See ei ole vabandus, vaid fakt: nii ei saa hooaja avastardile vastu minna! Üle-eelmisel nädalal ei saanud teha ühtegi rattatrenni. Mitte ühtegi. Eelmisel nädalal sain teha ainult ühe: neljapäeval 26 km 50 minutiga, sealhulgas üheksa 350-450-meetrist kiirendust. Ja sellise ettevalmistuse pealt läksin pühapäeval Elva rattaralli lühema, 43,6 km sõidu starti.
Ega see olnud mu elus eelmisel nädalal ainus oluline ettevõtmine. Veelgi tähtsam oli tuua selgust rahvusooper Estonia peadirektori Aivar Mäe ümber lahvatanud skandaali, sest kaks nädalat tagasi teda süüdistav lugu Eesti Ekspressis on Eesti ajakirjanduse totaalne häbiplekk. Korraldada anonüümsete allikate abil avalik hukkamine, ilma et süü oleks kuidagi tõendatud – kus on selle ajakirjaniku, Greete Lehepuu mõistus ja südametunnistus? Võtsin eesmärgiks tungida tegeliku kallaletungi põhjustele lähemale, teha seda vähemalt kaks korda põhjalikuma reporteritööga kui Eesti Ekspress (minu 21 allikat nende kümne vastu) ning mitte tuua loosse anonüümseid allikaid, kes saavad vastutusest oma sõnade ees varju pugeda.
Tulemus on siin!
Elvas startisin teisest grupist kõrvuti Margus Merisaluga. Ei salga, et algul oli väike hirm, sest asfalt oli märg. Aga stardist mindi täiesti talutava kiirusega, vist oli asi selles, et rada läks pikalt ja laugelt ülesmäge ning puhus küljelt vastutuul. Hoidsin vasakule, tuule poole, sest seal oli rohkem ruumi, kuid sellest hoolimata õnnestus nihkuda üha ettepoole. Vähem kui kilomeetri järel märkasin, et suure grupi esiots ei olegi teab kui kaugel, ning proovisin leida kohta teiste varjus, ent see polnudki kerge.
Teisel kilomeetril hakkas rivi pikemaks venima ning kõik nihkusid tee paremasse äärde. Ilmselt magasin midagi maha, sest ühtäkki märkasin, et minu ette oli tekkimas tühik. Ja see hakkas kärisema.
Kuid ma ei paanitsenud. Ma polnud tulnud sõitma mõisa peale. Teadsin, et pole kaks nädalat peaaegu midagi teinud, ning pigem arvestasin, et kiiremad jätavad mind kunagi nagunii maha. Ja ausalt, märjal asfaldil ning võistluskogematuna – viimane võidusõit oli mullu suvel Ülenurme rattarallil – tundsin, et ehk ongi targem jääda teise gruppi, kui esimese grupi palju suurema ja ohtlikuma kiirusega kaasa minna.
Niisiis, minu nina alt sõitis suurem grupp, umbes poolsada ratturit ühtekokku startinud 145st minema.
Tükk aega väntasin üksinda ning tegelesin leistangile kinnitatud GoPro kaamera uurimisega, sest see ei andnud enam piiksatustega märku, et oleks nupule vajutustele reageerinud. Uurisin selle esipaneelil ikoone, nägin seal suurt mutrivõtit, millest järeldasin, et ju on tänu vihmale midagi vussi läinud. Proovisin veel erineva tugevusega nuppudele vajutamist ja kuulatasin kõrvaga, kas piikse tuleb – sest tuul ulus kõvasti, et kõike kaugemalt kuulda –, aga ei tulnud.
Sedasi ongi mu videos viimane kaader sellest, kuidas Jevgeni Garmash (nr 334) minust mööda sõitis ja ette vedama läks. Hästi vedas. Sain paar kilomeetrit tal tuules istuda ja aeg-ajalt ka kaameraga tegeleda. Aga seal, kus tuli esimene pikem kiire laskumine, vajus ta oma massiga mul eest. Jäin taas üksi. See noormees, kes minust tõusul möödus, jäi järgnenud lausikul taas mu selja taha.
Puhjal tuli tagant Ilmar Vähi (nr 105), kannul Anre Nõmme (nr 28), kel parema jala säär turvisega kaitstud. Vähi hüüdis, et võtku sappa. Aga ta tuli nii suure hooga, et oleks peaaegu mööda kihutanud. Siiski õnnestus tuulde hüpata. Ja kui Puhjas Viljandi-Tartu maanteele keerasime, läksin järgneval laugel tõusunõlval ise ette tempot tegema. Selleks ajaks tundsin end märksa paremini, kui Elvalt Puhja suunas sõites.
Pilk selja taha ütles, et kogunenud oli rohkem kui tosinapealine punt. See tegi sõidu juba huvitavamaks. Suure grupis on lihtne kuskil taga koht sisse võtta ja lasta end ülejäänutel kaasa vedada. Aga väiksemas grupis õnnestub ka ise midagi korraldada, mis teebki rattasõidu huvitavaks.
Kavilda ürgorust üles sõites ootasingi poole tõusuni ja siis läksin kõige ette, et tempot üles tõmmata ja mis seal salata, teistele haiget teha. Tõusul, millele järgneb ligi kilomeeter pikka sirget laskumist, läksin taas kord vedama, aga maha raputada tagant kedagi ei õnnestunud. Edasi hoidsin end pidevalt teisel, kolmandal või neljandal positsioonil, et olla valmis, kui keegi mingi mineku korraldab. Aga mindi ühtlases tempos. Väiksel tõusul kilomeeter pärast Elva jõe ületamist sikutasin tõusul pisut veel korra, ent nagu arvata võis, ega see tulemust andnud. Kuid endal oli huvitav sellegipoolest.
Rõhult Elva poole pöörasin esimesena ja sain kohe aru, et nüüd, vastutuules, tuleb lasta teistel ka ees rohkem punnida. Ega neid tahtjaid palju olnud. Ikka ühed ja samad, kes enamasti ees. Üks pikemat kasvu oranžikas särgis mees sai isegi kelleltki märkuse, et mis ta passib kogu aeg tuulevarjus, mingu ette vedama ka. Ei läinud.
Teel Tõravere poole ilmnes täiesti uus ja ootamatu häda. Mõlemad sääremarjalihased hakkasid krampi kiskuma. Kunagi varem polnud midagi sellist juhtunud. Ei jäänud muud üle, kui surusin kandu allapoole, et lihaseid venitada, ning ajasin ka tagumiku korduvalt sadulast püsti, et venituse amplituudi veelgi suurendada. Aega võttis, aga aitas. Kuid mõne aja pärast tuli häda uuesti tagasi ning pidin taas vastuprotseduure tegema.
Umbes 9 km enne lõppu otsustasid kolm meest proovida eest sõita. Saidki paarikümnemeetrise vahe sisse. Ma jäin passima nagu teisedki, sest ega uskunud, et nad eest saavad. Ei saanudki. Vähem kui kilomeetri pärast olid nad grupis tagasi.
Seitse kilomeetrit enne lõppu, vahetult enne pikka paremkurvi Tõravere peale, kus tuule suunalt kaitses puudega aed, üritasin ise gruppi proovile panna. Tõmbasin vasakule ning tegin pooleldi kiirenduse. Vaatasin õla taha, kas keegi järele tuleb. Ei tulnud. Siis lasin jala sirgu. Sest oli selge, et tuule suunda arvestades ma kuskile ei lähe. See atrõõvi üritus, tõesõna, oli ikkagi mäng, mitte midagi tõsist.
Vapramäe kandis, kui suund oli juba Elva peale, mõtlesin tõusul umbes 4 km enne finišit, et prooviks veel midagi ette võtta, ent ei lasknud emotsioonidel võimust võtta. Lõpuosa oli ju vastutuult ning mõttetu olnuks end tõusul kurnata. Tõsi, Garmash saigi seal minema ning suutis edumaad hoida lõpuni. Seda, et tal on jalges piisavalt võimu, nägin juba siis, kui ta alguses mind pikalt vedas.
Viimastel kilomeetritel hoidsin taas rivi etteotsa, teisele-kolmandale positsioonile. Poolteist kilomeetrit enne lõppu viimaks ründasin, tõmbasin kõige ette, tagajärgedele mõtlemata. Ega sõit käinud ju medalitele. Tahtsin lihtsalt näha, mis edasi saab. Sai see, et kõik haakisid mulle sappa ning viimasel tõusul tulid sealt välja ning läksid möödagi. Vale liigutuse tegin, nagu selgus – ses mõttes, et ei õnnestunud eest saada. Aga vähemasti proovisin.
Üle lõpujoone veereti rahulikult, keegi tõmblema ei hakanud, enamik säilitas selle koha, millega ta mäe otsa jõudis ja ringteele keeras.
Protokolli läks 62.-76. koha jagamine, aeg 1:09.26 tähendab, et keskmiseks kiiruseks kujunes 37,67 km/h.
Pärast võistlust sõitsin autoga kiirelt koju, kus kella kaheksaks pidin lõpetama loo Estonia skandaalist, mida olin teinud eelnevad neli päeva jutti.
Minu koht Elva rattarallil on väheoluline.
Aga see lugu, mille kirjutasin Postimehes, aitab kindlasti veidigi seda arutut lintšimist ühiskonnas tagasi tõmmata ja õiglust jalule seada.
Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) mullusel rattarallil Elvas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits maikuu viimasel päeval 119 km pikkusel treeningsõidul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
