neljapäev, juuli 13, 2017

Pullerits: Kuidas Moabi karmis suves vastu pidada ehk 40-kraadises palavuses ellu jääda?

Hakkasin juba kahtlustama, kas Jeep Cherokee (fotol paremal) näidikute paneel on katki. Mitu päeva näitas sellel termomeeter, et väljas on alates kella üheteistkümnest sooja 37 või 38 kraadi, maksimaalselt 39 kraadi – aga üle selle mitte kunagi. Või et äkki pole autotootja arvestanud, et õhutemperatuur võib kerkida ka 40 kraadini ja rohkem ning on näidiku ülempiiri seadnud 39 kraadi peale.

Siis lõpuks lõi 40 kraadi Celsiuse järgi ette. Isegi 41.

Aga ütlen ausalt: kui sul on valida Eesti pilvine-sajune ja 15-17-kraadine suvi ning Moabi ja selle ümbruse 40-kraadine peaaegu lakkamatu päevase päikesega suvi (fotol vasakul, taamal San Rafael Swell), siis minu valik langeb kahtlemata Moabi 40 kraadi kasuks. Sest 15-17 vihmast kraadi ei ole suvi. Kuid suvel tahaks siiski suve saada, ja täiega. Moabis saab.

Algul võib selline kuumus nagu Moabis muidugi ehmatada. Pea ringi käima ajada ja jalust nõrgaks võtta. Kuid selle vastu on paar lihtsat võimalust.

Esiteks võid alati koju jääda (fotol paremal esik). Lased konditsioneeril töötada ning tunned end veel jahedamaski keskkonnas kui Eestis. Kuid see on mõttetu, sest toas võib ka Eestis istuda.

Teiseks võid alati autoga ringi sõita ning jalgsi liikumist piirata. Kuid meenutage eelmises sissekandes toodud Edward Abbey tsitaati, millele lisan talt ühe veel: «A man on foot, on horseback or on a bicycle will see more, feel more, enjoy more in one mile than the motorized tourists can in a hundred miles.»

Kolmandaks võid veeta aega basseinis (fotol ülal vasakul), mis iseenesest pole paha, kui see asub su majast poolesaja meetri kaugusel, ei ole ülerahvastatud ning selle ümber paistavad metsikud liivakivikõrgendikud. Kuid sulistamine pole siiski see, mille pärast tasub Moabi tulla.

Neljandaks – ja see on minu valik – harjud kuumusega lihtsalt ära. Paned seljakoti veepudeleid täis, määrid päikese kaitsekreemi kätele ja jalgadele, paned laia äärega mütsilotu pähe (fotol paremal), et päike ei kõrvetaks kõrvalesti, ninaotsa ja kukalt, tõmbad heledad riided selga, sest need ei köe nii kuumaks nagu tumedad, ning lähed loodusesse oma seiklusasja ajama.

Kui oled mõned päevad kuumaga harjunud ning selle vastu valmistunud, ei tee see sulle tuhkagi. Sõidad Archesi rahvusparki (fotol vasakul), kus Abbey oli ranger siis, 1950ndail, mil nüüdne rahvuspark oli veel kraad madalama reitinguga territoorium, national monument, ning mil sinna ei viinud Moabi põhjaservast veel asfaltteed, nagu praegu, vaid sinna tuli sõita kaugemalt mööda rough roadi, mida läbisin džiibiga seiklusjanu rahuldamiseks esmakordselt poolteist kümnendit tagasi. Ja näed, mis on Abbey-järgse ajaga juhtunud.

Park on hoolimata metsikust kuumusest paksult rahvast täis, parkimiskohti napib. Paljud paistavad juba kaugelt silma kui f***ing stupid clueless tourists, ei peakatet ega rohkemat näpu otsas kui üksainus tilluke joogipudel. Näha on, et nad vaevlevad. Et see käik rahvusparki on neile kui kannatus, nagu karistus. Aga ise, ettevalmistununa, liigud kergelt ja muretult piki Park Avenue’d (fotol paremal) ega lase kuumusest end häirida.

Siis sõidad edasi Eedeni aeda ja Windowsi ehk Akende piirkonda, kus on pargi suurim kontsentratsioon uhkeid arche. Noist võimsaim on Double Arch ehk Topeltkaar (fotol vasakul), avaus mõõtmetega 34x44 meetrit. Rändad nende vahel ja ronid nende alla ligi poolteist tundi – ja ei mingit probleemi. Kui hoiad tempo ühtlase ja aeg-ajalt ka igaks juhuks jood, ei juhtu midagi hullu. Isegi naudid seda, kuidas põletavas palavuses edukalt toime tuled, ei nõrke ega hädalda. Lõpuks tunned end nii enesekindlalt, et võiksid kas või mitmeks tunniks välja jääda.

Või sõidad Moabist välja, veidi kaugemale, Goblin Valleysse (fotol paremal), mille põhjas seisab tuhandeid paari meetri kõrgusi seenekujulisi mügarikke. See on üks imelisemaid kohti Moabi lähistel – ja lähedal olemiseks saab Moabi kandis lugeda ka veidi rohkem kui sajakilomeetrist distantsi –, mille avastasid kohalikud mehed juhuslikult alles 1920ndate lõpus. Vaat nii suur on Utah ja nii üksildased, kauged ja raskesti ligipääsetavad selle paljud kohad!

Seal on samuti temperatuur 40 kraadi ringis. Aga keda see häirib?! Näed, kuidas ehitusmehed, heledad kiivrid peas, pikad tumedad püksid jalas ning punase-kollase kirjud vestid seljas, lagipähe paistva päikese all, ühegi varjulise kohata, parklat laiendavad. Sa ei saa ju neist kehvem olla! Võtad oma ellujäämisvarustuse ning laskud orgu kummaliste tumepunasest liivakivist moodustiste vahele seiklema. Märkad, et tegelikult ei ole need moodustised sugugi ainult seenekujulised, vaid mõned meenutavad näiteks parti (ülal vasakpoolsel fotol vasakul), mõned Spielbergi menufilmist tuntud E.T-d.

Tunnistan: üks asi valmistab siiski ebameeldiva üllatuse. Sissepääsu eest Goblini orgu (fotol paremal), mis on Utah’ osariigile kuuluv kaitseala (state park), küsib jahutatud pääslast uksele ilmuv ülekaaluline, vähekommunikatiivne noor pargivaht tervelt 13 dollarit. Mäletan, et kui viis aastat tagasi Jaanus Laidveega seal käisime, kasseeriti meilt 8 dollarit. «See teeb viie aasta peale viis dollarit hinnatõusu,» avaldan pargivahile imestusega varjatud pahameelt. «Võib olla isegi rohkem,» nendib ta äraolevalt vastu ning ulatab raha eest tšeki, mille käsib kinnitada kleepsuga auto esiklaasile. Et oleks kaugelt näha ja lähedalt kontrollitav, et olen sissesõidu eest tasunud.

Sellegipoolest ostan samalt mehelt hiljem, väljudes, 25-dollarilise raamatu «The Disappearances. A Story of Exploration, Murder, and Mystery in the American West». Ostan meeldetuletuseks ja hoiatuseks, et Metsik Lääs, millest Moab ja selle ümbrus moodustavad vaid ühe osa, on kant, kus elu ja ellujäämist ei maksa eales võtta garanteerituna. Temaatiliste raamatute valik on parkide ja kaitsealade külaliskeskustes alati ahvatlev ja esinduslik.

Päeva lõpuks imestad, et hoolimata põrgupalavusest oled teinud koguni neli rännakut. Tõsi, noist ühe hommikul, kui temperatuur on alles 31-32 kraadi ehk igati mõnus, ning teise õhtupoolikul, kui temperatuur on langenud 35-36 kraadini, mis tundub selgelt kergemini talutav kui ligi 40 kraadi, eriti siis, kui päike on laskunud madalale ja enam otseselt ei kõrveta.

Ent olgem ausad: parim aeg välisteks toimetusteks on siiski hommikupoolik. Tõused kella seitsme paiku üles, sest ega väärt aega kaunis Moabis maksa maha magada, teed esimese korruse avatud köögis (fotol vasakul) hommikusöögiks kohvi ja pannkooke Aunt Jemima vahtrasiirupiga, võtad külmkapist suure paki Florida 100-protsendilist Minute Maidi apelsinimahla ja pistad suhu kreemise sisu ja tumeda šokolaadiglasuuriga Long Johni saia, seejärel sead varustuse valmis – ja teele! Kuhu, selle oled loomulikult eelmisel õhtul juba valmis vaadanud.

Näiteks Iceboxi kanjonisse. Sõidad mööda Westwater Drive’i (fotol paremal) 191. maanteele, keerad Shelli bensiinijaama juures paremale ning seitsme kilomeetri pärast koduuksest oled Moabi kesklinnas, kus näed, et paljud virgad on asunud samuti varakult tegutsema. Sõidad läbi linna Colorado jõeni, kus keerad taas paremale, 128., maalilisele maanteele, ning jõuadki nelja kilomeetri järel Iceboxi kanjoni suudmeni. Leiad tee ääres lagedama koha, kuhu auto parkida, viskad varustuse selga ja sukeldud seiklusse.

Iceboxi kanjon, nagu kohe selgub, on oma nime väärt. Selle suue on tihedalt taimi täis (fotol vasakul), ütleks isegi, et võsastunud. Pead koguni otsima, kust rada kulgeb, ja olema valmis, et eksid põhirajalt haruradadele, mis osutuvad pahatihti tupikradadeks. Samuti pead alatihti kummardama, et okste alt läbi ronida. Kuid tihe taimestik ning kõrged lähestikku paiknevad kaljuseinad tähendavad seda, et kanjonis on tõepoolest jahe. Kas just nagu jääkambris, aga peaaegu, arvestades temperatuuri päikse käes.

Iceboxi kanjon pole pikk, teatmikud pakuvad selle edasi-tagasi läbimiseks tunni, ent ühel hetkel tekib tunne, et lõppu jääbki jõudmata. Satun hajuvate radade labürinti, lisaks vaatab vastu kõrge suurte kivide hunnik (fotol paremal), mis, näib, et takistab edasipääsu. Riskida ja turnida kividest üle või keerata tagasi? Kui selles vähekäidavas kanjonis sinuga midagi juhtub, pead arvestama, et ega sind niipea leita.

Ettevaatlikult ronin kive mööda siiski ülespoole – ja selgub, et õigesti tegin. Kanjoni lõpp, mille alla on moodustunud veesilm nagu Moonfloweri kanjoni lõppugi, jääb kivikuhja tagant vaid paarikümne meetri kaugusele. Hurraa, järjekordne kanjon läbitud ja uuritud! Või vara veel hõisata?

Sest kui pool tundi pärast kanjonisse (fotol vasakul kanjoni lõpp) sisenemist sellest väljun, märkan raja alguses võsas vana ja roostetanud jalgratast, mille leistangile ja raamile on visatud igasugust kulunud ja võidunud kraami. Pool tundi tagasi seda seal polnud. Ja see ei ole ratas, mis tekitaks omaniku vastu usaldust. Sellisega ei sõidaks seiklussportlane. Sellisega sõidaks pigem keegi noist, kellest pajatab Briti kriminoloogi Christopher Berry-Dee raamat «Talking With Psychopaths and Savages - A journey into the evil mind: A chilling study of the most cold-blooded, manipulative people on planet earth», mille olin ostnud Londonis Heathrow lennujaamas, kui Götborgist väljunud British Airwaysi lend hilines, nii et jäin jätkulennust Los Angelesse maha ning sain koha kolm tundi hiljem väljunud Virgin Atlanticu lennule, mis ei olnudki nii paha variant, sest süüa ja juua anti seal hämmastavalt kõvasti; kohati tekkis lausa kahtlus, kas see on ikka lennuk või pigem lendav restoran.

Igatahes tundsin, et ei oleks tahtnud tolle päevinäinud ratta omanikuga üksikus jahedas ja paksu taimestikuga kanjonis kohtuda. Õnneks, mingi ime läbi, ei kohtunudki.

Niiviisi seigeldes võib Moabis avastada üha uusi ja uusi põnevaid, huvitavaid, ilusaid, ka adrenaliinirohkeid paiku – neil ei paista lõppu. See teebki Moabi huvitavaks – et Moab ei ammendu. Ja üks asi veel: Moab on mitmekesine.

On veel üks võimalus Moabi suvepalavusest pääsemiseks: tuleb minna mägedesse. Selleks tuleb sõita vaevalt veerand tundi linnast kagusse ja juba hakkabki tee tõusma taeva poole. La Sali mägede (fotol ülal paremal) kõrgeim tipp Mount Peale on üle tosina korra kõrgem kui Suur Munamägi – 3877 meetrit. Kokku on seal tosin mäge, mil kõrgust üle 12 000 jala ehk 3658 meetri.

Algul sõidan mööda asfalteeritud La Sal Loop Roadi, kuid siis, umbes tosina kilomeetri järel, keeran paremale, üksjagu trepis, kuid see-eest laiale kruusateele (fotol vasakul), mis viib 3209 meetri kõrgusele Geyser Passi otsa. See on see tee, mida mööda viivad hiliskevadel, kui lumi mägedes sulanud, bussid üles rattureid, kes lähevad sõitma kuulsat, 54 km pikkust The Whole Enchilada singlit, mille keskmine laskumiskalle on 5 protsenti ja maksimaalne 39 protsenti. Algajaile pole rada soovitav ja keskmikel – aga keskmik tähendab Moabi standardite järgi Eesti tehniliselt väga kõva harrastaja taset – kulub selle läbimiseks terve päev.

La Sali mäed elavad Moabiga võrreldes hoopis teist elu. Päike kaob nende kohal pilvede varju ning samal ajal, kui Moabis leegib ligi 40-kraadine kuumus, langeb temperatuur Geyser Passi otsa jõudes 22 kraadini. Aeg-ajalt puistab isegi paar vihmapiiska. Suundun Moonlight Meadow’le ehk Kuuvalguse niidule (fotol paremal). Loodus on seal väga teistsugune kui all, igasugused õitega taimed kasvavad mühinal. Kuid ühtki hingelist rajal ei kohta. Huvitav, kus siis ratturid on?

Geyser Passilt laskudes läheb unikaalne vihmasadu paariks minutiks nii tugevaks, et Cherokee kojamehed saavad usinalt tööd vihtuda. Põikan ka Gold Basini teele (fotol vasakul), aga see lõpeb kolme-nelja kilomeetri järel tupikuga. Tupikus seisavad kaks autot – ilmselt on omanikud mägedesse seiklema läinud. Ei tunne soovi nendega ühineda, sest kõrged puud piiravad nagunii vaateid ning vaevalt edasistel radadel midagi enneolematut silma jääks. Siis oleks sellest teatmikes ju kirjutatud. Aga ei ole. Üks teatmik ütleb selle tee kohta: scenic, but uneventful. Nii ongi.

Lõpuks tahaks ikkagi oma majja (fotol paremal) tagasi ka jõuda. Miks see muidu sai soetatud, kui seal ainult nappe öötunde veeta. Võiks ju veel basseinist läbi hüpata ja õhtuks kohalikust suurpoest, City Marketist, midagi head-paremat osta. Hinnad on siin nii ahvatlevad, et juustu võib süüa nagu leiba ja apelsinimahla juua nagu vett. 3,2-protsendilise Busch Lite’i 12-pakk maksab 8,49 dollarit – 3,2 protsenti on Utah’s maksimum, millist õlut toidukaupluses müüa võib –, aga kuna mul on juba 2000ndate algusest lojaalse kunde kaart, saan sellest poolteist dollarit veel maha. (Lisaks on mul ammustest aegadest ka suurte toidukaupluste Safeway ja Ralph’s kundekaart.) Kui Moabi saabudes varusin esimese käiguga sööki-jooki ligi saja dollari eest, siis ilma kliendikaardita maksnuks ma üle viiendiku ehk peaaegu 22 dollarit rohkem. Kui Ameerikas on allahindlused, siis on need ikka tõsiseltvõetavad. Näiteks võid osta neli 12-pakki Coca-Colat kõigest kümne dollari eest, mis teeb ühe purgi hinnaks – jah, kõlab uskumatult! – vaid pisut rohkem kui 20 senti. 

It’s a great country. Ja eriti suureks teeb selle Moabis lisaks headele hindadele, rääkimata uskumatult fenomenaalsest loodusest (nagu Archesi rahvuspargi Park Avenue fotol vasakul) kõigutamatu, vääramatu, absoluutne suvi: palju-palju päikest ja ei mingit vihma – kui just kõrgele mägedesse ei roni. Mida on mõnel muul kohal Moabile vastu panna?

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

28 Kommentaarid:

At 11:32, Anonymous Anonüümne said...

Ega ei ole küll Moabile vastu panna midagist ega kedagist.

 
At 12:19, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas siis seekord ilma rattata?

 
At 14:45, Anonymous Anonüümne said...

Kirjeldused on pole paha. Pildid aga - nagu Sirgala karjääri vahiks, mastaabid on ehk natuke teised. suhteliselt üksluine maastik ja seda mitu aastat järjest imetleda???
Loomulikult on asi maitses aga teiste maitset maha teha - see ei ole teps mitte ilus käitumine! Poiss kus su lastetuba on? Kas sind nii kodus kasvatati? Kui nii siis on juba hilja puudujääke kompenseerida, mis nihu see nihu.
Terv. Tom

 
At 15:07, Anonymous Anonüümne said...

Tom on nagu eile sündinud. Aastatega peaks ju PP käitumismall olema pähekulunud. Ameerikas õpetati, et tuleb tekitada iga hinna eest intriigi. Selleks on kõik vahendid head. Tänapäeva meedia ülesanne ei ole ju vahendada uudset infot vaid kleepida intriigidega sõltlasi oma leheveergudele. Ja siis keegi maksab sellistele sõltlastele sisuturunduse eest. Meileräägiti sellest juba 1991. Kapitalismi ABC!

 
At 15:49, Anonymous Anonüümne said...

Sitakotid siia taas tee leidnud. Senjöör Pullerits näeb suure vaeva ja mingid räpakotid oma Männiku karjääriga. Kõik see paik on ränk ajalugu. Teate ka kui palju konföderatsiooni noori sõdureid on sealsetesse mägedesse oma elunatukese jätnud? Härra Pullerits väärindab oma kohalolekuga nende mälestust. Ta teeb seda ka meie, sitakottide eest ja pärast.

 
At 22:38, Blogger Priit Pullerits said...

Hi, Tom!
To tell you the truth, the pictures, however meticulously taken, do not convey the real grandeur of Moab, Utah, and its surroundings. For example, the towers of Courthouse Wash and Park Avenue at Arches NP, which you can see on the last posted photo, rise more than 600 feet above valley floor. In contrast to unique red rock country and deep canyons, there rise La Sal Mountains, which achieve the height of more than 12,000 feet, are considered part of the Rockies and give you an entirely different feeling and perspective than the vastlands of bright sandstone. I guess you could understand and appreciate the wonderful natural scenery of the Colorado Plateau more fully if you just came over here and witnessed all that magnificence with your own eyes.
Best regards,
Priit

 
At 11:14, Anonymous MargusM said...

Priit hakkab juba ära amerikaniseeruma, see on märk et aeg koju tagasi tulla!

 
At 11:41, Anonymous Anonüümne said...

Rattajuttu Arteris, ilma Pulleritsuta.

http://pluss.postimees.ee/4176887/eesti-kasitooratas-viks-topeltraam-topeltdisain

 
At 11:45, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits ärge palun rääkige saksa keel, ikka eesti!

 
At 12:57, Anonymous Anonüümne said...

Pilt 4 - kes on need vanad peerud basseiniserval?

 
At 19:09, Blogger Priit Pullerits said...

Thanks for asking. Those men are probably local tough guys deciding by their pool-side talk. No threat to me, don't worry!

 
At 11:30, Anonymous Anonüümne said...

Mister Pullerits, tulge palun koju tagasi, Eestist on saanud mingi läppund provints. Kõik on siin täitsa perses ja kuivand kokku.

 
At 11:32, Anonymous Anonüümne said...

Mister Pullerits, please com back home. Everything is very shit here.

 
At 12:23, Anonymous Anonüümne said...

Kotkas on maandunud!

 
At 12:33, Anonymous Anonüümne said...

Priit kui te tagasi ei tule, siis E.Burke fännid loputavad meie ajud täitsa ära. Eestis on probleem. Eestis propageerivad plärudega naisajakirjanikud narkootikumide tarvitamist. Kas Eestis pole enam mehi kes ajakirjanikest naisi rahuldada suudavad? See on lõpp. Täitsa lõpp! Sellised ajakirjanikud tuleks pista kuhugi kõrbe elu üle järgi mõtlema. Tulnukate elupaik San Rafael Swell, mis on tuntud Star Trek seriaalist, sobib selleks hästi. Võib-olla Priit kutsub enda juurde mõne ülevõll lasknud ajakirjanikutädi sinna külla? Ah, ei Priidul on ju kõrbes oma liiv kaasas, noh nagu mõni võtab oma puu metsa kaasa. Pigem küll järelvaataja. Teadagi, vaja ju aru anda, et millega seal tegelikult tegeletakse. Vaja aru saada, et kas inimesel kes korduvalt kõrbe ronib on aru ikka alles või tegeletakse seal millegi muuga.

Burke selts on tabanud ära, et vähemused on vohav ühiskonnanähtus, millesse kuulumiseta ei saa sotsiaalses hierarhias kuidagi edasi. Kui seni on palju jahutud neegritest ja lesbidest, siis täiesti tähelepanu alt väljas on sotsiaalne grupp, kes peab alluma oma abikaasa erilistele soovidele. Kuigi on igati normaalne, et abikaasad arvestavad üksteisega, siis peaks olema kohustuslik, et aastas 2 nädalat saab abikaasast täielikku puhkust. Tööandja peab selleks võimaldama abieluinimestele 2 lisanädalat puhkamiseks. Muidu on töötaja ju 100% aastast vangis. küll tööandja juures ja siis koduste soovide all. Täielikuks taastumiseks on aga vaja heita pilk endasse ja mitte kukkuda selle hetke leidmiseks narkotsiga pläru sissehingama.

Maailm on veider. Vaadates demokraatliku loomariigi elu, siis poolteist korda kauem elavad need isendid kes topitakse puuri. Samas inimsoo puhul see reegel ei kehti. Need kes topitakse puuri, surevad poolteist korda varem. Kas pole mitte paradoksaalne juhtum. Vähe sellest, inimesed kes elavad arstiabile lähemal, elavad 10-20% keskmiselt ka kauem kui metsas või põllul või kõrbes elavad inimesed. Kusjuures need kauem elavad inimesed on ka nt Priidust ca 20% kogukamad. Seega inimese koht on mitte kõhnana kõrbes, vaid tüsedamana linnas. Teisisõnu, kui tahame, et riik areneks, siis tuleb seda juhtida mitte kui põllumajandus ja metsamaad vaid kui raha- ja tööstuslinna. Tervet riiki on vaja juhtida nii nagu juhitakse Tallinnat (vaadake kui auklikud on reformarite Tartu tänavad). Igaüks, kes segab seda tegevust tuleb saata asumisele Moabi. Las uurib seal kuidas toimub areng tühjuses.

 
At 20:51, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits on mees kelle järgi joonduda. Punkt.

 
At 17:13, Anonymous Anonüümne said...

Kiitke, kiitke Priitu, meie kangelast!

 
At 19:12, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits on kunn ja esimees, tulevase Eesti rahvavalitsuse pea. Putin võtab jutule vaid härra Pulleritsu sest on sportlane ja õiglase meelega.

 
At 22:01, Anonymous MargusM said...

Halloo dolbojoob, Priitu pidid kiitma mitte Putinit!.. või on need sinu jaoks sünonüümid?
Viskasin pilgu ka Priidu Endomondosse ja seal on registreeritud valgel mehikesel jalutuskäike kui ka rattasõite. Huvitav miks meile ühtegi rattasõidu lugu ei postitata, kas Priit võttis kuulda targemaid ja chillib fullsusseriga ringi?

 
At 22:55, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Tõepoolest, kuhu me sedaviisi jõuame, kui Hr. Pulleritsu blogis jumal teab keda kiidame. Selline poliitiline ebaküpsus teeb murelikuks.Kahjuks on kõik isafiguurid, kelle abimõningate kaasvõitlejate kõlbelis-moraalse palge muutmisel ära kuluks, puhkusel.Hr pullerits peaks selle asja ise korralikult kätte võtma ja rahvale ühe tubli kihutuskõne pidama. Niipaljukest ikka ju aega peaks leidma, et pisut blogilugejate hinge eest hoolt kanda.

 
At 09:27, Anonymous Anonüümne said...

22:01, 23.06-11.07 sissekanded puuduvad. Arva ära, kus peremees rattaga sõidab?

 
At 10:10, Anonymous Anonüümne said...

9:27 Hiiumaal?

 
At 05:34, Blogger 郑佳颖 said...

yeezy boost
hermes belt
yeezy boost 350
adidas online shop
nike air max 2018
yeezy
michael jordan shoes
adidas nmd
cheap jordan shoes
jordan shoes

 
At 06:11, Blogger raybanoutlet001 said...

ralph lauren outlet
baltimore ravens jerseys
coach outlet
detroit lions jerseys
coach outlet store online
nike trainers
ugg boots
ugg outlet
pandora outlet
ugg boots
2017.8.26

 
At 11:09, Blogger raybanoutlet001 said...

atlanta falcons jerseys
ecco shoes online
air jordan shoes
colts jerseys
air jordan shoes
cleveland browns jerseys
rolex replica watches
michael kors uk
nike shoes
cheap oakley sunglasses

 
At 04:33, Blogger 吥離吥棄 said...

lebron james shoes
pandora bracelet
nike air max 2018
longchamp handbags
dior sunglasses
jordan shoes
adidas outlet online
nike roshe run
jordan retro
lebron 14

 
At 10:11, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors handbags
coach outlet
christian louboutin shoes
coach outlet
kate spade handbags
cheap nfl jerseys
clippers jersey
eagles jerseys
vikings jerseys
cardinals jersey

 
At 04:07, Blogger adidas nmd said...

cheap ray bans
moncler jackets
nike air max
bruberry sale
coach outlet
nhl jerseys
uggs outlet
nike trainers shoes
raiders jerseys
coach outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht