Käsi püsti, kes on nõus maksma spordisärgi eest üle saja euro!
Muidugi, eks igaüks teab, millele raha kulutab. Alati on võimalus ju ostmata jätta, kui asi tundub liiga kallis. Kuid hoopis teine lugu on siis, kui nii suurt summat küsitakse lastele mõeldud spordisärgi eest. Laps on ju emotsionaalne, kui ta miskit väga soovib, ega ta aru anna, et see maksab üle mõistuse kõrget hinda – ja lapsevanem on valmis lapse soovi täitma, isegi siis, kui mõistab, et hind on põhjendamatult kõrge ning on püüdnud seda ka lapsele selgeks teha.
Lugu siis sellest, kuidas Madridi Reali särgi eest küsib Madridis pood 90 eurot ning kui tahad särgi seljale ka mõne mängija nime ja numbri trükkida lasta, maksad 20 eurot juurde. Kokku seega 110 eurot ühe jalgpallisärgi eest. Särgi eest, mis, nagu kinnitab selle sisse õmmeldud silt, on valmistatud Vietnamis.
Muidugi pole see päris tavaline t-särk; käte vahel on tunda, et tehtud üksjagu tugevamast materjalist, kuid selge see, mis seejuures enim maksab – Madridi Reali märk.
Ütlen otse: selline hind on alatu. Ja näitab, kuidas jalgpalliklubid röövivad südametult ka kõige väiksemate fännide arvelt raha, et maksta pööraseid summasid on mängijatele, kellel tegelikult, mööngem, pole seda üüratut raha tegelikult vaja, sest mille peale peaks kulutama inimene kümneid miljoneid eurosid, liiati ajal, kui räägitakse säästlikust arengust ja võimalikult väikse kahjuliku jalajälje tekitamisest?
Ma saan aru, kui nad küsiks täiskasvanute särgi eest 100 või kas või 200 eurot. Täiskasvanul on oma sissetulek ning seega ka oma voli otsustada, kas ta ostab nii kallist särki või ei osta. Laps sellist kalkuleeritud otsust teha ei suuda. Ja selge see, et enamik vanemaid annab järele, kui laps nii kallist särki lunib, olgugi et hind on iga mõõdupuu järgi arulage.
See, palun väga, on veel üks põhjus, miks olla jalgpalli peale mitte lihtsalt pahane, mitte lihtsalt kuri, vaid vihane. Teistmoodi ei ole see võimalik, kui jalgpall kui selline kühveldab raha kokku väikeste laste, oma kõige süütumate ja siiramate fännide arvelt.
Fotod 1-4: Madridi Reali fännid jooksevad 12. juulil Madridis klubi kaupluses tormi Kylian Mbappe uuele särgile. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Hmh, kuidagi lambist tulnud teema. Juba nõuka ajal peedistati meid Barbidega. Eriti usinad pugejad orgunnisid lausa poolele põhikooli klassi tüdrukutele naistepäevaks Barbid. See mainitud 110€ on tolle aja mõõdupuude järgi ikka kommiraha mis Barbie Eestisse importimine läks. Loomulikult oli teine pool klassi tüdrukuid solvunud sellise ebaõigluse eest. Jah, lihtsalt mingil kutil hakkas veri vemmeldama ja mõtles teha ägeda emotsionaalse zesti. Need kes liimile läksid pidid selle taskuraha oma vanematelt välja peetima. Ma ei ole kunagi huvi tundnud, et mis valemiga see õnnestus. Mina ei hakanud isegi mitte üritama. Sest on ka põhimõttekindlamaid rahakoti valvureid. Kokkuvõtteks - kui 110€ käib üle jõu, siis saada nõudja persse ja anna valida, et kas lõpetab nõudmise või tuleb trennist ära. Aah, mis see sott siis on, ikka makstakse. Pooled vanemad teevad seda lõdvalt, pooled virilalt. Osavamad panevad lapsed selle raha eest veel sunnitööle - lisakohustusi kodumajapidamises noh nagu robotite eest või nii. Eks siis laps ise otsustab, kas kannatab seda valu välja ja kas tal on vaja mõnede sõpradega koos vutti taguda.
VastaKustutaNeid 100-euroseid särke müüvaid tuleb stardipüstoliga korrale kutsuda.
VastaKustutaturumajandus.. kus nõudlust seal pakkumist.. et seda jaburaks kuulutada, siis peaks rääkima sellest, et normeerime hinnad ja tooted mida müüakse. Kõigil ilusti number peal. Sellise korraga kaasneb igasugu muid huvitavaid nähtusi ka. 30 aastat on pikk aeg, hakkab vaikselt ununema..
VastaKustutaEi vaidle vastu - kui turumajandus, siis turumajandus. Aga küsigem, kas see on ka õiglane hind, põhjendatud hind. Väidan, et ei ole. Kui palju saab olla Veitnamis toodetud särgi omahind koos transpordikuluga? Pakun, et 10-15 eurot. Hüva, oletame, et 20, sest Vietnami vabriku pomo tahab ka manti võtta. Ja siis keevitatakse tuimalt, silmagi pilgutamata, ilma vähimagi südametunnistuse piinata hinnale kolm-neli-viis-kuus korda veel sama palju otsa?! Nagu ütlesin - küsige täiskasvanute särgi eest, kui palju tahate, kas või tuhat eurot. Aga laste siira spordikire pealt raha kokku kühveldada on lihtsalt südametu, kalk ja alatu.
VastaKustutaMadridi Reali särgi eest makstakse klubile korralik noos. Seega kõik on aus. Oled fänn, maksad. Tahad tunda ennast šokolaadist Rodrygo'na, maksad. Nii lihtne see ongi. U24 on ju sisuliselt laps. Tahad lapsega samastuda, unistad miljonäriks saamisest ja selle eest maksadki nagu loto pileti eest. Lapsed armastavad väga lotot aga keegi ei sõimanud isegi vene ajal lotomüüjaid, sest pool spordiloto tulust läks spordi toetuseks.
KustutaJalgpalli ja korvpalli asjus tuleb peremehega nõustuda ja endalgi päris kulmu tõmbab kipra kui mõtlen mis seal laiemalt toimub. Ei ole ei kasvulava, ammugi maailmaklassist mängijaid...lausa olematu tase.
VastaKustutaAga kõigele kulutatav raha on röögatu ja nii mõnigi andekas saaks jõuda reaalselt ka maailma tippu st. medaliteni olümpial.
Kuradi kommarite jutt on siin lahti läinud: "Lapsi ei puudu". Mis ajast selline alturism popiks sai? Mingu see poiss poodi ja ostku hiinakas 10€ eest või telligu veebist. Niigi postimajandus on praegu täistuuridel ja töökäsi ei jätku, et Hiinast tulevat sodi kätte toimetada. Ei pea olema Madridi Reali särk. Lolliks pole läindu kaupmehed vaid eputavad semud, kes endale saavad überkallist kraami soetada ja siis teised ise otsustavad kas tahavad nendega samastuda või käib see ülejõu ja neid ähvardab grupist välja pressimine.
VastaKustutaEga nõukogude aja särgivalik kiita olnud, poisiraisale võisid 3 rubla pihku panna, aga kas selle eest poest Leningradi Zeniidi või AKSK särgi ikka said, oli neid poes nii hästi sortimendis? Ilmselt polnud. Nii et teie jutt on pigem vildakas.
KustutaPriit, klaviatuurist välja imetud teema. Mine Aliexpressi ja osta umbes 5 kuni 10 euro eest Madridi Reali, Mbappe ja kelle iganes logodega särke palju kulub. Nii lastele kui suurtele. Ei pea klubi ametlikust nännipoest ostma.
VastaKustutaSee, et mõnes poes maksavad sarnased asjad mõnikord palju kordi rohkem kui teises on lihtsalt normaalne kapitalism. Selle eelkäija sotsialistliku plaanimajanduse näol läks meil siin õnneks juba ~35 aastat tagasi loodetavasti lõplikult hingusele. Kui mäletad, siis toona oli kõikidele esemetele tikutoosist vorsti ja sõiduautoni n.ö. ametlik hind määratud ja peale trükitud. Samas vorsti oli poes harva ja tihti ei soovinud seda ka koer süüa ning 3 aastat vana auto maksis 3 korda rohkem kui samasuguse uue auto ametlik hind oli. Sest ametliku hinnaga autosid jagus vaid eriliselt valitutele. Korralikel spordijalanõudel ja -riidetel ametliku hinda ei olnudki kuna neid lihtsalt toonane õitsev sotsialism toota ei suutnud. Nende saamiseks pidi
omama kas tutvusi spordkomitees või käima välja mitme keskmise kuupalga suuruse summa. Teksapükstest me ei räägigi.
Ei, see on teema elust enesest.
KustutaAmeerikas on näiteks raamatutele "ametlik hind määratud ja peale trükitud", aga keegi ei süüdista Ameerikat sotsialismis.
Ära aja jampsi. Tegelikult trükivad kirjastajad USA-s raamatutele tavaliselt soovitatava jaehinna (suggested retail price), mis on kaanekujundusel või tagakaanel. See ei tähenda, et hind on riiklikult reguleeritud või et müüjad ei tohi seda hinda muuta. Müüjad võivad ja tihti ka müüvad raamatuid soovitatavast jaehinnast madalamate või kõrgemate hindadega sõltuvalt nõudlusest, kampaaniatest või muudest teguritest. Seega, see ei ole sotsialistlik praktika, vaid pigem turumajanduse näide, kus hinnad võivad vabalt kõikuda.
KustutaMis hinnaga mõne profirattatiimi särgi saab endale soetada? Eeldan, et saab poolmuidu kätte?
VastaKustutaPalun pange tähele ühte olulist nüanssi, mida olen pidevalt rõhutanud: minu pärast küsige täiskasvanud inimese särgi eest kui palju tahes, sest täiskasvanu käsutab oma rahakotti ja saab otsustada, kas ostab või ei. Millele ma keskendun, on aga see, kui kümme nahka ehk üle saja euro kooritakse laste särkidega. Lapsed ei käsuta enamasti nii suurt raha, aga särki ihalevad nad väga. Ja nii tekitavadki klubid nende lapselike soovide kaudu ning samuti arusaamatuse kaudu, mida raha tähendab, surve vanemate rahakotile. Ehk, pange tähele, laps muudetakse vahendiks, et vanematelt raha välja pumbata.
VastaKustutaKui klubid hooliksid tõesti laste arvel fännibaasi kasvatamisest, võiks neile särke müüa vähese marginaaliga, nt 45 euro eest. See oleks enamikule allaneelatav. Oleks õiglane, aus ja inimlik. Aga ei: rahaahned klubid pumpavad halastamatult lapsi ära kasutades iga viimase kui sendi välja. Mul oleks ausalt öeldes hea meel, kui selle tõttu üha rohkem inimesi jalgpallile selja keeraks, nagu olen kuulnud, et hakatakse tasapisi võõranduma klubijalgpallist tänu sellele, et nende ülekanded on läinud tasulistesse kanalitesse. Sealtki teenivad klubid selle pealt.
Kui rattasärkide eest küsitakse sama palju kui jalgpallisärkide eest, on see sama taunitav. Kuid nagu vaatasin järele eespool antud lingilt, siis on lastele mõeldud rattasärgid ikka palju-palju odavamad kui täiskasvanute omad - ses suhtes palju ausam ja õiglasem värk.
Võiksite palun uurida, et kuidas on võimalik, et jalgpalli naiste A-koondise peatreeneriks saab inimene, kellel on käimasolev laste väärkohtlemise menetlus. Menetluse juhtum on tema juhendatud U17 tüdrukute koondise osas, mida esindasid mängijad vanuses 2006-2007. Ja just selle sama vanuseklassi mängijate osas sõnasid pressikonverentsil nii Aivar Pohlak kui uus peatreener ise, et need mängijad on A-koondise tulevik...
VastaKustutaLoomulikult see varem püstitatud küsimus: "kuidas on see võimalik?" on retooriline, sest jalgpalliliidu distsiplinaarkomisjon on selle mahuka menetluse juba sahtlisse pannud (sest selle menetluse otsuseprotsessi oli kaasatud ka alaliidu president isiklikult). Ja olgugi, et juhtumi menetlusse oli/on kaasatud ka EADSE, siis kahjuks jäävad vist ka nende käed lühikeseks. Kogu juhtumi valguses intervjueeriti pea 10 mängijat, mitu olid varasemalt pöördunud otse lastekaitsesse, mille kaudu EADSE õnneks kogu menetlusse ka kaasati - kuigi ilmneb, et tulutult.
Ühesõnaga, usun, et teema on piisavalt oluline, et see võiks kogu ühiskonnas natuke rohkem kajastust saada. EJL pressiesinduse poole pöörduda vast ei ole mõtet, äkki EADSE-ga koostöös on võimalik midagi ette võtta.
Ja otse loomulikult on "hinnatud" treener ühtaegu ERRi jalgpallistuudios hinnatud ekspert. Kilgaku Süvariga edasi.
KustutaAga mida on oodata liidult, kus on au sees vägivald, korruptsioon, väärastunud maailmapilt.
KustutaPalun tehke mulle selgeks, et miks peab laps panema selga omale võõra klubi särgi? Igal Eesti klubil on oma särk. Oluline on ainult selle särgi hind. Edevuskauba hinna selgitamine oma võsukestele ongi lapsevanema kohus. Kui mamma või papa on tööga nii umbes, et enam lapse kasvatamisele aega ei jätku siis ei tasu tulla ajakirjandusse mölisema, et elu on tagumikku läinud. See on loomulikult pseudoteema olulistelt asjadelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Mis on oluline? Oluline on see, et kui kolmikhüppaja teeb oma 17 meetrise bruto hüppe ja äratõuke teeb 10 meetrit enne pakku, siis jääb sellest sooritusest järgi tavalise hüppe jagu netotulemust. Eesti teeb oma rohepööret täpselt samuti. Kõik kargavad paku tagant aga eestlased tahavad teha 10 aastat varem. Keegi ei vastuta. Otsuse tegid Brüsseli pugejalikud ametnikud ilma rahvaga nõupidamata, sest neil on see võimalus selliseid otsuseid teha koos poliitikutest maskottidega ning nad lihtsalt teevad. Rahvas närigu muru. See on asi, mida on pikalt putitatud ja väga osavalt varjatud ning ükski ajakirjanik ei viitsinud sellega tegeleda. Kuidas me sellisesse infomaailma jõudsime, kas õnnestub veel seda jama ära klattida või maksame ennast kõik vaeseks energiahindadega? See on küsimus, mille kõrval Madridi Reali lastesärgi hinnaprobleem kahvatub. Tegelikult ostke täna see särk ära, mõne aasta pärast ei jõua te seda enda võsukesele lubada. Nautige hetke!
VastaKustuta👍
KustutaPriit -- raha ja hind on alati suhtelised. Kui raha teemat tahta sisuliselt lahata, siis oleks huvitav lugeda asjalikku artiklit sellest, miks tippklubid on nõus maksma oma superstaaridele tavainimese mõistes ulmelisi summasid. Seesama Kylian Mbappe teenib Madridi Realis iga tund (ka siis kui ta magab) rohkem kui keskmine Eesti Premium liiga jalgpallur aastas. Ja kui ta oleks nõustunud Reali asemel mängima Saudi Araabias, võinuks ta iga päev panna taskusse Eesti presidendi aastapalga. Aga Mbappel on spordimehe hing -- tiitlid ja medalid on talle täna veel rahast olulisemad. Samas on tal seda lihtne väita kui kontole igapäevaselt laekuvat summat ei jõua ka Realis eriti kokku lugeda.
VastaKustutaAga suured klubid on äriettevõtted ja ka omanikele kasumlikud -- järelikult tasuvad need sadadesse miljonitesse ulatuvad mängijalepingud end ikkagi kokkuvõttes ära. Miks? Kuidas? Tennises, golfis, maanteerattasõidus, F1-st ja WRC-s on ju sarnased lood. Marjamaale pääsevad igal pool tegelikult vähesed aga see marjamaa on olemas ja sinna on võimalik jõuda.
Ootaks neil teemadel asjalikku arutelu selmet miski T-särgi hinna üle polemiseerida.
T-särgi hind on see, millega suudame meie siin kõik n-ö samastuda. Teie pakutud teema, miks keegi teenib nii palju miljoneid, et ei jõua kokkugi lugeda - mis meil sellega pistmist? Need arvud on kosmos. Kui valitsus ütleb, et vaja on kärpida 130 miljonit, siis te ju ka ütlete, et mis see minu mure ega kujuta seda summat ettegi. Aga kui siis selgub, et see raha tuleb sedasi, et iga elanik peab ära andma 100 eurot, siis tõuseb enamik tagajalgele, et mida kuradit!
Kustuta