Pullerits: Totaalne ämber ehk kogu karm tõde Eesti kergejõustikuliidu õiguslikult vildakast ja puudulikust tegevusest

Meie õigusriigiga on asjad sandisti, kui igaüks, ka see, kel puudub vastav pädevus ja seaduslik õigus, võib hakata õigust mõistma – ja vähe sellest, õigust mõistes ka õigust väänama või ignoreerima. Paraku lähevad sellised asjad liiga kergelt läbi, sest vähe on neid, kes vaevuks isehakanud õigusemõistjaid kontrollima ja esitama kriitilisi küsimusi. Ajakirjandus võiks siin olla üks, kes seda rolli täidab, kuid kahjuks sööb teatud osa ajakirjandusest mõnikord isehakanud õigusmõistjailt peost, ja mis veelgi hullem – muutub ise õigusemõistjaks, enne kui asi üldse kohtussegi on jõudnud.

Eesti kergejõustikuliidult kergejõustikus tegutsemise keelu saanud treener Mehis Viru lugu on üks selline lugu. Mis on seal siis viltu?

Alustame sellest, et spordiseadus (SpS) reguleerib treeneri tegevust kutsekvalifikatsiooni kaudu. Treenerikutse andmisel ja äravõtmisel lähtutakse kutseseadusest (KutS).

Spordiseaduse järgi on treener treenerikutsega sportimist juhendav spordispetsialist (SpS § 6 lg 2), kuid pole välistatud, et sportimist võib juhendada ka treenerikutseta inimene (SpS § 61 lg 6 p 2).

Teisisõnu, seadus ei sätesta, et sportimist saab juhendada vaid isik, kes töötab spordiklubis (mis on spordialaliidu, antud juhul EKJLi liige) või omab kutsetunnistust. Selline piirang välistaks näiteks personaaltreenerite töövõimalused läbi enda loodud juriidilise isiku, samuti looks see eeldused ebaausaks konkurentsiks konkurentsiseaduse mõttes.

Arusaadav? Vaatame siis edasi.

Spordialaliidu liikmed võivad olla juriidilised isikud (SpS § 4 p 1, Eesti Kergejõustikuliit MTÜ põhikiri, p 16). Treenerid pole seega õiguslikult spordialaliidu liikmed ning spordialaliidul puudub võimalus treenereid ühingust välja arvata või nende tegevust piirata ka põhikirjale tuginedes. See ei tähenda, et spordialaliidu põhikirjas kehtestatud reeglid ei võiks laieneda treeneritele läbi spordiklubide kui tööandjate; kuid isegi juhul, kui spordiklubi treeneriga lepingulise suhte lõpetab (see tähendab, et treeneri ja spordiklubi vahel puudub töösuhe), ei seas seadus tingimust, et treenerina töötamiseks peab töölepinguseaduse (TLS) mõttes treenerina töötama.

Loogiline, kas pole? Elementaarne, Watson, nagu öeldakse.

Seaduse järgi võib kutsekomisjon teha kutse andjale (Eesti Olümpiakomitee) ettepaneku tunnistada väljastatud kutsetunnistus kehtetuks, kui on alust arvata, et inimese tegevus ei vasta kutsestandardi nõuetele (KutS § 22 lg 1 p 3), kuid lõpliku otsuse saab teha üksnes kutse andja (EOK). Kutseseadus (KutS § 22 lg 2) sätestab, et väljastatud kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamisel kustutatakse see kutsetunnistus kutseregistrist ning kutsetunnistuse kehtetuks tunnistanud organ teatab otsusest asjaomasele isikule tähtkirjaga ja avaldab sellekohase kuulutuse Ametlikes Teadaannetes. Säte seob kutsetunnistuse kehtivuse otseselt kutseregistri kandega. Mehis Viru kutsetunnistus on 13. septembri 2024 seisuga endiselt kutseregistris kehtiv, seega pole Mehis Viru kutsetunnistus kehtetuks tunnistatud (vt kuvatõmmised paremal üleval ja all).

Huvitav ja kummaline, kas pole?

Mehis Viru kohta tehtud distsiplinaarkomisjoni otsus viitab kuriteole. Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamisest – mida Mehis Virule sisuliselt ette heidetakse – korral saab tegutsemiskeelu lisakaristusena seada üksnes kohus kuni kolmeks aastaks (karistusseadustiku § 49); seda enam on Mehis Viru tegevuse piiramine vastuoluline. Ent vähe veel sellest: MTÜ-l Eesti Kergejõustikuliit puudub pädevus isikuandmete töötlemiseks sellisel määral, mis võimaldaks läbi viia piisavalt põhjalikku uurimist. Miks ei pöördutud koheselt uurimisasutuse poole (antud juhul Politsei- ja Piirivalveamet), vaid jätkati iseseisva uurimisega, kusjuures võimalik, et Mehis Viru põhiõiguseid riivates (süütuse presumptsioon jmt), jääb arusaamatuks.

Siit järeldubki, millest alustasin, et Eestis võib iga eraõiguslik juriidiline isik astuda kohtumõistja rolli ja ükskõik kelle elutöö hävitada.

See oli nüüd suur plaan. Kuid see pole mõistagi kõik. Vaatame nüüd kujunenud olukorda märksa suurema luubiga, et detailid tuleks paremini esile.

Nimelt, EKJLi tegevus on tõstatanud mitmeid küsimusi selles osas, millistest õigusaktidest EKJL oma tegevuses lähtub. Isegi kui jätta Mehis Viru kaasus kõrvale ei saa olla vaidlust selles, et EKJL-i tegevus peaks olema selge ja läbipaistev ning toimuma kindla korra alusel, mille puhul on nii menetlust läbi viival organisatsioonil kui ka menetlusalusel isikul selge arusaam, millised õigusaktid vastavale menetlusele kohalduvad ja millised on kellegi õigused ning kohustused.

Mehis Viru pöördus mullu 22. veebruaril kaebusega Tallinna halduskohtu poole EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning 11.veebruaril distsiplinaarkomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning taotles ühtlasi esialgse õiguskaitse korras EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse täitmise ja kehtivuse peatamist.

Mullu 6. märtsil esitas EKJL Tallinna halduskohtule seisukoha, milles leiti, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja kõnealused otsused pole seega ka halduskohtumenetluses vaidlustatavad.

Samas oli EKJL eelnevalt, 2022. aasta 15. septembri kohtumise käigus selgitanud Mehis Viru esindanud vandeadvokaadile, et menetlust viiakse läbi haldusmenetluse sätete alusel ehk teisisõnu: menetluse läbiviimisel ajal esitatud info lõi mulje, et EKJL lähtub menetluse läbiviimisel haldusmenetluse sätetest. Hilisemas EKJL-i seisukohas on leitud, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja asja lahendamine ei allu halduskohtule.

Mullu 6. märtsil esitatud seisukohas selgitas EKJL 15. veebruari protokollilise otsuse kehtivuse ja siduvuse osas järgmist: „Vastustaja juhatuse 15. veebruari 2023. a. protokolliline otsus on täimiseks ühingu sisesuhetes, otsus on adresseeritud vastustaja kui mittetulundusühingu liikmeteks olevatele kergejõustikualal tegutsevatele spordiklubidele (mittetulundusühingutele). Vaidlustatud otsused ei kohusta kaebajat, kaebaja ei ole EKJL kui mittetulundusühingu liikmeks. Kaebajal on kehtiv treeneri kutsetunnistus, mille väljastas Eesti Olümpiakomitee. Vastustaja ei ole kutset andev organ ja vastustajal puudub pädevus kutse andmiseks ja kutsetunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja saab soovi korral jätkata treeneritööd vaidlustatud otsuse kehtivuse ajal, välistatud on treeneritöö jätkamine EKJL liikmeskonda kuuluvates spordiklubides. Vaidlustatud otsustel ei ole mõju kaebaja töösuhete jätkumisele õppeasutuste ja muude EKJL-i liikmeks mitte olevate isikutega. Õiguskirjanduse kohaselt ei ole üksnes teatud ebamugavuste talumine kohtuvaidluse ajal piisav, et esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.“

Järelikult on EKJL asunud seisukohale, et kõnealune otsus keelab Mehis Virul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga pole muus osas Mehis Virule õiguslikult siduv ja ta võib jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovib. Mehis Viru tööleping EKJL-i liikmeks oleva MTÜ-ga Tartu Spordiselts Kalev on lõppenud 1. septembril 2023 ehk ta ei tööta ühegi EKJL-i liikmeks oleva isiku juures treenerina.

Kui võrrelda EKJL-i 15. veebruari otsust ja kohtule esitatud seisukohti, siis tekib küsimus, et kui EKJL saab teha otsuseid ainult oma liikmete osas (kelleks Mehis Viru pole ega ole kunagi olnud), siis kuidas sai EKJL üldse teha otsuse füüsilise isiku suhtes, kes pole EKJL-i liige.

EKJL-i selgituste kohaselt puudub organisatsioonil pädevus teha otsuseid treenerikutse andmise või äravõtmise osas.

Kui aga lugeda EKJL-i mulluseid 11. ja 15. veebruari otsuseid, siis pole seal ega ka üheski muus EKJL-i seisukohas, millega on olnud võimalik tutvuda, selgitatud, millistest õigusaktidest tulenevalt on EKJL-il, MTÜ-l, õigus määrata füüsilisele isikule, kes ei ole tema liige, eluaegse tegutsemise keeld tervel spordialal. (Võrdluseks: suur osa Eestis karistatavaid kuritegusid võimaldavad määrata tähtajalisi karistusi kuni viieks aastaks, mitte kohaldada eluaegseid sanktsioone. Seega on selle keelu pikkus ja proportsionaalsus täiesti omaette teema.)

See on küsimusi tekitav olukord, kus ühelt poolt leiab EKJL, et ta ei saa treenerikutse andmise üle otsustada ja tema otsused on siduvad ainult tema liikmetele, aga samas teeb seni teadmata õiguslikul alusel otsuse tema liikmeks mitte oleva Mehis Viru suhtes ja keelab temal justkui kogu kergejõustikus tervikuna tegutseda. Millisel õiguslikul alusel on EKJL-il väidetavalt selline pädevus, jääb selgusetuks.

Iga sporti teha sooviv isik, sh profisportlane, võib ise vabalt valida, kellega ta koostööd teeb ja seda ei saa EKJL asuda sportlasele ette kirjutama, kellega sportlane võib koostööd teha ja kellega mitte, sest see pole kehtiva õiguse kohaselt EKJL-i pädevuses.

EKJL on jõudnud seisukohale, et neil on justkui õigus sekkuda ka sellesse, kellega teeb koostööd EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi liikmeks olev sportlane (näiteks Karmen Bruus), kuigi spordiklubide liikmeks olevad sportlased ei ole EKJL-i liikmed ja EKJL ei saa nende suhtes õiguslikult siduvaid otsuseid teha. EKJL ei ole ka selle seisukoha väljendamisel selgitanud, milline õigusakt annab EKJL-ile pädevuse selliseid nõudmisi esitada.

Seega tuleb eristada EKJL-i väidet/seisukohta sellest, kas väite/seisukoha esitamiseks on tegelikult ka õiguslik alus või on tegemist lihtsalt EKJL-i arvamusega, mis pole õiguslikult siduv.

Nagu öeldakse: chew that, Eesti kergejõustikuliit! Ja juristid - mõtlen kvalifitseerituid, mitte isehakanuid -, mida kostate?

Fotod 1 ja 2: Troika (vasakult) Eesti kergejõustikuliidu distsiplinaarkomisjoni liige Margus Mugu, Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja EADSE juhtivuurija Remo Perli mullu 15. veebruari pressikonverentsil, kus tegid teatavaks, et Eesti kergejõustikuliidu juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix