Ühest asjast ei saa ma rattavõistluste puhul aru. Nende hulgas, kes ei sõida poodiumikohtade nimel.
Selleks tuleb esmalt meenutada, mis oli üks neid loosungeid, mille all venelased tungisid kallale Ukrainale. «Svoih ne brosajem.» Mäletate? «Omasid maha ei jäta.»
Ja mis on toimunud? Muidugi jätavad nad omasid maha, sellest oleme lugenud küll ja küll. Jätavad nii elusatena, haavatutena kui surnutena. Sest vene sõdur on lahinguväljal kulumaterjal. Vene baabad sünnitavad uued. Inimelul pole ju Venemaal mingit väärtust.
Aga samasugune mahajätmine toimub Eesti rattavõistlustel.
Mäletate kukkumist
Tartu rattaralli 60 km sõidus Kukulinna laskumisel, mis mu videosse jäi? Kirjutasin, et see oli kohutav kukkumine. Mille kohta Tartu tuntud sõitja Paul Lõiv küsis minu küljel, mida haldab Ameerika suurkorporatsioon: «Ja kus see kohutav kukkumine oli?» (See on avalik postitus, seega tsiteeritav.)
Kas see siis tõesti ei ole mitte midagi, st on tühiasi, kui 14-aastane poiss murdis rangluu ja sai portsu marrastusi, nagu avaldas Tartu Postimehele poisi isa Tarmo Raudsepp? Kui see kukkumine poleks olnud talle kohutav, siis miks pidi isa lehetoimetusele ilmselges meelehärmis kirjutama, et «keegi rattarallil osalenutest kinni ei pidanud, et vaadata, kas poisiga on OK».
«Svoih ne brosajem.» Kuidas me oleme seda sõnakõlksu irvitanud...
Võin kihla vedada, et poiss oli šokis. Olen kuulnud, et pärast selliseid luumurruga pauke on ka profiratturid šokis. Mis siis veel alaealisest rääkida.
Kui te mu kihlveo vastu võtnuks, oleksite juba kaotanud. Poisi isa kirjutas Tartu Postimehes, kuidas üks raja äärde rattaga vaatama tulnud mees oli kutsunud kiirabi ja jäi poisi juurde niikauaks, kuni saabus kiirabi. «Aitas ka poisil rahuneda ja soovitas, kuidas olla, et vähem valus oleks,» kiitis isa tundmatut kõrvaltvaatajat.
«Ja kus see kohutav kukkumine oli?»
Olen ka varem täheldanud, et kui rattavõistlustel toimub kukkumine, ei jää mitte keegi mitte kunagi vaatama, mis neist sai, kes kukkusid. Kõik on nii enesekesksed, egoistlikud, et püüavad õnnetuskohast nii kiiresti kui võimalik minema saada, ja isegi need, kes on kukkumise taha kinni jäänud, on hoolitsenud ainult selle eest, kuidas kukkunuist mööda ja eesmistele järele saada, mitte selle eest, kas kukkunud abi saaks.
«Svoih ne brosajem.»
Jah, see käib ka minu kohta. Nagu ka sadade ja sadade teiste kohta. Ilmselt eranditult. (Jätame siin arvestusest välja need, kes on olnud sunnitud oma vigastuse või ratta purunemise tõttu õnnetuskohale jääma – nad on sundseisus.)
Pärast Kukulinna laskumise õnnetust nähes, ja nähes, kui hoolimatud võivad olla sellele väljaöeldud reageeringud, olen juhtunule palju mõelnud, vaat et iga päev. Too õnnetus mõjus kainestavalt. Pani südametunnistuse piinama. Kas sellised me siis olemegi? Südametud ja kaastundetud? Ainult enda eest väljas, kuigi teine inimene võib vajada abi? Ei saa ju loota, et igal pool on mõni rattaga võistlust vaatama tulnud mees raja ääres, kutsub kiirabi ja rahustab õnnetusse sattunut. Ei saa ju loota, et iga väiksemagi grupi järel tuleb kohe kiirabi, kes õnnetuses kannatanu peale võtab ja haiglasse viib.
Mõtlen praegugi sellele Kukulinna juhtumile ning palun siinkohal avalikult vabandust selle kukkunud poisi ees, et pärast seda, kui olin ehmununa napilt temast mööda saanud ja enda kukkumise ära hoidnud, kinni ei pidanud ja talle appi ei läinud.
Ja mõtlen, mis edaspidi teha, et grupi poolesajast, mõnikord enamastki võistlejast mõnedki edaspidi enda ninaotsast kaugemale näeks ja kaasvõistlejaid nonde valusal hetkel – olgugi mõne arvates üldse mitte kohutaval hetkel – abistaksid. Minu ettepanek on järgmine.
Need, kes pärast kukkumist kaasvõistlejale appi jäävad, saavad sama aja, mis see, kes parajasti tollesse gruppi kuulunud sõitjaist parimana saab, aga koha protokollis saab tolle parima ette. Tehniliselt ei peaks seda olema üleliia raske kindlaks teha, sest nüüd on kiipide abil kindlaks tehtav, kes millal ja kus oli, lisaks teevad paljud, nagu ka mina, videot, millelt on näha, kellega rattur, kes seisma jäi ja appi läks, enne õnnetust koos sõitis.
Üks ausa spordi lipukirju võiks olla ju ka see, et «Omasid maha ei jäta!». Ilma irooniata.
Foto 1: Tartu rattaralli finiš Turu tänaval. Pildil (vasakult) 3. koha saavutanud Hugo Forsell ja 2. koha saavutanud Karl Kurits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu rattaralli algus Raadil ERMi taga. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu rattaralli lõpetanud Turu tänaval. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix