Pullerits: Raske nädal

Toimetaja Vahur Kalmre, kellega kahasse oleme Tartu-Tallinna maanteel välja haudunud nii mõnegi spordikommentaari, mis minu nime alla ilmunud - ja mille eest olen oponentidelt kõvasti võtta saanud -, imestas hiljuti, kust ma küll võtan aja, et pärast tööd trenni teha. Kusjuures tööpäev tavaliselt enne poolt seitset või seitset lõppema ei kipu.

Siin tulebki appi treeningplaan, nagu eelmises sissekandes lubasin põhjendada. Kui plaan on ees - ja eesmärgid, millest lähtudes plaan koostatud, on selged -, siis see sunnibki end mobiliseerima ja aega võtma, kas või jõuga.

Lihtne oleks ju mängida Thomas Wassbergi: võtta õhtupimeduses jalad selga, aga lüüa pärast viit-kümmet minutit käega, et ahh, ei ole siin mõtet ponnistada, täna ei tule midagi välja, ja minna koju tagasi. Seda võis endale lubada pika staazhiga Wassberg, aga seda ei saa lubada endale see, kel esialgu eesmärgid seatud vaid ühe hooaja peale.

Nõnda töö kõrvalt harjutades tikuvad päevad muidugi väga pikaks venima. Näiteks möödunud kolmapäev: kella seitsmeks koju, süüa ja riided vahetada, kaheksaks trenni, seal poolteist tundi klassikarolleritega, siis koju tagasi, kümneks pestud-küüritud, misjärel vaadata läbi film "Kõik müügiks", et valmistada ette järgmise päeva intervjuu Jaak Kilmi ja Andres Maimikuga, ning tagatipuks planeerida hommehommikune seminar ajakirjandustudengitega, mis algab juba 8.15. Pärast 12 magama, 6.40 maast lahti.

Pole siis ime, et pühapäeva õhtuks, kui olin pärastlõunal teinud Tartu dendropargi nõlvadel poolteist tundi suusaimitatsiooni - ainult tõusud ja laskumised, ei mingeid tasaseid lõike -, saabus totaalne väsimus. Lugesin nädala treeningtunnid kokku. Sain seitse ja pool. Algo Kärp, kes tänavu harjutab koos meeste A-koondisega, oli mulle rääkinud kümmekond päeva tagasi, et kui tal on kergem nädal, koguneb treeningtunde 12-13, aga raskeil nädalail üle 20. Ehk ka taastava harjutusrezhiimiga nädalal treenib ta pea kaks korda rohkem kui mina üksjagu pingelisel nädalal.

Muidugi, see-eest pole tal palgalist päevatööd. Tema töö on ainult trenni teha. Kusjuures tema 20 tundi nädalas on rohkem kui kaks korda vähem, kui minu tööaeg Postimehes. Sellegipoolest pole ma kindel, et vahetaksin oma elurütmi tema oma vastu. Sest spordis loeb ainult võit. Kärbi töö on viljakas vaid siis, kui ükskord tulevad ka medalid, ja mitte Eestis, vaid ikka rahvusvahelisel areenil.

Õnneks pole ajakirjanduses võimalik ega vajalikki tõestada, kes on Eesti või maailma parim sulemees, mis teeb elu tunduvalt kergemaks. Aga kui kunagi hakataks ka lehemehi ametioskuste järgi reastama, tuleb vist küll kõigist kõrvalharrastusist loobuda. Nagu on Kärp suusaedu nimel loobunud vähemasti esialgu õpinguist, rääkimata igasugusest palgatööst.

Foto: Pildil on Eesti suusakoondise 2004. aasta treeninglaagris rassinud Priit Pullerits.
Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.