Pullerits: Kas Eesti sportlased on läinud nautimisega liiale?

Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle on küll jäänud silma ja kõrva, kuidas üha rohkem Eesti sportlasi räägivad, et lähevad võistlust nautima. See nautimisejutt on minu tähelepanekuil Anett Kontaveiti (fotol vasakul) eestvedamisel ja eeskujul muutunud lausa epideemiliseks.

Võtsin uurida, milles asi ja mida see nautimine tähendab. Vestlesin Roman Fosti, Kregor Zirgi, Allar Raja, Erki Noole, Kristina Šmigun-Vähi ja mitme teisega. Mida kuulsin ning millised käsitlused ja vastuolud välja tulid, sellest saate lugeda mu laupäevasest loost Postimehe Nädalas.

Kõik aga lehte ei mahu. Seetõttu loodan, et Raja (all vasakpoolsel fotol vasakul), kellega olen võistelnud Otepää MK-etapil murdmaasuusatamises – ja kaotanud, mis on loogiline –, ei pahanda, kui mõned mõtted ja tähelepanekud, mis ta mulle avaldas, siin vahendan.

Küsisin, kas ta tunneb mõnikord hirmu ka selle pingutuse ees, mis võistlusel läbi tuleb elada. Ja teate, mis ta vastas? Ta tunnistas, et see hirm on olemas, ja sugugi mitte väike. Ta rääkis, et see, mis võistlusel ees ootab, on fucking vastik ja ebamugav ning võib juba hommikust peale tekitada kerge iivelduse ning panna mõtlema, et saaks juba ometi aerud kätte võtta ja asjaga ühele poole.

Raja seletas, et üks asi on see, kui tehniliselt sa sõidad, kui hea rütmi ja küpse taktikaga, kui efektiivselt. Aga teine asi on see, kui sügavale sa suudad võistluse käigus endasse kaevuda. Teisisõnu: kui on läinud väga raskeks, aga 500 meetrit on veel minna, siis kas sa suudad veel juurde olukorras, kus kogu keha karjub sulle täiest kõrist, et lõpeta ära see nonsens, ega keegi sind ju taga aja.

Ja kui nüüd mõni räägib, et läheb võistlust nautima, siis rääkigu seda Rajale ja teistele karmide alade tegijaile. Noile ütleb Raja: «Kui sa otsid spordis kogu aeg nautlemist, siis väga kaugele sa ei jõua.»

Sellegipoolest küsisin talt, kas on olnud mõni võistlus, mida ta on veidigi nautinud. Talle meenusid 2017. aasta MM-võistlused Floridas Sarasotas (Olete seal käinud? Mina olen!), kus Eesti nelik sai pronksmedalid ja kus tehniliselt esitati Raja hinnangul parim sooritus. Kuid ta ei nimetanud seda seisundit naudinguks, vaid flow’ks, mis tema sõnul tähendab, et kõik liigutused on lihvitud nii heaks, et kõik läheb lausa automaatselt. Sõna-sõnalt seletas ta seda seisundit sedasi:

«Sa usaldad kogu protsessi automatismile, ei ürita kontrollida ajukoorega oma tegevust. Sa ei märka aega. Kõik on sujuv. Kui see nii toimib, oled parimas tsoonis, et oma tulemust teha.»

Kokkuvõttes sõltub tunne tema sõnul väga palju ka sellest, kuidas sa saadud tulemust enda jaoks interpreteerid. Näiteks võid teha tugeva sõidu, mis toob kolmanda koha, ja tunda lõpuks, et ei olnudki nii hull, vaid oli äge, nii et jõuad pärast finišeerimist paadis püstigi tõusta. Aga kui sama tugeva pingutuse järel peaksid jääma neljandaks, võib tunduda, et kogu maailma raskus on sinu peal, lausus Raja.

Need on teemad, mida teiesugused mittetippsportlased omal nahal ei koge. Seetõttu on hea, kui mõni, kel isiklik kogemus olemas – ja mõni, kes on ajakirjanik ning oskab õigeid asju küsida –, suudab teie arusaamist spordi kohta avardada.

Fotod 1 ja 3: Anett Kontaveit 5. oktoobril Tšehhis Ostravas. Fotode autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Allar Raja (vasakul) ja Tõnu Endrekson pärast finaalsõitu Tokyo olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Eesti paarisaerulise neljapaadi meeskond pärast eelsõitu Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix