Pullerits: Kuidas täiesti lootusetust olukorrast uuesti jalule tõusta?

Füsioterapeut tahtis mind aidata, aga keeldusin resoluutselt.

Olin pärast kuraditosinat päeva Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas saabunud tänu sealse raviarsti asjaajamisele spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikusse (fotol vasakul) – meditsiinitranspordi masin tõi, lamasin kanderaamil – ning vaevalt palatisse sõidutatud, kui juba tuli korraldus minna spordisaali. Algas töö selle nimel, et saada pärast rattaga juhtunud õnnetust (vt eelmine sissekanne) millalgi taas jalule.

Seisukord oli taastusravi kliinikusse saabudes epikriisi tsiteerides järgmine: „Patsient liigub osakonnas kõrge rulaatoriga, kõnd lühikeste sammudega, kõnnitempo aeglane, väga ettevaatlik. Keharaskus paremal kehapoolel, kõnd pigem juurdevõtusammudega. Suudab korraga kõndida ca 30 m ilma puhkepausita.”

Kõnniks oli seda siiski palju nimetada. Vaagnaluu hulgimurruga vasakpoolne jalg ainult imiteeris liikumist, keharaskust sellele ma ei viinud. Lühidalt: vasak jalg oli absoluutselt mängust väljas; kasutu.

Füsioterapeut, kellega spordisaalis (fotol vasakul) tööle hakkasin, palus mul heita laiale nahkkattega lavatsile selili. See polnud põrmugi lihtne. Taas epikriisist (füsioterapeudi kirjeldus): „Kõik siirdumised väga aeganõudvad. Siirdumistel vasakut jalga aitab liigutada parema jala ja käe abil. Teistel end aidata ei luba.”

Ei lubanud sellepärast, kuna kartsin, et nad mitte ainult ei tee haiget, vaid teevad ka liiga. Vaagnaluu murrust oli ju möödas napilt kaks nädalat. Endiselt pelgasin, et kui teen midagi valesti, võin murru kohta kahjustada, misjärel tuleb minna operatsioonile. Seda tahtsin iga hinna eest vältida.

Esimene ülesanne lavatsil oli vasak jalg sirgeks saada. Kuna see oli kogu eelneva aja ortopeediakliinikus toetunud põlveliigesest padjale, et oleks kergem ja mugavam selili lamada – küljele keerata ei võinud –, ei suutnud ma seda sirgeks ajada. Jalg oli jäänud põlvest ettepainutatuks ja kangeks. Aga sellest sain kiiresti, juba esimese füsioteraapiaseansiga jagu.

Kuid nagu selgus, oli see kõige lihtsam asi. Epikriisist: „Selili lamangus ei ole suuteline vasakut jalga puusaliigesest addutseerima ega abdutseerima ning tõstma sirget jalga aluselt üles.” Mis iganes need võõrsõnad tähendavad, siis tehke nii: heitke selili, jalad sirged, ja püüdke puusast ühte jalga sirgena maast lahti tõsta. Kerge, kas pole? Aga seda ma ei suutnud. Kui palju ka ei pingutanud, ei suutnud. Vasak jalg ei kerkinud kannast sentimeetritki lavatsist lahti. Nii jõuetuks oli see jäänud.

Selline oli seisukord, kui taastusravi algas. Lisaks epikriisist. „Küünarkarkudega patsient esimesel päeval kõndima ei nõustunud – suur hirm kukkumise ees.”

Lühidalt: tuli hakata aegamööda käima õppima. (Fotol paremal kliiniku koridor, kus sai rulaatoriga liikuda; fotol ei ole loo autor.)

See on ränk töö, mis nõuab meele-, järje- ja sihikindlust. Kel neist omadusist vajaka jääb, need ei pruugi halvast olukorrast välja tullagi. Elu näitas seda.

Kõigepealt tuli saada vasak, traumeeritud poolel olev jalg veidigi liikuma. Selleks tuli seal taastada jõudu. Peaaegu kõiki harjutusi tegin lamades, muud moodi polnud võimalik.

Üks esimesi harjutusi oli sirgelt lamades viia vasakut jalga puusast pingutades paremast jalast kõrvale eemale. Ehk et tekiks justkui väike harkseis, ainult et lamades. Üle nelja-viie korra seda algul ei suutnud, kusjuures amplituud oli väike, vast 15-20 cm. 
 
Kõige raskem harjutus oli lamades vasakut jalga puusast sirgena tõsta. Teisel või kolmandal päeval taastusravi kliinikus võtsin end kokku, et seda tõsiselt üritada. Keskendusin puusale ja kerelihastele, isegi kätele, millega lavatsil tuge otsisin, ja keskendusin maksimaalselt isegi peas – ning siis pingutasin, silmad kinni ja hambad ristis. 

Füsioterapeut ütles, et suutsin kanda lavatsist kaks sentimeetrit lahti kergitada. Aga see oli tõesti metsik ponnistus. (Fotol paremal uks kliiniku spordisaali; fotol olev taastusravi osakonna vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.)

Selleks, et taastusravist kasu tõuseks, tuleb seda teha palju ja pidevalt. Tegin füsioterapeudi juhendamisel hommikul kella kümne paiku, kui olin lõpetanud veebi teel Postimehe uudistetoimetuse koosoleku kuulamise, poole- kuni kolmveerandtunnise sessiooni. Pärastlõunal kella kahe paiku tegin teise sama pika. Kui füsioterapeut tööpäeva lõpetas, tegin kella viie ajal n-ö omal käel veel kolmanda ja kella kaheksa paiku neljandagi sessiooni. (Ma ei ole kindel, kui mitu sessiooni päevas füsioterapeut minuga ametlikult teha tohtis, sest ta pidi töötama ka teiste patsientidega, ent tõsi on see, et sugugi kõik ei olnud minuga võrdselt motiveeritud; sain kuulda, et mõni patsient pidavat füsioterapeute koguni sõimama, kui nood käsivad või paluvad neil enda kallal tööd teha.)

Laupäeviti ja pühapäeviti, kui ühtki füsioterapeuti kliinikus polnud, tegin omal käel koguni viis sessiooni. Isegi ühel nädalalõpul, mil Vahur Kersna külas käis ja karbi käsitööšokolaadi (fotol vasakul) turgutuseks tõi, vestlesime temaga sellal, kui ma võimlemissaalis harjutusi tegin. (Veel üks Vahur, Teppan, käis ka kahel korral minu juurest läbi.)

Nii möödus nädal, hakkas mööduma ka teine. Kuskilt kuulsin, et taastusravi kliinikus saab patsienti hoida 14 päeva, kuid raviarsti soovituse järgi võib seda aega pikendada. Ja mu raviarst, kliiniku juhataja, nägi, et pikendust on vaja – sest karkudel liikumisega ma hakkama ei saanud. 

Küünarkargud olid endiselt sellised, mille nägeminegi tekitas hirmu. Sest olin kaugel sellest, et tunda end nendega kindlalt. Olin endiselt sisuliselt ühe jalaga. Olgugi et progressi oli. 

Teisel nädalal suutsin selili lamades tõsta vasakut jalga puusast lavatsiga võrreldes umbes 45 kraadini ja seda korduvalt. Tegin isegi kümneseid seeriaid ning tõstsin aegamööda korduste arvu seerias üle kahekümne. Lamades n-ö harkseisu ei tekitanud ma vasakut jalga mitte mööda lavatsit libistades, vaid tõstsin sirge jala kannast lahti, siis viisin õhus kõrvale, paremast jalast eemale, asetasin seal maha ning tõin siis uuesti õhus algasendisse tagasi. Nii lausa kümme korda. Kolmas stammharjutus oli vasakut sirget jalga põlvest kõverdada ja põlve enda rindkere poole tuua, kand loomulikult maast lahti. Neidki kordusi tegin seerias vähemalt kümme.

Aga karkudele ei tahtnud mõeldagi.

Ja koju ka ei kibelenud. Ikka keegi küsis, kas mul haiglas juba villand pole saanud, kas ma koju ära ei taha. Ei tahtnud! Sellepärast et kodus ei ole mul taastusraviharjutuste tegemiseks selliseid tingimusi, nagu taastusravi kliinikus. (Fotol all vasakul loo autori elupaik kliinikus.)

Ja mis seal salata: eks vaim ka puhkas. Vaevalt mõned nädalad enne vaagnaluu murdmist olin naasnud abikaasaga kahe ja poole nädala pikkuselt matkareisilt Utah’sse, aga kodus pani naine tähele, et tööpäevad hakkavad mul minema järjest pikemaks. Kella seitsmeni. Kella kaheksani. Kella poole üheksani. Stress, ajakirjanikutöö alaline osa, muudkui kogunes ja kasvas. 

Nüüd, haiglas, sai vaim puhata. Kuulasin küll toimetuse koosolekuid ja tegin osakonna juhatajaga veebi teel ära koguni arenguvestluse, aga pinge, mis ajakirjanikutööd kogu aeg saadab, lahtus. Taastusravist vabal ajal panin kokku matkavideosid; ühe viieminutilise video tegemine võtab tunde ja tunde. Ja kirjutasin matkapäevikut, mille viimane osa ilmus Postimehes kuu aega tagasi. Õhtuti vaatasin arvutis Netflixi, näiteks Tour de France’ist rääkivaid sarju ning Chicago Bullsist ja Michael Jordanist kokku pandud mitmeosalist seriaali. Lugemisest, millele olen varasemal ajal pühendanud meeletult aega – pikki aastaid lugesin lisaks kõigele muule kaanest kaaneni (ausõna!) läbi kõik Newsweeki, U.S News & World Reporti, Vanity Fairi ja Ameerika kahe ajakirjandusteemalise erialaajakirja numbrid –, võtsin samuti puhkust. Ainsana lugesin läbi Peep Vainu „Ukselt uksele”, mis räägib tema läbielamistest raamatumüüjana Ameerikas ja mille käsikirja ta mulle saatis, küsides selle kohta tagasisidet.

Kuid lõpuks polnud karkude eest (fotol paremal loo autori haiglavoodi jalutsis) ikkagi pääsu. 

Aga inimese vaim on tugev, eriti kui on tekkinud hirm. Niisiis ei jäänud üle muud, kui kaks füsioterapeuti asusid tihedalt minu kõrvale, üks ühele ja teine teisele poole, et tagada turvatunnet. Ei saanud ju unustada, et vasak jalg oli mul endiselt kasutu ning juhul, kui mingi koperdamise tõttu peaks keharaskus minema vasakule või ükskõik, mis vasaku jalaga juhtub, riskin kõik eelneva, mida vasakpoolse vaagna hoidmiseks olen teinud, ära nullida.

Sain ühe sammu tehtud. Siis teise. Siis kolmanda. Aga ei salga, et hirm oli endiselt naha vahel. Kuid barjäärist sain ilmselt üle.

Ega ma esimese korraga karkude abil palju käinud. Vast paarkümmend sammu. Väga aeglaselt. Kuid iga järgneva korraga käigud pikenesid. Füsioterapeut oli siiski pidevalt kõrval, algul julgestuseks käe alt toetamas, siis, mida aeg edasi, üha rohkem eemaldumas

Kuid üks asi on käia mööda tasast haigla koridori (fotol vasakul), hoopis teine asi on minna trepist üles ja alla. Ainuüksi mõte, et peaksin seda tegema, tekitas hirmujudinaid – kuidas trepist ninuli alla lendan ja terve hulga uusi luumurde saan. 

Aga sain aru, et enne mind haiglast välja, koju ei saadeta, kui treppidel iseseisvalt käimist selgeks ei saa.

Seda tuli sõna otseses mõttes õppida samm-sammult. Kõigepealt asetas füsioterapeut spordisaalis minu ette laia trepiastme. Siis seletas, mis järjekorras midagi liigutada, et sellele tõusta. (Kahjuks seda enam ei mäleta, sest aasta aega on möödas.) Seal oli kindel süsteem, millal asetada astmele kargud, millal terve ja millal traumeeritud poole jalg. 

Üks asi on see info peas läbi töötada, sootuks teine asi selle järgi tegutseda. See nõudis taas julgust ja pingutust.

Samamoodi käis kindla süsteemi järgi astmelt maha astumine.

Omandasin seda tehnikat kaks päeva, enne kui füsioterapeudiga kliiniku koridori treppidele (fotol paremal) praktiseerima läksin. (Fotol olev vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.)

See ei käinud sugugi iseenesest. Enne iga sammu tuli läbi mõelda ja keskenduda, mida teen, ja siis endale rütmi kaasa lugeda: „Jalg üles!”, „Kargud!”, „Teine jalg!”. Trepist allatulek oli hirmsam, sest kui seal tasakaalu kaotad ja liigselt ettepoole kaldud...

Mullu vahetult enne jõule, 23. detsembril kirjutas raviarst mind taastusravi kliinikust (fotol vasakul) välja. Olin seal viibinud 24 päeva. Seega veetsin pärast õnnetust kahes haiglas kokku 37 päeva. Abikaasa tuli autoga järele ja sõidutas koju. Sain seal ise karkudega trepist üles.

Väljavõtteid epikriisist: „Taastusravi perioodi lõppedes on patsiendi kehaline võimekus tõusnud. /---/ Teraapiates liikumine ainult küünarkeppidega. Kõnnitempo langenud [võrreldes rulaatoriga], kuid kõnnimuster oluliselt paranenud. Patsient kõnnib vahelduvsammuga. Üksikutel sammudel on vasaku alajäseme toefaas lühenenud, kuid üldjuhul on toefaaside pikkused võrdsed. Treppidest kõnnib nii üles kui alla kahe küünarkarguga, terapeudi julgestusega. Kõnnib vastavalt õpetatud kõnnimustrile juurdevõtusammuga, üles minnes parem jalg ees, alla tulles vasak jalg ees. Kõige rohkem kõnnitud treppidel korraga kaks korrusevahet üles-alla. Saab hakkama treppidest käimisega.
Soovitused edasiseks ja abivahendi vajadus: küünarkarkude kasutamine tasasel pinnal ja treppidel.”

Kümme päeva pärast koju saamist, tänavu 2. jaanuaril, käisin ortopeediakliiniku (fotol paremal) raviarsti juures kontrollis (Pildil oleva kliiniku juhataja professor Aare Märtson ei ole selle looga seotud.). Ta hindas mu paranemist heaks. Küsisin, kas tal läks minuga selles mõttes hästi, et ei pidanud ravimiseks peaaegu midagi tegema (mis tähendab, et sedasi minimeerisin kliinikumi ja Eesti tervisesüsteemi kulusid), või vastupidi: minusuguse patsiendiga ta mingit uut kogemust ei omandanud. Eks see oli pigem retooriline küsimus, millele ongi keeruline vastata.

Hiljem olen näinud ühte röntgenipilti, kus on vaagnaluumurruga patsiendil tehtud operatsioon, millest ma pääsesin. Pilt oli kohutav. Patsiendile oli paigaldatud vaagnapiirkonda justkui hiiglaslik hobuseraud, samuti mingid metall-liistud külgedele, ning lisaks toksitud sisse terve hulk naelu. 

Teatasin raviarstilt saadud hinnangust ka perearstile ning ütlesin, et olen valmis tööle asuma, kuid perearst keeldus mu töövõimetuslehte lõpetamast, sest raviarst oli kirjutanud, et sellise trauma järel peab ravile ja taastumisele kuluma kaheksa nädalat. Mul oli täis saanud seitse nädalat.

Jaanuari esimesel nädalal käisin karkudega ka väljas jalutamas, algul pool kilomeetrit, siis peagi juba kilomeetri korraga. Kui mu kauane nn ihufüsioterapeut Margus Mustimets 6. jaanuaril oma silmaga mu olukorda hindas, ütles ta, et võin karkudest loobuda. Mida ma ülejärgmisel päeval tegingi, asendades kargud Ameerika matkareisi algul Las Vegases ostetud matkakeppidega (fotol vasakul).

Lisaks käisin jaanuaris neljal esmaspäeval ülikooli kliinikumi taastusravibasseinis harjutusi tegema, siis läks bassein remonti. Ostsin ka 200 euro eest veloergomeetri (kasutatud, kuid pakendis, st tegelikult kasutamata, algne hind oli 500 eurot), mida asusin samuti väntama. Kuid too ei pidanud vastu kolme kuudki: 23. märtsil olid veolindist järel ribad ning mõni aeg hiljem läks agregaat suures konteineris jäätmejaama.

Aprilli algusest loobusin kõndimisel ka matkakeppidest. 19. aprillil istusin esimest korda taas ratta selga. Suve teises pooles tegin Stravas nii mõnedki isiklikud rekordid ja surusin end paaris lõigus isegi kõigi aegade esikümnesse, ühel lõigul mööda koguni Rein Taaramäest (pildil paremal).

Fotod 1, 3, 8 ja 10: TÜ kliinikumi taastusravi kliinik Riia tänav 167. Fotode 1, 3 ja 8 autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix; foto nr 10 autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: TÜ kliinikumi taastusravi kliiniku füsioteraapia saali uks. (Fotol nr 4 olev taastusravi osakonna vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.) Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Käsitööšokolaadi karp. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 7: Priit Pulleritsu voodi taastusravi kliinikus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 9: TÜ kliinikumi taastusravi kliiniku trepp. (Fotol olev vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.) Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: TÜ kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinik. (Kliiniku juhataja professor Aare Märtson ei ole selle looga seotud.) Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits mullu oktoobris matkal Utah's. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 13: Strava edetabel Vorbuse põike nimelisel lõigul. Kuvatõmmis Strava küljelt