Pullerits: Miks peavad Eesti sportlased sotsiaalmeedias poosetama?
Siin tuleb näha laiemat pilti, mis tõukub sellest, kus seda videot levitatakse – sotsiaalmeedias. Ja laiem pilt on see, et sotsiaalmeedia tekitab sportlastele lisakohustuse – kohustuse seal figureerida. Kas arvate, et see käib muuseas
Lühidalt: tarvidus sotsiaalmeedias poosetada nõuab aega, energiat, pühendumist. Küsin klassikalise küsimuse veel kord: kui palju aitavad sotsiaalmeedia videod ja pildid tulemust paremaks teha? Kui palju aitavad need kaasa sportliku taseme tõstmisele? Kas ilma sotsiaalmeedia postitusteta jääksid tulemused kehvemaks?
Ja kokkuvõtvalt: kui tulemus taliolümpial jääb tagasihoidlikuks, kas siis keegi tõstatab ka küsimuse, et äkki tulnuks tulemus veidi parem, kui aega, energiat ja pühendumist ei oleks raisatud sotsiaalmeedias kekutamisele ja pläkutamisele?
Foto 1: Eesti laskesuusatamise koondise tutvumislaager tänavu 15. mail Otepääl, kus tutvustati ka koondise uut treenerit Håvard Gutubø Bogetveiti. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Spordiriiete tootja MooMoo loovjuht Hanna Taaramäe (vasakul) ja tootmisjuht Kairi Palm mullu novembris. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Canyonlandi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli otsas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Spordipodcasti "Kiirtuli” salvestus 5. novembril. Saatejuhid Hendrik Kalmet ja Tõnis Niinemets (keskel). Külalised Rene Zahkna (vasakul) ja Jakob Kulbin (paremal). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 12:53
kommentaare: 15
15 Kommentaarid:
Palju on ettevõtteid kes pööravad selja kui sportlane ei tee reklaame või jälgijaid on vähe.
Need käivad sageli kaasas sponsorlusega. Sponsorid maksavad SoMe-s poosetamise eest kas raha või kraamiga, kui see on nende brändiga seotud. Sha’Carri Richardson teenib näitena tippude vallast väidetavalt ühe postitusega kuni 100 000 USD ja enam. Sellega finantseerib nii mõnegi treeninglaagri ning jääb vast pisut ülegi.
Eesti puhul ja väiksemate brändidega, nagu MooMoo on numbrid muidugi väiksemad - aga paljudele sportlastele siiski piisavalt olulised panused - nt kogu võistlus- ja treeningriietus - et selline "võimlemine" ette võtta. Arvan ma.
Jah, ilmselt on see põhjus. Aga teate: kui vähe või palju ma pole ka sporti vaadanud, ei oska ma nt laskesuusatajate puhul nimetada mitte ühtegi nende sponsorit - dress võib küll olla logodest kirju, aga midagi silma ei jää ja mällu ei sööbi, sest tähelepanu on vaadates mujal: mida sportlane ütleb ja millest räägib tema silmavaade. Kama kaks, mis värvilised sildid tal dressi peal on.
Mida ma küll rohkem silmas pidasin, on see, et Eesti sportlased peavad tegema postitusi sellest, mida nad söövad, mida vabal ajal teevad, kus käivad ja muu selline tilu-lilu, millel pole spordiga ja ilmselt ka sponsoritega suurt pistmist. Nt teeb Kelly Sildaru mingit pastat - ausõna, ei huvita, ei näe põhjust, miks peaksin selle vahtimise peale aega raiskama, ja teiseks, no kohe kuidagi ei hammusta läbi, mis ta sellest kasu saab? Sai tasuta nuudleid? Kui nii, siis jah, kasu on sees.
Sildarul on Instagrammis üle 115 000 jälgija, kes tahavad seda näha ja teavad täpselt, mida ta kannab, kasutab ja sööb. See on tänapäeva turundus. Sponsor annab sportlasele enda tooteid ja sportlane teeb need tooted populaarseks. Sinusugused dinosaurused, kes üks kord kümne aasta jooksul enda spordiriideid uute vastu vahetavad, ei olegi sellise reklaami sihtgrupp.
Nii on. Aga kumb meist elab säästlikumas, tulevikku vähem lõhkuvas maailmas: kas minusugune, kes tõesti varustust üleliia sageli ei vaheta ja tühjale-tähjale ei kuluta, või need noored (ja enda arust nii keskkonnateadlikud ja kliimamurelikud), kes veebist leitud eeskujude ajel oma järelemõtlematuid väljaminekuid teevad?
KS pasta lugu paistab seostuvat Team Estonia ja olümpiamängude promokampaaniaga. Võib olla oli kuidagi seotud C-kategooria toetuse tingimustega - mis on ilmselt ka talle ikkagi oluline igakuine summa? Muude sama ala naissportlaste insta-kontodel leidub kah igatsugu suvalist kraami ja pesupilte, ju käib asja juurde.
KS on oma (põhi)alal pehmelt öeldes selline padu-talent, et talle võiks päris palju pesupilte ning pastareklaame andeks anda, kui see vaid aitab katuse all asjad korras hoida, vigastustest taastuda ning korralikult trenni teha. Mõne teise puhul tõmbaks ehk põhjusega nina kirtsu, aga ta on tervena ja treenituna ikkagi reaalne medalitevõtja.
see ongi kõige peenem mõjutamine, kui mõ'jutatav teadlikult ei tea (a la nimeta dressifirma, kes varustab laskesuusatajaid), aga alatedavuses on tegelikult fikseeritud ja järgmisel korral ise kolme funktsionaalselt väga sarnase vahel valides valid nüüd selle, sest et kunagi nägid kusagil silmanurgast.
See et Kelly sööb pastat või kannab mingi kaubamaja tooteid ongi vajadus teenida otseselt või pisut kaudsemalt raha! Siin on seos rahaga suht alati kuigi tihti varjatud põhimõtetel samuti.
Tähelepanu saamine toob pealkirju ja klikke, ning isegi kui paljud tegevused on neutraalsed...siis õngitsetakse siis kui ollakse usaldust võitnud.
Väga harva tehakse sisu edevusest, soovist jagada ilu vms. Ikka raha, muidugi!
Kas Moabi lendamine ja seal maasturiga, mis suur nagu Noa laev, ringikärutamine on väga säästlik eluviis? Ma ei näe siin mingit põhimõttelist vahet. Üks oma isiklike himude rahuldamiseks ostab varustust ja teine käib teisel pool ilma lusti sõitmas. Kui tegu tehtud, siis mõlemad tegelevad vooruspoosetamisega ja õpetavad teist poolt õigesti ning säästlikult elama. Mõlemad on ühe tagumiku sama kannikas.
Proovisin ka mõelda, millal olen midagi reklaami tõukel ja turunduse mahitamisel ostnud. No ei tule midagi meelde.
Hüva, ainsana võib mõju olla kirjal, mis on suurelt jalgpalluri särgil, sest kes jalgpalli vaatab, näeb seda poolteist tundi vahetpidamata. Nt Fly Emirates. Aga ma ei ole kordagi läinud sellepärast Emiraatide firma kodukalt pileteid otsima. Löön veebiotsingusse marsruudi ja siis tulevad pakkumised ning siis vaatan, kelle hind on soodsaim ja kas lennuplaan on sujuv - need tegurid otsustavad.
Või leiva- ja saiareklaamid. Ostan selle leiva ja saia, millise järele parajasti isu on, ja muidugi vaatan ka hinda. Aga mis pagaritöökojas need tehtud on - ei huvita ja ei vaata.
Või arvab mõni, et ostsin auto reklaami järgi? Oh ei, mu silmis on autod suuresti ühesugused, vahe on vaid suuruses. Et kuidas ostsin? Sõitsin suvel linnaäärsetes autopoodides ringi, et näha, milline on 4-5 a vanuste autode hinnatase. Oli hämmastavalt kõrge, 20 000 euro ligi, ja needki olid enamasti väiksed autod ja läbisõit 150-200 tuhande kanti. Olin kuulnud, et Amservis on teise ringi autosid. Keerasin sinna viimasena sisse. Aga polnud ainsatki teise ringi autot. No kui juba kohal olin, vaatasin ka salongi (endal rattariided seljas, aga oli laupäeva pärastlõuna, tööpäeva lõpp). Seal oli üks RAV4. Küsisin, mis hind on. Küsisin, mis varustuses on. Siis helistasin koju abikaasale, et sõitku kohale, tulgu vaadaku ka, mis arvab. Tuli, istus korraks sisse, ei pannnud mootoritki käima, mingist proovisõidust rääkimata, ütles, et nojah, on kah, et eks ma ise tea; no olgu siis, ostame ära, ütlesin. Tegime lepingu ära, maksin mingi paar tuhat sisse ja poole aasta pärast oli auto kohal. Reklaamiga ei olnud seal mingit pistmist. Lihtsalt Amserv jä tee peale ja kedagi teist salongis polnud, nii et müügimehel oli mulle lõdvalt vajalikud neli minutit leida.
Andres, kas Sulle ei tundu, et see jutt, et ei oska laskesuuskurite dressifirmat nimetada, aga kui kolme dressi näen, siis valin just nende oma, on selline täbarast olukorrast (et reklaam tegelikult ei toimi) väljakeerutamise jutt, et reklaam toimib alateadvuses? Võib-olla nende puhul tõesti, kes arulagedalt somet tarbivad, aga mis sa teed minusuguste ja teiste tuhandete kriitilise ja kaine mõtlemisega ja ratsionaalsete inimestega, kes endale kotti pähe tõmmata ei lase?
Lihtne tõestus: kui palju aastaid olen siin teile rääkinud, kui äge on Moabis rattaga seigelda, kui palju pilte olen selle tõestuseks siia pannud, kui palju videosid meisterdanud - mööngem, et massiivselt ju. Isegi Postimehes on mitu lugu ilmunud, nt viimati laupäeval:
https://digiajakirjad.postimees.ee/8357701/nadala-reis-video-hea-kodutoo-lubas-avastada-unikaalse-valge-amfiteatri
Ja kui palju on sellise promotööks liigituda võiva sisuloome (minugi pärast, kui tahate, nimetage seda turunduseks või reklaamiks) mõjul Moabi rattaga või kas või jalgsi seiklema läinud?
Null.
Meie naislaskesuusatajel ka täiesti isiklikud sponsorid, Lidl jm.
Vahe on selles, lp kirjutaja 17:14, et mina kogun elamusi, teine inimene asju. Elamuste kogumine on ju see, mida nüüdisajal pinnale tõstetakse, kas pole nii? Ma ei osta ju seda Infiniti maasturit endale, ma ainult kasutan seda, rendin.
Oi kuidas reklaam dressil silma jääb, eriti kui tegu ETV-st nähtuvaga.
Tänan, 19:02, selle info eest - veel üks põhjus sellesse suuresti välismaist toidukaupa müüvasse poodi mitte minna.
Postita kommentaar
<< Esileht