Lehed

neljapäev, juuli 18, 2013

Pullerits: Miks ma lõpetasin treenimise?

Kus on uurivkommentaatorid? (Näete, jälle naksti! uudissõna loodud.) Miks keegi ei tea ega taipa, mis toimub? Miks kõik tuleb nagu sülelastele taldriku peal ette tuua, tükkideks lõigata, suhu toppida ja aidata alla ka veel neelata?

See tuleb enamikule nüüd jahmatusena, aga aeg on vana asi lõpuks ära rääkida. (Just seepärast, et tegemist on vana asjaga, saabki nn – just nn! – uurivkommentaatoreile etteheiteid teha.) Nimelt: olen teinud treenimisega lõpparve.

Nädal tagasi said kaks Tartu Velo Klubi trenni siirdunud ratturit sellest lõhna ninna, aga nagu näha, siis päris lõplikule järeldusele nad ei jõudnud, et teema avalikult välja kuulutada. Tulin kella kuue ajal rattaga kesklinnast töölt, jõudsin Jakobi mäe otsa Tähtvere pargi servas, kui kaks tuttavat meest trenni läksid, mind märkasid ja küsisid, kas ma ei tulegi. Ütlesin, et ei, pole mõtet, põhjust ega vajadust. Küllap, arvatavasti, võisid nad mu sõnu pidada naljaks või konkurentide eksitamiseks, kuid seda need sõnad siiski ei olnud.

Tõde on see, et alates juunist olen lõpetanud igasuguse trenni tegemise. Sest tõepoolest: ei ole mõtet, põhjus ega vajadust. Et kuidas siis äkki nii?

Aga mõelge peaga! Ja vastake: kui palju on mul võimalik rattasõidus arvestades kõiki asjaolusid, millest siin viimastel kuudel juttu on olnud ja mida tõsised harrastussportlased oskavad une pealt ette lugeda, veel paremaks saada? Mitte mingisugust võimalust ei ole. Ja seetõttu saab ainuõige otsus olla, et aitab treenimisest.

Vaadake kõik, kes on enam-vähem minuvanused ning on aastaid regulaarselt harjutanud: mitte ükski trenn ei tee teid enam paremaks. Isegi kui pisut teeb, siis ei ole see kulutatud aega ja energiat väärt. Ja kui palju see pisut paremaks saamine aitab? Kas hakkan sõitma Tartu rattarallil esimeses grupis? Loomulikult mitte. Ja isegi kui saada pisut paremaks, kas tänu sellele lõpetan teises grupis 260. koha asemel 190. kohaga? Ei, siin puudub vähimgi põhjuslik seos. 190. kohaga võinuks lõpetada ka tänavu, kui oleks rohkem õnne olnud, kui oleks rohkem julgust olnud, kui oleks rohkem kogemusi olnud, kui oleks rohkem nahaalsust olnud. Aga mitte ühtegi neist neljast ei saa hankida trennis, kui saad võistlusel kaine mõistusega aru, et ei ole mõtet võtta alusetuid riske ning tervist ohtu seada.

Niisiis, olgu veel kord korratud: olen lõpetanud igasuguse trenni tegemise.

Aga mis need 34-35 km/h temposõidud siis on, küsivad paljud ilmselt hämmeldunult ja arusaamatuses.

No kuulge mehed, te saate ju isegi aru, et need pole mingid trennid, kui ma tulen töölt, söön kõhu täis, tõstan seejärel ratta maja ette, istun selga ja kukun väntama, ilma mingi konkreetse eesmärgi ja tegevuskavata, kokku tunnikese, võib-olla mõne minuti peale. Kas see on teie arvates siis trenni tegemine?

Kui jah, siis on teil trenni tegemisest küll vildakas arusaamine (isegi võrreldes minuga!). See on niisama sõitmine, meelelahutus, aktiivne ajaviide, vaheldus. Kui me räägiksime trenni tegemisest, siis tuleks ju rääkida läbimõeldud ja pikalt planeeritud tegevuskavast, eesmärgistatud tegevusest, sadade pisiasjade jälgimisest (alates pulsist ja lõpetades toidulisandite tarbimisega), vähemasti poolteaduslikust toitumisest jne. Ma ei näe sel vähimatki mõtet. Ja viimased kuud ei ole ses suunas isegi mõelnud.

Enamgi veel: üha sagedamini mõtlen, et milleks küll need sajad teised mehed treenivad. Milles nad näevad oma treeningute mõtet? Kas nad tõesti usuvad, et saavad oluliselt paremaks, teevad arenguhüppe, hakkavad midagi võitma? Jah, ma tean, mida paljud vastavad: ka meie sõidame niisama, ainult et meile meeldib sõita korraga kaks-kolm tundi.

Bullshit, ütlen neile. Ükski normaalne inimene ei sõida niisama kaks-kolm tundi. Niisama sõitmiseks piisab tunnist, et saada eluks vajalik elementaarne liikumiskoormus. Ja mis samuti oluline: niisama sõitja ei pane peale pulsivööd, ei huvitu pulsitsoonidest, ei pea treeningpäevikut, ei mõtle sellele, et eile tegin 50 km tugevasti 33 km/h-ga, järelikult täna tuleb teha 70 km kergelt 28 km/h-ga ja homme tuleb võtta puhkepäev. Niisama sõitja sõidab nii, kuidas parajasti tuju on. Nagu mina. Kes ei tee enam mingit trenni.
******
Motorcyclists on Bartlett Wash Trail, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Ratturid Lakefront Trailil Chicagos Michigani järve kaldal. Taamal pilve sees John Hancock Center. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Chicago Fire jalgpallimeeskonna staadionialustes administratsiooni ruumides meeskonna auhinnakapi kõrval. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 5: Jalgratastel politseinikud Chicago Magnificent Mile'il, Michigani avenüü kallite kauplustega lõigul. Foto autor: Priit Pullerits

53 kommentaari:

  1. Kristjan11:55

    Vabandage teadmatust aga mis vanuses see trenni tegemine mõtetuks nüüd muutus?

    VastaKustuta
  2. Anonüümne12:02

    Kas treenimise ainuke eesmärk saab tõesti olla ainult parema tulemuse saamine konkreetsel võistlusel? Sellisel juhul on mul Pulleritsust kahju. Ja ühtlasi on see hea näide, kuidas eristada tõelist spordimeest igasugu poosetajatest.

    VastaKustuta
  3. igasugune liigutamine on paratamatult trenn, hoiab organismi vormis.
    ka need, kes tahavad lihtsalt kaalust alla võtta, teevad trenni. mis sest et neil on pulsivööd ja arvutavad oma kaloreid. nad siiski teevad trenni ja eesmärk ei ole olla mitte esimene vaid ise vormi saada!

    teine asi on teadlik treening.
    niisama võib ka kodus vedeleda, mitte ei pea sõitma :D

    VastaKustuta
  4. Anonüümne12:09

    Ja mis härra talvel tegema hakkab?

    VastaKustuta
  5. Anonüümne12:34

    Lahtisest uksest sissemurdmine. Priit polegi ju tegelikult kunagi trenni teinud.

    VastaKustuta
  6. Anonüümne12:39

    Vaba valik. Ära siis tee. Nutulinde ilmselt selle uudise peale väga palju ei teki;))

    VastaKustuta
  7. 11:55 - 47.

    12:02 - tänan, aga ma ei vaja teie haletsust.

    12:07 - ei, igasugune liigutamine ei ole trenn. Näiteks praegu liigutan sõrmi, et trükkida - no mis trenn see on?!

    12:09 - tali on veel mägede taga. Aga ega ta taeva jää.

    12:34 - vaat siin on tabatud naelapea pihta! Tubli!

    12:39 - ...me lihtalt ei kuule neid, sest ükski mees ei ole nõus avalikult tunnistama, et tal on kahju, et tahtis kogu elu mulle ära panna, tegi kõvasti selle nimel trenni, aga nüüd... Mäletate, kuidas talvel Tamsalu maratoni järel oli sadades neid, kes nutsid siin valjusti ja järelejätmatult, et ei saanud mulle protokollis ametlikult ära panna? Te mälu ei saa ju ometi olla nii lühike, et too seik meelest juba läinud...

    VastaKustuta
  8. Anonüümne13:08

    PP: ei, igasugune liigutamine ei ole trenn. Näiteks praegu liigutan sõrmi, et trükkida - no mis trenn see on?!

    Jään enda juurde - lombakat parandab ainult haud.

    VastaKustuta
  9. 13:08 - no eks laske siis endale kuul pähe, saate kiiremini oma soovitud hauda.

    VastaKustuta
  10. Anonüümne13:56

    Näed, Priit. Kui Sa oleksid varem suhtunud oma lugejatesse lugupidavalt ja kujundanud nendega sõbraliku suhte, siis saaksid praegu vastu palju häid nõuandeid ja soovitusi ja toetussõnu, mitte aga parastamist ja sõimu.

    VastaKustuta
  11. Anonüümne13:59

    nüüd oleks vaja veel blogimine ka lõpetada ja olekski rahu majas.

    VastaKustuta
  12. Anonüümne14:04

    Põhimõtteliselt vajab ka liikumisharrastaja mõtestatud liikumist. Ise loen ennast juba aastaid liikumisharrastajaks. Hijaaegu kohtasin rajal ühte vana kamraadi, kes muuhulgas küsis, kas ma jooksen tühja või mingi eesmärgi (loe võistluse nimel.Ilmselt ta teadis, et ma ei liiguta selleks, et kuskil rahvaspordiüritustel osaleda vaid selleks, et püsida heas kehalises vormis. Aga et sellist tegevust tühjaks nimetada pani mind põhjalikult mõtlema. Omaarust tegelen ma mõtestatud tegevusega endiselt edasi. Kuigi ma ei pea treeningpäevikut ega põe sellest, kui mingi nädalake päris vahele jäeb, on minu liikumine õues siiski planeeritud kõiki saavutusvõime tegureid arvestades. Ja ma ei vaja oma võimete proovilepanekuks võistlusi, ma tean selletagi, millisele kohale ma umbes platseeruks, juhul kui ma kuskil ka osaleks. Ütleks lõpuks nii - need ajad on möödas.

    VastaKustuta
  13. 13:56 - kui kõigiga sõbrutseda ja semutseda, ei tuleks asjast midagi välja - sa ei saa olla kõigi sõber. Inimesed on selleks liiga erinevad. Alati jääb suur hulk neid, kellele sa kunagi ei meeldi, poe või pükstest välja. Sama kehtib ka teie kohta, 13:56. Rohkem kui see, mida siin anonüümikud arvavad ja ütlevad, on mulle tähtis see, mida arvavad minust need, kes mind teavad, kes mind tunnevad, kellega ma konkureerinud olen, kellega olen oma töös ja treeninguil kokku puutunud - ja ma pole küll kohanud, et need inimesed oleksid vaenulikud, mõnitavad või sõimavad. Mõnitamine ja sõimlemine on omane neile, kes mind ei tunne - ja keda ma ei tahagi tunda. Igaühele oma...

    14:04 - eks see nii olegi, et mis ühele trenn, see teisele ajaviide ja kolmandale ajaraisk. Lähtusin seekordses kirjatükis oma taustsüsteemist, mida selle blogi lugejad on pikkade aastate jooksul kindlasti tundma saanud ja mida Eesti harrastussportlased väga hästi teavad.

    VastaKustuta
  14. Anonüümne14:51

    kas talvised 40 ringi 850 m ovaalil või 3 ringi paaristõukeid dendropargis enam trenniks ei kvalifitseerugi??
    saa nüüd vanainimesest aru...

    VastaKustuta
  15. Olen kokku puutunud analoogiaga palgatöö tegemisel. Teed ja teed igapäevast tööd, palgatingimused on aastast aastasse sarnased või muutuvad natuke (enamasti ei sõltu see ka enda panusest). Tean paljusid, kes sellises situatsioonis on palgatööl käimise ära lõpetanud ja teinud edasi tööd enda lõbuks - aga kui teed enda lõbuks, siis ei olegi ju kokkuvõttes nagu nö päris töö tegemine. Ning kokkuvõttes saavutatakse enamasti see, et peale palgatöö lõpetamist ja ainult oma lõbuks töötades hakatakse teenima ka (oluliselt) rohkem raha. Sama võib olla ka spordis - tehes puhtalt oma lõbuks, võib saavutada paremaid tulemusi kui tõsiselt treeningkavasid jälgides.

    VastaKustuta
  16. Kristjan15:48

    47 on ilus number aga viiekümneselt saaks ehk poodiumil seista. Tasub ikkagi oma lõbuks taset hoida.

    VastaKustuta
  17. Anonüümne16:28

    Tänane Tour de France'i etapp on jälle tõestus varasematele kommentaaridele:

    Priit Pullerits ütles ...
    "Hurraa, Rein Taaramäe tuli grupisõidus Eesti meistriks. Palju õnne!"

    Anonüümne ütles ...
    "Hurraa tõepoolest. Nüüd saab siis Tour de France'i ülekannete ajal kohe aru, et kui tõusu peal on peagruppi jäänud Cofidise meestel kõigil ainult punased särgid, siis võib teleka kinni panna ja midagi mõistlikumat tegema minna..."

    VastaKustuta
  18. Anonüümne16:45

    PP: Alati jääb suur hulk neid, kellele sa kunagi ei meeldi, poe või pükstest välja.

    Ei pea pükstest välja pugema. Või kui poed, siis käitu, nagu mehed käituvad. Piisab, kui lõpetad valetamise, vassimise ja ärapanemise.

    VastaKustuta
  19. Ma rääkisin juuni algusest, 14:51! Ma saan aru küll, et ADHD - tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ehk lugedes ei suuda keskenduda, aga vaja on kohe pikemalt mõtlemata oma kommentaari tulistada) - on nüüdisajal levinud haigus, aga proovige sellest ikkagi lahti saada.

    Ei saa, 15:48, sest ega need, kes praegu on samuti 47, kavatse sugugi kõik trenni tegemisega lõpparvet teha. Hullud panevad ikka edasi, ja veel hullemini kui seni.

    16:28 - mis on Tour de France?

    VastaKustuta
  20. Look, who's talking now! - 16:45... - Anyone knows a person with a name like that - 16:45?

    VastaKustuta
  21. Anonüümne16:59

    Lieber Priit Pullerits! Bitte gestehe, dass du nicht immer recht hast! Du solltest verlieren lernen - glaube, die Welt ist schöner als du denkst.

    VastaKustuta
  22. Anonüümne17:11

    PP 16:46: Ma rääkisin juuni algusest, 14:51!

    Alles 12:56 oli PP kiitnud kommentaari, kus öeldi, et ta pole kunagi trenni teinudki... Sul endal on suuremad probleemid kui ADHD.

    VastaKustuta
  23. Anonüümne19:01

    Keba tunneb asja!

    VastaKustuta
  24. Anonüümne19:13

    Õnnitlen!
    Eks viiekümneselt võikski arunatukest piisavalt koguneda selleks, et asja mõnuga võtta. Tere tulemast klubisse!
    Pole ma kunagi saanud aru (ka siin kõlanud muide) saavutuste nimel treenimisest üle kolmekümne eas. Minu hinnangul on see seotud millegiga, mis on nooremas eas rahuldamata jäänud.
    Samas vaba maa, vaba rahvas las võistlevad kui see neile oluline on, hullem oleks kui nad käiksid mööda linna ja otsiksid kelle pasunat lömmi lüüa.
    Vastu vaidlen sellele, et 2 või 3 tundi liigutada ilma eesmärgita on ebanormaalne. Ega ikka ei ole küll kui meeldib, aega on ja rahulduse saab siis võib ka rohkem.
    Aga see on minu arvamus ja kui see on ebanormaalne siis sõltub ülejäänu juba vaatepunktist.
    Terv.Toomas

    VastaKustuta
  25. Mart20:17

    On teatud tüüp inimesi, kes saavad
    isevärki rahuldust, kui neid
    sõimatakse ja mõnitatakse.
    Kindlasti ei ole see normaalne,
    kuid nii see on.

    VastaKustuta
  26. Anonüümne20:23

    Maniakaal-depressiivsest sündroomist
    olete kuulnud?
    Kas see on sama mees, kes talve
    Tähtveres maailmarekordeid püstitas?
    Ja veel kuu tagasi tunniseid super-
    tempos jagrattasõite tegi?

    VastaKustuta
  27. Anonüümne02:00

    "Bullshit, ütlen neile. Ükski normaalne inimene ei sõida niisama kaks-kolm tundi."

    Aga mina suvel just niisama sõidan ja kuni kuus tundi on ringid tulnud. Kodus teen arvutis esialgse ringi valmis, Tartust kuni 40km ja võimalikult väikeseid kruusa ja metsa teid pidi, võimalusel väldin suuri teid üldse. GPS kaasa ja uusi imelisel Eestimaal kohti avastama, kuhu muidu ei sattuks iial.

    See on matk mõõdukas tempos, peatusega külapoes, mis annab päeva lõpuks hea enesetunde ja üsna arvestatava koormuse. Olen seda ka teistes Eesti kohtades praktiseerinud ja oi kui palju on veel sõitmata teid.

    Kevadel toimub see võimalusel kooriklumel.

    VastaKustuta
  28. Anonüümne09:20

    Viimasel kirjutajal on veel üks samm geopeituseni teha, GPS-i tuleb vaid vajalikud läbitavad punktid tõmmata.

    Ja avastad veel ja veel selliseid vahvaid kohti

    VastaKustuta
  29. 02:00, oleksin hiiglama tänulik, kui jagaksite mõnda huvitavat, s.t looduskaunist ja kultuuririkast marsruuti ka minuga, mul on Arteris rubriik Suveretk, mis käis ka juba mullu suvel, kus tutvustan inimestele 30-40 km pikkusi väikestel teedel rattaringe, kus on, mida vaadata ja nautida. Suuremad teadaolevad ja märgistatud ringid saavad varsti ära tehtud, seega oleksin tänulik omaalgatuslike ringide eest. Et seda asja ilma teiste "tarkade" sekkumiseta ajada, võite mõne oma loodud marsruudi läkitada ka mulle meilile: priit.pullerits@postimees.ee. Olge juba ette tuhandest tänatud!

    VastaKustuta
  30. Anonüümne13:16

    Kus suvel pidu panna ja kus kusta.
    Jutusta!

    VastaKustuta
  31. Anonüümne14:33

    Vaatasin Delfist pilte, kuidas Andrus hakkas rattaga Stenbockist Tartu liikuma. Priitu ei olnud. Oled mingi pahandusega hakkama saanud, et ei kutsutud?

    VastaKustuta
  32. Anonüümne19:53

    Priit arvatavasti teadlikult hoidus kõrvale - tema ju enam ei treeni. Sõidu keskmine kiirus oli 38 km/h.

    VastaKustuta
  33. Anonüümne20:41

    Priit ei oleks ilmselgelt jaksanud 200 km 38-ga sõita, tal pole seda võhma, et 5 tundi sõita. Priit on rohkem sutsaka-mees, selline mugavusspordi esindaja, kes pikalt ei viitsi pingutada.

    VastaKustuta
  34. Anonüümne21:41

    A-normi täitnud sportlane andis positiivse
    B-proovi. Võtsin ainult
    C-vitamiini ja natuke ka
    D-vitamiini, teatas sportlane kohe
    E-kirjaga TV-le ja suurematele päevalehtedele. Kuid mis seal enam - kogu
    10-aastane ettevalmistus oli liiva jooksnud.
    F-sõna pääses sportlase huulilt. Ta oli osutunud selles mängus väärtusetuks
    G-etturiks. Raadios mängis J. S. Bachi Missa
    H-moll... Kohv konjakiga pani
    I-le punkti. Dopingukontroll oli nagu
    J
    K-komando. "Pikaajalise
    L-karnitiini manustamise mõju treeninguaegsele rasvade ainevahetusele".
    MM-le sõit ähvardas katki jääda. Sportlane helistas treenerile, oma
    N-ö toitumisasjatundjale. Treener ei osanud öelda a-d ega
    O-d. Vastavalt Dopinguvastase konventsiooni
    P-le 145 ei tohtinud sportlane nüüd kaks aastat võistelda.
    Q
    "Kurat!", vandus sportlane
    R-i põristades. Sportlane rebis vihaga rinna eest lõhki oma moodsa
    S-kujulise embleemiga rahvuskoondise
    T-särgi. Ainult hea advokaadi abiga õnnestuks asjas ehk veel
    U-pööret teha... Sportlane võttis advokatuuri aadressiraamatu ja avas selle
    V-tähe pealt. Advokaadi, kes tõestaks ära, et anomaalia põhjuseks on seletamatu
    X-faktor!

