Pullerits: Miks kultuurieliit põlgab sporti ning õõnestab sedasi riiki ja rahvast?

Nagu näete, tõmbub silmus järjest koomale, kui jätkame siin blogis uurimist, kes rahva spordilembust trööpab, tapab ja suretab. Nüüd siis on ots jõudnud ühiskonna avangardi, kultuurieliidi kätte.

Las selle peatüki avavad lugupeetud autoriteedid. Valner Valme tegi nädala keskel Postimehe kultuurikülgedel intervjuu helilooja Sven Grünbergiga. Seal jõudsid nad lõpus teemani, mis meid kõiki siin puudutab.

Valme küsis: «Mis noorte särtsu kärbib?»

Grünberg vastas: «Mulle tundub, et interneedus. Kui veelgi laiendada, siis istumine. Kahjuks läheb siia alla ka vaimsete püüdlustega tegelemine, ka raamatut lugedes me istume. Vahetpidamata me istume. Liiga väheks on jäänud liikumist ja füüsilist aktiivsust. Sealt tuleb ka särtsuvaegus. /--/ Kui oled liialt istunud, aja end püsti ja mine õue jalutama. Või sporti tegema.»

Valme nentis: «Tavaliselt humanitaarala inimeselt sellist juttu ei kuule, et minge liigutage.»

Ja Grünberg tõdes: «Tavaliselt kuuleb neid hüüatusi spordisaate rahvaspordi osas. Aga ma arvan, et kultuuriinimesed peaks sellest üha kõvemini rääkima.»

Nii, jõudsimegi tuumani. Nimelt, nagu te olete siin kommentaarides välja toonud, on kellegi nakatamiseks oluline eeskuju, samuti positiivne sõna. Mõistagi ei piisa, kui Tanel Kangert või Rein Taaramäe või Jaak Mae räägib, et tehke sporti, sport on lahe, sport tagab tervise ja annab energiat. Sest enamik, kellele Kangert ja Taaramäe ja Mae ei ole mingid eeskujud, mingid arvamusliidrid, laseb nende veenmistöö peale vilet. Sest nende kangelased ja eeskujud on teistsugused tüübid: kellel laulja, kellel näitleja, kellel kirjanik, kellel luuletaja, kellel helilooja, kellel kunstnik, kellel lavastaja...

Aga millal te kuulsite, et mõni tuntud kultuuriinimene, kelle sõna, mööngem, on ühiskonnas vägagi paljude hulgas vägagi kaalukas, võttis sõna ja ütles, et noored ja inimesed, minge tehke sporti, liigutage ennast? Ja veel enam: millal te nägite, et mõni kultuurieliidi esindaja oleks sportides isiklikku eeskuju näidanud?

Hoopis vastupidi: kui keegi on spordivaenulik, siis on seda just kultuurieliit. Alates kultuuriminister Rein Langist, muide. Vähemasti niisugune mulje on jäänud – ja poliitikas on mulje oi kui tähtis! Õigemini, poliitika väga paljus muljele tuginebki.

Rääkisin täna sel teemal ühe Eesti kirjanikuga. Olen tema ühest romaanist isegi arvustuse kirjutanud. Olen teda näinud suusamaratonidel, mistõttu ta on oma suhetes spordiga erandlik (aga ega ta ole ka noorest peast peale ainult ja üksnes kirjanik olnud), kuigi enamik ei tea ega ole kuulnudki, et ta suusatab. Ta ütles, et teab siiski ühte kirjanikku, kellel on spordiga pisuke seos: Andrus Kivirähk käib regulaarselt ujumas ja vaatab jalgpalli MMi ajal kõiki kohtumisi. Tore – et ta ujub (jalgpalli vaatamine nii suures mahus on küll aja raisk). Aga kui paljud seda teavad? Seda teavad üksikud, mistõttu Kivirähu eeskuju on peaaegu olematu. Jah, on veel üks mees – luuletaja Contra, kes jookseb. See on rohkem teada fakt. Nagu ehk ka see, et luuletaja Juhan Sütiste võitis esimese vabariigi ajal 1927. aastal ülemaailmsetel üliõpilasmängudel odaviskes kuldmedali ning tuli 1928. aastal isikliku rekordiga 59.07 Eesti meistriks. Võib-olla oskate nimetada veel kahte-kolme kultuuritegelast, kes spordivad ja sportimist ka hea sõnaga nimetavad, aga see ei muuda üldist kultuuriinimeste meelsust, mis on selgelt tajutav spordivastasena.

Mu hea vestluspartner oletas, et üks kultuuritegelaste spordivaenulikkuse põhjusi tuleneb sellest, et neile ei meeldi võistlemine, sekundite ja sentimeetrite mäng, mis on spordile nii igiomane ja kultuurile nii võõras. Teiseks, lisas ta, on spordi osakaal ajakirjanduses palju suurem kui kultuuril, mis omakorda ilmselt süvendab kultuurieliidis spordipõlgust. Vestluskaaslane tõi näiteks, et kui ta hiljuti luges suvel pikka lugu, kuidas Aivar Rehemaa valmistub talihooajaks, siis oleks ju põhjendatud oodata, et ilmub samasugune pikk lugu, kuidas näiteks Kivirähk valmistub näitemängu kirjutamiseks. (Laupäevane Postimees kirjutab, kuidas Kaisa Pajusalu [on ta mingi maailmameister või?] läheb treenima Uus-Meremaale.) Ta oletas, et kultuuriinimesi ärritab ajakirjanduse ja rahva liigne tähelepanu spordile. Ja kolmandaks, lisas vestluspartner, ei saa siiski unustada ka seda, et kultuuriinimeste seas leidub üksjagu neid, kes suitsetavad ja joovad ja viljelevad lõdvemat elustiili ning seetõttu on arusaadav, miks sport pole neile meeltmööda, südamelähedane ega vastuvõetav.

Aga seni kui kultuuriinimesed jätkavad spordivaenuliku või spordi suhtes ükskõikse suhtumise ilmutamist, ei maksa ka loota ega uskuda, et need, kellele sportimist võib-olla kõige rohkem vaja läheks – vaimsete huvidega passiivse elulaadiga lõdvad noored –, spordiga pisutki sina peale võiksid saada.

Niisiis, kokkuvõtvalt: Eesti spordivaenlase elutöö auhind läheb... Eesti kultuurieliidile!

Huvitav oleks kuulda, milliste vastuargumentidega kultuurieliidi esindajad selle auhinna enda nimelt maha saavad veeretada.
******

GMC Terrain crossing a creek in the bottom of Spring Canyon, Moab, Utah. 21. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pontoonidel vesiratas San Francisco lahel. Foto autor: Reuters/Scanpix 
Foto 2: Helilooja Sven Grünberg. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Abu Dhabi kroonitud pead rattasõidul 1. oktoobril. Foto autor: AFP PHOTO / HO / WAM / Scanpix
Foto 4: Jalgratta sprindivõistlus Herne Hilli rajal Londonis 1935. aasta septembris. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 5: Contra ehk Margus Konnula jooksmas Võrumaal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix