Pullerits: Mida arvata rattaralli tulemusest?

Kõigepealt tahan südamest tänada neid, kes Tartu rattarallil minu grupis mulle tuult pakkusid, kes mulle ohtlikke olukordi ei tekitanud, kes minu manöövrid ära seedisid, kes mind üleüldse seal grupis tolereerisid - ja eriti seda meest, kes pärast Otepää mäefinišit ei pidanud paljuks mind sadulast lükata. Aga paraku ei alanud kõik sugugi nii hästi, nagu lõppes.

Stardikoridoris kuulsin lugu, et esimene suurem kukkumine juhtus juba Turu tänaval soojendusel. Keegi oli kellelegi tagant sisse sõitnud, ja kohe nii uhkelt, et oli lennanud üle (sic!) rajapiirde. Samuti jäi kõrva arvamus, et laupäevase Postimehe lugu "Rattarallil ootab asfalt oma ohvreid" päev enne võistlust oli hirmus karm artikkel. See oligi mõeldud šokiteraapiana, ütles seepeale minu kõrval stardipauku oodanud Art Soonets, kes siin ju tutvustamist ei vaja, ega ju?

Hoidsingi algul Soonetsi laiade õlgade taha ja võtsin Riia mäe tõusu mõningase varuga. Ka edaspidi ei julgenud gaasi päris põhja vajutada, sest pelgasin hinge kinni tõmmata. Sellegipoolest tundsin raudteeviadukti ületades, et alguse kiirendus on kõri veidi õrritanud. Aga selleks ajaks olid õnneks positsioonid sisse võetud ja esialgsed jõuvahekorrad paika pandud, nii et grupis aimdus mõningast rahunemist.

Ma ei julgenud selja taha vaadata, sest Võru maantee alguse asfalt on kohutav: teeparandused pidevalt hüpitavad. Aga teistelt kuulsin, et grupp pidi olema kohutavalt suur, hinnanguliselt kõlas pakkumine, et 300 sõitjat. See oli signaal, et tuleb ettepoole hoida, sest nii suures grupis ei või eales teada, kus vahe sisse lastakse.

Põlva maanteel üritasingi vasakust äärest kohta parandada. Kerge see polnud, sest tuul puhus paremalt ja kõik hoidsid vastassõidusuunda. Meenus lause igale osalejale jagatud infolehelt: "Sõitmine vastassuunavööndis on rangelt keelatud!" Vähemasti minu grupis ei pidanud keegi seda nõuet millekski. Huvitav, kas see on piisav alus, et kõik minu grupis sõitnud diskvalifitseerida?

Rattarallil peab pea kogu aeg raalima. Esiteks tuleb arvestada tuule suunda. Kui tahad möödumiseks vaba ruumi saada, pead sõitma tuulele valla küljel. Teiseks tuleb arvestada, millise iseloomuga rada on ees ootamas ja vastavalt sellele koht sisse võtta. Enne Liiva TPd liikusingi grupi peale üsna lähedale, sest teada ju oli, et edasi läheb tee kitsaks, teekatte kvaliteet halveneb ning tulevad laskumised ja tõusud ja kurvid, millega kaasneb automaatselt oht halva õnne korral maha jääda.

Aga imelik on see, kui kiiresti ja lausa märkamatult võib grupi eesotsast selle keskele või koguni taha pudeneda. See pärast Liiva TPd juhtuski. Ühtäkki nägin laskumistel, et grupi pea on rohkem kui saja meetri kaugusel. See sundis uuesti pingutama, et ettepoole saada, kuid keeruline oli kuskilt läbi pääseda. Vaatasin, et mõni mees võttis spurdi koguni kruusasel teepervel ette. Mina seda ei söandanud - vastav kogemus puudub ja eks see tekita minu arust teistele ohtu ka.

Väikse hirmuga ootasin laskumist Tilleorgu. Mäletasin varasemast seal suurt kiirust, lahtist liiva ja järske kurve. Kui seal pidurdama peaksid, võid olla võrdlemisi kindel, et tõusul jääd maha. Aga sain paremalt päris hea ja vaba trajektoori ning pääsesin hooga tõusu ründama. Esimene ohtlik koht rattarallil sai edukalt läbitud.

Kuni Kanepini ei ei toimunud minu arust suurt midagi. Üllatas vaid see, et need, kes grupis eespool väntasid, lasid tõusudel hoo liiga maha. Huvitav, millepärast, mõtlesin. Mis iganes too põhjus oli, andis see mulle enesekindlust, et küllap ma kõige vedelam jalg ka selles pundis siiski pole.

Aga Kanepisse sisse sõites käis minu selja taga paremal kõva pauk. Kas keegi teab, mis seal juhtus? Ent rattasõit on karm ala: ega keegi üle õla vaata, vaid pigem vastupidi - mulle tundus, et eesotsas anti hoogu üksnes juurde. Justkui tahaks kõik tollest tragöödiast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele pääseda.

Pärast Kanepit hoidsin grupi vasakpoolsesse serva. See oli küll tuulele rohkem avatud, aga samas tähendas see, et seal oli rohkem vaba ruumi. Ees oli ju ootamas Otepää oma tõusude, kitsa rolleritee ja teravate kurvidega. Eelmine aasta juba sain seal õppetunni, kui pudenesin suure grupi viimasesse kolmandikku. Et seda enam ei juhtuks, tuli tingimata grupis ette nihkuda. Mida ma ka tegin. Nii et mõned kilomeetrid enne Otepääd leidsin end umbes kümnendalt positsioonilt. Ees sõideti hanereas, aga ma ei kurda, et tuulevarju poleks olnud. Minu meelest oli piisavalt.

Ometi juhtus Otepääl uuesti see, mis pärast Liivatki - taas vajusin tahapoole. Oma arust liigagi taha. Ainus, mis rahustas, oli see, et Soonetsi selg oli vaid mõned meetrid minust eespool. Aga Soonets, uskusin, oma kogemustega grupi esiotsa juba minema ei lase.

Minu arust oli meil kokkuvõttes mõistlik grupp. Pidevalt anti käega tee äärde pargitud autodest märku ja hüüti "Auto vasakul!". Kui keegi tõmblema hakkas, siis rahustati, et "rahu, rahu!". Eks sai ise ka häält tehtud, sest ilmselt olin grupis üks arglikemate killast. Aga kui enne Otepääd kaks meest vene keeles liiga pikalt rääkima hakkasid, mis minu arvates võib tihedas grupis tähelepanu väga kergesti eksitada, siis ütlesin neile otse: "Ne govorite! Eto opasno! Sledite dorogu!" Ja teate, mis üks neist mulle vastas? Vastas: "Izvini!" See oli vist kogu sõidu südantsoojendavamaid hetki, mis näitab, et kui inimestega viisakalt rääkida, annab see enamasti alati soovitud tulemuse. Aga kui ma oleks neile öelnud, et "ne bizdite!", siis, arvan, poleks midagi imestada, kui mulle oleks vastatud, et "sam ne bizdi!" vms.

Pühajärve äärsel teel ja Otepääle lähenedes oli selgelt näha, et eesotsas prooviti gruppi lammutada. Mulle tundus, et kõige raskemale tõusule lähenedes olin vajunud positsioonile, kus minu taga ähvardas lõhe tekkida. Hoidsin grupist pingutades kinni, sisendasin endale, et kui olen siiamaani ilusasti ära sõitnud, siis nüüd oleks küll lollus alla anda. Tõusul sain isegi mõnest mehest mööda - eks ma ole kerge ka, vaid 70-71 kilo. Aga teadsin, et pärast tõusu ei ole aega puhata, sest läbi linna sõites võetakse haneritta ja tõmmatakse tempo üles.

Ütlen ausalt, et mu hingamine oli ikka hirmus tihe, eks sellepärast üks kaasvõistleja võttiski vist nõuks mind sadulast tõugata - veel kord aitäh, see oli igal juhul teine südantsoojendav hetk rattarallil. Aga kas polegi nii, et peabki kõvasti hingeldama, et hapnikku ikka peale saada?

Otepäält laskudes nägin, et just minu eest hakkas taas vahe tekkima. Silmaga hinnates võis see laskumise lõpuks olla 20-30 meetrit. Õnneks tuli selja tagant üks kogukam mustas-punases vormis sõitja, kellele haakisin tuulde, ja kui tundus, et tal hakkab jaks lõppema, siis tõmbasin ise ette - ja nii me spontaanse ühistööga grupi suurema paanikata kätte saimegi. Eks grupp lasi ka ajapikku tempo alla. Heitsin pilgu üle õla - seal haigutas tühimik. Pedaalisin end grupis ettepoole, turvalisemale positsioonile.

Kuigi lõpuni jäi umbes 40 km, võis nentida, et selleks korraks on rattaralli lõppenud. Edasine, kui keegi õnnetust ei korralda, on vormistamise küsimus. Aga Nõunis muutusin grupi keskel Peip Reedi kõrval sedavõrd rahutuks, et otsustasin veelgi oma kohta parandada. Kermo Tsäro Haanja rattaklubist ütles, et aega on, sõita on veel palju - aga kuulge, mis lõbu see loksumine niiviisi pakub? Tasapisi manööverdasin end grupi vasakusse serva, kus oli rohkem vaba ruumi, ning hakkasin ettepoole liikuma.

Enne Pangodit olin taas umbes seal, kus enne Otepääd - esikümne piiril. Aga siis hakkasid ka teised mehed tasapisi elavnema. Mõned proovisid vasakust servast koguni kiirendusi. Lauged tõusud sai võetud üllatavalt kergelt.

Aga nn karjalauda laskumine ajas kergelt hirmu nahka. Kiirus polnud teab mis suur, mul näitas spidomeeter 63 km/h, aga tunnistan, et pidin keskenduma tugevalt leistangi kindlale hoidmisele. Mõelda vaid, kui keegi peaks vääratama - milline katastroof sellele järgneks.

Tatra orgu keerates oli mul plaan, et hoian grupis taas vasakule, sest siis saaks tõusul aktiivsemalt rünnata. Kahjuks läks plaan vett vedama. Jäin grupi keskele lõksu. Jätkutõusuks sain aga soovitud positsiooni kätte, võtsin lausikul kerge hoo üles ja siis läksin. No muidugi, nagu peagi selgus, oli see lollus. Sain küll grupi peale peaaegu kõrvale, aga see oli ka kõik. Tõusu pikkus ja tuul tegid minu kallal oma töö. Ja kuna olin koha rivis maha mänginud, siis jäingi tuule kätte ning pudenesin päris lõppu. Tipus pidin veidi aega tõsiselt tööd rassima, et grupi sabast taas kinni saada.

Grupp liikus väga hea kiirusega. Reola kandis oli tempo 55 km/h, ja ausõna, see tundus pundis sõites jalutamisena. Kuid organismil oli mulle väike üllatus varuks. Tundsin, et parema reie välisküljel hakkaks justkui kramp tekkima. Küll ma püüdsin jalga sirutada ja venitada ja pingutada ja lõdvestada, miski ei aidanud. Mõtlesin, et peaks numbri küljest haaknõela võtma ja reit torkima, aga sain aru, et vaevalt ma haaknõela kätte saan. Sõitsin siis Soonetsi kõrvale ja küsisin, kas tal on head nõu anda. Soonets ütles: "Vedelikupuudus, mis muud!" Ahjaa, pagan, kuidas ma küll selle ära unustasin, et mul on ju rattal kaks veepudelit peal. Võtsin paar lonksu ja kae imet - juba mõne sekundi pärast oli probleem kadunud.

Võru maantee Tartule läheneval vastikult põrutaval lõigul sai selgeks, et olgugi ma sõidu jooksul korduvalt grupi etteotsa tõmmanud, siis sedapuhku tuleb paremal juhul leppida finišiga grupi keskel. Sellel tobedalt killadi-kolladi teelõigul polnud üksinda vasakult kusagile minna, raudtee ületuse järel aga vajutati gaasi juurde, nii et, nagu nägin, siis ega keegi sealtpeale oma positsiooni suurt enam parandanud. Turu tänav on suurele grupile liiga kitsas, ja alalhoidlikuna, nagu ma olen, ei tahtnud ma võtta riske ja parema koha nimel iga hinna eest võitlema minna.

Poolteist kilomeetrit enne lõppu hüüdsin igaks juhuks teistele, et hoidkem nüüd sirget trajektoori ja ärme manööverdame. Aga ega siis mõned mehed ei taha minusugust ju kuulata. Nii siis juhtuski, et umbes 200 meetrit enne lõppu korraldas keegi minust mõned meetrid eespool kukkumise. Pidin hoo peaaegu kinni pidurdama. Õnneks ei tulnud keegi selga. Jõudsin märgata, et üks kukkunuist oli Tartu Velo klubi rattur. Pärast seda ei olnud enam vähimatki isu finišeerimisliigutusi teha. Lasin enne lõppu paar meest endast mööda ja kaotasin paarikümne meetriga ka Soonetsile. Tühja sest, peaasi, et elu ja täie tervisega lõpuni sain.

Diplomile trükiti aeg 3:22.54 ja koht 276. M45 klassis oli koht 14. Ma ei tea, ise ei oska selle kohta midagi arvata. Äkki mõni targem oskab?

Kuna ise ei kukkunud, võib öelda, et oli tore üritus. Ära ei väsitanud ega kurnanud. Sai võistluse ajal ka n-ö mängida, mida suusatamises ja jooksus näiteks mitte kunagi ei saa. Vähemasti minu suutlikkuse juures küll mitte.
******Pima County Courthouse, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Tartu rattaralli algus Tartus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Juhtgrupp Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattarallijad Lõuna-Eesti maastikul Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Art Soonets esiplaanil on jõudnud Kanepisse, fotol paremal paistab tema kannul Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattarallijad jõuavad Kanepisse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu rattarallijad Lõuna-Eesti maastikul Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 7: Rattur 10 km enne finišit Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Tartu rattaralli finiš Tartus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Eriti kõva finišispurt Tartu rattarallil - ratturi käes ja keha ona eraldunud jalgadest! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas tuleb rattarallil sõita?

Head kaasrallijad! Palun lugege lingitud artikkel läbi ja soovitage seda teistele ka - loodetavasti on siis homme meil kõigil turvalisem:

http://sport.postimees.ee/?id=452058

Pullerits: Kuidas rattaralliks vormi lihvida?

Kas olete rattaralliks juba tempotrenni teinud? Tartu Velo klubi ühes trennis koos kolme hea tuttavaga korra proovisin, aga olin esimene, kel jaks enne 5 km ketisuppi lõppu otsa tikkus saama. Järeldus? Tuleb veel harjutada.

Selleks, et harjutada, pole alati kolme meest vaja. Piisab autost ja abikaasast. Palusin möödunud pühapäeval, et naine istuks rooli. Meil on rattasõidu treenimiseks sobilik auto, Chrysler Pacifica, mis on esiteks piisavalt kõrge, teiseks parajalt lai ja kolmandaks suurte akendega, nii et selle sabas on hea läbi auto näha, mis ees ootab.

Nõnda me siis ühe tempotrenni tegimegi. Kiirus oli ikka üksjagu üle 40 km/h. Väga mõnus oli. Aga niipea, kui vahe pisut suureks lasin, jäin kohe maha. Siis oli tegu, et oma kiirust 40 km/h alla vedada ja järele jõuda. Ega jõudnudki. Kuid tuules 45 km/h-ga sõita - see oli nagu kuurordis. Vaat, milleks on vaja suurt autot, ja vaat miks on sigadus, kui mingid keskkonnakaitsefriigid nende vastu sõdivad. Kes korra suure auto tuules sõitnud, ei see enam väikse masina sappa taha ronida, eks ju?

Ja harjutamise tulemus oli teisipäeval kohe näha. Tartu Velo klubi trenniga Tallinna-Tartu maanteel enne raudtee ülesõidukohta teist finišit tehes avastasin end ootamatust olukorrast. Teadsin, et Tiksojal läheb vajutamiseks. Panin end vasakpoolsel tiival valmis, võtsin tasapisi kiiruse üles - ja järsku leidsin end grupi pea kõrvalt. Vaatasin nõutu näoga vedajaile otsa ja küsisin, kas finišeerimiseks ka läheb. Mehed naeratasid ja ütlesid, et palun väga, andku ma minna. Ei nad teinud nägugi, et neil kusagile kiiret oleks.

Sellise ootamatu lahkusega lõid nad mind loomulikult vedelaks. Ajasin jalamaid vastu, et ei-ei-ei, ega minusugune tšainik hakka nüüd neid ja nende plaane segama. Lasin jala sirgu ja vajusin tahapoole tagasi. Minusugusel ei ole siiski ette nähtud seal ees tegutseda, vaat veel, et saadan midagi fataalset korda. Aga siis spurtisid minust omakorda vasakult kaks noort sõidumeest.

Sekundi-poolteist kõhklesin, siis, kuna keegi teine ei reageerinud, otsustasin neile järele söösta. Andsin jalgadele tuld ning sain neile muudkui lähemale, peaaegu tuulde. Õla tagant tajusin, et keegi teine küll ei reageerinud. Lahtivedaja liikus minu arust vägagi hea tempoga. Veel kunagi varem polnud ma finišiheitluse alates nii heal positsioonil olnud.

Juba hakkas tunduma, et äkki saamegi eest. Kõrvad-silmad tajusid selgelt, et mul kedagi kannul pole. Kuid siis lasi lahtivedaja jala sirgu ja tõmbas kõrvale. Aga lootus polnud sellega veel ei kustunud. Mulle jäi ju üks noormees ikkagi ette. Lootsin, et ta pingutab edasi.

Kuid lootused ei täitunud. Peagi andis ka minu ees sõitnu alla. Ja kuna seejärel märkasin asfaldil enda ratta alla ilmunud varje - õhtupäike paistis otse tagant -, sai selgeks, et edasi pingutada pole mõtet. Sinna mu finiš läks ja jäigi.

Aga ma ei kahetse midagi. Vähemalt sai end proovile panna. Ja on ju vahva klubi ässade seas väikest (aga ainult väikest) segadust külvata. Oletan, et nad kõik tunnevad üksteist üksipulgi ja teavad, kes kunas ründab, aga kui keegi otsustab midagi ootamatut teha, siis see segab loodetavasti kaarte ning laseb tugevail end uues olukorras proovile panna. Muidu mängivad nad kogu aeg ühte ja sama mängu.

Ja ausalt öeldes see mulle rattasõidus kõige rohkem meeldibki, kui saab pedaali põhja vajutada ja kihutada. Igatahes usun, et rattasõidus võivad mu lootused lõpuheitluses kõrgele kohale jõuda olla hea õnne ja õnnestumise korral suuremad kui suusatamises või jooksus. (Ja halva õnne korral võivad tagajärjed olla mõistagi palju hullemad kui jooksus ja suusatamises, aga ärme sellest siin palju mõtle.)

Eile võtsin, muide, ühendust Andrus Veerpalu kaitsja advokaar Aivar Pilvega. Küsisin, kui palju läheb Veerpalule osutatav õigusabiteenus maksma. Mis te arvate, kui palju?
******Moepildi tegemine Tucsoni (Arizona) vanalinnas. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Chrysler Pacifica sobib kujult ja mõõtmetelt suurepäraselt jalgratturile tempot tegema. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Juristi raske töö: Aivar Pilv (vasakul) peab Veli Kraavi kohtuasja eelistungil siduma kingapaela samal ajal, kui ta süveneb kliendi muresse. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas mul lõpuks võita õnnestus?

Tiidrek Nurme, Eesti parim kesk- ja pikamaajooksja, üllatas mind mullu sügisel ootamatu küsimusega. Tegime novembri alguse ühel laupäeval ühistrenni, jooksime parajasti Emajõe ääres Jänese matkarajal, kui ta päris, kas olen Tartu Ülikoolis ka populaarne õppejõud.

Ma ei osanud midagi kosta, sest vastavad andmed puudusid. Kui arvestada, et kevadsemestril paneb mu raskele uudise sissejuhatavale kursusele ennast kirja üle saja noore, siis võiks ju uskuda, et vast kõige ebapopulaarsem pole. Aga arvestades, et tudengitel tuleb roppu moodi vaeva näha, et aine edukalt sooritada, siis võiks arvata, et ega ma kõige populaarsemate hulka kuulu.

Möödunud reedel sai Nurme küsimus faktidele tugineva vastuse.

Kuna vähestele on üllatus, et seltskondlikud massiüritused pole minu maitse, sain reedel vihje, et mul on tungivalt soovitav tulla õhtul kell üheks Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi üliõpilaste ja õppejõudude kevadgrillile Saksa kultuuri instituudi hoonesse. See, nagu aru sain, on selline vabamas õhkkonnas üritus. Vestlesin just Vanemuise teatrijuhi Paavo Nõgenega (õpib avatud ülikoolis) loomingulise kollektiivi juhtimise keerdkäikudest - ega te ometi arva, et ma ainult spordist huvitun? -, kui kõik paluti suurde saali. Seal, nagu selgus, hakati mõningaid auhindu jagama.

Tõepoolest, meenus, et olin minagi vastanud küsimusele, kes on olnud mu kursuse tublimad tudengid. Aga mida ma ei teadnud, oli see, et tudengitegi seas oli läbi viidud küsitlus, kes on sel õppeaastal olnud kõige vingem õppejõud. Ja tulemuste välja kuulutamisel selgus, et bakalaureuseastme tudengid olid kõige rohkem hääli andnud mulle.

Kas teist tõesti üritab mõni nüüd väita, et ma peaks varjama, kui hea meel mul selle üle oli? Loomulikult oli, ehkki pisut oli ka ebamugav, sest, nagu spordimehed teavad, pole ma võitmisega harjunud. Et kuidas siis olla ja mida öelda. Ja ausalt öeldes ei saanud ma aru, miks valik oli langenud just mulle. Olen ju iga neljapäeva hommikul punkt kell 8.15 kostitanud oma tudengeid kontrolltööga selle kohta, mida andsin neile eelmisel nädalal lugeda ja läbi töötada (rohkem kui pooled neist materjalidest on ingliskeelsed), lisaks olen nõudnud neilt iga nädal iseseisvaid kodutöid, mis pole sugugi kergete killast, ja hinnanud neid äärmise nõudlikkuse ja rangusega. Seetõttu, kui paari sõna ütlemiseks mikrofon ulatati, küsisin, et ega siin mingi eksitusega tegemist ole. Tudengitel on huumorimeel täitsa olemas - lähtudes nende reaktsioonist said nad minu naljast ja selle tagamõttest suurepäraselt aru.

Auhinnaks sain karika, millele oli isegi mu nimi peale graveeritud. Sellest saab rändkarikas. Uus traditsioon oli alguse saanud.

Tunnistan ausalt, et olin sellest võidust äärmiselt liigutatud. Ütlesin oma väikses tänukõnes, et ilmselt on see mu elu suurim võit. See pole liialdus. Jah, ma võisin küll võita aastaid tagasi Postimehe kevadpäeval Tartu raekoja platsil rohkem kui 5000-pealise publiku ees munakivisuusatamise võistluse Jaak Mae ja Raul Olle ja Andrus Veerpalu ees, aga too oli ikkagi šõuvõistlus, kus esmatähtis oli rahvale etendust pakkuda. (Olin ainus, kes munakivikattele kõhuli plärtsatas.) Seekordne auhind tuli aga ausa ja tõsise töö eest - ja see ei tulnud selle eest, nagu spordivõistlusel, kus iga võit on oma ego rahuldamine, vaid selle eest, et oled suutnud ka teistele oma tegemistega midagi anda. See, kui suudad teistele midagi pakkuda, toobki tegelikult elus suurima heameele.

Pärast, kui ametlik osa läbi, tulid mõned tudengid isiklikult kättpidi tänama. Üks, kellel, mäletan, oli mu aines üksjagu rabelemist, ütles otse, et hoidku ma samasugust nõudlikku joont edaspidigi, sest ega ülikool pea olema koht, kust kergelt läbi libisetakse.

Tuli meelde, et veel korra on suutnud tudengid oma toetusega mind üllatada. See oli aastaid tagasi, kui üks väliseesti tudeng hakkas minult saadud hinde peale protestima. Siis moodustati tema järeleksamiks uus hindamiskomisjon, mille üks liige, Eesti parima ajakirjandusõpiku autor, kirjutas oma hinnangus tolle järeleksami töö kohta, et see on okse. Ka ülejäänud kahelt hindajalt sai ta Fi. Aga too tudeng protestis ikka edasi, võttis isegi Tartu Ülikooli rektoril peahoone ees nööbist kinni, nii et kogu juhtum paisus pööraselt suureks, mille peale tollane teaduskonna dekaan ka pahaseks sai ning tudengi koostatud 17-leheküljelise protestikirja peale ütles, et tema arvates peaks üliõpilane selle koostamise asemel tegelema pigem õppimisega. Ja siis, nagu öeldakse, out of blue, koostasid minu juures vastava kursuse läbinud kuus eesti keelt mitteemakeelena kõnelevat tudengit, kes olid omal ajal näinud samuti hirmsalt vatti, aga asjadega siiski ilusasti hakkama saanud, omaalgatuslikult mulle pooleteise lehekülje pikkuse toetuskirja. "Olles selle kursuse läbinud, tunneme erilist uhkust ja mõistame, et see kursus on eriti väärtuslik nimelt sellel samal kujul, nagu ta on," kirjutasid nad kokkuvõttes. "Leiame, et just nimelt niisugused rasked, aga vajalikud kursused tagavad Tartu Ülikooli ajakirjandushariduse säilimise tõeliselt kõrgetasemelisena."

Mul on too kiri, mis psühholoogiliselt raskel ajal oli hindamatu väärtusega, siiani ilusasti alles. Reedel võidetud karika sättisin kodus teleri kõrvale.

Nii too kiri kui nüüdne karikas läksid sügavalt hinge. Ikka heas mõttes. Ja mitte üksnes seepärast, et spordis ei võida ma nagunii mitte midagi.
******Pima County Courthouse, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tiidrek Nurme veebruaris Tallinnas kergejõustiku kuldliiga etapil pärast Eesti rekordi uuendamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) intervjueerimas Tallinna Ülikooli teadurit Indrek Rannamad. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Milliseid süngeid mõtteid tekitab rattatrenn?

Viimasel ajal ei ole ma pidanud paljuks juriste appi võtta. Siis on ikka jalgealune kindlam. Kuid ega juristid hellita. Alustasid kohe pinnimisega. Ja teate, mis oli nende esimesi küsimusi mulle?

Aga vaat mis: millele ma sportimise ajal mõtlen?

Mis küsimus see selline on! Ma siis mõtlesin, et millele mõtlen. Enamasti arvutan - kui palju oli mingi lõigu või ringi aeg - ja püüan neid andmeid meelde jätta. Juristile igav ju. Ja sugugi mitte täielik tõde.

Küsisin siis juristidelt, kas võin Eesti kodanikuna ikka vabalt öelda, mida ma tegelikult mõtlen. Nad võtsid selle peale sahtlist põhiseaduse ja lugesid mulle vastava paragrahvi ette. Nüüd ma siis räägin, mida ma tegelikult mõtlen.

Näiteks mõtlesin kolmapäeval, kui sõitsin rattaga 40 km, mis moodi kajastab Eesti ajakirjandus Kevadtormilt minu vana hea allika räägitud intsidenti, kus president oli suunanud kahetorulise õhutõrjekahuri ühe oma lähikondse suunas. Tunnistan ausalt, et kuna ma relvasõber pole, ei jõudnud selle juhtumi tõsidus täiel määral minuni enne, kui juriidilisi nüansse hästi tundvad inimesed selgitasid mulle, et selline käitumine on täiesti lubamatu. Mõtlesin siis pedaalides tolle olukorra üle, nagu ka selle üle, mida rääkis üks kolleeg, et laskevõistlustel pidi koheselt diskvalifitseeritama igaüks, kes suunab toru kas või korraks sektorist välja. Mõtlesin ka sellele, mida küll võiks tunda ja mõelda Vahur Lauri, kelle käes pidi olema juhtunu kohta videomaterjal, ja mille kohta kuulsin, et teatud jõud olla astunud survesamme selle materjali redigeerimiseks. Tõepoolest, rattaga sõites, mis iseenesest on tüütu tegevus, on hea sellistele asjadele mõelda, eriti, kui oled sõitmas üksi.

Ja et juristidele ikka ausalt otsa vaadata, sest ega nad saa ju muidu vettpidavat nõu anda, kui ma nende eest asju varjan, siis rääkisin veel, millest olen mõelnud, ja nad lubasid, et needki mõtted ei ole seesugused, mida ei tohiks väljendada. Olen rattaga sõites mõelnud nende elukutse peale, ja seda küsisin ka täna neilt otse: kui advokaat läheb kaitsma kedagi, kes on toime pannud kuriteo, kas siis advokaat teab, et ta on seda teinud ja püüab musta valgeks rääkida, või tal ei ole selle kohta täit ja selget teadmist, mis tähendab, et ta ise ka ei tea, mida ta advokaadina ikkagi täpselt teeb. (Nii ja naa, vastasid mulle targad nõuandjad.) Näiteks need advokaadid, kes hakkavad kaitsma DSKd - kas DSK on neile ausalt ära rääkinud, mis seal New Yorgi hotellitoas toimus? Kui neil on aus ülestunnistus juhtunu kohta, siis kui nad proovivad DSKd õigeks rääkida, tegelevad nad lihtsalt alatu ja räpase sigadusega, aga kui nende klient ei ole neile rääkinud, mis seal toimus, siis sel juhul ei ole olukord põrmugi parem - nad on lihtsalt süüdimatud tööriistad oma kunde käes.

Aga nagu te aru saate, siis ei ole DSK küsimus siin tegelik teema. Tegelik teema, mille üle ma olen trenni tehes korduvalt mõelnud, on see, mida on ikkagi teinud need, kes on kokku pannud raporti, mis läheb 5. juunil tähtsa komisjoni ette. Ja ma olen mõelnud nii, et juhul, kui raporti koostamisel oma panuse andnud spetsialistid, kellest, nagu ma aru olen saanud, on enamik lugupeetud teadlased, on teadnud tegelikku ja ebameeldivat tõde, miks ikkagi kaks proovi tõid mõlemad ootamatu tulemuse, ja nad proovivad seda nüüd valgeks rääkida, siis nad tegelevad otse öeldes sigadusega ega vääri oma teadlase nime. Ja olen mõelnud, et juhul, kui nad ei tea tegelikku tõde, siis seda hullem - siis on nad ilmselt tegelenud raportit kokku pannes selle tulemuse pimesi kallutamisega soovitud suunas, sest on ju selge, milliseid tulemusi nad on pidanud saavutama. Olen mõelnud rattaga sõites, kas nonde tulemuste saavutamiseks on nad pidanud osasid tõsiasju teadlikult ignoreerima. Kui jah, olen mõelnud, siis ei vääri nad taas objektiivse teadlase nime, vaid nad on täitnud kõige jõhkramat tellitud ülesannet. Olen mõelnud - ja mis siin tegelikult mõelda, sest nii see on! -, et faktide väänamise ja selektiivse kasutamise eest annavad endast lugupidavad teadusringkonnad sellistele väänajatele ja manipuleerijatele ikka kõvasti-valusasti vastu pead.

Vaat siis, mis mõtted tulevad trenni tehes pähe.

Mõtlen, järelikult olen olemas, on öelnud Descartes. Seepärast ei saagi mõtteid keelata, sest see tähendaks inimese tapmist. Ja siis läheks tapjal ikka väga häid juriste vaja, et ise eluga halvast olukorrast välja tulla.
******
Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits pedaalimas Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Indrek Rannama (vasakul) tuleb Tallinna Ülikoolis oma laboris appi Priit Pulleritsule, et seadistada eelseisvaks suveks ja Tartu rattaralliks tema võidusõiduratast. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Indrek Rannama (paremal) arutab Tallinna Ülikoolis oma laboris Priit Pulleritsuga tema rattakinga klotsi asendi üle. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ratas rattaralliks häälde saada?

Eelmisel nädalal sai jälle üle tüki aja mehe moodi trenni tehtud - seitse tundi ja kolm minutit. Viimati tegin ajaliselt nii mahuka nädala jaanuari teises pooles. Ometi pole see 7:03 mul eelmisel nädalal mingi ületamatu näitaja. Näiteks tudengite tööde (üle 150) parandamisele (ja kommenteerimisele ja hindamisele) kulus 8:53. Seda kõike lisaks põhitööle Postimehes. C'est la vie! Aga me ei kurda ju, ega?

Nende pisut rohkem kui seitsme tunni jooksul väntasin maanteel 204 km. Ja midagi ei ole öelda: jalgrattasport on mugavusala, sest kui ma oleks ajaliselt poolgi nii palju jooksnud, oleks mul jalad, arvestades varasema igasuguse erialalise trenni puudumist, kindla peale lootusetult valusaks jäänud. Aga nüüd polnud neil häda absoluutselt midagi. Milles trikk?

Äkki on trikk osalt selles, et kuna spordis pole teatavasti pisiasju - mille pideva rõhutamise eest suur tänu Mati Alaverile -, siis käisin oma Scotti rattaga Tallinna Ülikooli teaduri ja 5. kategooria rattatreeneri Indrek Rannama laboris. Rannama kirjutab doktoritööd (vau!) jalgrattasõidutehnikast, aga sellegipoolest leidis aega, et näidata üksipulgi, kuidas ratast tuleb seadistada. Järgnev tema räägitu kokkuvõte, aga kes tahab oma sõiduasendit ikka nii korralikult paika timmida, et keha tõepoolest sõites valusaks ei jää, peab oma rattaga tema juurde minema.

Vaatasin tema laborit - uskumatu, mida ikka nüüdisajal tehakse. Rannama näitas oma ekraanil ratturi kolmemõõtmelist kujutist, mida sai iga nurga alla keerata, nii et täpselt oli näha, kuidas mingid liigutused käisid ja kuidas igasugused lihased töötasid. (Nüüd, Indrek Kelk klubist Tartu Maraton, ma arvan, et tean, kumb jalg sul kõvemini sõtkub!)

Muide, rattahuvilised, rattarallini on vähem kui kaks nädalat. On te ratas juba seadistatud?

Niisiis, Indrek Rannama nõuanded.

Millest alustada? Ühe võimalusena võib mõõta mõned ratturi antropomeetrilised näitajad, nagu kere pikkus (istuvas asendis häbemeluust nn rinnaku auguni), jalgade sisepikkus (ilma jalanõudeta, distants maapinnast vastu häbemeluud), reite pikkus (mõõta istuvas asendis kuni põlvekapslini) ja käte pikkus (õlaluu ülaservast rusikasse surutub kämbla kaugeima nukini). Nende alusel saab arvutada esmased mõõdud, mida hiljem võib vastavalt enesetundele kohendada, kuna lisaks kehaosade pikkusele mõjutab sõiduasendit tugi-lihaskonna seisund, kasutatav sõiduvarustus, rattaga sõitmise eesmärgid ning rattasõidu treenitus. (Rannama mõõtmised tuvastasid, et mu jalad on pikemad kui tema keskmisel kundel, käed ja kere aga lühemad.)

Kingaklotsi asend – suure varba pöialuu asetsegu pedaali võlli tsentri kohal. Sedasi koormate vähem säärelihast ja vähendate ahhilleuse kõõluse ülekoormamise ohtu, lisaks paraneb nn pedaali juhtimine ehk jalalihaste jõu ülekanne pedaalile. Kui jalanumber on suurem kui 40, siis iga järgneva numbri kohta võiks nihutada klotsi veel 1 mm kinga suhtes tahapoole.

Klotsi nurk kinga pikitelje suhtes – vaadake, kuidas kõnnite: kui varbad keeravad astudes sisse- või väljapoole, peaks ka rattaking hoidma pedaalides vastavalt varbad sisse- või väljapoole. Lihtne katse klotsi õige nurga leidmiseks: seiske nii, et jalad oleks puusade laiuselt, ning laskuge kükki – selline jalalabade asend, mida võttes liiguvad põlved paralleelselt ja otse, ongi teie loomulik jalgade hoiak.

Sadula kõrgus – selle mõõtmiseks on vajalik määrata sadula referentspunkt ehk sadulas istumise koht, mis enamikul sadulatest asub tavaliselt sadula ninast 14,5-15 cm kaugusel. Greg Lemondi valemi järgi peaks distants sadula referentspunktist keskjooksuni olema 88,3 protsenti jalgade sisepikkusest. Teise valemi järgi peaks distants sadula referentspunktist pedaali tsentri kaugeima punktini sadulast olema vahemikus 107-109 protsenti jalgade sisepikkusest. Kolmanda, lihtsaima mõõtmissüsteemi järgi peaks sadulas istudes kannaga kaugeimale pedaalile toetuv jalg olema põlvest sirge, kuid sageli kipub sadul jääma seda meetodit kasutades veidi madalaks. Liiga kõrge sadul tekitab pingeid alaseljas ning suurendab survet istmikule, liiga madal sadul seevastu koormab üleliia põlvi ja vähendab pedaalile rakendatavat jõudu.

Sadula horisontaalne kaugus keskjooksust – laske sadula ninast nööri otsas raskus rippu ning mõõtke, hoides joonlauda maapinnaga paralleelselt, selle distants keskjooksuni. Antud näitaja sõltub reie pikkusest, kuid valdavalt jääb see vahemikku 5-8 cm. Üheks võimaluseks on jälgida, et vända eesmises horisontaalses asendis oleks põlve eesosa vertikaalselt samal joonel pedaali võlli esiratta poolse küljega. Kui sadul on liiga ees, toetute sõidu ajal liiga palju kätele ning tagaratta haakumine, samuti veoomadused libedal pinnasel vähenevad. Samuti on ratta juhtimine ebastabiilsem, kuna raskus on liialt palju esirattal.

Väntade pikkus – enamikul poes müüdavatel ratastel on vändad 17,25-17,5 cm pikad. Uuringud näitavad, et väntade pikkusega varieerides erilist võimsuse võitu ei saavuta.

Juhtraua laius – võiks olla võrdne õlgade laiusega või äärmisel juhul 1 cm kummastki otsast laiem. Kui juhtraud on liiga kitsas, surub see mõningal määral eest rindkere kinni ning sunnib sõitmisel küünarnukke väljapoole liikuma. Kui aga juhtraud on liiga lai, suureneb tuuletakistus ning väheneb grupis ohutu manööverdamise võimalus.

Juhtraua kõrgus sadulast – juhtraud ei tohiks asuda sadulast rohkem kui 12 cm madalamal. Madalamat ehk aerodünaamilisemat sõiduasendit on alati võimalik saavutada käsi käänarliigesest kõverdades, kuid mugavamat ja jõulisemat asendit liialt all asetseva leistangiga pole võimalik saada. Madala juhtraua korral peate sirgete kätega küünitama juhtrauani ning ülakeha pole sõites piisavalt vaba, mis omakorda vähendab ratta juhtimise täpsust ja suurendab ohtlikes olukordades reageerimisaega ehk kukkumisohtu. Lisaks saavad randmed sirgete kätega sõites maanteekonarustest liialt põrutada. Harrastaja leistang võiks paikneda sadulast 5-6 cm madalamal. Küünarliigesest kergelt kõverdatud kätega sõites peaks õlavarre ja kere vaheline nurk jääma alla 90 kraadi.
******
Z Mansion, 288 North Church Avenue, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Indrek Rannama (paremal) aitab Tallinna Ülikoolis oma laboris seadistada eelseisvaks suveks ja Tartu rattaralliks Priit Pulleritsu võidusõiduratast. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 2: Indrek Rannama mõõdab Priit Pulleritsu kere pikkust. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Indrek Rannama täidetud tabel Priit Pulleritsu isikuandmetega. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 4: Indrek Rannama mõõdab Priit Pulleritsu ratta sadula horisontaalset kaugust keskjooksust. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 5: Indrek Rannama (paremal9 mõõdab Priit Pulleritsu ratta juhtraua kõrgust sadulast. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas tõrjuda välismaa sportlasi Eestist?

Poleks osanud arvata - inimesed on ikka ettearvamatud, nagu näitasid ka aprilli alguse sündmused -, et kolme Etioopia jooksja saabumine Tartu nn jooksumaratonile üleriigiliseks teemaks kujuneb. Miks nad siia tulid, seda uurisin juba vähem kui tund pärast oma finišit Elvas treener Harry Lembergilt, kes aitas nad Otepääle starti tuua. Aga enne pean rääkima kõnest, mille tegi mulle täna olümpiavõitja Erki Nool. Ja see kõne näitab, et teema on tõesti aktuaalne ja üleriigiline.

Niisiis, helistas Nool ja tegi pikema jututa ettepaneku käivitada uus liikumine. Liikumised on ju meil nüüd popid, näiteks "Usume Andrus Veerpalu!". Noole kui vana isamaalase ettepanek oli ellu kutsuda liikumine, mis võitleb välismaa sportlaste Eestisse võistlema toomise vastu.

Et ettepanek jõulisemalt kõlaks, seletas Nool, peaks see mullegi meeldima, sest siis on ju vaja vähem trenni teha, aga suhteline tase ehk koht protokollis tõuseks. Igal juhul peaks vähem pingutama, väitis ta. "Muidu on muudkui pudru ja pulbrid," seletas ta, "raiskad neile tuhandeid kroone, aga siis saaksid Tartu maratonil ilma probleemideta kohe 50 kohta ettepoole. Igatahes oleks see palju efektiivsem metoodika kui näiteks epot tarvitada, võtaks vähem aega ja raha." Ta lisas, et selle ettepanekuga oleks pidanud juba varem välja tulema: näiteks Gerd Kanterile ei oleks tohtinud Virgilijus Aleknat Eestisse vastaseks tuua, sest leedukas võitis teda ju nii mitmelgi korral meetriga.

Nool lubas, et hakkab välismaa sportlaste Eestist tõrjumisega juba homme, s.o reedest, 13. maist riigikogus tegelema ning algatab selleks spordiseaduse muutmise.

Rääkisin täna Lembergiga pühapäeval finišialas räägitu veel kord üle, et kõik oleks korrektne - et ei oleks mingi omavahelise jutu rahva ette tirimist, vaid kõik oleks ametlik. Lemberg küsis minult, mis on spordi aluseks. Pakkusin, et äkki areng. Lemberg ütles, et konkurents. Ehk kui ei ole konkurentsi, siis ei ole ka arengut. Kui aga Eesti sportlased areneda ei taha ja välismaa sportlaste konkrentsi kardavad, siis võivadki nad jääda endale vastu rinda taguma, lisas ta. Ja tõi paralleeli Klubi Tartu Maraton rattavõistluste ja suusamaratoniga, mida üldiselt loetakse ju nurjunuks, kui raja tagant tuleks vähe osalejaid.

Sedapuhku on aga mingid anonüümsed jooksjad - kas teil ei saa sellest anonüümitsemisest juba villand? mul küll - tõstnud hädakisa, et välismaalased viivad nende auhinnaraha minema. Lemberg kostis seepeale, et nii kõva tasemega Etioopia jooksjaid, nagu võis kohata pühapäeval Otepää ja Elva vahel, peaks Eesti inimestel olema suur asi näha. Liiati, lisas ta, on rahaliselt soodsam tuua konkurendid mujalt maailmast siia, kui viia Eesti jooksjaid siit mujale maailma maailmatasemega sportlaste vastu võistlema. Tõepoolest, ükski Eesti jooksja pole minu teada nii tugev, et võiks stardinaha nõuda.

Tagatipuks on raske vaielda vastu Lembergi räägitule, et igasugused metsa-, maantee- ja järvejooksud ning muud mittestandardse pikkuse ja reljeefiga üritused ei peegelda Eesti jooksjate tegelikku taset. Taset näitab ikkagi see, mis ajaga nad läbivad 1500, 5000 või 10 000 meetrit. Seega, järeldus: mingite rahvajooksude põhjal otsustada, kes on kui kõva jooksumees, on tühi töö ja vaimunärimine (minu sõnad).

Etioopia jooksjad ei lähe Eestist edasi siiski Riiga, nagu algul teatati, vaid Göteborgi, kus toimub tugevama tasemega poolmaraton kui Läti pealinnas. Nende tulek Eestisse, kinnitas Lemberg, tõi neile rohkem kulu kui tulu. Ehk jättis nad rahaliselt miinusesse. Eesti jooksu oli neile ilmselt vaja järgmiseks stardiks valmistumiseks. Et Göteborgis tõeliselt tugevas konkurentsis juba tõeliselt suurt raha noolida.

Eesti jooksjad, kui nad ennast tugevaks peavad, võiks minna etiooplastele Göteborgi konkurentsi pakkuma. Ja kui nad on tõeliselt tugevad, siis teeniks nad seal ajaliselt mõnevõrra lühema pingutuse eest märksa rohkem, kui nad teeninuks võidumehena Elvas.
******Pima County Courthouse, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kaks Etioopia esindajat on Tartu jooksumaratonil eestlastest pikalt lahti rebinud. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu jooksumaratoni võitjate autasustamine: kaks esimest kohta kuuluvad etiooplastele, kolmandal astmel seisab Keio Kits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Eesti harrastusjooksjad Tartu jooksumaratonil esimese toitlustuspuntki eelsel tõusul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks Tartu nn jooksumaraton tuleb likvideerida?

Rahvaspordiüritus peab ju tervislik olema, eks? Kahtlemata, siin pole midagi vaielda. Aga kas Tartu nn jooksumaraton on tervislik? Absoluutselt mitte.

Täna on juba kolmas päev pärast võistlust ja jalad on endiselt valusad. Eriti reielihased. Eile pidin Tallinnas läbima jalgsi korduvalt pikki vahemaid, näiteks Ülemiste keskusest kesklinna Postimehe toimetusse. (Käi jala, ütleb loosung, ja õigesti ütleb.) See oli ikka paras katsumus. Jalgu pidi hoidma põlvest sirge, põlvest ette kõverdada oli väga valuline. Kui varahommikul Tartus koeraga välja läksin, olid jalad algul põlvedest nii ebastabiilsed, et kuku või pikali. Trepist alla minek nõudis vaimujõu ja kannatusvõime tohutut mobiliseerimist. Kui õhtul kella 19 bussile läksin, olin hiljaks jäämas ja pidin laskma pisut kand-ja-varvas - see oli võimatuvõitu. Reied ei pidanud pitsitavat koormust vastu.

Jah, teine päev pärast võistlust, nagu öeldakse, on kõige hullem. Võistlusjärgse päeva hommikul polnud vigagi, aga istuv töö tegi ilmselt õhtuks oma - päeva lõpus püsti ja liikuma saada oli ikka paras ettevõtmine. Õhtupoolikul mõtlesin, et ajan jääkaineid jalgades veidi ringi ja läksin rattaga sõitma. Tegin kergelt kerides 40,3 km 1:30.55ga ehk 26,5 km/h - aga hommikuks oli tunda, et polnud see aidanud tuhkagi. Täna on kangus ja valu veidi järele andnud, aga mitte sedavõrd, et võiks muretult liikuda.

Kui minusugune on Tartu nn jooksumaratonist sedavõrd sandistatud, et eile hommikul oli kodus tegu taburetile astumisega, et lahti tulnud suitsuandurit lae alla kinnitada, siis kuidas võis pühapäevane võistlus mõjuda palju väiksema treenitusega inimestele? Kohutav mõeldagi.

Arvestagem ikkagi seda, et nagu keegi märkis - ja raske on sellele vastu vaielda - , et kahe kuu jooksul enne Tartu nn jooksumaratoni läbitud kilomeetrite poolest võisin ma tavaharrastajate hulgas olla esikümne mees. Arvestagem ka seda, et mul on piisavalt pikk jooksustaaž. Ärgem unustagem ka seda, et varasemate aastate valusad õppetunnid on mind õpetanud lihaste eest korralikult hoolitsema. Venitan põhjalikult enne ja pärast trenni, samuti tegin viimastel nädalatel pidevalt koduste vahenditega veemassaaži.

Samuti tegin pärast võitlust kõik, et lihased valusaks ei jääks. Isegi Allan Oras märkas seda ja tuli kiitma, et mu võistlusjärgne tegevus oli äärmiselt professionaalne. Et tegin lõdvestusjooksu peale ja venitasin lihaseid. Loomulikult jõin suures koguses Ain-Alar Juhansonilt saadud taastusvedelikku. Mida veel? Kui väidate, et ma pidanuks kohe massööri käte alla heitma, siis ärge kaotage reaalsustaju - isegi kui ma oleks selle ettevaatusabinõu peale mõelnud, siis kui paljudel neist tuhandetest jooksjatest olnuks pühapäeval samuti võimalik massööri abi kasutada?

Arvestagem ka seda, et ma ikka veidike tean, mida pärast võistlust on vaja teha, et lihased haigeks ei jääks. Aga kes on õpetanud neid sadu ja võib-olla tuhandeid, kes sellest midagi ei tea? Muidu igati eeskujulikult korraldatud üritus jätab ses suhtes palju soovida, et kui võistleja on saanud üle finišijoone, on saanud medali kaela ja veepudeli kätte (miks peab tavalist kraanivett pudelites jagama?) ja riidepambu näpu otsa, siis sellega on korraldajad oma käed puhtaks pühkinud ja missiooni lõpetatuks lugenud. Et vaadaku inimesed, kellest enamikule on 23 km aasta pikim ja raskeim võistlus, kuidas nad omadega ise edasi hakkama saavad.

Pärast lõpetamist inimeste lihashoolduse unarusse jätmine on korraldajate poolt seda kummalisem, et soojendusele vaevuvad nad tähelepanu osutama küll. Aga andke andeks, kuid minu arvates on tegu pseudosoojendusega. Kõik need kilkavad aeroobikatreenerid ja tantsutüdrukud, keda aastate jooksul enne starti laval vehklemas nähtud, ei tee minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt küll selliseid harjutusi, mis eesootavat katsumust arvestades kuidagi kasuks tuleksid. Nende keksimine ja hüplemine ja viibutamine ei käi kuidagi kokku sellega, et vaja on hoopis staatilisi pikki venitusi. Vabandust, kui paistan liiga kuri, aga milleks seesugune tsirkus?

Selle asemel võiks finišialas oodata võistlejaid inimesed, kes oskavad professionaalselt ette näidata, kuidas teha lõdvestust, mis moodi ennast venitada ning samuti anda nõu, kuidas toimida järgmistel päevadel. Praegu on tulemus selline, et rahvaspordiüritus paneb sadade inimeste enesetundele ja elukvaliteedile mitmeks päevaks tugeva põntsu.

Ja üleüldse, miks peab Tartu nn jooksumaraton nii pikk olema? 23 või 23,4 km, mis iganes see õige pikkus on - see on ju absurddistants! Oleks see siis vähemalt poolmaraton. Aga mida on kellelgi peale hakata 23 või 23,4 km ajaga? See ei ütle mitte midagi. Ja kui see on isegi minusugusele treenitud inimesele kurnavalt pikk, siis mida me vähem harjutanutest veel räägime... Miks peab jooksma just Otepäält läbi metsade Elvasse? Mis see Tartu siia ürituse nimetusse puutub?

Minu ettepanek on järgmine. Toome selle võistluse Tartusse, nagu on Tartu rattaralli start ja finiš Tartus, ning lühendame inimeste tervise säästmiseks distantsi. Näiteks 10 km peale. 10 kilomeetriga saaks kenasti nii Tartust läbi joosta kui Tartule ringi peale teha. Ja kui palju oleks raja ääres vaatajaid ja ergutajaid! Otepää-Elva jooks toimub igavas ja inimtühjas üksinduses. Liiati on 10 km palju kiirem jooks, ja mida kiirem, seda vahvam ju, ning ka palju rohkematele jõukohane. Osalejate arv läheks kohe suuremaks, korraldajate logistikakulud peaks ka kahanema. Ja ma ei usu, et Tartu linnaisad võiks olla nii rumalad ja hakata pühapäeval takistama suure jooksuürituse läbiviimist ettekäändega, et see segab linna elurütmi. Sest sellest võiks saada ikkagi Tartu suurim üritus.

Korraldajatele aitäh tehtu eest, nüüd on aeg kreatiivsemalt ehk loomingulisemalt edasi mõelda. Et puudujääke kõrvaldada ja areneda.
******

Convention Center, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tartu jooksumaraton niidab finišis jalust isegi tugevaid jooksjaid, nagu kolmanda koha saanud Keio Kits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tavaliselt inimesed Tartu jooksumaratoni alguses - praegu tundub kõik lihtne. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jooksjad lähenemas Tartu jooksumaratoni esimesele toitlustuspunktile. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Nii viiakse Tartu jooksumaratonil läbi soojendust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (vasakul) vahetamas pärast Tartu jooksumaratoni muljeid Ain-Alar Juhansoniga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti parima suusataja?

Ma ei saa aru, mis probleem mul selle Tehvandi suusastaadioniga on. Kui lõpetasin eilseks Tartu nn jooksumaratoniks soojendust ja pärast kolme rütmijooksu käigule üle läksin, tikkus veri taas peast kaduma ja silme eest mustaks tõmbama. Ometi olid nii soojendus kui lahtijooksud olnud üksjagu rahulikud. Olen aastatega saanud selgeks, et siis tuleb kohe endises tempos liikumist jätkata. Kuid nondest paarist sekundist piisab, et enesetunne veidi ebalevaks, segaseks ja pehmeks teha.

Stardi eel kohtasin mootorratturi tunkedes peakorraldajat Indrek Kelku. Ta pistis tervituseks käe pihku ja avaldas ilmselgelt Tartu suusamaratonile viidates arvamust, et täna on ka ikka hirmus külm. Ei, täna on just minu ilm, soe ja päikseline, vaidlesin vastu. Mul ei jagu nii palju nahaalust energiat, et kulutada seda veel külmas keha soojaks kütmisele.

Kui esimesse stardigruppi sisenesin, vaatasin kohe enda ümber ringi. Ja märkasin kaugemas servas triatleet Ain-Alar Juhansoni. Ta oli mulle nädal tagasi öelnud, et läheb jooksma nelja minutiga kilomeetri kohta. Teades, et tikun algul kiirusega üle pakkuma, sättisin end kohe Juhansoni kõrvale. Igaks juhuks uurisin üle, millist tempot on plaanis hoida. Jah, ikka 4 min/km. Olin sisimas plaaninud pisut aeglasemini alustada, aga kuna kedagi teist endale jäneseks ei leidnud, siis otsustasin Juhansoni õla taha hoida. Liiati on ta minust üksjagu kogukam, mistõttu lootsin esimesel kilomeetril saada tema selja taga ka tuulevarju.

Harry Lemberg oli mulle korduvalt rõhutanud, et tähtis on säilitada kergus ja värskus. Seda ma algul tundsingi. Tunne oli koguni selline, et võinuks veelgi kiiremini joosta. Käik või kaks olid selgelt varuks. Aga polnud mõtet tormata. Jälgisin teisi. Oma imestuseks märkasin, et tõusudel liigun paljudest koguni kiiremini ja kergemini. Äkki on põhjus mu pisut rohkem kui 70-kiloses kehakaalus, mõtlesin.

Kui umbes kolm ja pool kilomeetrit joostud, küsisin Juhansonilt, kui kiire tempo on. Ta vastas, et kaks viimast kilomeetrit on olnud keskmiselt 3.45ga. "Kurat, kiire ju!" hüüatasin selle peale. Mille peale keegi grupis märkis, et vähemalt kolmandik meie pundist kustub enne lõppu kindlasti ära.

Viimased kerged sammud tulid siis, kui maanteelt ära paremale mäkke keerasime. Keegi ergutas Pait Hirve, mis oli märk sellest, et algusosa olin läbinud hea hooga. Siis teatas keegi, et koht on umbes 75. Kas tõesti juba nii ees, imestasin.

Aga siis tuli raja kõige vastikum osa. Lahtine pinnas; pehme pinnas; tolmav põld; ebatasane pinnas, tõusud. Kui esimesse TPsse jõudsin, oli juba päris raske. Vähemasti oli toitumistaktika paigas: 500 meetrit enne iga TPd võtsin Dexali geeli (kolm neist olid teibiga pükste vahel, üks rinnanumbri all) ja TPs tops vett peale. Esimene geel kleepus suhu, ei tahtnud kuidagi alla minna, ajas isegi läkastama. Tundsin, et tempo on väga alla kukkunud. Juhanson oli selleks ajaks juba silmist kadunud. Kui pärast TPd tuli liivane laskumine, ei jäänud palju puudu, et mind oleks tagatipuks jalust joostud. Kellegi jalg läks minu selja taga vastu minu jalga, nii et lõi mu tagumise jala esimese taha ja vaid tagajooksja suur abivalmidus ning reageerimiskiirus, kui ta mul käest kinni haaras, hoidis ära näoli kukkumise.

Mäletasin juba eelmisest kevadest, et too metsavaheline lõik oma ebatasase maastiku ja pinnasega ei sobi mulle. Tundsin, et jalad on nõrgaks jäänud ning seetõttu lasin tempo nimme mõneks ajaks alla. Oli selge, et vajan taastumisperioodi. Ridamisi joosti mööda. Üks suvesärgis noormees küsis, kui mulle metsa vahel kõrvale jõudis, kas jooksen fartlekki. Ei jookse, vastasin. No jõudu siis, lausus ta ja läks oma teed.

Selleks ajaks olin aru saanud järgmisest, mida kinnitas ka edasine jooks. Vastupidavust on mul piisavalt, sest kui kuulasin, kuidas hingavad paljud need, kes minust mööda jooksid, siis meenutasid nii mitmedki neist auruvedurit. Endal püsis hingamine kogu aeg selline, et võiks või juttu rääkida. Seega, hingamise ja usutavasti ka vastupidavuse taha asi küll ei jäänud. Aga probleemiks ostutus see, mis on mu nn ahhilleuse kand olnud kogu elu: vähene jõud, üldkehaline nõrkus. Ühelt poolt on see füsioloogiline eripära, teisalt aga hilise spordiga alustamise (ülikooli esimesel kursusel) tagajärg - lapsepõlves jäi vajalik töö tegemata. Nüüd oli selgelt tunda, et jalgades pole lihtsalt piisavat jaksu, mis krossijooksus on aga eriti otsustav. Usun, et oleks tegu olnud puhtalt maanteejooksuga, oleks mul palju kergem minek olnud.

Pärast teist TPd, kui sai metsa vahelt ja viletsatelt külavaheteedelt paremale kruusale, läks samm kohe palju paremaks. Hakkas kergem: sile pinnas, sirgjooneline liikumine. Ajaloolane Pärtel Piirimäe jooksis küll mööda, aga kahe kilomeetri jooksul teisi möödujaid eriti polnud. Püsisin kenasti teiste tempos. Sirge kruusatee lõpus loeti mulle kohaks 117. Mis seal siis ikka, saja sekka pole ka seekord asja, võtsin teadmiseks.

Üllatas aga see, et rajal oli igasuguseid kummalisi sitkeid mehi. Nagu too suvesärgis noormees, kes oli kõige ebasportlikuma riietusega jooksja, keda nägin, aga liikus mõnuga. Siis noormees, kes selgelt liipas ühte jalga, aga läks samuti mööda. Vähemasti kaks meest kurtsid, et neil kõvasti pistab, kuid ega see takistanud neil minust kiiremini jooksmast. Samuti tunduvalt lühemad ja jässakamad tüübid, aga kulgesid puhkides nagu auruvedurid. Üks pikk noormees, kes mulle 10 km enne lõppu kõrvale võttis, pajatas pika loo, kuidas ta oli just eel-ERNAlt tulnud, üle 80 km läbinud, hommikul nõelaga villidest vett välja tõmmanud, ja nüüd võttis minust möödudes eesmärgiks, et saada saja sisse. Ja loomulikult Tartu kolmikõed Luiged, kellest Otepää piiril mööda jooksin, ja kellest üks minust peagi metsa vahel möödus - aga millal kaks ülejäänut mööda läksid, seda ma ei märganudki, kuid protokollis olid nad igal juhul pikalt eespool.

Umbes 8-9 km enne lõppu möödus mitmekülgne Sulev Lokk, kes kiitis, et tal on kõige kergem Tartu jooks. Vastasin, et mul ka. Ja ega ma valetanud. Sest eelmise aasta jooks oli ikka hirmus raske ja kurnav ning seekordne, kuigi jalgades puudus jõud, ei valmistanud vähemasti sisemisi piinu. Aga üle ponnistama ei hakanud, hoidsin tunnet, et oleks sisemist varu. Pealegi, isegi kui vastupidavus ja hingamine oleks lubanud kiirust tõsta, siis pidasin targemaks jalgu säästa, sest lõpp võib ju vägagi raskeks minna.

Meeldiv oli see, et rajal leidus nii palju inimesi, kes mind nimeliselt ergutasid. Suur aitäh neile kõigile! Näiteks prouale poolel distantsil ja suusakoondislasele Karel Tammjärvele Elva jõe ületamisele järgnenud tõusul. Avanenud sirgel paistis pikk rivi jooksjad. Üks pikk noormees sörkis vastu ja soovitas kiirust juurde panna, sest ees olla väga kustunud ilmega võistlejad. Enne oli aga vaja tõusust taastuda. Siis hakkasin tasapisi juurde panema. Vaatasin, et aegamööda jõuangi eesmistele lähemale. Aga vahemaa vähenes väga visalt. Kuid vähenes siiski. Mõne koha vist parandasin.

Ometi tuli tagantpoolt veelgi kiiremaid mehi. Tõepoolest, viimased poolteist kilomeetrit tikkusid jalad tuntavalt raskemaks minema. Aga siis tuli tsikli peal operaator, kes minu ja lähirivaalid objektiivi püüdis. Ei saanud ju kaamera ees kustuma hakata.

Kui ühtäkki, umbes 400 meetrit enne lõppu tuli selja tagant suusataja Vahur Teppan, kes möödus meeletu tempo ja kauni sammuga - põlved tõusid ja säär töötas pikalt. Ilus vaatepilt! Kolmsada meetrit enne lõppu läks mööda ka üks lokkispäine noormees. Teppanile polnud mul midagi vastu panna, aga too tundmatu nooruk ei teadnud ilmselt, milleks keegi Priit Pullerits lõpus, hoolimata kangetest ja pehmetest jalgadest, võimeline on. Eelmine aasta, kui olin läbi nagu Läti raha, ju näitasin seda, mida viimasel 200 meetril teha võin, kui tuiskasin mööda minust vähem kui kilomeeter enne lõppu möödunud solaariumitšikist ja veel kahest meesjooksjast.

Nüüd oli mul samasugune plaan. Kui lõpusirge eelsest mäest, mille kurvis oli 200 meetri märk, rahulikult üles sain, vajutasin kergel laskumisnõlvel maksimumkäigu sisse. Oi, kuidas mulle meeldisid need viimased 200 meetrit! Lokkispäine noormees oli vaat et 15 meetrit minust ees, aga ma ei kahelnud hetkekski, et ta kätte saan. Panin hambad risti ja muudkui vajutasin. Märkasin, et isegi tsiklimees pidi käiku vahetama ja gaasi kõvasti juurde keerama. Lokkispäine noormees proovis mu spurdile küll reageerida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tal polnud mingeid šansse.

Alles hiljem sain teada, et too lõpuspurt oli riiklik-rahvusliku tähtsusega. Lokkispäine noormees oli nimelt lätlane.

Aga see polnud veel kõik. Kui Teppanile võimsa lõpu puhul tunnustus avaldatud, märkasin 40 sekundit pärast enda finišeerimist, et üle lõpujoone jõudis ka Oslo MM-võistlustel suusasprindis kuuenda koha saanud Peeter Kümmel, möödunud hooaja tulemuste järgi Eesti parim suusataja. Pani lõpetamise järel käed kurnatusest põlvedele, siis ajas mõne aja pärast selja sirgeks, vaatas meetri-pooleteise kauguselt korraks minu suunas - ega öelnud sõnagi. Astus minema. Huvitav oleks teada saada, mida ta küll mõtles. Et kuidas küll võis ta minusugusele amatöörile kaotada? Ise mõtlesin järgmist: olen võitnud Andrus Veerpalu, Jaak Maed, Aivar Rehemaad, Raul Ollet, Priit Naruskit, Pavo Raudseppa - ja nüüd siis ka Peeter Kümmelit. Mida sa, hing, veel võid ihaldada? Lisaks sain jagu Barcelona olümpial jalgratturite grupisõidus 9. koha teeninud Raido Kodaniporgist.

Aeg muidugi hämmastas - 1:39.42 oli tervelt 56 sekundit aegalsem kui mullu - mullu, mil võistlus kujunes hirmus raskeks. Aga hiljem kuulsin, et Eesti üks paremaid harrastussportlasi Rait Pallo Swedbankist oli oma eelmise aasta ajale jäänud alla tervelt kolm minutit. Ja et saja sekka tulekuks piisas sedapuhku kaks minutit kehvemast ajast kui möödunud korral. Kas tõesti tugeva tuule süü? Ise ütelnuks küll esimese hooga, et aasta ja minut - ehk saad aasta vanemaks ja kaotad automaatselt minuti. Mis minu iga arvestades - vähem kui kolme kuu pärast täitub 46 - oleks igati loogiline. Aga kui paljud teised kaotasid mullusega võrreldes veelgi rohkem, kas see tähendab, et kõigest hoolimata, vanust trotsides, võib rääkida ikkagi mingist arengust? Koht oli igatahes parem kui eelmisel aastal - 143. Mullu olin 156. Omavanuste seas oli tänavu Eesti seitsmes.

Pidasin pärast võistlust külaliste telgi ees nõu Lembergiga. Tema arvas, et algus oli kiire. Jah, sellele on raske vastu vaielda, kuigi proovisin tagasi hoida. Samuti pakkus Lemberg, et oleksin pidanud terve võistluseelse nädala puhkama. Sellele vaidlesin vastu, sest tunne oli ju algul meeldivalt kerge. Fakt on aga see, et füüsilisest jõust jääb jalgades puudu. Vastupidavuse ja hea baasiga seda ei kompenseeri. Samuti jääb puudu krossijooksu oskustest ja kogemusest. Ja 23 km on minu jaoks ikka liiga pikk maa. Ei maksa unustada, et olin nooruses, ülikoolis, ikkagi keskmaajooksja, kes suutis vastu pidada 800 meetrit, kellele 1000 meetrit venis juba pisut pikaks, 1500 meetrit oli juba suur kannatus ning 3000 meetrit hoopis ülejõukäiv. Arvan, et kui võistlus oleks maanteel ja mitte pikem kui 10 km, oleks ma kindel esisaja kandidaat. Aga pühapäevane võistlus oli 23 km maastikul ja seetõttu oli tulemus selline, nagu ta oli.

Ent mitte kõige hullem. Kui pärast võistlust koos Art Soonetsiga, kes kaotas oma haiget põlve hoides mulle 20 minutit, pannkooke maasikamoosiga sõime ja - mis siin salata, varem või hiljem tuleks see nagunii välja - külma õlu peale jõime (janu oli suur ega tahtnud kuidagi kustuda), märkasin külaliste telgi ees Tartu Velo klubi mehi, kellest vähemalt kaks ei olnud seda jooksuvõistlust küll läbi teinud, aga said ikkagi korraldajate pakutavatest tasuta hüvedest osa. Miks, ei oska vastata. Kuid ütlesin Soonetsile, et lähen ja õrritan veidi Velo klubi mehi, rattaralli ju peagi tulemas.

Istusin Andres Kulbini kõrvale, kes kolmest ainsana oli nn jooksumaratoni läbi teinud, ja küsisin varjamatu enesekindlusega, et ega ma vist kaotanud mitte ühelegi Velo klubi mehele. Kulbin hakkas kohe raalima. Pakkus, et äkki plastpõlvega Arvi Suurpere oli siiski minust kiirem. Aga ta on ju suusataja, protesteerisin, mitte jalgrattur. Ei, ta on meie klubi liige, teatas Kulbin. Kuid ega see teda päästnud. Selgus, et Suurpere oli alles kolmandas sajas.

Küsisin siis Velo-klubilastelt, kas võin uuest nädalast hakata nendega koos trennis käima. Võib ikka, vastasid nad. Väljasõit on teisipäeviti ja neljapäeviti Tähtvere baasi eest kell veerand seitse. Aga hoia tahapoole, andsid nad igaks juhuks mulle nõu.
***
Vahva suusakonkurent Emeri Lepp tegi tubli analüüsi ja saatis sellised andmed mu jooksu kohta:
1. TP - 87., keskm km 3.48
2. TP - 113. (lõigul 153.), keskm km 4.12
3. TP - 124. (lõigul 160.), keskm km 4.25
4. TP - 135. (lõigul 188.), keskm km 4.33
5. TP - 138. (lõigul 185.), keskm km 4.43
F - 143. (lõigul 191.), keskm km 4.21

Aitäh, Emeri! Mida me siit nüüd näeme? Näeme siit selgelt, et pärast teist TPd algas jooks sellise tempoga, et seda on raske jooksuks nimetada. See oli sama hästi kui mugavustsoonis treeningjooks. Näeme seda, et kui ma algul oleks saanud tempomeistri, kes oleks hoidnud kiirust 4.05-4.10, oleks tulemus tulnud ilmselt hoopis teistsugune, kui see tegelikult tuli. Niisiis, ei ole vaja niivõrd rohkem trenni teha, kui targemini joosta. Sellise tempojaotusega nagu eile pole ime, et minusugune endine keskmaajooksja kaua ei kestnud. Ainus järeldus: kui seda võistlust veel kunagi kaasa teha, siis tuleb algul tempot palju paremini sättida. Oleksin sedapuhku pidanud hoidma Tarmo Mõttuse (4.05) taha (nagu hoidsin tema taha mullugi, aga siis oli ta hoopis teise kiirusega alustaja). Kui ma ükskord selle alguse ka korda saan, siis arvan, et teen jooksu, milleks võimeline olen. Seni, kui ei saa, kõrvetan iseennast.
******Barrio Historico, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Riho Lüüs. Tema pilte saan täna õhtust näha aadressil: http://gallery.me.com/rixratas
Foto 2: Kaks Etioopia jooksjat teevad Tartu jooksumaratonil eestlastele ülejõu käivat tempot. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Jalgrattur Sigvard Kukk lõpetas Tartu jooksumaratoni 95. kohaga. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Janek Leer (ees) ja Märt Küüt Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 5: Keio Kits, Tartu jooksumaratoni kolmas lõpetaja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jooksjad Tartu jooksumaratoni finišisirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits (esiplaanil) poseerimas pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist koos alguse tempomeistri Ain-Alar Juhansoniga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist telekaamerate piiramisrõngas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis tulemust lubab pühapäeval viimase aja treeningtöö?

Eile lõin arvud kokku: märtsi teisest dekaadist alates on jooksukilomeetreid kogunenud 409. Ei tea, kas see on nüüd piisav kogus, et suuta Tartu nn jooksumaraton läbi joosta?

Selle nädala tegemisi on juhtinud Heiki Tuul, kes minust kaks aastat nooremana oli koolipõlves Eesti lootustandvamaid pikamaajooksjaid, kuni elu ta muudele lainetele tõmbas. Olles talle kümmekond päeva tagasi andnud ülevaate, mida seni teinud olin, ja küsinud nõu, kuidas peaks viimase nädala harjutama, vastas ta:

"Igatahes hullumeelne, milliseid koormusi talud. Oleksid ikka pidanud tippsportlaseks hakkama, kuna ainuke eeldus ehk tervis on sul olemas.
Juhul, kui vastu pead (mina ei vastuta), tee pärast pühapäeva:
E puhkus või soojas 32-kraadises vees ligunemine
T kross 8 km
K tempokross 4 km (lõpus 300 m 75 % kiirusega)
N kross 6 km
R puhkus koos ligunemisega
..."

Laupäeva ja pühapäeva kohta andis ta samuti nõu, aga ärme torma sündmuste arengust ette.

Küsisin Tuule koostatud plaani vaadates, et on see ikka järeleproovitud variant. Ta vastas:

"Minu plaan ei saa asja halvemaks küll teha. Garantiid ei anna - sind hoiab elus kõva suusabaas, kuid kaua sa sellise intensiivsusega jätkata ei suuda. Kas hea ajakirjanik on see kes kirjutab kiiresti ja palju või see, kes kirjutab läbimõeldult ja hästi?"

Töökohustuste tõttu pidin teisipäevase krossi tegema esmaspäeval. Teisipäeval oli puhkus (s.t Tallinnas käik). Kolmapäevase tempokrossi kohta raporteerisin Tuulele:

"Eile tegin 4 km tempokrossi, Tähtvere pargis kolm ringi kokku 15.41ga. See ring on 1,35 km pikk. Oli jahe ilm, jooksin pikas dressis, eriliselt head minekut polnud, pidin end tagant sundima. Tundub, et jahe ilm mulle ei sobi, aga õnneks lubab pühapäeval kuni +19 kraadi. See oleks hea. Püüdsin küll rahulikult alustada, aga ikka vist sai kiire. Ringide ajad olid 5.09, 5.17 ja 5.15. Kuidas leida algul õige tempo?"

Tegelikult tollal, kui ma Tuulele raporteerisin, ei teadnud ma, et Tähtvere ring on 1,35 km pikk. Arvasin, et see on 1,25 km pikk. Täna hommikul mõõtsin aga rattaga täpselt üle. See tähendab, et esimesel ringil sain keskmiseks kilomeetri kiiruseks 3.49 ja kogu trenni keskmiseks kujunes 3.52/km.

Eile, neljapäeval, küsisin Tuulelt, kas 6 km jooksul on ikka mõtet. Või võib selle ära jätta ja teha pigem kaks puhkepäeva?

Tuul vastas: "Tee kindlasti 4-6 km enesetunde järgi hästi kergelt 6 min/km. Aitab paremini kui puhkamine jääke välja saada. Lõpus kõva võimlemine. Proovi dušši all lasta jala peale nii kuuma, kui kannatad, 30 sekundit ja siis täiskülma 5 sekundit. Tunned, kuidas jalad kergemaks lähevad." Ja lisas: "Kõik hea või halva oled juba ära teinud. Muuta midagi enam ei saa. Ära külmeta ja aidaku sind jumal."

Tegin 5 km, tõesti ligi 6 min/km tempoga. Vett lasin ka jalgadele nii, nagu Tuul soovitas. Aga kõva võimlemise unustasin. See-eest tegin korraliku sääre- ja reielihaste venitamise.

Öelge nüüd, mis tulemust on loota? Olgu lisatud, et kaarte tulevad segama kolm Etioopia jooksjat, kaks meest ja üks naine, mis tähendab, et enam-vähem kõik võivad heaga kolm kohta tahapoole võtta. Nende starti toojaks on Harry Lemberg. Lemberg on väärt treener. Näiteks Tuul ütles minu toimetatud ja üleeile ilmunud Maratoni teemaväljaandes Lembergi tutvustatud harjutuste kohta, et need on maailmatipp, lisades: "Kuna lapsed liiguvad vähe, siis areneb lihaskond (eriti ülakeha) ebaühtlaselt ja see omakorda põhjustab jooksmisel selja-, puusa- ja põlvevigastusi. Just need harjutused, mis tunduvad lihtsad ja on tüütud, peaksid olema kohustuslikud igas vanuses kõikide harrastusjooksjate treeningplaanis." Aga seda, et Lemberg mustad jooksjad meie kodusele rahvavõistlusele toob, ma küll sugugi heaks ei kiida, ja tuldvõtjatele olgu kohe lausutud, et küsimus pole jooksjate nahavärvis. Samavõrd ei meeldiks mulle, kui keegi tooks meie rahvajooksule tugevaid tegijaid ükskõik kust kohast, olgu Soomest, Lätist või Venemaalt.
******
Tucsoni kesklinn laupäeva hommikul, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits

Fotod 1 ja 2: Finišiheitlused jooksul ümber Viljandi järve. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto: Priit Pullerits lähenemas 2008. aasta Tartu nn jooksumaratoni finišile. Tulemuseks oli ajaga 1:37.13 63. koht. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics