Pullerits: Aeg asi tõsiselt kätte võtta

Vaat nii, sõbrad ja konkurendid! Nüüd tuleb hakata trenni ka ükskord tegema, tõsiselt ja täisajaga. Võtta end töölt vabaks ja asuda sügiseks põhja laduma, et siis sügisel asuda veelgi jõulisemalt trenni tegema - Mati Alaver, suusakoondise peatreener, ju armastab rääkida, kuidas sakslased, vähemasti võrreldes eestlastega, imelise intensiivsusega trenni teevad -, aga jõuliselt ei saa trenni teha, kui tugevat põhja pole all.

Seega siis: nüüd tuleb kuu aega pühenduda palgatööst väljapuhkamisele ja põhivastupidavuse arendamisele, sest eesmärgid on talveks, suusahooajaks, suuremad kui mullu. Mu jooksutreener koostab mulle kaheks nädalaks plaanid kaasa ja edasi harjutan Hiiumaal. Vaikuses ja meediakärast eemal.

Kui tagasi tulen, eks siis vaatame, kes on kui palju arenenud, eks, ja mis hoo ning ettevalmistusega sügisele vastu läheb. Sest sügisel läheb asi ikka väga tõsiseks. Mitte ainult spordirajal. Ka siin blogis, muide. Esiteks, Postimehelt on kuulda lubadusi, et me ühine spordiblogi restaureeritakse väljapaistval kohal, nagu see oli eelmisel talvel, sest see on ju ikkagi arvestatav sait, kust saada inspiratsiooni ja infot, on ju nii? Ja see oleks tööandjast lollus niisugune tõsiste sporditegijate kohtumiskoht netiuniversumis kusagile perifeeriasse tõrjuda, nagu seni on tehtud. Ning teiseks, koos Martiniga on meil plaanis siin palju huvitavaid tootearendusi (peab ju rääkima nn makrokeeles, et usutavana mõjuda) ette võtta.

Ärge siis ketsidel tahkuda laske, vaid tehke ikka korralikult trenni ja peagi näeme-loeme! Ja loomulikult võrdleme tulemusi - mille väärtus tuleneb treenitusest. Foto 1: Vaat, kuidas tuleb suvisel soojal ajal tõsiselt sporti teha - nagu Kanada triatleet Brent McMahon Copacabana ranna ääres Rio de Janeiros. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Kui suvel plaažil konutada, võib kohata igasuguseid imelikke inimesi, nii turvaülikonnas rannakoristajaid kui aadamakostüümis päiksenautlejaid, nagu need siin pildil Ibiza saarel. Kahjuks ei aita kohtumised selliste tegelastega tulemusi paremaks teha. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Ka nii võib suvel aega veeta - Paris Hiltoni kombel koera taga ajades. Kuid vaevalt see põhivastupidavust eriti arendab, ehkki pulsi võib lühiajaliselt üles saada küll. Foto autor: mavrixphoto.com / Scanpix
Foto 4: Täiesti vale viis puhata, isegi Floridas - vaadake selle mehe füsionoomiat ja saate aru, miks. Kõht ju paisunud, isegi selili lamades asendis. Seega, tehke trenni! Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Aleknast ja kõhkvel mehest

Siit tuleb kettaheiteuudis, millest te midagi kuulnud ei ole, ja mis meie Gerdile, Kanterile muidugi, ei ole teab mis rõõmustav. Nimelt, suurrivaal Virgilijus Alekna heitis üle maailmarekordi.

Maailmarekord 74.08 kuulub teatavasti sakslasele Jürgen Schultile juba aastast 1986. Aga siinse spordiblogi Leedu korrespondent Darius Mataitis teatas eile, et Alekna, kes võitis Klaipeadas viimase jõuproovi 69.90ga, palus korraldajatelt veel ühte, seitsmendat katset. Prestiižikatsena, nagu kirjutas Mataitis.

Ja siis ta põrutaski ketta üle 74 meetri joone.

Aga kuna see oli võistlusväline katse, siis jäi Schulti habemega maailmarekord (järjekordne Eesti spordiajakirjanduse klišee, ehkki õnneks juba ununema kippuv) kehtima. Aga kõva tormihoiatus on see Kanterile, maailma hooaja edetabelijuhile 72.02ga, küllap küll.

See teine, kõhklev mees, olen mina. Ikka tekitavad küsimusi kahetised tunded Pühajärve jooksu 68. koha ja aja 41.10 üle. Võrrelda võib ju Art Soonetsiga, kes käis samal ajal Elva rattamaratonil ja kuigi parandas oma mullust aega kaheksa minutit (mul õnnestus raja isiklikku marki kärpida kümme sekundit), langes 50 kohta tahapoole, kusagile 175. pulgale. Selle kohta ütleks nii, et kui oleksin ka jooksus sealkandis, kus Soonets on rattasõidus, siis oleksin ammu käega löönud. Lootusetu seis ju, täitsa põhjas, ei ole mõtet üritadagi.

41.10 on muidugi Pühajärve kaldail võitnud Vjatšeslav Košelevist hirmkaugel, ligi kaheksa minutit maas. Ja arvestades, et Košelev kaotaks samal distantsil Aafrika neegritele omakorda paar-kolm minutit, on maailma tipp loomulikult sedavõrd lootusetult eest ära, et samuti poleks justkui mõtet üritadagi.

Kuid kõhkluste peletamiseks saab asjale vaadata ka positiivsemast vaatevinklist, nagu mu treener õpetas. Põhilisi järeldusi - ja et see paika peab, kinnitas ka tunne jooksu ajal - on see, et mu jalad on seesuguse jooksu jaoks liiga nõrgad. Esiteks olen alati olnud sileda maa jooksja ja teiseks keskmaajooksja. Pühajärve rada oli aga väga mägine ja endise keskmaamehe jaoks lootusetult pikk. 40 minutit on ikka korralik staierite distants.

Nagu treener seletas, on mu senine jooksukilometraaž - viimase nelja nädalaga 187, enne seda veelgi vähem - liiga väike, et selle pealt kõva tulemust tahta. Ta nimetas seda koguni laste mahuks. Hea on, kui leidub häid inimesi, kes su taevast maa peale toovad ja teevad selgeks, et see, mis endale tundub koha peal tammumisena, võib ka olla korralik edasiminek, mille peale annab veel oi kui palju ehitada. Vaat siis, siin teile veelkordne tõestus, miks on asjatundlikku juhendamist vaja. Selleks, et endal juhe kokku ei jookseks.

Veel olen õppinud nii praeguselt jooksujuhendajalt kui ka suusatreener Kalmer Trammilt seda, et igal treeningul, olgu see jooks või suusaimitatsioon või ujumine või rattasõit, peab olema oma eesmärk. Seda ei ole mõtet minna tegema niisama või linnukese pärast, ammugi mitte selleks, et kellelegi ära panna või isiklikku trennimarki teha, vaid tuleb ikka minna konkreetset trenniülesannet täitma.

Kas teil juba on oma treener?

Foto 1: Virgilijus Alekna mullu Zürichis GP-etapil. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2. Lausanne'i GP-etapil teevad 5000 meetri jooksus tempot mustad aafriklased. Foto autor: Reuter / Scanpix
Foto 3: Ärge jookske pimedalt, kasutage asjatundja kõrvalabi! Fotol talutab Angola pimedat jooksjat Francisco Migueli (paremal) võistlustel Alžeerias nägijast abiline. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Rekord tuli, aga...

Palju ei puudunud, et juba enne seda, kui laupäevane ümber Pühajärve jooks algas, oleks mind diskvalifitseeritud. Kui kuulsin teadustaja Riho Järveläinenilt, et sedapuhku on kaks stardigruppi, 1-150 ja ülejäänud, läksin peakorraldaja Urmo Raiendilt pärima, mis värk on, et mulle on antud number 628.

Nii kui ta mu numbrit nägi, haaras ta initsiatiivi enda kätte. Ütles, et numbri ülemist ja alumist äärt ei tohi ära voltida, IAAFi reeglid ei luba ja selle eest võib koguni võistluselt eemaldada. Olin kahe sponsori nimega ääred ära voltinud seepärast, et need võtsid mu uuelt uhkelt võistlussärgilt, täpselt selliselt, nagu on Eesti koondislastel, liiga suure pinna enda alla.

Mõtlesin veidi ja siis leidsin õigustuse, miks mulle võiks erandi teha. Nimelt, ajakirjanikuna pean olema erapooletu ega tohi ühtki firmat reklaamida. Ilmselt see kontraargument pisut aitas, sest Raiend andis keskmaamehele Roman Fostile, kes jälgis piirdeaia kõrval stardigruppidesse koondumist, korralduse, et ta minu ka sinna esimesse gruppi laseks. (Number oli 628 seepärast, et ma pole järvejooksude sarjas kaasa teinud; ääred jäidki voldituks.)

Aga ühes olin Raiendiga küll päri: miks põrgu päralt ei tule Eesti suusatajad, kes samal ajal Otepääl harjutavad, kunagi Pühajärve jooksu starti. Kus veel oleks neil keset suve parem võimalus oma logodega dressid selga ajada ja silte rahva ees näidata. Aga ei, nemad rassivad jäärapäise järjekindlusega metsa vahel, seal, kus ükski silmapaar neid ei näe. Mis sellest sponsoreile kasu? Suusatajate puudumine on seda kentsakama, et seekordsest Pühajärve jooksust võttis osa Valga korvpallimeeskond Welg. Need on pikad mehed, kelle põlvedele võib raske maastik veel valusamalt mõjuda kui suusatajaile ja kel sellist pikka rasket vastupidavustrenni on vähem vaja kui suusatajaile - aga ikka olid kohal.

Pühajärve jooksu eesmärk, nagu korduvalt välja öeldud, oli rünnata 40 minuti piiri.

Stamina küljel päev varem stardiprotokolli sirvides paistis, et mitmed kõvad jooksumehed jäävad tulemata. Aga ei jäänud ühtki. Otse minu ees võttis stardikoridoris koha sisse Vjatšeslav Košelev. Minu selja taga seadis end jooksuvalmis Donatas Narmont Sporditähest, kes küll vabandas, et pole kuu aega trenni teinud.

Algus oli normaalne, aga asi hakkas käest ära minema siis, kui umbes 2. ja 3. km vahel läks mööda esimene naisvõistleja Sigrid Valdre. Nagu rääkis mulle Andrus Nilk, kolleeg Eesti Päevalehest, oli suusakoondise peatreener Mati Alaver mind jalgade pikkuse ja kehakuju järgi klassifitseerinud sündinud jooksjaks - ja nüüd läheb minust mööda naisterahvas, kes jalgade kuju järgi peaks parajalt suurt lisavarustust kaasas vedama.

Peagi rühkis mööda pikka kasvu punases särgis Kaupo Sabre, kes on oma absurdse jooksustiiliga küllap nii mulle kui teistele hästi silma jäänud. Nimelt, tal on reied absoluutselt kanged, peaaegu üldse ei liigu, ta nagu kangutab, lisaks käib parem jalalaba vonkadi väljapoole - lausa ime, kuidas sellise stiiliga üldse joosta saab. Aga mööda ta rühkis ja silmist kadus.

Kääriku suunalise otsa kõige kõrgemas tipus tuli tagantpoolt omaaegne konkurent Raivo Rebane, kes samuti taas jooksma hakanud. Tema samm oli rohkem üleshüplev kui edasitõukav, sääred tõusid tarbetult kõrgele, käed olid ka õlast kanged ja laiali - aga ikkagi "hüppas" minust mööda.

Mis mul vastu oli panna? Umbes kuu aega treeningut plaanide järgi. Seni omapäi taidlus. Ehk tarbetu lahmimine. Vaatame jooksukilometraaže: 25. nädal - 38,5; 26. nädal - 54; 27. nädal - 47; 28. ehk Pühajärve jooksu nädal (sh võistlus ise ja pühapäev) - 47,5 km.

Tagasipöördepunkti järel lugesid teeäärsed vaatajad mulle kohaks 60. Aga siis hakati mööda minema. Algul üks. Siis kolm. Siis enne pikimat ja järsemat tõusu veel üks. Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu veel kolm. Kuigi hingamine tundus isegi liiga rahulik, puudus jalgades hoog ja särts ja jõud. Kõva rattamees Tarmo Mõttus Haanja rattaklubist, Art Soonetsi suur sõber, oli küll mitmes kohas ergutamas - ähvardas kilomeeter enne lõppu koguni, et üks Haanja mees tuleb tagant hirmsa hooga -, aga ei suutnud tema ka mulle uut käiku sisse lükata. Veiko Ulp, alatine hea abimees suusavõistluste pressitalitusist, ergutas poolel maal, et parim naine on minust ainult 25 sekundi kaugusel - aga ta ei teadnud, et tegelikult oli too parim naine minu ees edumaad kasvatamas, mitte et mina olnuks teda püüdmas.

Nii ma siis üksinda lõpuni tulingi, lõpusirge oli täitsa tühi. Minu ees lõpetas minust kolm aastat vanem Heikki Parve 16-sekundilise edumaaga, Risto Mägi Pärnust tuli minust juba kaheksa sekundit tagapool. Aeg tuli lõpuks 41.10 ja koht 68. (M40 -5.).

Kui Järveläinen mikrofoni nina all pistis, et ma räägiks, kuidas oli, tuli mul millegipärast meelde, kuidas Sebastian Coe ütles pärast Los Angelese olümpia 800 meetri finaali (kus ta kaotas lõpusirgel brasiillasele Joaquim Cruzile) kaasmaalasele Steve Ovettile, kes jäi viimaseks, kaheksandaks, et ilmselt on nad liiga vanad sellisteks võistlusteks. Täpselt sama tahtnuks ka ise öelda: ilmselt olen üksjagu vana, et noorte meestega võidu kihutada.

Kuidas siis nende konkurentidega, keda eelmises sissekandes võita lubasin, vahe jäi? Kõige ohtlikumaks osutus suusatreener Kalju Ojaste, kes kaotas 28 sekundit. Teist korda tänavu ja esimest korda Pühajärve jooksul sain jagu endisest tippmehest Rein Valdmaast, kes jäi maha 58 sekundiga. Aga ta tunnistas, et oli talvel nn kopsuklamüüdiaga hädas. Donatas Narmontist õnnestus ka esimest korda jagu saada, tema kaotas 1.49. Kolleeg Kalle Muuli kaotas 3.32 (ent tegi sellegipoolest tema vanust arvestades minu arust äärmiselt sitke jooksu) ja Ühispanga analüütik Hardo Pajula 3.52. Andrus Nilk jäi maha 5.12.

Muidugi võiks heameelt tunda, et tahapool jäi ka teine naine Olga Andrejeva (kaotus 1.11) ning veel mitmed nimed, keda tean, nagu Priit Karon (75.), kellele kaotasin Loskutov Cupil, Heiki Roletsky (87.), kellega olen Tähtvere spordipargis juhtunud mitut puhku samal ajal treenima, Rain Vellerind (94.), keda tean pikkade maade mehena juba tundengipäevilt, Jaan Õiglane (100.), kes oli samuti ülikoolipäevil kõva ja minust kõvem konkurent EPA ridades, Margus Püvi (104.), kes on varasemast tuntud nelikürituse tubli tegijana, onkoloog Ain Kaare (122.), pankur Rait Põllendik (123.) ja suusaradadelt lähirivaalina meelde jäänud Aivar Käesel (125.).

Aga see kõik ei lohuta arvestades fakti, et 40 minuti piir jäi rohkem kui minuti kaugusele. Tõsi, seekord õnnestus joosta üle viie minuti kiiremini kui mullu, mil piinlesin palavuses ja selja-tuhara trauma käes. Ja tegelikult õnnestus püstitada isiklik rajarekord. Eelmine tippmark oli pärit kolme aasta tagusest ajast ja võrdus 41.19,8ga. Tookord eelnes võistlusele neli päeva Mati Alaveri suusakoondise treeninglaagris. Nii et kolme aastaga edasiminek ligi kümme sekundit.

Või pole see arvestades kolme lisandunud eluaastat, vahepeal läbitehtud ahilleuse kõõluse lõikust ning kõigest kuu aja pikkust teaduslikku jooksutreeningut sugugi väike edenemine? Kuid ikkagi tahtnuks rohkemat.

Foto 1: Vjatšeslav Košelev, ümber Pühajärve jooksu võitja, sedapuhku küll Tartu jooksumaratoni rajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Urmo Raiend. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Roman Fosti. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Donatas Narmont kontorirottide jooksul Tallinna vanalinnas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 5: Pühajärve rand. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe, Priit Pulleritsu noorusaja lemmikjooksja. Foto autor: National Pictures / Scanpix
Foto 7: Andrus Nilk lõpetamas ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksu. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix

Pullerits: Aeg vilju maitsta - hakata jäneseks

Homme on see päev, mil saab taas vahekokkuvõtteid teha. Päev, mil pole kahtlust, et üksjagu mehi ihkab minult skalpi võtta (kui kasutada üht Eesti spordiajakirjanduse klišeed).

Homme pärastlõunal läheb kihutamiseks ümber Pühajärve. Kirjas on juba üle 700 konkurendi. Näiteks endine tippjooksja Rein Valdmaa, kelle alistasin Viljandi järvejooksul lõpuspurdiga. Majandusanalüütik Hardo Pajula, kes treenib sellest kevadest sootuks teise kvaliteediga ja pidi olema kõvasti arenenud (kadumaläinud jooksutalent, nagu tema kohta on öeldud). Kolleeg Kalle Muuli, Postimehe arvamustoimetaja, kes on viimasel aastal kõvasti jooksutrenni vihtunud, isegi 200-meetriseid lõike timminud. Teine kolleeg Andrus Nilk, Eesti Päevalehest, kel viimasel ajal pole küll eriti sädelevaid tulemusi ette näidata. Kolmas kolleeg Villu Zirnask, kelle kohta käivad samas sõnad, mis Nilgi kohtagi. Poliitik Meelis Atonen. Suusatreener Kalju Ojaste. Pangatöötaja Rait Põllendik.

Need on vaid mõned nimed neist sadadest, keda homme võitma lähen (ehkki möönan, et Ojaste jooksusuutlikkusest puudub mul aimdus).

Ent valmis tuleb olla ka fiaskoks. Eelmine aasta kõrbesin ümber Pühajärve jooksul täiega. Nädal varem tekkis selja ja tuhara vahelisse piirkonda nii terav valu, et ei saanud joostagi. Käisin suusakoondise füsioterapeudi Lauri Rannama juures (ikka tasu eest, mitte tasuta, et keegi valesti ei arvaks), ta nägi kõvasti vaeva, kuid soovitas siiski mitte joosta, vaid hoida toonust jalgrattasõiduga. Rattasõit pole aga kellestki jooksumeest teinud. Nii ma siis läksingi starti rohkem kui nädalase jooksudefitsiidiga. Liiati oli hirmpalav ilm. Igatahes sain juba 2.-3. kilomeetril aru, et täna pole minu päev. Distantsi teisel poolel hakkasid isegi paremad naised minust mööda minema. Läbi häda vedasin end lõpuni, sain koha alles kuskile 125. kanti.

Nüüd, tuleb tunnistada, olen saanud korralikult valmistuda. Treeneri plaanide järgi, mis koostatud mitte umbluu, vaid ikkagi professionaalse testi põhjal. Olen jooksnud pikki aeglasi krosse (nii 14-16 km tempoga viie minuti alla kilomeeter), teinud fartlekke, kimanud pikki lõike. Viimane lõigutrenn teisipäeval juba näitaski võrreldes kevadiste trennidega hoopis uut kvaliteeti. Ainus häda on see, et üleeilsel 12 km krossil komistasin maanteepervel ühe takistuse taha ja venitasin vasaku jalalaba pealseid kõõluseid. Aga ma ei hakka selle pisitrauma taha pugema, vaid kinnitan, et olen igati võitlusvalmis.

Eesmärk? Trenni sai hakatud tegema mõttega, et peaks ründama ümber Pühajärve jooksul 40 minuti piiri. Kui distants on tõesti 10,7 km pikk, nõuab see keskmiseks kilomeetri tempoks 3.44. Treener on siiski mind rahustanud, tuletades meelde, et ega homne võistlus pole mulle kõige tähtsam, vaid tegu on lihtsalt tempokrossiga, mis on osa üldise aeroobse põhja ladumisest sügisel algavaks suusahooaja ettevalmistuseks. Ja seal on eesmärgid juba palju tõsisemad.

Tean, et on küllaga mehi, kes tulevad Pühajärve jooksule plaaniga minust jagu saada. Senimaani olen nende tööd kergendanud, kandes tumesinist USA särki. Niiviisi olen olnud neile nagu jänes, kes kaugelt silma paistab. Võtke teadmiseks, et selle järgi ei maksa mind enam rajal otsida. Nüüd on mul hoopis teistsugune, ja ütleme ausalt, et palju pretensioonikam särk. Kes teab, milline, võib siin kommentaariumis teistelegi vihjata, ise seda ette kuulutama küll ei hakka. Võin vaid öelda, et sain selle särgi preemiaks Eesti spordiajakirjanike konkursil, kus mu lood Edgar Savisaare ja suusaässade jõulukaardist, mis ilmusid valdavalt siinsamas blogis, pälvisid uudise kategoorias teise koha.

See särk, ei hakka varjamagi, on andnud uut treeninguindu ja enesekindlust. Eks siis homme näe, kas ja kuidas see tulemuses kajastub.

Foto 1: Niimoodi auto abil, nagu animafilmis "Wallace & Gromit", ei tohi küll mind, potentsiaalset jänest, homme Pühajärve jooksul taga ajada. Foto autor: AP / DreamWorks / Scanpix
Foto 2: Jänes põgeneb elu eest - sedapuhku Itaalias vormelirajal. Foto autor: AP / Scanpix Foto 3: Vaat, kes tormab Pühajärve suunas - see ju Katrin Šmigun. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Siit, Pühajärve rannapaviljoni eest, jääb homse jooksu lõpuni alla kilomeetri. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Jänes, jahitav. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Ettevaatust - maraton tähendab enesetappu

Siin on vist mängus kurjade ja õelate konkurentide käsi, kui olen blogis kohanud utsitamist, et peaksin maratoni proovima. Võtke teadmiseks, et selline utsitamine on karistatav. Karistatav kui teise inimese enesetapule kihutamine.

Jah, kestvussport iseenesest on kasulik: see aitab kehakaalu kontrolli all hoida, südame- ja veresoonkonda tugevdada, samuti võidelda vanusega kaasneva paratamatu luude hõrenemise vastu. Väidetavalt pidi sellest kasu olema koguni ohtlike vähkkasvatajate ennetamisel. Aga ükski hea asi, kui seda liiga palju teha või pruukida, ei lõpe heaga. Mõelge või sellele, kui oma lemmiktoidust end kurguni täis õgite. Järgneb ju oksendus. Ja ma parem ei hakka siin pikalt rääkima tollest Ameerika filmist, kus Madonna mängis naist, kes pakkus oma mehele samuti ülikülluslikult toda teadagi mis asja, misjärel mees lihtsalt voodis hinge heitis.

Üks neid ajakirju, mida pidevalt jälgin - uudisteajakiri U.S. News & World Report, kus on muu hulgas alati väga asjatundlik terviserubriik -, avaldas hiljuti kestvusspordist loo "Kui palju on liiga palju?". Ja sealt ilmneb, et maraton ega ka triatlon pole südamele, immuunsüsteemile ja üldse kogu organismile põrmugi kasulik.

Loos on juttu Harvardi ülikooli juures tegutseva McLeani hospitali juhist Arthur Siegelist, kes on aastaid uurinud Bostoni maratonil osalenud tavajooksjaid. Ja ta kinnitab, et kui mõõdukas treenimine on tervisele igati hea, siis maratonijooks tähendab hea asjaga liialdamist.

Siegeli väitel tuleb karta kahte ohtu, mis iga aasta tapavad mitmeid jooksusõpru. Esiteks, südameatakk. Mõni aeg tagasi testis ta enne ja pärast võistlust 60 jooksjat, uuris nende südame rütmi ja verd selgitamaks, kas see viitab võimalikele südamekahjustustele. Ilmnes, et pärast võistlust näitas 40 protsendi uuritute veri, et nad on südamele liiga teinud. Kõige suuremat kahju südamele tegid mõistagi need, kes olid vähe treeninud. Tõsi, mõne päeva järel need kahjunähud kadusid, aga jääb küsimus, kas nad kadusid absoluutselt jälgi jätmata.

Lisaks, kinnitab Siegel, tekitab pikk ja pingutav jooks organismis põletikke ja soodustab veretrombide teket. Need mõlemad võivad samuti tekitada võistluse ajal südameataki, eriti neil, kel on mõni varjatud ehk avastamata südamehäda. Igatahes soovitab Siegel keskealistel, kellel esineb südameprobleeme, võistlemisest loobuda, ehkki treenida võib küll.

Teise ohuna toob Siegel välja hüponatreemia ehk vee mürgistuse, mis tekib siis, kui sportlased tarvitavad kestvusala harrastades liiga palju vett või spordijooki. Tulemuseks on peavalu, iiveldus ja krambid.

Aga need pole kaugeltki ainsad hädad. Paljud maratonijooksjad on pärast võitlust kurtnud kerget palavikku, kroonilisena näivat kurguvalu, rääkimata kurnatusest. U.S. News tsiteerib Appalachia riikliku ülikooli sporditeaduse ja tervise osakonna juhtivtöötajat David Niemani, kes väidab, et siis, kui harjutada mõõdukalt kuni tund aega, immuunsüsteem tugevneb. Kuid ta lisab, et juhul, kui treenida või võistelda üle 90 minuti, immuunsüsteem nõrgeneb. Siin peitubki põhjus, miks paljud maratonijooksjad pärast võistlust haigeks jäävad. Ja mis veel eriti halb uudis: kahjuks pole teada, mida immuunsüsteemi allasurumine pikas perspektiivis kaasa võib tuua.

Ning lõpuks: kuna maraton nõuab pikka pingutust ja seetarvis pikki treeninguid, kaasneb U.S. Newsi väitel paratamatult flirt ületreeninguga. See pole sama, mis treeinguhullus (kui inimene teeb palju trenni). Ületreeningu tunneb ära ikkagi selle sümptomite järgi. U.S. News loetleb nende seas peamistena: meeleolu kõikumine, söögiisu muutumine, unehäired, külmetuste kallale kippumine ja mõistagi sportliku suutlikkuse kahanemine. Ainus võimalus ületreeningust üle saada on puhata.

Nooh, kellel on veel isu maratoni joosta? Minul küll mitte. Mulle aitab kümmekonnast kilomeetrist küll. Nagu näiteks sel laupäeval ümber Pühajärve jooksul. Näeme siis seal ja võtame mõõtu!

Foto 1: Sylvester Chebii (nr 21) Keeniast möödub 10. Rock N Rolli maratoni lõpusirgel kukkunud kaasmaalasest Joseph Chirleest ning saab kolmanda koha. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Madonna Live Earthi kontserdil Wembley staadionil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Veepeatus Stockholmi maratonil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Philip Bandawe Zimbabwest oksendamas Stockholmi maratoni lõpetamise järel. Foto autor: Maja Suslin, Scanpix

Pullerits: Keskea rõõmud

Siit, luban, tuleb nüüd ülikõva argument, miks keskeas, mil paljud rihma lõdvaks lasevad, tuleb seda hoopis koomale tõmmata ning hakata tõsiselt sporti tegema.

Hiljutises treeninglaagris Šveitsis küsis üks tegelane, kui vana ma olen. Lasin tal pakkuda. Ta pakkus siis, et kolmkümmend viis.

Nii palju või!? - olin ehmunud. Mis siis, et võistlen juba kolmandat aastat veteranide klassis M40, ei tunne ma ise ausalt öeldes sugugi, nagu oleks viies elukümme juba hooga minemas.

Too pakkuja pani kõvasti mööda. Kuigi selle kuu lõpus kukub mul 42, siis tõelise vanuse kalkulaator, mille leiab netiküljel www.usnews.com/realage, ja mis arvestab seejuures rohkem kui sada tegurit, teatas mulle pärast veerandtunnist testi paari tunni pärast:

Today, July 9, 2007, your RealAge is 31.3!

See on juba teine jutt. Ja seletab küllap seda, et sportimine aitab vanust allpool hoida (ehk toimib nooruse eliksiirina), ja seletab ka ilmselt seda (arvestades, et reaalne vanus on 31,3), kuidas enamik 20-aastaseid mulle sugugi vastu ei saa.

Kuid ettevaatust: olgu tõeline vanus tegelikust pealegi kümme aastat vähem, ei tähenda see, et võiks harjutada sama muretult, sama suurte koormuste ja sama suure intensiivsusega nagu 20-30 aastased. Hiljuti avaldas toosama U.S. News & World Report, mille küljelt leidsin tõelise vanuse kalkulaatori, kaaneloo "Smart Fitness for Grown-Ups", kus jagas väärt nõu, mida keskealised sportides tingimata silmas peaks pidama. Jätke siis meelde järgmised asjad!

Tuleb olla realist. Keskeas ei saa harjutada samamoodi, nagu sai treenitud nooruses.

Sellegipoolest utsitage end tagant. Kui targalt harjutada, saab tulemusi parandada ka keskeas.

Vältige üheülbalist treeningut. Jooksja ei pea ainult jooksma, vaid tegema ka ÜKEt, ujuma, sõitma jalgrattaga. Et kogu organism oleks arendatud ja töövõimeline.

Tehke jõutrenni. Alates 40.-45. eluaastast võib aastaga kaotada ligi pool kilo lihasmassi. Lisaks kahaneb luude tugevus ja tihedes. Selle kõige vastu aitab just jõutrenn, kord-kaks nädalas.

Puhake korralikult. Taastumine nõuab rohkem aega kui nooruses. Väljapuhanud organism on rohkem trennisuutlik. Liiati aitab õige puhkus vähendada vigastuste tekkimise ohtu.

Toituge tervislikult. Vanuse lisandudes ainevahetus aeglustub. Eriti hoolikalt tuleb toitumist jälgida enne ja pärast rasket treeningut ning samuti selle ajal.

Küsige pädevat nõu. Seda olen siin blogis korduvalt rõhutanud, aga olgu siis veel üks kord: ärge tehke trenni omapäi! Paremal juhul on see tulutu, halvemal juhul suisa kahjulik. Mis mõte on kulutada nädalas kolm-neli tundi (koos soojenduse, dušitamise ja venitamistega kaks korda rohkem), kui see ei anna mingit tulemust või toob hoopis kaasa valud ja traumad? Eriti tähtis on asjatundjate nõu neile, kel juba on kallal mingid kroonilised hädad.

Investeerige kvaliteetsesse varustusse. Võite valutult jalutada jooksusussides, aga on mõrvarlik auväärses vanuses joosta kõnnisussides.

Sõnastage ümber sportliku edu parameetrid. Keskeas on raske isiklikke rekordeid purustada, veel vähem on lootust kuskile üleriigilisse edetabelisse küündida, kuid nagu kolleeg Kalle Muuli mulle hiljuti kedagi tsiteeris: kui pärast 50. eluaastat su tulemused iga järgneva aastaga ei halvene, oled hirmus kõvasti arenenud.

Nüüd lugege kokku, kui palju saite plusse ja kui palju miinuseid. Ehk kui paljusid punkte arvestate ja kui paljude mittearvestamise arvelt leidub reserve.

Sain üheksast kuus punkti. Nii et reservi on küllaga. Hoidke alt!

Foto 1: Kui keskeas nii head vormi tahate säilitada ning tegelikust vanusest noorem välja näha, nagu see naine pildil, peate trenni tegema. Foto autor: Corbis / Scanpix
Foto 2: Ettevaatust - nii teevad trenni hiinlased. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Venitustel on spordis äärmiselt tähtis roll. Pildil aitab Argentina jalgpallur Javier Mascherano (paremal) venitada oma tiimikaaslast Gabriel Heinzet. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Painduvust saab kõige paremini arendada varases nooruses. Pildil tüdruk Hiina balletikoolis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5: 42-aastane Ameerika näitlejanna Nicollette Sheridan sörkimas oma koeraga (pildilt välja lipsanud) Los Angeleses Beverly Hillsis. Joogipudelit kasutab ta oma kuldse retriiveriga kahe peale. Foto autor: Most Wanted Pictures, Inc. / Scanpix

Pullerits: Kuidas tekkis Kiku pulmapeo uudis?

Eile pärastlõunal Postimehe veebiküljele ilmunud uudis "Kristina Šmiguni suur pulmapidu jääb ära" lõhkes kui pomm. Kahe esimese minutiga, mil seda lugeda sai, klikkis neljalõigulisele sõnumile 800 inimest. Täna keskpäevaks oli uudis pälvinud 34 000 inimese huvi ja tähelepanu. (Ja esmaspäeva, 9. juuni hommikune lisandus: eelmisel nädalal oli see uudis Postimehe veebiväljaandes loetavuselt teine, kokku 39 904 lugejat.)

See ei olnud hea uudis. See oli õnnetu uudis. Tegu on ju ikkagi inimliku tragöödiaga, mis tekitab igas vähegi südamega inimeses kaastunnet. Seetõttu ei olnud ka selle uudise rahva ette toomine midagi sellist, mida rõõmuga käsi hõõrudes võis teha.

Ent ajakirjandus peab arvestama paratamatusega, et pole valida, kas uudis on hea või halb - kui tegu on uudisega, tuleb see edastada. Ja kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmiguni abiellumine on uudis. Sellest sai uudis juba siis, kui Šmigun SL Õhtulehele rääkis, kuidas Kristjan-Thor Vähi teda naiseks palus. Sellest sai uudis juba siis, kui sai teatavaks, et noorpaar on otsustanud abielluda müstiliseks peetaval kuupäeval 07.07.07. Lühidalt: Šmiguni ja Vähi pulmad, olgugi iseenesest eraeluline sündmus, olid saanud nende endi osalusel uudiseks juba ammu enne seda, kui eile jõudis ajakirjandusse info, et pulmapidu jääb ära.

Just seesuguse info sai oma allikalt Postimehe ajakirjanik. Aga ta ei kiirustanud seda uudiseks vormima, sest anonüümselt allikalt pärit teave eeldab selle kontrollimist veel vähemalt ühest, parem, kui koguni kahest üksteisest sõltumatust allikast.

Tegelikult, selleks ajaks, kui Postimees pulmapeo ärajäämise infoga tegelema hakkas, oli see juba nagunii avalikuks saanud. Ainult enamik ei märganud seda. Eilse Eesti Ekspressi persooniloos Šmigunist ja Vähist on autor Tiina Jõgeda peitnud artikli tagaotsa järgmise lause: "On teada vaid, et pidu suuremale pulmaliste seltskonnale jäeti esialgu ära, sest Kristjani vanaema on haige."

Seega siis tuleb möönda, et Postimees murdis sisse lahtisest uksest, püüdes vaid leida kinnitust infole, mis niigi juba ringi liikus.

Öeldakse, et ükski ajakirjanik ei ole parem, kui on tema allikad. Kuna olen suusatamise kajastamisega muude tööde kõrvalt jõudumööda ja huvi korras tegelnud, saingi toimetuselt ülesande uurida, kui palju on pulmapeo ärajäämises tõtt. Postimehe reporter oli selle kohta küsinud telefonitsi ka Kristjan-Thor Vähilt, kuid kuulnud vastuseks, et seda teemat ta ei kommenteeri. Kristina Šmigunile pole võimalik helistada, sest minu teada ei ole ühelgi Eesti spordiajakirjanikul tema mobiiltelefoni numbrit.

Ega minu kõik allikad ka pulmapeo teemaga kursis olnud. Tuli ikka mitmeid inimesi läbi helistada. Kaks neist teadsid siiski kinnitada, et on tõepoolest kuulnud oma headelt tuttavatelt, et pulmapidu jääb ära. Kuna kõik kolm allikat olid üksteisest sõltumatud, oli see isegi rahvusvahelisi meedia kirjutamata reegleid arvestades piisav käimaks välja info, et pulmapidu jääb ära.

Kust see info üldse liikvele läks? Ma pole värsket Naistelehte lugenud. Selle kaanel ilutseb Šmiguni suure portree all suures kirjas "Pulmapidu jääb ära" ja omakorda selle järel väiksemas kirjas selgitus: "Vanaema haigestus, Kristina ja Kristjan-Thor piirduvad laulatusega". Võib-olla on naistelehes kirjas, kust nemad selle info said. Kuid minu kõrvu on jõudnud väide, et Šmiguni enda üks pereliige olevat juuksuri- või ilusalongis ühest protseduurist ära öelnud, lisades põhjenduseks, et pidu jääb ära.

Pulmapeo ärajäämisest on tõsiselt kahju. On ju abiellumine, lisaks veel väidetavalt kahe ja poolesaja kutsutud külalisega pidu, iga inimese elus üks olulisemaid ja meeldejäävamaid sündmusi. Aga tõsiasi, et pulmapidu ära jääb, oleks välja tulnud nii või naa, varem või hiljem. Sest selle vastu valitses lihtsalt sedavõrd suur huvi - ja küllap ka nende seas, kes kõik raiuvad, et tegu on eraelulise sündmusega, ja pahandavad, et mis meedia siia oma nina topib, aga ise seda uudist suure innuga loevad ning seejärel palavikuliselt kommenteerivad. Milline silmakirjalikkus!

Aga palju-palju õnne noorpaarile, Kristina Šmigunile ja Kristjan-Thor Vähile! Olete ju nõus?

Foto 1: Kristina Šmigun. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun, isa Anatoli Šmigun ja Aivar Rehemaa. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun Otepää golfiklubi avamisel. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix Foto 4: Kristina Šmigun ema Rutiga. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Jooksmine võrdub ärieduga

Teate seda ajakirjanduse põhimõtet: kui sul on leitud elust üks näide, on tegemist erandiga; kui on kaks näidet, siis on tegu juba ilminguga; aga kui näiteid on kolm, siis sellest piisab, et kuulutada: tegu on trendiga!

Ja trend on see, et jooksmine ning äriedu käivad käsikäes.

Las ma tõestan.

Kevadel kohtusin Hardo Pajulaga, kellega tegin Postimehe esmaspäevase sünnipäevarubriigi tarvis küljese intervjuu, kuid siis algasid aprillirahutused ning minu intervjuu jäigi ilmumata. See algas, muide, nii:

See on ootuspärane, kui Hardo Pajula, SEB Eesti Ühispanga ökonomist, teab täpsust eeldavast ametist tulenevalt millimeetri pealt oma pikkust – 188,6 cm –, aga on üllatav, kui peab pingutama mälu, mis on tema isiklik tippmark maratonijooksus.

Kolm tundi, 21 ja pool minutit, tuletab ta meelde. Aga olgem siingi täpsed. Eelmise aasta Müncheni maratoni protokollist leiab ta 1184. realt, aeg 3:21.32. Mulluses Eesti edetabelis annab see tulemus tubli 64. koha.

Sellise resultaadi nimel peab vist korralikult trenni tegema?

Tegin 12-nädalase tsükli alla. Alustasin 80 km nädalas, suuremad nädalad tuli üle saja.

Jalad on vastu pidanud?

On pidanud jah. Ptuh-ptuh-ptuh. (Mitte ptüi-ptüi-ptüi, nagu enamik ütleks – P.P.) Tänavu tahan minna Berliini [30. septembril] ja 3. juunil on Turus Paavo Nurmi maraton. Praegu läheb kolmas treeningnädal tõsiselt.

Mis mõttega?

Seekord ei olegi mingit mõtet. Ma ei usu, et isikliku jooksen, aga see annab elule mingi raami ja hoiab nii-öelda joonel. On hea, kui on distsiplin ja struktuur – see on vajalik.

Ja hoiab vaimu värske?

Seda ka, jah. Eks jooksmine ole selline poolmeditatiivne tegevus. Pärast tööd teeb minu arvates ülemise korruse puhtaks. Mulle see istub. Ma olen individualist, üksi müttaja rohkem.

On jooksmine vana harrastus?

Keskkoolis mängisin rohkem korvpalli. 2001 käisin esimesel maratonil [Hamburgis, aeg 3:54.06] ja 2005 hakkasin uuesti, kui käisin Milanos [aeg 3:40.33]. Siis olid mul tõsised ülekaaluprobleemid ja kõik oli kuidagi nadisti. Seejärel tekkisid eesmärgid, et tahad üha paremini joosta.

Kui reaalne oleks kolme tunni piiri murdmine?

Ei saa salata, et olen sellele mõelnud. Aga lõppeks ei ole see tähtis. Tähtis on, et liiguksid. Aga eks ikka, kui treenid, tekib isu.

***
Siin, tuleb tunnistada, sekkus ajakirjanik intervjueeritava töövälisesse ellu. Kui kuulsin, et Pajula on harjutanud internetist leitud saksa plaanide alusel, meenus mulle vana tõde, et netinõuandeid ei maksa usaldada, sest need on mõeldud harju keskmisele arvestamata igaühe eripära. Tsiteerides tarku, kes märkinud, et piinarikka tööna või pimedalt lõppeesmärgi nimel tehtav treeningtöö on puhas ajarasikamine, soovitasin tal ühendust võtta Eesti ühe parima asjatundjaga, kes on aidanud heasse vormi mitmeid temasuguseid mehi.

Päev hiljem uurisin välja, et Pajula oli soovitust kuulda võtnud. Nüüd on kuulda, et ta areng olla hirmus kõva.

***
Umbes kaks nädalat hiljem intervjueerisin Armin Karu, Olympic Entertainment Grupi juhatuse esimeest. Kui usutlus varasel õhtupoolikul läbi sai, tunnistas ta, et jõuab veel trenni minna. Kui uurisin, mis trenni ta teeb, selgus, et Karu käib jooksmas.

Mäletate, kunagi lubasin anda vihje, kuidas rikkaks saada. Jäi andmata, sest muud teemad tulid peale. Aga tahtsin öelda seda, olles rääkinud Karuga ja saanud aru, mis mees ta on, kui sihikinidel ja pühendunud, et ostke kähku tema Olympicu aktsiaid. Jah, nende hind on kõrge, isegi megakõrge, IPO-aegse 70 või 72 krooni pealt lennanud juba (vana hinna järgi, enne splittimist) üle 180, uue hinna järgi ligi 92 krooni peale - seega on hind ligi kaks ja pool korda tõusnud. Aga kui Karu oma pikaajalised plaanid ellu viib - ja mul on üpris kindel tunne, et ta suudab seda -, siis saate püstirikkaks. Isiklikult juba kahetsen, et IPO ajal nii ettevaatlik olin ja täispanga peale ei läinud. Oleks võinud ikka võtta aktsiaid kogu raha eest. Ent pole hullu: too investeering on siiamaani üliedukalt toiminud ja ma ei kahtle, et jätkab ka tulevikus toimimist.

Kuid ärge unustage: Armin Karu, Eesti üks rikkamaid mehi, käib jooksmas.

***
Paar päeva pärast seda, kui vestlesin Karuga, helistasin Peep Vainile. Tema, nagu teate, on Eesti kuulsaim ja hinnatuim müügimees, ilmselt ka kõrgeima taksiga motivational speaker. Ja mis ma kuulsin: tema käib ka regulaarselt jooksmas. Ta kutsus mind kaasa ühele suurele ingliskeelsele seminarile Leetu, kus pidi tulema vägev show, aga mäletan, et mul oli siis just tõsine treeningperiood käsil ning mingi oluline võistlus ka tulemas, nii et olin sunnitud tema lahke kutse tagasi lükkama.

Aga pidage meeles: Peep Vain, Eesti üks edukamaid esinejaid, käib jooksmas.

***
Ja kui teid kolm näidet ei veena, et tegu oleks trendiga, võtkem appi Kristjan-Thor Vähi, kes, nagu kirjutas kolleeg Deivil Tserp Postimehes, on hakanud samuti korrapäraselt jooksmas käima. Tema eesmärk on läbida välismaal peagi üks maraton. Nagu Tserp raporteeris, on Vähi, Eesti üks edukamaid spordimänedžere ja Kroonika andmeil pealinna mitme magusa kinnisvaratüki omanik, kes laupäeval abiellub kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmiguniga, suutnud tänu jooksutrennile isegi paar kilo alla võtta.

(Siin tuleb teha kõrvalepõige. Perekondlikel põhjustel, nagu kolm teemateadlikku ja seni igati usaldusväärset allikat on Postimehe töötajatele kinnitanud, tuleb Šmiguni ja Vähi pulmadesse teha kahjuks olulisi korrektiive ehk peigmehe ühe valusa perekondliku asjaolu, kuuldavasti vanaema halvenenud tervise tõttu, tuleb suur pulmapidu ära jätta ning piirduda koosviibimisega kitsas ringis [ja pange tähele, et see info on siin palju varem kui Postimehe veebiküljel, kust me blogi kevadel maha tõsteti, või kusagil mujal meinstriim-meedias]).

Kas on veel mõni majanduslikult edukas kuulsus, kelle olen ülekohtuselt jooksjana märkamata jätnud?

Pilt 1: Hardo Pajula. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Pilt 2: Armin Karu. Joonistuse autor: Eero Barndõk, Postimees / Scanpix
Pilt 3: Peep Vain. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kes on spetsialist?

Pärast Wõro Rollerit, kui Eesti suusakoondise kolm pikka - Priit Narusk, Peeter Kümmel ja Aivar Rehemaa - olid kaotanud võidu võtnud rootslasele Jerry Ahrlinile ligi poole minutiga, läksin hingeldavailt meestelt küsima, et kas neil polnud mingit lootust Tartu maratoni tänavusele võidumehele Võru asfalttänavail vastu saada. Ei mäleta täpselt, kes neist seda ütles - vist Kümmel, pakuks -, aga vastus kõlas, et eks ma ise tea paremini, ma olen ju spetsialist.

Tõsi, mehed, nii nagu mu talvine juhendaja Kalmer Tramm, kevadel Eesti naiste A-koondise peatreeneriks saanu, pakkus Wõro Rolleri suurimaid võidušansse Ahrlinile, tegin minagi oma panuse temale. Teada ju on, et Ahrlin on võimsate paaristõugetega sõidumees. Ja Võru tänavasõidul otsustasid just paaristõuked. Ehk nagu Tramm mulle seletas: "Erialane lokaalne lihasvastupidavus otsustab - ülakeha ja käed. Kellel need hiljem ära väsivad, see jõuab kiiremini punktist A punkti B."

Aga isegi siis, kui nii Tramm kui mina nägime enne meeste starti peafavoriidina õigustatult Ahrlini, ei tee see mind põrmugi spetsialistiks, nagu on Tramm. Mina olen kõigest ajakirjanik, infokanal.

Muidugi võis Kümmeli pillatud spetsialisti-tiitel olla öeldud irooniaga. Või siis nördimusest, et ta Ahrlinile üldse vastu ei saanud. Ja nördinud ta suurest kaotusest igal juhul oli.

Veel kaks näidet samast ooperist - ja lõppu asja seletus.

Kui enne viimast Otepää MK-etappi Tehvandi suusastaadionil Indrek Kelgult, Klubi Tartu Maraton pealikult, mingit (küllap vist banaalsevõitu) suusadetaili pärisin, vastas ta, et mis ma seda temalt pärin, sest nii nagu tema aru on saanud, olen mina antud küsimuses arvamusliider.

Ja kui enne Torino olümpiat Jaak Mae Haanjas Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidu lõpuheitluses Andrus Veerpalule alla jäi ning kolleeg Gunnat Press peatreener Mati Alaverilt küsima läks, miks Mae ikka Veerpalule vastu ei saa, vastas Alaver, et mis ta seda temalt pärib, et küll Press teab seda ise sama hästi.

Millele Press vastas - ja see vastus kõlbab ka Kelgule ja Kümmelile ja kõigile teistele, kes ükskõik mis põhjusest lähtudes ajakirjanikku spetsialistiks tituleerivad -, et tema võib ju seda ka teada (nimelt, et Mae lõpukiirendus on kehvem kui Veerpalu oma), aga tema ei saa seda oma nime alt väita, vaid see peab tulema ikka autoriteetse ja kompetentse allika suust.

Nii, võtame siit moraali puust ja punasest kokku: ükskõik kui suureks spetsialistiks keegi ajakirjanikku arvab, peab ajakirjanik reportaažis või uudisloos või võistlusülevaates oma arvamusele tõelistelt spetsialistidelt ikka kinnitust pärima ja just nende tõeliste spetsialistide seisukoha edastama. Just seepärast tuleb meil, ajakirjanikel, esitada teinekord ka banaalseid küsimusi, millele me suure tõenäosusega vastust - ja õiget vastust - teame. Ja ei maksa küsitletuil mõelda, et me neid tögame või nöögime või parastame. Ei, hull on asi hoopis siis - ja siis on ka iroonitsemine omal kohal -, kui need küsimused esitamata jäävad ning ajakirjanik reportaažis või uudisloos või võistlusülevaates oma arvamust lõpliku tõena välja käib.

Aga see reegel, olgu rõhutatud, ei kehti kommentaari puhul. Jätkem meelde: fakt on püha, kommentaar vaba. Fakt on see, et eestlased kaotasid Ahrlinile. Fakt on ka see, mida eestlased oma kaotuse põhjuseks ütlesid. Kommentaar on aga see, mida ajakirjanik kommentaari rubriigis sellest kaotusest ja nondest põhjendustest arvab.

Foto 1: Rootslane Jerry Ahrlin, Wõro Rolleri võitja. Foto autor: Aldo Luud / SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Peeter Kümmel, Wõro Rolleri kolmas. Foto autor: Aldo Luud / SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Priit Narusk (paremal, nr 15) võtab Wõro Rolleri teise ja Peeter Kümmel (vasakul, nr 17) kolmanda koha. Aivar Rehemaa (keskel, nr 14) jääb lõpuheitluses neljandale kohale, kuid edestab Jaak Maed (punases särgis) ja norralast Frode Estilit. Foto autor: Aldo Luud / SL Õhtuleht / Scanpix