Pullerits: Kas spordisõpru õnnistatakse peagi uue maksuga?

Mille eest ma litsentsitasu maksan, küsis terane tuttav, kui oli uurinud, kuhu tema registreerimistasu Tartu linnatriatlonil läheb. Ta osales igamehevõistlusel (0,5+20+5 km) ning pidi seal kaasa tegemiseks ostma viie euro eest ühekordse litsenti. Need, kes osalesid pikemal distantsil (1,5+40+10 km), pidid litsentsi eest loovutama koguni kümme eurot. Ja et küsimus veelgi teravam tunduks, väitis tuttav, et litsenti ostmine oli puhas formaalsus: mitte keegi ei tundnud seda väljastades huvi, kas ta ujuda üldse oskab või liiklusseadust tunneb.

Hea küsimus. Ma ei jäänud selle kallale pikalt nokitsema, vaid tegin kõne võistluse peakorraldajale Ain-Alar Juhansonile (meeldetuletuseks: olen siin ju ainus, kes tegelikku reporteritööd teeb, kuigi telefon on ju ilmselt igaühel, kes siin kommentaariumis sõna võtavad, ja allikate mobiilinumbrite hankimine pole nüüdsel internetiajastul samuti mingi probleem – nooh, mis te ütlete enda õigustuseks?).

Juhanson seletas, et kuna TriStari võistlused ja Eesti karikavõistluste etapid toimuvad Eesti Triatloni Liidu egiidi all, peab Eesti Triatloni Liit vastutama rajal võistlejate eest, ja sedasi ongi Eesti Triatloni Liit teinud kindlustuse, et kui võistlejaga rajal midagi juhtub, siis selle juhtumiga kaasnevad kulud katab kindlustus. Ta tõi näiteks advokaat Viktor Kaasiku poja, kes oli murdnud ühel võistlusel kukkumise tagajärjel rangluu. Kindlustus oli selle juhtumi kahjud hüvitanud.

Juhanson lisas, et ühekordse litsentsi tasu suurus oleneb distantsi pikkusest. Väiksematel võistlustel, mis ei toimu Eesti Triatloni Liidu egiidi all, ei ole tema sõnul litsentsi omamine kohustuslik, vaid seal osaleb igaüks omal vastutusel. Nagu Juhanson möönis: litsents tähendab sisuliselt kindlustust.

Aga mulle ei meenu, et litsentsitasu oleks nõutud Klubi Tartu Maraton võistlustel, kuigi seal tuleb samuti rattaga sõita ja joosta (uppumisohtu, tõsi, ei ole). Jätkasin siis reporteritööd – ainsana siin, nagu ikka – ning helistasin klubi juhatajale Indrek Kelgule.

Ja teate, mida Kelk tunnistas? Ta tunnistas, et Eesti Jalgratturite Liit avaldab võistluste korraldajatele survet, et nood hakkaks ka osalejatele ühekordseid litsentse väljastama ja nende eest raha kasseerima. Kelk, ise parajasti Harimäe kandis nädalavahetuse Samsungi karikasarja rada inspekteerides, ütles mulle otse, et tema ei ole selgeks saanud, mis kasu saab litsentsist korraldaja ja mis kasu saab osaleja ja mis selle nõude sisseviimisega üldse kaasneks. Ent ta möönis, et Skandinaavias on ühekordsete litsentside väljastamine rahvaspordiüritustel levinud ning alaliidud teenivad sel moel päris korraliku summa.

Kui kuulen Skandinaaviast, valdab mind alati jalamaid kahtlus. Skandinaavia – see on ju vahtkummiregioon, kus kõik on tehtud pealtnäha nii turvaliseks ja ohutuks, aga mille arvelt? Las ma tsiteerin teile veel ühe haritud tuttava öeldut, mis mulle väga meeldis: «Tunnistan, et 22/7 [Breiviki korraldatud veresaun Norras] juures ei šokeerinud mind niivõrd hukkunute arv ega vanus – iga päev kuuleme rahvusvahelistest konfliktidest, kus sajad või tuhanded surma saavad, Aafrikas nälga surevate laste vanematele ei saada üksi riigpea kaastundeavaldusi –, vaid psühholoogilised aspektid: mis mõttes oli 500 terve, tuleviku poliitiliseks eliidiks pürgiva noore seas vaid paar [sellist], kellele tuli 1,5 tunni jooksul pähe neile hästi tuttaval saarel rahulikult ringi jalutanud mõrtsukat rünnata? Ja kuidas politseil oli kõige tähtsam tegutseda õige skeemi järgi – mis siis, et samal ajal kuuldi pidevalt tulistamist. Õpitud abitus.»

Nii, nüüd, kus me oleme Skandinaavia kui võimaliku eeskuju pjedestaalilt kolinal alla tirinud, jätkakem Eesti reaalsuses. Kelk kinnitas, et selle sügise rattamaratonile ei hakka ta mingil juhul litsentse müüma. Ta nentis, et 5-10 eurot litsentsi eest oleks «päris arvestatav summa», sest pikal distantsil osalemine maksab niigi 30 eurot ja kui sellele lisanduks veel 10 eurot, annaks see kindlasti tagasilöögi. Ta seletas, et vaevalt hakkas enamik osalejaid süüvima sellesse, mille eest nad litsentsi tasu maksavad ja mida nad selle eest saavad, vaid nad saaks Klubi Tartu Maraton peale väga pahaseks. Ja mida saab korraldaja? Korraldaja tööks jääb vaid tasu kokku koguda, tõdes Kelk, ja preemiaks selle eest on osalejate sõim.

Isegi kui rattalitsentsiga kaasneks kindlustus, tekiks Kelgu sõnul küsimus, miks peaks litsentsi ostma need, kellel on nagunii sõlmitud õnnetusjuhtumi kindlustus.

Kokkuvõtteks lausus Kelk: see vajab rattasportlaste hulgas referendumit, kas tuleks ühekordse litsentsitasu nõue sisse viia või mitte. Referendum siin alaku!
******

54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Et küsimusi seekord ikka jaguks: kellega lööb patsi Tartu pühapäevase linnatriatloni võitja Aleksandr Latin? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu triatlonivõistluse peakorraldaja Ain-Alar Juhanson manitseb võistlejaid enne ujumise algust, et nad Emajões stardijoont ei ületaks. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Süstasõitjad üritavad Tartu igamehetriatloni alguses võistlejaid tagasi suruda, et nad Emajões stardijoont ei ületaks. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rahandusminister Jürgen Ligi Tartu triatloni 10 km pikkusel jooksudistantsi . Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix