – kõige sirgjoonelisem, mis võimalik valida. Liiati sai vältida kiirteid, mis on oma monotoonsuses tüütud ja väsitavad. Tagatipuks teatas ähvardav maanteesilt 70. kiirteel pärast Green Riveri linnakesest möödumist, et järgmised 106 miili (ehk 170 km) pole teel näha kedagi ega midagi. No services! Ainult üks lõputu tühjus – kuigi kaunis ja värviküllane tühjus.

Niisiis, keerasin 70. kiirteelt lõunasse, Hanksville’i peale. Seegi tee, mis seal salata, viib läbi tühjuse (fotol paremal). Läbi tühjuse, millest saab keerata veel suuremasse tühjusse, nagu seda on Maze’i piirkond Canyonlandsi rahvuspargis. Viis aastat tagasi sõitsime sinna Jaanus Laidveega üle lõputu kõrbe ligi poolteist tundi – ja alles siis jõudsime tollesse tõelisse tühjusse. Tühjusse, kus, võib öelda, et lõpeb maailm. Tühjusse, kuhu vaevalt on kunagi sattunud mõni teine eestlane. Aga seekord ei plaaninud ma end sinna «uputada» - suve mõrvarlikus kuumuses olnuks see eluohtlik. Kuigi poolteist kümnendit tagasi, kui lapsed olid veel väikesed, sai seda tehtud – ja väike ime, et tollest surmasõidust labürinti tervelt ning eluga välja pääsesime.

Hanksville’is tankisin, sest ega edaspidigi asustus oluliselt tihedamaks tõotanud kujuneda. Tankla kauplus asub liivakivimügariku sees (fotol paremal). Küsisin seal kassas istunud suurt kasvu mehelt, mida kohalikud siin pärapõrgus teevad, ja ta vastas üllatavalt lahkelt, koguni malbelt, et mõned püüavad tegelda põllumajandusega ja enamik teenindab läbisõitvaid turiste ning siis on ka mõned valitsustöökohad.

Siis suund läände. Teadsin varasemast, et kohe järgnevad looduslike värvide poolest imelised paarkümmend kilomeetrit. Midagi sellist, mida Euroopas kusagil ei näe. Tee ääres kerkivad kummalistelt mitmevärvilistelt liivakivi-saviväljadelt võimsad, rohekat-sinakat karva butte’id, nende ääres Fremonti jõe vete toidetud erkrohelised väiksed põllulapid (fotol ülal vasakul). Puhas kitš, kui ausalt tunnistada. Aga kitš kui selline mulle meeldib – looduse, mitte inimese tehtu.

Ja siis muutub Fremonti jõe kanjon muudkui sügavamaks. Samuti käänulisemaks. Teekond hakkab järjest rohkem meenutada Disneyworldi kuulsaid sõite: kurviline, värviline, käänuline, imeline (fotol paremal). Ainus, mis kibedust tekitab: päike, mis seni on alati lakkamatult paistnud, on tõrjutud pilvede taha. Värvide mäng kannatab, kohe kõvasti.

Möödun Ameerika kõige väiksemast ning kõige kaunimas kohas asuvast vanast, ühe klassitoaga koolimajast (fotol vasakul ja allpool paremal siit lugedes kolmas pilt) ja jõuan Capitol Reefi rahvusparki. Päike surub end pilvede tagant välja. Keeran hüljatud Fruita asula õunapuuaedadest, mille rajasid omal ajal mormoonid, ning vanast kõrge kaljuseina ees seisvast heinaküünist mööda ning siirdun scenic drive’ile. Scenic drive on selle kohta siiski vähe öeldud.

See on järjekordne Disneyworldi sõit. Ja lisaks kulgeb see üles-alla, läbi hiiglaslike betoonplaatidega tugevdatud washide ehk vadide. Vasakut kätte kõrgub mitmekümne kilomeetri pikkuses õhtupäikese lõõsas kõrge kaljusein, paljastades ei värve kivimikihte, valgest tumepunaseni (fotol paremal). Kui keegi sellest fotosid näitaks ja oma silmaga seda kohta näinud poleks, väidaks, et piltnik on himuga värve võimendanud. Aga ei ole.


Disneyworldi sõidu lõpus keeran auto teelt kõrvale ja võtan aja maha (fotol vasakul). Tulen välja, et istuda ja loodust paremini tunnetada. Ei satu siia ju ülemäära tihti. Mõned üksikud sõidavad mööda kruusateed veel kolm miili edasi, ametliku lõpuni, kuid olen seda varem kahel korral teinud. Ei ole iga kord vaja tehtut korrata. Pigem võtta mõnikord ka rahulikult ning lihtsalt olla ja nautida. Et poleks kogu aeg kiiret, tuld takus.

Õhtul keeran enne Torrey väikelinna teelt paremale ning leian ööbimiskoha hotellis, kus umbes minuealine administraator, tumedad juuksed itaalialikult üle pea kammitud ja ääretult viisakas – sest kui ootasin, mil ta ühe teise seltskonna dokumente vormistas, vabandas ta, et läheb pisut aega ja ta kohe tegeleb ka minuga –, küsib, nähes mu Eesti passi: «Govorite po-russki?»

«Konetšno,» vastan talle.

«Kaks dela?»

«Normalno!»

Asjad tuppa tõstnud, sõidan paar miili edasi Torreysse, et äkki leiab sealt midagi hamba alla. Märkangi tee ääres Slacker’si burgerikioskit. Üks eine maksab ligi kaheksa dollarit, seda joogita. Kuni burgerimeistrid toimetavad, jalutan ajaviiteks piki maanteed veidi edasi, mööda uuest ja uhkest mormooni kirikust, mida ümbritseb hiiglaslik laudsileda asfaldiga parkimisplats, ja kohtan vana palkidest koolimaja ees jalgratastega vanapaari. Loomulikult uudistavad nad, kust ma pärit olen, ja kui saavad teada, et Eestist, teatab naine, et tal oli nooruses pikka aega Eestis kirjasõber. Koos vanapaariga imestame, kust küll peaks välja ilmuma need kümned ja kümned kirikulised, kellele hiiglaslik parkla on mõeldud.

Hilisõhtul istun hotellitoa ees rõdul pingile ja lasen silmadel ees kõrguvail punastel mägedel puhata.

Hommikul keeran taas lõunasse ning alustan tõusu mööda Boulderi mäe külge (fotol paremal). Loodus muutub peaaegu hetkega. Sõidan läbi tiheda okaspuumetsa. Tee viib järjest kõrgemale. Liiklus on väheldane. Eks see kant oligi pikka aega Ameerikas üks hüljatumaid. Boulderi asula, kuhu viimaks, pärast mäelt laskumist jõuan, oli USAs viimane, kuhu posti toodi veel muulaga. Ja see juhtus koguni nii hiljaaegu, nagu aastal 1947.

Pärast Boulderit järgneb taas üks vapustav maanteelõik. Tee kerib kitsale seljandikule, kust nii vasakut kui paremat kätt laiub sügav kuristik kanjonitega (fotol vasakul). Räägitakse, et nõrgema närviga juhtidel pidavat sel lõigul jalg mõnikord koguni pedaalil värisema hakkama. Paremal pool näen sügavikus Calf Creeki, mille ülemise joa äärde matkasin 2008. aasta suvel. Too oli ilus matk, mis algas järsakult veidi heidutava laskumisega ning jõudis siis joaaluse veesilmani, mida ümbritses mürgine luuderohi. Kuid aeg, mis tiksub minu kahjuks, sunnib edasi liikuma.

Järjekordne Disneyworldi sõit jätkub kuni Escalante väikelinnani. Ohh, miks aeg küll tagant sunnib?! Hea meelega peaks mitmel pool kinni ning sukelduks loodusesse (fotol paremal tee läbi Calf Creeki oru). Ainuüksi Hole-in-the-Rock Roadi võiks uurida kaks päeva, ja kui seigelda ka selle äärest hargnevaisse kanjoneisse, siis kaks nädalat, küllap isegi kaks kuud. Isegi see, et kuuma on ligi 40 kraadi, nagu siinkandis suviti ikka, ei mõjuks selle adrenaliiniküllase ilu keskel pelutavalt.

Escalantes paaki taas uus laar kütust sisse ning edasi lääne poole. Taas läbi tühjuse. Aga taas läbi kauni tühjuse. Ameerika Metsik Lääs on nii lõputu. Siis, viimaks, tulevad väikesed asulad, nagu Henrieville (fotol vasakul) ja Tropic. Kuni puude vahelt hakkavad paistma liivakivitornid. Need on hoodood.

Hoodood (fotol all paremal) on märk, et olen jõudnud Bryce’i rahvuspargi servale.

Keeran maanteelt kõrvale, vasakule. Silt soovitab, et jätaksin auto pargi serval parklasse ja sõidaksin edasi tasuta bussiga, sest pargis käib tee-ehitus – tee-ehitus käib tähelepanuväärselt üldse peaaegu igal pool Utah’s, mis paneb mõtlema, et huvitav, millest see küll räägib – ning suvisel ajal parkimiskohti napib. Aga ma ei lase sellisest soovitusest ja manitsusest end eksitada. Tean, et see on vaid trikk autode koormuse vähendamiseks, mis on rahvusparkide suur eesmärk, kuid rööviks mult üksnes aega – ega buss ikka erasõiduki vastu saa.

Bryce’i kanjon on rahvast pungil. Parkimiskohtadega siiski kitsast pole. Sõidan Sunset Pointini ning laskun sealt alla hoodoode vahele. Ja taas on pilved platsis (fotol vasakul). Eredatest värvide mängust, mida lootsin näha, tuleb suu puhtaks pühkida. Aga seda kergem on muidugi hoodoode vahel seigelda, päike ei leegi ju lagipähe.

Tundub, et Bryce’i kanjonist on saamas järjekordne looduslik suuratraktsioon (fotol paremal). Enne parki jõudmist palistab teeäärt, kui võrrelda viimaste mälestustega ligi kümnend tagasi, üha laienev turismilinnak: hotellid, motellid, poed, restoranid ja mis kõik veel. Linnak on paisunud nii suureks, et seal on koguni valgusfoor – midagi sellist, mida Arizona Suure kanjoni linnakus küll ei kohanud

Ja loomulikult on hinnad tõusnud. Täpselt küll ei mäleta, aga vaevalt maksis eelmise kümnendi algul Bryce’i kanjoni rahvusparki (fotol vasakul) autoga sissesõit rohkem kui kümme dollarit. Selline taks kehtis enamiku rahvusparkide puhul. Nüüd aga on saanud tavataksiks 25-30 dollarit. Ehk rohkem kui kahekordne hinnatõus pooleteise kümnendiga. Ometi olen suutnud selle süsteemi üle trumbata: ostsin juba reisi algul Suure kanjoni juurde sõites rahvusparkide aastapääsme, mis maksis 80 dollarit, ja mis on ainuüksi selle reisi jooksul end kuhjaga, lausa topelt tagasi teeninud. Minu puhas võit on Ameerika valitsuse ilmselge kaotus.

Edasine sõit Bryce’i kanjoni rahvuspargist (fotol vasakul) piki Sevier’ jõe orgu edelasse kujuneb raskeks. Just vaimselt. Pikk päev hakkab pikkamisi oma jälge jätma. Pärast kiiruga söödud võileibu Dixie rahvusmetsas Red Rock Canyoni ääres hakkab uni kimbutama, ja mida miil edasi, seda tugevamini. Viimaks otsustan, et näppudega silmade lahti hoidmisest enam ei aita, ning otsin maantee ääres laiema koha, kus saan ohutult tee äärde parkida. Lasen end roolis lösakile ning panen silmad kinni. Kuid nagu sageli seesugustel puhkudel, kui otsustad, et nüüd taastun pisut, ei tule ega tule õiget und. Mis siis ikka – tuleb teekonda jätkata.

Mt Carmel Junctionis võtan uuesti suuna läände, möödun peagi tee ääres piisoni karjast (fotol paremal) ning alustan järjekordset tõusu, sedapuhku Zioni rahvusparki. Taas küsitakse sissepääsu eest 30 dollarit – ja taas ei maksa ma sentigi, vaid näitan oma aastaringset luba. Seejuures saan pargivahilt, vanuse järgi selgelt pensioniealiselt proualt kiita, et esitasin koos pääsmega ka oma isikutunnistuse – pargivaht peab nimelt võrdlema, kas allkirjad mõlemal plastikkaardil on sarnased, et välistada igasugused pettused.

Enne sisenemist tunnelisse, mille järel laskub tee siksakitades Zioni rahvusparki, keeran paremale parklasse. Otsustan, et teen matka kanjoni ülaservale. See ei ole pikk, kõigest miil, kuid see-eest huvitav ja põnev, kulgedes pragude äärtel (fotol vasakul) ja koguni kohal ning alkoovide all. Näen, kuidas noores keskeas vanemad on toonud rajale ka oma vaevalt kooliealise tütre, kes käigust vaimustuses pole, vaid tikub jonnima. Isa ütleb talle siis, et otsustagu, kas tahab lõpuni matkata või ei taha. Imestan, et muidu pidavat ameerika lapsevanemad olema lastega nii arvestavad, aga kuidas paneb nüüd too isa lapse seesuguse lootusetu ja lapsele mitte-eakohase valiku ette – no mida oskab üks väike laps sellisel puhul arukat ja läbikaalutletut kosta?! Loomulikult ei oska.

Pärast, kui kolmveerand tunni järel kanjoni ülaservalt (fotol paremal) auto juurde tagasi jõuan, näen, et plika oli matka minuga samas tempos kenasti läbi teinud ja tatsab nüüd kividel paljajalu ringi, nagu poleks olnud häda midagi.

Kanjoni põhjas jätan auto muuseumi ette ning istun seal suitseva mootori ja kõva müraga autobussi. Erasõidukeid nimelt Zioni kanjonisse ei lubata. Sõidan üheksa peatust kanjoni lõppu. Edasi tuleb minna jalgsi.

Jätkuv miiline rada piki Virgini ehk Neitsi jõe kärestikulist kallast (fotol vasakul) on nii heas korras, et seal saab sõita isegi ratastooliga, mida oma silmaga tunnistan. Oravad, kes ümberringi silkavad, on nii inimestega harjunud, et kohati tuleb lausa peletada, et nad eest ära hüppaksid. Rahvast voorib edasi-tagasi kümnete kaupa – veelkordne tõestus, et Utah’ rahvuspargid on langemas üha suuremate hordide pealetungi alla. Varasematest külastuskordadest nii suuri masse ei mäleta.

Miilipikkuse raja lõpust (fotol paremal) algab küllap üks põnevamaid matku kogu Utah’s, mis viib valdavalt mööda kivist jõepõhja – see tähendab, et jalad, aga ka tõenäoliselt alakeha vöökohani saab märjaks – ning pöörakute kohal üle liivaste kaldapealsete Orderville’i lisakanjoni suudmesse. Olen seda varem kaks korda teinud ning mõlemal korral saanud unustamatu elamuse. Tõsi, too matk võtab ligi pool päeva. Seetõttu, kuna õhtupoolik on järjest jõudsamalt lähenemas, ei hakka seda kolmandat korda ette võtma. Kuid ega see eesmärk olnudki. Eesmärk oli taas näha ja tunnetada Zioni kanjoni võimsaid püstiseid punaseid seinu – et mõista: inimene ja tema tehtu on looduse kõrval könn ning tühine.

Kui Zioni rahvuspargist lahkun (fotol vasakul), on varjud pikad ehk õhtupoolik juba täies jõus. Ja väsimus pikast päevast kogunenud kehasse. Mitte ainult – ilmselt ka vaimu ja ajusse. Kui jõuan viimaks Salt Lake Cityt Las Vegasega ühendavale põhja-lõunasuunalisele 15. kiirteele, keeran sellel rida vahetades tagant lähenevale punasele Jeep Wranglerile ette, sest unustasin enne manöövrit parempoolsesse tahavaatepeeglisse vaadata, ning saan «tasuks» pika ja hirmutava signaali. Oleks tahtnud Wrangleri-mehe ees vabandada, aga ei tea, kuidas seda teha. Ta möödub minust mõne sekundi pärast vasakult ning kaob kaugusse, ilma et oleks vihast rusikat või tulesid vilgutanud.

St. George’is keeran kiirteelt maha linna peatänavale, St. George’i bulvarile, ning sealt omakorda peagi veidi päevinäinud Sandsi motelli ette (fotol vasakul; kus on pildil minu auto?). Nagu olen öelnud, eelistan toetada väikseid, sõltumatuid ehk kettidesse mittekuuluvaid vanu ööbimispaiku, sest nii, usun, saan aidata elus hoida Metsiku Lääne traditsioone ja vaimu. Seejärel, tõstnud asjad tuppa, astun üle tee ning suundun joonelt kõige lähemasse söögikohta, mehhiko kiirtoitu pakkuvasse Taco Belli, mis, nagu uudistest lugeda, laieneb peagi ka Soome. Ütlen kassaaparaadi taga seisvale tüsedale noormehele, et mul pole aimugi, mis siin on hea ja parim ning pärast pikka päeva ei viitsi ma ka kõrgel pea kohal värvilisse ja infokirjusse menüüsse süüvida, nii et soovitagu mulle midagi. Ta osutab viiedollarilisele einele, mis oli parajasti eripakkumine, ja kiidab, et see on tõesti hea.

On küll. Nii toidu koguselt, maitsvuselt kui mõistagi hinnalt.

Õhtupimeduse laskudes võtan ette päeva viimase, salajasima käigu. Sõidan motelli juurest viis-kuus kvartalit eemale. Märkan isegi pimedas, kuidas ümbruskond muutub väga ilusaks ja hoolitsetuks. Suur parkimisplats on eraldatud puude, põõsaste ja murulappidega väikesteks «taskuteks». Parkimisplatsi vastaskrundil kõrgub aga hallikas, rohkem kui kahe meetri kõrgune peenikeste varbadega raudaed. Kuid selle väravad on valla. Astun sisse.

Aia sees kõrgub maitsekalt kujundatud pargis lumivalge mormooni kirik (fotol ülal paremal). Tean, et mind ja minusuguseid sinna ei lasta. Sissepääsule ma ei pretendeerigi. Küll aga veendun taas, et öeldagu ja räägitagu mormoonide kohta mida tahes, ma ei näe ainsatki põhjust, miks nende usu sümbolitest ja pühakodadest mitte lugu pidada.
*
Järgmisel päeval, pärast ootamatult pikaks veninud teekonda (fotol vasakul), oli plaan jõuda viimaks patupealinna, Las Vegasesse. Seal pidid ees ootama hoopis teistsugused seiklused.

Aga nagu juhtus, ei saanud sinnagi kõige kiiremat ja otsemat teed pidi.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

41 Kommentaarid:

At 01:05, Anonymous Anonüümne said...

Lahe lugu, aga looduspiltide nautimiseks sooviks, et edaspidi seda prillidega meest ei oleks kõigil piltidel.

 
At 09:35, Blogger Priit Pullerits said...

Thank you for staying with me and getting through with this one. It is really a long piece though I tried hard to condense it as much as possible. I agree with your comment on pictures. Just thought so far that leaving myself out of them would leave some with doubts if I've ever been there what I'm talking about.

 
At 11:40, Anonymous Anonüümne said...

Plump! Härra Pullerits! Kirjutage meie ajaloolistes keeltes eesti saksa ja vene keeles.

 
At 22:09, Anonymous Anonüümne said...

Ohjaa, Zion, Narrows, tunnel... Läksin kord Observation pointi suunas, aga vihmasadu lõikas tagasitee ühes kanjoni kohas ära. No worries, East rim trail ja hääletame parki tagasi. Aga tühjagi, vihm oli nii kõva, et tunnel kahjustuste tõttu suletud (tegu mõistagi sügisese ajaga, mil normaalsed inimesed sellistes kohtades käivad). Rangeri kaasabil õnnestus ikkagi mingi auto peale saada, mis siis paari tunnise ringiga põhja poolt parki sõitis. Ning ikkagi oli sel päeval paar tegelast, kes vaatamata 100% vihma ennustusele Narrowsi peale läksid... Ja oma elu sinna ka jätsid... Aga küsimus lugejatele, PP ise ju teab - millise tuntud eelmise sajandivahetuse aegse kriminaali nimeline arch Capitol Reef pargis asub? Ning boonusküsimus - kas PP paneb rahvusparkide kaardi (seal on ka teine allkirja koht) trip.ee-s müüki, või läheb kaart järgmine aasta tal endal kasutusse?

 
At 23:37, Blogger Priit Pullerits said...

Butch C.
No.

 
At 09:35, Blogger Priit Pullerits said...

Mr 22:09, you were absolutely right! I checked the backside of my National Park Annual Pass and there is really s space marked for the second signature/cardholder. So it would be totally legal to give the card to someone else to use it (the card expires on June 2018).

The story you told, although short, was very interesting. Do you have more?

Best regards,
Priit Pullerits

 
At 11:42, Anonymous Anonüümne said...

Tundub et hr Pullerits peab arsti juurde minema. Ameerikas on kallis. Kui koju tuleb, siis dr Rips vaatab läbi ja paneb diag noosi.

 
At 13:32, Anonymous Anonüümne said...

Tehke Priidule viinakompressi ja õhtul enne magamaminekut andke sooja piima, ehk aitab veidi.

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Mr.Pullerits will whip the sh*t out of all of you the dutchbags and peckerbutts.

 
At 17:47, Anonymous Anonüümne said...

Ei tea kas härra Pullerits hispaania keelt oskab? Kasulik oleks osata sest Arizonas ja Kalifornia oblastis võib kere peale saada kui ei oska.

 
At 10:39, Anonymous Anonüümne said...

Kas spordiblogi on varjusurmas?

 
At 10:41, Blogger Priit Pullerits said...

Ei ole! Aga suvi ju! Actioni aeg. Kes see suve spordile raiskab, suvel on ka muud ägedat.

 
At 12:48, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits on mees, kelle juhtimisel läheme me Viimasesse Lahingusse.

 
At 13:08, Anonymous Anonüümne said...

Kuhu see Martin (Linnari õpilane ja Joshi sõber) kadunud on?

 
At 14:17, Blogger Priit Pullerits said...

Ilmselt ei pidanud vastu ja nõrkes ära. Oli lihtsalt suur suu. Siin on varemgi selliseid mehi olnud, kes tulevad bravuuriga mängu, arvavad, et on tegijad ja suudavad sündmuste käiku dikteerida, aga kõik, absoluutselt kõik on nad varem või hiljem reelt pudenenud. No ei ole teisi nii visasid ega sitkeid mehi nagu mina, kes ma juba kümme aastat ja rohkemgi siin asju juhin ja suunda näitan. Kuigi Martin pidas vähemasti kaua vastu, asi seegi. Kuid selle blogi ajamõõtmetes jäi temagi panus ja osalus siiski lühiajaliseks.

 
At 14:59, Anonymous MargusM said...

Pullerits on tagasi Eestis ja Ripsilt englishi vastu rohtu saanud, suudab jälle eesti keeles kommetaariumisse kirjutada. Tore seegi.
Ei tasu Martinit alahinnata ja maha kanda, nagu ise ütlesid siis on suvi ja inimestel muudki ägedat teha kui siin seinal käia ..aga kes see Priidu visadust ja sitkust jõuab kiita! Hail, hail, hail!
Las tudeng puhkab ja kogub mõtteid, siin plogis on niikuinii hapukurgihooaeg!

 
At 17:11, Anonymous Anonüümne said...

Seda, et Laukast Kärdlasse ja sealt Leigri kaudu tagasi on parasjagu 54 km nagu PP viimased rattasõidud olid. Seega nüüd on peremees Endomondo kaudu andnud teada, et ta ka Hiiumaalt tagasi ja vuhib töörindel. Jaksu! Mõni värske pilt sobiks siia Hiiu naistest kah võhmameestele nautimiseks.

 
At 17:17, Anonymous Anonüümne said...

Alustame nimekirja. Kes on Pulleritsu blogis aegade jooksul sõna võtnud:

Dr Holden
reamees Kõvatoomas
Kaidi
Karvajalg Harku vallast
Primabaleriin
Toits Pärnust
Filoloog Mirjam
tudeng Martin

 
At 19:11, Blogger Priit Pullerits said...

Siis oli Maamees ka.
Kehakultuurlane Kägu.
Siis see öine kilvamees.
AndresP.
Pärtel Piirimäe, aga tema jälgi nägin viimati USAs.
MargusM, kes on praegune esinumber (või pigem esinevad teised alla võimete).
Pange nüüd teie siit edasi.

 
At 20:30, Anonymous Anonüümne said...

Martin ja Josh punuvad praegu pesa. Kui see valmis, siis saab aega jälle kommida, ning siis hoidke alt. Läheb laksimiseks.

 
At 20:48, Anonymous Anonüümne said...

Kas stammkommarite kadumine on positiivne, negatiivne või neutraalne ilming? Igatahes on seetõttu oma sõnumit võimsamalt esile tõsta. Äriliselt vaadates peitub selles tühimikus ühiskonna väändemoment. Noh näiteks. Mis on ühist Utahil ja World EXPO-l? Kumbki ei paku tavaeestlasele huvi. Ometi on üksikuid kes neis paikades arutult raha laristavad. Paratamatus. Samas annab see võimaluse ohjeldamatuks aruteluks. Selle kõrval tundub uskumatu, et siinsed bûrokraadid suudavad kulutada aega isegi 6 euro kulutamise inventeerimisele kuus. Sellise täpsuse saavutamine on vähemalt eurose kuluga ehk tervelt 33% algkulust. See tuletab meelde rahvatarkust, et kõige rohkem vaieldakse nende asjade otstarbekuse üle, mille teemal suudab iga kokatädi kaasa rääkida. Niipea kui kulutatakse miljoneid pannakse raha tuuri ilma selle tulususe üle arutlematagi. Lauale lüüakse trumpidena, et areneda on vaja ja kehtiv kord on vananenud. Tegelikult varjatakse hoopis omakasu ja diletantsust.

 
At 21:56, Anonymous Anonüümne said...

Hea et härra Pullerits tagasi on. Asjad hakkasidki väga isevoolu teed minema. Yanatoom mõnitas nii karmilt kogu rahvast et need imestusest tummaks jäid. Ansip on pikalt vait ja multimees Vahur Teppanist pole ka ammu kuulda olnud. Senjöör Pullerits koondab rahva ühise eesmärgi nimel. Ta on nagu Richard III Lõvisüda, enamuse ajast möllas välismaal kuid tema nimi huulil suutsid aadlikud kodumaal kurjageenide spontaansed ülestõusud ohjes hoida.

 
At 14:09, Anonymous Anonüümne said...

Kes on veel Pulleritsust tiivustatuna Moabis käinud?

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits saaks sellega hakkama?

http://www.andmoments.com/est/randama/rattamatk/hawaii-kotm/peamine-44

 
At 14:02, Anonymous Toits Pärnumaalt said...

Siiski- siiski Pullerits. Ehkki suvi, mõõdavad Pärnu- kandi mehed (allakirjutanu sh) joostes ning ka maanteerattaga kilomeetreid, lammutavad jõusaalis ning määrivad sitta suusailma silmas pidades (igaks juhuks) suuski. Ei ole varjusurmas ning ei kipu ameerikamaale.

 
At 14:15, Anonymous Anonüümne said...

Toits, kus on sinu unistused, kus on sinu ameerika?

 
At 16:39, Blogger tota said...

I actually checked right up your website considering Concerning listened to a great deal of pertaining to a person's discussions. Grateful to talk about, a gossip very well; you will be okay around this
شركة تنظيف خزانات بالدمام
شركة غسيل السجاد بالدمام
شركة تنظيف السجاد بالدمام
شركة تنظيف السجاد بالقطيف

 
At 16:40, Blogger tota said...

I might want to thank you for the endeavors you have made in composing this article. I am trusting the same best work from you later on also
شركة غسيل خزانات بالمدينة المنورة
شركة غسيل خزانات بالمدينة
شركة تنظيف خزانات بالمدينة

 
At 16:41, Blogger tota said...

I admire what you have done here. I like the part where you say you are doing this to give back but I would assume by all the comments that this is working for you as well.
شركة نقل عفش بالدمام
شركة نقل اثاث بالدمام
ارخص شركة نقل اثاث بالدمام
شركة نقل اثاث بالجبيل

 
At 16:42, Blogger tota said...

Its my great pleasure to visit your blog and to enjoy your great posts here. I like it a lot. I can feel that you paid much attention for those articles, as all of them make sense and are very useful
شركة مكافحة الحشرات بالدمام
شركة مكافحة الحشرات بالخبر
شركة مكافحة الحشرات بالقطيف
شركة مكافحة الحشرات بالجبيل

 
At 16:43, Blogger tota said...

I really appreciate the kind of topics you post here. Thanks for sharing us a great information that is actually helpful
شركة تنظيف منازل بالدمام
شركة تنظيف شقق بالدمام
شركة مكافحة الحشرات بالدمام
شركة مكافحة الحشرات بالخبر

 
At 16:44, Blogger tota said...

This is the right blog for anyone who wants to find out about this topic. You realize so much its almost hard to argue with you (not that I actually would want…HaHa). You definitely put a new spin on a topic thats been written about for years.
شركة تنظيف بالدمام
شركة تنظيف بالخبر
شركة تنظيف بالجبيل

 
At 16:44, Blogger tota said...

Thanks for this great post, i find it very interesting and very well thought out and put together. I look forward to reading your work in the future
شركة نقل عفش بالدمام
شركة نقل اثاث بالدمام
شركة نقل اثاث بالدمام
شركة نقل عفش بالدمام

 
At 13:55, Anonymous Anonüümne said...

You have done a great job. I will definitely dig it and personally recommend to my friends. I am confident they will be benefited from this site
شركة تنظيف مكيفات بالدمام
تنظيف مكيفات بالدمام
شركة تنظيف مكيفات بالجبيل

 
At 13:55, Anonymous Anonüümne said...

I would like to thank you for the efforts you have made in writing this article. I am hoping the same best work from you in the future as well. In fact your creative writing abilities has inspired me to start my own BlogEngine blog now. Really the blogging is spreading its wings rapidly. Your write up is a fine example of it
شركة كشف تسربات المياه بالخبر
شركة كشف تسربات المياه بالدمام
شركة كشف تسربات المياه بالقطيف
شركة كشف تسربات المياه بالجبيل

 
At 13:56, Anonymous Anonüümne said...

Hey – great blog, just looking around some blogs, seems a really nice platform you are using. I’m currently using WordPress for a few of my blogs but looking to change one of them over to a platform similar to yours as a trial run. Anything in particular you would recommend about it?
شركة تنظيف كنب بالدمام
شركة غسيل كنب بالدمام
شركة تنظيف كنب بالقطيف
شركة تنظيف السجاد بالدمام

 
At 13:56, Anonymous Anonüümne said...

Pretty good post. I just stumbled upon your blog and wanted to say that I have really enjoyed reading your blog posts. Any way I’ll be subscribing to your feed and I hope you post again soon.
شركة تنظيف خزانات بالقطيف
شركة تنظيف خزانات بالدمام
شركة تنظيف خزانات بالخبر

 
At 13:57, Anonymous Anonüümne said...

hank you so much for this very usefull information. It's just a very effectively written article. It will likely be useful to anyone who makes use of it
تنظيف منازل بالدمام
شركه تنظيف منازل بالدمام
شركه تنظيف شقق بالقطيف
شركه تنظيف شقق بالدمام

 
At 13:57, Anonymous Anonüümne said...

I was very pleased to find this site.I wanted to thank you for this great read!! I definitely enjoying every little bit of it and I have you bookmarked to check out new stuff you post
شركه مكافحة حشرات بالقطيف
مكافحة الحشرات بالقطيف
شركة مكافحة حشرات بالخبر
شركة مكافحة حشرات بالدمام

 
At 13:57, Blogger talia said...

If you are being attentive to learn several strategies then you ought to browse this article, I am certain you'll get much additional from this article
شركة صيانة مكيفات بالجبيل
شركة صيانة مكيفات بالدمام
شركة صيانة مكيفات بالخبر

 
At 13:58, Anonymous Anonüümne said...

Thanks a lot for sharing us about this update. Hope you will not get tired on making posts as informative as this
شركة غسيل مكيفات بالدمام
شركة تنظيف مكيفات بالدمام
شركة تنظيف مكيفات بالجبيل

 

Postita kommentaar

<< Esileht