Pullerits: Kas selle talve suusasõidud annavad lõpuks põhjust ka starti tulla?
See võiks olla küsimus, mis võiks pärast olümpiat esile kerkida. Ja mis võiks oodata vastust.
Ei ole kerge pärast aastast pausi ja vaagnaluu hulgimurdu tunamullu sügisel ning sellele järgnenud pikka taastusravi tagasi tulla. See on tõsiasi, millest saab mööda vaadata ainult see, kes ei tea, millest ta räägib. Tol saatuslikul õhtul, kui saabusin Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonda, vasak jalg liikumisvõimetu, ütles valves olnud arst esimese ja sisuliselt ainsa asjana, et ega see jalg mul enam samamoodi liikuma hakka, nagu varem. Arvestades abitut olukorda, milles olin, ei näinud põhjust tema sõnades kahelda.
Tasapisi hakkas asi paranema. Järgmise nädala lõpus suusatasin juba keskmiselt kiirusega 5.33–5.46 kilomeetri kohta, aga mitte rohkem kui 6–7 km korraga. Ikka klassikas, sest uisutehnika mõjub põlvedele ruineerivalt ning dr Leho Rips, selles vallas Eesti autoriteet, on „uisutamise” juba ammu ära keelanud, öeldes, et see inimesele mitteloomuomane põlvede väänutamine tuleb keskeas ära lõpetada, kui vanemas eas käia tahad (ja see, muide, kehtib kõigi kohta!). Veel nädal edasi ja tempo tõusis kilomeetri kohta 5.21–5.23 kanti ning sõidukorra kilometraaž 8–9 km-ni.
Aga kukkumine tuli.
Ja täiesti süütus olukorras.
Veebruaris hakkasid keskmised kilomeetri ajad tulema juba alla viie minuti ja distantsid venima 10 km peale, näiteks 7. veebruaril 13,6 km keskmise kilomeetri kiirusega 4.57 ja pulsiga 125. Selle aasta viiendal nädalal kogunes suusakilomeetreid juba 39,5. Jah, pole teab mis palju, aga arvestades, mis seisust tulin, siis rohkem kui kamaluga.
Keerasin Lauri ringi kõrgeimas osas klassikarajalt kõrvale ja suundusin kõrge lambi alla, sest seal on loodetavasti näha, milles probleem. Ja kui ma siis uisusõitjate poolt siledaks hõõrutud rajaosal lambile jalakäija kiirusega astudes lähenesin, libisesid suusad ootamatult alt. Maandusin rajale sama küljega, millega olin maandunud siis, kui murdsin vaagnaluu (ja ei välista, et ka mõned roided, sest rindkere tegi samuti tükk aega valu, aga sellele polnud mahti tookord haiglas keskenduda).
Püüdsin end ettevaatlikult püsti ajada. Ei õnnestunud. Sellepärast et rada oli libe ja ei saanud suuskadel võtta niisugust asendit, mis oleks jalule aidanud. Võtsin suusad alt. Siis tõusin. Tegin kindlaks, et saan vasakut kätt õlast liigutada küll. Aga õlg oli valus. Kummalisel kombel – ja see oli kahtlemata hea märk – ei tundunud puusal häda midagi. Kuigi raviarst oli hoiatanud, kui üle-eelmiste jõulude eel haiglast välja sain, et kaheksa kuud kindlasti kukkuda ei tohi.
Möödunud nädalal käisin suusatamas kõigil seitsmel päeval ja sain niiviisi kirja 64,6 km. Kokku on sel talvel suusakilomeetreid kogunenud 206,8. Tunda on, et kätesse on toonus tagasi tulnud ja jalgadesse samuti. Arvata võib, et ka selja- ja korsetilihastele on mõjunud klassikasõit tugevdavalt. Küll aga juhtus pühapäeval veel üks ootamatus.
Fotod 1-5 ja 8: Lumine talv Tartus Tähtveres. Kes tunneb täpsemalt ära, kus on pildid tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Laupäevase Tallinna maratoni start. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Laupäevase Tallinna maratoni stardiala. Foto autor: Tarmo Haud, Estoloppet
Postitas: Priit Pullerits @ 09:00
kommentaare: 29
29 Kommentaarid:
See alles on lugu - mees on kõvem kui nats üle 10a vanune saabas.
Las Rips selgitab oma põlveteooria uisusammul ka puust ja punaseks. Kui vanalt ei tohi suusatada?
Dr Rips kõneleb õiget asja - klassika on tervislikum.
Haanja maraton on kui kukkumiseks loodud, ma pole kukkumata kordagi pääsenud. Samas, kes seal suusatanud pole, on paljust ilma jäänud. Traumaatikutele ja nõrkadele suusatajatele on vaatamisilu palju. Ega patjade peale saa kah jääda. Oleks vaagen plaatide ja poltidega kokku tõmmatud, oleks kindlam tunne.
Kui minna, siis mis võiks olla helliku taktika? Reljeefiga peab ise hakkama saada, kuid kukkumisi põhjustavad ka teised. Vaikselt suuska sahistades on riskid väiksemad, kuid see viib puntidesse, kelle suusatamise tase ja suuskade valitsemine on nõrgem, mis jällegi suurendab riski. Ees on hõredam kui india pundis tšainike seas. Ja mis mõnu saab suusatamisest, kui hooga mäest alla ei saa tulla?
Kui isegi dendrosse ei usalda minna, mis siis veel Haanjast otsida?! Lauri ring on hea ring, pane seal rahulikult terviseks edasi!
Eelmise teem kommentaariumi jätkuks:
Kas uubeldamise all mõtlesite seda?https://sport.err.ee/1609884937/suureparaselt-lasknud-ermits-kordas-karjaari-parimat-kohta
Huvitav konstruktsioon tekstis: ” rattaga kukkudes murdnud rangluu (ja viie roiet),”. Toimetan siin juba mitmendat korda blogiperemehe kirjutatut. Võib-olla oleks tervist säästvam tegelemine invaspordiga ja võtta näiteks eesmärgiks jõuda paraolümpiale…
Samal ajal Deivil Tserp Õhtulehes:
https://www.ohtuleht.ee/sport/1151709/suur-olumpia-kokkuvote-henry-sildaru-tousis-paasteingliks-aga-kaed-eemale-tervest-eesti-koondisest
Seda lugedes saan lõpuks aru, et miks testosteroonist pulbitsevaid noori suunatakse tänavatelt sportima ehk mis on spordi mõte. Olen ikka ise püüdnud tegeleda spordiga nii, et mõistus asjast üle käib ja ei too kaasa probleeme mida ravima peab. Siin blogis aga on ikkagi see variant domineeriv nagu Kellyl ja ta tegudele aktiivsel suunajal oli.
Mul lihtsalt on nendele dr Ripsi patsientidele küsimus, et kui te nii panete, siis mis teil peas toimub, miks te seda teete, te ei saa ju Kelly moodi kunagi rämedalt pappi selle eest, olete ikka normaalsed, kuhu te soovite jõuda, olla lihtsalt kaaskulgejast parem sellise hinnaga, on see tõesti seda väärt, sa ju ei teagi seda kellest teel möödud?
👍👍👍
Deivili jutt oli pikk. Kõik sai kirja, nii oli. Eks osalejaid oligi palju ja tõesti on heameel, et me ei pidanud nö rõõmustama 30+ kohtade pärast. Tase oli ühtlaselt tugev. Aus oleks nüüd siia letti lüüa ka arvestus, et palju on see meile kui teevee vaatajatele maksma läinud läbi EOK jagatavate iga aastaste toetuste kogu talispordisüsteemile olümpiatsükli jooksul. Enne kui jääda tulemusega rahule ja sättida tegevusi tulevikuks on paslik inventuur teha.
Mida Ermitsast enam takkajärgi. OM-l, kuhu sellel aastal kõik panustasid, saadi teada oma tegelik seis võrdluses konkurentidega. Samas Otepääl ei pruugi paljudel enam motti olla ja saab jälle ettepoole kukkuda.
Eelmise postituse kommentaariumi jätkuks…
Miks Ermits on tegija ja Kaasiku ei ole? Priidule laskesuusatamine ja Ermits ei meeldi (Priidule ei meeldi ilusad ja emotsionaalsed inimesed ja emotsionaalsed spordialad). Miks muidu esimesena tuleb huulile Ermitsa juubeldamine, kuigi hiljem viga tunnistas. Võtame siis aluseks Ville Arikese analüüsi, mis Priidule sobis, lisan siia murdmasuusa andmed.
Ermits tegi OMil 2 tavadistantsi. Kaasikud tegid 3 tavadistantsi. Ermitsa kaotused võitjale suusarajal olid 16,1 sekundit tavadistantsil (75 sõiduaeg 90 osaleja seas). Eesti parim 10+10 suusavahetusega sõidus oli üks Kaasikutest, sai 43 koha 70 osaleja seas. Kaasiku nominaalne koht oli parem kui Ermitsal ja kui võrrelda kogu osalejate arvuga, siis oli ka Kaasiku eespool, aga…Kaasiku kaotas võitjale 7.33, mis siis teeb 22.65 sekundit per km. PUNKT.
Sprindis kaotas Ermits võitjale 18.7 sekundit per km suusasõidus. Ka see on väikseim kaotus kui parimal Kaasikul suusavahetusega sõidus. Ok, toome siis Kaasikute järgmise sõidu võrdluseks. Naiste 10 km, Kaasiku kaotas võitjale 2.44, mis teeb 16.4 sekundit per km. Tõesti, oli Ermitsast parem. Aga Kaasiku oli 37 kohal 108 lõpetaja seas, ehk esimese kolmandiku piiril. Maratonis kaotas Kaasiku võitjale 12.26 ehk siis 14.9 sekundit per km – jah see on parem tulemus kui Ermitsal (ta kaotused olid ju 16.1 ja 18.7 per km)
Ermitsa senise hooaja keskmine kaotus oli olnud 7.6 sekundit per km, ehk siis – meeletu kukkumine. Kui Ermits kaotanuks võitjale 7.6 sekundit siis naiste murdmaas sama kaotusega saanuks pronksi ehk siis saanuks maratonis sellise kaotusega pronksi - 3. koht kaotas 6.41.
Mis ma tahan öelda? Seda murdmauuska ei viitsi keegi harrastada, konkurents on ülihõre, eriti naistes. Ehk siis Kaasiku 13 koht on ajaliselt kordi ja kordi nigelam tulemus, kui Ermitsa iga teine sõit hooajal. Saab suusaaegasid võrrelda ju laskesuusatajtel küll, omal ajal Bjoerndahlen, nüüd Lampic, saab ju võrrelda küll. Mõlemad sõitsid ju nii murdmaas kui ka laskesuusas päeva parimaid aegu. Priit võiks kiunuda vähem selle laskesuusa kallal. Okse tuleb juba peale. Ermitsa OM läks totaalselt tuksi – spordis juhtub. Aga tema baastase on kordi kõrgemal kui Kaasikutel. Laskesuusa konkurentsitihedust ei anna võrrelda murdmaasuusaga. Rahvas oskab seda hinnata ja see kajastub publikuhuvis. No oli see naiste 50 ilgelt põnev? (mõnele introverdile ilmselt oli) Kaasiku muidugi ka tubli neiu ja tema pole milleskis süüdi, kuid see 13 koht ei ole see 13 koht, mis oleks laskesuusas. Kui ikka 34 osaleja saab ringiga, siis… Enamus ei viitsi/taha osaleda, kel medali lootust pole. Tipud ei viitsi ei leia mõtet lõpuni tulla, kui sõidavad 20+ kohale, sest hooajal veel starte, erinevatel põhjustel rootslaseid vaid 2 stardis, nii saabki ju 13 koha. Jah, seda kohta ei võta keegi ära ja ma olen täiesti veendunud, et ka tulevikus just maratonis saavad eestlased parimaid kohti. Suurepärane koht, kus EOK C kategooriat peale saada.
Võrdlustabelis olid mõlemad õed Kaasikud ehk siis võrdlesin koondise parima tulemuse saanut Ermitsaga. Võimalik, et kui võtnuks konkreetse õe ette ja Ermitsa, siis ehk polekski sõitude kokkuvõttes Ermits kehvem olnud. Kokkuvõttes ühe OM oli totaalne põrumine, teised tegid elu parimad tulemused. Ja noh, tulnuks ilmselt maratoniski kaotussekundeid juurde, kui Frida Karlsson poleks palavikku jäänud.
Pikk jutt sitt jutt! Võrrelda võrreldamatut!
Väga õige. Kaasiku tulemus pole mitte kui midagi.
Pole igavamat ala kui naiste 50km.
Kaotus oli kalendriga!
Laskesuusas olnuks see 60-70. koha kanti supertulemus.
Vale. Ermitsa vastu ei ole mul grammigi. Ta oli koroona ajal ülikoolis mu tudeng ja väga tubli oli. Kiitus! Hoian talle pöialt.
Tundub, et lasksuusafännidel on toimunud kainenemine. Aga ei pea teiste alade tegijate peal seda välja elama.
Mu meelest kuidagi kummaliselt juubeldas Kelly Sildaru oma sõitude üle. Tulemus ja juubeldamisaste polnud kuidagi kooskõlas.
Kes trikisuusatamisega kursis ja käib ka mägedel kus treenitakse, siis Kellyt kõikjal vihatakse...
Teeks nüüd sedasi, et räägime kõigist nendest ikka ka kelle perekonnanimed ei alga kombinatsiooniga Sil...
Eestis on palju noori trikisuusatajaid ikka veel.
Ott
Kui "murdmasuuska ei viitsi keegi harrastada, konkurents on ülihõre, eriti naistes", siis miks punnida laskesuusas, kui murdmaas saab medali kergelt, nagu analüüsija näitab?
Mul on ettepanek: las Ermits proovib murdmaad ja vaatame, äkki saabki MMil uuel aastal medali? Nagu analüüsija siin viidata püüab.
Palun selgita, miks vihatakse ja kui levinud see on?
Üks nüanss veel. Regina on 30 aastane aga õed Kaasikud 6 aastat nooremad ehk saavad ainult paremaks
Kui ma ei eksi, siis Ott on siin blogis varemgi sõna võtnud? Kõlab nagu tüüpiline "hullunud" lapsevanem, kes oma võsukest maailma nabaks ja ainsaks tulevikutegijaks peab.
So what? Õed Kaasikud ei saavuta mitte kui midagi.
Lõpetavad teises kümnes kui esimesed on juba koju läinud.
Suurepärased treenerid meeletult rõõmustamas.
Ermits mingu Estoloppeti maratonile. Kui Mannimaad võidab, siis võib hakata kohalikuks tegijaks pidama. Niimoodi seal laskesuusas neid lühikesi lõigukesi sõites ei anna suusataja mõõtu välja.
Priit, kui tänavu oled sõitnud ainult spordipargis ja Lauri ringil, siis Haanja maratonil osalemine oleks üsna hullumeelne, nii Sinu enda tervist kui ka teiste osalejate ohutust silmas pidades. Mäletan kunagistelt Mammaste eestikatelt, et Su laskumistehnika polnud kõige parem, seda enam oleks vaja enne künklikumal alal võistlemist vastavates tingimustes harjutada ning laskumiskiirustega kohaneda.
Laupäeval tuleb Haanjas ligi 7 kraadi sooja. Vihma ja tuult tuleb ka lähipäevil.
Mis värk selle pulsi jälgimisega nüüd on järsku?
Ohtlikud on laskumised, mille all on pööre. Neid Haanjas on. Mu rekord seal on kolm kukkumist maratonil.
Aga Pärtel, kas mäletad, kuidas kord Haanja maratoni järel kiitsid, et olin stardi järel osalejate vahel slaalomlikult manööverdades ettepoole liikunud? Jube osavalt, oli su sõnad.
Seda konkreetset juhtumit ei mäleta, aga pidasin oma kommentaaris silmas ebakindlust laskumistel. Kolm kukkumist on ikka väga palju ühe maratoni kohta (ma ei mäleta, et oleksin Haanjas kordagi kukkunud). Tegelikult on kõik suusatajad hooaja algul pisut ebakindlad ning tasakaalutunnetus tuleb harjutamisega tagasi saada. Seda enam ei saa soovitada võistlema minekut üksnes sileda maa treeningute pinnalt.
Postita kommentaar
<< Esileht