Pullerits: Kuidas tagati see, et Tartu maratonil keegi sohki ei teeks?

Need, kes ei ole just alles eile sündinud, mäletavad kindlasti, et 1982. aasta Tartu maratonil ei tohtinud sõita pilk ja nina liiga maas, sest siis võis juhtuda, et ei saagi tulemust kirja.

Too oli minu kõige esimene Tartu maraton. Olin siis Tartu 2. keskkooli eelviimase, 10. klassi poiss. Maratoniks olin valmistunud Tartus dendropargis, kus olid suusatajate sisseaetud rajad. Tähtvere spordipargi kohal laius tollal võsastunud prügimägi. Kogusin dendropargis pärast koolitunde suusatamas käies enne maratoni 330 suusakilomeetrit, mida pidasin piisavaks. Raja pikkus oli tookord 52,7 km, distants Matult Elva lähistele.

1982. aasta maraton tähistas maratonibuumi algust Eestis. 1981. aastal oli lõpetajaid 2353, minu debüüdiaastal aga juba üle kahe korra rohkem, 5072. Mälu järgi oli mu stardinumber kõvasti üle 5000. Stardinumbreid hakati kõikidele osavõtjatele jagama alles kaks aastat varem.

Mäletan, et hommikul läksin koos klassivenna Hannes Kirisega, nüüdse riigikohtunikuga, varakult Tartu kesklinna Vanemuise teatri alumisse parklasse, et saada stardipaika viivas kollases bussis istekoht. See õnnestus. Buss viis Matu lagedale väljale, kus oli süüdatud mitu suurt lõket, mille juures sooja saada. Kuhu tuli jätta riidepakid, seda, nagu paljusid teisi asju, enam ei mäleta.

Kuna osalejaid oli tuhandeid ja alustasin tagaotsast, tuli enamik võistlusmaast sõita nii, et suusatajad tihedalt ees ja kõrval. Ühes kohas, kus rada sisenes metsa alla, kus ootas ees laskumine, tekkis pudelikael ja tuli mitu minutit oodata, kuni edasi sai liikuda. Poolel teel tervitas osalejaid suur plagu, mis andis teada, et pool maad on läbitud. Sealkandis tuli selja tagant hirmsa hooga kolm aastat noorem koolivend Aivo Pärn, kes tollal oli kõva suusataja, käis suusatrennis, ning kihutas mööda – tal oli stardis tekkinud mingi tehniline probleem.

Ausalt öeldes ongi see enam-vähem kõik, mida tollest esimesest maratonist mäletan. Peale selle, et endast tuli rajal märk kirja panna. Ja sellepärast ei tohtinudki kogu aeg sõita nina ja pilk maas.

Kõigile osalejatele oli antud teada, et rajal on värvilised pliiatsid, millega tuleb, kui nüüd õigesti mäletan, rinnanumbri küljes olnud paberitükil teatud kohta märge teha. Sellepärast, et tõestada, et oled raja ikkagi ausalt läbi sõitnud. Sest Tartu maraton oli tollal saamas juba prestiižiürituseks, mis olevat kaasa toonud selle, et osad tulid starti, sõitsid siis pisut, seejärel istusid autosse, tulid enne finišit autost uuesti rajale ja said uhke tulemuse kirja. Kas ka päriselt nii tehti, selle kohta ma fakte ei tea, aga igatahes oli see põhjus, miks osalejad pidid rajal värvilise pliiatsi märkega distantsi läbimist tõendama.

Ja oligi nii, et, pakuks, umbes 15 km enne lõppu olid metsavahelisele peente puudega lõigule tõmmatud puude vahele umbes kahe ja poole meetri kõrgusele nöörid ning nende küljes rippusid omakorda nööri otsas rohelised pliiatsid. Just, kõik olid rohelised. Et kui tegid autos märke paberitükile sinise või punase pliiatsiga, siis jäidki sohi tegemisega vahele. Noid pliiatseid rippus seal ikka kümneid.

Ega viimastest kilomeetritest ma muud mäleta, kui et oli üks lohk, kust tuli hooga läbi sõita ja kus rada oli muutunud juba kollakas-pruunikaks pudruks. Finišisirge kulges aedikute vahel. Lõpetasin ajaga 4:36.39, mis andis 1684. koha. Klassivend Kiris, kooliaja parim sõber, jäi 5:30-ga ligi tuhat kohta tahapoole. Tulemused ilmusid kevadel paksus trükises. (Kahjuks ei mäleta, kas sõitsin puusuuskadega või olid mul juba Visu nn poolplastikud, st alt plastik, pealtpoolt puit, pidamisalal kalasabamuster.)

Too oli erandlik maraton, sest võitjatena läks kirja kolm meest: Mati Albert, Tõnu Sirel ja Uno Leist. Kahtlen, et avalikes allikates leiduv võiduaeg 3:21.10 on õige. Ilmselt on tunniga eksitud.

Aasta hiljem olin taas Tartu maratoni stardis. Lõpuklassis tuli õppimine tõsiselt käsile võtta, sest ülikooli astudes arvestati ka keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet, mistõttu suusatamiseks ei jäänud enam nii palju aega, nagu varem. Harjutasin enne ainult 70 kilomeetrit ja see andis tunda. Selg jäi alatasa valusaks, mispärast pidin rajal korduvalt seisma jääma ja puhkama. Nii kujunes ka tulemus aastatagusega võrreldes palju kehvemaks. Sain 6805 lõpetaja hulgas 2786. koha. 55,8 kilomeetri pikkuse maratoni läbisin 5:31.22-ga. Aga ikkagi ligi pool tundi kiiremini, kui Kiris. Võitis Jaanus Teppan 2:53.33-ga

Kui õhtul pärast bussiga Tartusse saabumist Kirisega Tähtvere linnaosas kodu poole vantsisime, suusad käes, juhtus meid aknast nägema meie legendaarne matemaatikaõpetaja Igor Holts. Järgmisel päeval ta tunnis kommenteeris, et olime olnud väga väsinud sammu ja olemisega.

Tol aastal korraldas ajalehe Edasi sporditoimetuse juht Vahur Kalmre Tartu maratonist reportaažide kirjutamise võistluse ning lubas avaldada parimad tööd lehes. Loomulikult otsustasin kaasa lüüa, sest plaanisin ju astuda Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ning seal oli loomingulisele konkursile vaja nn kaasavara, et sind üldse jutule võetaks. Kaasavara tähendas ajakirjanduses ilmunud töid. 

Mu reportaaž sai umbes viie või kuue lehekülje pikkune. Seda ei ilmunud Edasis kunagi. Sellegipoolest lisasin selle ülikooli pürgides oma kaasavara hulka. Juhan Peegel, Marju Lauristin ja teised komisjoni liikmed otsustasid mind loominguliselt konkursilt, mis koosnes kaasavarast, esseest ja vestlusest, sisseastumiseksamitele lasta. Neli eksamit tegin kõik viitele, millele lisandus keskkooli lõputunnistuselt 4,5 palli. Tol võistlusel, mille tulemus tõepoolest edasise elu osas maksis ja luges, sain 24,5 punktiga esikoha.

Fotod 1 ja 2: Tartu maratoni stardis millalgi eelmise sajandi lõpus. Fotode autor: Malev Toom (foto nr 1) ja Meelis Lokk (foto nr 2), Postimees/Scanpix
Foto 3: Suuskade määrimine millalgi eelmise sajandi lõpus Tartu maratoni eel bussiparklas. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel metsa vahel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Fotod 5, 6 ja 10: Tartu maratonil osalejad 1990. aastate keskel. Fotode autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 7: 1984. aasta Tartu maraton. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Suusatajad Tartu maratonil millalgi 1990. aastate algul. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 9: Suusatajad uudistamas Tartu maratoni auhindu aastal 1984. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix