Pullerits: Kas Alutaguse maraton oli tõesti ajaloo sündmustevaesemaid?

Seda oli karta, et Swixi suure kulbiga suusakepid, mille teravik, nagu kogenud suusaharrastajad teavad, pole piisavalt tugevast sulamist, ei pea järvejääl, olgu see pealegi kaetud õhukese lumekirmega, jõulisest õlavöötmest lähtuvale pidevale tambile vastu. 

Ja ei pidanudki.

Jaanus Laidvee klassikakepi teravik murdus pühapäevasel Alutaguse maratonil tosin kilomeetrit enne lõppu, Aknajärvel. Ta teadis, et suure kulbiga keppidega sõitma minnes kaasneb risk, et väikse kulbiga keppidega võrreldes pikem teravik ei pruugi kõva pinnast kohates vastu pidada. Aga teadis ja arvestas ka seda, et väikse kulbiga kepid võivad pehmes lumes kohati läbi vajuda.

Igatahes sai ta kohe aru, kui Aknajärvel keppidega paaristõuketööd tegi, et vasak kepp on jäänud järsku teravikuta. Kepiots ei ramminud jäässe, vaid libises tagasi. Aga just paaristõukeline sõiduviis on olnud tema trump

Laidvee läks 45-kilomeetrisele kahel ringil peetud maratonile (marsruudi skeem vasakul) starti klassikasuuskadega, kuid jättis nende keskosa pidamismäärdeta. Lasi hooldemeestel ka sinna tõmmata libisemismääret. Tõuse, kust saanuks otse vahelduvtõukelise sõiduviisiga üles sõita, sel rajal eriti polnud. Ta panustas käte ja ülakeha rammule. Sel juhul võinuks ju võistlema minna ka uisusuuskadega, ent ajapikku on talle maratonidel saanud selgeks, et ta klassikasuusad on paremate libisemisomadustega kui vabatehnikasuusad.

Stardis (fotol paremal) oli üheksa miinuskraadi. Muret tegid käed ja varbad. Need olid hooaja esimesel, kolme nädala tagusel Viru maratonil külmaga valusat võitlust pidanud, nagu paljudel teistelgi. Laidvee on märganud, et kui pakast on üle kümne kraadi, siis üle tunni suurt sõita ei kannata, ilma et peaks hakkama käteringidega sõrmedes verevarustust parandama. Ta on proovinud eri sorti kindaid, sh labakuid, sh isegi koos aluskinnastega, kuid abi neist suurt pole olnud. 

«Labakinnastega võib niisama sõita, aga ma ei saa nendega tugevalt keppidega pikemat aega tõugata,» ütles Laidvee. «Sõrmed liiguvad kinda sees oluliselt rohkem ja seetõttu hakkab rihm kätt pooma ning sõrmed hakkavad surema.»

Nüüd läks ta sõitma nn lobsterite ehk sõraliste kinnastega, kus sõrmed on paarikaupa koos, ning jalga pani akusokid ja peale tõmbas saapakatted. Hakaku pigem palav kui külm, otsustas ta.

Valik õigustas end: kätel ja jalgadel külm ei hakanud.

Stardist väljunud neli klassikarada koondusid umbes kilomeetri järel kaheks rajaks. Suusajälgede põhi oli kõva. Siin-seal olid korraldajad lund juurde loopinud, kuid sellegipoolest tuli ette ka kehvemaid kohti, kus pidi jäljest välja astuma, et suusapõhju mullastel lõikudel mitte kraapida. Siiski polnud põhjale tekkinud kriimudest pääsu.

Viie kilomeetri järel, kui kiiremad olid läinud juba oma teed, sattus Laidvee paarikümneliikmelisse punti, kus sõitis 7.–11. kohal. Tollesse punti kuulusid näiteks Tatjana Mannima, kes, nagu lõpus selgus, tuli selgi maratonil naiste arvestuses võitjaks (fotol ülal paremal), ja Aimer Peensalu, kellega Laidvee oli käinud novembris Soomes Vuokattis laagris.

Laidvee sõnul käis järgmised kümme kilomeetrit heas tempos kühveldamine. Ta hoidis end Mannima lähedusse. Seitse-kaheksa kilomeetrit, tunnistas ta, oli sedasi sõita mõnus, aga siis hakkas tundma, et kiirust on pisut liiast. Pundi esimesed hakkasid eest ära libisema. 

Kui sõidetud sai tosin kilomeetrit, avanes Laidvee ees huvitav vaatepilt. Metsavahelisel siledal lõigul vajus Peensalu ühtäkki ettepoole ning langes siis paremale küljele lumme. Põhjus, nagu peagi selgus, oli selles, et kepp oli lumes läbi vajunud. Aga ta ajas end püsti, kogus end ja maratoni lõpuks edestas Laidveed seitsme minutiga; edestas isegi endist Eesti koondislast Karel Tammjärve ligi pooleteise minutiga.

Pärast pundi lagunemist liitus Laidvee järgmise grupiga, kus teiste hulgas jõudis talle kannule naiste arvestuse tugevuselt teine esindaja, Merilin Jürisaar. Ühel tõusul sattusid nad kõrvuti ning kuna seal oli lumi tallatud juba pudruks – ja läks teisel ringil veelgi pudrusemaks –, astus Laidvee kogemata Jürisaare kepi peale. Õnneks sedasi, et kepp jäi terveks. Ta vabandas. (Ja palus vabandused edastada ka siin.)

Edasi, kuni kepiteraviku murdumiseni Aknajärvel, ei juhtunud Laidvee silme ees maratonil midagi märkimisväärset. Ta ütles, et see oli võistlus, mis kuulub värvikate seikade vähesuse poolest kindlasti Estoloppeti sarja maratonide toppi.

Isegi murdunud kepiteravik ei löönud teda rivist. Ta nihkus üle järvejää viinud rajal kaldapoolsemasse serva, kus lund oli pisut paksemalt, ning sai seal ka otsikuta kepiga enam-vähem tööd teha, ehkki põhikoormus jäi mõistagi terve teravikuga kepile. Kuid metsa all avastas ta, et polnud tõugates vahetki, kas teravik on või ei ole. Ta kinnitas, et kepiintsidendi tõttu ta tulemus küll suurt ei kannatanud.

Kui viimased kümmekond päeva on paljud Eesti inimesed otsinud autoga elamust merejäält, siis Laidvee ütles, et üle järvede sõita oli küll omapärane, kuid vaadata palju ei ole, kõik on ümberringi ühtlaselt sile ja valge. Päikesega oleks kindlasti emotsiooni rohkem olnud, lisas ta. Ainsana tõid vaheldust... kalamehed (fotol paremal ja ülal vasakul).

«Töötavatest kalameestest ei ole mina varem nii lähedalt mööda suusatanud,» lausus ta muigega. «Oli huvitav kogemus.» Mõned kalastajad olid jätnud õngitsemise sinnapaika ning tulnud järvejääl suusaraja äärde võistlejaid lähemalt kaema. Laidvee ei välistanud siiski, et sisimas võisid nad sajatada, et keppidega klõpsivad suusatajad peletavad kalad eemale.

Laidvee sai 60. koha, kaotust võitjaks tulnud Eesti endisele sprindikoondislasele Marko Kilbile (vasakpoolsel fotol keskel) pisut üle 25 ja poole minuti. Ta möönis, et lõpus hakks tempo langema, sest vastupidavusest jäi vajaka ning ka teravust lihvivaid trenne pole saanud piisavalt teha. Mitme teisegi suust kostis tema kõrvu, et lõpus hakkas jaks raugema.

«60. koht väga hull ei ole,» kõlas tema resümee. «Enam-vähem võib kohaga rahul olla.»

Foto 1: Alutaguse maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 2: Üks kolmest järvest, millel kulges Alutaguse maraton. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 3: Alutaguse maratoni raja skeem. Kuvatõmmis Jaanus Laidvee Strava küljelt
Foto 4: Alutaguse maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 5: Suusatajad Alutaguse Alutaguse maratonil järvejääl. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 6: Tatjana Mannima võidab naiste arvestuses Alutaguse maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Naiste esikolmik Alutaguse maratonil. Keskel võitja Tatjana Mannima. Aga kes on teine ja kolmas? Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 8: Ka tunned Eesti harrastussuusatajaid? Pildil on Alutaguse maratoni N, M40 ja M50 klassi võitjad. Mis võistkonnast ja kes on kes? Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 9 ja 10: Alutaguse maratoni osalejad möödumas kalastajatest järvejääl. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Foto 11: Alutaguse maratoni kolm paremat (vasakult) Henri Roos (2. koht), Marko Kilp (võitja) ja Raido Ränkel (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet