Pullerits: Pehmod, lödipüksid ja s***kotid hoidku Moabist eemale!

«F***ing stupid clueless tourists!» sajatasin endamisi, kui tahtsin osta Moabi kesklinna Main ja Center Streeti nurgal visitor centeris Jack Loeffleri biograafiat Edward Abbeyst, kes on mees, tänu kelle macholikult jõulistele kirjutistele ja avalikult vaenulikule suhtumisele lääne autoturistidesse jõudis Moab veidi rohkem kui pool sajandit tagasi laiema avalikkuse teadvusse. Abbey raamat «Desert Solitaire», alapealkirjaga «Karmil ja vaenulikul maal elamise ilu ülistuseks», kuulub iga vähegi seiklushimulise hinge riiulisse või seljakotti. Abbey hoiakut, kuidas üks õige mees peab siin, Moabi kandis käituma ja tegutsema, iseloomustab kõige paremini järgmine tsitaat, mida tõlkida ei tasu: «In the first place you can’t see anything from a car; you’ve got to get out of the goddamned contraption and walk, better yet crawl, on hands and knees, over the sandstone and through the thornbush and cactus. When traces of blood begin to mark your trail you’ll begin to see something, maybe. Probably not.»

Abbey biograafia maksis 19.95 pluss maks. See raamat oli kõik, mis ma parajasti kuumal pärastlõunal tahtsin, sest tema «Desert Solitaire» on mul olemas ja läbi loetud. Ja ma pidin selle järel seisma järjekorras kümme minutit – kümme minutit, mida oleks saanud Moabis kulutada palju kasulikumalt ja nauditavamalt –, sest enne mind olid visitor centeri kaks töötajat hõivatud f***ing stupid clueless turistidega. Noil lollpeadel – sest miskit muud moodi ei saa siinkohal väljendada – polnud ilmselt aimugi, kus nad on ja mis neid siin ees ootab.

Öelda, et nad olid ill-prepared, on selge understatement. Nad olid üldse ettevalmistamata!

No kuidas saab tulla Moabi ja lasta endale seletada, et siin on päeval üle saja kraadi sooja – Celsiuse järgi üle 37 kraadi – ja seetõttu päeval matkata ei tasu? Kuidas saab lasta endale seletada, et vett tuleb alati palju kaasas kanda ja seda kulub vähemalt gallon ehk ligi neli liitrit inimese kohta päevas!? See elementaarne tõde on kirjas igas brošüüris. Kuidas saab lasta endale seletada kaardil Archesi rahvuspargi vaatamisväärsusi – see on park, kust algas Abbey kuulsuse tee –, kui see kõik on kodus internetist leitav?!

Taga hullemaks veel läks. Enne mind astusid leti ette kaks noort, pakuks, et pealt 25-aastased mees ja naine, kes olid tulnud Moabi maastikurattaga sõitma. Neil ei paistnud olema mingitki aimu, millise raskusastmega rajad ja kus neid ees ootavad. Ja siis nad lasid nagu lambad seda kõike seletada pealt 60-aastasel naisel, kes, võin kihla vedada, pole ise neil radadel mitte kunagi sõitnud, vaid, nagu kuulsin, edastas neile üldist turismiteatmiku teadmist.

Olen ammu loobunud lootmast turismiinfotöötajate infole. Olen varem neilt mitut asja pärinud ja avastanud, et neil pole õrna aimugi, mille kohta ma uurin. Tõenäoliselt ei ulatu nende teadmised kaugemale sellest, mille kohta Abbey kirjutas, et kui tahad üldse midagi näha, kobi oma neetud autolõksust välja. Nad ei ole näinud. Olen korduvalt tabanud, et nad on clearly underqualified.

Aasta tagasi juhtus selline lugu. Läksin rattaga Dome’i platoole. Võtsin kaardi kaasa. Olin väljas olnud vaevalt tunni, kui mulle tulid ATVga vastu minust veidi vanem naine ja mees. Olin jätkuvalt Dome’i platoo n-ö keskel teel, aga nood ATVga põristajad küsisid minult, kas ma oskan öelda, kus nad asuvad, sest neil pole õrna aimugi. Küsisin, kas neil kaart on. Muidugi polnud. Siis näitasin neile oma kaardil, kus nad paiknevad, ning selgitasin, millised edasised liikumise võimalused neil on. Nad kahtlesid pisut, kust ma seda kõike tean ja kas ma olen ikka kindel, mida räägin. Osutasin taamal paistvale looduslikule kaarele. Küsisin, kas nad näevad seda. Jah, nägid küll. Näete, seletasin neile, see on seesama kaar, mis on siin kaardile märgitud. Siis uskusid ja rahunesid.

Aga enamik turismiinfotöötajaid, tundub, ei ole isegi ATVga turismiradadelt kõrval käinud.

Kuid nüüd situatsioonist, mille avastasin paar päeva tagasi. Käisin Moonfloweri kanjonis (fotol paremal) matkamas. Olin selle suudmest Colorado jõe ääres mitu korda mööda sõitnud ning alati mõjus see hirmus ahvatlevalt – liivane põhi, suured varju pakkuvad lehtpuud, kitsad ja kõrged punakas-oranžikad-kollakad liivakiviseinad –, ent iga kord viisid plaanid sellest mööda, mujale. Lõpuks võtsin käigu sinna spetsiaalselt ette.

Kanjon polnud sugugi pikk, vaevalt pool kilomeetrit, pakun. Ilus, kuid nuhtluseks osutusid sääsed, kes muutusid seda agressiivsemaks, mida lähemale ma kanjoni lõpule jõudsin. Seal selgus ka põhjus, miks sääski, keda siin muidu üldse kohanud polnud, nii palju ringi tiirutas. Nimelt, kui nii võib öelda, lõpeb Moonfloweri kanjon kõrge, püstiste seintega amfiteatriga (fotol vasakul), mille alla kogunenud vesi on seisma jäänud. See on soodus keskkond sääskede paljunemiseks.

Tegin rutuga kohustuslikud pildid, sääsed valusalt käsi ja jalgu ründamas, ning tormasin siis tuldud teed tagasi. Kui kanjoni suudmesse oma Jeep Cherokee juurde jõudsin, astus mulle vastu heledates pükstes ja helesinise särgiga mees – ta polnud mingil juhul sellises riietuses, mis oludega sobinuks. Pigem meenutas ta linnaturisti. Ta küsis, kas California numbrimärgiga Jeep (fotol all paremal) on minu oma. Ütlesin, et jah, on küll. Selle peale lausus ta, et kui auto on Californiast, siis loodetavasti on mul pagasiruumis puksiirtross. Vastasin, et seda ei ole seal kindlasti.

Selgus, et mees oli suutnud oma Fordi sedaani kanjoni suudmes liiva sisse kinni ajada. Ja välja ei saanud.

Moab on aga koht, kus kedagi hätta ei jäeta. Sest siin võib kergesti surma saada – näiteks pole sul piisavalt vett kaasas ja kooledki janusse. Ütlesin, et tühja sest trossist, proovime auto välja tõugata. Juhuslikult laskusid sealsamas kaljupraost alla noormees ja neiu, nii et tõukajaid jagus – rooli läks mehe naine.

Imestasin, et neil polnud niigi paljugi teadmist, et auto liivast välja tõukamiseks tuleb esmalt rattad sirgeks keerata. Ja siis imestasin, et pika ja pideva ponnistuse asemel, mis on ju väheviljakas, ei olnud neil kogemust, et palju tõhusamalt saab auto välja lükata seda nõksutades. Ja sellised inimesed tulevad Moabi! Ei ole neil aimu elementaarsestki, rääkimata ilmselt sellest, et nad oleks kunagi lugenud Abbey kogemustest. Või Abbeyst üldse kuulnudki.

Kahjuks pean mainima, et mõnes kahetsusväärses asjas on Moab nüüdisaja idiootsustega siiski kaasa läinud. Veel eelmisel aastal käisin uurimas, kas Negro Billi kanjon kannab ikka Negro Billi nime. Kandis. Kanjoni suudmes teatas uhke tahvel, et see siin on Negro Billi kanjoni algus. (Fotol paremal. Tõe huvides olgu märgitud, et minu sünnikümnendini, 1960ndateni, kandis kanjon Nigger Billi nime.) Olin kuulnud, et nii mõnelegi ülipüüdlikule poliitkorrektsuse kummardajale see nimi ei meeldinud ning et nood tahtvat seda ära vahetada. Käisin siis paar päeva tagasi uurimas, kuidas nüüd lood on – ja mis ma nägin!

Negro Billi kanjoni (fotol vasakul) asemel teatab tahvel, et see siin on nüüd Grandstaffi kanjoni algus. Kuigi Negro Bill ja William Grandstaff on üks ja sama inimene, 1870ndatel seal kanjonis elanud ja tegutsenud tumedanahaline kauboi, kes oli 1881. aastal sealt jalga lasknud, sest teda süüdistati puskari müümises indiaanlastele. Lisaks oli nimemuudatuse vastu mustanahaliste õiguste eest võitleva ühenduse NAACP president Utah’ pealinnas Salt Lake Citys, kes väitis, et Negro Billi nimi pole sugugi ofensiivne, ja lisas, et sedasi läheb avalikkuse silmis kaotsi fakt, et mustanahaline mees toimetas juba nii ammustel aegadel Moabi lähistel.

See on haruldus siiamaani. Seni olen Moabis (fotol paremal) näinud vaid ühte Negro Billi rassikaaslast. Tema töötab Moabi ainsas alkopoes, mis asub 200 South Streetil. Sama palju olen seni näinud näiteks armeenlasi: Aram töötab Torreys Noori hotellis; ta tunnistas, et on unustanud paljus vene keele – kuigi saime vene keeles suheldud –, ja rääkis, et tuli Torreysse kaheksa aastat tagasi Californiast, ja kui pärisin, miks ta tuli nii üksildasse kanti, osutas ta peaaegu sõnatult ümbrusele – et loodus on nii ilus. Eestlasi ei ole Moabis õnneks kohanud.

Aga poliitkorrektsushullus ei ole end siiski kõikjal maksma pannud. Endiselt leidsin paar silti, mis juhatavad Moabi servast just nimelt Negro Billi (fotol vasakul), mitte Grandstaffi kanjonisse. (Tõe huvides olgu öeldud, et kohtab ka nimevarianti Granstaff.) Ja täpsuse huvides tuleb märkida, et Grandstaffi nime kannab ainult matkaraja algus (trailhead), mitte aga kanjon ise ega ka mitte wilderness study area, kus kanjon asub. Need on endiselt Negro Billi nimelised. Aga asjade senist arengut arvestades olgem realistid: vaevalt noilgi pikka pidu enam on.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.