Pullerits: Millega on Viru maratonil kitsas käes? Rahaga!
Pakkusin ühele küsijale n-ö lambist vastuseks, et äkki kulude kokkuhoiu tõttu – ja tuli välja, et nii ongi. Kuigi, tõsi, see pole ainus põhjus. Ent siiski oluline põhjus, nagu tõin välja ka täna Postimehes avaldatud loos.
Estoloppeti sarja maratonide korraldajad on kuulnud suusatajailt häid sõnu, aga ka halbu. Osade osalejate rahulolematus pole neile võõras teema. Seepärast võtsidki Viru maratoni korraldajad peakorraldaja Tarmo Kärdi sõnul ette, et valmistavad ette pigem lühema, ent kvaliteetse raja, mitte pika, mis võib nn vingumäe meestele ainest anda.
Esimene põhjus, miks Viru maraton toimub 10-kilomeetrisel ringil (millele pääseb 5-kilomeetrise stardipauna pealt), on mõistagi lumi. Seda on vähe. Kui Kärdiga eile, neljapäeval varasel pärastlõunal rääkisin, ütles ta, et saabus just pool tundi tagasi maratonirajalt, mille sõitis läbi, ning kinnitas, et raja põhi on tugev. Kahes kohas põllu peal turritas siiski rohelus lume alt välja. Sinna lubas ta lume peale visata.
«Autoga sõites vaatad, et lund on küll ja veel,» rääkis Kärdi, «aga kui pressid kokku, ei jää sellest suurt midagi järele.» Eriti haavatavad on tema sõnul lagedamad kohad, kus tuul saab keerutada ning võib pehme lumevaiba õhukeseks puhuda.
Lisaks tuleb maaomanikega läbi rääkida, kas suusatajad võivad ikka nende kuuri tagant läbi sõita, ütles Kärdi, kes korraldab Viru maratoni neljandat korda.
Kuid suurim puudus on rahast. Viru maratoni eelarve küünib 30 000 euro kanti, millest stardimaksud katavad umbes poole. Stardimaksu tõsta ei ole võimalik, sest siis kahaneb kohe osalejate arv, seletas Kärdi.
Pool eelarvest tuleb korraldajail ise kokku kraapida. Näiteks Lääne-Virumaa Spordiliidult õnnestus saada 500 eurot ja Kultuurkapitalilt 2500. Varem on Kulka toetus küündinud 4500 euroni.
Raha neelab Viru maratonil see, et enam-vähem kõik tuleb rentida. Näiteks Mõedaku spordibaas maratoni keskuseks ja rajatraktor suusaradade ettevalmistamiseks. Kusjuures traktor on Kärdi sõnul sama vana, nagu Viru maraton, mis on tänavu juba neljakümnes. «Hoiame hinge kinni, et traktor ära kestaks,» ütles Kärdi eile.
Mitmed toetajad küll aitavad, aga teatud määrani. Näiteks Ramirent andis mullu tasuta piirdeaedu ja kümme välikemmergut, kuid nonde transport Mõedakule ja tagasi tuli organiseerida korraldajail. See läks maksma 1500 eurot. Sellegipoolest lausus Kärdi: «Müts maha nende ees, kes meid toetavad.
Kärdi ütles, et teeks hea meelega 42 kilomeetri pikkuse raja, kui vaid raha jaguks. Aga praegust olukorda arvestades on tema sõnul hea tulemus juba seegi, et Viru maraton üldse toimub.
Homse maratoni stardinimekirjast leiab endised Eesti koondislased Raido Ränkeli ja Karel Tammjärve ning Soome ekskoondislase Anne Kyllöneni, kes võitis tosin aastat tagasi Sotši olümpial teatesõidus hõbemedali ning on MK-sarjas jõudnud möödunud kümnendil üheksal võistlusel esikolmikusse.
Fotod 1-5: 2021. aasta Viru maraton 30. jaanuaril. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:02
kommentaare: 30
30 Kommentaarid:
Kas põrgumasin ka tuleb?
Masu on kohal. Turunduseks pappi pole. Vanad sponsid on kaotanud usu lumenühkijate jäätunud ostuvõimesse. Loogiline, et ei maksta peale. Miks peakski toetama kellegi hobi. Õiglane oleks kui igaüks ise oma lõbu eest täie rauaga maksab. Üldiselt on ju sponssimise loogika lihtne. Ürituse populaarsus peab vähemalt kiire tempoga kasvama, siis on selge,et panustatud on õigetesse korraldajatesse ja korralikku meediakajastusse. Kui aga numbrid stagneeruvad, siis nägemist!
Miks ei saa siiani Estoloppeti sõitudele (v.a Tartu Maraton ainsana) registreerudes kasutada Stebbyt? Paljudel on tööandjapoolne sporditoetus, mis kindlasti suurendaks mingil määral osalejate arvu ning huvi nende sõitude vastu. Härra Karu võiks tegeleda rohkem sarja arendamisega, aga tundub et fookus läheb matkamisele.
Lp Priit -- 2. jaanuaril te kirjutasite, et lapsevanemad on lapsed hea elu ja mugavustega ära rikkunud. Lapsed, kes korra kuskil Soomes või Skandinaavias või Alpides suusatanud, ei kipu enam kodumaistele radadele.
Siin on nüüd sama mündi teine pool -- nagu korraldaja märgib, siis kodumaistel spordiüritustel on järjest suurenemas nn "vingumäe meeste" hulk... Oluline ei ole enam mitte spordiüritus vaid seda ümbritsev.
Esimesed märgid sellisest suhtumise muutusest ilmnesid juba 10-15 aastat tagasi. Erinevate rahvaspordi ürituste tagasisidesse hakkas tekkima järjest rohkem arvamusi supi maitse, parkla kauguse ja pori, raja tähistuse, pesemisvee temperatuuri ja muu sellise kohta. Ja järjest vähem väärtustati tagasisides üritust ennast. Neid "vingumäe mehi" ei ole iseenesest palju kuid paraku loovad nad erinevas (sotsiaal)meedias tihti üldise fooni, justkui oleks kõik ja alati halvasti...
Ma ei usu, et seda arengut saaks kuidagi peatada või tagasi keerata -- inimesed nõuavad järjest rohkem, arvavad endast järjest enam ja samal ajal soovivad panustada järjest vähem ning hindavad järjest vähem ka korraldajate pingutusi. Pea igaüks saab (kui rahakott kannab) hankida täna endale suusad, ratta, tossud ja muu varustuse, mida kasutavad maailma selle ala tipud ja arvab seejärel pahatihti, et ka kõik kohalikud rahvavõistlused peaksid olema korraldatud samal tasemal kui maailma karika etapid või olümpia. Ja loomulikult on ka osalustasu tõus suur probleem -- seda just tihti kallima otsa varustuse (ja autode) omanikele...
Nii need üritused tasapisi hääbuvad -- kui korraldaja teeb omalt poolt maksimumi ja palju enam, et oleks põnev rada ja meeldejääv üritus kuid tagasisides mainitakse vaid suppi ja parklat, siis paratamatult korraldajate hulk kuivab kokku...
Miks ma peaksin Viru maratonile minema?
Ei oskagi sellele küsimusele vastata.
Tundub, et kõik see on juba kunagi olnud. Kohe üldse ei tõmba enam. Ja minusuguseid on palju.
Uurisin. Vastus: see on salajas, nagu nt dopingukontrolli saabuminegi.
Uurisin. Vastus: sellepärast, et veebis registreerimine on lõppenud, nüüd saate registreerida ainult võistluskeskuses. Kõigile teistele maratonidele saate registreerida Stebbyt kasutades, kui ei jäta seda taas viimasele minutile.
Kui osalejad peaks kogu korralduse kinni maksma, tuleb stardimaksu tõsta koheselt kaks korda. Seetõttu langeb palju osalejaid ära, mis tähendab, et neile, kes ikkagi soovivad starti tulla, tuleb stardimaksu tõsta praegusega võrreldes nt 3-4 korda. Sel moel lõpevad maratonid kiiresti ära.
Ega kontserdid ja teatrietendused ka ainult piletimüügist toimu, sealgi on toetajad. Ilma nendeta ei saa. Nii on see igal pool kultuuris ja spordis.
Tänan, väga hea kommentaar väga õigete tähelepanekutega.
Seega, lõpetatagu küsitlused supi, parklate jms kohta. Keskenduda tuleb sellele, mis jääb stardiala ja lõpuala vahel toimuvale, muu on tõesti teisejärguline.
Viru parkimisest mäletan, et omad joped said alati pea starti sõita, lihtinimene parkis kuhugi põllule. Väike asi, aga näe, siiani meeles. Ja nüüd korraldaja hädaldab.
Läksid sa sinna parkima või suusatama? Ilmselgelt kõik startijad ei saa kohe stardijoone kõrvale parkida...
Oluline on suhtumine. Tänased pisarad jätavad külmaks.
Nüüd ongi 100 osalejat, kes saavad stardijoone lähedale.
Ja kuidas suhtumine aitab 20 parkimiskohale 200 parkijat ära mahutada??? Veel kord -- austagem korraldajat, kes võistluse toimumiseks hulka vaeva näinud ning ärgem virisegem mõtetute pisiasjade üle.
Lõpuks -- kuidas on võimalik, et jõuad ca 40 km suusatada aga enne ja pärast võistlust ei suuda mõnisada meetrit autoni jalutada??? Ei ole vaja nii hädapätakas olla!
Estoloppeti suusamartonid on helge minevik. Kui emotsioonid kõrvale jätta on tegemist vääramatult surma suunas liikuva nähtusega.
Vaatasin korraks andmeid. Võrdlesin tänavust ja kahe kümneid tagust Viru maratoni ning keskendusin eelkõige osalejate vanusele.
Lühidalt kokkuvõttes – kui 2006. aastal oli suurim osalejate hulk vanusevahemikus 31 kuni 40 eluaastat (45% kõigist), siis täna on suurim hulk nihkunud vanusevahemikkudesse mis jäävad 40. ja 55. eluaasta vahele (53% kõigist). Vanusegrupp 51-55, mis aastaid tagasi oli osakaalult tähtsusetu (6%) on tänaseks paisunud kolm korda (17%). Diagrammilt toimunud vanuseline nihe joonistus ikka väga kõnekalt välja.
Osalejate arvus tervikuna iseenesest mingit kohutavat langust veel ei olegi. Vähenemine muidugi on (18,5%), kuid ma ei ütleks et see nüüd metsikult suur oleks. Pigem need kes osalesid minevikus, need jätkavad seni kuni surm nende suusatamise lõpetab. Uusi oluliselt ei lisandu.
Tänaseks on Estoloppeti puhul tegemist pigem vanainimeste spordiga. Keskmine osaleja on 45 aastane. Kunagised noored härjad on vanaks saanud ja noortel on muud huvid.
Valed argumendid. Asi on põhimõttes.
Ainus põhimõte, mis siit välja paistab, on vajadus iga asja üle vinguda ja hädaldada.
Tuletame meelde, kuidas Priit siingi ülemisse parklasse sõitmisest kirjutas.
Ikka omad joped ruulivad. Las need nüüd panevad stardirivi täis ja õla alla.
Said suusatada ja pea lõuad. Kui suud piuksatad, siis oled vinguja ja hädaldaja. Konstruktiivse tagasiside on vajalik ja see võib olla mõningal juhul kriitiline.
Suusatamisest on tehtud vägagi suur äri. Murdmaa on veel soodne...kuid vaadakem mida hullu toimub mäesuusaspordis. Üks treening võib maksta kuni 200+ euri! (välismaal, treener ja lõunasöök.)
Murdmaa on üsnagi soodne, kuigi Tähtveres osatakse pumbata korralikult...
Miku
Murdmaasuusatamine on raske monotoone tegevus ja tänapäeva noor vaatab pigem suusakeskuste poole. Seal saab 15 sekundiga mäest alla ja pärast tõstukiga mäest üles. Füüsiline pingutus pea olematu. Estoloppeti parimad päevad on seljataga. Kuldne keskiga veab seda veel kuigivõrd aga kui kaua?!
Priit on oma pika tööga Estoloppeti propageerimisel ja meie kõigi innustamisel ülemise ja lähedase parkimiskoha igati välja teeninud.
Ja mida seal Tähtveres pumbatakse? Eile õhtul käisin seal suusatamas, rajad suurepärased, keegi ei pumbanud midagi, ühtki senti ei küsitud.
Ma ei ole ka mingit pumpamist näinud. Hinnad pole ka kallimad , kui mujal Eestis. Ei hooldus, laenutus ega müüdavad kaubad. Kui soovid varustus osta saad seda ka enne soovi korral proovida. Ei osta põrsast kotis. Täispumbatu võiks ise katsuda leida hooajaks üle 10 instruktori, kes suudaks lastega töötada.
Me kõik (eriti need vinguviiulid, kes alati põhjuse virisemiseks leiavad) soovime suusatada hästi ettevalmistatud radadel. Nii siledal maal kui mäel. Üllatus-üllatus, need rajad ei teki iseenesest. Päris palju inimesi teeb väga palju tööd nende radade loomiseks ja hooldamiseks. See töö ja ka rajatraktori kütus ning lumekahuri ja mäesuusatõstuki elekter ning väga paljud muud asjad maksavad raha. Palju raha seejuures. Kusagilt peab see raha tulema - kas siis avalikust eelarvest või kasutajate taskust.
Üks Kuutseka kunagisi omanikke mainis, et neid süüdistatakse tihti selles, et järjekorrad on liiga pikad ja piletid liiga kallid. Majanduslikult ei ole suuremat nonsenssi kui lause "järjekord on liiga pikk ja pilet liiga kallid" -- selles on selge loogikaviga.
Spordirajatiste haldamise ja spordivõistluste korraldamisega ei ole keegi senini Eestis rikkaks saanud -- oleme tänulikud, et seni jagub inimesi, kes seda veavad ning neile, kes toetavad. Ja kui meil on jaksu osta endale "auguga Fischerid" ning uuepoolse autoga kohale sõita, siis ei tohiks tekitada ka pahameelt kohapeal küsitav väike tasu, mis aitab radu ja keskust hooldada.
Kui meie, vanad spordimehed, suudaksime kas või hetkeks välja lülitada oma peades olevad filtrid ja ignoreerida "vanades heades aegades" kinni olemist ehk lõpetaksime nostalgitsemise ja püüaksime tänast seisu hinnata out-of-the-box meetodil, siis avaneb üsna karm pilt.
Pöördumatu tõsiasi on see, et uuem põlvkond – meie lapsed ja lapselapsed – valdavalt kestvusspordist ei vaimustu. Kui üldse, siis teatavat populaarsust omavad uued popimad alad, näiteks triatlon. Lisaks suusatamisele (kus kurja juureks on ka olematud talved) on langustrendis ka rattamaratonid.
Rääkides korraldamise kuludest, siis viimase 20 aasta jooksul on sisendhinnad mitmekordistunud. Oleme jõudnud olukorda, kus osalejale jõukohast stardimaksu kasutades ei suuda korraldaja katta isegi otseseid kulusid, rääkimata "kellade-vilede" soetamisest või sümboolse päevaraha maksmisest meeskonnale. Samuti on drastiliselt vähenenud nende ettevõtete hulk, kes kunagi "hüperkasumite" pealt lõdva randmega üritusi sponsoreerisid. Normaalne kapitalism on lõpuks meie hoovile jõudnud.
Korraldajate tuhinat on jahutanud ka maaomanike kasvav vastuseis. Öeldaksegi tuimalt: kas "minu maa pealt rada läbi ei vii" või "tahad viia, siis maksa".
Kui panna siia kõrvale ka osaleja kulu – varustus, kütus, majutus ja toitlustus –, siis keskmise palga juures on võrrand 20 aastaga väga palju muutunud. Kõike seda arvesse võttes teengi täna enda jaoks kordades parema valiku: lähen sõidan Kõrvemaal kolm tundi erinevaid radu omas tempos. Kui tahan, lasen pulsi lakke; kui tahan, teen joogipausi. Ei pea sumpama kolm korda samal ringil ja keegi ei tallu su suuskadel.
Last but not least – sellest ajast, kui tuli fluorikeeld ja mina läksin ausalt määritud suuskadega Viru maratonile ning kogesin, kuidas massid minust lihtsalt kaugusesse libisesid... noh, ei kõneta mind enam need üritused.
Väga õiged tähelepanekud.
Meenus, kuidas üks Tartu kõvamees siin floori kasutamist õigustas.
Annan teada, et Viru maratonist tuleb reportaaž ka, aga varuge pisut kannatust.
Kõige suurem Suusamaratonide miinus ongi see RINGITAMINE, kui ei ole võimalik maratoni kahe ringiga ära korraldada siis jätke parem tegematta.
Mata vorm on alati ühe T’ga.
Päriselt ka on parkimine mingi teema??? Mõedaku asukoht on ju juba selline, et seal lähedal polegi rohkem ruumi autodele. Mina lugesin juhendi läbi, pakkisin asjad vastavalt ära ja tegin auto juurest 700m pikkuse jalutuskäigu keskuseni. Ei mingit muret, hea soojendus võistluseks. Tõesti, 35km jaksad suusatada, aga 5+5 minutit jalutada ei jõua??? See ei saa olla maratonil mitteosalemise päris põhjus ju?
Postita kommentaar
<< Esileht