Pullerits: Kuidas ma andsin panuse rahva suusaradadele tõmbamiseks?

Esmaspäevasel toimetuse koosolekul eksprompt tekkinud idee ei leidnudki vastuseisu. Nagu ikka, käis arutelu, mis võiks olla need teemad, mida laupäeval kajastada. Ega aasta algus neist väga pakata. Aga kuulanud mõtteid poliitika ja majanduse kohta, pakkusin välja, et nädalavahetuseks peaks kirjutama ka sellest, millest oleks inimestele praktilist kasu. Lühidalt: suusatamisest.

Täpsemalt: kus saab Eestimaal murdmaa- ja mäesuusatada ja lumelauatada (ei saa ju keskenduda ainult sellele, mida ise teed, vaid ajakirjanikuna tuleb mõelda ka sellele, mida teised teevad) ning millised on seal parajasti lumeolud. Idee pälvis heakskiitu.

Aga ideed, üllatus küll, oli palju raskem teostada, kui välja pakkuda. Jah, on olemas terviseradade kodulehekülg, kus leidub infot, aga see pole üleliia selge ja täpne. Lisaks on küljel rajal käinute kommentaarid, mis on tihti vastuolus sellega, mida on kirja pannud rajameistrid. Tagatipuks kohtab kommentaatorite hulgas väga palju õelust ja negativismi (nagu minugi blogi kommentaatorite hulgas), mida ka mõned kaaskommenteerijad välja toovad. Ja muidugi, aja jooksul info muutub: see, mis on kirjas kolmapäeval, võib neljapäeval olla sootuks teine ja reedel omakorda erinev sellest, mida sai lugeda neljapäeval. Aga kui terviseradu on 120 ja hooldatud suusarajad on umbes sajal, nagu ütles mulle Eesti Terviseradade juhataja Assar Jõepera, siis on päevselge, et ei jõua kõike personaalselt üle kontrollida, sest lisaks tuleb hankida infot mäesuusa- ja lumelauakeskuste kohta ning samuti tuleb arvestada, et Postimehe graafiku tegijal kulub materjali vormistamiseks enam-vähem terve tööpäev, mis kokkuvõttes tähendab, et pelgalt alginfo kogumine on metsikult aeganõudev töö ja pidi saama tehtud neljapäeva õhtuks. (Olgu lisatud, et lehe jaoks sai tehtud palju ilusam ja värvilisem graafik, kui on veebis.)

Seejuures tuleb ju ka loo jaoks teha reporteritööd – suur tänu Kaarel Zilmerile, Leivo Sepale, Alar Savastverile, Rimo Timmile, Anti Saarepuule ja kõigile teistele, kes oma aega pühendasid ja kogemusi jagasid – ning mõistagi tegelda ka muude lugudega, nagu näiteks rääkida endise riigikohuniku Eerik Kergandbergiga Eesti-Rootsi vanglalepingu nõrkadest kohtadest ning vanglateenistusega, mida nad Kergandbergi kriitika peale kostavad.

Igatahes sain kokku sellise suure materjali, mis annab põhipildi, kus saab Eestimaal suusatada: kui pikad ja mis tehnikas sõidetavad rajad on valmis, kui palju on rajad valgustatud, kas saab varustust laenutada, kas samas on ka kelgumägi ja lumerõngarennid. Asjatundjad teavad niigi, kuhu suusatama minna – nemad minu juhatust ei vaja; aga peale nende on Eestis veel sadu ja sadu potentsiaalseid suusasahistajaid (Leivo Sepp rääkis, et on Kekkose rajal näinud isegi puusuuskadega sõitjaid), kes võivad vajada abi ja soovitust, kuhu kanti tasub sõitma minna; ja ega ka asjatundjad viitsi kogu aeg ühtedel ja samadel radadel tiirutada, vaid soovivad küllap vaheldust.

Niisiis: siit, palun väga, saab pildi ette!

Fotod 1 ja 4: Suusatajad kolmapäeval Tehvandil. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusataja eelmisel pühapäeval Tallinna Nõmme lumepargis. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 3: Klassikarada teisipäeval Harimäel. Foto autor: Leivo Sepp