Pullerits: Tosin soovitust enda võimete realiseerimiseks!

Rahva tungival soovil avaldan analüüsi selle kohta, mida on vaja, et saavutada vastupidavusaladel nii häid tulemusi, nagu mul on vähese, ehk isegi olematu trenni pealt õnnestunud saavutada.

1. Pole vahet, kas olete mees või naine. Tartu rattamaratonil said tosin naist minust parema tulemuse (olgu, üks ei lähe arvesse – tema oli lätlane), kusjuures kaasa ei löönud Grete Treier ega Maaris Meier. Feministid, rõõmustage: sugu ei ole tänapäeval enam takistuseks!

2. Pole vahet, kui vana te olete. Tartu rattamaratonil olin M45 vanuseklassis alles 72. M40 vanuseklassis olid minust kiiremad 157 ja M35 klassis 172 meest. Tõsi, kui olete minust vanem ja minust kiiremini lõpetasite (rattamaratoni, ma mõtlen), siis peate küll arvestama, et ega teiesuguseid väga palju ole. M50 klassis olid minust nobedamad veerandsada ja M55 klassis ainult kaheksa meest. Aga olgem ausad, ega nii auväärses eas meestel sobigi eriti poisikestega võidu kihutada, seda enam, et tänapäeva noorsool pole sageli elementaarsetki viisakust endast vanemate vastu (vt Võru rattaralli).

3. Pole vahet, kui raske te olete. Art Soonets kaalub minust vähemalt 20 kilo rohkem, aga alistas mind rattamaratonil pisut rohkem kui tosina minutiga. Arvatavasti oli neid ligi sajakiloseid (tervitused Võrumaale Barutole!) ja raskemaid, kes enne mind finišeerisid, veel teisigi. Jah, jooksjaid nii jändrikest meestest tavaliselt ei saa, aga rattaspordis, mis on mugavusala – Toomas Kirsipuu, kes võitis Tartu rattamaratonil oma venda Jaani, küsis pärast VIP-telgis, kas ma ütlen endiselt, et rattasport on mugavusala, mille peale vastasin, et loomulikult on, mille peale tema omakorda suured silmad tegi -, ja on mugavusala seepärast, et seda tehakse ikkagi istudes, saavad need suured mehed küll edukalt oma võimu näidata. (Vabandust, see viimane lause läks pikale, kuid püsis grammatiliselt siiski sadulas ehk on korrektne.)

 4. Pole mõtet röögatult kallisse võistlusrattasse investeerida. Pärast rattamaratoni nägin rattapesulas meest, kellel oli poole esikahvliga Cannondale. Ma ei tea, mis see maksis, aga kihla võib vedada, et vähemalt poole rohkem, kui minu Ameerikast toodud Trek, mille eest maksin umbes 660 dollarit ja mis kaalub, usun, et 13-14 kilo vähemalt. Kui palju ta tänu tollele ultrarattale mind võitis? Ei tea, aga ei usu, et märkimisväärselt. Ehk siis: gramme võib ajada taga, kui pedaalimine on teie elukutse ja sissetuleku allikas. Aga kui olete harrastaja nagu minagi, siis piisab täiesti tavalisest rattast nagu minu oma, mil on alumiiniumraam, rasked amordid, mida sõidu ajal lahti-kinni keerata ei saa jne. Muide, isegi mu naise Optima, millega jätkuvalt tööl käin, jookseb teinekord paremini kui kallid võistlusrattad – tean, sest olen võrrelnud. Ehk siis: kes loodab olulist võitu kallist varustusest, alustab tulemuse jahtimist küll valest otsast.

5. Kohe kindlasti ei ole mõtet kohutavalt palju treenida. Ma ei ole kilometraaži kokku löönud, aga ei usu, et mul tuleb tänavu ratta seljas üle 3000 km, kui sedagi. Ja ei ole varasematel aastatel ka rohkem tulnud. Asi on selles, et kui olete saavutanud oma potentsiaalse taseme, on edasine trenni tegemine – selleks loen eesmärgistatud ja läbimõeldud regulaarset sportlikku tegevust – täiesti mõttetu ja tulutu. Piisab, kui toonust hoida.

6. Maht ei maksa, loeb intensiivsus. (Kehtib neile, kes on paar aastat ennast enam-vähem regulaarselt liigutanud; algajaile eluohtlik!) Aga mida tehakse?! Mahtu! Aetakse taga kilomeetreid, kulutatakse maanteel ja metsas rehve – aga tulemuseks on vaid tuimad lihased ja närtsinud vaim. Monotoonsus tapab. Sportimine peab pakkuma emotsiooni, ja ükski monotoonne üksluine tegevus seda teile küll ei anna.

7. Kui harjutate kolm-neli korda nädalas, nagu olen terve hooaja sõitnud, siis tasub igast sõidukorrast teha endale elamus. See tähendab, et annate hoo ja lõbuga minna, ei uimerda. Siis tunnete, kuidas suudate oma sisemise energiavedru kogu aeg vinnas hoida, olete valmis heitlema, ennast tõeliselt realiseerima. Ja tekib usk endasse – see on peamine!

8. Ärge kartke puhata! Mul oli suvel küll ja küll perioode, kus kaks või kolm päeva ei teinud mitte midagi. Rõhutan: mitte midagi. No ja siis? Kas sellest läks midagi halvemaks? Ei läinud. Ega treenitus niisama kusagile kao. Võib-olla oleks pidanud veelgi rohkem puhkama? Sest Soonets ei harjutanud peaaegu üldse, ei puutunud pikka aega üldse ratast, aga kui oli vaja kihutada, siis näitas rattamaratonil oi kui paljudele oma laia turja. See on suurimaid vigu, mis tehakse, kui mõeldakse, et oi, mis küll saab, mul jääb täna trenn vahele, eile juba jäi – ja hakatakse seda paaniliselt tasa tegema.

9. Visake see pulsikell ükskord juba minema! Pulsikell on nõrkadele ja memmekatele, pulsikell on piduriks. Mõelge nii: kas te oskate rattaga sõites oma kiirust hinnata? Kas te tunnete ära, kas sõidate 28 või 31 või 34 km/h? Usun, et tunnete küll, ja isegi kui eksite 1-2 km/h siia-sinna, ei oma see mingit tähtsust. Samamoodi peate tunnetama iseenda seisundit – kuulake iseennast! Pulss, pidage meeles, on vaid üks näitaja – ei maksa sellest jumalust teha. On ka teisi näitajaid, alates vere suhkru sisaldusest, hemoglobiini tasemest, lõpetades muude tervislikust seisundist tulenevate teguritega (magamatus, peavalu, põletik kuskil organismis, kulunud liigesed, venitatud lihased...). Lisaks, ega võistlusel keegi pulssi küsi. Kui seal läheb paugutamiseks, aga te olete kogu aeg harjunud sõitma pulsiga nn mugavustsoonis (ei pea siin silmas mugavustsooni, vaid ühtset tempovahemikku), siis ei pruugigi te suuta end vajaduse korral ebameeldivasse seisundisse ajada ja kiirendusega kaasa minna.

10. Toitumine ja joomine ja geelindus-batoonindus on ületähtsustatud. Siiski: hommikul tuleb korralikult süüa, nii et kõht saaks täis, järgmised toidukorrad on vähemolulised. Mäletate seda hüüdlauset: hommikusöök söö ise, lõunasöök jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele? Okei, tegelikult kahman ka õhtusöögi ahnelt endale, aga see-eest lõunasöögile... – vaat sellele ei tähi sageli aega kulutada. Ja kestsin rohkem kui kolm tundi rattamaratonil ikkagi ilusasti ära, isegi sel ajal ühtekokku mitte rohkem kui pool liitrit juues (ilm ei olnud ju palav).

11. Edu trump peitub peas, mitte jalgades. Miks käia avatud rada sõitmas? Selleks, et tunda ja teada, kus on märjad, libedad, liivased, raputavad kohad. Miks tuleb silmad lahti hoida ja ajuga raalida? Sest rattasõidus on kasulik teada ja arvestada, kus võidakse kiirendada, kus tuleb heal positsioonil olla, et mitte maha pudeneda, kus tasub targu tuulde hoida ja taastuda selle asemel, et ette lahmima minna.

12. Kõike tuleb mõnu ja hea tujuga võtta. Need, kes tulevad starti, silmad adrenaliinist juba pahupidi peas ja kõht erutusest lahti, põlevad kas läbi (kõrvetavad end alguses ära) või kustuvad kiirelt (sest on kehvasti maganud, ülemõelnud, ülenärveerinud). Kui tulla starti positiivse hoiakuga, et ees ootab tore jõuproov, proovin seda mängeldes läbida, siis ei tule tulemus põrmugi halvem, kui hambad ristis võisteldes – ja emotsioon jääb ka pärast ilusam, sest läbikukkumist ju ei juhtu.

Kõigi nende tähelepanekute ja soovituste juures olen kasutanud enda kogemusi, sealhulgas enda vigu.
******

Descending Spring Canyon road, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-7: Ilusaid hetki Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix