Pullerits: Kuidas Taaramäe teeb meediaajalugu?

Üks leht teeb homseks Rein Taaramäest nädala portreeloo, kus peaks olema põimunud nii faktid, subjektiivne nägemus kui ka mõningane analüüs. Kuna minult seda ei tellitud, siis otsustasin omal käel konkurentsi pakkuda - vähemalt kiiruse osas saan küll võidu.
***
Tartu Velo klubi iganeljapäevaõhtune treeningseltskond veeres kiirusega 32-33 km/h Alatskivi suunas, kui puna-kollase kirjus võistlusvormis Mihkel Nanits, kes müüs mullu kevadel oma vana Scotti musta-kollase maanteeratta mulle 8000 krooni eest, ajas ühe metsatuka vahelt lagedamale lõigule jõudes vasaku rusikas käe keset gruppi järsku taeva poole ja röögatas: "Jess! Jess!"

Nanits oli terve senise teekonna, ligi pool tundi näppinud pihku mahtuvat juhtmevaba imevidinat, et jälgida rattaproffide veebiküljelt Tour de France'i ühe raskema, rohkem kui kuue tunni pikkuseks veninud kolme ränga tõusuga 18. etapi otsustavaid sündmusi. Kui viimaks selgus, et Taaramäe lõpetas 200,5-kilomeetrise sõidu kaheksandana ning sai viimaks selga parimale noorratturile mõeldud valge särgi, mida ta oli kaks viimast nädalat innuga jahtinud, kuid ikka ja jälle pidanud end leidma selles arvestuses teiselt kohalt, ei hoidnud Taaramäest (24) aasta jagu vanem Nanits, kes Tartu rattarallil ja -maratonil korduvalt esisajas lõpetanud, emotsiooni vaka all.

"Täna tuleb hea uni," lausus ta rahulolust pakatades. "Ma pole juba kaks nädalat magada saanud."

Taaramäe ei tee Tour de France'il üksnes Eesti spordiajalugu, kui tõmbas eile selga valge särgi. Ta teeb lisaks Eesti spordiajakirjanduse ajalugu, sest esimest korda ei hoolitse Eesti sportlane ise üksnes maailmatasemel tulemuse tegemise, vaid ka selle tulemuse tagamaade kajastamise eest. Taaramäe blogi on peamine infoallikas, kust Eesti ajalehed, tele- ja raadiokanalid tema mehiste tegude kohta teavet ammutavad.

Ühest küljest on tegu paratamatusega. Taaramäe on viimastel päevadel kurtnud, et hotellid on viletsad - küll kostavad seinad läbi, küll on madratsid ära vajunud, küll on teki asemel pigem kardin -, mistõttu õhtul on tulnud ennast magama uinutada tablettide abil. Kui ta peaks lisaks viletsaks kiskuvale uneajale näpistama vaba aega ka Eesti ajakirjanike telefonikõnedele vastamiseks, et rääkida neile mitu korda ühte ja sama juttu, poleks ime, kui Eesti ajakirjandus leiaks tema sitkete sõitude kiitmise asemel peagi ainest vähimagi enesekriitikata küsida, kuhu küll ühtäkki Taaramäe jõud ja jaks võis kaduda.

Teisest küljest on hämmastav, kuidas Taaramäe on omaalgatuslike reportaažidega justkui nullinud Eesti ajakirjanduse algatusvõime ja teotahte. Neil, kes on jälginud Eesti ajalehtede kajastusi Tour de France'ilt, pole jäänud küllap tekkimata küsimus, miks pälvivad Taaramäe meelierutavad teod seal teinekord kordades vähem tähelepanu, kui Eesti jalgpalliklubide nutused allajäämised eurosarjade avaringides Vana Maailma absoluutselt marginaalsetele meeskondadele - isegi Luksemburgi tiimile. ETV õhtustes spordiuudistes on sõnumid Taaramäe sõitudest Tour de France'il olnud rutiinselt alles kolmandal või neljandal kohal, ja sedagi videopildita. Ehkki pärast eilset valge särgi saamise päeva tuleb tunnistada, et ETV sporditoimetus oli ainus, kes Taaramäelt otseintervjuu sai. Asi oli varem kokku lepitud, selgitas ETV spordipealik Marko Kaljuveer. Kuid see, et näidata suurtuurilt ka telepilti, käib tema sõnul ETV-le lihtsalt üle jõu. Näiteks turul müüdavate viieminutiliste lõikude hind küünib Kaljuveeri andmeil tuhande euroni, ja uudistesse ei mahuks sellest minutitki.

Kurb oleks see, kui ka teised Eesti sportlased otsustaksid Taaramäe viljeldavast ise-võistlen-ja-ise-kajastan-stiilist eeskuju võtta. Ei, küsimus pole selles, nagu rööviks seesugune asjaajamine ajakirjanikelt nende leiva. Ja samuti ei ole küsimus sportlaste eneseväljendusoskuses ja -võimekuses. Küsimus on selles, et kui palju Taaramäe või kes tahes ka arvutiklaviatuuril ei pingutaks, tervikpilti võistlusest ta huvilistele kokku panna ei suuda. Mis siis, et Eesti inimesi huvitab ennekõike see, mida teeb tuuril Taaramäe, ei saa unustada, et lisaks temale lööb võidusõidul kaasa veel kümneid ja kümneid mehi, kellest paljud oma plaanide ja otsuste ja tegudega selle kulgemisele ja tulemustele olulise jälje jätavad. Neid Taaramäe enamasti näha ei suuda, ja ei peagi suutma - talle on peamine enda eest seista ja võidelda.

Kummatigi on Taaramäe suutnud oma vahetute ülevaadetega pugeda pöidlahoidjaile lähemale naha vahele kui enamik teisi Eesti sportlasi, kes Eesti ajakirjanikele oma võistlemistest aru andnud. Kõik need tema laused, et pange pöidlad pihku, astuge ligi ja öelge mulle tere, tõugake mind tõusul tagant - need on sellised laused, mida palgalised ajakirjanikud kui tühipaljast retoorikat usutletavate suust oma tekstidesse ei laseks. Ent Taaramäe saab jätta enda otsustada, mida ja kuidas ta enda etteastetest kirjutab - ja sedasi, esinedes blogijana hämmastavalt siiralt, on ta suutnud kujundada endast pildi kui vahvast ja sõbralikust, lihtsast ja vahetust spordimehest.

Nii on temast saanud sportlane, kellele ühtäkki enamik Eestit kaasa elab. Ja seda hingestatult ning südamest. Mis siis, et suurem jagu inimesi ei tunneks teda ilmselt isegi pildilt ära ning väga vähesed on teda kunagi üldse rääkimas kuulnud.
***
Ärge unustage ka vaatamast, mida kirjutavad konkureerivad kirjutajad Taaramäe kohta laupäevastes lehtedes palga eest!
******
Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe on tõusnud pärast Tour de France'i 18. etappi poodiumile, et võtta vastu parima noore ratturi valge särk. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe ees ja Hispaania rattaäss Alberto Contador tema järel - nii rühivad nad Tour de France'i 18. etapi lõpus mäkke. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe on pärast Tour de France'i 18. etappi saanud selga parima noore ratturi valge särgi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Cofidise meeskonnakaaslased (vasakult) Samuel Dumoulin ja Mickael Buffaz aitaval Rein Taaramäel (nr 151) Tour de France'i kaheksandal etapil tõusu võtta. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Tour de France'i 18. etapi lõpukilomeetrid. Vasakult Alberto Contador, ameeriklane Tom Danielson ja Rein Taaramäe. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas tõestada, et rulluisutamine on naiste ala?

Ise küsin, ise vastan. Lihtne: rulluisutamisest saab normaalseid lugusid kirjutada ainult siis, kui tegelaseks on naine (sh mitte Evelin Ilves!). Et miks ühtäkki rulluisutamisest, kui Tour de France veel lõppenudki pole? (Kas teile ei tundu, muide, et oskasin kuidagi sujuvalt rattasadulasse hüpata ja jalgratturiks hakata just siis, kui rattasõit Eestis eriti kuumaks alaks on muutnud? Et kuidas see mul õnnestus, küsite. Ohh, mis küsimus. Ettenägelikkus, puhas ajakirjanduslik ettenägelikkus ja vaist - see on selle küsimuse vastus.) Aga tagasi rulluisutamise juurde: sellepärast kirjutan, et Indrek Kelgu kontor on hakanud vähemasti mind pommitama teadetaga, et Tartu rulluisumaraton tuleb tänavu teisiti. I couldn't care less.

Aga just sellepärast rulluisutamisest kirjutangi: tõetamaks, et rulluisutamisest kirjutamiseks ei pea ise olema põrmugi rulluisutaja. Järgnev lugu on selle tõestuseks - vot! (Ja mis siis, et kevadel, kui Eesti mõne parima rulluisutajaga [sh Kert Keskpaik ja Tõnis Paalme, tagurpidisõidu meister] töistel eesmärkidel Solarise keskuses kohtusin, väljendasid nood esmalt arvamust, et äkki enne, kui üldse midagi räägiks, annaks Pulleritsule rulluisutamisvaenulike seisukohtade väljendamise eest kere peale. No kuulge, mehed, ega siis see, et peaminister Andrus Ansip isiklikult teie ala hardunud harrastaja on, anna teile õigust teistsuguste eelistustega meeste kallal arveid klaarida.)
***
Need pildid siinse postituse juures on saadud vere hinnaga. Kuigi Saku suurhalli parkla pole Eesti ühele paremale naisrulluisutajale Diana Kaarestele võõras sõiduplats, kadusid sedapuhku kurvis jalad alt. Postimehe fotograaf Mihkel Maripuu tunnistas ühtäkki läbi kaamerasilma, kuidas Kaareste ilmselt prahi või konaruse tõttu libastus, siis kukkus ning kõhu peal mõnda aega mööda asfalti libises. Tulemus: mitmed verised kriimud, lisaks löök põlvele, mis aastate jooksul talle niigi sageli häda teinud. Ja osa riideid samuti puruks.
Ega fotosessioon seetõttu ära jäänud. «Siis alles hakkasime pilti tegema,» lausub Maripuu.

Sest ka Kaareste ei teinud verisest äpardusest mingit numbrit. «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks,» sõnab ta.

Kukkumine, tõdeb Kaareste (34), käib rulluisutamises asja juurde. Hooaja jooksul tuleb seda ikka mõned korrad ette. Eelmine aasta kallas Berliinis maratonisõidu ajal nagu oavarrest, nii et asfalt oli libe kui kiilasjää. Paljud lendasid siruli. Tema ka. Kuid enamik õnnetusi kaob peagi meelest – muidu ei saaks sõitagi, kui kogu aeg ohtudele mõtled. Vaid üksikud matsud jäävad kauemaks meelde. Näiteks juhtum neli aastat tagasi Šveitsis, kus suur ja raske mees kaotas oskamatusest tasakaalu ning tõmbas kukkudes ka Kaareste kaasa. Paraku oli Kaareste see, kes esimesena asfaldile maandus – ja suur mees mürtsti! tema otsa. Pärast olid Kaarestel nii põlved kui puusad lõhki. Võistlus jäi mõistagi katki.

Tegelikult oli hulgilaos LTT müügisekretärina töötav Kaareste enne jäähokimängija, kui ta rulluisutamisega regulaarsemalt tegelema hakkas. Eesti parima naiskonna Dreamland Queens kesktormajana osales ta Soome meistrivõistlustel ja Eesti koondise kaptenina koguni MMil. Aga siis tuli masu, naiskond jäi toetajaist ilma ja lagunes. Nüüd käib Kaareste litrit taga ajamas koos Purikate meeskonnaga, ent peaalaks on kerkinud rulluisutamine, mis seni oli valdavalt teeninud suviti hokilahinguiks üldfüüsilise põhja ladumise eesmärki.

Rulluisutamise avastas Kaareste seitse aastat tagasi sõbranna eeskujul. Otsustas siis koos elukaaslase Jaanus Ritsoni, Eesti Rulluisuliidu nüüdse peasekretäriga, et ostavad samuti uisud ja hakkavad sõitma. Alustasid Kakumäel, aga mõni aasta hiljem läksid juba kolmeks nädalaks Šveitsi, et seal asjatundjate näpunäidete järgi tehnikanõksud paremini kätte saada.

«Õpime siiamaani,» tunnistab Kaareste. «See on tehniline ala, õppida on kole palju.»

Kuid see ei tähenda, nagu piitsutaks ta end karmi treeningplaani alusel tagant. Sugugi mitte. Plaanipärast trenni tegi ta siis, kui noorena kaugushüpet ja seitsmevõistlust harrastas, kuni kaks aastat piinanud põlvetrauma kergejõutikule lõpuks kriipsu tõmbas. Nüüd harjutab ta enesetunde järgi rulluisutamist nii palju, kui töö ja pere kõrvalt aega jääb. Tavaliselt jääb nädalas viieks treeningkorraks. Nende kordade hulka mahuvad olenevalt aastaajast ka suusa- ja jooksuotsad, et võhma koguda.

Sellegipoolest on Kaareste igaks hooajaks püüdnud oma eesmärgid seada. Näiteks mullu käis ta Berliini topletmaratonil. Esimesel päeval oli kavas maraton rulluiskudel, milleks kulus lausvihma tõttu 1:40. Järgmine päev läbis ta sama distantsi joostes. See oli ta elu esimene jooksumaraton. Vana põlvetrauma hakkas endast märku andma, mistõttu aeg läks kuus minutit plaanitust üle. Ta oli lootnud raja läbida alla nelja tunni. «See jäi kripeldama,» lausub Kaareste. «Tuleb paari aasta pärast uuesti proovida.»

Tänavused plaanid, millest ta ei soovi üksikasjaliselt kõva häälega ette kuulutada, on seotud ka augustikuise Tartu rulluisumaratoniga. Eelmisel suvel sai ta naiste arvestuses kolmanda koha, Eesti sõitjaist oli siinse esinumbri Enel Kõrva järel teine. «Tartu rulluisumaraton on iga rulluisutaja suve tippsündmus, enamik treenib selle nimel,» ütleb ta. «Ikka tahaks kohta parandada.»

Aga kerge see olema ei saa, teab Kaareste. Arvata võib, et tänavu saabub Venemaalt mitmeid tugevaid naisuisutajaid, ja kahtlemata saavad ka Eesti noored sõitjad iga aastaga üha paremaks.

«Kui noored saavad kiiremaks, innustab see mind ka,» teatab Kaareste. «Ma naudin konkurentsi.»

Isegi kui kukkumised, ja mõnikord verised, käivad konkurentsi juurde.

Diana Kaareste kohad Tartu rulluisumaratonil:
2010 – 3. (38.) 1:09.52,9
2009 – 5. (59.) 1:08.56,6
2008 – 5. (71.) 1:11.29,1
2007 – 8. (72.) 1:21.20,3
Distants 36 km, 2007 – 38 km.
******
Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Hoolimata seitse aasta pikkusest rulluisutamise kogemusest tunnistab Diana Kaareste, et õpib seda ala tehnilise keerukuse tõttu siiamaani. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Eesti sport on moraalselt tupikus?

Noored kolleegid võtsid vaadelda, millega Eesti spordialaliitude juhid hakkama saavad. See oli laupäevaselt mõnus pretensioonitu kirjeldus, mis fassaadi taha piiluda ei üritanudki. Tegelikult andnuks juba kirjutise sappa lisatud Eesti suuremate spordialaliitude presidentide loetelu küllaldaselt ainest süvenenumaks uurimistööks, et milline ikkagi on nende inimeste taust ja pale, kes Eesti spordis niite tõmbavad.

Aga nagu öeldakse: noortel ajakirjanikel on nüüd esimene märk maas ja siit on hea edasi minna.

Tegelikult on Eesti sport paljudel puhkudel moraalselt puntras ja tupikus. Mina ei ole professionaalne spordiajakirjanik, aga isegi minusugusele asjaarmastajale ei saa jääda märkamata, et kahtlased ja küsitavad otsused on Eesti spordis argipäevased ning moraalsed ja eetilised tõekspidamised ei maksa sageli sentigi. Pahameelt selle üle ei saanud jätta väljendamata - see on siin.

Mida teie arvate, miks ausus ja sirgeselgsus ja muud üllad omadused, mis peaks spordis olema endastmõistetavad, Eesti spordis tihtipeale ei kehti?
******Saguaro kaktus, Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti spordi juhtimine vajab samasugust kapitaalset puhastust, nagu Alberto Contadori ratas Tour de France'i teisel puhkepäeval. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas konkurendid mind saboteerida üritavad?

Tartu Velo klubi liige Paul Lõiv, igati lahe ja sõbralik ja abivalmis ja heatahtlik kamraad, esitas mulle eelmise sissekande kommentaariumis väljakutse, et treeniksin temaga ligi 500 km nädalas ja tuleks siis rattaspordi koha pealt sõna võtma. Tõepoolest, mis on minusugusel, kellel üle-eelmine nädal küündis 211 rattakilomeetriga selle hooaja üheks mahukamaks (ja kellel lõppenud nädalal kogunes kilometraaži vaid 155,5), temasugustele ja teistele tublidele rattasõitjatele vastu panna?

Aga vaat mida. Avame Tartu rattaralli tulemuste protokolli:

277. Priit Pullerits 3:22.54
1100. Paul Lõiv 4:05.57

Või tuletame meelde mullust 102 km pikkust Võru rattarallit, kus lõpetasin Lõiviga samas grupis, aga kust sõidu ajalt mäletan selgelt, et kui mõned mehed üritasid grupis tempot tõsta ja eest ära sõita, siis oli Lõiv see, kes üle kõige hüüdis, et "ei lähe järele, ei lähe järele!". Jäin teda kuulama ja tulemuseks oli see, et pidin lõpukilomeetril talle alla vanduma - tal on lühispurdiks lihtsalt võimsust rohkem.

Ma ei saa aru, miks ma pean treenima kaks ja pool kuni kolm korda rohkem, et saavutada põhimõtteliselt sama tulemust? Minu eesmärk on saavutada võimalikult väikse aja- ja energiakuluga võimalikult hea tulemus. Ma ei võistle ega kavatsegi hakata kellegagi võistlema selles, et kes suudab nädalast nädalasse rohkem trenni teha. Neid treenimise suurmeistreid, eriti rattaspordis, on terve Eesti täis. Ja mis on sellest kasu? Tulevad Tartu rattaralli starti -- ja Tartu rattaralli on tähenduslik ja kõige tähtsam rattaüritus, sest kui olete lugenud Rein Taaramäe sissekannnet pärast eilset Tour de France'i etappi, siis ei saanud teile märkamatuks jääda, et kui etappidel jääb lõpuni 130 km, siis ta lohutab end tõdemusega, et see on ju kõigest Tartu rattaralli (sic!) jagu maad veel - talle ei tule isegi Tour de France'il võrdluseks pähe mitte ühtegi teist rattavõistlust! -- ja lõpetavad selle minuga samas grupis või mõned paremal juhul kõigest grupi jagu eespool, aga muist minust tagapoolgi. Kusjuures, olgu lisatud, läheb mul maanteeratta seljas alles teine suvi (jah, ma sõidan maanteeratast ainult suvel; ma ei käi lõunalaagreis), mul ei ole mingit plaani ja mul ei ole isegi meeskonda, nagu on Tartu Velo klubi, kellele loota, vaid, nagu grupil eest ära sõites näitasin, olen lahinguväljal ihuüksi - ainult endale on loota.

Ja siis tulevad mõned mehed ütlema, et ma treenin valesti.

Fakkjuu. Fakkevribodi.

Kõlab ülbelt? Jah, kõlab küll. Aga miks ei peaks? Miks mõtlevad mõned mehed, et nemad teavad, mis on mulle parim? Miks mõtlevad mõned mehed, et ainult nii, nagu nemad teevad, ainult nende eesmärkide nimel, mille nemad on seadnud, on õige treenida? Olen raudpolt-kindel, et tean ise, mis on mulle vajalik ja parim. Milleks kulutada ratta seljas tühja tuult tallates kümneid tunde, kui selle asemel saab oma ellu tuua palju sisukamat vaheldust, et elu oleks mitmekesisem ega keskenduks ainult pedaalimisele.

Olen juba küllaga kuulanud igasugu tarku ja ei mingit tolku. Võtame jooksu. Mitmed mehed on aastaid leierdanud, et jooksen liiga kiiresti. Olgu, kuulan siis neid, ja otsustasin mulluseks Tartu nn jooksumaratoniks treeningtempot võrreldes varasemaga aeglustada. Ja mis oli tulemus?

2008. aastal sain aja 1:37.13. Eelmisel aastal (üle-eelmine aasta jäi võistlus kannakõõluse trauma tõttu vahele), pärast treeningtempo alandamist, alanes ka võistluskiirus: aeg 1:38.46. Ikka rääkisid mitmed mehed, et harjutan liiga kiiresti. Võtsin siis tänavu kevadel treeningtempot veelgi vähemaks. Ja tulemus? 1:39.42.

Järeldus on ühene: mulle treeningul uimerdamine ja soigumine ei sobi. Seni, kui jooksin oma tarkusest ja kiiresti, läksid ka tulemused paremaks. Aga niipea, kui hakkasin kuulama neid nõuandeid, mis jutlustavad rahulikust lonkimisest, hakkasid tulemused alla käima. Siin on kogu Eesti valitsev treeningsüsteem, alates suusakoondise viljeldavast Mati Alaveri stiilist, ilmselt omadega ummikus. Ometi pole sellest õppust võetud, kuigi Alaver rääkis juba aastaid tagasi, kui Saksa suusatajad kuulusid maailma tippu, et sakslased treenivad hämmastavalt kiiresti. Meil on aga aastaid ja aastaid treenitud aeglaselt ja aeglaselt ning tulemuste arengut ei mingisugust - ei Aivar Rehemaal ega Algo Kärbil, teistest rääkimata.

Miks ma tegin tänavu Tartu rattarallil, oma maanteesõidu-"karjääri" teise aasta algul, ettevalmistusega, mis oli vaid pisut suurem kui Lõivi nädalamaht, oma elu parima tulemuse? Aga seepärast, et ma ei ole rattasõidus õppinud veel eksitavaid nõuandeid kuulda võtma. Sõidan nii, kuidas tahan ja kuidas meeldib. Teen spurte, kiirendan, hoian maksimumilähedast tempot - nii kuidas tuju ja enesetunnet on. Targad treeningplaanid? Gõufakkjorself nendega. Ainult mina tean, mis on mulle parim, mitte keegi teine.

Paul Lõiv sai minu süsteemi(tust) kahtluse alla seades vähemalt nüüd kuulsaks, aga teised, kes oma suurt süsteemi taga ajavad ja seda kiidavad, aga pikalt-pikalt eest ei sõida - mida nemad oma süsteemist (?) küll saavad?
******
Saguaro kaktus, Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits muigab, kui Tartu GP ajal üritavad rattatargad talle taas seletada, mis moodi õigesti treenima peab. Foto autor: Viljar Kannimäe, Scanpix
Foto 2: Paul Lõiv käib rattakilomeetreid kogumas isegi talvel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Isegi Paul Lõiv vahetab mõnikord rattasadula mugava tugitooli vastu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits jätab endale rattasõidu kõrvalt piisavalt aega, et tegelda ka muude vajalike asjadega, nagu näiteks Tartu Ülikoolis tudengite õpetamine. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma grupil jälle (!) eest ära sõitsin?

Kõigepealt parandan ühe varasema vea. Täna helistas Jaak Mae ja ütles, et tema aastane töötasu murdmaasuusatamise Otepää MK-etapi korraldusmeeskonna juhina, mille asjus ta ei ole Eesti Suusaliiduga veel lepingut sõlminud, kuid teeb seda loodetavasti uuel nädalal, ei saa olema 50 000 eurot, nagu ma olen varem kirjutanud, vaid heal juhul pool sellest summast. Mae lisas, et see summa katab ka tema majanduskulud, nagu mobiiliarved ja autokütuse kulu. Vabandan eksliku info avaldamise pärast Mae ja lugejate ees.

Nüüd aga sellest, mis juhtus eile.
***
"Kas sinu jaoks on liiga aeglane või?" küsis Jaan Veeranna, kes Aavo Pikkuusi parimatel aastatel kuulus Eesti rattasporditippu, kui Tartu Velo klubi mehed olid oma eilsel treeningul jõudnud Tartu-Põlva maanteel tagasipöördepunkti, Liivale, kus Tartu rattarallirada metsa vahele Karilatsi ja Ihamaru poole pöörab.

"On küll," vastasin. Liiva suunas sõites olid veloklubilased Vana-Kuuste kandis paarikaupa ees karussellitades kiiruse mõnusalt 40 km/h ligi vedanud, aga siis, kui tuli pikem, ehkki äärmiselt lauge tõus, lasid jala kollektiivselt sirgu. "Huvitav, miks seisma jäädi? Hakkas just huvitavaks minema," küsisin enda taga sõitnud Art Soonetsilt, Scanpixi Baltimaade pealikult, kes ortopeed-traumatoloog Leho Ripsiga ohjeldamatult juttu ajas (Lobamokk on Soonetsi hüüdnimi). "Aga sa võid ju ise ees edasi panna," vastas Soonets. Vara veel, mõtlesin, ja loksusin grupis pöördetähiseni.

Sedasama, et võin ise ette minna, pakkus mulle tagasipöörde järel ka Veeranna. Igaks juhuks küsisin üle, kas ta mõtles seda ikka tõsiselt, sest tean, et tagasiteel armastavad veloklubilased spetsiifilisi sõiduharjutusi teha, kus ei ole soovitav jalgu jääda. Veeranna kinnitas, et mõtles küll tõsiselt.

"Olgu, ma siis lähen," ütlesin ja vajutasin tugevamini pedaalidele. Maanteeratas on ju kiiresti sõitmiseks, ja see on puhas nauding, kui saab kiiresti sõita. Oi, kuidas see mulle meeldib, kui saab võistlusmomendi juurde tekitada!

"Aga ära sa 32-ga mine!" hüüdis Peip Reedi, veloklubilaste kamandaja, mulle tagant järele. "Kui lähed, siis mine ikka 50-ga!" Jutt käis, mõistagi, kiirusest.

Aga ma ei kavatsenudki kohe pedaale jõuga põhja vajutada, vaid aegamööda kiirust koguda. Ajasin spidomeetri näitaja 38-39 km/h peale, Liivalt väljaviiva tõusu võtsin 32 km/h-ga ja seejärel pedaalisin nii, et kiirus oleks 40-41 km/h. Puhus küljetuul. Ega mul ausalt öeldes selget eesmärki olnud. Mõtlesin lihtsalt, eks näis, kui kaua üksinda ees vastu pean, enne kui grupp massiga tagant järele tuleb, sest vaevalt, et nad lasevad mul kogu tagasitee ees soleerida. Finišini oli 28 km.

Enne teist tõusu, mis rattaralli sõitjaile on tuttav umbes 20. km, raja teise pikema laskumisena, piilusin korraks selja taha. Üllatuseks gruppi ei silmanud. Võtsin tõusu 31 km/h-ga. Pressisin omajagu kõvasti, sest ühel hetkel tundsin, et parema sääremärja põlveõndla lähedane sisekülg tõmbas ühe vändapöörde ajal imelikult kokku. Ajasin kohe tagumiku sadulast püsti, et jalatöö amplituudi suurendada ja lihaseid venitada. Probleem kadus koheselt.

Kui olin sõitnud pisut rohkem kui 10 km, ilmusid vasakult selja tagant ootamatult sinivalges võistlusvormis veloklubilased. Ehmatasin, et kas tõesti sai grupp mu nii kiiresti kätte. "Kurat võtaks!" jõudsin juba vanduda. Siis aga nägin, et nad sõidavad hanereas - teevad meeskonnasõitu. See oli pikk rivi, tavalise nelja sõitja asemel kuus või seitse meest. Nad tulid nii hea hooga, et mul polnud lootustki neile sappa haakida. Ja nad muudkui kaugenesid.

Ent ega ma sellest moraali alla lasknud, ehkki endamisi nentisin, et ega see ilus küll ole - seitsmekesi ühe kallale tulla. Hoidsin oma kiirust edasi 41 km/h peal, kui 2-3 km pärast tuli sama ootamatult järjekordne rivi veloklubilasi. Aga sedapuhku tegutsesin otsustavamalt ning haakisin ilusasti viiese rivi viimase mehe tuulde.

Kauaks seda tuulessõitu ei jagunud, sest juba kilomeetri jagu hiljem, Vastse-Kuuste tõusu all - see on tõus, mida rattaralli sõitjad teavad esimese pika ja ka kiire laskumisena - lasid mu ees sõitjad jala sirgu. Nagu oli seda nende ees teinud ka esimene meeskond. Ent siis tuli mul meelde kusagilt kuuldud õpetus, et just sellal, kui teised järele annavad, on hea kontrasse minna. Ja seda tegingi. Ajasin jälle tagumiku sadulast püsti ning läksin tõusu ründama. Enne ei jätnud, kui tippu välja kangutasin. Tõusul hoidsin kiirust 31 km/h, tipus lasin veidi järele, aga siis hakkasin uuesti tempot üles kruvima. Pärast Võru-Tartu maanteele keeramist vaatasin üle õla - gruppi ei paistnud.

Ent nüüd ootas ees kõige raskem ja ebameeldivam lõik. Tee pööras sedasi, et tuul puhus rohkem vastu, lisaks on Tartust Võru suunas välja viiva maantee asfaldi murdekohad niimoodi silutud, et seal muudkui hüppab. Ent seda rohkem võtsin end kokku, et kiirust hoida. Kui nägin, et enne Ülenurmet sain kätte 36-37 km/h, siis hakkas tekkima juba lootus, et äkki õnnestubki ette jääda.

Linnaäärsele raudteeviaduktile lähenedes ei leidnud silmad endiselt selja tagant gruppi üles. Ronisin viaduktile 31 km/h-ga. Lõunakeskusele lähenedes hoidsin kiirust ligi 40 km/h, mille tõstsin pärast Riia maantee ringteelt maha sõitmist 45 km/h-ni. Taha enam ei vaadanud, aga vaist ütles, et selliste kiiruste korral grupist vastast ei tohiks olla. Viljandi maantee ringilt läksin lõpukilomeetrile samuti kiirusega 45 km/h ega lasknud jalga sirgeks enne, kui üle peatee lähenemise märgiga tähistatud kujuteldavast lõpujoonest üle olin.

Isegi kohaliku rattaspordi seisukohast oli minu eestsõit no-event, aga mis tähtsust sel on! Ise tuleb endale oma väiksed eesmärgid püstitada ja ise neid täita ja see, mis maksab, on enda rõõm nende eesmärkide elluviimisest.

Hakkasin grupile vastu sõitma ning veendusin, et sõitsin grupil üksinda eest kindlalt kaks, kui mitte lausa kolm kilomeetrit.

Pärast sain Veerannalt tunnustava sõna, et "tubli!". Tänasin ja küsisin, et ega ma oma seesuguse soolosõiduga Velo klubi trenne riku, sest lõppude lõpuks saan ju kaasa sõita vaid klubilaste vastutulelikkusest. Liiati, ega mina käi nendega trenni tegemas, vaid niisama rattasõitu nautimas. Veeranna kinnitas veel kord, et ei riku.

Sellegipoolest tean, et mu sõit läheb korraliku trenni ette. Aga mida tegid eile tund ja kolmveerand Soonets ja Rips, kellel isegi Tartusse jõudes polnud jutt veel otsa saanud, sellest ma küll aru ei saa.

Ei tea, kas must võib kunagi veel jalgrattur saada?
***
Kel aega, sisustage oma pühapäeva hommik kell 10.10 Vikerraadio "Jutusaatega", kus mind intervjueerib Tarmo Tiisler.
******
Wash ehk kuivanud jõesäng, mida mööda jooksevad pärast vihmasadu tulvaveed, Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tour de France'i neljapäevane mägietapp. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Jeremy Roy (vasakul) ja Geraint Thomas on Tour de France'i neljapäevasel mägietapil grupil eest sõitnud. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Johnny Hoogerland Tour de France'i parima mägedesõitja särgis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Geraint Thomas Tour de France'i neljapäevasel mägietapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Selline preemia ootab Tour de France'il jalgratturit kiire sõidu eest. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas Andrus Veerpalule koidab dopinguafääris võit?

Eile õhtul sain oma konfidentsiaalselt allikalt, kes on seni ilmutanud korduvalt hämmastavat informeeritust, sellise teate: "Suusaliidust on välja imbunud, et väidetavalt annab FIS Veerpalule juriidiliste apsakate tõttu õiguse. Iseasi, kuidas WADA reageerib."

Allikas tunnistas, et tal ei ole selle jutu tõestuseks esitada ühtegi tõendit. Sellegipoolest palusin tal täna hommikul oma allikailt üle küsida, kui usaldusväärne see jutt on. Ta tegi seda, aga uusi tõendeid tal jutu kinnituseks hankida siiski ei õnnestunud.

Asusin ise tegutsema. Helistasin Eesti Suusaliidu värskele presidendile, Eesti Energia juhile Sandor Liivele, ja peale selle, et õnnitlesin teda uude ametisse saamise puhul ja tuletasin meelde, et ses ametis tuleb tal edaspidi kokku puutuda ka minusuguse ajakirjanikuga, mille peale ta väljendas vaid heameelt, et olen ajakirjanik, kes tõsiselt suusatamisest huvitub, ja peale selle, et palusin tal elektrihinda mitte tõsta, küsisin, kas ta on kuulnud midagi uut Veerpalu ja dopingu teemal. Liive, kes oli parajasti Tartus, vastas, et ei ole, aga lisas, et siirdub just peagi Otepääle suusaliidu juhatuse koosolekule ja ehk seal tuleb ka see teema kuidagi jutuks.

Seejärel helistasin rahvusvahelise suusaliidu FIS komunikatsioonijuhile Sandra Spitzile ja küsisin temalt, kas tal on infot Veerpalu dopingujuhtumi viimaste arengute kohta. Ta tunnistas, et ausõna, temal ei ole, ja vabandas, kuid andis mulle lahkelt FISi peasekretäri Sarah Lewise telefoninumbri ja palus helistada talle, sest kui keegi sellest FISis midagi teab, siis kindlasti Lewis. Kaks korda olen täna proovinud talle helistada, kuid tulemuseta.

Samamoodi ei ole mu kõnele täna vastanud Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv. Seetõttu olen Veerpalu kaasuse kohta uurinud ka oma teistelt allikatelt, kes võiks olla asjast üht-teist kuulnud, kuid kõik on tunnistanud teadmatust.

Võtsin ühendust ka Kristel Berendseniga sihtasutusest Eesti Antidoping. Berendsen kinnitas, et tema ei ole seniajani saanud FISilt Veerpalu juhtumi kohta ühtegi teadet. Ta kinnitas, et kui otsus oleks tehtud, peaks tema ka kohe selle kohta infot saama. Uurisin, et kui tuleb õigeks mõistev otsus, kas siis on võimalik, et WADA kaebab selle edasi. Ta lausus, et see võimalus on olemas.

Seejärel helistasin FISi ees Veerpalu kaitsmise oma õlule võtnud vandeadvokaat Aivar Pilvele ja küsisin, kas temal on uudiseid Veerpalu dopingujuhtumi kohta. Tegin kõne paar minutit enne kella kahte. Pilv ütles, et on viimased 40 minutit olnud kontorist eemal, aga selleks ajaks, kui ta sealt ära tuli, ei ole tema Veerpalu juhtumi arengute kohta küll mingit infot kusagilt saanud ja kuuleb sellest, et ta võib olla õigeks mõistetud, minu käest. Ütlesin talle, et mu info, mis mulle tuli juba eile õhtul, toetub siiski vaid kuuldustele. Pilv kordas viisakalt, et tal ei ole mu küsimuse peale kahjuks midagi lisada.

Viimaks tegin veel ühe kõne allikale, kelle nime siinkohal reeta ei saa. Ajakirjanduses kehtib reegel, et kui sul on konfidentsiaalne konkreetse allikata info, tuleb seda mitmelt poolt üle küsida, enne kui selle avaldamist üldse kaaluda. Ja too allikas tunnistaski mulle, et on kuulnud täpselt sama juttu - et Veerpalu on tehniliste apsude tõttu FISis õigeks mõistetud. Aga ta tunnistas ka, et tal on raske meenutada, kus ja kellelt ta seda täpselt kuulis, kuid ta lisas, et ilmselt käivad Eesti Suusaliidu ja FISi inimesed omavahel läbi ning ilmselt sealt ongi see jutt lahti pääsenud, et Veerpalu mõistetavat (rõhutan siinkohal: mõistetavat; mitte, et on mõistetud) õigeks. See seletab ka, miks see info ei ole veel ametlik ega avalik.

Kui küsida, kes veel on varem kahe positiivse dopinguproovi korral tehniliste apsude tõttu õigeks mõistetud, siis mu väärt allikad tuletasid meelde kahte nime: Katrin Krabbe, saksa sprinter, ja Butch Reynolds, USA veerandmailer.

Nüüd olen andnud teile kogu info, mis mul täna põhitöö kõrvalt on õnnestunud hankida. Ma ei tea, kui vettpidav see on - eks aeg näitab. Oskab keegi midagi lisada? Eriti Eesti suusakoondise liikmed - öelge välja, mida te teate! Mis siin varjata on?
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu pärast FISile selgituste andmist 11. juunil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristel Berendsen viis suve tagasi Eesti meistrivõistlustel kaugust hüppamas. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Vandeadvokaat Aivar Pilv. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Professor Ene-Margit Tiit: Kas Andrus Veerpalu dopinguproovi mõõtmistulemused on usaldusväärsed?

Priit Pullerits: Nagu veteranlugejad teavad, on sellest blogist saanud ajas kõige kiiremat ning samuti vettpidavat teavet Eesti suusatamise viimaste kuude skandaalide kohta, olgu selleks Andrus Veerpalu positiivne dopinguproov või Otepää MK-etapi korraldamisega seonduv (milles avalöögi tegi küll Eesti Päevaleht, aga loovutas seejärel initsiatiivi mulle). Siin on visadele lugejaile uus tükk väga asjalikku ja tarka teavet Veerpalu juhtumi kohta, mida ei ole mitte keegi mitte kusagil veel avaldanud, aga mis õnnestus mul oma kanaleid pidi hankida Ene-Margit Tiidult, Tartu Ülikooli matemaatilise statistika emeriitprofessorilt. Järgnev on professor Tiidu koostatud ekspertarvamus neile teadlastele, kes panid kokku Veerpalu kaitsematerjalid.
***
Veerpalu dopinguanalüüsi puhul on tehtud kaks mõõtmist – A- ja B- proov, mis põhimõtteliselt peaksid mõlemad mõõtma täpselt sama näitajat, seetõttu saab siin rakendada statistilist lähenemist.

Tegelikult näitas B-proovi tulemus otsekohe, et teise näitaja, Kit2 mõõtmistulemused ei ole usaldusväärsed ja kuigi need mõlemad on referentstasemest kõrgemad, erinevad nad üksteisest nii palju, et nende põhjal ei saa järeldada, et mõõdetav suurus (Kit2 tase organismis) on referentstasemest kõrgem.

Kahe mõõtmistulemuse korral on kõige tõenäolisem hinnang mõõdetava tulemuse õigele väärtusele nende mõõtmistulemuste aritmeetiline keskmine. Mõõtmise täpsust iseloomustab nende mõõtude standardhälve. Standardhälbe kaudu leitakse usalduspiirkond.

Usalduspiirkond tähendab seda, et mõõdetava suuruse õige väärtus asub 95-protsendilise tõenäosusega selles usalduspiirkonnas, kusjuures pole selge, kus täpselt. Küll aga on väga vähe tõenäoline, et õige väärtus asuks väljaspool usalduspiirkonda.

Siit tuleneb eeskiri järelduse tegemiseks statistiliste mõõtmiste põhjal. Selleks, et väita, et mõõdetava suuruse (näiteks Kit2) tegelik väärtus on suurem kui referentsväärtus, peab see referentsväärtus olema väiksem mõõdetava suuruse ümber ehitatud usalduspiirkonnast, st tema alumisest piirist (vt joonis). Kui see nii ei ole, siis pole alust väitel, et mõõdetav tegelik väärtus on referentsväärtusest suurem, kusjuures saab ka seda näidata, kui suure tõenäosusega niisugune väide on ekslik.

Teeme rehkenduse hGH teise komponendi Kit2 arvudega. Need on 2 ja 3,08, keskmine on 2,54 ja standardhälve on 0,764. Tavaviisil usalduspiire arvutades saaksime alumise piiri väärtuseks 2,54-2X0,76=1,02 ja ülemise usalduspiirkonna väärtuseks 4,07. Selles vahemikus võib mõõtmistulemuste põhjal olla proovi Kit2 tegelik väärtus. Usalduspiirkond on väga lai, sest vaatlused on teineteisest väga erinevad. Aga kuna alumine usalduspiir ei ole referentstasemest piirnormist 1,68 suurem, siis ei saa korrektselt väita, et mõõdetav suurus, antud juhul Kit2 tegelik väärtus, oleks piirnormist suurem.

Saame esitada ka täpsema tulemuse. Kui kasutada t-jaotust ühe vabadusastmega, siis võime öelda, et niisuguseid mõõtmistulemusi on võimalik saada tõenäosusega 0,23 ka sel juhul, kui mõõdetav suurus (s.o näitaja Kit2 tegelik väärtus) on väiksem kui 1,68, kuid mõõtmise täpsus on nii madal, nagu käesoleval juhul. Seega kinnitades, et proov oli lubatud tasemest kõrgem, on eksliku väite tõenäosus 0,23. Põhjuseks on see, et sama suuruse kahekordsel mõõtmisel saadud näidud on liiga erinevad. Sellest, et mõlemad näidud on üle referentstaseme, ei piisa veel tõestamaks, et mõõdetav suurus on referentstasemest suurem – selleks on tarvis ka seda, et mõõtmistulemused oleksid stabiilsed ja omavahel kooskõlas. Praegu nad seda ei ole.

(Kuna joonise transportimine siia blogisse ei õnnestunud, siis kirjeldan seda järgnevas lõigus professor Tiidu seletuste abil - P.P.)

Kujutage ette madalat ja pikka ristkülikut - see on Kit2 näidu põhjal konstrueeritud usalduspiirkond. Ristküliku kummagi otsa lähistel on kaks valget ringi, mis kujutavad proove väärtustega 2,0 ja 3,08. Ristküliku keskel on sinine ring, mis on proovide keskmine (2,54) ja mida on kasutatud usalduspiirkonna konstrueerimiseks. Usalduspiirkonna otspunktid on 1,02 ja 4,07. Ristküliku vasaku otsa lähistel on punane nooleke, mis tähistab kriitilist piiri (1,68). See piir asub usalduspiirkonna sees. See tähendab, et analüüsi Kit2 tegelik väärtus (mida mõõdab kaks väga erinevat tulemust) võib olla ka kriitilisest piirist väiksem.

Loogika on selles, et kui mingi suuruse mõõtmisviga on väga suur (nagu see praegusel juhul on – me ei tea, kas põhjuseks oli mõõteriist või metoodika), siis on alati arvestatava tõenäosusega ka võimalus, et tegelik väärtus, mida mõõdetakse, on mõnevõrra väiksem kui väikseim mõõtmistulemus. Praegu on võimalik seda tõenäosust t-jaotuse abil ka hinnata – tõenäosusega 0,2 on analüüsitava näidu tegelik väärtus väiksem kui kriitiline piir.
***
Eilses telefonivestluses lausus professor Tiit mulle, et ta ei ole kindel, kui palju need, kes Veerpalu kaitsematerjale kokku panid, tema statistilist seletust arvestasid ja kui palju nad sellest üldse aru suutsid saada. Ta lisas, et matemaatilise statistika valdamine jätab tema hinnangul Eesti teadlaskonnas teinekord palju soovida.
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu (paremal) lahkumas 11. juunil Aivar Pilve advokaadibüroost koos vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakiviga (ees), Tartu Ülikooli professori Sulev Kõksi ja füsioloogiadoktori Anton Terasmaaga. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ene-Margit Tiit, Tartu Ülikooli matemaatilise statistika emeriitprofessor. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu kaitsemeeskond (vasakult) vandeadvokaat Aivar Pilv, füsioloogiadoktor Anton Terasmaa, Tartu Ülikooli professor Sulev Kõks ja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma peaministriga pealinnast Tartusse kihutasin?

Kindlasti on need, kes kätt elu pulsil hoiavad, lugenud juba mu laupäevast hittlugu "Rõõm Ansipi taandumisest" (näiteks vaid kaks mobiilile saabunud sõnumit: 1) "Tubli, tubli! Vahva rattalugu! Tore, et kirjutasid. Sädet ja väge!"; 2) "Väga äge reportaaž rattasõidust Ansipiga!" [Üks neist oli Mart Juurelt - eks arvake ise, kumb.]). Kuid see, mis lehes ilmus, ei ole täielik ega lõplik tõde. Iga lugu tuleb kirjutada lähtuvalt publikust ja nii jäid tollest reportaažist välja paljud sportlikud detailid, mis just siinseid lugejaid erutada võiksid. Niisiis, mis juhtus tegelikult 1. juulil, kui mööda Piibe maanteed toimus Tallinnast Stenbocki maja eest Tartusse Tamme puiesteele võidusõit peaministri Andrus Ansipi ja tema turvameeskonnaga?
***
Kui ma paar minutit enne kella kahte ratta seljas Stenbocki maja, valitsuse residentsi ette jõudsin, valitses seal vaikus ja tühjus. Tohoh, kas tõesti olen midagi sassi ajanud? Start pidi antama ju täpselt kell kaks. Aga selgus, et ma ei teadnud õigele nupule vajutada. Erik Pallase, Ansipi väimees, kes mõni minut pärast mind kohale jõudis, aga teadis - ja ennäe, imeväel avanesidki Stenbocki maja rasked raudväravad. Ohoo! Terve aed oli rahvast täis! Seinte ääres laudadel hea ja parem. Kas nii pidulik teele saatmine, imestasin.

Ilma pikema tseremooniata juhatasid turvamehed, et paneksin oma seljakoti asjadega peaministri läikivmusta Audisse. See on see auto, mida isegi ajakirjanduses liiga üksikasjalikult ei saanud näidata. Tegin, nagu kästud, ja laususin: "Pärast sellist sõitu tõuseb mu seljakoti väärtus vähemalt kolmekordseks." Keegi vastu küll ei vaielnud.

Ja siis algasid probleemid. Kett tuli üks kord maha. Panin peale. Siis tuli teine kord maha. Mõtlesin, et mida tonti - kas tehniline viperus muudab tõesti osaluse võimatuks. Olin keti peale saanud, kui Suunto kellal läks rihm katki (ei, olge rahulikud, pulssi see ei loe). Kell pudenes munakividele. Aga terveks jäi. Pistsin tasku. No nii, nüüd ei saa aega ka näha ega mõõta, kahjatsesin. Taskud olid nagunii kraami täis: telefon, kaks fooliumisse keeratud ja viiludeks lõigatud topeltvõileiba juustu ja vorstiga, pudelisse pigistatud viis Dexali geeli, lisaks kaks geeli pakendis, kaks batooni, ja nüüd käekell ka. Raamil kaks liitrist joogipudelit veega.

Aga söögipalad Stenbocki maja seinte ääres olid ahvatlevad. Pallase kasutas kohe juhust. Mina mitte. Ma ei saa ju valitsuselt tasuta eineid vastu võtta - huvide konflikt. Ainus, mida palusin, oli salvrätik, et võiksin sõrmed õlise keti hammasrattale aitamisest puhtaks kratsida.

Minek! Vanalinna munakividel ettevaatlikult. Toompealt laskudes juba voolujoonelisem asend sisse. Siis ring ümber Kaarli kiriku, ja et mitte valgusfooride taga aega raisata, siis lõikasime kasu just kehtima hakanud uuest liiklusseadusest, mis lubab rattaga ka kõnniteel sõita. Vabaduse väljaku veerest Edgar Savisaare akende alt lendasime juba ilusa hooga mööda, siis Islandi väljakul mõtteline tervitus välisminister Urmas Paetile, Postimehe toimetusest igaks juhuks veidi suurema kaarega mööda, Tartu maanteed pidi üles, raudteeviadukti alt pööre vasakule ja siis hakkas juba sõiduks minema.

Olin uustulnuk, seetõttu uurisin kogenud tegijatelt reegleid. Kuna tuul puhus vastu, otsustati sõita hanereas, mitte paaris nagu mullu. Paarissõit oleks vastutuulega energia liigne kulutamine, kõlas põhjendus. Kui pikalt korraga vedada tuleb? Kolm-neli kilomeetrit, sain vastuse. Nii palju! Võib vähem ka, kui nii palju ei jõua, kõlas lohutuseks.

Algus oli lihtne. Ilm oli päikseline, tempo paras, pisut üle 30 km/h. Ainult tuul - see puhus kogu aeg vastu või küljelt vastu. Ja ei olnud sugugi nõrguke, päris tugev.

Kuna võtsin koha tagasihoidlikult sisse rivi lõpus, pääsesin esimest korda vedama umbes 30-40 km järel. Minu ees sõitis peaministri ihukaitse ülem Alar Ridamäe, tema ees peaminister Ansip, minu järel Alari vend Aivar, meie kümnese seltskonna eeldatavalt kõige tugevam sõitja. Pean tunnistama, et kui oma 3 km ees ära pedaalisin, tundsin end üpris tühjaks pigistatuna. Kogu aeg pidi ju jälgima spidomeetrit, et kiirus mingil juhul alla 32-33 km/h ei kukuks.

Kuigi juba 40 km järel mõtlesin, et läbi on alles viiendik distantsist, läksid esimesed kaks tundi ehk umbes 60 km siiski kergelt. Üksvahe tuli liikuda lahtise paksu killustikuga pinnatud teel ja seal jäi vedamine just minu hooleks. Kõigest hoolimata suutsin hoida seal tempot stabiilselt 31 km/h peal. Jõin ja sõin hoolega, et mingil juhul nälga ja janu ei tekiks.

Vaatasin, et umbes kahe tunni järel olime jäänud kaheksakesi. Hiljem sain teada, et üks mees oli kukkunud ja katkestanud. Millal see juhtus, seda ei pannud tähelegi - tõestus sellest, et meie väikses grupis tehti ikka tõsist, mitte lõbusõitu. Aga kuhu veel üks mees vahepeal jäi, ei tea. Ilmselt, oletan, käis saateauto tuules taastumas.

Kui Järva-Jaanisse ehk poolele teele jõudsime, anti teada, et peagi tuleb metsapeatus. See on ka ainus peatus, mis distantsil ette nähtud. Kui mul joogipudelid 80.-85. km kandis tühjaks said, oli süsteem selline, et tuli grupist taanduda ning ulatada oma pudel musta BMW maasturisse, saateautosse, kus see vastavalt soovile täideti - kas lahjema või kangema spordijoogiga, vajadusel sai ka jääd hulka. Pudel täidetud, spurtisid grupile järele.

Peatus Tamme bussipeatuses venis plaanitust pikemaks, vähemalt kümneminutiliseks. Milles oli põhjus, sellest kirjutasin Postimehe Arteris ilmunud ja eespool viidatud loos. Huvitav oli aga see, et põie tühjendamine ei tahtnud sugugi edukalt minna. Joodud oli küll palju, aga küllap oli enamik vedelikku nahapinna kaudu aurustunud.

Pallase, Ansipi väimees, aga ei mallanud bussipeatuses passida, vaid jätkas sõitu üksinda. Pärast, kui ta ligi 30 km järel kätte saime, tunnistas Ansip mulle, et see polnud Erikult tark otsus, sest rattasõidus peab oskama viilida, aga tema rabas selle asemel tund aega üksinda tööd.

Kui distantsi esimesel poolel ei ütelnud läbitavate asulate nimed mulle suurt midagi, siis teisel poolel hakkas juba tuttavaid kante siltidelt vastu vaatama. Ootasin ja ootasin, millal ükskord ometi Jõgevale hakkame jõudma, aga Jõgeva ei tahtnud ega tahtnud lähemale tulla. Tegin oma vahetused ausalt ära, tempot alla ei lasknud, aga ega üle 2-3 km keegi ees ei vändanud. Välja arvatud Aivar Ridamäe. Tema oli grupi tõeline kangelane.

Sõit kulges üldjoontes nii. Enamik hoidis kiirust 32-33 km/h. Kui Ansip ette läks, tõstis ta selle kohe 35-37 km/h-ni. Kuna olin tema järel rivis kolmas, tuli üksjagu rohkem pingutada. Siis, pärast Ansipi vedamiskorda, taastas Alar Ridamäe mõistliku tempo, 32-33 km/h, mida tema järel samuti hoidsin. Seejärel läks vedama Aivar Ridamäe ja tegi seda ühtlaselt ligi 10 km järjest. Kuna olin tema vedamise ajal kõige lõpus, oli mul eriti mõnus taga taastuda. Hoolitsema pidi vaid selle eest, et liiga tee äärde ei satuks. Kuna tuul puhus küljelt vastu, sõitis tuulemurdja keskjoone lähedal ning saba hoidis sama hästi kui teepervele.

Kui lõpuks Jõgevale jõudsime, oli finiš umbes 55 km kaugusel sama hästi kui käega katsuda. Aga samas hakati tempot tõstma. Jõgevale lähenedes näitas spidomeeter juba 38 km/h. Kui linna vahel ette läksin, hoidsin kiirust 34 km/h peal, aga sain enda taha haakinud Pallase käest pragada, et lasen kiiruse alla. Ta läks ette ja tõmbas selle uuesti 36-37 km/h peale. Selleks ajaks olid mul reielihased üksjagu tuimad. Säärelihastele tegin regulaarselt venitusharjutusi: tõusin sadulas püsti ning pingutasin alumise pedaali külge kinnitatud jala kanda asfaldi suunas.

Enne Kaarepere raudteeületuskohta aga ootas veel üks ebameeldivus: asfalt oli üles võetud ning tuli sõita aukliku kruusa peal. "Kuradi valitsus!" kirus Pallase. Lisasin omalt poolt: "Oleks Savisaar valitsuse eesotsas, oleks see lõik selliseks sõiduks juba ammu asfalteeritud olnud."

Pärast Kaareperet hakkas grupp aga silmnähtavalt tõsiselt tööle. Nüüd olid ka vahepeal kadunud mehed - üksvahe vaatasin, et rivis oli vaid seitse meest - , peale ühe, kukkunu, kõik grupiga liitunud. 30 km enne finišit, kui tulid tõusud, hakkas Pallase neil spurtima. Õnneks keegi tema kiirendustega kaasa ei läinud.

Viimane kord pääsesin vedama enne Lähte langusi ja tõuse. Kuid kauaks ma ette ei jäänud. Ühel lamedapoolsel künkal, sealkandis, kus vanasti elas Äksi nõid, lõi vastu nii tugev tuuleiil, et kiirus kukkus 28 km/h peale, misjärel tõusin sadulast, tegin paar jõulisemat vändapööret ja keerasin paremale kõrvale. Ei saa ju grupi tempot alla lasta.

Kuna vahetuste rütmi järgi oli selge, et enam mul ette asja ei tule, sain tagapool rahulikumalt sõitu nautida. Naudingust oli asi tegelikult siiski kaugel. Ütlen ühte, ja liialdamata: Tartu rattaralli on selle sõidu kõrval ikka köki-möki, skautide pühapäevane jalutuskäik. Jah, keskmine kiirus oli Tartu rattarallil palju suurem, aga seal on suures grupis peaaegu alati tuulevari. Sel sõidul tuli aga pidevalt trajektoori jälgida, et täpselt tuulevarjus püsida. Korra sõitsingi Alar Ridamäele esirattaga küljelt tagarattasse nii tugevalt sisse, et kukkumisest ei jäänud palju puudu. Haljaavat, nagu ratturid ütlevad, ei saanud sel sõidul peaaegu üldse lasta, ka grupi sabas mitte.

Tartus olime sunnitud jälgima valgusfoore, mis meile millegipärast igal pool punast tuld näitasid. See tõmbas lõpus tempo alla. Riia mäel, kus on rattaralli avatõus, hoidsin rahulikult rivi lõppu, sest paremal jalal oli põlve kohale tekkinud juba Tabivere kandis valu, ja see läks pingutusega üha teravamaks. Sellegipoolest olin kindel, et ega grupp eest kiirenda, ja igaks juhuks oli vähemalt üks käik varuks ka.

Paraku ei teadnud ma finišimarsruuti, mis on muidugi minu enda viga, kuid seetõttu ei saanud ma enne lõpujoont grupi eesotsas teravamat positsiooni jahtida, sest mul polnud täpset aimu, kus Ansip elab - ehk kus võidusõit lõpeb. Finišijoon, nagu ikka, saabus aga ootamatult - ja nii tuligi leppida kohaga grupi keskel. 195 km läbimiseks kulus kaks-kolm minutit üle kuue tunni.

Aga kindlasti huvitab lugejaid kõige rohkem see, mis sai edasi. Edasi sai sedasi, et võtsin peaministri Audist oma vähemalt kolm korda hinnalisemaks muutunud seljakoti ja tahtsin hakata kodu poole pedaalima, kui peaminister esitas kutse, et tuleksin ikka sauna ka. Katsusin leida ettekäänet, et mul pole käterätikut kaasas, aga ei läinud läbi: Ansip teatas, et käterätikuid on tal majapidamises küllaga. Mis, olgu etterutates öeldud, osutus ka tõeks.

Enamik sõiduseltskonda, peale minu ja peremehe, viskas Ansipi maja taga suurele muruplatsile. Paistis ilus ja suur ja hoolitsetud aed - nagu polekski linnas, vaid kusagil maal. Laua peal oli vähemalt kuus pitsat, kui mitte rohkemgi, ent imelikul kombel isu polnud. Küll aga tegin seda pattu, et võtsin pudeli õlut, ja sel korral, erinevalt mõnedest eelmistest, ei käinudki selle tühjendamine üle jõu. Tasapisi läks ka kaks pitsatükki sisse. Aga mulle meeldib alati pigem maotäis magedat kui suutäis soolast, nii et kui Ansipi hambatohtrist tütar tõi lauale maasikakoogi, siis suutis ainult tema tütar mulle selle söömises konkurentsi pakkuda. Kuna kook oli Ansipi tütre tehtud, siis oli välistatud igasugune võimalus süüdistusteks, et söön peaministri peost.

Kuid see ei olnud veel kõik.

Kui kõht kinnitatud ja janu kustutatud ning saunas käidud, saabusid kaks noormeest raskete kokku-lahti käivate laudadega. Need olid massöörid. Seega, nagu näete, polnud teenindus sugugi kehvem kui Tour de France'i sõitvatel proffidel. Aga igaks juhuks otsustasin siis asjad kokku pakkida. Sest kes teab, äkki saabuvad kõige lõpuks veel dopingukontrollid kah. Teistele ütlesin lahkumise põhjenduseks oma keemikust isalt kuuldud lause: "Ega pidu muidu parane, kui külalised ei vähene." Enamik maaslamajaist oli sellega mõminal päri.

Kui Ansipile tema koduväravas lahkudes ütlesin, et tema oli grupis see, kes kogu aeg gaasi põhja vajutas, ütles ta rahulikult käega lüües, et ei vajutanud ta midagi, et oleks võinud palju rohkem juurde panna.

Küll on hea, et Ansip Tartu rattarallil ei osale.
******Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peaminister Andrus Ansipi (vasakult kolmas) rattasõidumeeskonna ühispilt Stenbocki maja ees enne starti Tartu suunas. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip stardib Stenbocki maja ees rattal Tartu suunas. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Peaminister Andrus Ansipi väimees Erik Pallase pedaalimas peaministri ees. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sõidu alguses on peaminister Andrus Ansipil mahti veel fotograafile lehvitada. Tema taga Priit Pullerits ja Alar Ridamäe. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Jalgratturite rivi veab Aivar Ridamäe, kes tegi distantsil kõige rohkem musta tööd. Fotode autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 7: Peaminister Andrus Ansip (paremal) hoidmas väimehe Erik Pallase tuulde. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 8: Sõidu finiš Tartus Tamme puiesteel. Vasakul Andrus Ansip, keskel Priit Pullerits, paremalt teine Aivar Ridamäe. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 9: Pärast grupifiniši lõppu Tartu Tamme puiesteel. Vasakul esimene Andrus Ansip. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits (esiplaanil) pärast Tallinna-Tartu grupisõidu finišit. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks ratturid kaaslasi ohtu seavad?

Peip Reedile meeldib kamandada. Mulle meeldib, et Peip Reedile meeldib kamandada. Ja mulle meeldivad need kamandamised ka, mida Peip Reedi teeb.

Rein Taaramäel ei ole ilmselt Tour de France'il piisavalt kamandajaid. Kuigi mulle jäi pärast viiendat etappi mulje, et tal poleks midagi selle vastu, kui neid kamandajaid leiduks. Sellestpärast, et nii nagu Tour de France'i esimesel etapil, oli ka viiendal etapil palju kukkumisi. Taaramäe andis mõista, et ohtlikust sõidust on kõrini. Eks asi ole suuresti selles, nagu seletas mulle Reedi, et senised etapid on olnud sprinterite etapid ja Taaramäe on rohkem mägede mees, kuid selleks, et mitte maha jääda ja suures grupis püsida, peab ta paratamatult sprinteritega võitlusi pidama, kuigi see pole tema ampluaa.

Peip Reedi, keda enamik tunneb endise kõva suusamehena ja viimase ajani ka Otepää MK-etapi turvapealikuna, on see, kes kuuldavasti ratturite grupisõidus häält teeb, ja õigesti teeb, et teeb. Aga Tartu Velo klubi üle-eelmises trennis rääkis ta, et möödunud nädalavahetusel Püha Loomaaia 14. veteranide velotuuri (veteranide velotuur väikeste algustähtedega!) viimasel etapil oli viimased 5 km sõidetud kitsal teel vastutuules sedasi, et ta pidas targemaks hoida grupi sabaga viiemeetrist vahet, sest saba oli käinud vinda-vända ühest tee servast teise. Ta rääkis, et ühtäkki oli enamik mehi avastanud, et nad on sprinterid, ning trügisid etteotsa finišit tegema. Ja mis oli tulemus? Tulemus oli vähemalt kaks, kui mitte kolm kukkumist viimasel 5 km-l.

Ühelt poolt nõustun Reediga, et rattasõidukultuur on viimaste aastate jooksul paranenud. Aga samas paistab, et endiselt leidub palju nn hulle, kel ohutunnetus puudub. Sõitku nad ise seetõttu pea ees vastu asfalti, kui tahavad, aga kurb on see, et kuna jalgrattasõit on grupisõit, siis paratamatult teevad nad ohtlikuks ka teiste elu. Võite ju öelda, et ega rattasõit olegi memmepoegadele, aga 1) Reedi ei ole kindlasti mingi memmekas ja 2) kindlasti ei ole memmekas ka Taaramäe, kes pärast viiendat etappi kirjeldas vägagi üksikasjaliselt, kuidas mitmed hulljulged teistele õnnetust kaela tõmbavad.

Vaatasin ka videolt viienda etapi "parimaid" palasid. Telereporterid juhtisid tähelepanu, et kukkumised tikuvad juhtuma grupi viimase kolmandiku piiril, ja ütlesid, et ohutum on sõita ees 25.-50. positsioonil, olgugi et seal on tõmblemist rohkem. Olen küll ajakirjanik, aga tunnistan, et mulgi oli kõhe vaadata, kuidas üks kukkunud rattur külili maas lebas ega teinud katsetki end püsti ajada, kui saabusid mootorrattail paar fotograafi, kes ei huvitunud vähimatki, kas mehel üldse hing sees tahab püsida, vaid asusid pilte klõpsima. Samas võiks selle kohta öelda, et nii nagu on julmad ratturid, on järelikult julmad ka need, kes nende heitlust kajastavad. Sest ega muidu me sellest julmusest aimu saakski.

Aga veteranide velotuuril oli veel üks situatsioon, mida keegi ei ole seni käsitlenud. Kuulsin kuskilt, et tuuri võitja Sergei Olivson oli viimasel etapil kellegi käega kraavi tõuganud. Küsisin Reedilt, kas oli nii. Ja ausa mehena - ega ta varjama ega vassima hakanud. Jah, oli nii, tunnistas Reedi: kilomeeter-poolteist enne finišit oli keegi Olivsonile tagant lähenenud, võib-olla liiga tugevasti surudes, kes seda teab, mille peale oli Olivson teda tõuganud, ja ei tea, kas liiga tugevasti või mitte, ja ei tea, kas teine mees oli liiga õrn või mitte, aga kraavi Olivson ta tõukas.

Mida siis teha, et rattasõidul end ohutumalt tunda, uurisin Reedilt. Eks tuleb olla tähelepanelik, ütles ta, hinnata reaalselt oma jõudu ja võimeid. "Mõtle, kas ikka pead Jaan Kirsipuuga võitlema minema," ütles ta, "kui tead, et Kirsipuul piisab kolmest vändapöördest ja ta on sinust kümme meetrit ees." Kindlasti tasub krossi sõita, soovitas Reedi, sest kross õpetab ratast paremini valitsema. Lisaks tuletas ta meelde, et kui Kirsipuu ja Riho Suun olid noored, olid nad käinud ratta seljas Tartus Toomemäel kulli mängimas. "See annab rattavalitsemist ja kehatunnetust juurde," sõnas ta.
***
Eile sõitsin Tartu Velo klubiga 65 km 1:55ga. Lõpu eel küsis suusasprinter Kristjan Oolo, et ütelgu ma, mis seekordse trenni eesmärk oli. Ei osanud midagi öelda, sest tõele au andes olin seda küsimust ise ka kogu teekonna jooksul vaaginud ja juurelnud, mis on asja mõte. Siis pakkusin spontaanselt, et eesmärk võis olla õppida lõpuspurdi eel kauem õiget hetke ootama ja passima. Püüdsin seda tõepoolest teha. Aga sõita grupiga rahulikus tempos maha 60 km, et siis kaks lõpuspurti teha? Miski siin ei klapi...
******General Hitchcock Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ukrainlane Jaroslav Popovitš on kukkunud Tour de France'i viiendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Sloveen Janez Brajkovic on kukkunud Tour de France'i viiendal etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Selline näeb välja ühe Tour de France'il osaleva ratturi säär. Mis on juhtunud? Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuhu lendab spordi saast?

Läksin mõni nädal enne enne seda, kui päike väga kõrgelt käima hakkas, Tartu Velo klubiga trenni. Ja veel enne, kui kõik mehed olid rattakingad krõksti! pedaalide külge kinnitanud, lendas ühe sõitja käest banaanikoor laia kaarega tee kõrvale vanade puude suunas, sinna, kus puude all kulgeb jooksjate lai rada.

Aga oleme faktitäpsed! See sõitja ei kandnud Tartu Velo klubi riietust, ent samas polnud ta ka tagumise otsa täiesti klubitu mees nagu mina, vaid ikka selline sõidumees, kes klubilistega, vähemalt nii palju, kui mina olen näinud, kõik need treeningharjutused kaasa teeb.

Jah, banaanikoor põlluveerele - küllap muutub see ajapikku kompostiks või muuks sääraseks. Aga banaanikoor linnapargi laia, jooksjate ja kepikõndijate ja muidu jalutajate raja suunas - see on ikka hoopis midagi muud.

Ja see viib küsimuseni: miks saastavad sportlased ajal, mil kogu maailm räägib keskkonnahoiust, meie isamaa loodust ja oma vahetut ümbrust?

Tark oleks siin arvestada, et sportlasi, ka harrastussportlasi, ei hinnata ainult tulemuste järgi, vaid ka käitumise järgi. Ja kui muidu mittesportlik kaaskodanik näeb, kuidas sportlased prahti maha pilluvad, siis öelge, mida nad peaks neist arvama?

Meenub pildike viimaselt Tartu rattarallilt (rattaralli - väikse algustähega!). Minu ees sõitnu võttis seljataskust geeli, pigistas selle sisu suhu ja siis, justkui see pehmendaks tema teguviisi, kummardus tühja pakendit hoidva käega asfaldi suunas ja puistas pakendi õrnalt keset teed. Kas ta tõesti arvas, et seda niiviisi justkui viisakalt tehes ei lähe tema prahi maha pildumine pahateona arvesse?

See on košmaarne, kuidas meil prügi igal pool laiali pillutakse. Varem, kui Emajõe-äärne Jänese matkarada (matkarada - väikse algustähega!) polnud veel nii hävitatud nagu nüüd, käisime seal oma pere eelmise, kaks ja pool aastat tagasi ootamatult surnud koeraga jalutamas. Enam ei ole uue koeraga käinud. Miks? Sest matkaraja hävitamisega - mida minu teada on teinud lähedalasuvate kruntide omanikud, kes on lõhkunud kraave ületavad sillad, et keegi sealkandis liikuda ei saaks - kaasnes sealse looduse rüvetamine. Jõe-äärne muutus kohati prügimäeks.

Mulle meeldib Ameerika stiil: et kui loodusse lähed, siis ära sinna muud peale jalajälgede jäta, ja veel parem, kui ei jäta neidki - selleks käi mööda sissetallatud radu. Aga mis meil toimub? Meil ei vaevu paljud linnakodanikud isegi oma koerte tagant koristama, ja need, nagu mu aastate pikkused vaatlused kinnitavad, on enamikus just suurte koerte omanikud. (Arvan, et selle avalduse peale läheb märuliks, kui siin lemmikloomaomanikke peaks leiduma, sest lemmikloomadega seonduv ajab alati vere keema.) Ma korjan alati meie pere koera junnid viimse tükini üles, samuti ei ole ma pidanud paljuks noppida maja ümbruses üles prahti, mida lollakad kaaskodanikud - just nii, antud juhul lollakad! - on maha pildunud. (Täna hommikul näiteks noppisin kella seitsme ajal muru seest kellegi tekitatud klaasikilde.)

Nüüd küsite, kuidas ma spordivõistlustel käitun. Alustame halvemast: üks kord kaotasin Tartu rattamaratonil (rattamaraton - väikse algustähega!) raami küljest joogipudeli. Tõesti ei märganud, millal see sealt lendu läks. See juhtus täiesti kogemata, pahaaimamatult - mis muidugi ei muuda fakti olematuks. Aga muud juhud, küsite.

Terasemad lugejad küllap teavad, et olen iga kord geele rajale kaasa vedanud, tavaliselt neid kleepsudega numbri tagaküljele kinnitanud. Ja terasemad võistlejad on küllap märganud, et vähemasti Klubi Tartu Maraton (klubide ametlikud nimetused läbiva suure algustähega!) üritustel ja ka Estoloppeti suusamaratonidel on toitlustuspunktide eel nende peatsest saabumisest märku andev silt. Siis, nagu minu läheduses võistelnud on küllap märganud, olen numbri alt koukinud välja oma geeli ja asunud seda tasapisi põske pigistama. Kui olen jõudnud toitlustusalasse, olen tühja geelipakendi sinna jätnud. Jah, ma ei ole seda pannud prügikotti, sest aeg ju jookseb, ja ohtlik on üle teiste suuskade tallata, aga ma ei ole puistanud kunagi midagi metsa alla. Eeldus ju on, et tühjad topsid visatakse samuti jootmisalas maha, ja kindlasti on õige eeldada, et nii nagu korraldajad ja nende abilised korjavad hiljem joogitopsid toitlustusalast üles - aitäh neile selle eest! -, korjavad nad sealt üles ka muud jäägid. Vähemasti minu pärast ei ole nad küll pidanud mujal metsa all koristustalgusid tegema.

Eelmise nädala reedel tegin elu pikima rattasõidu, millest peagi teile oodatud reportaaži annan, ja kinnitan, et tõin sealt kõik geelipakendid ja samuti fooliumi, mille sisse olin pakkinud kaks võileiba, taskus Tartusse. Ausõna, ei olnud raske koorem.

Mida teha nendega, kes prahti tee äärde loobivad? Äkki nii: kui keegi viskab prahi metsa serva, siis võiks ta kerge nükkega sinna samma järele tõugata. Las ta siis veendub, kui valutu ja mõnus see on.
******Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Efektne tabamus - Tartu rattarallil jääb Kanepi toitlustuspunktis joogipudel jootja ja ratturi vahele hetkeks õhku rippuma. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Tartu rattarallil on Kanepi toitlustuspunktis jootjail käed-jalad tööd täis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix