Üks paganama hea asi Eneli Jefimova eilse finaalujumise (kõigil fotodel) juures on see, et valgevenelane Alina Zmuško (ka Zmuška) jäi temast tahapoole. Zmuško on üks neist, kes ei oleks pidanud olümpiale saama, aga millegipärast sai. Ei oleks pidanud saama sellepärast, et Zmuško on väljendanud toetust Venemaa sõjale Ukraina vastu, mis rikub ROKi reeglit, et neutraalsed sportlased ei tohi „mitte mingil viisil oma tegevuse ega sõnavõttudega olla seotud Ukraina vastu peetava sõja toetamisega ajakirjanduses, sh sotsiaalmeedias, nt jagades või postitades materjale”. Aga mida me teame Zmuško kohta tänu MTÜ Global Rights Alliance uurimistööle?
Avaldan selle originaalis:
On her Instagram account, Zmushka publicly “liked” a 16 March 2022 post by the user @annakhilkevich. The post features a picture of Khilkevich and a long text. In the text she states that a “new time is coming” and that it is a “time of strength and time of opportunity”. She then explains that “there is no need to deny and write that we have nothing to do with it” and that “everyone’s masks have come off in all levels of society and between all countries”. She follows by saying “I see how the West is pressuring and trying to undermine the growing strength and power of Russia” and claims that Russian spirit “can’t be broken”. She indicates that Russians “will not be frightening by sanctions, bans and threats”. Later, she writes that in “this difficult time, our President [Vladimir Putin] especially needs support”. She ends by stating that there will be a big change in the world order. It is a clear post in support of Russia’s invasion of Ukraine – especially considering the timing of the post mere weeks following the beginning of the full-scale invasion.
Olnuks neetult halb, kui Jefimova sellisele Putini armastajale ja Venemaa agressiooni toetajale kaotanuks.
Kummastav oli, kuidas Eesti ajakirjandus püüdis Jefimova finaalis võistlemise eel ootusi üles kütta, nagu võiks tulla väga hea tulemus. Kohati jäi tunne, nagu üritaks ajakirjandus sisendada, et olgem valmis medali võiduks. Et see oli võimatu, seda mõistab igaüks, kes sporti teinud. Üle oma varju ei hüppa. Näiteks kinnituseks mu enda kogemus jaanuarist 1989. Läksin Tartu ülikooli maneeži 150-meetrisel ringil üritama 1000 meetri jooksus aega alla 2.30. Aasta varem olin jaanuaris sealsamas maneežis jooksnud seda distantsi 2.36,1 (1. koht) ja 2.35,6 (2. koht), vahepeal olin ikka trenni ju ka teinud, seega otsustasin kahe ja poole minuti piiri murdmist üritada. Seda enam, et olin kuu algul jooksnud 7x600 meetrit 1.45 kanti, nädal hiljem 5x200 meetrit 26,0-26,3 vahemikus ning kolm päeva enne starti 5x450 meetrit 1.10-1.11 vahemikus (viimase lõigu 1.06,6ga).
Mul oli plaan täpselt paigas ja treener Heiti Annus ütles vaheaegu. Ümardatult öeldes oleksin pidanud jooksma 3x300 meetrit 45ga ning siis viimase sada meetrit läbima nii, kui palju torust tuleb. Algus oligi ilus: 150 m 21,6 ja 300 m 44 ehk graafikuga võrreldes +1. 450 m 1.07 (ikka graafikus), aga 600 m juba 1.30,7 ehk graafikust 0,7 sekundit maas. Ja siis läkski raskeks. 750 m 1.55ga ehk juba 2,5 sekundit maas ja 900 m 2.20ga ehk tervelt viis sekundit graafikust aeglasemalt. Lõppaeg tuli kõigest 2.36,3 ehk koguni aeglasem, kui kahel jooksul aasta tagasi.
Vaat mis juhtub, kui liiga kiiresti alustad. Ehk kui püüad hüpata üle oma varju. Lõpus tuleb selle eest lõivu maksta. Nii juhtus Pariisi olümpiafinaalis ka Jefimovaga. Ainus lohutus peale selle, et sõjapooldaja Zmuško jäi selja taha, oli see, et ka oma tavapärases võistlustempos ujudes poleks Jefimova seitsmendast kohast kõrgemale tõusnud, sest kuuendaks tulnu edestas teda 65 sajandikuga. Isegi oma nimel olevat Eesti rekordit kahe kümnendiku võrra parandades poleks ta esikuuikusse mahtunud.
Kokkuvõttes: sa ei saa ujuda ega joosta kiiremini, kui su võimed lubavad, ükskõik kui palju seda ka teha tahaksid.
Fotod 1-5: 29. juuli 2024, Pariisi olümpiamängud. Eneli Jefimova naiste 100 meetri rinnuliujumise finaalis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Palju põnevam teema on see, et kes saab aasta parimaks naissportlaseks. Jefimova, Embrich, Differt. Vaevalt, et keegi neljas heitlusesse sekkub. Aga hetkel on seis väga põnev. Kas Differti üks torge läks maksma nii aasta parima sportlase tiitli kui ka olümpiamedali? Embrich ja Jefimova siiski Euroopa meistrid. Kuna Jefimoval OMi 7 koht kõrvale panna, siis on eelis Jefimoval. Kui võrrelda Differtit ja Embrichi, siis see üks torge ilmselt määras selle, et Embrich on siiski parem. Jah, OMi aastal on see EM teistmoodi (lahjem), aga samas tiitel on tiitel ja medal on medal. Aga kui vaadata puht OMi tulemusi, siis on parim Differt. Vaata kuidas tahad, siis Emrichil võimalused puuduvad, sest Jefimova vastu ta ei saa. Aga kas Jefimova või Differt. Kardan, et üks torge võis kalliks maksma minna.
VastaKustutaÜks torge, üks torge.
VastaKustutaKatsu veidi parem ja läbimõeldum kirjatükk järgmisel korral teha!
Ujumine ja vehklemine on oma konkurentsile nii erinevad.
Differt võitis 3 kõige napimalt ja kaotas 2 matši, millest ühe kindlalt. Elevuseks puudub põhjus.
VastaKustutaErinevalt meie vehklejatest oli teistel kaasas treener, kellest oli midagi abi.
VastaKustutaMiskid Pulleritsu blogi wannabed ja muud kiibitsejad teavad kohe kindlasti, millisest treenerist on abi ja millisest mitte... 😂🤺
KustutaSee ongi sport. Jefimova ujunuks poolfinaalis sips aeglasemalt ja Differt teinuks otsustava torke, olnuks kõik vastupidi. Oleks-poleks. Nii väheses on kõik kinni.
VastaKustutaHuvitaval kombel ei näe Differti Intsagrami postitustel ühtegi laiki OM kulla toonud Eesti naiste poolt. Katrina Lehis elab muidu paljudele Eesti sportlastele kaasa sotsiaalmeedia vahendusel, aga Differti kohta null postitust. Ilmselt talle ei meeldi Differti treener :) Ma üldse ei imesta, kui teised Eesti vehklejad lootsid, et Differt saab peksa juba esimeses ringis.
Tartusse valmib korralik rulapark Tähtverre. Kas nüüd saaks keegi noortest hakata treenima ja jõuaks olümpiale? Mina arvan, et kindlasti! Treeningtingimusi kui luua, siis on koht arenguks. Aga selliseid korralikke parke jm.vinget tuleks veel ehitada, sest ega ometi korvpalli ega jalgpalli polekski mõtet panustada.
VastaKustutaMis arvate?
Ära hakka võhmameeste blogis mingit vigurväntade "sporti" promoma.
KustutaMis seal Tartus tehakse papist trummide asemel kvaliteetsest vineerist eurostandarditele vastav trummipark või valatakse ikka betooni? Vigurväntadest võib keskea kriisis saada hea vändameeste järelkasv.
KustutaRulaga sõitmise koht võib olla nii suuremas kohas kui maakohas. Las möllavad. Lapsed leiavad koha ka kus vutti taguda. Tartus tuleb aga ülikooli statka korda teha, kus eestlased saavad maailma parimateks treenida ja kuhu tuua rahvusvahelisi võistlusi.
VastaKustutaRaja ja Endreksoni intervjuu ning olümpiaülekannete lugu said tehtud enne olümpiat. Jefimova tänane lugu on blogipostituse panek lehte, ei enamat.
VastaKustutaKuku raadiole 5+, et raadios OM jälle lives kuulata võimalik, nagu ennevanasti. Eilne riistvõimlemise ülekanne oli klassika. Kommentaatorid tõelised vanakooli mehed. Kiidame heaks.
VastaKustutaPerspektiivi on maailma tippude hulka jõuda ikkagi tõesti individuaalsetel spordialadel. Olgu selleks ujumine, rula, trampoliinihüpped, trikisuusatamine, MTB, või vibusport jpm. Kas tõesti keegi kujutab ette võimalust kuidas eesti jalkakoondis võidaks MM kulla? Kas kossusats võidaks MM kulla? Noh...kui isegi ehitaks staadionid ja saalid igasse linna, siis tulemust ei tuleks. Kui aga panustada noortesse kelles on ainest rulapargis vm. indiv.spordialal treenida, siis rahvas näeks tippsportlasi ka. Raha jm.võimalusi peaks suunama täpsemalt vähestele, aga mitte käituda stiilis anname 500 euri jalkasatsile kus justkui raha anti, aga näppudevahele ei jäänud midagi.
VastaKustutaTartu uus rulapark tuleb kvaliteetne ja mitte soodsaima pakkuja tehtuna, vaid kvaliteedile ikka rõhudes. See on üks hea näide, kuidas linnaisad oleks oma peaga mõeldes ämbrisse astunud, nagu tehti nt.Tartu mäesuusanõlvaga. Enamus noori ei teagi et mäesuusanõlv on Tartus.
Võhmamehed...vaadake OM-i ja tõdege kui palju on uusi spordialasi ning harjuge mõttega, et eestis on noori kes teevadki ka uusi spordialasi. Kaua sa ikka murdmaad suusatad, sest Tähtvere 5 km ringilt maailma ei murra isegi kui palju tahta.
👍
Kustuta🛹🛼🏂
Zirk tuli OMile 21. ajaga ja sai 5. ajaga finaali. Priidu arvates ei tohiks see reaalne olla ega sellest ka unistada. Jah, see realiseerub harva, aga unistama peab. Parandas rekordit 1.2 sekundiga 200m distantsil. Lihtne matemaatika tehe ütleb, et Jefimova peaks 0.6 sekki reksi parandama, et medalil olla. Järelikult saab nii palju parandada küll kui kõik õnnestub.
VastaKustuta👍
KustutaUusi spordialasid tuleb kui seeni peale vihma. Tõde on siin ainult see, et enamuses neist võisteldakse aga ei tehta sporti. Iga võistlemine ei ole veel sport. Sama on treenimisega. Osavusega põhinevaid tegevusi harjutatakse aga nüüdsel ajal tahavad kõik seda nimetada treenimiseks.
VastaKustutavaevalt sai tint sellelt blogipostituselt kuivada, kui Zirk tõestas täpselt vastupidist blogipidaja aksioomile.
VastaKustutakah Priit
7:31 -- sul on õigus ja ka Priidul on õigus
VastaKustutaIgaüks suudab teha nii hästi kui ta sel hetkel suudab ja kõigil tuleb kuskil piir ette. Tippsport on selle piiri pidev otsimine ja ületamine.
Olümpia (pool)finaali tasemel sportlastel on väga hästi välja timmitud n.ö. "oma tulemus" - Eneli on seda kõige paremini demonstreerinud juba paljudel tippvõistlustel. Sellise "oma tulemuse" olemasolu on väga oluline -- sportlane võib olla üsna kindel, et ta teeb selle hea vormi puhul alati ära. Ja mis peamine - sportlane teab, kuidas seda tulemust teha. 100m ujumine kestab sõltuvalt alast 45 sek kuini minut ja on loomult nagu 400m jooks. Siinsed blogi lugejad vast saavad aru, et kui staadioniringi alustada maksimaalse tempoga, on hiljemalt tagasirge keskel kops koos ja jalad piimhapet täis, seega hea tulemuse saamiseks ei tohi kohe hullu panema minna. Eneli n.ö. "kindla peale minek" on see, et ta suudab, tehku konkurendid mida tahavad, ujuda esimese basseinipikkuse 20 tõmbe ja veidi üle 31 sekundiga. Ta teab, et sel juhul suudab ta ujuda teise basseinipikkuse n.ö. tõusvas joones (ajaliselt on esimene 50 stardihüppest lähtuvalt igal juhul kiirem) ning kestab lõpuni ja tulemus tuleb 1.06 alguse kanti. Väga turvaline plaan nii eelujumustes kui poolfinaalis kuna oli üsna kindel, et selline tulemus viib poolfinaali ja tõenäoline, et ka finaali. Finaalis Enelil piiranguid polnud - eesmärk oli täidetud ja allapoole 8. kohast enam langeda ei saanud. Ning nagu treener Henry ütles, siis olümpial saavad medalid 3 esimest, miskeid diplomeid vms. teistele ei jagata, seega pole väga vahet, kas olla 5., 6., või 8. Igal juhul oli mõtet minna proovima midagi muud kui tavapärast taktikat - võita oli kõik ja kaotada polnud tegelikult midagi. Eneli alustaski enda jaoks kiirelt (21 tõmme, aeg 30,69 -- kiireim 100m algus) ning kui mitte arvestada hilisemat kullavõitjat, siis pöördeseinas olid kõik naised praktiliselt koos. Naiste 100m rinnuliujumise kiirus on ca 1,6 m/s, Eneli tavapärane algus oleks ta jätnud seega ülejäänutest umbes pool kehapikkust tahapoole.
Teine basseinipikkus Enelil nii hästi ei õnnestunud -- samas nii telepildist kui hilisemast sportlase intervjuust võis aru saada, et füüsiline piir ei tulnud tegelikult vastu, miskit erilist "haamrit" ei tulnud. Küll aga oli teleülekandest näha, et tehnika hakkas teisel basseinipikkusel lagunema, rahulik ja optimaalne ujumine asendus lõpu poole kohatise "sipsimisega" - käed-jalad käisid endiselt kuid edasi enam ei liikunud. Samas polnud see vaid Eneli probleem - ka võitja Tatjana Smith ujus finaalis ligi 0.3 sek aeglasemalt kui poolfinaalis ja eelujumises. Seega küsimus on pigem mentaalne - lihtne on "üle tahta" ja "üle püüda". Ujumise äravajumine algab tihti sellest, et kuskilt kasvõi sportlase alateadvuses käib läbi mõte "ma pean, ma panen veel..." ning seetõttu tõuseb liigutuste tempo kuid seetõttu samal ajal jääb puudu see viimane millimeeter tõmbe pikkusest või optimaalsest trajektoorist ja kaduma läheb jõud, mis sportlast tegelikult vees edasi viib.
Kregoril läks teisiti - tal oli juba poolfinaalis olukord, kus edasisaamine oli pigem eneseületamine. Seega valis ka tema n.ö. "hullu panemise" tee -- kõik või mitte midagi - ning õnnestus. Viimasel 25 meetril oli ka tal juba näha väikeseid lagunemise märke (Kreor ise ütles ka finišijärgses intervjuus, et esimesed kolm basseinipikkust olid kiiremad ja viimane sama ajaga kui hommikul ning Kregoori treener hoidis väidetavalt pead kinni kui 100m vaheaega ujumise käigus nägi) aga asi oli kontrolli all ning finišisein tuli õigel ajal vastu. Erinevalt Enelist suutis Kregor selles olukorras kauem teha kõiki asju maksimaalselt õigesti -- pöörded, väljaujumised, tõmbed jne. Igal pool on võimalik sellisel tasemel väga lihtsalt millimeetreid ja sentimeetreid kaotada.
Mõlemad - nii Eneli kui Kregor - olid supertublid ja saavutusi on raske üle hinnata. Mõlemad tõestasid omal moel, et "hullu panemist" võistlusolukorras tuleb proovida - seda eriti olukorras, kus kaotada pole midagi ja võita väga palju.
Kregor ja Eneli jpt.on treeninud oma pere viimaste säästude pealt ja keegi ei tahtnud aidata alguses. Nüüd kõik kõvatavad ja selfitavad. Tean mitmeid üliandekaid noori kelle vanemad võtavad pangalaenu et jõuda tippu, sest neid ei toetata tegelikkuses. Kül on sportlane liiga noor, või ei ole veel maailmameister...
VastaKustuta50m ujumisrajad on olemas ja mitte ainult Tallinnas. Arulage oleks spetsell tippujujatele mõeldud ujula Eestis ehitada. See oleks sama idiootsus kui maa jalgpallihallidega katta. Kui alaliit ei suuda ujujatele radasid treenimiseks spaaettevõtjatelt ja teistelt ujulapidajatelt broneerida, siis tuleb juhte vaheteada. Pariisi olümpiaujula on ka ajutine. Tulem mõelda püsivamatele lahendustele. Pealegi, kui meie paari ujuja tase vajab paremat taristut, siis tuleb vaadata ujumisriikidega koostöö poole.
VastaKustutaAitäh, 10:18, väga sisuka kommentaari eest! Oleksin siin vaid rohkem selliseid, kes oskaks asjalikult ja asjatundlikult sõna sekka öelda.
VastaKustutaEt asi on nii ja naa, näitab ka see, et oleksin võinud kirjutada oma kogemuse põhjal, eriti siis, kui Jefimova risk oleks vilja kandnud, täiesti vastupidise kommentaari. 1983 kevadeks, kui lõpetasin keskkooli, olin stabiilne 2.10-2.11 ajaga 800 meetri jooksja. Siis olid suvel Tartus TRÜ staadionil noorte teatejooksu meistrivõistlused, kus jooksin suur-Rootsi teates viimase vahetuse, 800 m, ajaga 2.01. Kust see tuli?! Mäletan, et tavaliselt oli murdekoht teise ringi tagasirge alguses. Tol korral suutsin tolle murdepunkti nii ületada, et tempos järele ei andnud, ja tulin lõpuni. Barjäär sai murtud ja sügisel olin viimastel võistlustel juba kindlalt kahe minuti algusse jooksja. Mis aitas barjääri murde, seal võib veel olla üks tegur, aga sellest ma valjult ei räägi. Igatahes ärge ekslikult arvake, et see oli mingi dopinguaine.
Kregor Zirk pani tõesti kõva litri! Midagi pole öelda, see on väga kõva tulemus - ja olümpiapoolfinaalis! See on see eneseületus, mida oleme Eesti sportlastelt olümpiatel oodanud. Üks mees tegi selle lõpuks ära. Ootame huviga õhtust finaali, kuid ärgem igaks juhuks ootusi liiga kõrgele krutime.
Ja veel üks täiendus 10:18 esitatud suurepärasele käsitlusele, sedapuhku Allar Rajalt (mulle ja Postimehele antud intervjuust):
VastaKustutaRaja: Kui küsida, kuidas üles leida seda, mida su keha mingi hetk oskab teha nii hästi, et see on maailma parimatest parim, on vastus see, et sa lihtsalt ei tohi tahta liiga palju. Võistlustel ma teadlikult ei mõtle, et pööran aerulaba ja panen selle kiiresti vette. Kui ma korra hakkaks mõtlema – püüan mõistusega võtta krediiti sealt, mis mu keha on ära õppinud selgroo tasandil –, teen konna. Konn tähendab seda, et kaotan aeru, teen ebaefektiivse tõmbe. Ehk kui mõistus tahab hästi punnitada, siis sa tõenäoliselt ebaõnnestud, versus see, et usaldad oma keha ja see teeb täpselt nii hästi, kui on võimeline tegema, ja teeb rohkemgi, kui sa arvad, et on võimeline tegema. Usalda oma keha tegema seda, mida oled trennis nii palju harjutanud – see ongi kogu lugu. See nõuab väga palju harjutamist.
Ma Raja kogemusest nalju häälega kui etalonist ei räägiks. Üldistamine kisub alati viltu. Alati. Spekuleerimine 4 aasta pärast toimuvast on veel suurem nali, targad inimesed selliseid jamasid ei publitseeri. Eestis on spordi propa ületanud igasugused mõistusega hoomatavad piirid. Betooni valada riigi raha eest oskab iga loll aga mis kasu on SKP-l ja pensionide maksmisel hüpoteetilisest olümpiamedalist? Sittagi. Vene ajal läksid pea kõik sõjaväkke kes olid kohuslased, olümpimedalitega pärjatud Eesti ajal aga vaevalt kolmandik. See ütleb kõik. 30 aastat olümpiapropat pole toonud kaasa noorte huvi sportimise vastu sellisel tasemel, et sõjaväe teenistusse suudaks astuda. Järeldus on see, et spordi toetused betooni tuleb tõmmata nulli ja finantseerida ainult elavmassi ehk siis üritused ja treeningud peavad saama rahastust. 50 m spaaäri ujumisrajad saab rentida ürituse jaoks ka eraettevõtjatelt. Eesti eesmärk on, et Eesti oleks kaitstud, noored läheks peaaegu kõik kes on kohuslased sõjaväkke ja saaks Eesti kaitseks vajaliku ettevalmistuse. Kui selleks on vaja spordi rahastamine viia kaitsekulutuste eelarve reale, siis tulebki nii teha ja anda sõjaväele suurem otsustusõigus spordi rahastamisel. Mõttetu on seda teha riigieelarvest, kuna ilma medaliteta pole vahet, kas olümpiarivis marsivad spordituristid või ilma medalita jäävad sportlased.
VastaKustutaKas keegi Kanal 2 ja Duo 5 olümpiaülekandeid vabalevis ka näinud on? Scrambled channel
VastaKustutaNood spordisõbrad on veel vanemad, kui Pulleritsu blogi lugejad.
VastaKustuta@12:15
VastaKustutaTäpsustaks, et ega ikka vene ajal meeleldi ei läinud keegi sõjaväkke - läksid need, kes ei osanud kõrvale hiilida.
@16:59 täpsustus on asjakohane, küll aga läksid sinna üle 90% kohuslastest. Kaasajooksikuid kehtiva korraga oli meeletult. Täna näeme, et vaid 1/3 on võimelised aega teenima. Vene aja kogemuse pealt võib öelda, et 50% eestimaalastest on tossikesed või venemaa pooldajad. Tossikesed on vaja saada rivikõlbulikuks.
VastaKustuta11:46 -- kindlasti on nii Kregor kui Eneli saanud palju toetust oma peredelt ning vaieldamatult tuleb nende tulemuste eest tunnustada ka nende peresid. Noortesport ongi peamiselt perede ning sõprade-sugulaste õlul toimiv süsteem, see on suures osas maailmas sedasi. Pea kõik viimase aja Eesti tippsportlased (ja ka teiste alade tipud) on saanud ja saavad jätkuvalt tuge oma peredelt. Täpselt sama on ka mujal maailmas, ka olümpiaradade ääres on väga tihti näha kuidas nii võitjad kui ka teised esmalt oma pere -- elukaaslast, ema ja isa, õdesid ning vendi jt. -- kallistama lähevad.
VastaKustuta11:49 ja 12:15 -- nõus, et olümpiamedalitega (spordisaavutustega) Eesti SKP-d otseselt ei tõsta ja pensione ei maksa, selles ei maksa kahelda. Samamoodi ei aita maksta pensione ka laulupeo korraldamine, Estonia (ja Vanemuise) teatri ülalpidamine ja ka see kui Ain Anger laulab MET-s või Paavo Järvi juhatab Zürichi Tonhalle orkestrit. Isegi Arvo Pärdi muusikal ei ole SKP-d tõstvat mõju ning kaitseväe paraadid Vabariigi aastapäeval ja Võidupühal viivad ilmselgelt hoopis eelarvest raha välja. Palusalu, Antson, Keres, Talts ja Salumäe pole samuti kunagi olnud Eesti pensionieelarvesse raha lisajad.
Ometigi on need kõik meile vajalikud -- eeskätt selleks, et olla omaette riik ning tunda rahvana oma riigi ja kultuuri üle uhkust. Kõikidel rahvastel on vaja midagi sellist, mis ühiskonda liidab ja eriti väikeriike maailmas nähtavaks teeb. Tonhalle ning NHK saavad läbi ka Järvita ning Viini riigiooper ja La Scala on kestnud aastasadu ilma Angerita. Ometigi ainuüksi teadmine, et ka eestlane võib jõuda MET-i lavale või võita olümpiamedali tõstab nii Eesti tõsiseltvõetavust kui eelkõige meie endi enesekindlust. Pole kahtlust, et kõik eelpoolnimetatud on Eestit tutvustanud ja teadvustanud igal pool, kus nad vähegi käinud on. Isikuid ei maksa alahinnata -- usutavasti väga suur osa maailmast teab Jamaikat vaid seetõttu, et sealt on pärit Usain Bolt. Sarnaselt kultuurile on tippsport väga hea viis riike ja rahvaid tutvustada -- et see sinimustvalge lipp seal mitmesajalipulises reas pole mitte miski järjekordne "kurrunurruvutisaar" vaid üks vahva ja tubli väike Euroopa riik.
btw, 12:15 -- MET on New Yorki ooperiteater, üks maailma tõeliselt "suuri lavasid"
Ujulatest: Eestis on täna kaks 50m ujulat -- Tartus Aura keskuses ja Tallinnas Kalev Spa. Aura keskus on ainus rahvusvahelistes mõõtmetes ujula -- 50 x 25m, 10 rada. Isegi väike tribüün on olemas. Kalev Spa on paraku spaa, kus prioriteet on puhkajad. Sportlikku ujulat on seal iga ümberehitusega järjest vähemaks jäänud ja muud tilulilu järjest lisandunud. Lisaks ei vasta Kalevi ujula juba aastakümneid rahvusvahelistele nõuetele -- ta on liiga kitsas (20m, 8 rada) ja 50 m võistlusujulaks ka pooles osas liiga madal. Seega kuskilt midagi rentida pole võimalik.
VastaKustutaNõuetekohast võistlusujulat on vaja eeskätt kolmel põhjusel:
1. 50m ujulas võistlemiseks saab valmistuda vaid 50m ujulas harjutades. Harjutamisaega on vaja nii tänastel tippudel kui järelkasvul ja järelkasvu järelkasvul. Ujumine on meeletute treeningmahtude ala -- tipptasemele jõudmiseks on sportlasel vaja põhja ladumise ajal 6-l päeval nädalas 2 x 2h veeaega + erinevaid ruume ÜKE jaoks, taastumiseks jne. Tänane Tartu Aura toimib mahutavuse huvides enamjaolt 25m ujulana kuna ujumisrajad on risti basseini. Kalevis on prioriteet hulpiv puhkaja ja torust alla laskv rüblik, mitte sport. Ujujatel on vaja ujulat, kus sport on esiplaanil, mitte spaad nagu märkis Eneli treener Henry Hein. Selles ujulas jaguks ujumisaegu kindlasti ka väga paljudele harrastajatele ja lastele.
2. Tiitlivõistlustele jõudmiseks on vaja ka koduseid võistluseid -- neid on võimalik pidada kõikidele nõuetele vastavalt vaid Tartus, Kalevi ujula on hädavariant, kuhu ei kipu hästi mahtuma kõik sportlasedki, pealtvaatajatest rääkimata. Aga kuidas me saame rääkida pere ning sõprade-sugulaste toest kui neil puudub võimalust oma lapse võistlusi vaatama tulla ning teisalt pole lapsel võimalust oma oskusi vanematele näidata?
3. Selleks, et hoida huvi, on vaja ka koduseid suurvõistluseid. Selles mõttes ei ole Aura paraku arvestatav võistluspaik, seal pole ruumi pealtvaatajatele ning mis kõige olulisem -- tänapäeva võistlusujulas peab olema kaks basseini -- võistlusbassein ja samades mõõtudes samasugune soojendusbassein.
Jah, tänapäeval saab basseine rajada ka ajutiselt suurvõistluste ajaks -- Pariisi ujula on ka ajutine. Teoreetiliselt on see ka Eestis võimalik kuid praktiliselt mitte. Mõõtmete järgi mahub 25x50m bassein ka Unibet Arenale (end Saku Suurhall) ära kuid võistlusi seal korraldada siiski ei saa. Kui jääareen, korvpalliväljak või ratsamaneež on n.ö. kahemõõtmelised rajatised, siis bassein on kindlalt kolmemõõtmeline. Võistlusbasseini miinimumsügavus on 2.25 meetrit, kui nüüd halli põrandasse suurt auku ei kaeva, siis tuleks ujumisvõistluste jaoks põrandat tõsta vähemalt 2.5 meetrit ja selle tagajärjel läheks kaduma enamus esimese taseme tribüünist. Ning sama suurt soojendusbasseini + riietusruume ning muid ruume pole kuhugi paigaldada. Lihtsalt infoks - Unibet Arena areeni pindala on 2800 m2, Pariisi La Defense Arenal on see täpselt 10 korda suurem.
Lõpuks -- ERSO-l me ei soovita mängida mõnes olemasolevas kultuurimajas või rentida õhtusel ajal mõni vaba kooliaula. Miks me oma sportlaste korral arvame, et nad ei vääri kaasaegset treeningu- ja võistluskohta?
Kindlasti on meil nii mõnigi vaid Excelisse uskuv ja uksepilu sarnast silmaringi omav isik, kelle jaoks (tipp)sport on üks mõttetu raha raiskamine ja ega ka oma sümfooniorkestri ülalpidamine ning laulupeo korraldamine palju mõistlikumad pole. Aga juba 150 aastat tagasi leidis Jakob Hurt: “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Lurich ja Palusalu näitasid seejärel, et lisaks vaimule on ka füüsis oluline.
Saa aru, Pariisi olümpiaujula on ka Prantsusmaa suuruse maa pealinnas ajutine, et taoline kompleks tribüünide ja muuga ei ole otstarbekas. Sellist ei soovi keegi pidada. Suurusehullustus kujuteldava publikuhuviga. Palju eestikatel vaatajad käib, ilmselt peamiselt pereliikmed. Kui tihti oleks Eestil võimalik ujumise tippvõistlusi siia saada, kui oletada, et kõikidele nõuetele ujula oleks olemas?
VastaKustutaVõhmamehed on vanad ja vaadata BMX, rula, vm.noorte sporti tundub asjatu, sest ei olevat see õige värk.
VastaKustutaHalloo! Vaadake mida teevad noored tänapäeval, vaadake olümpiat kasvõi et mõista kuhu suunas liigub sport. Ei ole nii et Tartu Suusaklubis higi valades jõuame tippu, vaid lähikümnendil siiski extreemspordis jm.eestlastele sobivatel aladel.
Kindlasti pole Eestis vaja 15000 kohalise tribüüniga ujulat. Aga nii 3000 kohalise tribüüniga 50 m võistlusujula koos korraliku soojendusbasseiniga oleks täiesti sobiv ja leiaks nii sportlaste kui harrastajate poolt piisavat kasutust.
VastaKustutaTiitlivõistlust ei saa kindlasti kui ujulat ei ole. Peale ujula valmimist on võimalik alles kandideerima hakata. Eestis on tänaseks juba 2 korda toimunud iluuisutamise EM, see poleks võimalik kui jäähalle ei oleks ehitatud....
21:57, nagu jutust võib aru saada, siis sõjaväest kõrvalejääjad on kõik Pärdid, Järvid, Angerid. Tore.
VastaKustutaEesti on teinud targa valiku. Need kes usinalt oma keha on vormi ajanud, et olla sõjaväe kõlbulikud on lihtsalt need kel nupp ei noki ja loomulikult on sellistele vaja uut 50m ujulat, et kõik ikka ujulasse mahuks. Päris huvitav mõte. Kahjuks ei kõla see usutava võimalusena riigi päästmiseks võimalikust okupatsioonist.
Elame tõenduspõhises maailmas ja lihtsalt posijate udujutt ei lähe arvesse. Küll on fakt, et leedukatest on kolmandik läände siirdunud ja millegipärast on nad ka SKP-ga Eestist ette rebinud. Lääs vajab eelkõige tööjõudu ja maksab selle eest. Sealt voolab raha koju jääjatele ning nii kosub SKP. Omad teevad omadele tee sisse ja avavad õiged uksed.
Tänane strateegia ongi siin selline, et võimalik okupatsioon on nagu kõvem koroona, mis siin harvendab ridu. Pärast on hea diasporaal siia tagasi tulla ja abirahadega uusi ooperimaju, kontserdisaale ja ujulaid püsti panna. Kahju, et eestlaste diasporaa nii väike on. Tegelikult on aga nii, et tagasi tulevad vähesed, eriti kui siin maa must on. Elatakse mujal sisse ja muututakse maailmakodanikeks. Tehakse Esto päevi ja elu on nagu lill. Paremal juhul nopitakse siit jälle tööjõudu, et lääne SKP-d tõsta.
23:47 -- see mõttekäik ja arutlus on kahtlemata huvitav ja omapärane. Jõudu samal lainel jätkamaks, meil on vaba riik ja igaüks võib arvata seda, mida soovib.
VastaKustutaei tea mis idee oli seda sub 2:30-t 150 m ringile tegema minna. tundub, et ei olnud läbimõeldud tegevus. palju kui-sid + kui oli plaan, siis miks sellest algul kiiremini joosta oli vaja
VastaKustutaSuurepärased kommentaarid, lp 21:57 ja 22:13! Aitäh selle kirjutamiseks pühendatud aja eest! Hea meel, tõsiselt hea meel on näha, et meie seas on neid, kes näevad suurt pilti ja näevad ninaotsast kaugemale ning oskavad korrektselt ja veenvalt argumenteerida. Vahepeal tekkis juba kurb tunne, et siin on jäme ots läinud kägu-suguste isetarkade ja tema klakööride kätte. Mul on hea meel sellise sisuka panuse eest, nagu ka eespool 10:18 ning veel nii mõnegi teise kommentaatori panuse eest!
VastaKustuta