Pullerits: New Yorgi absurd - kogu raha eest!

Niisiis, Vessel, igavesti uueneva ja areneva New Yorgi uusi sümboleid ja tõmbenumbreid – tahtsin seda näha. Kuid tahtmine on üks, selle täitumine hoopis teine asi.

New Yorki (fotol vasakul, taamal paremal Empire State Building) saabusin Albuquerque’ist eelmise päeva õhtupoolikul kella viie paiku Colorado pealinna Denveri kaudu. Maandusin LaGuardia lennujaamas Queensis, kust olin viimati sõitnud kuus aastat tagasi Chicagosse. LaGuardia eelis võrreldes New Yorgi kahe teise suure lennujaama, Kennedy-nimelise ja Newarkiga on see, et sealt saab Manhattanile kõige soodsamalt. Liinibussi pilet maksab kaks dollarit ja 75 senti. Muud kulu polegi.

Ja see buss viis peaaegu et mu ööbimiskoha, Morningside Inni ukse ette 107. tänava ja New Yorgi peaarteri, Broadway (pildil paremal ja alla vasakul) ristumiskohas. Olin tolle majutuskoha reserveerinud juba aasta algul, mistõttu sain New Yorgi taustsüsteemi arvestades uskumatult odava hinna: kahetoalise numbri eest vaid 82 dollarit. Oleks ma tolle koha reserveerinud vahetult enne saabumist – kui siis seal üldse kohta olnuks –, oleksin pidanud maksma peaaegu kaks korda rohkem, 156 dollarit. See on juba New Yorgi hinna moodi – ehkki odavama otsa hinna moodi.

Morningside Inn ei jää kaugele kohast, kus kõik kunagi algas. Nagu ööbimiskoha nimigi viitab, on see seotud Morningside Heightsi rajooniga. Ametlikult jääb see rajoonist pisut välja, aga see pole oluline. Oluline on see, et Morningside Heightsis asub Columbia ülikool, mille ajakirjanduskoolis õppisin 1990. aasta sügissememestril. Peaaegu kõik, mis elus edaspidi kaalukat on juhtunud, on rajanenud tollele kogemusele.

Columbia ülikool on tolles naabruskonnas A ja O. Kui saabumisjärgse päeva hommikul Broadwayle (fotol paremal) hommikust läksin sööma, sattusin lühidalt vestlema endast kümmekond aastat vanema mehega. (Teiste endaealiste ja endast veidi vanemate meeste vanuse hindamisega on mul raskusi, sest kui nad pole sportlikud, on raske uskuda, et nad võiks olla minuvanused.) Tuli välja, et ta on pärit Leedust ja õpetab Columbia ülikoolis. Kui mainisin, et olen ka seal õppinud, küsis ta, mida, mille peale vastasin, et ajakirjandust, ja mille peale ta omakorda hüüatas: «Ahaa, J-School! They are one of the best.» (J-School on lühend sõnapaarist journalism school, ajakirjanduskool.)

«Nad on minu teada kogu maailma parimad,» kostsin. «Vähemalt nii nad ise väidavad.»

«Kui nad ise nii väidavad,» lausus leedukas naerdes, «siis on nad pigem propagandakool!»

Sõitsin Broadwaylt metrooga 34. tänavale, kust võtsin suuna Hudson Yardi uusarendusrajooni Manhattani lääneservas (fotol vasakul). Taevas kõrgustesse sirutuvate kiiskavate pilvelõhkujate tippude ümber tõmbus halliks. Ilmaprognoos lubas sajaprotsendilise kindlusega sadu.

Prognoos ei eksinud. Kui lähenesin Hudson Yardi südames Vesselile (fotol paremal ja all vasakul), läksid taevaluugid valla ja hakkas kallama. Olin selleks valmistunud: kapuutsiga jope seljas, tumedad sõrmkindad käes, müts peas, paksud soojemat sorti sokid jalas. Aga kui Vesseli ette jõudsin, kallas juba ladinal, nii et parema meelega hakkasin varju otsima.

Vessel on kunstiteos – 154 trepist koosnev 2500 astmega 46 meetri kõrgune spiraalne trepistik, mille ehitamine olla läinud maksma ligi 200 miljonit dollarit. Ent vihm, nagu arvata võis ja nagu selguski, andis Vesseli juures mulle ühe olulise eelise: see tähendas, et rahvast oli vähe. Ja kui rahvast on vähe, annab see lootust, et saad Vesseli otsa ronida, sest järjekorda pole.

Kuid ikkagi oli selleks vaja soetada pilet. Ja sealt kogu pikk tsirkus pihta hakkaski. Tsirkus, mis algul vihastas, aga siis ajas oma lõputu absurdsusega juba lausa naerma. Kibedalt naerma.

To be continued. (Praegu vaja palgatööd teha , aga see sürreaalne lugu läheb siit peagi edasi – nii et tulge mõne aja pärast tagasi.)

Pullerits: Kuidas mind heidutati lõgismadudega ja kelle avastasin kummituslinnast?

«Siin on tonnide kaupa lõgismadusid,» hoiatas vanem mees, roheline nokats peas ja päikseprillid ees.

Ta kahtlemata teadis, millest räägib. Ta oli ses piirkonnas, Gran Quiviras, veetnud juba kaks ja pool aastat (fotol vasakul Valley of Fires) ning teadis, et ei vasta tõele jutud, nagu tuleks lõgismoad välja alles siis, kui sooja on 80 kraadi (Fahrenheidti järgi). Ta oli neid enda sõnul näinud ka palju jahedama ilmaga – sellisega, mis parajasti väljas valitses: tunde järgi 13-14 kraadi.

Samuti teadis ta, et ei vasta tõele jutud, et lõgismaod lõgistavad sabas oma lõgistit, kui neile liiga lähedale satud. Ta kinnitas, et kahe ja poole aasta jooksul on ta lõgistamist kuulnud vaid viis korda – aga madusid näinud sadu. Üks oli õhtul, kui hakkas juba pimenema, sattunud talle vaikselt nii lähedale, et tema jalgeni jäi vaevalt vaksa jagu maad. Uurisin, kui kaugelt lõgismadu suudab teravalt rünnata, ja ta vastas, et kahe kolmandiku enda pikkuse kauguselt. Ta tunnistas, et tal vedas tookord, et hammustada ei saanud.

Aga mis siis saab, kui lõgismadu hammustab, tundsin huvi. Lõppeks asub Gran Quivira ju keset tühja tallermaad (fotol ülal paremal), ei ole seal mingit velskripunktigi.

Mees rääkis, et sel juhul tuleb esmalt säilitada rahu. (Ilmselt seetõttu, et kui hakkad paanitsema, suureneb südame löögisagedus ja pumpad mürki kehas kiiremini laiali.) Siis tuleb jälgida, et võtaksid asendi, mille puhul jääks hammustatud koht südamest allapoole. Seejärel tuleb lasta haaval lihtsalt veritseda, et mürk välja voolaks. Ja muidugi tuleb kutsuda kiirabi, mis saabub Mountainairist umbes kolmveerand tunniga. Aga kui sellel, kes hammustada on saanud, on hingamishädad või südamehaigused, tuleb kutsuda Albuquerque’ist kohale helikopter ja ta kiiresti haiglasse lennutada.

Mees pidas mulle oma veidi vanamoelise murrakuga loengu, kuidas peaksin käituma, kui lõgismadusid kohtan, millest oli kohati tema keelekasutuse tõttu raske aru saada. Võtsin sta jutu elle kokku järeldusega, et seega pean astuma ainult mööda rada ja ei tohi sellelt mingil juhul kõrvale kalduda.

«Just nii,» vastas mees. «Siis oled sina õnnelik, mina olen õnnelik ja kõik on õnnelikud.»

Tegin kilomeetrise tiiru ümber Gran Quivira pueblo varemete (fotol vasakul, ülal vasakul ja üalal paremal), kuid ei näinud ühtegi madu. Ei tea, kas nemad mind ka ei näinud. Kui alguspunkti tagasi jõudsin, tuli mees siiski vastu, et uurida, kuidas läks. Ta oli andnud kaasa soovituse, et kui mõnda madu näen, tulgu mulle ütlema, kus, siis ta toimetab selle kaugemale metsa alla. Tegelikult oli seal, kus ta mulle vastu tuli, just viis minutit enne minu saabumist üks madu üle raja roomanud.

Küsisin mehelt, kas mõni minusugune rändur on lõgismaolt ka hammustada saanud. Ta ütles, et ei ole. Mis tekitab aga küsimuse, kas sellest suureneb tõenäosus, et ka mina ei saa samuti seal hammustada, või vastupidi, suureneb tõenäosus, et mina olen viimaks see esimene õnnetu, kes madu salvab. Matemaatikud, sõna on teil!

Päev oli alanud palju külmemalt. Alamogordost sõitsin mööda scenic roadi Cloudcrofti (fotol vasakul ja ülal paremal), mis on vana Metsiku Lääne stiilis linnake mägedes. Vastavalt sellele on ka hinnad. Astusin sisse ühte pagariärisse, kus olid letis isuäratavad eri sorti saiad. Nagu paljudes sellistes kohtades – ja erinevalt Eestist –, polnud hinnasilte juures. Uurisin, kui palju need maksavad.

«Five ninety-nine,» tuli kiire vastus. Ei tea, kas maks ka lisandub. Toidukaupadel New Mexicos mingit maksu juures pole, isegi šokolaadil mitte, nagu avastasin, aga pagariäriga võib olla teine lugu. Mitte et mingi maks ostuotsust mõjutanuks – see oli juba nagunii eitav, sest Alamogordos Magnusoni motellis sai kõht hommikul korralikult täis pargitud.

Cloudcroftist (fotol vasakul ja all paremal) sõitsin edasi üle mägede Ruidososse, mis on väidetavalt arenev kuurortlinn. Jah, paistis küll läbi sõites kena ja disainitud, suured spordiplatsid ja kurvilised-künklikud jalgrattateed nende kõrval. Taamal ümbritsevate mägede nõlvadel hakkasid silma uhked majad, mis pani mõtlema, et küll on ikka Ameerikas palju rikkaid inimesi, keda jätkub isegi mingisse tundmatusse Ruidososse, kus püstitada looduslikult võimsatesse kohtadesse kallid eramud. Teada ju on, et ega näiteks noored inimesed endale Ameerikas enam üldjuhul elamist lubada suuda – kinnisvarahinnad on igal pool nii laes ja tasuvate töökohtadega on kitsas käes, nii et ükski pank neile laenu ei anna – eriti pärast seda kapitaalset jama, mis juhtus aastal 2008.

Teisalt jälle mõtlesin mägedele ja mägede vahele laotatud Ruidosos, kui ebamugavaks inimesed oma elu siiski muudavad, kui nad mägedesse elama kolivad. Iga asja pärast peavad nad sõitma mööda keerutavaid ja järske teid üles-alla, ja kõik selle nimel, et neil oleks mingi ropu summa eest mingi uhke maja kuskil maa ja teava vahel, kuhu nad saavad siis õhtuks, kui pimedaks läheb, koju tulla ning lööbakile diivanile visata, et seal totraid teleprogramme vahtida.

Palju põnevam on elu nendel, kes elavad teistest kaugel ja eraldatult. Sõitsin mööda kitsast vähesõidetavat teed Claunchi. See on peaaegu olematu täpp kaardil (kui see üldse kuskile märgitud on), mille juurde viib juuspeenikese joonega märgitud tee. Umbes poolesaja kilomeetri jooksul tuli vastu kõigest kolm autot (fotol vasakul).

Kui Claunchi jõudsin, ilmutas see väljasurnud märke. Ühtegi inimest ega looma polnud kuskil näha. Vaikus. Pidasin kinni postkontori valge hoone juures (fotol paremal). Igaks juhuks piilusin ka läbi akna sisse – ja mis ma nägin! Uskumatu, aga ses väljasurnud linnas (õigemini külas) istus keegi postkontori leti taga!

Astusin sisse. Naine leti taga (fotol vasakul) võttis mind lahkelt vastu. Rääkis, et on endine sõjaväelane ja koos mehega kolis aastaid tagasi Claunchi, sest mees tahtis muust ilmast eraldatud elu. Ta rääkis, et sada aastat tagasi elas linnakeses 1500 inimest, aga nüüd kõigest kolm. Ta ise mitte – tema käib tööl 13 miili kauguselt ja kuulub umbes nende 20 hulka, kes elavad Claunchi ümbruses. Ilmselt elab üks-kaks Claunchi elanikku postkontori vastas asuvas väikses rantšos (fotol all paremal).

Uurisin temalt veelgi eluolu kohta. Ta rääkis, et käib poes umbes saja kilomeetri kaugusel Albuquerque’is, kust toob enamasti kuu aja toiduvaru. Kuna ta väitis, et liha ta ei söö, siis toidukraam eriti riknema ei lähe. Asi on nimelt selles, et Claunchi (fotol all vasakul kirik) ei tule mingit elektriliini. Kogu energia saavad elanikud päiksepatareidest. Ja loomulikult ei ole neil mingeid küttesüsteeme, mis Eestis ei oleks mingi haruldus, aga Ameerikas ilmselt siiski on.

Küsisin, mis ta siis teeb, kui vajab järsku arstiabi. Ta ei salanud, et siis on lugu kriitiline. Nagu juhtus mõni aasta tagasi, mil ta oli saanud infarkti. Oli tundnud rinnus valu, võttis aspiriini, aga see ei aidanud, ka teine ja kolmas tablett mitte, misjärel mees sõidutas ta Socorrosse, kus arstidel jäi vaid nentida, et ta oli vahepeal infarkti saanud.

Nii et elu eraldatud kohas võib küll olla üksjagu romantiline, aga ainult seni, kuni sinuga ei juhtu mingit häda. Olgu see infarkt või lõgismao hammustus.

Fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Kas ideaalne paik suusahooaja ettevalmistuseks leitud?

Kui need, kes räägivad, et karja kasvatamine on keskkonnavaenulik ja tuleks ära keelata, sest lehmad on nende rääkijate arust palju süüdi väidetavas kliima muutuses, siis tulgu nad siia, New Mexicosse, vaadaku veidi lahtiste silmadega ringi – ja räägime siis!

Sõitsin täna rohkem kui 300 kilomeetrit, Silver Cityst Läbi Demingi ja Las Crusese Alamogordosse. See tee viis suuresti üle avatud karjamaade. Need maad kõlbavadki peamiselt vaid lehmadele söögipoolise pakkumiseks. Need on tohutud, otsatud maa-alad, mida kauguses piiravad uduvines mäeahelikud. Ja kui keegi nüüd väidab, et vaesed lehmad on süüdi selles, mida inimtegevusele viimastel aastatel skisofreeniliselt süüks pannakse, siis neil puudub küll igasugune perspektiivitunne. Need lehmad siin ei ole rohkemat, kui sipelgad suures metsas – neid pole avaruses peaaegu märgatagi. Ja nüüd väita, et need nähtamatud, ehkki tuhanded lehmad on süügi väidetavas globaalses katastroofis – paluks midagi arukamat rääkida!

Loodus on nii võimas, et mingid lehmad ei tee sellele mitte midagi. Seda looduse võimsust saab ideaalselt tunnetada just siin, USA lõunaosas New Mexicos, kus on tohutud avarad tasandikud vaheldumisi karmide mäeahelikega. Nii lehmad kui inimesed on selle taustal tühisus. Loodus toimetab ikka omatahtsi.

Hommikul sõitsin Silver Cityst kagusse City of Rocksi (fotol paremal ja samuti kolmel ülemisel fotol). Suured rohetavad tasandikud... Keerasin põhiteelt kõrvale, põhja. Sõitsin paar kilomeetrit – ja siis järsku all orus suurte kivide väli. Täiesti sürreaalne ja ebaloogiline vaatepilt. Kuidas need kivid, millest suurematel kõrgust tosin meetrit, sinna said? Kas inimesed vedasid kohale?

Ei, see on looduse kätetöö. Ligi 35 miljonit aastat tagasi kõmatas vulkaan ning selle «väljeheidetest» ongi loodus ajapikku voolinud Kivilinna (fotol vasakul ja ülal paremal). Näete, loodus võib toimetada küll aegamisi, aga ta toimetab, tehku või ärgu tehku inimene mida tahes. Samamoodi jääb loodus ellu ka nüüd, söögu lehmad New Mexicos kui palju tahes rohtu ja taimi, joogu vett, röhitsegu ja sittugu.

City of Rocks (fotol paremal) on veel üks vähetuntud paiku New Mexicos, kuhu vaevalt kuigi palju eestlasi on sattunud. Kui üldse. Silver Citys küsisin infokeskuse lahkelt naistöötajalt, kas nende linnas on viimasel ajal mõni eestlane käinud. Talle ei tulnud meelde. Ta pakkus, et kui on, siis oli see kunagi ammu aastaid tagasi. «Seega kuulun ses arvestuses vähemalt esikolmikusse?» küsisin temalt. «Jaa, kindlasti,» vastas ta.

Päeva teises pooles sõitsin White Sandsi ehk Valge liiva rahvusparki (fotol vasakul). Oleks läinud sinna juba varem, aga juurdeviiv 70. maantee oli kella veerand kolmeni suletud. Sellepärast, et käisid raketikatsetused. Praegu toimub neid sealkandis peaaegu iga päev. Vaevalt oleks teesulu korraldajaile läinud korda, kui oleksin öelnud, et ma ka vana raketiväelane, Nõukogude armee vanemseersant reservis – tühja nad mind seepeale läbi oleks lasknud. Pigem vastupidi: oleksid äkki hoopis kinni võtnud, et uurida, mis eesmärgil ma sinna tegelikult tükin.

Ei, see pole loll naljajutt. Sest kui lõpuks Valge liiva rahvuspargi (fotol paremal) poole teele sain asuda, sattusin umbes 30 miili järel ootamatusse kontrollpunkti. Seal seisis tee ääres varjualuses relvastatud sõjaväelane, kes kõik autod kinni pidas ning neisse pilgu heitis. Lasin klaasid alla, et tal ei tekiks mingeid kahtlusi. Ei tekkinudki. Ta vaid viipas, olles heitnud pealiskaudse pilgu salongi, et sõitku ma aga edasi.

Ei oska öelda, mida ta otsida võis. Pakuks, et äkki illegaalseid mehhiklasi, ent see ei tundu kuigi tõenäoline arvestades, et kontrollpunkt asus USA-Mehhiko piirist vähemalt 50 miili kaugusel.

Teekond White Sandsi näitas veel kord, kui võimas on loodus (fotol vasakul), kui ta vaid otsustab oma võimu näidata – ja et inimesel pole looduse üle mingit voli. Las Crucese linnast üle Organi mägede sõitma hakates märkasin, et teravahambulised mäed oleks kui valge piimja udu sees. Ja kui mägedest laskuma hakkasin, läks piimjas udu vaid paksemaks. See kattis maad ja taevast kümnete ja kümnete miilide ulatuses. Aimasin, mis see on, ent igaks juhuks uurisin pärast rahvuspargis asjatundjailt järele: jah, see oli Valge liiva rahvuspargi liiv, mida tugev tuul üle New Mexico lõunaosa kandis. Kas inimesel oleks millekski selliseks jõudu ja võimu? Absoluutselt mitte. Aga näete, loodus teeb, mida tema tahab, ja teeb seda nii võimsalt, et inimesel pole selle peale midagi öelda, jääb ainult leppida olukorraga.

Õnneks oli rahvuspargi kohal taevas klaarim, sest muidu oleks sealne looduselamus rikutud olnud.

Kaitsealale sõites tekkis kiiresti tunne, nagu oleks saabunud talv (fotol paremal). Tee ääres olid kõrged, mitmemeetrised valged vallid. Ka tee ise oli valge katte all. Ja kui nina autost välja pistsin, hakkas kiiresti külm, nii et pidin dressipluusi peale tõmbama ka sulejope ning kapuutsi vedama üle pea ja panema isegi kindad kätte.

Aga see ei olnud talv. Valge liiva rahvuspargi liiv ongi valge (fotol vasakul). Luited ei ole küll ülemäära kõrged, ehk kümmekond meetrit või veidi rohkem, aga tänu valgele värvile näib kõik ääretult puhas. Sealne liiv on pigem tuhkjas, ent sellegipoolest kõndimiseks kergem kui Eesti suureteraline liiv. Eks põhjus peitu vist selles, et tuuled on luited võrdlemisi kõvaks lihvinud.

Tegin arvukalt peatusi ja ronisin luidete otsa. See oleks hea paik sügiseseks suusahooaja ettevalmistuseks (fotol paremal). Ainus oht on see, et kui liiga uljalt liiga kaugele lähed, võid kaotada orientiirid ja ära eksida. Aga kui sealkandis pimeda kätte jääd, oled pooleldi surmalaps – lihtsalt külmud öösel surnuks.

See ala suures New Mexicos, mis on kaetud valge liivaga, on üüratult suur (fotol vasakul). Nägin sellest vaid tühist tükikest. Ja see kõik on, muide, taas üksnes looduse kätetöö. Loodus on selle liiva sinna kuhjanud – ning inimestel pole selle üle mingit mõjuvõimu. Inimesed on seal tühised, lausa mõttetud. Kõik, kes antropotsentristidena inimese rolli ülehindavad, peaks käima ära New Mexicos – siis vast on lootust, et neil suur perspektiiv ükskord paika läheb. Muidu nad jäävadki nikerdajateks.

Fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Põhjusi, miks Ameerika on suurepärane maa

Kaks asja on Ameerika motellides stabiilselt head. Esiteks hommikusöök. See ei ole siin mingi prantslaste kuivanud sai tuima marmelaadiga, kui sedagi, vaid ikka korralik kõhutäis vahtrasiirupiga paksudest pannkookidest, mida saad ise küpsetada, kuni putrude ja keedetud munade ja jogurtiteni. Ma räägin motellidest, mitte hotellidest. Hotellides, jah, on selline toitlustamine standard. Aga miks pilduda raha hotellides, kui motellides saad magada sama hästi?

Siit jõuamegi teise hea asjani: Ameerika motellides on suurepärased pehmed madratsid ja padjad. Ma olen magades tundlik – kõva madrats väsitab kiirelt küljed ära.

Ja Ameerika kaubandusest parem üldse ärme räägigi. Truth or Consequenceses jäi õhtul aega ning tegin tiiru kohalikus Walmartis. Üldiselt mulle poodlemine ei meeldi. Hullem veel: ma lausa vihkan seda, sest see on tüütu ja aegaraiskav. Aga ajakirjanikuna peab olema lai silmaring ja seda ei saa viietärni hotellis, kus ei kohta päriselu, vaid just Walmartis, kus käib enamik rahvast. Siis saad veidigi aimu, kes need ameeriklased tegelikult on. Ja möödaminnes saad uued Wrangleri teksad ka – vähem kui 20 dollari eest. It’s a great country!

Sõit viis sedapuhku Truth or Consequencesest üle mägede läände. Teele jäid kaks omaaegset buumi-, nüüd paraku pooleldi kummituslinna, Hillsboro (kahel ülemisel fotol) ja Kingston (fotol paremal vana pangahoone).

Hillsboros rippus vähemalt poolte majade ees silt «For Sale», st müüa. Kurb kinnitus, et omaaegne kaevandusbuumi linn jookseb nüüd lausa paaniliselt inimestest tühjaks. Motelli ees ega sees polnud ainsatki elumärki. Kõik ärid olid igatahes suletud. Kuigi selle põhjus võis olla ka tõsiasjas, et parajasti oli hommikupoolik.

Suundusin Gila Cliff Dwellingsi ehk Gila kaljumajade kaitsealale, mis asub põhimõtteliselt pärapõrgus, rohelise metsaga mägede (fotol vasakul) taga kanjonis, kust tee edasi ei vii. Sest sealt pole enam kusagile minna. Nagu oleks maailma tupiktee. Liiklus oli õnneks hõre, sest tee oli kohutavalt keerutav. Ja siin tuleb välja veel üks asi, mis Ameerikas on korraldatud imehästi.

Nimelt, kui sõidad mägisel teel (leidke see fotol paremal!), võtab see kohutavalt aega, sest kiirus on väike. Loomulikult tahaksid rutem edasi saada. Kuid see tähendab riskimist, sest ega sa ju tea, kui suure kiirusega mõnda pimedasse kurvi võid siseneda. Ameerikas aga seda muret pole. Valgete liiklusmärkidega on näidatud, kui mitu miili tunnis tohid mägedes ühes või teises kohas sõita, ning enne kurvi on paigutatud väiksemad kollased märgis, kus on kirjas, kui suure kiirusega tasub kurvi sisse minna. Tavaliselt võid julgelt viis ühikust otsa panna. Nii et kui kurvi eel on kollane märk arvuga 25, siis ei pea muretsema, mis on kurvi taga, vaid võid söakalt 30-ga seda võtma asuda.

Viimaseks umbes 20 miiliks, teatas suur silt, tasub plaanida kolmveerand tundi. Seda oli ikka palju mis palju, sest olin juba sõitnud poolteist tundi, kuid kohale polnud ikka jõudnud. Ent päev muudkui veeres ja veeres. Panin siis rohkem hoogu juurde ning asusin laugemaid ja nähtavamaid kurve metsade vahel sirgeks sõitma. Kõigepealt vähemalt 7-8 miili järsult mäkke ja siis teist sama palju mäest alla. Kui lõpuks kohale jõudsin, sain tõdeda, et olin ametliku prognoosi üle trumbanud tervelt 18 minutiga. Ja seda sugugi otttänakut tegemata.

46 toaga Gila kaljumajad (fotol ülal, paremal ja all) viies koopas on Põhja-Ameerika indiaanlaste vanadest koopaelamistest ühed tuntumad, sest need ei ole üksnes fotogeenilised, vaid on ka hästi säilinud ja üksjagu omapärased. Need asuvad paarikümne meetri kõrgusel kanjoni põhjast heleda kaljuseina sees. Kõige suuremas koopas saab ka ringi jalutada, kuid midagi puutuda ei tohi. Parajasti tegid paar nüüdisindiaanlast seal restaureerimistöid.

Kuigi Gila kaljumajad (fotol vasakul sissepääs suurimasse majja) asuvad merepinnast 1790 meetri kõrgusel, valitses väljas soe, lühikeste pükste ja spordisärgi sügisilm. Olin ikkagi New Mexico lõunaosas ning ehkki lehed on enamasti kõikjal kollased, mõnel pool juba langenudki, on päevane temperatuur päikse käes samasugune, nagu suvel Eestis. Kui on ka tuuletu, kütab päike vägagi mõnusalt.

Pärastlõunal sõitsin osalt tuldud teed ja veel ühte kitsast mägiteed mööda Silver Citysse (fotol paremal vana kohtuhoone). 19. sajandi lõpus oli see vägivaldne kaevanduslinn, aga erinevalt paljudest teistest seda tüüpi linnadest, mis surid välja, kui kaevandused lähistel ammendusid, on Silver City säilitanud elujõu tänini. Sellel on isegi klassikalise Metsiku Lääne ilmega vanalinn, kus õhtupoolikul tunnikese ringi jalutasin. Seetarvis küsisin juhiseid ja soovitusi turismiinfo naistöötajalt, kes lahkelt ja lustakalt kõike seletas, mis tuletas taas kord meelde, kui mõnus on ameeriklastega suhelda.

Hämmastas, et kõik autojuhid Silver Citys olid ääretult ettevaatlikud ja kannatlikud (fotol vasakul linnavalitsuse hoone). Kui madala päikese all sõiduteedel sobivat pildistamiskohta otsisin, ei hakanud keegi signaali tuututama ega lahtisest aknast sõimama, vaid kõik pidasid juba eemal aupaklikult kinni ja näitasid käega, et mul on eesõigus. Kui andsin omakorda käega märku, et ma ei taha üldsegi üle tee minna, nagu nad arvasid, vaid tõmban pigem kõnnitee poole tagasi, et autod mööda lasta, lehvitas enamik juhte mulle sõbralikult naeratades.

Kuna tänasest kujunes lõpuks pikk-pikk päev, hüppasin Silver Citys (fotol paremal renoveeritud ja korteriteks jagatud vana hoone) enne ööbimispaika minekut läbi Hiina söögikohast, kus ostsin preemiaks nuudlite ja kolme sorti lihaga roa seitsme ja poole dollari eest. Oli alles kuhi ja andis seda ikka süüa! It’s a great country, nagu juba ütlesin.

Fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Miks Ameerikas tunduvad mõned asjad imelikud?

Truth or Consequences – kes teab, mis see on? Eesti keeles Tõde või Tagajärjed. Kui mõlemad sõnad on suure algustähega, siis ju see on kohanimi. Ongi. Tõepoolest: sellise nimega linn on New Mexicos täiesti olemas. Siin ma just olen ning olen selle tunnistajaks.

Aga see pole siin ainus kentsaka nimega linn. Kohe kõrval asub Elephant Butte, Elevandimägi (tegelik Elevandimägi pildil vasakul). Mis võib tunduda vaimuvaene ja kummaline, kuni tuleb meelde, et Eestiski on näiteks koht nimega Litsmetsa.

Jenniferi, kelle pool ööbisin, ei näinudki. Kui eelmisel õhtul saabusin, polnud ta veel kodus, ja kui hommikul lahkusin, oli ta juba läinud. Ainult kolm tema hobust, üks helesiniste silmadega (ausõna!), tatsasid aedikus ja tulid ligi, kui omakorda nende aediku ligi läksin.

Sõitsin Tallinnast veidi suuremasse Albuquerque’i (fotol ülal paremal), kus käisin esmalt linna läänekülje all Petroglüüfide kaitsealal (fotol paremal). Tegin kolme ja pool kilomeetri pikkuse matka Rinconada kanjonis. Ei olnud huvitav. Esiteks polnud see mingi kanjon ja teiseks ei olnud seal vaadata suurt muud, kui musti kive, millest mõnele olid kunagi ammu mingid heledavärvilised sümbolid ja pildid peale sigritud. Võib-olla on see minu viga, et ei oska neid hinnata ja nendest vaimustuda. Vähemasti sain liivas kiirkõndi tehes, isegi arglikke jooksusamme ette võttes kontrollida, kuidas põlved reageerivad. Ei olnud hullu midagi.

Seejärel sõitsin Albuquerque’i kesklinna, kus tegin tunnise jalutuskäigu. Sellest piisas küll ja veel, et ettekujutus kätte saada. See on tüüpiline Ameerika keskmise suurusega suurlinna kesklinn: mõned teistest pisut kõrgemad moodsad hooned (fotol all paremal), nelinurkne keskplats kontserdiareeniga, mõned veidi vanemad, umbes sajandivanused hooned ja rohkelt parkimismaju. Ainus, mis teiste hoonete seas veidigi muljet avaldas, oli Kimo kinoteater (fotol ülal vasakul).

Keskpäeval võtsin rataste alla teekonna lõunasse, eelnimetatud Truth or Consequencesi poole. Sinna oli 240 kilomeetrit. Märgid lubasid kiirust 75 miili tunnis, panin kiirusehoidikule 78 peale ja läksin sellega. Kujutasin eelnevalt ette, et tuleb sõita mööda «siledaks lükatud» kõrbemaastikut, kuid nii see päriselt polnud: silmapiiril, nii lähemal kui kaugel, paistis rohkelt mägesid. Poolel maal tuli küll hirmus unehoog peale, ent suutsin end kokku võtta ja selle tagasi lüüa.

Truth or Consequencesis vaatasin, mida inimene ikkagi suudab. Nimelt rajasid insenerid ja ehitusmehed veidi enam kui sajand tagasi Rio Grande jõele ligi saja meetri kõrguse tammi (fotol vasakul). Nüüd laiub tammi taga Elephant Butte’i tehisjärv, kus nägin isegi ühte purjetajat. Aga tammi all on jäänud suurest Rio Grandest järele vaid rohekas madal nire, kus plätserdavad pardid.

Tahtsin minna Elephant Butte’i osariigiparki (fotol paremal jääb vasakule pildilt välja), et sooja õhtupäikese käes lihtsalt veidi lesida ja talveks energiat koguda, aga ametlik sissepääs oli mõned minutid enne minu pargi väravasse saabumist suletud. Tulnuks panna viis dollarit ümbrikusse, aga paraku oli kast ümbrikutega minema viidud. Kiri infotahvlil seletas, kuidas sel juhul toimida, asja nii segaselt, et otsustasin otsa ringi keerata. Pole mul vaja, et keegi tuleks veel trahvima, kui neil endal siin asjad tegelikult pillapalla.

Vahelduseks selline aeglasem ja rahulikum päev. Homme edasi lääne poole.

Fotod: Priit Pullerits