    VastaKustuta
  35. Anonüümne21:49

    21.41 ära rohkem peale võta

    VastaKustuta
  36. Ragnar23:14

    Aga mis saab Tartu Rattamaratonist? Veel on aega, et rattasõit selgemaks saada ja seal kohta parandada!

    VastaKustuta
  37. Et miks mind Ansipi-sõidul polnud?
    Ei püüdnudki sinna pääseda ega kutsutud ka.
    Miks ei püüdnud?
    1) kord juba tehtud, mis seal enam uut...; 2) tuleb hoida ajakirjanikuna võimuparteiga distantsi (üks kord sai see kaasa tehtud ajakirjandusliku eksperimendi korras, aitab küll); 3) mul olid muud plaanid, olin Viljandimaal ühel teisel sõidul, mis kestis üle kuue tunni (sellest peagi ajalehes).
    38 km/h keskmist on muidugi väga kõva, müts maha!, aga ilmselt oli seekord soosiv tugev taganttuul.

    VastaKustuta
  38. Tuule suund oli emhi kaardi järgi täpselt Tallinna-Tartu trassi pidi ja tagant.

    VastaKustuta
  39. Anonüümne23:23

    Õhtused luuleminutid, praegu tuli tohutu inspiratsioonipuhang peale:

    Tuule suund on Nord
    tulge veel üks kord.

    Tundub mulle, et peaaegu nigu Schiller juba. Või mis?

    VastaKustuta
  40. Peeter18:27

    Tuleks meel vabaks lasta ja trenni edasi teha sportlikke eesmärke seadmata. Eesmärgiks oleks lihtsalt hea välja näha, olla terve, nautida lihtsalt tervislikku eluviisi. Mulle meeldib sõbra deviis: "Kui on jube palav, lähen ujuma. Kui on ilus ilm siis rattaga sõitma. Kui natuke sajab, lähen jooksma. Kui sajab lausa lund, lähen suusatama".
    Sõber naudib võistlustel käimist ka ega põe kui pole esimeste hulgas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne18:32

      aga kui on räige pohmakas?

      Tõsine Äss

      Kustuta
  41. Anonüümne20:49

    miks sa alustasid treenimist???

    VastaKustuta
  42. Anonüümne23:43

    lugege kommentaare - Priit ei olegi kunagi trenni teinud. see kõik on illusioon.

    VastaKustuta
  43. Anonüümne00:05

    Trenni tehes lähevad inimesed harilikult higiseks. Kas Pullerits on midagi enda higistamisest kirjutanud? Ei mäleta.

    Yohan Blake'i laul

    Jamaika on mu elupaik.
    Ja maikal mul on higilaik.

    VastaKustuta
  44. Anonüümne07:23

    Priit on kirjutanud higistamisest. Vt. jutte jõusaalidest.

    VastaKustuta
  45. Anonüümne08:56

    jõusaali higi ei ole tekkinud treenimisest, sel on muud põhjused.

    VastaKustuta
  46. Anonüümne09:27

    Tänu meenutamast. Jõusaalis oli Pullerits eksikülaline. Ja nagu 8:56 õigesti märgib, too higi tõenäoliselt polnud füüsilisest pingutusest.

    VastaKustuta
  47. Anonüümne15:28

    Toomasele (19.13) - 30 a. on vast liiga madal piir, vastupidavusaladel (eriti ajusid nõudvatel) on maailmameistriks tuldud ka ligi neljakümneselt - nt. Jörgen Mårtensson ja mitmedki suusatajad jne.
    r.

    VastaKustuta
  48. Anonüümne03:09

    Lieber Priit Pullerits! Bitte gestehe, dass du nicht immer recht hast! Du solltest verlieren lernen - glaube, die Welt ist schöner als du denkst.

    "Armas Briid Bullerbuts! Pallun tunnista yles, et sul ei ole alati öigus! Sa peaksid kaotama öppima - usu, maailm on ilusam kui sa arvad."

    **
    Ma aga arvan, et inimesed on suht egomaniakid, öeldes, mida teised peavad tegema (nt sportima, raiskama aega ajakirjanduse peale jne). Ärgem unustagem, et see tuleb millegi arvelt, meie ainukese elu arvelt. Me müüme end iga hetk. Kas artikkel on väärt lugemist? Kas jooksumaraton on väärt jooksmist? Vastus on individuaalne, igaühele oma.







    VastaKustuta