Pullerits: Kuidas ma võitsin Rein Taaramäed!

Oi, kui raskelt Rein Taaramäe väntas, kollased rattakingad jalas ja omanimelise klubi nokats peas. Jaak Mae, kes pedaalis tema kõrval (ei mingeid rattakingi ega nokatist), keris sama sagedusega, aga palju pingevabamalt. Näha oli, et Taaramäe kangutas, ja kõvasti.

«Jube kõvad vatid!» imestas Taaramäe näidu üle keegi kohtunike laua taga, kus oli monitorilt näha, kui palju võimsust suudab keegi veloergomeetril välja pigistada. Võimas! Ometi suutis Taaramäe seejuures sadulast veel naeratada.

Esialgu arvasin, et Mae läheb Tartu suure suusalaada trenažööride teatevõistluses sikutama suusatajate võistkonnas suusaergomeetrit nagu mullugi. Aga suusaergomeeter on salakaval riistapuu. Kõva harrastusrattur Peip Reedi rääkis mulle, et spordiklubide konkurentsis oli endine suusasprinter Kristjan Oolo – kes veel mõni aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel sprindis Andrus Veerpalule nii palju tuska tekitas, et kahekordne olümpiavõitja üritas suusaga tema suusakeppi puruks lüüa (tulutult, ei saanud pihta) –, alustanud laupäevasel võistlusel oma 500-meetrist paaristõukevahetust pööraselt ulja hooga, aga umbes 200 meetrit enne lõppu kangestunud ja kustunud (etapi aeg 1.49). Sama, räägiti mulle, oli mullu juhtunud Maega, kui ta oli suusaergomeetri vinnamist alustanud nii rajult, et korraldaja Vahur Teppan pidanud puitkonstruktsioonist, mille külge oli ergomeeter kinnitatud, täiest jõust kinni hoidma, et Mae seda põranda küljest kruvidest lahti ei tõmbaks. Ka Mae oli, nagu räägiti, eelmine aasta oma vahetuse lõpus end kinni tõmmanud. Kui temalt nüüd enne võistlust selle kohta pärisin, vastas ta, et nii ikka ei olnud. (Kuna ise aasta tagasi ei osalenud, sest paar päeva enne võistlust oli dr Leho Rips teinud mulle põlvelõikuse, siis tuleb paratamatult loota teiste mälestustele, mis võivad olla vägagi vastukäivad.)

Kui Taaramäe oma vahetuse rattapukil lõpetas, saime pikemalt ja segamatult juttu ajada. Pärisin tervise kohta, rääkisime tema eelmiste hooaegade õppetundidest ja järeldustest, tema praegusest sportlikust seisust, jalgade seisundist, tema väljavaadatest Cofidise meeskonnas, rattamaailmas toimuvast, sh dopingust. Aga ma ei saa teile vestluse sisu reeta, sest see ei olnud ajakirjaniku intervjuu sportlasega; kui ma hakkaksin eravestluste sisu kogu maailmale teatama, siis ei soostuks varsti enam keegi minuga ühtki sõna vahetama. Ent kõik need, kes Taaramäed laupäeval pedaalimas nägid, said loodetavasti teha oma lootusrikkad ja positiivsed järeldused – kui nad võrdlesid kas või seda, millist enesetunnet ilmutas Taaramäe pärast 1500 meetri rattasõitu seekord ja eelmine aasta. (Taas, ise ei näinud, aga räägiti, et ta oli mullu ikka vaat et kümme minutit täitsa löötsakil olnud; kindlasti leidub palju neid, kes nägid nii Taaramäe kui Mae tänavust ja mullust etteastet ning oskavad siin tõe jalule seada.)

Kuid mul oli kavas ka üks konstruktiivne erakohtumine. Umbes nädal tagasi võttis minuga ühendust Rene Mandri, 2007. aasta Vuelta 24. mees ning Eesti ainus esindaja Londoni olümpia grupisõidus (50. koht). Tal oli üks huvitav idee. Nii siis leppisimegi kokku, et arutame seda suusalaadal, aga et mitte uudishimulike liigset tähelepanu köita, et mis teoksil, läksime MyFitnessi spordiklubi heledate seintega eesruumi. Üldjoontes saime plaani kondikava kiiresti paika. Mis täpsemalt kavas, selle kohta tuleb teil suurt teadet veel pisut oodata.

Suusalaada korraldajad eesotsas Eesti suusakoondise treeneri Vahur Teppaniga olid laupäevasele teatevõistlusele saanud osalema palju nimekaid tegijad. Näiteks kolmikhüppaja Kaire Leibak, Euroopa ja maailma juunioride meister ning Pekingi olümpia kümnenda koha omanik (tõmbas kergejõustliklaste võistkonnas sõudeergomeetrit ajaga 1.50). Ta rääkis, et tahab ikka tipptasemel sporti teha, kuid täishooga kolmikhüppel teeb üks jalg alt kanna kandist valu; ta lisas, et 6.10-6.30 tasemel kaugust hüpata pole küll mõtet. Tõkkejooksja Rasmus Mägile (sõitis kergejõustiklaste võistkonnas ratast 1.55ga, kaotades Taaramäele vaid kuus sekundit), kelle ühest viimasest otsustavast treeningust enne Londoni olümpiat kirjutasin reportaaži, sain mahti vaid tere öelda, nagu ka sõudmise olümpiahõbedale Tõnu Endreksonile ja tema kolleegile Andrei Jämsale, kes andsid sõudjate võistkonnas oma panuse vastavalt sõudeergomeetril (1.23) ja rattapukil (1.50).

Sõudjad saidki trenažööride teatevõistluses parima aja, 7.38. Neil oli tõesti tugev võistkond: 500 meetrit jooksu 15-protsendilise tõusuga lindil Kaisa Pajusalu (2.11), 500 meetrit suusaergomeetril Joosep Laos, 1500 meetrit rattapukil Andrei Jämsa, 500 meetrit sõudeergomeetril Tõnu Endrekson. Ka tippsportlaste arvestuses teiseks tulnud kergejõustiklastel oli tugev esindus (Kaur Kivistik [jooks 1.58], Marti Soosaar, Rasmus Mägi, Kaire Leibak), aga näiteks spordiklubide arvestuses oleks nad jäänud alles viiendaks. Suusatajate esindus, kuhu kuulusid näiteks Mae (sõitis ratas 2.01 ehk tosin sekundit Taaramäest aeglasemalt), Vahur Teppan (tõmbas suusaergomeetrit 1.32) ja Priit Viks, kaotas neile kolme sekundiga.

Postimehe võistkond, kus minu ülesanne oli suusaergomeetrit sikutada – viimati tegin seda kaks aastat tagasi –, sai meedia/prominentide võistlusklassis esimese koha 8.33ga. Tartu linnavalitsus kaotas meile 20 sekundit ja Sky Plus 38 sekundit. Tunnistan, et mulle oli see võistlus seotud ääretult suurte riskidega. Esiteks tuli jooksulintide saalist joosta mööda teravate servadega libedaid treppe alla esimesele korrusele ja siis mööda kurvilisi ning lävedega koridore Lõunakeskuse liuväljale suusaergomeetri juurde. Ma polnud pärast mullust põlveoperatsiooni teinud peaaegu ühtegi jooksusammu, mistõttu oli küsitav, kas jalg üldse vastu peab. Jooksin hästi ettevaatlikult, opereeritud jalga toetasin vaid pöiale. Jäin terveks.

Suusaergomeetril oli ohuks jätkuvalt valutav vasak ranne. Tõmbasin selle toetava sidemega tugevasti kinni, stabiliseerisin asendi. Stardile eelneva kolmveerandtunni jooksul olin korduvalt proovinud, millise raskuse ja kui suure sagedusega sikutada. Kõige esimesel korral panin peale kaheksanda käigu ning tõmbasin tempos 1.46-1.48 – ja tundsin, et saja meetri järel lõppes igasugune kergus. Jaak Teppan soovitas seitsmendat käiku. Uurisin kohtunikult, mis tempos on eelmised osalejad keskeltläbi tõmmatud, et end mitte üle küpsetada. Paistis, et keskmine tugev tulemus jääb 1.55-1.57 kanti. Seda siis algusest peale hoidsingi, kuigi viimased 200 meetrit läksid ka mul raskemaks ja tempo ilmselt langes. Kaotust linnavalitsusele oli teadet üle andes umbes sada meetrit.

Scanpixi Baltimaade juht Art Soonets sai ratta seljas just hoo üles, kui tema infotahvlilt kadus pilt. Mis nüüd?! Kuna Eesti Päevaleht oli jätnud starti tulemata, sai Soonets hüpata vaba ratta selga – aga ohh häda! Tol olid nii sadul kui käigud suvalises positsioonis. Püüdsime tal sõidu ajal sadulat kõrgemaks sättida, aga see õnnestus alles pika ponnistamise järel. Õnneks oli kõik komputeriseeritud, nii et korraldajad võtsid oma arvutist Soonetsi esimesel rattal läbitud maa ning arvutasid välja, kui palju tal tuleb veel teisel rattal lisaks läbida. Aga kuna Soonetsil endal mingit ekraani ees polnud, siis väntas ta n-ö üle – läks jupp aega, enne kui ta aru sai, et kohtunikud hüüavad talle, et aitab küll, 1500 meetrit sai täis. Selle tohuvabohu peale läks kümme kuni tosin sekundit kindlasti kaotsi.

Viimast vahetust sõudeergomeetril tõmbas Postimehe üks värskeid omanikke Meelis Luht, kelle poeg Karl, Eesti paremaid noorujujaid, asendas eelmisel aastal suusaergomeetril mind. Tartu linnavalitsus, peamine konkurent, oli teinud strateegilise vea – ei tohi panna naist kõige viimasesse, sõudeergomeetri vahetusse, sest see on kõige rohkem üldfüüsilist jõudu nõudev ala. Luht sai juba poolel maal linnavalitsuse naisesindaja kätte ning lõpp oli, nagu öeldakse, vormistamise küsimus (tema vahetuse aeg 1.41).

Aegade võrdluses selgus, et meie võistkond, kes oli ilmselt kõige vanem (keskmine vanus 45; meie noorim võistleja 43), oli hoolimata rattasõidu segadusest edestanud tippratturite võistkonda, kus esinesid Liisi Rist, Alo Jakin, Rein Taaramäe ja Oskar Nisu, kolme sekundiga. Uskumatu, aga tõsi.

Kui suurte võitudeni, isegi sõitudeni ei küüni, tuleb osata rõõmu tunda ka tillukestest kordaminekutest, olgu need pealegi teiste abiga saavutatud.
******

Poison Spider Mesa jeep road, a sandy wash, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Rein Taaramäe (ülal) ja Jaak Mae eelmisel aastal Lõunakeskuse suusalaadal trenažööride mitmevõistluses rattapukil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe lõppenud suvel Pandivere rattarallil, kus ta sai 104. koha. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Rene Mandri lõppenud suvel Tour of Estonia proloogil Tallinna vanalinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kaisa Pajusalu tänavu augustis treeningul Viljandis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe ootamas eelmisel aastal Lõunakeskuse suusalaadal trenažööride mitmevõistluses oma vahetuse algust. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Sõudjate edukas võistkond mullusel trenažööride mitmevõistlusel, vasakult Tõnu Endrekson, Kaisa Pajusalu, Joosep Laos ja Andrei Jämsa. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Art Soonets eelmisel aastal Lõunakeskuse suusalaadal trenažööride mitmevõistluses rattapukil. Vasakul Meelis Luht. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 9: Lõunakeskuse suusalaada trenažööride mitmevõistluse tulemused. Foto autor: Tiia Luht