Pullerits: Miks sport muutub tüütuks?

Mõnikord teen ikka selliseid lugusid ka, mis rahvaste sõprust edendavad (alljärgnevat silmas pidades on seda siin vaja igaks juhuks rõhutada) – aga need paigutatakse veebis millegipärast valesse rubriiki. See tekitab küsimusi, et miks.

Aga las ma küsin teilt ka mõned küsimused.

1. Kes on see maailmakuulus sportlane, kes on paari viimase aasta jooksul teinud neli autoavariid, neist kaks BMWga?
2. Kes on see maailmakuulus sportlane, kes on väitnud, et kui pidutsemise eest antaks välja kuldmedaleid, oleks ta kõigil viimasel üheksal aastal tulnud maailmameistriks?
3. Kes on see maailmakuulus sportlane, kelle parem jalg muutus seljahaiguse tagajärjel pool tolli lühemaks kui vasak, aga kes tänu saksa arsti abile suudab ikkagi maailma tipptasemel võistelda?
4. Kes on see maailmakuulus sportlane, kes ei osanud oma kodumaa ametlikku keelt korralikult enne, kui hakkas rahvusvahelisel areenil võitma? (Vihje: tema peakonkurent ei oska samuti on maa ametlikku keelt sel määral, et teised temast aru saaksid.)
5. Kes on see kuulus naissportlane, kelle isa istus vangis, seejärel röövis tema oma endise naise käest, elas hiljem kodutuna tänaval ning oli kahtlustatav mõrvas?

Et miks sellised küsimused? Olümpia algus on siin vaid üks ja vähetähtis põhjus. Peapõhjust tuleb otsida eelpool viidatud Irina Privalova loost. Nimelt just põnevad ja inimlikud detailid teevad spordi huvitavaks – sest nendes detailides peitub lugu. Muidu on sport – ärge nüüd ehmatage! – üks igavene tüütus.

Sellisele järeldusele jõudsin poolteist-kaks nädalat tagasi. Olin vaadanud päris pikalt Tour de France’i etappi ja siis vaatasin õhtul veel juunioride MM-võistlusi kergejõustikus. Vihastasin: mis asja ma raiskan aega! Aga peamine oli see, et jõudsin äratundmisele, kui tüütu sport võib olla, kui seda palju vaadata. Üks võistlus ajab teist taga: täiskasvanute EM kergejõustiku lõpeb, juunioride MM algab; Tour de France ei jõua lõppedagi, kui algab Poola velotuur. Nii võib suure osa oma vabast ajast tuksi keerata, kui sporti jälgida – ja mis sellest lõppeks minu elus, teie elus muutub, paremaks läheb? Absoluutselt mitte midagi.

Kuna Rein Taaramäel läks Tour de France’i teine pool käest, oli hea spordi vaatamisele järsk lõpp teha. Ja ma ei kavatse vaadata ka olümpiamänge (v.a Rasmus Mägi jooks(ud) ja äkki veel mõne eestlase võistlus, kui peale satun). Aga et asi oleks põnevam, annaks oma otsusele ka poliitilise värvingu. Boikoteerin Londoni olümpiamänge. Intrigeeriva põhjuse leiab alati, näiteks siin. Huvitav, milline on Kreeka sportlase olümpialt kõrvaldamise õiguslik alus? Mäletate, mida tegid USA kaks neegerjooksjat Mexico olümpial 1968. aastal 200 meetri jooksu autasustamisel? Black power! Jah, nad saadeti olümpialt minema (medalid jäid neile ikkagi alles), aga eelmisel kümnendil tõsteti nad oma julge protesti eest lõpuks ikkagi pjedestaalile. Ajalugu on teinud toonasesse otsusesse korrektiivid.

Rassismikaardiga vehkimine, nagu kirjutasin Postimehe kolumnis, mis pälvis toimetuste juhtide otsusel nädala parima arvamusloo preemia, on ületanud igasuguse piiri. Pange te tähele, selliste arengute jätkudes ei lähe ehk kümmet aastatki, kui põlu alla langeb ka laul «Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.» Või asendatakse sõna «eestlane» sõnaga «eurooplane».
******

Bonneville Salt Flats, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits näitab Irina Privalovale ja tema perele kohta eestikeelses Sydney olümpiaraamatus, kus on juttu tema võidust 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Britt Bradley Wiggins sõitmas Pariisis Tour de France'i võidu poole. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix