neljapäev, oktoober 30, 2025

Pullerits: Arusaamatu, mida lootsid Eesti suusatajad veredopinguga võita

Kahtlaste ja küsitavate lugude puhul on ajakirjanduses trumbiks dokumendid. Ja neid oli "Pealtvaataja" meeskond eilse Alaveri-teemalise saate jaoks hankinud piisavalt. Muidugi võib öelda, et mis viga nii paljastavat saadet teha, kui uurijad on sinu eest töö ära teinud, aga ma ei lähe selle ütlemise teed, sest töövõit on ka see, kui dokumendid õnnestub kätte saada. Sest kui pole dokumente, pole millelegi tugineda. Te nägite ju ise, et kui ekraanil jooksis kellegi intervjuu, võis ta seal pajatada, mida tahes, olgu pooltõdesid või osalist tõde või sootuks ilmselt valet.

Mis mõtteid eilne telesaade mus tekitas ja kinnistas, selle panin kirja siia, et anda ka laiemale publikule mõtteainet.

Kui Karel Tammjärv (fotol ülal vasakul) ja Algo Kärp (fotol paremal) muud ei taha rääkida - Andreas Veerpalu (alumisel vasakpoolsel fotol) on ju hoopus peitu pugenud -, siis nii palju võiks nad rahvale vastu tulla ja seletada, mida nad lootsid dopingu kasutamisega saavutada. Sest kõige paradoksaalsem on, et mehed maksid tuhandeid ja tuhandeid eurosid, aga vastu ei saanud selle eest peale kohutava mainehävingu mitte midagi.

Kas nad tõesti lootsid, et hakkavad tänu veredopingule oluliselt kiiremini suusatama? Enne kui nad vahele jäid - tõsi, Kärp ei jäänud vahele, vaid tunnistas ise veredopingu tarvitamise üles -, polnud nende tulemustes toimunud veredopingu järel ju mingit tähelepanuväärset kvalitatiivset hüpet.

Millist edu nad dopinguga lootsid? Kas seda, et kohad kolmandas kümnes asenduvad kohtadega esikümnes? Aga seda ju ei juhtunud. Vähema edasimineku nimel ei oleks küll mõtet dopinguga riskida.

Või pidasid nad veredopingut nii ohutuks, et vahele jäämise võimalus on väike? Aga raha kulus sellele ju ikkagi palju ning ega nad suusatades seda kulu tagasi teeninud. Lisaks tohutu planeerimine ja logistika ja konspiratsioon ja närvipinge...

Kas neil endal ei tekkinud kahtlusi, kas veredoping ikkagi aitab?

Kas veredoping oli nende mõtetes ja plaanides äkki ainult esimene samm veelgi kangema dopingu poole?

Kui saaks neilgi teemadel nendega rääkida, oleks see mingigi edasiminek rohkema valgustatuse ja leppimise poole.

Foto 1: Karel Tammjärv finišeerimas Tartu maastikumaratonil tänavu 10. mail Elvas Tartumaa tervisespordikeskuses. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Algo Kärp finišeerimas Tallinna maratonil tänavu 14. septembril. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andreas Veerpalu (nr 56) mullu 17. veebruaril Tartu maratoni teatesõidu stardis Arula teeristis. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Karel Tammjärv ja Eesti suusakoondise peatreener Anti Saarepuu (taamal) 28. veebruaril 2019 MM-võistluste aegsel dopinguteemalisel pressikonverentsil Seefeldi koolimajas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

4 Kommentaarid:

At 15:26, Anonymous Anonüümne said...

Peale veredopingu oli kasutuses kasvuhormoon ja nende katteks või terviseriskide vähendamiseks mõeldud preparaadid. Tammjärv süstis ennast ise kõhtu. Nii et palett oli lai. Paraku, jah, tulemused ei tulnud järele võrreldes riskiga.

 
At 16:20, Anonymous Anonüümne said...

Ilma dopinguta oleks need mehed ehk veel kümmekond kohta tagapool olnud.

 
At 16:47, Blogger Priit Pullerits said...

Umbes veerand sajandit tagasi tegid spordiarstid Mihkel Mardna ja Toomas Savi mulle intervjuus üheselt selgeks, et minu tasemega sportlasele ei ole küll mõtet dopingut anda; et dopingut on mõtet anda ja võtta siis, kui sportlasel on absoluutsest tipust vaid pisut-pisut puudu.
Kas Tammjärv, Kärp ja Veerpalu poeg olid tipule nii lähedal, et tasus dopingut võtta?
Minu arvates ei olnud.

 
At 17:24, Anonymous Anonüümne said...

Mihkel Mardna ka seotud. Vallandada rsk sõudmisest ja praksisest kui sellist juttu ajas. Siin ei aita mitte midagi muud. Kas politsei saaks uurida ka kõiki teisi Team haanja liikmeid?

 

Postita kommentaar

<< Esileht