Pullerits: Kõva pauk ehk tegelik põhjus, miks mul eelmine talihooaeg vahele jäi

(Alljärgneva loo või osa selle avaldamine ilma autori kirjaliku loata keelatud.)

16. november. Tundus, et Supilinna Herne tänava sõiduteel pritsib kerge saju käes Cube’i maastikuratta alt pori selga. Hallide tänavakividega kaetud kõnnitee paistis kuivem. Otsustasin ristumiskohas Marja tänavaga keerata sinna (fotol paremal). Kiirus ei saanud olla suurem, kui 16-17 km/h.

Prilliklaasid olid kergelt kaetud vihmapritsmetega. Ühtäkki nägin, et otse leistangi ees seisab liiklusmärgi hall post – kõnniteeäärse maja seina kõrval (alumisel fotol keskel). Pidurdamine enam ei aidanuks, keerata polnud kusagile.

Aga nii palju mõelda jõudsin, kui hakkasin järsust kokkupõrkest vasakule langema, kas see on nüüd see pool, kus murdsin Rio olümpiasuvel Valgas rangluu ja viis roiet, või siiski terve pool. Hämmastav, kuidas lühikese aja jooksul suudab aju nii palju raalida.

Lõpuni mõelda siiski ei jõudnud. Maandusin vasaku puusaga tänavakividele. Pauk oli kõva, aga mitte väga valus. Nii palju sain aru, et rangluumurdu ilmselt ei tekkinud.

Nüüd on sellest möödas juba üle aasta, aga mälupilt juhtunust on endiselt terav. 

Kaks autojuhti, üks liikumas ühes, teine teises suunas, pidasid kinni. Küsisid, kas on abi vaja.

Millegipärast veeretasin ja keerasin end Herne tänava (fotol paremal) kõnnitee äärekivile istuma. Ütlesin, et andke paar hetke aega toibuda. Siis palusin sel juhil, kes oli sõitnud minu järel ja oli nüüd autost välja tulnud, ulatada käsi, et aidata mind püsti. Küllap instinktiivselt tundsin, et pean puusa hoidma.

Saanud püsti, proovisin tõsta jalga, et istuda sadulasse, kuid ei suutnud. Koduni oli vaevalt poolteist kilomeetrit, mõtlesin, et väntan sinna kuidagi kohale, eks siis seal näe, mis edasi saab.

Proovisin vasakule jalale toetuda, ent tundsin, et see puusast ei kanna. Sai selgeks, et tuleb kutsuda kiirabi.

Abikäe ulatanud autojuht jäi minuga ootama. Olin talle selle eest ääretult tänulik. Ta ütles, et teab mind, tundis mu ära; et on käinud minuga samas koolis, aga palju hiljem. Tegi ettepaneku, et kui tuleb kiirabi, saab ta mu ratta panna enda kuuri hoiule – ta elab vaid paari maja kaugusel.

Toetasin käte ja kehaga rattale, aga ikkagi muutus ainult paremal jalal seismine järjest väsitavamaks. Kiirabi saabus umbes kümne minuti järel. Paar minutit pärast seda jõudis autoga kohale ka abikaasa, kes õnnestus telefonitsi kätte saada. Ta oli õnnetuse ajal kinos.

Kiirabitöötajad tõstsid kanderaami välja ja küsisid, kas saan ise sellele pikali heita. Tasapisi sain. Seejärel tõstsid nad mu kanderaamil autosse. Abikaasa sai jalgratta meie autosse panna. Oletasin, et olin saanud väga tugeva põrutuse.

Epikriisi läks kirja: „Jalad välisel vaatlusel sama pikad, välisrotatsioonis ei ole. Katsudes deformatsioone ei sedasta, palpatoorselt tagasihoidlik valu kubeme piirkonnas. Vasakul puusal hematoom.” Lisaks: südametöö regulaarne, vererõhk 152/92

Ülikooli kliinikumi EMOs jäin kanderaamil selili ootele. Valu ei olnud õnneks suur, kümne palli skaalal 2,5, maksimaalselt 3. 

Kõigepealt tehti röntgenipilt. Vastust andis oodata. Siis kuulsin, kuidas arstide toas ütles noor meesarst, kes oli minuga tegelenud, et siin on kõva põrutus ja nüüd tuleb paar päeva ettevaatlik olla. Ajasin käe võidukalt lae poole ja ütlesin vaikselt: „Jess!” Järelikult pole asi hull. Igaks juhuks hõikasin ja küsisin, kas see käis minu kohta.

Ei, see käis ühe teise patsiendi kohta...

Mulle olid teistsugused uudised: et tõenäoliselt on murd, aga selles täpsemalt veendumiseks tuleb teha kompuutertomograafia uuring.

Täpsustava uuringu järel läks epikriisi kirja: „KT vaagen --> Vasaku ülemise ramuse killunenud nihkega murd, mis ulatub ka acetabulumisse ning jätkub vaagnaluu tiivas; acatabulumi liigespinna fragmentide vaheline diastaas kuni ca 8 mm. Vasaku alumise ramuse nihketa murd.”

Lühidalt: vaagnaluu hulgimurd, peamiseks probleemiks puusanapa intraartikulaarne murd. 

Minust sai Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonna patsient.

Õhtupoolikul helistasin Art Soonetsile. Ta tekitas kontakti ühe asjatundliku arstiga. Olin ju haiglasse sattunud laupäeval, mind vastu võtnud valvearst ei osanud öelda muud, kui et püsiksin võimalikult liikumatult ja esmaspäeval tuleb tööle minu raviarst, kes siis tegeleb edasi. Niisuguses olukorras tekib infopuudus, mida tuleb täita, sest ise ei oska ju midagi mõelda ega arvata.

Soonetsi tuttav arst andis ülevaate, mis on sellises olukorras tõenäolised variandid. Üks on operatsioon: nihkunud luud fikseeritakse. See tundus kõige parem lahendus.

Samuti viis Soonets mind kokku kahe enda tuttavaga, kes olid enam-vähem samasuguse trauma läbi elanud. Tõsi, üks oli pääsenud põrutusega, nii et tema kogemusest polnud mul palju õppida. Aga teisel oli olnud samuti vaagnaluu murd – kuigi iga murd on erinev, nagu on erinev ka iga patsiendi raviteekond. Aga meelde jäi see, et valmis tuleb end panna ka musta masendusega päevadeks.

Öösel sain magad ainult selili. Häda on selles, et ma ei saa selili magada. Teine mure oli sellega, mis saab siis, kui on vaja potile istuda. Õnneks jääb kõht lamades tavaliselt kinni, nii et olgu ette ära öeldud – siibrit alla polnud mulle vaja panna kordagi. Kuigi lasin ühel õel (või sanitaril – ega ma vahet tee) tutvustada, mis moodi sellega häda õiendamine käib. (Fotol ülal paremal haiglatoit.)

Raviarstiga vestlusest selgus esmaspäeval, et mu olukord on murru suurusest tulenevalt n-ö piiripealne. Operatsiooni võib muidugi teha, aga võib-olla saab ka ilma. 

Muutsin oma laupäevast arvamust 180 kraadi. Olin arvanud, et tehakse lõige puusa piirkonda ning sealt pannake kruvidega plaadid sisse. Kuid ei! Tuli välja, et alakõht lõigatakse üldnarkoosi all risti lõhki, soolikad tõstetakse kõhu peale ning lähenetakse traumeeritud kohale n-ö seestpoolt. Sellega kaasneb suur verekaotus, nii et teha tuleb vereülekanne, lisaks on opereeritavas piirkonnas palju närve, nii et kui miski viltu läheb, võib jääda sootuks liikumatuks. Raviarst ütles, et TÜ kliinikumis seda veel juhtunud pole, aga Eestis küll. TÜ kliinikumis, kui õigesti mäletan, tehtavat sedasorti operatsioone aastas alla kümne.

See tähendas, et kaks järgmist nädalat oli peaülesanne paigas: mitte mingil juhul tekitada olukorda, mis võiks murrukohta hullemaks teha.

Sellegipoolest tuli juba esmaspäeval füsioterapeut, kes esmalt kinnitas mu traumeeritud vaagnaga jala seadeldisele (fotol vasakul), mis jalga sujuvalt ja aeglaselt liigutas, et liikuvus ei kaoks, ning aitas siis mu rulaatorile. See on selline rauast ja ratastel agregaat, kus toetud küünarvartega pehmendusele ja hoiad eest „sarvedest” kinni ning saad sedasi liikuda. Oluline oligi saada liikuma, toetudes ainult paremale, tervele jalale, aga imiteerides vasaku jalaga õrnalt sammuliigutust, et liikumine püsiks lihasmälus. Rulaatoriga sain ka kempsus potil ära käia.

Tagasi voodisse saamine oli raske ja keeruline, sest vasak jalg oli absoluutselt rivist väljas. Kasutu. Tagurdasin rulaatoriga voodi äärele, istusin ettevaatlikult, siis kallutasin keha pisut taha, toetusin küünarnukkidele ning sättisin parema jala varbad vasaku jala kanna alla ning tõstsin siis parema jalaga sentimeeter sentimeetri haaval vasakut jalga voodisse. Keskendusin sellele, et kuskil mingitki viga ei teeks, sest sellega ei kaasnenuks ainult valu, vaid võinuks ilmselt kaasneda ka murru nihkumine.

Päevi veetsin sellega, et kirjutasin kuu aega tagasi tehtud Utah’ reisi päevikut ja panin kokku videolugusid. Sedasi sai mõtted viia heale, huvitavale ja ilusale.

Esimese nädala lõpus tehti murtud vaagnast kompuutertomograafiga (fotol paremal) uus pilt, et raviarst saaks hinnata, ega asi ole hullemaks läinud. Selgus, et millimeetrine lisanihkumine oli, aga õnneks mitte nii, et murdnud kohas oleks luupinnad omavahel rohkem nihkesse läinud, mis olnuks halb variant; murrukoht oli ainult pisut laienenud. Uut hinnangut oli vaja ka selleks, et raviarsti sõnul olnuks parim aeg opereerimiseks kaks nädalat pärast murdu – juhul kui selleks on vajadus, tuli see kiiresti selgeks teha.

Teise nädala algul küsis raviarst, kas nüüd tahan koju minna. Asi oli selles, et erakorralise ortopeedia osakond olla patsientidest juba liiga tulvil. Tali ju lähenes.

„Eiiiiii!” teatasin talle niimoodi, et ta selle mõtte kohe peast heidaks. Põhjendasin, et kui saadate mind koju, olen siin paari päeva pärast tagasi – ja siis juba palju hullemas seisus. Kodus on uksepakud, vaibad, vähem ruumi kui haiglas – ehk kümneid võimalusi end uuesti vigastada.

Raviarst lubas uurida, kas saab mu saata taastusravi osakonda.

Samal ajal proovis füsioterapeut panna mind karkudel käima. See tundus väga riskantne. Aga füsioterapeut oli kogenud ja julgustas. Sain hakkama – tegin umbes poolsada sammu; need võtsid pingest võhmale. (Foto paremal on illustratiivne, sellel ei ole loo autor.)

Kuid edasi, järgmistel kordadel tekkis hirmust blokk. Füsioterapeudid vahetusid, nende hulgas oli ka noori, kes alles õppisid seda ala, ning mõistagi tekib siis kartusest, kui palju saan neid usaldada, ebakindlus. Kuigi nad olid väga toetavad. Kaks neist olid Eestis väga tuntud inimeste lapsed; olin nende isasid kunagi pikalt intervjueerinud, ühe isa korduvalt.

Näiteks selline olukord. Kuna küünarkarke kartsin, palusin tuua kaenla alla ulatuvad kargud (fotol vasakul) – tundus, et need võiks anda suurema kindluse. Sättisin siis kargud kaenla alla ja mõtlesin läbi, kuidas pean selle üheainsa sammu tegema. Ja ei julge seda teha. Tegime rulaatoriga pausi. Siis proovisin uuesti karke. Keskendusin nagu otsustavaks katseks olümpiafinaalis – aga ikka ei julge astuda. Taas rulaatorile pingeid leevendama. Alles kolmandal korral, pärast südame rindu ja enda kokku võtmist, suutsin karkude abiga ühe sammu ära teha.

Rulaatoriga sain juba iseseisvalt hakkama. Mõnel päeval tegin sellega koguni neli-viis käiku piki koridori.

Kui olin kümme päeva erakorralise ortopeedia osakonnas ära olnud ja näinud seal teiste seas õena toimetamas olümpiavõitja Julija Beljajevat (fotol vasakul) – keda, piinlik tunnistada, ma ära ei tundnud, kuigi olen temaga isegi vehelnud, sest oli ta ju mulle nüüd ebaharilikus keskkonnas –, tuli hommikusele visiidile ka osakonna juhataja. Lamasin voodis, ta astus mulle lähemale ja surus tervituseks käe pihku. (Teda ei olnud ma kunagi intervjueerinud.) Siis pöördus ta raviarsti poole ja ütles, et saatku mind edasi taastusravisse. Raviarst ütles, et ta on selle juba korraldanud.

Epikriisist: „Otsustatud murd jätta konservatiivsele ravile korduvate CT uuringute järgselt, kuna suuremat sekundaarset nihet ei tekkinud. Osakonnas aktiviseeritud füsioterapeutide poolt.”

Taastusravi osakonda Riia tänava lõpus, samasse hoonesse, kus 11 aastat varem oli ühes teises osakonnas surnud mu ema, sõidutas mind meditsiinitranspordimasin, millel töötas mees, kes oli kunagi töötanud koos Soonetsiga. Seal toimus asjade käigus oluline, otsustav „nihe”.

Fotod 1 ja 2: Herne ja Marja tänava ristmik Tartu Supilinnas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Herne tänav Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kiirabiauto. Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 5: EMO endine sissepääs Tartu ülikooli kliinikumi peahoonesse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu ülikooli kliinikumi peahoone. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haiglasöök Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits saab jalateraapiat oma voodis Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: EMO uus kompuutertomograaf Tartu ülikooli kliinikumi radioloogiakliinikus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Küünarkargud. (Fotol ei ole Priit Pullerits). Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 11: Kaenla alla ulatuvad kargud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 12: Julia Beljajeva kolm aastat tagasi Tallinnas vehklemisvõistlusel. Foto aautor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas kaks näitlejat mind spordi teemadel pihtide vahele võtsid

Selle nädala teisipäeval sattusin Tallinnas Postimehe majas terveks tunniks Tõnis Niinemetsa ja Henrik Kalmeti vahele (fotol paremal). Nemad veavad videopodcasti ehk videotaskuringhäälingusaadet „Varupadrun”.

Ega siin rohkem olegi öelda. Muud saate ise vaadata ja kuulata. Algul on pool tundi Niinemetsa (alumisel fotol vasakul) ja Kalmeti dialoogi, mind võtavad nad kampa alates 31. minutist ehk kui vaatate ekraani, siis vahetult pärast kolmandat reklaamipausi.

Juba on laekunud ka tagasisidet. Üks Eesti spordiüldsuses hästi tuntud ja kõrge renomeega tegelane kirjutas, et „ei mäleta, millal viimati või kas üldse kuskil varem võis Eesti spordist ja selle kajastamisest sellist head “andmist” vaadata, mis pidi küll laskesuusatamist arutama, aga laienes millele vaid, seda parimas mõttes”. Aga muidugi on võimalikud ka vastupidised arvamused.

Kuid juba ootab ees järgmine etteaste. Täna, reede varasel pärastlõunal on mul Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis Eesti spordikirjandusele pühendatud konverentsil avaettekanne „Kas spordiraamatutel on toss väljas?”. 

Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas tuulitav ERR on osutanud Tuuli Tomingale karuteene?

Ajakirjandus vahendas hiljuti, et Eesti viimaste aastate edukaim laskesuusataja Tuuli Tomingas (fotodel) on tema treeneri Indrek Tobrelutsu sõnul vaimselt katki ja sügavas augus – ja et see pole esimest korda niimoodi. Tobrelutsu hinnangul peitub peamine probleem Tominga peas. Tobreluts rääkis, et Tomingas on pannud hooaja eel endale peale väga suure pinge, ta mainis temast tehtavat filmi ja kohustusi, kus ta peab oma seisundist avalikult rääkima.

Kust see surve peaasjalikult tuleb, ja juba aastaid? (Sellest loe pikemalt mu tänases kommentaaris, mis ilmus Postimehes.)

Kas mitte nn tiimikaaslastelt Eesti Rahvusringhäälingus, kes on talvest talve nädalast nädalasse muudkui tuulitanud? Pannud kõige suuremad lootused Tomingale; oodanud eestlastest kõige paremaid tulemusi Tomingalt; uurinud temalt rohkem kui kelleltki teiselt nii suuskade sõiduomaduste, tervisliku seisundi kui plaanide ja ebaõnnestumiste kohta. 

Tuuli! Tuuli. Tuuli...

Kas see on äkki aastatepikkune ERRi huvi ja surve, mis on Tomingat painutanud ja, nagu Tobreluts tunnistab, nüüdseks ta vaimselt murdnud?

Alates Euroopa noorte olümpiafestivali pronksist aastal 2013 ja juunioride EMi kuldmedalist aastal 2014 on ajakirjandus lootnud, et Tomingas teeb millalgi läbimurde tippu ka täiskasvanute klassis. Kui algul oli see lootus vaikne, väljendudes avalikult vaid aeg-ajalt, kui tuletati meelde tema noorusaja medaleid, siis sel kümnendil muutusid need lootused-ootused ERRi vahendusel üha valjumaks ja avalikumaks.

Aga inimesed ei ole kõik vaimselt ühtemoodi tugevad. Mõned, kusjuures ka head sportlased, võivad olla vaimselt vägagi ebakindlad ja haavatavad. Kõik ei talu pinget ja survet ühtemoodi vapralt. Tomingas ei kuulu ilmselgelt nende hulka, kes taluks.

Kuid kas ERRi laskesuusaajakirjanikud on osanud seda arvestada? Kas nad on oma Tuuli-huvi vajalikul ajal tagasi hoidnud ja Tuuli-ažiotaaži taltsutanud? See ei tähenda – et te valesti aru ei saaks –, et ei peaks Tomingalt üldse midagi küsima, vaid see tähendab, kas ikka peab oma traditsiooniliselt rõkkav-hõiskavas stiilis muudkui tuulitama, igal võimalusel meelde tuletama, millised ootused on Tomingaga seotud, kuidas kõik just temasse usuvad, mis moodi tema on Eesti koondise peamine lootus. Sest lõppude lõpuks on just Tomingas saavutanud Eesti laskesuusatajaist parimad tulemused, sest lõppude lõpuks, kui üldse keegi peo Eesti õuele võiks tuua, saab see olla ainult Tuuli Tomingas.

Ja siis on sportlane, kes on paaril korral õnnestunud, silmitsi ajakirjanike ülesköetud ootuste ja lootustega – aga kelle tegelik tase, tavaline võistluste keskmine, lubab prognoosida talle pigem kohta kolmandas kümnes, mitte esikümnes. Kas kujutate ette, millise surve on ERRi alatasa tuulitavad ajakirjanikud suutnud Tominga pea kohale ehitada?

Ent Eesti publikule, kes kaasa elab ja omadele pöialt peab, pole sellisest mõttekäigust sooja ega külma. Ei saagi olla. Sest kust saab publik tulla selle peale, et laskesuusakommentaatorid, kes ju omadele niiiiii ennastunustavalt kaasa elavad, niiiiii vägevalt neid reportaažides toetavad, võivad ülihingestatud poolehoiuga – mille tulemusena on laskesuusatajaist, vähemasti Tomingast, saanud Eesti rahva eduootuste ja medalilootuse kandjad –, nende vaimset seisundit hoopis saboteerida ja nende tulemusi alla kiskuda. Ja viimaste hooaegade parima neist, Tominga, vaimselt katki murda ja sügavasse auku ajada.

Foto 1: Tuuli Tomingas tänavu 23. jaanuaril Itaalias Antholz-Anterselvas MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tuuli Tomingas tänavu 22. veebruaril Šveitsis Lenzerheides MK-etapil teatesõidus. Vasakul teevad teatevahetust šveitslannad Aita Gasparin ja Elisa Gasparin. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Tuuli Tomingas treenimas mullu 22. novembril Rakvere spordihoone rullilindil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Postimehes Priit Pulleritsu tänase kirjutise juurde jäetud lugeja kommentaar. Kuvatõmmis Postimehe veebiküljelt
Foto 5: Tuuli Tomingas pärast finišeerimist 8. detsembril 2023 Hochfilzeni MK-etapil Austrias. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks laskesuusatamise kommentaatorite riietus väärib suurt tähelepanu?

Eesti Rahvusringhäälingu reklaamklipp laskesuusatamise kommentaatoritega (fotol vasakul) on turunduse mõttes nutikas ja isegi vaimukas, aga seda ei saa vaadata üksnes läbi puhtalt loomingulise või huumori prisma. Turunduse tegijana, eriti rahvusringhäälingus, millele kestivad a priori kõrged standardid, pead olema tark ja nägema ette, kas su turunduskäik võib tekitada ajakirjanduseetika kohta küsimusi. Tõenäoline on, et enamik inimesi, vaatajaid-kuulajaid-lugejaid, sellele ei mõtle ja ei pane võimalikke küsitavusi tähelegi, aga kui keegi märkab ja küsimused tõstatab, pead olema valmis vastama ja aru andma.

Ajakirjandus on see, millega olen kogu elu tegelenud. Kui 1990. aasta sügissemestril New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis õppisin, keskendus seal reedeti üks aine just ajakirjanduseetikale. See oli oluline aine, sest sel teemal kursust viis läbi ajakirjanduskooli dekaan. Sealt peale harjus sisse näha ajakirjandust ka läbi eetiliste kategooriate. Tartu Ülikooli ajakirjandusõppes siis sellist ainet programmis ei olnud.

Eelmises sissekandes ütlesin, et ei saa kirjutada ERRi edastatud infost seoses laskesuusatamise kommentaatorite teleklipiga, sest esitasin küsimused Postimehe ajakirjanikuna. Nüüd panin saadu põhjal Postimehele loo kokku – see on siin.

Mõni võib öelda, et mis ma tühjast tüli teen. Teen sellepärast, et kui ajakirjandus valvab ühiskonna teiste valdkondade järele, siis kes valvab ajakirjanduse enda järele. Seda esiteks. Teiseks, kui ka väiksena näivatele eksimustele mitte reageerida, annab see eksimuse sooritanuile juurde julgust veelgi suuremaid eksisamme teha. Ehk teisisõnu: pidurit tuleb vajutada siis, kui ees paistab kiilasjää oht, mitte siis, kui oled suure kiirusega juba kiilasjääle kihutanud – siis on tulemuseks õnnetus.

Foto: ERRi laskesuusatamise kommentaatorid teleklipis ETV ekraanil. Kuvatõmmis ETV ekraanilt, selle tegi Priit Pullerits

Pullerits: Kas ERR astus laskesuusatajatega lõplikult ühte paati?

Kas olete näinud Eesti Rahvusringhäälingu uue laskesuusahooaja eelset reklaamklippi, kus laskesuusakommentaatoritel, sh ERRi hingekirjas olevatel Tarmo Tiisleril ja Ivar Lepikul on seljas sini-must-valge riietus, ilmselt vest või dressipluus, mille värvikombinatsioon, tegumood, lõige, stiil ja muster meenutavad väga neid dresse/veste, mida kandsid Eesti laskesuusatajad 2022/2023 võistlushooajal.

Milles probleem, küsite.

Probleem on ERRi sõltumatuses. Kui laskesuusatamise kommentaatorid, kes on ERRiga palgal või ka lepingulises töösuhtes, panevad selga riietuse, mis on samasugune või ääretult sarnane sellega, mida on kandnud või kannab Eesti laskesuusatamise koondis, siis ERR näitab sellega, et ta on laskesuusatamise koondisega n-ö samas paadis. Vormiriietus on ju klassikaline kuuluvuse märk ja kinnitus, eriti spordis. 

Aga ajakirjandus peab hoidma nendega, keda ta kajastab, distantsi. See on elementaarne ajakirjanduseetika. See on lihtsalt ajakirjandusliku hügieeni küsimus. Praegusel juhul manifesteerib ERR selgelt, et nende esindajad, kes laskesuusatamist kajastavad, on sama hästi kui osa laskesuusatamise koondisest. Ehk kaob distants kajastatavate ja kajastajate vahel, mis õõnestab ERRi ajakirjanduslikku usaldusväärsust

Esitasin küsimuse, kas ERRis laskesuusatamise kajastajate seljas olev riietus on sama, mis on olnud seljas Eesti laskesuusakoondise liikmetel. (Logode erinevus ei mängi siin rolli.) Hea meelega avaldaksin siin ERRi spordiuudiste juht Rivo Saarna vastuse, kuid ei saa, sest esitasin küsimused Postimehe meiliaadressilt, mis tähendab, et vastuse avaldamise õigus on Postimehel. Ütlen vaid nii palju, et vastus ei olnud selline, mis olnuks mulle selge. Kui üle küsisin, soovitas Saarna küsida arvamust lugejatelt, kas dressid on samasugused.

Siin siis küsingi teilt, kas dressid on teie arvates samasugused. Kuna ma ei saa seda küsida ilma võrdluspilti näitamata, siis lisan juurde ka Saarna läkitatud kuvatõmmise ERRi laskesuusareklaamist (ülal vasakul).

Foto 1 ja 2: Laskesuusatajad Tuuli Tomingas ja Rene Zahkna 31.oktoobril 2022 Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaader ERRi laskesuusatamise kommentaatorite telereklaamist. Edastas Rivo Saarna, ERR 

Pullerits: Miks lastakse naistel karmide spordialadega oma tervist lõhkuda?

Vahel, kui nädalavahetusel eriti lõdvaks tahan lasta, klõpsin teleri spordikanaleile, et äkki tuleb midagi huvitavat. Pühapäeval sattusin jõutõstmise MMile, kus osales ka Eliise Mikomägi (fotol paremal) Eestist. Hästi osales, tuli neljandaks. Aga mind pani mõtlema hoopis muu.

Miks naised oma keha sellise alaga lõhuvad? Ja ka teise aladega, mis neile sugugi head ei tee?

Hüva, võite ju vastu väita, et kui nad oleks oma keha lõhkunud, siis nad ju ei saaks võistelda ja suuri raskusi laval üles vinnata.

Aga kui palju on neid, kes on oma keha jõutõstmise ja muude selliste üleloomulike aladega ära lõhkunud enne, kui nad üldse kuskile tiitlivõistlusele pääsesid?

Ja millise jälje jätab sellise keha lõhkuva ala harrastamine edasiseks? Ega tagajärjed ilmne aasta või kahe pärast. Kõik need seljad ja põlved ja muud kehaosad hakkavad kunagistest ebaloomulikest koormustest märku andma hiljem.

Jah, ega keegi naisi selleks sunni. Nad teevad seda vabatahtlikult. Aga kas keegi on neid ka tagajärgede eest manitsenud? Nagu näiteks suitsupakkidel või alkohoolsete jookide siltidel, et suitsetamine ja joomine kahjustavad tervist, ja joomine just rasedaid?

Isegi kui ei saa tervist ilmselgelt lõhkuvaid alasid ära keelata, siis tuleks selgelt teavitada, millised on nendega kaasnevad ohud tervisele. Jah, need hoiatused ei pruugi ümber veenda, kuid vähemasti saab siis hiljem öelda, kuid hädad kaelas, et „kas sulle siis ei räägitud!”.

Minu meelest on vastutustundetu lasta sellistel tervist purustavatel aladel vabalt, ilma igasuguste piirangute ja regulatsioonideta kesta ja toimetada. 

Fotod 1 ja 3: Tartu Kultuurkapitali Neinar Seli Sihtkapitali õppiva noorsportlase stipendiumi pälvis 2021. aasta jaanuaris jõutõstja Eliise Mikomägi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Prantsusmaa jõutõstja Noemie Allabert tänavu augustis võistlustel Hiinas. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Kelle raha eest lennutas laskesuusatamise föderatsioon ajakirjanikud Rootsi võistlustele?

Kui lugejad juhtisid mu tähelepanu tõsiasjale, et neli ajakirjanikku Postimehest, Õhtulehest, Delfist ja Eesti Rahvusringhäälingust käisid eelmise nädala lõpus Rootsis Idres laskesuusatajate esimese lume võistlusel Eesti laskesuusatamise föderatsiooni toetusega, siis küsisin, kas soovitakse teada, kui suure summa ELSF mängu pani ja mis kulurealt see leiti ja mida selle eest ajakirjanikele võimaldati.

Kuna vastus oli jah, et soovite küll teada, siis ma hankisin spetsiaalselt teile vastuse - see on siin.

Foto: Regina Ermits laupäeval Rootsis Idres naiste 8 km distantsil. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Ajakirjanikust propagandistiks ehk ERRi spordikajastuses on sihik paigast ära

Hea ajakirjanduse tunnus ja ühtlasi ülesanne on osata hinnata eesootava sündmuse tähtsust, mõju ja tulemust ning vastavalt sellele kavandada mõistlikult ja põhjendatult sündmuse kajastamine. Kui pühendada sündmusele ennetavalt liiga palju ja suurt tähelepanu, on tegemist kriitikavaba ülekajastamisega, mis ei ole enam ajakirjandus, vaid muutub propagandaks.

Just nii juhtus Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetusega seoses naiste korvpalli 2027. aasta EM-valiksarja eilse mänguga, mille Eesti naiskond kaotas Hollandile suurelt, 54:92.

Kes vaatab ERRi õhtuseid spordisaateid, sel ei saanud jääda märkamata, kui suureks rääkis ERR kolmapäevaõhtuse mängu. Juba pühapäeval olid ERRi spordisaate stuudios Anu Sääritsa intervjueeritavateks kaks koondislast. Spordiuudiste õhtuse saate piiratud mahtu arvestades jõudsid suured lood Eesti korvpallinaiskonnast ka järgmiste päevade spordisaatesse. Muu hulgas saime teada, et Holland peaks olema naiskond, kellega Eesti peaks suutma enam-vähem võrdselt mängida.

Ja siis tuli 38-punktiline kaotus. See ei olnud saun. See oli häving.

See, et poolajaks oli Eesti kaotusseis ainult 9-punktiline ja viimase veerandi eel 14-punktiline, on võltslohutus. See on sama väheoluline ja -otsustav, nagu see, et kui jooksin 800 meetri isikliku rekordi, läbisin esimese ringi täpselt sama kiiresti (ehk korvpallikeeles: viigiseisus) kui Moskva olümpia 800 meetri finaaljooksu (Sebastian Coe ja Steve Ovetti kauaoodatud duell!) vedaja, 54,5ga. Mis tähtsus sel poole distantsi vaheajal on, kui lõpuks võitis Ovett olümpiakulla minu isiklikust rekordist 10,5 sekundit kiirema ajaga?!

Aga mõistlikud proportsioonid on paigast ära mujalgi. Eelmise nädala jalgpallikonverentsil Tallinnas vestlesin tuntud jalgpallientusiastiga. Ütlesin, et jalgpallist liiga palju rääkimine ja kirjutamine on muu seas alusetu ka sellepärast, et Eesti jalgpallis puuduvad igasugused saavutused. Mu vestluspartner, kes, teades, et olen harrastanud suusatamist, teatas, et hoopis suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamises võidetud medalid ei lähe kellelegi korda. 

Sellega ma ei saanud nõustuda. Arvan, et mu suurim sportlik elamus pealtvaatajana (olgugi samal ajal ka ajakirjanikuna) pärineb kunagiselt Otepää MK-etapilt, kui rajaäärsed ja tribüünid olid paksult rahvast täis. Mäletan, et kui Eesti suusatajad laskusid staadionile, saatis neid sõnulseletamatu ergutuskoor. Sõna „ergutuskoor” kõlab siin muidugi magedalt. See oli müstiline hääle-, kisa- ja ennekõike energialaine, mis üle staadioni käis. Sa mitte ainult ei kuulnud seda, vaid sa ka tundsid seda. Kes tol korral kohal oli ja mäletab, võiks siin püüda oma elamusi kirjeldada.

Ja siis öelda, et suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamise medalid ei lähe kellelegi korda...

Jalgpallientusiast vastas mulle täiesti tõsiselt, et kuidas ei ole Eesti jalgpallil saavutusi!? Loomulikult on. Ja ta ütles: „Kahekordne Balti turniiri võit!”

Ah sa mait ja põrgu päralt – tõepoolest, kuidas ma küll need saavutused unustada võisin?...

Fotod 1 ja 2: Eesti ja Hollandi korvpallinaiskonna mäng kolmapäeval Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: 1500 meetri jooksu finaal Moskva olümpial. Paremalt: Sebastian Coe, Steve Cram ja Steve Ovett (kõik Suurbritanniast). Foto autor: imago images / Colorsport / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu 2011. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil Tehvandi tõusul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks peavad Eesti sportlased sotsiaalmeedias poosetama?

Järsku viskas hommikul telefonis ette pooleminutilise videoloo, kuidas Eesti laskesuusatajad passivad selga uut võistlusvormi. Moomoo moe teemal ma hinnangut ei anna, pole spetsialist. Küll aga pani mind mõtlema, mille peale peavad nüüdisajal sportlased aega kulutama.

Vaadake ise: seatakse üles terve stuudio, sportlased käsutatakse kohale, palutakse võtta see- ja teistsuguseid asendeid. Kindlasti meeleolukas. Kindlasti võttis see mitu tundi. Aga küsin: kui palju aitab see kõik tulemust paremaks teha?

Siin tuleb näha laiemat pilti, mis tõukub sellest, kus seda videot levitatakse – sotsiaalmeedias. Ja laiem pilt on see, et sotsiaalmeedia tekitab sportlastele lisakohustuse – kohustuse seal figureerida. Kas arvate, et see käib muuseas

Ei käi. Toon võrdluse. Nimelt, kui olen käinud jalgrattaga Utah’s seiklemas (fotol paremal), siis olen igal õhtul teinud päevast põhjaliku ülevaate, mida olete siin saanud aastate jooksul näha ja lugeda. See ei käi nipsust. Nende tekstide loomine ja sinna piltide juurde panemine on võtnud kolm-neli tundi. Hüva, kui oled päev aega looduses rattaga ringi sõitnud, siis mis sa õhtul ikka üksinda muud teed, kui võtad päeva kokku, talletad selle tuleviku tarbeks – äkki kellelegi veel pakub huvi ja keegi loeb ning kindlasti on endal huvitav aastaid hiljem kõike taas läbi elada, ja kes teab, võib-olla leiab keegi kunagi kauges tulevikus tänuväärset materjali, saamaks teada, mis moodi mõni eesti inimene 21. sajandi algul rattaga kaugel maal seiklemas käis.

Ma ei pannud õhtuti küll kokku videolugusid, aga kui oleks seda teinud, oleks seegi võtnud kolm-neli tundi. Kindlasti ei pane laskesuusatajad siin viidatud riietumisvideot ise kokku, aga selle jaoks poseerimine võtab kahtlemata oma aja, ja mitte vähe. 

Lühidalt: tarvidus sotsiaalmeedias poosetada nõuab aega, energiat, pühendumist. Küsin klassikalise küsimuse veel kord: kui palju aitavad sotsiaalmeedia videod ja pildid tulemust paremaks teha? Kui palju aitavad need kaasa sportliku taseme tõstmisele? Kas ilma sotsiaalmeedia postitusteta jääksid tulemused kehvemaks? 

Ja kokkuvõtvalt: kui tulemus taliolümpial jääb tagasihoidlikuks, kas siis keegi tõstatab ka küsimuse, et äkki tulnuks tulemus veidi parem, kui aega, energiat ja pühendumist ei oleks raisatud sotsiaalmeedias kekutamisele ja pläkutamisele?

Foto 1: Eesti laskesuusatamise koondise tutvumislaager tänavu 15. mail Otepääl, kus tutvustati ka koondise uut treenerit Håvard Gutubø Bogetveiti. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Spordiriiete tootja MooMoo loovjuht Hanna Taaramäe (vasakul) ja tootmisjuht Kairi Palm mullu novembris. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Canyonlandi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli otsas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Spordipodcasti "Kiirtuli” salvestus 5. novembril. Saatejuhid Hendrik Kalmet ja Tõnis Niinemets (keskel). Külalised Rene Zahkna (vasakul) ja Jakob Kulbin (paremal). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Mida ütles mulle pikas intervjuus EOK president Kersti Kaljulaid?

Ei hakka mingit pikka sissejuhatust tegema - teisipäeval intervjueerisin Tartus Postimehe toimetuses Eesti Olümpiakomitee presidenti Kersti Kaljulaidi (fotol premal). Usun, et sealt saate vastuse enamikule küsimustest EOK ja tema juhi viimase aasta tegemiste ja lähimate plaanide kohta. Palju juttu on rahast.

Foto: EOK president Kersti Kaljulaid selle nädala teisipäeval Tartus Postimehe toimetuses andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix