Pullerits: Kuraditosin põhjust, miks seiklussoonega spordimehed peaks oma eluvaadet muutma

Hoolimata mu pingutustest viimastel nädalatel ei saa olla kindel, et kõigile on põhisõnum ikkagi kohale jõudnud. Inimesed on ju nii jäärapäised ega taha kuulda midagi uut. Seetõttu teen seekord lihtsalt, võtan punktide kaupa lühidalt kokku, miks Moab Utah’s on koht üle teiste. (Fotol vasakul vaade tükikesele Canyonlandsi rahvuspargist, all voolamas Green River ehk Roheline jõgi.)

1.    Moabis pole teisi eestlasi. Seega pole neid, kes tuleks su rahu rikkuma, sinuga suhtlema, asjatama, midagi küsima või tahtma või lihtsalt oma sotsialiseerimisnälga kustutama. Saab jumalikus rahus olla.

2.    Moabis pole üldse palju inimesi. Umbes viis tuhat. See tähendab, et keegi ei ela sul seljas ega kukil, kõigile jagub ruumi. Palju on privaatsust ja eraldatust. (Fotol paremal Kolme klatšimoori kuju Archesi rahvuspargis.)

3.    Moabis ja selle lähedal on võimalik täiesti omaette olla. Kuna inimesi elab siin vähe, aga maad ja põnevust on igas suunas palju, siis võid juba linna piiril (just: linna piiril!) minna loodusesse – näiteks Courthouse Washi või Faux Fallsi äärde – ja avastada, et ei näe tundide kaupa mitte ainsatki hingelist. Hing puhkab.

4.    Moabi ümbruse loodus on mitmekesine. Siin on kanjonid ja mesad, pehme liiv ja mitut värvi liivakivi, aga on ka rohkem kui 3000-meetrised mäed, rääkimata maailmakuulsast Colorado jõest (fotol vasakul).

5.    Moabis on ilm soe, päikseline ja kuiv. Sellist olukorda nagu Eestis, kus kuuldavasti püsib temperatuur suvel pidevalt alla 20 kraadi ning vihmapilved sõuavad iga päev üle taevakaare, Moabis ei kohta. Siin tõused hommikul üles ja ei pea isegi aknast välja vaatama, sest tead kindla peale – väljas valitseb suur suvi. Suvi, mis algab juba aprillis ja kestab novembri alguseni.

6.    Moabis on lõputult igasuguseid radasid. Ükskõik, kas tahad matkata või rattaga vändata, ATV või džiibiga (fotol paremal) sõita – igaks otstarbeks leidub kümneid teid ja radasid. Ja neid tehakse muudkui juurde. Mul on kaasas raamat, kus on kirjeldatud üle 60 džiibiraja, ja teine raamat, kus on detailselt kirjeldatud üle poolesaja rattaraja – ja neis raamatuis pole kirjas sugugi kõik, mis siinkandis leidub.

7.    Moab pakub seiklus- ja rännuhimulistele lõputult võimalusi. Lisaks sellele, et Moab on maasturimeeste meka ja maastikuratturite paradiis, isegi MTB capital of the world, on see unelmate paik mägironijatele, raftijatele, ratsutajatele jne jne. (Fotol vasakul vaade tükikesele Canyonlandsi rahvuspargist ja Shaferi rajale all kanjonis.)

8.    Moab on just sedasorti linn, kuhu kogunevad outdoors recreation entusiastid. Nii et just siin koged end hingelähedases kogukonnas. Siin ei kohta uhkeid rikkureid, sest noil pole siin midagi teha ja end kellelegi näidata, samuti ei kohta siin vaeseid ja kerjuseid ega ka igasugu hellikuid ja saamatuid, kes linnamugavusteta hukka saavad. (Fotol ülal paremal tee Canyonlandi rahvuspargis üle Island in the Sky mesa.)

9.    Moabis (fotol vasakul; taamal piki Moabi lääneserva kulgev 200-300 meetri kõrgune Moab Rim), erinevalt näiteks Los Angelesest või Las Vegasest, aga ka Tartust ja Tallinnast, pole liiklusummikuid – v.a kaunitel hommikutel Archesi rahvuspargi sissepääsu ees – ega parkimisprobleeme.

10.    Moabis (fotol paremal) on piiramatu valik ööbimisvõimalusi. Alates telkimiskohtadest kanjonite suudmes või Colorado jõe kaldal, mille eest tuleb maksta 10-15 dollarit (kaugemais kantides võib koha leida ka tasuta, ent siis pole sul loota peldikutki) ning lõpetades maja üürimisega, mille eest tuleb maksta rohkem kui tuhat dollarit nädalas. Ise valid!

11.    Moabis (fotol vasakul) pole kuigi palju suuri hotelli- ja toitlustuskette, v.a näiteks Comfort Suites, Fairfield Inn & Suites, Hampton Inn, Quality Inn ja Holiday Inn Express või McDonald’s, Burger King ja Wendy’s. Palju on n-ö väikesi sõltumatuid tegijaid, mistõttu linn pole langenud korporatsioonide mõju ja kontrolli alla.

12.    Moabis (fotol paremal) pole klassivahesid. Jah, siin on rajoone, mis näevad paljudest teistest uuemad ja paremad välja (sh minu elupaik La Camino põiktänaval), aga sealsamas kõrval kohtab rohkelt ka oldtimerite vanu ja räämas elamisi, mis lisavad linnale Metsiku Lääne aurat. Siin ei pea keegi tundma end halvasti. (Fotol all vasakul Park Avenue ots Archesi rahvuspargis.)

13.    Moabis tunned klassikalist väikelinna tunnet ehk small-town feelingut. Siin pole ühistransporti, siin pole taksosid, pole isegi õiget lennujaama, kuigi Salt Lake Cityst, mis jääb nelja tunni autosõidu kaugusele, pisilennuk siiski lendab – aga see on nii tilluke ja lennujaam jääb linnast 25 km põhja poole, nii et selle mõju ei ole kuidagi tunda. (Kohalikud ütlesid, et too väidetavalt subsideeritud lennuliin Salt Lake Cityst Moabi on käivitatud peaasjalikult selleks, et oleks mingigi kiirem ühendus mõne suurema kohaga.) Ülejäänud suuremad lähemad linnad, Denver ja Las Vegas, jäävad vastavalt viie-kuu ja seitsme autosõidu tunni kaugusele. See aga tähendab, et igaüks Moabi juba ei satu – ja see tõsiasi, Moabi eraldatus, tagabki, et Moab jääb selliseks, nagu see on. Seda karget, karmi ja kaunist paika tsivilisatsioon juba niisama kergelt ei riku.

Aga loomulikult jätkake nüüd oma juttudega, et Moab on mõttetu kivikõrb. Jõudu selleks! Tunnistan: ei ole minugi võimuses pimedaid nägijaks teha. Või avanesid mõnel silmad siiski nüüd rohkem?

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.