Pullerits: Kuidas Mehis Viru kahtlustatava dopingukuriteo uurimine kokku kukkus
Mis mulje teile see uurimine jätab?
Foto: U20 MMil kõrgushüppes kuldmedali võitnud Karmen Bruus ja kolmikhüppes pronksmedali saanud Viktor Morozov saabuvad 9. augustil 2022 Tallinna lennujaama. Vasakul treener Mehis Viru. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 12:25
kommentaare: 35
35 Kommentaarid:
pp, teil peaks sügavalt piinlik olema. kuidas te hommikul peeglisse vaatate, teades, et olete end virudele maha müünud?
Mis mulje uurimine jätab? Pole mingisugust muljet. On hea vanasõna, " kus suitsu, seal tuld".
Vaadates Priidu suurt armastust Virude vastu ja Järvela alatasa põlvitavat hoiakut Pohlaku suhtes, tekib küsimus: kumb neist kahest on piinlikum?
Muremõtted vaevasid Liimaskit (endist Mehis Viru õpilast) pärast loobumistki. „Sporti peaks tegema nii, et lõpetamise järel poleks terviseprobleeme,“ arutles ta. „Mind kummitas kartus, kas järeltulijaid saan. Kui loote anatoomias öeldi, et lapse jalal on viis varvast ja käel viis sõrme, siis ohkasin kergendatult.“
Aga palun, mis selles loos on vale?
Tõde ei meeldi või?
On siin üldse keegi, kes kahtleb selles, et Harvey on…
Ott kahmab mõnuga lutti, ju panused nii suured.
Ma olen ses küsimuses kõrvalseisja, aga selles oli vist küll Järvelal õigus, et Klavani tiim räägib isekeskis ja iseendaga. Sellest pole kasu, kui presidendi valivad jalkaliidu liikmed, klubid. Teisalt tuleb loetu põhjal möönda, et vastaskontserni meediatöötajad on jalkateemal liiga läbipaistvalt Klavani tiimi spinni otsas.
AV tunnistati ka kohtus õigeks. Aga miks?
Mitte et mõisteti õigeks, vaid ei mõistetud süüdi. Selles on suur vahe.
Tiina Torop ütles et oligi.. Muidugi ei ole võimalik 1980datel juhtunut enam tõendada aga inimestel on mälu. Tiina Torop on väga edukas ja lugupeetud treener..
Klubid on eelkõige inimesed, välja arvatud muidugi need lambavestis muinasjutuvestja pseudoklubid, kus lapsi ja kogukonda taga ei ole.
Inimsed toetavad Klavanit ja see on peamine.
Muinasjutuvestja jääbki pea maas mööda nurgataguseid käima ja selliselt ei ole võimalik jalgpalli juhtida.
Miks peaks lugupeetud treener Torop valetama? Loomulikult ei pea.
Aga mõnele on tõde valus.
Samamoodi varisevad kokku ka teised fabritseeritud süüdistused.
Ott kahmab Postimehe veergudel edasi.
Norralanna kiidab muinasjutuvestjat naise alandamise, volikogus tõuklemise eest.
Täiesti suureparane.
Aitäh aitäh aitäh.
Väga hea, et sellest ka artikkel tehti. Eestis on juba saanud tavaks, et kui mõnele treenerile/tohtrile/munitsipaalametnikule kahtlustus esitatakse, toimub see suure meediakära saatel. Kaamerad on kohal, kui vennikesel käed selja taha väänatakse ja tublid süüdistajad saavad tähtsa näoga AKs oma 15 sekundit kuulsust kätte. Kui mõni aeg hiljem selgub, et põhjust uurida nagu polnudki, tehakse sellest portaalis väike nupuke. Tavalise inimeseni see info enam ei jõua ja päti maine jääb igaveseks külge.
Ja ka täna. Seda uudist märkasin alles siia blogisse eksides. Postimehest tuli artiklit otsida, oli vajunud voos kuskile allapoole. Ka netibrauser, mis teeb mulle ise valiku olulisematest uudistest, otsustas mulle kui spordiuudiste jägijale soovitada hoopis teist Postimehe "suurt lugu": "VIRAALNE VIDEO ⟩ «Kuldvillaku» osaleja eriskummaline sõnavõtt pani vaatajad kukalt kratsima"
Eks näeme, kumb ajakirjandusšedööver rohkem klikke saab.
Lõik artiklist:
Sel perioodil olid Viru parimad õpilased tõkkejooksja Mirjam Liimask (nüüd Lehismets) ja kolmikhüppaja Kaire Leibak, kes võistlesid suurtel tiitlivõistlustel – võitsid noorte ja juunioride klassis ka medaleid –, kus olid alati kohal dopingukontrollid. Samuti pidid nad täitma dopinguvastase andmebaasi juhtimissüsteemis ADAMS enda asukoha protokolli antidopingu ametnike jaoks. Nende mõlema dopinguproovid olid alati puhtad.
«Ma ei ole mitte kunagi jaganud nõuandeid, kuidas dopinguaineid tarvitada,» ütleb Viru.
Kas blogiperemees nimetatud sportlastelt otse on küsinud, kas Mehis Viru on neile pakkunud dopingut? Või piisab ainult MV väidetetest?
Politsei ja EADSE pidid seda uurima ja kui nemad midagi ei leidnud, nagu nüüd teame, siis nii on. Ei ole mingit põhjust ajakirjanikule vastupidist öelda, sest sel juhul oleks nad ju uurijaile valetanud, mida neil küll ei olnud põhjust teha, pigem ikka vastupidi.
Võhmamehed, kas teie menüüs on ka kofeiinitabletid? Kui jah, siis millal manustate ja kuidas jõudlusele mõjub?
Tarbin kohvi kui mitu ööpäeva soovin võistelda ja kindlasti hoiab ärkvel. Kuigi on soovitatud ka igasugust "kangemat" kraami, siis piirdun kohviga. 🙂
Hr.Võhm
Hr Võhm, te olete nagu Pullerits, kes kirjutab asjadest, milles MV-d ei süüdistata tõendite nappuse tõttu (dopingu pakkumine ja KB väärkohtlemine). Kuid jätate küsimusele vastamata. Kohvisõbrad oleme siin kõik, aga kes vastavaid tablette kasutab? Kas teid nõustaval spordimetoodikul on tabletid kaasas.
Veel, PP kiidetud treeneril-teadlasel on usaldusväärsusega probleeme, kui sportlased vajavad sõltumatut kontrolli ette nähtud tablettide koosainetest.
Kahtlemata Eesti spordiajakirjanduse viimaste aastate põhjalikumaid lugusid. Teiseks, see ei ole kantud massilisest vaikimisi eeldusest, et avalikkuses süüdi mõistetu ongi automaatselt süüdi. Ajakirjanduse üks olulisi ülesandeid on kahelda ka selles, mida eelduslikult (sic!) kompetentsed organid välja käivad. Sellepärast nimetataksegi ajakirjandust neljandaks võimuks, mis peab valvet ülejäänud kolme võimu tegemiste üle. Kolmandaks on see lugu oluline sellepärast, et näitab ilma kuidagi kallutamata ja puhtalt reporteritöö põhjal, kuidas süsteemides peituvad tõepoolest kallutatud jõud, mis saavad peale kaevata, mustata, laimata ning toimetavad kõigi eest varjus nii, kuidas ise tahavad, ilma et keegi neid kontrolliks. Vt loos EADSE ja politseiuurija tegevus ning nende jutu lünklikkus ja vastukäivus.
Kokkuvõttes on see väga vajalik lugu, mis aitab paljastada neid mehhanisme, kuidas käib ühiskonnas suletud uste taga täiesti ametlikult inimese tühistamine. Seekord ei õnnestunud see täiuslikult selle tõttu, et kõigist pingutustest hoolimata fakte süüdi mõistmiseks lihtsalt ei jätkunud. Aga see ei olegi süsteemile ilmselt tähtis, sest kahju sai selle protsessi käigus juba nagunii piisavalt tekitatud.
Selle kirjatüki väärtus tuleb välja eredamalt siis, kui kohus on oma otsuse teinud. Tõsi, otsus treeneriks olemise sobimatusest on juba kureeriva alaliidu ja distsiplinaarkomitee poolt tehtud toetudes uurimisele. See rong on läinud.
Suletud uste taga võib uurida mida iganes, ja kahtlemata on vajalik uurida erinevaid vihjeid dopingu tarvitamise juhtude kohta. Kui on tõendeid, tuleb asja edasi menetleda, kui asitõendid on napid või nõrgad, tuleb kaasus lõpetada. Nn tühistamine kui selline on ajakirjanduse teema, kes paiskab kahtlustused avalikkusesse.
Tegelikult tuleks sanktsioneerida ka sportlast, kes ebaeetilise treeneriga koostööd jätkab. Võistelgu siis taolised sportlased võistlustel, mis ei kuulu alaliidu pädevusse treeneritega, kellel alaliidu keeld juhendada.
Küsimus pole ju isegi selles, kas leiti midagi või mitte. Küsimus võib olla selles, kas aastakümnete taguseid sündmusi on võimalik tõendada? Arusaadavalt pole, sõna-sõna vastu kaasus. Eks sellele ka MV kaitse täna rõhub. Sest isegi viimaste aastate sündmusi on keeruline tõestada, kui just asjakohast videomaterjali, mitme tunnistaja juuresolekut jne pole.
Kui tõendeid ei ole, siis ära musta!
Minu arust aitaks selle vastu, kui kõik need, kes teiste kohta jutte levitavad, nimeliselt liistule võtta ja küsida, millele te väited tuginevad. Ka need, kes teiste kohta jutte levitavad, peavad vastutust kandma, mitte pugema ametivõimudele kaebusi esitades anonüümsuse katte alla. Kuni see nii ei ole, annab see neile suurepärase võimaluse teisi halvustada, laimata, maha teha, isegi hävitada. Sama ju siin: kui vähe on neid, kes julgevad oma nime alt esineda, mis paneb teiste aadressil pillutud sõnade ees tundma palju-palju suuremat vastutust.
Ja veel: need, kes teisi alusetult mustavad, panevad nonde suhtes toime palju ilmselgema pahateo, kui on see tõenditeta ja tõendamata tegu, milles nad teisi süüdistavad.
Raio on võtnud nõuks muinasjutuvestja luti endale suhu pista. Väga masendav.
Ei oodanud sellist käiku ja väärikuse vetsupotist alla laskmist!
Ma olen selles teemas erapooletu kõrvalseisja, mistõttu saan rahulikult öelda järgmist.
Jah, minu hinnangul ka on Klavani tiim langenud selle pettekujutelma lõksu, et rääkides küll palju, räägivad nad vale auditooriumiga ning on tekitanud kõlakoja; rääkima peaks mitte nendega, kes on nagunii nende poolt, vaid nendega, kelle hääli on võiduks vaja.
Paljud, sh 14:43 sõnavõtnu, näevad seda asja eelarvamuslikult ja on kinnistunud seisukohaga ("Raio on võtnud nõuks muinasjutuvestja luti endale suhu pista. Väga masendav."). Nii näevad nad ainult enda arvamust ja kõik teised, kes seda ei jaga, on lutiimejad ja lollid. Selline suhtumine on mitte ainult vigane, vaid ka ennast pettev.
Jah, tean, et Klavani tiimi taga on kõva poliitilise karastusega PR-tiim, kuhu kuuluvad nii Riisalo-nimelised kui president Kaljulaidi lähikondsed ja Milttoni liidrid, nagu Arras. Ilmselt nendega tulevad ka kaasa poliitikavõitlustele omased mustad võtted, millele viitab blogipoeg Piiroja.
Aga arvan ja panen ette, et me ei peaks siin jalgpalli mudamaadlusse sekkuma. Las madistavad isekeskis.
Aga mis paneb inimest vägivaldse ja kohati väärastunud maailmapildiga inimest toetama?
Mis see on?. Räpased võtted? Mis see on?
Püüaks kaasa mõelda ja mõista.
Viru kaasuse puhul meenus Smigunide lugu. Kuidas esmase edu järel üritati isa treenitud tütreid üle võtta. Ja kui see ei õnnestunud, siis takistada isa võistlustele sõitmast. Alles tütarde resoluutne ähvardus riiki vahetada, sundis tagasi tõmbuma.
Või kuidas pakuti koostööd meestega ühise määrdemeeskonnaga. Tüdrukute suusad jäeti lihtsalt määrimata. Tahetigi, et neil halvasti läheks.
Kas on juhus, et Bruusi esiletõusu järel otsustas teine noorsportlane loobuda. Aga kui Bruusi oli piisavalt kimbutatud, siis otsustas ümber.
Nüüd õilsusest puhevil ajakirjanikud ei ole kunagi küsinud, miks Eesti naiste suusakoondis laiali läks. Nad olid kuulnud, mis toimus, nad teadsid, aga tegid näo, et pole kuulnud, pole näinud.
kõlakaid tekib alati ja neil ei pruugi mingit alust olla. Keegi saab hea tulemuse ja kohe on keegi, kes dopingut kahtlustab. Räägib järgmisele, see omakorda edasi ja õrn kahtlus muutub kindlaks teadmiseks, laadis "kõik teavad et".
Nüüd küll eksite! Palun väga, see lugu sai koguni Eesti aasta parima olemusloo auhinna:
https://www.postimees.ee/1445151/kes-peab-tundma-end-suudi-et-eesti-naiste-suusatamine-langes-pormu
Elementaarne - ühiselt sooritatud kuriteod hoiavad inimesi ühes. Raio maksupettus Norras on ju laialt teada juhtum. Flora süsteem saatis mehe võõrsile teenima koos maksuskeemiga. Inetus juhtumis on ka positiivne seik - Raio tagant järgi Pohlakut süüdistama ei ole hakanud, vaid on kas vaikinud või, nagu nüüd, toetanud. Ise tuleb ka ikka vastutada. Näotu oleks vastupidine olukord, kus üks hakkaks teist mustama olles mõlemad pigised.
Siit ka paralleel MV ja PP kokkumängule, olgugi, et MV on ebaeetiline treener olnud, ei sobiks sõpra osatada ja maha teha. Ja kui paljudes PP artiklites on MV olnud allikaks? Veel rohkemates arvatavasti kui Jaanus Kriisk.
Tuleb suuremat pilti näha ja niidistikku sellel taustal.
Päris masendav, kas pole. Õnneks sai RP juba Pärnus korraliku nähvaka. Kuidas selliste väärtushinnangute juures on võimalik inimestele silma vaadata?
Normaalses maailmas oleks vägivaldne väärastunud korruptant ammu ammu mängust väljas.
Muidugi, 22:13, on Mehis Viru minu lugudes, mis ma temast olen kirjutanud, üks allikas, sest kuidas saab kellestki midagi uurivat kirjutada, kui teda ennast ei küsitle ja talle sõna ei anna. Juhin tähelepanu, et mu seekordses loos on Viru-vastaseid allikaid palju rohkem (Vallimäe, Perli, Torop, samuti politsei ja EADSE dokumendid) kui Viruga samas paadis olevaid allikaid (Kersti Viru). Aga jah, seda, nagu mõned meediamajad, et kirjutan kellestki kriitilise loo, kuid kritiseeritavat ennast ei intervjueeri, ma küll teha ei taha - see oleks ebaeetiline.
Peame nüüd hoogu. Ukrainlased näitasid kontseptsiooni, kuidas käib 21 sajandi sõda droonidega ülikauges vaenlase tagalas. See on kaasaegne elu. Tüübid istuvad oma kodus piiri taga ja tümitavad vastasvõistkonda nagu jaksavad. Kedagi maailmas ei huvita, kuidas selgelt ja kiiresti õigus ja õiglus maksma panna. Käib lõputu protsess, kus tõde muutub häguseks ja vale kenaks. Viru juhtumist tasub selles valguses põhjalikult rääkida alles siis kui lõppseis on paigas. Täna meenutab PP sõjakommentaatoreid kes toimetavad selgelt ühe osapoole huvides. See ei ole ajakirjandus mille eest makstakse. See on propaganda. Kõige hullem on aga see, et propagandistid vaikivad alati oma võistkonna nõrkustest. Eesti riigil on ikka lõhkeainete üle piiri sebimise augud tarastamata. FPV droone saab varuda Eestis asuvatesse panipaikadesse niigi ilma probleemideta. Sobiva lõhkeaine nendeni viimise kanalite efektiivne äralõikamine ei paista olevat mineviku mudeltes elavate riigifunktsionäride jaoks oluline teema. Tore on rahvast lõbustada pisisulide patutegevusega. Ajakirjanikud saavad selle kajastamise eest hästi tasutud ja võivad muretult Moabis peesitada, peaasi, et nad ainult reaalsetest teemadest semulikult vait oleks ja nende kobe raske ja tuima tööga tehtav palk on pinsini kindlustatud.
Postita kommentaar
<< Esileht