Pullerits: Kas Norra fjordid saavad vastu Ameerika kanjonitele?

Nii head diili ei tõmba välja isegi end diilimeistriks pidav Ameerika president. Sain laevapiletid Tallinnast Helsingi kaudu Stockholmi (Silja Serenade) ja tagasi perele kajutis koos grand buffet’ lõunasöögiga mõlemal suunal ning autoveoga samuti mõlemal suunal kõigest 349 euro eest. Et kuidas see on võimalik, imestate.

Asi oli selles, et algul olin planeerinud laevasõidu Paldiskist Rootsi Kapellskäri, aga mingil mulle arusaamatul põhjusel see reis, mis oli saadud hiliskevadel imeodavatel tingimustel, umbes kuu enne toimumise aega tühistati ning Tallink pakkus sama hinna eest asendust. Mis mul muud üle jäi, kui uue variandiga soostuda. Eesmärk oli saada aimu, kas Norra saab looduse poolest vastu Edela-Ameerikale ehk Wild Westile (pildil ülal paremal Trollstigeni ehk Trollitee ülaservas).

Seni olin Norras käimisest kauge kaarega mööda vaadanud. Mitte sellepärast, et omal ajal Postimehe omaniku Schibstedi töötajate nõukogusse kuulununa sai aastate jooksul Oslot väisatud korduvalt (fotol vasakul Alesundis ajalehepoisi kujuga). Oslo jätsin nagunii sedapuhku radariekraanilt välja – linnad on ainult üks närvide mäng ja peavalu, kus ja kas sa parkimiskoha leiad. Norrast olin mööda vaadanud sellepärast, et kõikidelt piltidelt, mida olin näinud 1990ndatel, mil piirid avanesid ja rahvas rohkem liikuma pääses, vaatasid vastu keset suve paksudes jopedes ja kapuutside all inimesed, kelle näost peegeldus ilmselge ebamugavus, sest taustal oli näha sadamas vihma ja puhumas tuult ning vaated olid hallid-hallid. Miks peaks Eestimaa niigi napi suve vahetama Norra sademete ja jaheduse vastu?

Siin on minu järeldused. Olgu öeldud, et ilmaga roppu moodi vedas: sademeid peaaegu ei näinudki. Pigem oli palav. Norrakate sõnul oli see imelisemaid suveperioode, mis neil eales olnud.

Norrasse sõit on loomulikult odavam kui Edela-Ameerikasse. Nagu öeldud: piletid edasi-tagasi 349 eurot. Oma autoga läksin sellepärast, et nii sain kõik vajaliku muretult kaasa vedada; nägin ka Rootsit ja Norra idaosa (fotol ülal paremal Moras Vasaloppeti finišipaiga lähistel). Bergenis olid väikese auto rendihinnad nädalaks ligi 1100 eurot, lisaks oleks pidanud auto samasse kohta tagasi tooma. Pane lennupiletid ka sinna juurde ja saad selgelt suurema väljamineku, kui oma autoga käies.

See ei ole hinnang, see on fakt. Me sõitsime 15 päevaga (Tartust Tartuni) maha 3416 kilomeetrit ehk keskmiselt 228 km päevas. Bensiini kulus Toyota RAV4-l kokku 200,5 liitrit ehk 5,87 liitrit 100 km peale. Saja kilomeetri keskmiseks hinnaks teeb see napilt üle kümne euro (fotol vasakul Geirangeri fjordi taustal). Kuid kõige olulisem on see arv: bensiinile kulus 344,5 eurot. Kui liidate siia kujuteldava osa laevapiletite hinnast, mis läks auto transpordile, siis näete, et oma autoga kujunes reis vähemalt neli, kui mitte viis korda odavamaks, kui kujunenuks rendiautoga (rendihind+kütuse hind+lennupiletite hind). Mullu sügisel Tallinnast Las Vegasesse ja tagasi lennates kulus kahe inimese lennupiletitele ligi 1150 eurot – mis oli uskumatult vähe, sest tegemist oli hooajavälise hinnaga. 

Teine suur väljaminek on elamiskulu. Norras ööbisime peamiselt airbnb kaudu otsitud majades ja korterites. Tosina öö peale kokku kulus 982 eurot (siia ei ole arvestatud kahte ööd laeva kajutis), mis teeb ühe öö keskmiseks hinnaks pisut alla 82 euro. (Fotol paremal: selle kahekorruselise viie toaga maja Gjövikis mäe otsas sai 98 euro eest.) Mullu sügisel kujunes USAs ühe öö keskmiseks hinnaks 79,5 eurot, mis tähendab, et majutuses hinnavahet sisuliselt pole. Olgu vaid lisatud, et USAs peatusime peamiselt motellides. (Fotol all vasakul: selle kahekorruselise nelja toaga maja Alesundi lähedal sai 93 euro eest.)

Toidukulu ma ei oska võrrelda, sest söömine oli teema, mille eest vastutas abikaasa. Paaril poes käigul jäi silma, et toiduainete hinnad on Norras ikkagi üksjagu kõrgemad kui Eestis. Näiteks liitrine pakk piima oli meie rahas kahe euro ligi, ja see oli põhimõtteliselt lõss, 0,5-1-protsendiline. Leivapätside hinnad olid kolme euro kandis. Keskmise suurusega pitsa sai pisut vähem kui 200 Norra krooni ehk 17-18 euro eest.

USAs on kindlalt parem liigelda. Teed on laiemad (ma ei räägi siin kiirteedest, kus USA on moodsa standardi kehtestaja). Norras on fjordide ääres sageli kohti, kus kaks autot teineteistest mööda ei pääse – siis peab teine eemal seisma jääma ja vastutulija mööda laskma (fotol paremal Trollstigen ehk Trollitee, mida mööda sõitsime üles ja alla). Samuti on Norras kiirused aeglasemad, ja ma ei räägi siin ainult fjordiäärsetest käänulistest ja kitsastest teedest. Enamasti on liikumiskiirus piiratud 70-80 km/h-ga, tihti ka 50 ja 60 km/h-ga. Pidevalt luuravad sind kiiruskaamerad, nii et muud ei saa, kui talla gaasi- ja piduripedaali vaheldumisi. Norras ei ole ka kiiruskaamera eest hoiatavaid märke nagu Rootsis, kus kaameraid on mõnel teel iga 2-3 km järel, aga see-eest on juht alati selge märgiga aegsasti hoiatud ning lisatud meeldetuletus, milline kiirusepiirang parajasti kehtib. Edela-Ameerikas – las ma ütlen seda otse ja karmilt – ei koti keegi autosõitjaid kiiruskaameratega.

Lisaks on Norras mitmed teelõigud tasulised, ehkki tasu pole enamasti kõrge, umbes 25 Norra krooni ehk kaks eurot. Kuid olümpialinnast Lillehammerist lõunas oli neid tasulisi lühikesi lõike üksteise järel tervelt kolm. Edela-Ameerikas ei ole mingeid tasulisi teid. (Fotol vasakul tee läbi Rondane rahvuspargi Dombasi ja Hjerkinni vahel.)

Igal juhul on Norras palju matkaradu. Aga siin on taas raske usutavat võrdlust esitada, sest ka Ameerikas on neid looduskaunites kohtades hästi palju (fotol paremal matkajate sild üle Likholefosseni). Küll aga kuulub minu eelistus Ameerika radadele järgnevatel põhjustel (tunnistades samas, et Ameerikas on mul matkakogemus palju-palju suurem kui Norras): avaramad vaated (Norras on palju piiravat metsa); ilusamad värvid (punane, kollane, oranž jne, Norras valdavalt roheline); parem jalgealune (Norras on palju juurikaid ja selliseid kive, mis märjaga – ja Norras sajab palju – muutuvad libedaks ja ohtlikuks).

Igal juhul on Edela-Ameerikas parem ja ägedam maastikurattaradade võrgustik – ja seda mitte ainult Moabis. Kohe kindlasti on Edela-Ameerikas ägedamad ja põnevamad maasturiteed. (Fotol vasakul privaatne looduslik ujumiskoht Gaularfjellsvegeni maalilise tee ääres asuva rendimajakese lähedal.)

See on isiklik, aga Norras on minu jaoks liiga tihe asustus. Eelistan suuremat üksildust, ja seda pakub Wild West piiritult. Teisalt, neile, keda üksildus heidutab ning kes ihkavad tsivilisatsiooni lähedust ja turvalisust, on Norra kahtlemata mõistlikumum valik. (Fotol paremal Gaularfjellsvegeni maaliline tee.)

Lõpuks siis: kas fjordid või kanjonid? Kaugelt vaadates neil justkui muud vahet pole peale selle, et Norra fjordid (fotol vasakul Geirangeri fjord) on põhjast rohkelt vett täis, Ameerika kanjonid aga enamasti kuivad. Mastaape on keeruline võrrelda, sest kui toome mängu Arizona Suure kanjoni, pole Norral midagi vastu panna – aga ega kõik kanjonid ole Ameerikas seesugused. 

Mulle on kanjonid siiski põnevamad. Jah, vesi lisab alati elu ja muudab vaatepildi kutsuvamaks, aga kanjonid on salapärasemad ja mitmekesisemad. Tunnistan, et see kõlab pisut lahmivalt, aga kui oled näinud kahte-kolme fjordi, oled näinud neist põhimõtteliselt kõiki. (Fotol paremal: järv või fjord? Tont sellest ilma kaarti uurimata aru saab.) Kanjonid on aga niivõrd erinevad. Lisaks saab neid uudistada nii servalt kui põhjast – aga katsuge te fjorde põhjas uudistada, isegi kui olete akvalangist: te ei ulatu sinna. Kanjonites näed miljonite aastate pikkust looduse meistritööd kuni selle kõige sügavamate kihtideni.

Mida Ameerika Metsikus Läänes on vähe ja Norra hästi palju, need on... pakkuge! Jah, need on joad, kosed, kärestikud (fotol vasakul Vöringfossen). Ameerikas on neid minimaalselt, peamiselt näiteks Yosemite’i rahvuspargis. Norras on neid lõputult, nii et mingi hetk ei vaevunud enam teeäärsete kärestike juures peatumagi. See-eest pole Norras muid geoloogilisi imesid, nagu natural bridges ja arches ehk looduslikud sillad ja kaared.

Ja ühes jääb veel Norra selgelt Ameerikale alla: oskuses end turundada. Seda tajusin iga päev mitut puhku. Ameerika on suutnud suureks teha Yosemite’i ja Surmaoru ja Suure kanjoni ja mis kõik veel, isegi Moabi, aga Norra? Vaatasin Norra fjordide kaljuseid seinu (fotol paremal Romsdaleni orgu piiravad kaljud) ja vaagisin oma peas, et need ei näi sugugi madalamad ega tagasihoidlikumad kui Yosemite’i rahvuspargi kaljud, ent ometi ei tea keegi neist midagi; neil pole isegi nime, millega neid reklaamida.

Ja mis kõige kurvem: sõidad Norras autoga ilusast kohast mööda, tahaksid kinni pidada, vaadet nautida, aga ei saa, sest lihtsalt pole tee ääres kujundatud kohta, kuhu kõrvale tõmmata. Nii tuligi paljudest väärt paikadest kahjatsedes mööda sõita. Vähemalt selles kohas (fotol vasakul) maanteel nr 7 Hardangervidda rahvuspargi põhjaservas oli asfalteeritud koht, kus sai peatuda ja vabalt ringi uudistada, ilma et pidanuks kartma mööduvate autode alla jääda. Aga kui palju pilte jäi tegemata...

Fotode autorid Külli ja Priit Pullerits. 

Pullerits: Kas rattaga seiklema minnes kaasneb arutult suur risk?

LISATUD VIDEO. 

Olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et äkki on mul üksjagu ikka õnne olnud ja vedanud. 

Olen suvel juhtunud nägema mitmeid lugusid, mis pajatavad sellest, kuidas inimesed on läinud lootusrikkalt ja põnevil metsikusse loodusesse ning mis nendega seal on juhtunud. Olen ka armastanud üksinda asustamata paikades käia. Korduvalt. Jalgrattaga.

Viimati käisin abikaasaga. Näiteks siin. Valmistusin hoolega ette, lugesin selle kohta, kuhu plaanin minna, vaatasin teiste tehtud videosid – aga elukogemus on õpetanud, et ükski tekst ega video ei kirjelda ega näita olukorda sellisena, millisega sa ühel hetkel silmitsi seisad (fotol vasakul).

Kas napikaid on olnud? On ikka. Mäletan, kuidas jõudsin kord õhtupoolikul Moabi kandi maastikuratturite ühel lemmikrajal, Amasa Backil (fotol üleval ja all paremal), kõrge astanguni. See oli kõrge paarkümmend sentimeetrit. Igatahes pidasin kinni ja jäin kahel rattal balansseerides, tagumik sadulast püsti, kalkuleerima, kas riskin sealt alla sõita või on targem ratta seljast maha tulla. Seni kui endaga aru pidasin, tundsin, et kaotan tasakaalu ja kaldun paremale.

Silmanurgast nägin, et paremale kukkudes on vähemalt meetri jagu allpool kivine pinnas. Panin vaimu juba valmis, et plartsatan sinna külili. Taipasin, et head see ei tähenda, kui sinna maandun.

Ent mingi ime läbi suutsin paremale kaldudes ratta seljast õigel hetkel maha hüpata. Seepärast on oluline, et sealkandis sõidaksite ketside või tossudega, mis pole pedaalide küljes kinni. Maandusin kivile kahel jalal. Ratas kukkus kolinal järele. Pääsesin ehmatusega.

Kümme aastat tagasi oli sealsamas Amasa Backi rajal (fotol vasakul ja ülal paremal) läinud üks naisseiklussportlane jooksma. Ta libastus nõlva serval, libises ja kukkus alla. Sisuliselt samasugune olukord, nagu mul. Ainult selle vahega, et too naine murdis vaagnaluu. Nii rängalt, et ei suutnud liikuda.

Tänu sellele, et tal oli kaasas koer, leidsid otsijad ta paar päeva hiljem. Koer juhatas ATV-dega mehed naiseni. Naine oletas, et kui ta pidanuks veel üheks ööks maapinnale lebama jääma, poleks ta ellu jäänud. Sest sealkandis on päeval metsik palavus. Ööd on külmad. Vesi ja toit saavad otsa. 

Kui huvitab, leiate ise ka neid lugusid, mis räägivad sellest, kuidas eksinud ja vigastatud inimesed on American Southwestis (fotol paremal) napilt surmasuust pääsenud – või ei ole. Jah, enamik, kes selsesse loodusesse läheb, tuleb eluga ja tervelt tagasi, sh ma, aga seda, et nendega ei juhtu mitte midagi, on lootnud, on pigem uskunud ka kõik need, kes ellu pole jäänud.

Kas need, kes sinna seiklema lähevad, on hulljulged, hoolimatud, ettevaatamatud, uljad? Enamik vaevalt seda on. Enamik valmistub hoolikalt ette. Kõik usuvad, et nendega midagi halba ei juhtu. Aga näe, osadega ikka juhtub.

Kes eksib ära. Nagu mees, kes läks Californias Joshua Tree rahvuspargis (fotol ülal vasakul) ühe väikse mäe otsa, aga ei leidnud sealt alla minema hakates enam tuldud teed üles. Helikopter avastas ta mitme päeval järel vigastatuna.

Kellel läheb varustus katki. Nagu mehel ja naisel, kelle autol purunesid Californias Surmaorus (fotol vasakul) vähesõidetud liivateel korraga kaks rehvi. Mees kukkus pääseteed otsides kanjonis surnuks, naine sai sealsamas jalaluumurru – tema avastas päevi hiljem helikopter.

Kes on liiga pühendunud oma eesmärgile. Nagu naine, kes sealsamas Surmaorus sõitis autoga, kaasas 9-aastane poeg, muudkui edasi ja edasi, kuni jäi kinni. Poeg suri janusse ja kuumusesse.

Või kes loodavad liiga palju moodsale tehnoloogiale. Nagu naine oma tütre ja tolle sõbrannaga, kui nad püüdsid sõita Surmaorus kurikuulsale Racetrackile (fotol paremal), kus suured kivid jätavad kuivanud järve põhjale pikkade liikumiste jälgi, aga nad tegid vale pöörde, sattusid valele teele, ja kui seda taipasid ning sisestasid auto navigatsioonisüsteemi teekonna alguspunkti, et sinna naasta, ajas süsteem nad üha suuremasse ja suuremasse segadusse, sest igal uuel ristmikul arvutas see teekonna ümber, nii et lõpuks ristlesid nad süsteemi juhiste järgi unustatud teede rägastikus seni, kuni autol kütus otsa sai. Lõpuks leidsid nad varju ja vett hõljatus treileris, mille juurest leidis helikopter nad palju päevi hiljem.

Ma ei ole oma arust kunagi nii suuri riske võtnud (fotol vasakul). Sealkandis kehtib reegel, et pigem olla teatud hetkel arg, kui kogu ülejäänud elu surnud. Kas ma olen kõheduse tekkides rattaga otsa ringi keeranud? Jah, olen küll.

Kas ma olen käinud rattaga kohtades, kuhu nüüd, neid kohutavaid lugusid teades, enam nii muretult ei läheks? Küllap küll.

Ka see rada, mida nägite algul viidatud videos, olgugi tähistatud, sundis mõistust kuulda võtma ja ringi keerama. Näete isegi, et mida kaugemale läksime, seda keerulisemaks olud muutusid. Kusjuures, olgu meenutatud, video petab, oi kuidas petab. Seal ei ole näiteks tunda ähvardavat sadu, mille tekitatavad tulvaveed, flash floods, on American Southwestis karmimaid tapjaid.

Foto 1: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's 2019. aasta kevadel. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Chesleri pargi matkarada Canyonlandsi rahvuspargis Utah's Needlesi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Amasa Backi maasturirada kõrgel kaljuserval, paremal Priit Pulleritsu maastikuratas Cube, Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Priit Pullerits üritamas rattaga läbida liivast lõiku Bartlett Washi rajal 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Matkajad Joshua Tree rahvuspargis Californias. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Juulikuumus Badwateri nõos Surmaorus Californias. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Jäljed liikunud kivist Racetrackil Surmaorus Californias. Foto autor: John Dykinga / naturepl.com / Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel rattaga Canyonlandsi rahvuspargis Utah's Needlesi piirkonnas. Foto autor: Jaanus Laidvee 

Pullerits: Kui palju raha põletab Eesti spordi aasta suursündmus? Lugu sellest, millest Rally Estoniaga seoses ei räägita

Täiesti juhuslikult nägin kitsa ja käänulise, üles ja alla kulgeva kruusatee servas, rohkem kui 190 meetri kõrgusel merepinnast, kaugel Eestimaa elutähtsatest keskustest umbrohu ja muude metsikute taimede vahel sellist silti, mida näete fotol vasakul.

Päev hiljem, juba hommikust saadik seisis sildi ees, sellest vaevalt 20 meetri kaugusel kiirabiauto. Ja sildi juurest teisel pool teed valge Toyota Land Cruiseri maastur, kust astus mu lähenedes välja kollases vestis minust mõned aastad vanem mees (fotol all paremal). Ütlesin: „Tere!”

Ma ei arvanud, et see kõik, milleks seal valmis oli pandud, on seotud Eesti selle suve suurima spordisündmuse, Rally Estoniaga. Olin kaks päeva varem rääkinud pikalt, rohkem kui tunni Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aavaga ja kordagi ei tulnud jutuks, et ralli võiks ulatuda mingil moel Kagu-Eestisse.

Ma ei räägiks siin sellest, kui oma silmaga nähtu põhjal poleks välja tulnud, kui röögatult kallis sport on autoralli – ja seda juba päevi enne, kui ralli üldse pihta hakkab. Kes arvab, et Klubi Tartu Maraton üritused või mingid iluuisutamise EM-võistlused või suusatamise MK-etapid Tallinna lauluväljakul või kettagolfi radade rajamised sinna on kallid – mõelge ümber!

Sain teada, et Boliivia ekipaaž (fotol ülal vasakul) – jeerum, ma ei teadnudki, et Lõuna-Ameerikast ka rallimehed kohale tulevad! – on pannud nädalavahetusel kahel päeval kaheksaks tunniks Riia-Pihkva maantee äärde jääva veidi pikema kui kuuekilomeetrise kruusatee kinni, et seal trenni teha ja autot katsetada. Ainult see ekipaaž, mitte kedagi teist (fotol ülal paremal). Tõsijutt, kogu lõik kuulus möödunud laupäeval ja pühapäeval 19-aastasele Boliivia noormehele Nataniel Bruunile, tema kaardilugejale Pablo Olmosele Argentinast ja nende Ford Fiestale, mis võistleb Rally3 arvestuses – ehk otse öeldes valgusaasta kaugusel Ott Tänakust ja Martin Järveojast.

Toyotaga julgestaja ütles, et sel lõigul on – kui ma nüüd õigesti mäletan – kokku vähemalt seitse julgestajat. Nad peavad olema trennilõigu alguses ja lõpus ja iga teeotsa juures. Järgmisel päeval kuulsin ühelt teiselt julgestajalt Kiviora kandis, kus tegi trenni Poola ekipaaž, et julgestaja saab päeva eest 80 eurot. Vähe? Paljud kisavad, et 80 eurot automaksu lööb neil elu uppi.

Võib vaid arvata, mida maksab kiirabi päev, mis siis, et kiirabitöötajad passisid kogu aja masinas ja midagi neil teha ei tulnud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi kurtis Filtri maanteerattasarja korraldaja, et ka üheainsa kiirabiauto võistlusele kaasamine maksab nii suure summa, et ta satub olukorda, kas suudab kokkuvõttes rahalist miinust vältida.

Samal ajal tegid mõned ekipaažid trenni kilomeetreid eemal põhja pool Tsiistre kandis, kuhu oli samuti vaja julgestajaid, kiirabi.

Ja ma ei ole veel midagi jõudnud iitsatada hooldetiimist. Boliivia-Argentina meeskond ja selle taustajõud (fotol ülal vasakul) majutusid Pööni kõrts-külalistemajas. Neil oli kaasas hiiglaslik treiler (fotol paremal), mille lahtisest uksest nägin virnade viisi igasugust varustust ja varuosi, näiteks tuttuusi musti velgi, erinevaid keredetaile. Treileri teisel korrusel oli koguni teine ralliauto.

Mehed tegid laupäeva hommikul kaks sõitu, kolmandal lõhkusid teeäärse kivi vastu rehvi. Siis läksid service’isse (fotol vasakul). Seal askeldas masina ümber rohkem kui pool tundi umbes kuus-seitse tegelast, igaüks näis täpselt teadvat, mida ta tegema peab. Vahepeal saabus halli sedaaniga eesti mees, kes tõi neile süüa.

Vaatasin ja mõtlesin, mida see kõik küll maksab. Arvutama ei hakanud, sest summa tuleks nii suur, et nagunii sellest tavamõistusega jagu ei saaks. Imestasin, milleks see kõik. See ekipaaž ei konkureeri ju isegi WRC sarjas. Nad on Rally Estonial täielikud statistid. Mitte keegi ei pane seda tähele, kas nad osalevad – või ei osale.

Aga kui raha on, ju siis saab seda põletada.

Kuid ei maksa arvata, et ma olnuks nende kõrval ise täielik statist ja veelgi mõttetum mees. Pühapäeval sõitsin rattaga sealkandis, kus Siksälä ja Kiviora vahel harjutas Poola ekipaaž, kihutas edasi ja tagasi (fotol paremal). Lähenesin sellele lõigule keskkohast, Missokülä poolt. Kui poolakad olid tagasi Siksälässe sõitnud, andis julgestaja raadio teel teistele julgestajatele teada, et nüüd tahab rajale tulla rattur, ja küsis, kas võib läbi lasta. Kiviora poolt tuli raadio teel vastuküsimus, kas rattur kümne minutiga ära sõita jõuab. Sinnani oli kaks ja pool kilomeetrit. „Ta on proff, jõuab küll,” vastas mu lähedal olnud julgestaja. See pani muigama. Sain rajale

Kiviorast sõitsin suure ringiga Siksälässe. Seal oli nooremas vanuses julgestaja ees (fotol vasakul). Ütles, et just läks Poola ralliauto teele, nüüd pean ära ootama, kui ta tagasi tuleb ja teise sõidu ka teeb, sest tavaliselt sõidab ta kaks korda edasi-tagasi, siis läheb service’isse. Hakkas vihma tibutama.

Kui Poola ekipaaž esimeselt sõidult naases, otsustas julgestaja, et paneb ta ootele ja laseb ikkagi minu enne teda läbi. Ega ma teenet võlgu jäänud. Sõitsin kiirelt, neli ja pool minutit hiljem sai Missoküläni viiva teelõigu otsas asuv julgestaja raporteerida, et rattur on kohal, lastagu ralliauto taas rajale.

Laupäeva õhtul kella seitsme ajal, tund pärast seda, kui Boliivia-Argentina ekipaaž oli oma treeningu lõpetanud, läksin rattaga (fotol paremal) vaatama, milliseks sea songermaaks nad olid väikse kruusatee muutnud. Ma ei näinud nende sõidu tagajärgi. Teehöövel oli jõudnud juba tee siledaks lükata.

Ka see töö tuli Lõuna-Ameerika meestel kinni maksta.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits 

Pullerits: Mis saab siis, kui treeneril tekib sportlasega suhe? Meie aja käsitlus (kohutav)

Nüüd on siis lõpuks saamas lahendust küsimus, mida teha, kui treeneril tekib sportlasega suhe nagu mehel ja naisel. Iseasi, kas see on mõistlik lahendus.

Mul oli sel teemal hiljuti arutelu ühe selle teemaga tegelenud tegelasega. Las nimi jääda varju, keskendume sellele, mis oli tema põhisõnum – ja ta on osalenud selle sõnumi kujundamisel.

Niisiis, juhtub Eesti spordis selline lugu, et sportlase ja treeneri vahel tekib romantiline tõmme. Nii nagu seda Eesti spordis on juhtunud küll ja küll: Mihkel Ustav ja Kelly Sildaru (fotol all paremal); Ksenija Balta ja Andrei Nazarov (fotol ülal paremal ja kolmel kõige alumisel fotol); Ingrid Puusta (fotol vasakul) ja Matthew Rickard jpt. Aga seda ei taheta enam millegipärast lubada, nagu oleks tunded keelata või käskida. Seega, keegi kolmas peab suhtesse vahele astuma.

Sest muidu võivad asjad minna äkki hapuks. Armastusest vihkamiseni on ju üksainus samm. Teame, et inimesed, kes on suurest armastusest kokku läinud, on pahatihti lahku läinud nii, et teineteisega enam ei räägigi ja mõlemad mõtlevad: kuidas ma küll sain olla nii loll, et sellise inimesega koos elama hakkasin?

Siis tulevadki süüdistused, et üks on kasutanud teist ära, teda ahistanud, vastumeelsesse suhtesse surunud ja vangistanud. Ja kaotajaks on tavaliselt treener, sest treener on enamasti mees ja vanem ning treenitav enamasti naine ja noorem. Treener, väidetakse, et on võimupositsioonil, mis iseenesest on jabur: sama hästi saab väita, et võimupositsioonil on treenitav naissportlane, sest kui ta on võistlustel edukas ja saab selle eest preemiat, ütleb tema, kes on tema treener ja kes preemiast osa saab. Meenutagem Eesti vehklejate lugusid.

Mida siis nüüd treener ja treenitav, kes suhtesse astuvad, tegema peavad, et võimalikest sekeldustest hoiduda? Vastus on järgmine: kui nad kuuluvad spordiklubisse (no kuhu siis veel?!), peavad nad klubi juhtkonnale sellest teada andma. Kas pole absurdne: täiskasvanud inimesed – ja ma räägin siin suhetest, kus mõlemad pooled on täisealised, mitte suhetest, kus üks pool on alaealine – peavad minema kellegi neile tegelikult võõra või poolvõõra inimese juurde tegema ülestunnistust, et jah, me käime ja mis iganes?

Aga nüüd alles kurioosseks läheb. Nimelt sain teada, mida klubi juhil on seejärel soovitav teha. Klubi juht peaks siis sportlase viima mõne teise treeneri juhendamise alla.

Ausõna, ma ei mõelnud seda välja. Just seda asjas väga kompetentne inimene mulle täiesti tõsisel häälel seletas.

Aga kujutage nüüd ette naissportlast, kes on aastaid treeninud ühe ja sama treeneri käe all ning peab nüüd temast lahti ütlema ainuüksi sellepärast, et tal tekkisid treeneriga vastastikused tunded. Kui paljud sellega nõustuksid? Kui palju pingeid see tekitaks? Kui paljusid spordist üldse loobuma paneks? Ja lõppeks: kas see pole sportlase suhtes omakorda vägivaldne, sundida teda tegema otsust, mida ta teha ei taha?

Küsin täiesti tõsisel häälel: kelle kuradi asi see on, mida kaks täiskasvanud inimest omavahel teevad, kui nad mõlemad on sellega päri ja rahul? Mis kuradi reegli järgi ei tohi inimene, keda naissportlane armastab ja kellega ta tahab koos olla, enam tema treener olla?

Sain vestluspartnerist aru, et see on Põhjamaade lähenemine, mida nüüd ka Eesti on otsustanud omaks võtta

See on täiesti idiootne lähenemine. Ilmselt on see ajendatud kartusest, et mis siis saab, kui treener ja treenitav kunagi lahku lähevad - et siis läheb lahti vastastikune süüdistamine. Aga lahku minnakse ka ilma, et üks oleks treener ja teine treenitav. Suure tüli ja vastastikuste süüdistustega minnakse lahku ka siis, kui üks ei ole treener ja teine treenitav. 

Kõiksugused katsed spordis täiskasvanute inimeste omavahelist isiklikku suhtlust reguleerida on midagi sellist, mille peale poleks ilmselt tulnud isegi George Orwell. Aga elu on edasi läinud. Nüüd on selline eraelusuhete ja vabatahtliku tegevuse, nagu sport, reguleerimine saamas normiks. Kas teile meeldib selline maailm?

Foto 1: Ksenija Balta ja treener Andrei Nazarov 2016. aasta juulis kergejõustiku EMil Amsterdamis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ingrid Puusta Tokyo olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mihkel Ustav ja Kelly Sildaru 2022. aasta detsembris spordiaasta tähtede galal Alexela kontserdimajas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ksenija Balta ja Andrei Nazarov 2016. aasta veebruaris Tallinnas Eesti talvistel meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Ksenija Balta ja Andrei Nazarov (paremal) 2016. aasta juulis Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Hästi hoitud saladus päevavalgele: kes on Vene kodakondsed Eesti spordis?

Täiesti märkamatult oli Venemaa kodakondsusega Sergei Uger sõitnud pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale, mil Eesti keelustas Venemaa passiga sportlaste osalemise siinsetel võistlustel, siinsetel autorallidel, sh kolm korda Rally Estonial, kuni eelmisel nädalal Lõuna-Eesti rallil tegi ta vea. Sõiduvea. Ta keeras teise võistluspäeva esimesel katsel oma Ford Fiesta salakavalas kurvis üle katuse.

Poleks seda juhtunud, poleks Ugeri (58, fotol ülal paremal ja all vasakul) tegelik kodakondsus ilmselt päevavalgele tulnudki. Ta osales ju Eesti ning samuti Läti rallidel Iisraeli lipu all. Tema naine, kaardilugeja Maria Obolenskaja Uger (43) on Iisraeli kodakondne. Tema kaudu ta ilmselt lisaks Venemaa kodakondsusele Iisraeli kodakondsuse saigi.

Mu kolleeg Ülle Harju, kes jälgib rohkem majanduslikke sahkerdamisi kui sporti, märkas Ugerit just tänu äsjasele avariile. Ta oli tema tegemistest kuu aega tagasi kirjutanud ja seal ütles Uger talle sõna-sõnalt nii: «Mul on Vene kodakondsus.»

Edasine oli juba vormistamise küsimus. Harju edastas info mulle ning ma võtsin ette nii Lõuna-Eesti ralli korraldajad, Eesti Autospordi Liidu, EOK kui kultuuriministeeriumi ning küsisin, kuidas on see võimalik, et üle kolme aasta on Eestis võistelnud Venemaa kodakondsusega sportlane ning mida nad ütlevad selle kohta, et oma Venemaa kodakondsust on Uger varjanud Iisraeli lipu all võisteldes. Postimehes ilmunud tulemus on siin 

Toda lugu tehes vaatasin, ega Uger ole äkki taas Rally Estonia startijate nimekirjas. Ei ole. Küll aga leidsin sealt venelased Nikolai Grjazini ja Konstantin Aleksandrovi (fotol paremal ja all vasakul), kellele Eesti siseministeerium kehtestas kolm suve tagasi kaks nädalat enne Rally Estonia algust Eestisse sissesõidukeelu. Nüüdsel rallil on nad stardis vastavalt Bulgaaria ja Kõrgõzstani esindajana.

Pöördusin eile, neljapäeva hilisel pärastlõunal järelepärimisega nii PPA kui siseministeeriumi poole. Küsisin, kas nad suudavad teha kindlaks, kas Grjazinil ja Aleksandrovil võib olla endiselt ka Venemaa kodakondsus. Palusin vastata reedel keskpäevaks, sest võistlus ju läheneb.

Siseministeerium vastas täna, reede ennelõunaks, et «Eesti lähtub teadmisest, et kõnealuste sportlaste näol on tegemist Bulgaaria ja Kõrgõstani kodanikega».

Andsin omakorda teada, et selline vastus ei jäta Eesti riigi tegevusest just head muljet. Põhjendasin:

«See, et me lähtume teadmisest, et tegemist on Bulgaaria ja Kõrgõzstani kodanikega, ei tähenda seda, et neil ei võiks olla ka Venemaa kodakondsus, arvestades seda, et Venemaa ei lase kuigi kergesti oma kodanikel kodakondsusest loobuda. 

Küsin, arvestades, et need on sportlased, kellele siseministeerium määras alles kolm aastat tagasi Eestisse sisenemise keelu: kas siseministeerium peab vajalikuks kontrollida või on n-ö proaktiivselt juba ka kontrollinud, ega tegemist ei ole siiski endiselt ka Venemaa kodanikega, kes lihtsalt kasutavad teiste riikide kodakondsust, et mööda hiilida Eesti riigi poliitikast, mille järgi Venemaa sportlasi Eestisse võistlema ei lubata?»

Lisasin, et praegu jääb mulje, et Eesti riik vaatab lihtsalt formaalselt meeste esitatud Bulgaaria ja Kõrgõzstani dokumente ega vaevu isegi uurima, kas nad on samal ajal edasi Venemaa kodanikud, kellel Eestisse võistlema asja ei tohi olla.

Sellele veel vastust pole. PPA ei ole tänaseni mu algsele päringule vastanud.

Mida ma järeldan? Tõenäoliselt olen vajutanud ebamugavatele klahvidele, mistõttu piisava selgusega vastata ei soovita, kuna kontroll, mille vajadusest rääkisid eilses Ugeri loos nii EOK kui kultuuriministeerium, on riigiasutustel teostamata. Ilmselt kardetakse, et täpsustava kontrolli käigus võib tulla välja, et Grjazinil ja Aleksandrovil (fotol ülal paremal) võib alles olla ka Venemaa kodakondsus, ja kui peaks hakkama seda teemat tegelikult menetlema, tekitab see vaeva ja probleeme ning võib jätta oma jälje ka Rally Estonia korraldamisele või vähemalt tõmmata tolle võistluse raames tähelepanu teemale, millele tähelepanu tõmbamist paljud osapooled ei soovi.

Kas eksin?

Vähe veel sellest. Vaatasin neljapäeva õhtul telerist ETV spordiuudiseid ja imestasin, et Eesti tennisemeister Jelena Malõgina (fotol vasakul) andis ETV-le intervjuu inglise keeles. Eesti meister mitte ainult ei võiks, vaid lausa peaks rääkima eesti keeles.

Läkitasin nii Eesti Tennise Liidule kui ERRi spordiuudiste juhile Rivo Saarnale küsimuse: miks vastas Malõgina intervjuus inglise keeles, mitte eesti keeles?

Saarna soovitas mul selle küsimusega pöörduda Malõgina poole.

Seletasin Saarnale, et see on reporteri määrata, mis keeles ta intervjuu läbi viib; et reporter oleks võinud ju kindlaks jääda sellele, et meile on Eesti ja meil on eesti keel ja Eesti meister andku intervjuu eesti keeles; et reporter ei oleks tohtinud lasta Malõginal mugavalt inglise keele taha varjata tõsiasja, et ta pole aastate jooksul rahuldaval tasemel eesti keelt selgeks saanud.

Saarna, kes muidu pole jätnud kunagi mulle vastamata, mille ees võtan mütsi maha, päris siiralt, rohkem ei vastanud.

Kuna Malõgina (fotol paremal) on sündinud Peterburis ja avalike andmete järgi Venemaalt pärit, siis palusin ETL-il kontrollida ja täpsustada, ega Malõginal ole järsku ka Venemaa kodakondsust.

ETL-ilt saadud vastus jahmatas. Mitte see, mis oli seal kirjas Malõgina keele kasutuse kohta, vaid see, mis pass tal endiselt taskus on.

Fotod 1 ja 2: Sergei Uger Venemaa numbrimärgiga ralliautoga 2009. aasta septembris Mulgi rallil Mõõnaste-Sultsi katsel. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Nikolai Grjazin 7. juunil Itaalias Škoda Fabiaga autoralli MM-i kuuendal etapil. Fotode autor: ZUMAPress/Scanpix
Foto 5: Nikolai Grjazin (paremal) Bulgaaria esindajana ja Konstantin Aleksandrov neutraalse sportlasena mulluse MM-sarja viimase, 13. etapi järgsel autasustamisel Jaapanis: Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Jelena Malõgina 9. juulil Tallinnas Eesti tennisemeistrivõistluste poolfinaalis. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas Rait Ratasepp sõitis rattal vähem kui tosina ööpäevaga läbi Ameerika

Siin on teile ülesanne: vaja on rattal läbida ligi 5000 kilomeetrit ja aega selleks on 12 ööpäeva – mida teete?

Rait Ratasepp (fotodel) rääkis mulle, et seadis eesmärgiks läbida igas ööpäevas 500 kilomeetrit. Kui sõita keskmise kiirusega 30 km/h, tuleb ööpäevas vändata 16 tundi ja 40 minutit. Seega jääb pisut üle seitsme tunni puhkamiseks.

Aga te ei sõida ööpäevas nii kaua sellise kiirusega, isegi Ratasepp ei sõida. Või kui tahta 500 kilomeetri eesmärgist kinni pidada, tuleb lühendada puhkamise aega. 

Ja keegi ei jaksa vändata ligi 17 tundi vahet pidamata. Tuleb teha pause, kas või selja sirutamiseks ja jalalihaste venitamiseks. Mis kokkuvõttes tähendab, et ülesande täitmine, sõita üksinda rattaga Ameerika läänerannikult tosina ööpäevaga idarannikule, näib võimatu, kas pole nii?

Ahjaa, unustasin mainida, et esimestel sõidupäevadel läbi California, Arizona ja Utah – jah, Utah! – tuleb vastu pidada ligi 40-kraadises kuumuses, mis asendub keset Ameerikat Suurel tasandikul 30-kraadise äärmiselt niiske palavusega.

Ometi sai Ratasepp võimatuna näiva ülesandega hakkama. Mis moodi, sellest kirjutan ma Postimehes siin.

Rattasepa koguaeg RAAMil (Race Across America), mil pikkust 4938 kilomeetrit ja tõusumeetreid 37 479 (ehk neli korda rohkem, kui merepinnalt Mount Everesti otsa) oli 11 ööpäeva 3 tundi ja 22 minutit, mis andis 25 startinust 13 lõpetanu hulgas 4. koha. (Võitja, austerlase Philipp Kaideri koguaeg oli 8 ööpäeva 22 tundi ja 32 minutit.)

Ratasepa liikumisaeg oli 8 ööpäeva 11 tundi ja 22 minutit ning puhkeaeg 2 ööpäeva ja 16 tundi. Ta magas tavaliselt öösel kella kahe ja viie vahel kolm tundi. Viis tundi röövis tema aega käik EMOsse, kus tal diagnoositi Kaljumäestikus saadud kõrgushaigus, ja igal hommikul kaotas ta enda hinnangul asjatoimetustega umbes tunni, sest oleks pidanud saama palju kiiremini liikuma.

Ratasepa keskmine sõidukiirus oli 24,3 km/h (võitjal 25,9 km/h). Pulsisagedus oli esimesel sõidupäeval 121 lööki minutis, järgmistel päevadel jäi see näitaja 101 ja 110 vahele. (Võistluse teise poole kohta pulsiandmed puuduvad, sest Ratasepa vasaku käe sõrmedesse hakkas sundasendi tõttu tekkima tasapisi närvisurin, misjärel ta võttis kella käe pealt ära välistamaks, et kellarihm seda muret võimendaks.)

Keskmine vändapöörete arv minutis oli 79, keskmine power 161 vatti. Käiku vahetas ta rattal 25 456 korda.

Energiat kulus Ratasepal 101 868 kilokalorit. Võistluse jooksul kaotas ta kehakaalust kolm kilo.

Ratasepa võistluse eelarve oli 27 000 eurot, sh üle 4000 dollari osavõtutasu, viie meeskonnaliikme lennupiletid, kahe saateauto rent, ööbimised jne.

Karm värk. Nii karm, et üks India mees diskvalifitseeriti, sest ta tegi suure tõenäosusega sohki. Ratasepp möödus temast kaks päeva enne finišeerimist. India mees oli liikunud üliaeglaselt, nii et Ratasepp imestas, kuidas ta sai temast üldse eespool olla. Pärast oli indialase andmeid uurides ilmnenud, et tema liikumist jälginud andur oli mõnes kohas näidanud ebaharilikult ühtlaselt kiiret liikumist, umbes 44 km/h. See viitas, et ta oli osa maast läbinud arvatavsti saateautos.

Fotodel: Rait Ratasepp sõitmas rattaga Edela-Ameerika kõrbealadel, sh Monument Valleys (fotod 1 ja 3). Fotode autor: Jakob Meier