neljapäev, juuni 29, 2023

Pullerits: Kellel on loodusrajal rohkem õigust, kas jalutajal või ratturil?

LISATUD VIDEO!

Mu rattasõit eelmisel nädalavahetusel tekitas poleemikat: kas nii ikka võib?

Et kas Tartu nüüdseks juba kurikuulsal Jänese rajal (fotodel) Ema jõe ääres – kurikuulsal seepärast, et rajaäärsete maade omanikud on seal aastate jooksul vandaalitsenud, lõhkunud ehitatud sildu ja takistanud muul moel rajal liikumist – sobib ikka niimoodi sõita, nagu mina sõitsin. «Käime seal pidevalt jalutamas ja tõesti ei kujuta ette, kui keegi tuiskab kitsal vähese nähtavusega rajal vastu või selja tagant sellise kiirusega,» kirjutati mulle.

Möönan, et selline mure võib tõesti tekkida. Aga rahustasin: «Ma muidugi sõidan väga ettevaatlikult, sest kogemusest tean, et tuleb arvestada, et rajal on teisi ka. Alati jätan endale reageerimisvaru, sõrmed on piduriheeblitel.» Ja lisasin: «Video muidugi võimendab oma kitsa vaateväljaga ka asja, jätab mulje, et nähtavus on piiratud ja sõit on jube ohtlik. Tegelikult nii pole. Jälgin alati, et vaateväli oleks eespool piisav: ma ei vaata eesmist paari meetrit, vaid paarikümmet meetrit.»

Ma olen väga kaugel sellest, et hakata elus iga sammu reguleerima – aastal 1995 avaldasin ma ajakirjas Newsweek loo, kuidas USAs on kõiksuguste regulatsioonidega liiale mindud –, kuid antud teema tõstatamine viitab paraku sellele, kas kurikuukus rada ei vajaks siiski reguleerimist. Praegu ei ole seal mingit märget, mis ütleks, et seal ei tohi rattaga sõita, ja ei ole märget ka selle kohta, milline on maksimumkiirus. Miski ei ütle ka seda, kas see on rattarada (minu meelest sobib selleks suurepäraselt) või eeskätt jalutajate rada (minu meelest mitte, sest jalutada saab ka linnas).

Ilmselt tõesti oleks vaja selgust, kui rada on segakasutusega, kas rattaga tohib sõita või mitte ja kui kiiresti. Näiteks Tartu-äärsel Tiksoja rajal on rattasõidukeeldu tähistav silt väljas (vähemalt mullu oli – see pandi siis, kui olin seal rattaga sõitnud ja sellest video teinud; sildistajate argumentatsioon ei olnud see, et rattaga ohustad jalutajaid, vaid see, et rattaga ajad sõites laiali laastud, mis on tõsi, ja niiviisi kannatab raja kvaliteet).

Niisiis, minugi poolest, kui pandaks sildid, et Jänese kallasrajal on rattaga sõitmine keelatud või on teatud kiirusest kiiremini sõitmine keelatud, ei hakka ma vastu vaidlema. Seni on mul seal täpselt samasugune õigus rattaga sõita, kui teistel jalutada. Aga kui jalutaja astub ette ja toimub kokkupõrge?

Sel juhul, kuni tegu on segakasutuses, mitte ainult kõndijate rajaga, on selge, et süüdi on see, kes ratturile singlil ette astus – selleks ongi hea sõidu ajal videot teha, nagu teen. Mis ei tähenda, et ratturina ei tee ma kõike selleks, et niisuguseid kokkupõrkeid vältida.

*

Neile, kes tõstatatud teemas kaasa rääkida ei oska, on küsimus: kes on see Aafrika jooksja, kes mulle sillal vastu tuleb ja kellest hiljem tagasiteel mööda sõidan?

Fotod 1-5: Jänese kallasrada Emajäe ääres Tartust loodes. Fotode autorid: Margus Ansu (1) ja Sille Annuk (2-5), Postimees/Scanpix

esmaspäev, juuni 26, 2023

Pullerits: Kuidas isegi kuulsad spordimehed vikerkaareaktivistide ees põnnama löövad

Põhjus, miks pean kirjutama seekord Lewis Hamiltonist (fotol paremal), on selles, kuidas isegi maailma superstaar peab laskma vikerkaare- ja tähestikurahva surve hirmus ja tasalülitamise kartuses kõrvad lonti.

Vanity Fair ei kirjuta sportlastest peaaegu kunagi, aga mullu septembris tegi Briti vormelisõitjast koguni kaaneloo. Seal on üksjagu pikalt kirjeldatud, kuidas Hamilton avaldas 2017. aasta jõulude ajal Instagramis tosina sekundi pikkuse video, kus ta istub koos poolvenna pojaga, kes kannab lillat ja roosat värvi kleiti ning hoiab käes pulka, mille otsas on roosa karvane süda. «Miks sa kannad printsessikleiti?» küsib Hamilton. «Kas sa said selle jõuludeks? Miks sa tahtsid jõuludeks printsessikleiti? Poisid ei kanna printsessikleite!»

Täiesti õigustatud küsimused ju. Kas küsida ka enam ei tohi või? Ja mis dekreediga on keelatud avaldada arvamust millegi kohta? Minu teada kehtib meil arvamusvabadus.

Aga tuleb välja, et ei tohi enam teatud asju küsida ja arvamust ka avaldada mitte. Hamiltoni tabasid verbaalsed rünnakud. Vanity Fair väidab, et tüüpiline reaktsioon oli selline: «Mine pista oma toskiline maskuliinsus endale perse.»

Vaat selline kommentaar on mu meelest midagi sellist, mille eest peab liistule võtma. Kas see pole vihakõne, ah? Ja kus on Hamiltoni maskuliinsuses toksilisus? Minu arust ja selge veendumuse järgi täiesti normaalne maskuliinsus ju.

Aga ei, Hamilton lasi püksid rebadele. Ta ütles Vanity Fairile, et see, mis ta tegi, oli väga rumal ja ignorantne. Ta süüdistas oma kasvatust. Ja muidugi pidi ta kinnitama, et see, mis ta ütles, ei ole see, mis ta tegelikult sisimas arvab. Ning muidugi tormas ta tõestama, kuidas ta seda nn kogukonda, kes talle verbaalselt kallale tormas, toetab.

Kuid teod on need, millega saab tähestikukogukonna ees end rehabiliteerida, mitte pelgalt sõnad. Varsti ilmus Hamiltoni pilt meesteajakirja GQ kaanel – jah, seelikus. Olgugi et šoti ruudulises seelikus – oluline oli sõnum, et ikkagi seelik. Ma pole tos ajakirjas ilmunud intervjuud lugenud, aga Vanity Fair väidab, et see oli sisult ja toonilt ennastpiitsutav. 

Järgmine samm: Hamilton läks perega Pariisi Disneylandi. Enne sinna sõitu oli poolvenna kuueaastane poeg palunud, et nad läheks seal poodi, kus ta saaks osta veel ühe printsessikleidi. «Jaa, muidugi lähme,» oli Hamilton VF-i andmeil rõõmsalt vastanud. Nii nad siis jalutasidki käsikäes, poolvenna pojal uus kleit seljas, mööda Disneylandi.

Hamilton on üldse üks peps tüüp. Tolle kleidiloo järel kirjutab VF-i kirjutise autor, kuidas nad käisid restoranis söömas, ja Hamilton oli tellinud endale sparglit. Aga kui see lauda toodi, ilmnes, et see oli tehtud munaga ja saiatükkidega. See talle ei kõlvanud. Kelner lubas tuua uue, neitsispargli, mida iganes see tähendab. Kui ta selle siis lauda tõi, oli Hamilton seda uurinud ja öelnud: «Aga siin on ju majonees.»

Ei kõlba üks, ei kõlba teine. Nagu mingi aadlipreili.

Vahel tasub välisajakirjandust lugeda, saab teada tuntud inimeste kohta väga imelikke, pentsikuid asju, mis näitab, et ega nad sama normaalsed ole, nagu enamik meist. Ja selgroogu ning meelekindlust ka neil pole, olgu nad vormelirajal kui kiired tahes.

Foto 1: Lewis Hamilton 2019. aasta juulis pärast Briti GP võitu Silverstone'i rajal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Lewis Hamilton 2014. aastal tollase elukaaslase, USA laulja Nicole Scherzingeriga. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Lewis Hamilton (paremal) 2019. aastal poolvenna Nicolas Hamiltoniga. Foto autor: imago images / Future Image / Scanpix
Foto 4: Lewis Hamilton 2019. aastal. Foto autor: imago images / Jan Huebner / Scanpix
Foto 5: Lewis Hamilton tänavu 20. juunil Pariisi Fashion Weekil. Foto autor: AFP/Scanpix

neljapäev, juuni 22, 2023

Pullerits: Kuidas rattaga salaja riigipiirini tungida (ja see ületada)?

LISATUD VIDEO.

Üks asi on täiesti teisiti kui umbes kaks kümnendit tagasi, mil alustasin maastikusõitudel osalemist – mäletate küll, kollaka Optima seljas, mil porilauadki peal.

Muutus ei ole ainult selles, et nüüd sõidan kümnekilose Cube’iga. Vahepeal sõitsin ka Salt Lake Cityst, 2002. aasta taliolümpialinnast ostetud Trekiga (ostetud siiski mitte 2002, vaid 2012), mis teenib mind praegugi – kevadel sai lastud Kalle Kirsiaial teha sellele rohkem kui 200-eurone remont ja kuluosade vahetus.

Muutus on selles, et tollal, mil alustasin, meeldisid mulle kruusalõigud. Sellepärast, et seal sai kiiresti sõita. Ei meeldinud metsalõigud, mida mõned mehed nimetasid võõrapäraselt singliteks ja mille täpsest tähendusest ma algajana isegi aru ei saanud. Ei meeldinud sellepärast, et kiirus läks alla ja üleüldse pidi vaeva nägema, et kividest ja juurikatest üle saada. Raputas ka kõvasti. Optima oli ju jäiga esikahvliga.

Nüüd on eelistus kaldunud metsaradade kasuks, vähemalt üksi sõites. Grupis on muidugi endiselt ägedam kruusal rallida, sest mitmekesi saab kiiruse päris suureks tõmmata. Aga omaette sõitma minnes võivad kruusateed vägagi tüütuks muutuda, eriti kui need on pikad ja siledad. Nagu näiteks need, mis jäävad kuulsalt, võib-olla et lausa kurikuulsalt Riia-Pihkva kiviteelt lõunasse.

Selleks, et saaksite sealseid radasid ja olusid ise hinnata, tegin enne jaaniaega Cube’iga sinna luureretke. Et siis saate ise otsustada, kas tahate vabadel päevadel sinna sõitma minna. Pluss on see, et kes hindab üksindust, siis sealt seda saab. Mitte ainsatki elamist, isegi autosid ei sõida, inimesi pole kuskil näha.

Teine pluss on metsatee Murati järve lõunakaldale (fotol ülal vasakul), Eesti-Läti piirini (fotol paremal). See, nagu saate oma silmaga veenduda, on kiire metsaaluse kimamise koht. Vaadake ainult, et mõnda mäkra või nugist alla ei aja. Ja suurema tormi järel olge ettevaatlik: kevadel, mil seal esimest korda käisin, oli tuul kahes kohas kuusepuu risti üle tee langetanud.

Sõit lõpeb Murati järve ääres, kus, nagu taas ise veenduda võite, ootas väike üllatus. Ent enamikul muul ajal, usun, pole selliseks üllatuseks tarvis valmis olla, sest koht asub Eestis mastaabis ikkagi maailma lõpus.

Kindlasti tehke järve ääres tee hargnemiskohas põige vasakule. Kevadel tuli seal peagi ette sügava veega koht, kust läbi ei saanud. Nüüd saab. Paarikümne meetri pärast oletegi riigipiiril (fotol ülal vasakul). Pluss on seal see, et ei pea kartma, et piiri ületamise korral kinni võetakse. Igaks juhuks jätsin selle sammu siiski fikseerimata, sest pagan teab, mida mingi seadus või määrus kuskil ütleb ja pole vaja ennast ise inkrimineerida.

Foto 1: Kruusatee Misso ja Nopri vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Metsatee läbi männiku Murati järve äärde. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Varane juunihommik Missoküläs. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Murati järv õhtupoolikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Eesti piiripost Murati järve juures. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Vaade Lätile Murati järve lõunakaldal. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, juuni 19, 2023

Pullerits: Kuidas lõppes rattahoidjate hankimise saaga?

Autot otsa on võrreldes sellega, et autole katuseraam ja rattahoidja osta, ikka käkitegu. Alustades kas või sellest, et raamide valik on suur ja hinnaerinevus sellest tulenevalt samuti. Ma ei ole seda meelt, et ahh, vahet pole, ostan kõige kallima. Asjade hinnad on ju nii, et mingi tasemeni on hinna ja kvaliteedi vahe optimaalne, sealt edasi hakkab aga hind ebamõistlikult kasvama. Piltlikustades: kui näiteks 100 rahaühiku eest saad hea ja korraliku asja, siis eriti hea asi ei maksa mitte 150, vaid 250 rahaühikut – kusjuures see eriline headus ilmneb enamasti ebavajalikes detailides, näiteks saad katuseraamile kinnitatud rattahoidjaga sõita mitte 130 km/h, nagu hea hoidjaga, vaid 150ga. Mõttetu raha tuulde loopimine, kas pole? Eestis pole teid, kus nii kiiresti võib sõita, ja lähiriikides samuti mitte.

Katuseraami teema, nagu teate, lahendas see, et Toyota RAV4-l on pikitalades kohad, kuhu kinnitada spetsiaalselt RAV4-le ja veel vist ühele Suzuki mudelile tehtavad põikiraamid. Järgmine küsimus oli selles, kust saada peale rattahoidjad.

On selline koht, nagu järelturg. Seal on asjad kaks korda odavamad kui kauplusest pakendatuna ostes. Ühe rattahoidja leidsin ja saingi Soov.ee kuulutuse kaudu. Maksin selle eest 100 eurot. Esikahvli kinnitusega rattahoidja, saan kinnitada – ja piltidelt võite ise veenduda –, oli väga heas korras, nagu päris uus. Oli vist aasta jooksul paar korda kasutatud, kui müüja juttu õigesti mäletan. See oli juba enam kui kuu aega tagasi.

Hoidja «jooksis» ilusti ja täpselt põikiraami relsside vahele, nii nagu ette nähtud. Aga siis ilmnes üks nüanss, millele polnud osanud tähelepanu pöörata.

Nimelt meenus hiljem ühel päeval, et mu Cube’i maastikurattal, mille olin ostnud Art Soonetsilt umbes aasta enne kolmandat Moabi ekspeditsiooni, on vist selline esikahvel, mida ei saa Thule esihargihoidja külge kinnitada. Ja nii oligi, kui järele vaatasin! Cube’i esikahvel ei ole, kuidas nüüd öeldagi, avatud alumise otsaga nagu tavaline mutrivõti, vaid seal on nn rõngad. Ja neid esihargi kinnitusega hoidja külge sättida ei saa.

Seega tuli hakata otsima teist rattahoidjat. Vaatasin taas Soov.ee pakkumisi ja seal oligi üks raami diagonaaltorust haarav hoidja, viis aastat vana küll, aga müüja kinnitusel mitte kordagi kasutatud. Hind kõigest 75 eurot. Müüja sõber tõi selle järgmisel päeval Tartusse. Viimasel hetkel otsustasin temaga kohtudes kontrollida, kuidas rattahoidja raamile sobitub. Ja ei sobitunudki. Kinnitused, mis pidid käima ümber raami, jäid liiga väikeseks. Tehing jäi ära.

Siis otsustasin, et aitab küll ökonoomitamisest – järgmisel päeval olnuks vaja ratas katusele panna ja Kagu-Eestisse julgeolekut tagama sõita – ning sõitsin Autoeksperdi kauplusse, kust olin ostnud Thule raami, ja ostsin sealt rattaraamist haarava rattahoidja. Õnneks oli neil üks selline kohe riiulilt võtta. Sain kümme protsendi allahindlustki. Maksin 179,9 eurot. Probleem lahendatud.

Ega see esihargi kinnitusega rattahoidja, mille eelnevalt 100 euro eest ostsin, asjatu ole. Seda saan kasutada nii Scotti maanteeratta kui talvel Treki maastikuratta vedamiseks. Ja üleüldse on hea, kui on katusel kaks valikut.

Võrreldes Chrysler Pacificaga, kuhu ratas mahtus lahedalt sisse, on ratta katusele upitamine muidugi paras akrobaatika ja nikerdamine, kui ei taha, et ratas kuskil midagi ära kriibib. Jälgisin Lõuna-Eestist naastes ka kütusekulu, kui ratas seisab katusel. Haanjast Võrru oli kulu 4,7 liitrit 100 km kohta. Võrust Tartusse tuli bensiini 98 kuluks 5,8 liitrit 100 km kohta. Polegi märgatavat üleshüpet.

Fotod 1-3 ja 6: Thule katuseraamid ja rattahoidjad Toyota RAV4-l. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Cube'i maastikuratas Nopri iseteenindusliku talupoe ees. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Varane hommik Kagu-Eestis. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, juuni 15, 2023

Pullerits: Kuidas Eesti kergejõustiku mahavaikitud skandaal jõudis Euroopa suure advokaadi lauale?

Mäletate, veebruari lõpus kirjutasin Postimehes, et Eesti kergejõustikuliit õhutas alaealist kõrgushüppajat Karmen Bruusi MMi 7. koha järel alkoholi tarbima. Lugu kujunes hitiks, klikimootor luges kokku imposantse lugejate arvu.

Siis teema peagi taandus ja hajus, sest uusi arenguid polnud. Hoolimata sellest, et juhtum oli saanud avalikuks ning minu hinnangul võinuks EADSE alustada uurimist, valitses vaikus ja asi sumbus.

Aga eile sain infot, et Bruusile alkoholi pakkumise juhtum on jõudnud Euroopa kergejõustikuliidu uurija fookusesse

See on tõsine asi, sest Stephan Netzle, kes asja uurib, on tunnustatud ja kogenud advokaat Šveitsist. Ta on osalenud ka rahvusvahelise spordiarbitraaži kaasuste lahendamises.

Mul ei ole tõendeid, et väita, et Eestis surutakse osad asjad kalevi alla või lõpetatakse lihtsalt ühel või teisel moel kellegi soovitusel või varjatud survel ära, aga samas on raske mööda vaadata tõsiasjadest, et on palju juhtumeid, kus uurimine pole viinud mitte millenigi ja selle lõppemine tundub kentsakas. Nimekirja neist juhtumitest võite ise koostada. Alustage näiteks Keit Pentus-Rosimannusest.

Netzle mängu astumine on tõsine asi seepärast, et nüüd väljub juhtumi uurimine ja hindamine Eesti siseringist, kus kõik on kõigiga seotud. Võtame näiteks EADSE, mille on asutanud EOK. EOK asepresident on kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi. EADSE juht Henn Vallimäe on omakorda seotud kultuuriministeeriumi spordi asekantsleri Tarvi Pürniga: neile kuulub OÜ Stuff. Jne, jne – sellest rääkis mulle mõni aeg tagasi pikalt ettevõtja ja kergejõustikutreener Jaanus Kriisk.

Muide, Eestis jõudis Bruusi jooma ahvatlemise juhtum korraks ka spordisüsteemist välja, kuid politsei ei alustanud selle uurimiseks kriminaalmenetlust, sest juhtum toimus Ameerika Ühendriikides.

Ma ei imesta, kui Eesti isikute vahelised seosed saavad teinekord takistuseks asjade erapooletul uurimisel. Netzle on aga mees väljaspoolt meie süsteemi ning tema võib siin korraldada olukorra, mida süsteemi osalised ei suuda kontrollida. Saab huvitav olema. 

Fotod 1-3: Karmen Bruus märtsi algul Istanbulis Euroopa sisemeistrivõistlustel kergejõustikus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

kolmapäev, juuni 14, 2023

Pullerits: Kuidas mulle laekus kauge kandi rattasõiduahvatlus?

Esmaspäeval potsatas mu meilipostkasti üllatav kiri. Selle teemareal seisis: «Get Paid To Map Mountain Bike Trails!». Ehk eesti keeles siis, et teeni raha jalgratta maastikusõiduradasid kaardistades. Tavaliselt rändavad sedasorti väljamaalt saabuvad materjalid pikemalt vaagimata prügikasti – näiteks tuli eile ka teade, et olen rahvusvaheliselt tagaotsitav ja kästi ülestunnistuse tegemiseks avada manus –, kuid sedapuhku enne kustutamist korraks peatusin. Et vaatan lähemalt.

Eelmise nädala teisipäeval olin avardanud oma maastikul liikumise kogemusi. Käisin Lõuna-Eestis Tsirguliina kandis, kuhu saabudes oli uutmoodi sõiduk mulle juba aegsasti valmis pandud. Uutmoodi ses mõttes, et olin seesugusega sõitnud vaid korra, üle kümnendi tagasi veidi põllu servas. Nüüd sain aga valge kiivri pähe ja igaks juhuks kollase vesti selga, näidati minutiga, kus on pidurid ja kuidas anda pöidlaga gaasi ning kuidas sõiduk käivitada – ning olingi valmis kolme teljega ATVga teele asuma.

Võrreldes maastikuratta ja kondimootoriga on see ikka loom. Läks üle igasuguse risu, läbi mülgaste ja kraavide, ronis muretult üles sealt, kus jalgrattur naba paigast tõmbaks. Umbes kilomeetri-kahe pärast jõudsin uute kõrgepingeliinide all, mis meid neetud Venemaa elektrisüsteemist lahti ühendavad, Vilaski paduliivasele krossirajale. Maastikurattaga poleks seal midagi teha, sellega jääks juba paari meetri järel kinni. Aga ATV-le polnud mingit vahet, mis rataste all parajasti on. Liivast jäi selja taha vaid tolmupilv.

Pole siis ime, et Moab Utah kõrbes ei ole ainult maastikuratturite kants, vaid tõmbab ligi ka ATV-ga sõitjaid. Noile on isegi välja antud eraldi raamat, mille sain mullu isalt jõuludeks (fotol ülal paremal), ja kus tutvustatakse 30 rada, kuhu sõitma saab ja tasub minna (fotodel vasakul ja allpool). Jalgrattaga võib Moabis liikuda peaaegu kõikjal, v.a matka- ja hoburajad, aga ATV-dele on mitmed ratturite rajad keelatud. Arusaadav, sest ega nad neile ära mahuks. Siiski aitab ATV katta sealkandis palju kergema vaevaga palju suuremaid vahemaid, kuigi on ka nii hulle radasid, kus maastikuratta seljas neist kiiremini edasi saab. Tean, olen võrrelnud.

Aga nüüd tuli kutse, et tule Moabi maastikurattaradasid kaardistama. Kutses küsitakse, kuhu kanti soovid kaardistama minna, milline on ratturina sinu tase (eelistatud on mõistagi hea tasemega sõitjad), samuti palutakse lisada kuni sajasõnaline kirjeldus rajast, mida viimati sõitsid – ilmselt veendumaks, et oled kirjasuutlik, mis on sama oluline, et oled rattasõidusuutlik. 

Mõni võib ju kriitiliselt küsida, et kui põhjalikult ma Moabi kanti tunnen, et panustada selle kohta info kogumisse ja edastamisse. Sel teemal ütlen nii palju, et 2019 kevadel kohtusin pärast Flat Iron Mesa raja läbimist maanteeäärses autoparklas BLMi (Bureau of Land Management) ehk kohaliku maa-ameti esindajaga, kellelt küsisin, mis radasid ta soovitaks. Lõin suure kaardi auto kapotile laiali ja näitasin iga tema pakkumise peale, et näe, siin olen juba käinud, siis samuti, siin ka. Ta vaatas mulle imestunult otsa ja tõdes, et jeerum, ma olen Moabi kandiga rohkem tuttav kui enamik kohalikke, sh tema.

Laekunud kutse lõpeb meeldetuletusega, et kui sulle meeldib rattasõit, siis see pakkumine tähendab võimalust saada tasu selle eest, mis sulle meeldib. Nagu öeldakse: mõtteainet on.

Foto 1: Priit Pullerits ATV-ga Tsirguliina lähedal uute kõrgepingeliinide all. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (paremal) ja Eleringi projektijuht Illimar Vahtras Tsirguliina lähedal uute kõrgepingeliinide all. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Moabi-lähedaste ATV-radade raamat. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4-6: Näiteid radade tutvustusest Moabi-lähedaste ATV-radade raamatus. Fotode autor: Priit Pullerits

esmaspäev, juuni 12, 2023

Pullerits: Miks jalgratturid on teiste suhtes nii hoolimatud?

Ühest asjast ei saa ma rattavõistluste puhul aru. Nende hulgas, kes ei sõida poodiumikohtade nimel.

Selleks tuleb esmalt meenutada, mis oli üks neid loosungeid, mille all venelased tungisid kallale Ukrainale. «Svoih ne brosajem.» Mäletate? «Omasid maha ei jäta.»

Ja mis on toimunud? Muidugi jätavad nad omasid maha, sellest oleme lugenud küll ja küll. Jätavad nii elusatena, haavatutena kui surnutena. Sest vene sõdur on lahinguväljal kulumaterjal. Vene baabad sünnitavad uued. Inimelul pole ju Venemaal mingit väärtust.

Aga samasugune mahajätmine toimub Eesti rattavõistlustel.

Mäletate kukkumist Tartu rattaralli 60 km sõidus Kukulinna laskumisel, mis mu videosse jäi? Kirjutasin, et see oli kohutav kukkumine. Mille kohta Tartu tuntud sõitja Paul Lõiv küsis minu küljel, mida haldab Ameerika suurkorporatsioon: «Ja kus see kohutav kukkumine oli?» (See on avalik postitus, seega tsiteeritav.)

Kas see siis tõesti ei ole mitte midagi, st on tühiasi, kui 14-aastane poiss murdis rangluu ja sai portsu marrastusi, nagu avaldas Tartu Postimehele poisi isa Tarmo Raudsepp? Kui see kukkumine poleks olnud talle kohutav, siis miks pidi isa lehetoimetusele ilmselges meelehärmis kirjutama, et «keegi rattarallil osalenutest kinni ei pidanud, et vaadata, kas poisiga on OK».

«Svoih ne brosajem.» Kuidas me oleme seda sõnakõlksu irvitanud...

Võin kihla vedada, et poiss oli šokis. Olen kuulnud, et pärast selliseid luumurruga pauke on ka profiratturid šokis. Mis siis veel alaealisest rääkida.

Kui te mu kihlveo vastu võtnuks, oleksite juba kaotanud. Poisi isa kirjutas Tartu Postimehes, kuidas üks raja äärde rattaga vaatama tulnud mees oli kutsunud kiirabi ja jäi poisi juurde niikauaks, kuni saabus kiirabi. «Aitas ka poisil rahuneda ja soovitas, kuidas olla, et vähem valus oleks,» kiitis isa tundmatut kõrvaltvaatajat.

«Ja kus see kohutav kukkumine oli?»

Olen ka varem täheldanud, et kui rattavõistlustel toimub kukkumine, ei jää mitte keegi mitte kunagi vaatama, mis neist sai, kes kukkusid. Kõik on nii enesekesksed, egoistlikud, et püüavad õnnetuskohast nii kiiresti kui võimalik minema saada, ja isegi need, kes on kukkumise taha kinni jäänud, on hoolitsenud ainult selle eest, kuidas kukkunuist mööda ja eesmistele järele saada, mitte selle eest, kas kukkunud abi saaks.

«Svoih ne brosajem.»

Jah, see käib ka minu kohta. Nagu ka sadade ja sadade teiste kohta. Ilmselt eranditult. (Jätame siin arvestusest välja need, kes on olnud sunnitud oma vigastuse või ratta purunemise tõttu õnnetuskohale jääma – nad on sundseisus.)

Pärast Kukulinna laskumise õnnetust nähes, ja nähes, kui hoolimatud võivad olla sellele väljaöeldud reageeringud, olen juhtunule palju mõelnud, vaat et iga päev. Too õnnetus mõjus kainestavalt. Pani südametunnistuse piinama. Kas sellised me siis olemegi? Südametud ja kaastundetud? Ainult enda eest väljas, kuigi teine inimene võib vajada abi? Ei saa ju loota, et igal pool on mõni rattaga võistlust vaatama tulnud mees raja ääres, kutsub kiirabi ja rahustab õnnetusse sattunut. Ei saa ju loota, et iga väiksemagi grupi järel tuleb kohe kiirabi, kes õnnetuses kannatanu peale võtab ja haiglasse viib.

Mõtlen praegugi sellele Kukulinna juhtumile ning palun siinkohal avalikult vabandust selle kukkunud poisi ees, et pärast seda, kui olin ehmununa napilt temast mööda saanud ja enda kukkumise ära hoidnud, kinni ei pidanud ja talle appi ei läinud.

Ja mõtlen, mis edaspidi teha, et grupi poolesajast, mõnikord enamastki võistlejast mõnedki edaspidi enda ninaotsast kaugemale näeks ja kaasvõistlejaid nonde valusal hetkel – olgugi mõne arvates üldse mitte kohutaval hetkel – abistaksid. Minu ettepanek on järgmine.

Need, kes pärast kukkumist kaasvõistlejale appi jäävad, saavad sama aja, mis see, kes parajasti tollesse gruppi kuulunud sõitjaist parimana saab, aga koha protokollis saab tolle parima ette. Tehniliselt ei peaks seda olema üleliia raske kindlaks teha, sest nüüd on kiipide abil kindlaks tehtav, kes millal ja kus oli, lisaks teevad paljud, nagu ka mina, videot, millelt on näha, kellega rattur, kes seisma jäi ja appi läks, enne õnnetust koos sõitis.

Üks ausa spordi lipukirju võiks olla ju ka see, et «Omasid maha ei jäta!». Ilma irooniata.

Foto 1: Tartu rattaralli finiš Turu tänaval. Pildil (vasakult) 3. koha saavutanud Hugo Forsell ja 2. koha saavutanud Karl Kurits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu rattaralli algus Raadil ERMi taga. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu rattaralli lõpetanud Turu tänaval. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

esmaspäev, juuni 05, 2023

Pullerits: Kas Eesti parimad ratturid saavad vastu Ameerika suvasõitjatele?

Olles helistanud nädalavahetusel Moabi ja rääkinud seal Warreniga, tekkis paratamatult küsimus, kas Eesti mehed, kes peavad end osavaks rattataltsutajaks ja võimekaks pedaalijaks, seda ikka on. Ei, ma ei räägi endast, sest mina ühte ega teist ei ole; ma ei ole kunagi ka arvanud, et oleks. Kuid neil, kes arvavad, et nemad on – ja ma räägin siin vähemasti poolprofessionaalidest, kui mitte pärisproffidest –, tuleb ilmselt oma arvamust korrigeerida.

Hiljuti nägin telerist mingit Euroopa tasemel rattakrossivõistlust, mille võitis Tom Pidcock (fotol paremal), ja kes vähegi rattasporti jälginud, see teab, et Pidcock on kõva mees. Aga kas siiski on?

Kas Nate Hillsi teate? Ja Kyle Mearsi? Mears on Moabi mees, Hills on Moabis ja mujal lausa legendaarne. Vaadake näiteks, kuidas nad sõidavad alla rajast nimega Captain Ahab – Pidcock, kui võrrelda TV-ekraanilt nähtud tema esitusi, on nende kõrval poisike. (Minusuguse lihtsurelik liigub sel rajal nii, laskumine video viimasel kolmandikul.)

Või vaadake sõitu rajal nimega Portal Trail, mis on kõige ohtlikum rada Moabis. Igal aastal saab seal mõni surma, sest on alla kuristikku kukkunud. Hüva, seda rada tutvustab teile Phil Kmetz, kes on endine downhilli sõitja. Aga te vaadake, kui suur seltskond tal kaasas on, ja seal on igasuguseid, paksukesest naisterahvani ja keegi ei jää temast suurt maha. Need näivad täiesti suvainimesed. Eriti vaadake raja lõpuosa üle kivide – ütlen ausalt, et sellise pasaga sealt alla tulla on nagu enda tahtlik sandistamine. (Mul ei ole enda videot võrdluseks pakkuda, sest see rada ei pakuks minusugusele mingit põnevust.)

No nii, nüüd ütlete küllap kriitiliselt, et vaatame, kas need Moabi kandi mehed korralikke tõuse ka suudavad sõita. Moabi legendaarsemaid radasid on 55 kilomeetri pikkune The Whole Enchilada (fotol paremal), mis algab 3391 meetri kõrguselt La Sali mägedest ning lõpeb 1209 meetri kõrgusel Colorado jõe ääres, keskmine kallak 5% – siiamaani pole ju hirmsad näitajad, eks? Aga arvestage, et tegu pole asfaldiga. Tegemist pole ka meie, eestlaste ettekujutusele vastava singliga. Ja nüüd vaadake seda fakti: maksimaalne kallak 37%.

Ma olen The Whole Enchiladast alla tulnud. Mitte tipust, sest seal oli aprilli keskel lumi, vaid umbes poole pealt, ja see oli üks suuremaid pettumusi. Väga kivine, ei midagi mõnusat. Seal on üks eriti hull koht (fotol vasakul), kus mitte ainult ei talutanud ratast ettevaatlikult kivisest nõlvast alla, vaid ühes kohas lasin ratta käe otsast lahti alla kukkuda ja libistasin siis end sellele järele, sest koos alla tulla tundus võimatu. Too ongi ilmselt too 37-protsendilise kaldega koht.

Ja üks Moabi mees, Braydon Bringhurst, uskuge või mitte, sõitis The Whole Enchiladast üles. Jajah, mehe teivashüppe rekord on 5.50, aga see ei tee temast veel igipõlist maastikurattasõitjat. Tema ülessõidust ning selleks valmistumisest on suurepärane MTB-film «8600FT»

Ja need neli tüüpi, Hills, Mears, Kmetz ja Bringhurst, pole isegi mingid USA rattakoondise liikmed ega kandidaadidki. Need on lihtsalt rattahuvilised Moabi kandis. Ja selliseid, olgu lisatud, on seal küll ja veel. Kes Eesti rattasõitjaist saaks osavuselt ja suutlikkuselt neile vastu? Tanel Kangert? Martin Loo? Rein Taaramäe? Või äkki keegi teist?

Foto 1: 23. Mulgi rattamaraton. Pildil Oskars Muiznieks ja Josten Vaidem. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2. Tom Pidcock harjutamas Tokyo olümpiarajal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Päästekopter otsimas mullu Moabi lähedal Tombstone Rockilt alla hüpanud ja viga saanud BASE-hüppajat. Vaadake kitsast autoteed taamal! Olen seda mitu korda sõitnud. Foto autor: GCSOSR SWNS / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Kõige raskem koht rajal The Whole Enchilada. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Kerge kivine lõik The Whole Encilada raja lõpuosas. Foto autor: Priit Pullerits