Pullerits: Kuidas ma sattusin sürreaalsel maastikusõidumaastikul vastakuti mootorratturitega ja mis siis sai?

LISATUD VIDEO.

Ma ei ole siiamaani rääkinud sellest, mis juhtus mullu oktoobri lõpus sellises kohas, kust üles väntamine käiks üle jõu ka Rein Taaramäele ja Tanel Kangertile, tõenäoliselt isegi Tadej Pogačarile ja Jonas Vingegaardile. Kui ei usu, siis veenduge oma silmaga siin.

Nüüd, enne jaanipühi, on paras aeg sellest rääkida. Koht, kuhu sattusin, pidanuks olema maastikurattureile soodne: rasked tõusud ning järsud ja kiired laskumised. Aga maastikurattureid näha polnud. Nende asemel oli kaks krossimootorratturit, kes võtsid ühtäkki 60–70 meetri kauguselt suuna otse minu poole.

Nad olid mootorite möirates kihutanud üles järsust, vähemalt 45-kraadisest hallist nõlvast (fotol ülal vasakul) ja kui hoog hakkas raugema, keerasid nõlva tipus otsa ringi ning laskusid alla. Niimoodi kaks korda järjest. Sain nende mõlemad sõidud salvestada kaameraga.

Siis suundusid nad minu poole. Jäid meeter enne mind pidama (fotol paremal ja all vasakul). Mis nüüd?

Kas neile ei meeldinud, et olin neid GoPro kaameraga filminud? Kas olin sattunud luba küsimata nende territooriumile?

Koha nimi oli Swing Arm City ehk Pöördõla linn. Aga linnaga pole sel mingit pistmist. Seal pole ainsatki märki elust: ei tilkagi vett, ei ühtki puud ega põõsast. Sürreaalne kuumaastik (fotol all paremal).

Mehed olid algatuseks väga viisakad. Küsisid, kust pärit olen. Nemad olid Ogdenist, mis on Tartust pisut väiksem linn veidi üle poolesaja kilomeetri Salt Lake Cityst põhja pool.

Võtsin võimalike pingete maandamiseks vestluse üles. Küsisin, kas niimoodi sõita, nagu nad just sõitsid, on ohtlik. Nad seletasid, et alla tundub hirmsam sõita kui üles, sest tekib tunne, et laskud pea ees; et kui üles sõites mootorrattal ühtäkki jõust puudu tuleb – ehk kui tagasipöördega liialt viivitad –, pead viskama end nõlva poole pikali – siis on pinnas more forgiving, rohkem andestav.

Kasutasin võimalust ja tegin juttu sellest, on olen varemgi korduvalt Utah’s käinud, ja mainisin, et Salt Lake City olümpial ka ajakirjanikuna. Selle peale küsis üks meestest, kas ma Soldier Hollow’s ka käisin. Muidugi, sain rõõmsalt teatada, sest seal peeti ju murdmaasuusavõistlused. Mille peale tuli jätkuküsimus, kas ma mäletan sealt ühte meest, kes oli erilises kostüümis (ta kirjeldas ka kostüümi, kuid see kirjeldus on nüüdseks ununenud). Ei hakanud talle valetama, et nägin küll ja mäletan hästi. Ütlesin, et pole välistatud, et nägin, sest veetsin enamiku päevi Soldier Hollow suusastaadionil. Motomees teatas seepeale, et too mees oli tema isa.

Igatahes jättis meeste viisakas jutt, nende väga selge ja korrektne hääldus neist äärmiselt hea mulje. Hoopis teistsuguse, kui võiks eelarvamuste põhjal Ameerika motomeestest arvata. Kahetsen, et ei küsinud, millega nad tegelevad. (Sain teada vaid nii palju, et nad on käinud Pariisis, aga mitte Suure kanjoni ääres, mis asub nende naaberosariigis Arizonas.) Ei imestaks, kui tulnuks välja, et nad töötavad näiteks pangas. Sest suvalised vennad endale nii kallist hobi vaevalt võimaldaksid. Krossimootorrattad tuleb ikkagi treileriga kohale vedada, nende seljas maanteel sõita ei tohi, et kihutad nende sadulas Utah’ põhjaosast lõunaossa, et seal siis hallidel nõlvadel hullata.

Foto 1: Lossi-nimeline moodustis Swing Arm Citys. Foto autor: Külli Pullerits
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits Swing Arm Citys vastakuti kahe krossimootorratturiga. Fotol 2 on taamal North Caineville Mesa. Fotode autor: Külli Pullerits
Foto 4: Vaade osale Swing Arm Cityst. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 5: Külli Pullerits Swing Arm City järsu nõlva allosas. Foto autor: Priit Pullerits