Pullerits: Kus on suusatamise homod?

(Täiendatud 14:25) Eile kuulsin sellist infot, mis võttis lausa sõnatuks. Allikas, kelle sõnu mulle vahendati - ja siinkohal pean kaitsma nii vahendajat kui info tegelikku andjat, sest asi on ikka liiga sensitiivne -, on igati asjatundlik, teab, millest räägib, sest liigutab vastavas sfääris juba pikka aega suuri jõude ja rahasummasid. Nii et see ei saa olla mingi nurgatagune umbluujutt.

Kas tead, päris info vahendaja minult, mis on profikorvpalli suurimaid probleeme, millest ajakirjandus ei kirjuta? Naised, pakkusin. Aga panin absoluutelt mööda. Probleem on hoopis meestes. Ehk kui veel täpsemalt öelda: tegu on homoprobleemiga.

Too esmaallikas, kes pärit ühest meie suhtes pisut lõunapoolsest riigist, rääkis, kuidas Leedus oli üks treener kohe lahti lastud, kui selgus, et tal on ühe mängumehega liiga lähedased suhted. Saate küll aru, mis ma mõtlen, eks ju? Ja edasi rääkis too esmaallikas, et nimetatud probleem on palju laiem, ulatudes nii Euroopa korvpalli kui NBAsse. Ning pajatas ühest Leedu tuntud korvpallurist, nimetagem teda näiteks Marsa-meheks, kes selle nimel, et maailma tippliigasse püsima jääda, soostunud laskuma teatud suhetesse.

Selline info oli jahmatav, nagu puuga pähe oleks antud. Jah, kirjutatud on sellest, et paljud naistennisistid on lesbid, neist tuntuim Martina Navratilova, aga et nii mitmedki korvpallurid on homod - no see ei taha küll esimese hooga pähe mahtuda.

Miks see homovärk siis probleem on? Et inimene võiks ju olla, nagu ta on, peaasi, et ta täpselt viskab ja hästi lauda ründab ja mängu jagab, väidavad kindlasti humanistid. Aga ei ole asi nii, et las olla. Mõelgem korraks USA sõjaväele, kus lähisuhete loomine üksuses mehe ja naise vahel, ammugi ülemuse ja alluva vahel, on karistatav. Arusaadav ju, miks - sest lahinguolukorras ei ole need kaks võimelised tegutsema ennastsalgavalt kogu üksuse nimel, vaid hoolitsevad üksnes teineteise eest.

Sama käib laias laastus sportmängude kohta, mis on lahinguüksuse tegevuse rahumeelsem väljendus. Kui näiteks ääre- ja tagamängija on lähisuhetes, siis pole vaja palju kujutlusvõimet, mis see kõik kaasa toob: alates sellest, et tagamängija näeb platsile söödupartnerina ainult ääremängijat, ja kui ääremängija läheb müüki, siis tagamängija tahab ka klubist jalga lasta. Ainult pime ja spordikauge humanist ei suuda siin tõsist probleemi näha.

Leedu korvpalluritega on üldse karmid lood. Kõmulehe LT ajakirjanikud, keda hiljuti Leedus koolitamas käisin, rääkisid, et nende kossuässad tunnevad end kui jumalad: sõidavad, kuidas tahavad ja ükskõik millises seisundis nad on, urineerivad reklaamtulpadele ja tõmbavad jõuliselt naisi hoovi. LT üks kõmulisemaid esikaasi on pilt Šarunas Marciulionisest koos tema sekretärist armukesega - fotograaf oli toda ülesvõtet jahtinud kolm nädalat.

Aga enamik meist neist tempudest ei tea, sest Leedu muu meedia ei söanda neist kirjutada. Paar aastat tagasi rääkis omaaegne Kalevi ja Eesti koondise peatreener Jaak Salumets mulle, kuidas kaks ajakirjanikku, kes olid asunud uurima Arvidas Sabonise äritehinguid, oli lihtsalt kasti löödud.

Eks LT ajakirjanikud, tuleb möönda, ole ka pidanud oma paljastavate lugude eest lõivu maksma. Leedu korvpallurid on pannud nad boikoti alla: kõnedele ei vasta, intervjuusid ei anna, isegi pressikonverentsidele LT töötajaid ei lasta. Aga tegemist on ka Leeduga siiski, nii et Eesti sportlastel ei maksa sellest õppust võtta. Siin lööks kogu meedia nad mõne väljaande boikottimise pärast risti. Leedus, nagu olen aru saanud, kehtib veel selline varakapitalistlik klannisüsteem, kus seesugused mittedemokraatlikud võtted kuuluvad kahjuks argiarsenali.

Kuid nüüd siis põhiküsimus: kus on suusatamise homod? Seni ei ole neist kuulnud, nagu polnud ma kuulnud ka korvpalli homodest. Siiamaani on jäänud ikka mulje, et suusatajad lävivad innukalt vastassugupoolega, alates Rutt Rehemast ja Anatoli Šmigunist ning lõpetades Vassili Rotševi ja Julija Tšepalovaga. Eelmisel nädalal Suusatajate avaüritusel Silberauto Tartu esinduses tegin kindlaks, et Eesti A-koondises on ka kõik ikka naisemehed, v.a kõige noorem liige Timo Simonlatser, kes tunnistas, et tal pole tüdrukutega püsisuhete loomiseks lihtsalt aega olnud.

Nii ei jäänud muud üle kui helistada Raul Ollele, Eesti staažikaimale suusatajale, ja küsida, kas tema teab maailma tippsuusatamises kedagi, kes oleks homo (ja kes võiks seetõttu edukalt osaleda geide olümpial, kui seal suusatamine vaid kavas oleks). Olle ütles, et tema aus vastus on, et tema küll kedagi sellist ei tea. Aga lisas, et ega tema ka kõiki tunne, ja märkis, et vaevalt keegi tahab isiku isepärasust ka väga afišeerida.

Kui suusatamises homod puuduvad, siis siin on veel üks põhjus sellest alast veelgi rohkem lugu pidada. Ikkagi tõsiste ja ehtsate meeste ala, järelikult.

Foto 1: Kas selles rivis leidub homosid? Kahevõistlejad suusatamise MM-võistlustel Sapporos. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Houston Rocketsi mängija Steve Francis (3) on murdnud läbi Kreeka klubi Panathinaikose leedulasest tagamehe Šarunas Jasikeviciuse (19) kaitsest näidismängus Houstonis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Kas selles rivis leidub lesbisid? Naissuusatajad soomlanna Virpi Kuituneni vedamisel MK-etapil Prantsusmaal. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Timo Simonlatser, Eesti suusakoondise ainus vaba ja vallaline. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Mis on kõige rängem treening?

Uhh, võtab kohe ohkama. Näiteks üle-eelmine nädalalõpp, kui kavas oli tund ja veerand rullsuuskadega ning siis tund imitatsiooni otsa. Olin sellest nii väsinud, et samal päeval keset isa juubelit tuli selline une-tapp peale, et pidin irduma ja silma looja laskma.

Eile oli trenn veel koormavam. Esmalt tund ja veerand imitatsiooni (ehk raskem ja tüütum osa enne) ning siis tund ja veerand rullsuuskadega. Ja mitte niisama, ühtlaselt, vaid seal sees olid ka spetsiifilised n-ö käiguvahetused ja stiilimuutused. Koos igasuguste ette-, vahele- ja järeljooksudega kogunes puhast trenniaega 2:50 ja kilomeetreid tuli kokku 33,5. Ainult et välja puhkama ei saanud minna, sest järgnes kaks ja pool tundi vaimset tööd - Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite kodutööde parandamist ja kommenteerimist.

Aga mis siin kurta. Paneme need trennid pigem konteksti. Ehk vaatame, millised on olnud sel sügisperioodil Eesti koondise suusatajate kõige rängemad treeningud. Et oleks võrdlusmoment (ehkki, võttes aluseks kõrbemise Düsseldorfi MK-etapil, ei maksa neist tipptreeninguist ilmselt kuigi palju järeldada).

Andrus Veerpalu – pisut üle 3:00 rullsuusatamine, enamasti paaristõugetega, Otepää-Kääriku teel ja Otepää-Rõngu vahel, kokku ca 45 km.

Jaak Mae – 5:50 rullsuusatamine paaristõugetega Haanjas, mis pidi olema tegelikult viietunnine trenn, aga Mae sai lõpus nn haamri, nii et viimase 8 km peale kulus terve tund. Kokku tuli ca 70 km.

Kaspar Kokk – 3:45 test-suusaimitatsioon septembri lõpus Väiksel Munamäel, kokku 37 km.

Aivar Rehemaa – 5:00 rullsuusatamine Tehvandil ja Otepää-Kääriku teel, sellest pool klassika- ja pool vabatehnikas, kokku 75-80 km.

Anti Saarepuu – 1:45 klassikasuusatamine okaste peal 350-meetrisel ringil Kubjal, selle sees lõigud 4x4,5 minutit (paus 5 minutit), kokku ca 20 km.

Priit Narusk – 3:30 test-suusaimitatsioon septembri lõpus Väiksel Munamäel, ca 40 km. Tegelikult tunnistas Narusk, et seni ei olegi trennis veel raskeks läinud.

Timo Simonlatser – palaval suvepäeval 11 hüppeseeriat Tehvandi suusahüppenõlva treppidel, millel on 120 (või 150?) astet. Kokku tegi ta neli seeriat ühel ja neli teisel jalal ning kolm seeriat mõlema jalaga koos, vahel kolmeminutilised pausid. Ta tunnistas, et mõtles üksvahe, kas ikka veab välja, liiati oli tal lõpus süda paha, sest laktaat oli nii üles aetud. Kui trenn läbi sai, istus 20 minutit Tehvandi hotelli ees ja taastus.

Peeter Kümmel – väitis, et raskeid treeninguid on palju, tõi välja, et just intervalltreeningud on väga rasked ja intensiivsed, kuigi kestavad vaid 1:30. Viimane pikk trenn oli tal kevadel, ulatudes 4,5-5 tunni kanti.

Niisiis, ega mu 2:50 imitatsiooni+rullsuusatrenn tippude raskeimatest treeningutest väga palju maha jäägi. Ehkki ma ei ole kindel, kas see trenn mul ikka kõige raskem on olnud. Ega kahetunnine rattasõit Tähtvere spordipargi 1,2 km pikkusel sprindiringil jahedas ja tuules kergem ole olnud - see on oma tõusude ja pidurdamiskohtadega selline ring, et enam kui pool aega pead sadulast püsti olema ja pidevalt valmis kiirendama või mäest üles suruma.

Kuid eks vaimu karastamine ole sellistel pikkadel ja tüütutel treeningutel sama oluline kui füüsise timmimine. Sest Tartu maratonil, kui libisemisolud on normaalsed, tuleb valmis olla ikkagi kolme ja poole tunniseks pingutuseks.

Foto 1: Andrus Veerpalu oma uue Mercedesega suusahooaja avaüritusel Silberauto Tartu esinduses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Jaak Mae (vasakul) ja Kaspar Kokk suusahooaja avaüritusel Silberauto Tartu esinduses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Narusk suusahooaja avaüritusel Silberauto Tartu esinduses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Peeter Kümmel oma suuskadega suusahooaja avaüritusel Silberauto Tartu esinduse ees. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Lõpetage mõttetu enesetapp!

Enne, kui teile siin tasuta tarka nõu jagan, klaarime vanad arved rulluisutajatega, kes üritasid sügise hakul väita, et neil on ka ikka tõsine spordiala. Aga enne, kui nende eneseõigustusi kuulata, vaadakem ühte: olete näinud, kuidas mõned üritavad rulluisutades suusatrenni teha? Naeruväärne ju, kas pole? Vaadake nende hoogu - see on ju nii kaugel suusatamise tegelikust kiirusest, et too keppidega vehkimine, mida nad seejuures teha üritavad, on suisa tulutu. Ühesõnaga, käed pekslevad jõude - ja see on siin väga oluline nüanss.

Jah, oluline on ka see, et suusatamist tuleb treenida ikka suusatamise kiirustel, aga see käte töötus on ka kõnekas näitaja. Siin võtan oma argumentatsioonile kaalu lisamiseks appi Mati Alaveri ja Kalmer Trammi, Eesti meeste ja naiste koondise peatreeneri. Nad mõlemad seletasid mulle sel nädalal, et suusatamine on globaalse lihastöö iseloomuga ala. Lahtiseletatult tähendab see, et üle kahe kolmandiku lihastest on suusatades töös.

Aga kui palju lihaseid on töös rulluisutades, kui keppe mitte kasutada? Helistasin täna hommikul dotsent Kaarel Zilmerile, Tallinna Ülikooli suusaõppejõule, ja küsisin. Ta ütles pikema soojenduseta, et "rulluisutamine on nagu magustoit suusatamise aspektist". Kui pärisin, kui palju lihaseid on rulluisutades töös, vastas Zilmer, et tema ei ole vastavaid uuringuid näinud, aga mu täpsustava küsimuse peale möönis, et alla poole igal juhul. Vööst ülespoole jäävad lihased, mille osatähtsus suusatamises on väga suur, seisavad enamasti jõude. (Zilmer märkis, et päris kasutu rulluisutamine pole, sest raskuse ülekannet ja tasakaalu saab seda ala harrastades siiski arendada.)

Sel kõigel, mida eelnevas kolmes lõigus rääkisin, on järgnevat silmas pidades ääretult suur tähtsus, et aidata vältida neid vigu, mida enamik harrastajaid teeb.

Ja need vead on: treenitakse liiga palju ühtemoodi ja treenitakse üleüldse valesti. Tean seda omast käest, sest olen selle väärtreeningu perioodi isiklikult läbi teinud. Tulemus: teatud piirini arenesin, edasi enam mitte.

Aga spordis ei saa treenida ühtemoodi, kui tahetakse areneda. Kalmer Tramm rääkis selle näitlikustamiseks, et kui vaadata sportlaste ettevalmistustsüklit, siis see on ju jaotatud perioodideks, millest igal on oma eesmärk ja ülesanne. Kolm peamist perioodi on: ettevalmistus-, võistlus- ja üleminekuperiood.

Need jaotuvad omakorda alaperioodideks, seletas Tramm. Näiteks ettevalmistusperiood algab üldkehalise ettevalmistusega. Sellele järgneb etapp, kui pikkade treeningutega tuleb tõsta valmisolekut taluda edaspidi intensiivseid koormusi. Siis järgneb kolmas etapp, kui tõstetaksegi treeningu intensiivsust. Mõelge, millises etapis teie oma ettevalmistusega praegu olete! Ja kui te ei tea, siis mõelge, kas sellel treeningul, mida teete, on ikka mõtet.

Eelnimetatuile järgneb erialase suuremahulise aeroobse ettevalmistuse etapp - s.t et nüüd tuleb hakata juba suusatama. Sinnamaani me veel musta maa tõttu jõudnud ei saa olla.

Ja ka võistlusperiood jaguneb eesmärkide järgi: kas tahetakse olla vormis kogu hooaja vältel või keskendutakse teatud võistlustele.

Siit jõuamegi tagasi globaalse lihastöö juurde. Mida rohkem lihaseid on ala harrastades töös - ja suusatades, nagu mainisin, on töös üle kahe kolmandiku lihastest -, seda paremini peavad need lihased olema vormi timmimiseks ja võistlemiseks ette valmistatud. Hea lihasettevalmistuse tagab suusatamises aga just mitmekülgne treening. Tramm tõi vaid ühe väikse näite asja piltlikustamiseks: kui palju on neid, kes suudavad vabatehnikas kasutada võrdselt mõlemaid käsi, et koormusi organismile ühtlasemalt jaotada? Ega vist kuigi paljud, mis viitabki ettevalmistuse lünklikkusele ja sõna otseses mõttes ühekülgsusele.

Seega, mida mitmekülgsem treening, seda parem. Ärge sõitke kogu aeg rulluiskudega. Ärge tehke ainult kepikõndi. Ärge pumbake ainult õlalihaseid. Ärge sõitke ainult ja kogu aeg rullikutega. Tehke neid kõiki!

"Ühekülgne treening läheb vaimule raskeks," märkis Tramm. "Milleks vaimu tappa, kui on võimalik tuua treeningusse vaheldust?"

Lisaks kinnitas Tramm, et mitmekülgsus tagab spordis pikaajalisuse - nii jaotate jõudu ühtlasemalt ja targemalt. Mitmekülgsus on tema sõnul vajalik selleks, et te end kohe treeningutega tühjaks ei pigistaks ja seejärel treenimist unarusse ei jätaks või sootuks nurka ei viskaks.

Tramm valgustas mind veel ühest asjast - plastilisest reservist. See jutt oli üksjagu keeruline, aga kui ma õigesti aru sain ja ikka täpselt kirja panin, siis asi on selles, et kui oled 18-22 nädalat ühesuguse suunitlusega treeninud, on vaja tingimata midagi muuta. See 18-22 nädala pikkune periood, mille järel on vaja ettevalmistust muuta, on tema sõnul lausa teaduslikult tõestatud. Tramm väitis, et kui jätkata vanaviisi harjutamist, siis hakkate pigem endale hoopis vastu töötama. Nagu hakkate endale vastu töötama siis, tõi ta paralleeli, kui teete kogu aeg ühesuguseid jõuharjutusi ühesuguste raskustega.

Niisiis, treenige mitmekülgsemalt ja treenige targemalt!

Foto 1: Mati Alaver tutvustab Kaspar Koka seljas Eesti koondise uut dressi ja võistlusvormi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu septembris Tehvandi rajal harjutamas. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Anatoli Šmigun proovib Mati Alaverile mantlit selga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Anatoli Šmigun inspekteerib Andrus Veerpalu uut Mercedese maasturit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Mida mehed lubavad?

Olgu siis märgid maas, mida Eesti suusamehed selleks talveks lubavad, et oleks hea kevadel tibusid lugeda.
Andrus Veerpalu tunnistas, et hooaja ettevalmistus suvel nii hästi pole läinud nagu varem, aga sügisel on saanud juba korralikult treenida. "Eesmärk on pääseda MK-le võistlema, rohkem praegu ei tea," sõnas ta.

Kui ajakirjanikud hooaja-eelsel pressikonverentsil täna Silberauto Tartu esinduses pärisid, kuidas ta jala tervis on, vastas Veerpalu, et raske on hinnata. "Olen suht rahulikult alustanud pärast oppi, pidanud pikemat pausi, kuulanud arste," tunnistas ta. Sellegipoolest on ta juba rullsuusatreeninguid teinud, rääkis mulle, et kõige raskem harjutuskord oli kolmetunnine enamasti paaristõugetega tehtud sõit. Ülehomme plaanib ta Olosel esimest korda lumel suusatama minna, et vaadata, kuidas jalg vastu peab.

"Mu füüsiline vorm suusatajana ei kannata võrdlust eelnevate aastatega," lausus Veerpalu. "Organism on saanud treeninguid, aga mitte nii palju erialaseid treeninguid, nagu vaja oleks." Ta keeldus konkreetseid eesmärke välja ütlemast, lisades, et jälgib tervislikku seisundit ja langetab edasisi otsuseid sellest lähtudes.

Peatreener Mati Alaver märkis Veerpalu seisundit iseloomustades, et 1998. aasta 1. novembril oli see veel halvem kui praegu: siis lamas ta 40-kraadise palavikuga Muonio haiglas ega suutnud palati ühest otsast teisegi käia. Paar kuud hiljem võitis ta aga Ramsau MMil 50 km sõidus hõbemedali.

Anatoli Šmigun, kelle liitumist meeste koondisega nimetas Alaver salarelvaks, on peatreeneri sõnul öelnud, et kui Veerpalu on Davosi MK-etapil rivis, sõidab Eesti teatemeeskond end kuue parema hulka.

Jaak Mae rääkis, et sihib MK-sarjas 15 km klassikasõidus esikolmikukohti. Tänavu on tema leivanumbrit MK-l kavas neli korda. Samuti lubas ta osa võtta paarist maratonist ning teha korraliku sõidu Tour de Skil, kus mullune esinemine jäi südamele kripeldama.

Kaspar Kokk teatas, et tahab üle sõita eelmise hooaja parima tulemuse, Sapporo MMil 50 km sõidus saadud 11. koha - täpselt nagu ta seadis eelmisel hooajal sihiks ületada Torino olümpia parim resultaat, 20. koht, ja tuli sellega Sapporos toime.

Aivar Rehemaa, kes kinnitas, et on tehnikat täiustanud ja koormusi tõstnud, peab uuel hooajal rahuldavaks, kui jõuab MK-sarjas 30 parema hulka, ja heaks seda, kui pääseb 20. koha piirimaile. Mis on tema hinnangul väga hea tulemus, selle otsustas ta jätta enda teada.

Priit Narusk viitas testidele, mis näitavad, et ta peaks olema päris hea hoos. Ta tahab hooaja lõpuks jõuda sprindi MK-arvestuses kuuma gruppi ehk 30 parema hulka, mis tema sõnul eeldab, et paar korda tuleb etappidel sõita kümne hulka. Tavadistantsidel tahab ta pääseda korra vähemalt 20 parema sekka. Narusk lisas, et tahab olla universaal, kes sõidab hästi nii sprinti kui distantsi, et pretendeerida tiitlivõistlustel kohale Eesti teatenelikus.

Anti Saarepuu rääkis, et tahab sprindi MK-arvestuses samuti kuuma gruppi tagasi pääseda, ja kui positsioon 30 parema seas õnnestub aastavahetuseks välja võidelda, tahaks ta hooaja teisel poolel pääseda MK-etappidel paar korda esikümnesse.

Peeter Kümmel keskendub samuti sprindile, soovides enda sõnul olla kiirem kui mullu. Samas üritab ta konkureerida pääsu eest tavadistantside MK-etapile ning noppida seal vähemalt ühe punkti, mis tähendab 30. kohta. Ka Tour de Skil võimalikult kõrge koha eest võitlemine mahub tema tänavustesse plaanidesse.

Alaver aga ütles Kümmeli väljavaadete kohta MK-sarjas nii: "Ma ei julge lubada, et Kümmel ei sõida pjedestaalile."

Timo Simonlatser lubas samuti põhirõhu panna sprindile - tema eesmärk on koguda MK-sarjas võimalikult palju punkte ning vaadata, kui kaugel siis kuuma gruppi pääsemise lootused on.

Alaver võttis koondise eesmärgid kokku nii: üks võit MK-etapil, kaks meest MK-etappidel autasustamispjedestaalile, kolm meest lilletseremooniale ehk kuue hulka, ja et Eesti võiks järgmisel MMil püüda teatesõidus 6. kohta, siis peavad viis meest mahtuma tänavu MK-etappidel esikümnesse.

Jaan Martinson SL Õhtulehest küsis seepeale, kas mõni mees koondisest jättis tänasele üritusele tulemata. Ja täpsustas: peatreeneri eesmärgid lähevad ju väga lahku sellest, mida sportlased ise oma sihiks pakkusid.

"Tagasihoidlikkus on alati inimesi kaunistanud," vastas Alaver. Ja lisas: "Minu puhul ei pea see paika."

Foto 1: Suusahooaja avamise pressikonverents Silberauto Tartu esinduses. Pildil tagareas vasakult Priit Narusk, Anti Saarepuu, mannekeen Eesti koondise uue dressiga, Peeter Kümmel, Aivar Rehemaa, teine mannekeen, Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Kaspar Kokk. Esireas Mati Alaver ja Anatoli Šmigun. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu sai täna Silberauto Tartu esinduses kätte uue Mercedese R-klassi masina, millega ta tõele au andes on juba kolm nädalat sõitnud. "Väga hea, et kogu pere mahub peale ilusasti," lausus ta. "Sõita on väga mugav." Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa tänasel suusahooaja avaüritusel koolipoisilikult sosistamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Mis seisus on mehed?

Tänase tööpäeva lõpuks püüan anda siin operatiivse ülevaate, mis seisus on praegu Eesti meessuusatajad ning milliseid tulemusi nad meile sel talvel lubavad.

Pullerits: Andmed avalikuks!

Nii mõnedki on aeg-ajalt püüdnud tõstatada teemat, miks ma kõiki treeningusse puutuvaid detaile siin ei avalda, miks ma osa asju vaid enda teada jätan. Justkui ma salatseks. Ei salatse! Täna panen siin välja sellised näitajad, mis Eestis kui mitte kogu avaliku sfääri, siis spordisfääri ajaloos peaks olema ajaloolised. Selles mõttes, et erakordsed ja esimesed.

Mu jooksutreener Meelis Minn rõhutas suvel korduvalt, et tervislikku seisundit tuleb lasta arstil kontrollida ja kasulik on teha aeg-ajalt vereproove, mis annab pildi organismi üldseisundist. Tema juhiste järgi tegingi vereproovi augusti lõpus, kui Tallinna sügisjooksu ettevalmistus hakkas ühele poole saama. Ja järgmise vereproovi tegin eelmisel nädalal, suusaettevalmistuse esimese neljanädalase tsükli viimase, kergeima nädala keskel.

Esialgu oli selle teise proovi mõte kontrollida, kuidas suurenenud koormused on mõjunud.
Aga nagu siin kirjutatud, tabas mind ülemöödunud nädalal haigus - kõva nohu, mis läks kergelt üle koguni põskkoopa turseks, nagu röntgen näitas. Nii kujunes tollest eelmise nädala vereproovist hoopis test näitamaks, kuidas haigus ning selle ravi on organismile mõjunud.

Alljärgnevalt leiate mu vereproovide näitajad augusti lõpust ja oktoobri keskpaigast. Nende avaldamisel on kaks põhjust.

Esiteks, kuigi kahe proovi tulemuste võrdlus näitab ilmselgelt, et oktoobri proovi kõik näitajad on augusti lõpu omadest märgatavalt viletsamad, ütles mu perearst, et teine vereproov on korras. Tema vaatevinklist kindlasti ongi: ta on ju ilmselt harjunud vaatama tavainimeste ehk mittetreenijate vereproove (enamasti küllap halbu vereproove) ning usun, et nondega võrreldes on mu näitajad igati korralikud. Tõsi, ka mu vend, Rootsi tunnustatumaid allergolooge, ütles kahe proovi võrdluse kohta, kui küsisin, et mis nüüd tegema pean, et näitajaid parandada:

"Mitte midagi ei tule teha. Absoluutselt füsioloogilised kõikumised. Maksa haigekassale ilma asjata võetud proovide eest."

Veel üks tark mees, kellega konsulteerisin ja kes tunneb sporti, mainis aga, et veri on lahja, andes märku raua ja vitamiinide puudusele, ning viitab üleväsimusele ja haigusele.

Äkki leidub siinse blogi lugejate seas veel asjatundjaid, kes oskavad tarka nõu anda, mida ette võtta? See, et saaks laialt avalikkuselt tagasisidet, ongi esimene põhjus, miks need näitajad avaldan.

Ja teine põhjus nende avaldamiseks on Eestis levinud lausa paranoiline kartus igasuguste terviseandmete publitseerimise suhtes. Oma näitajaid siin avaldades tahan lihtsalt tõestada, et nende teatavaks saamisest ei juhtu mitte kui midagi halba ega hullu. Ja miks peakski juhtuma? Mida on nende näitajatega kellelgi peale hakata? Ega nende teadmine aita kellelgi vormi paremaks saada ega treeningute tulemuslikkust tõsta. Mida, öelge, mida on nende nn sensitiivsete isikuandmete avaldamisest peljata? Mitte ei saa aru sellest üleüldisest paranoiast...

Niisiis, siin mu vereproovi tulemused (esimene arv augusti lõpust ja teine oktoobri keskelt):

WBC 6,0 ja 5,2 10 astmes 9/l
LYMF 37,7 ja 25,3 %
MID 6,7 ja 7,3 %
GRAN 55,6 ja 67,4 %
LYMF L 2,2 ja 1,3 10 astmes 9/l
MID 0,5 ja 0,4 10 astmes 9/l
GRAN --- ja 3,5 10 astmes 9/l

RBC 4,35 ja 4,54 10 astmes 12/l
HGB 1,46 ja 1,42 g/l
HCT 43,9 ja 39,5 %
MCV=H 100,8 ja 87,0 fl
MCH=H 33,6 ja 31,4 pg
MCHC 333 ja 361 g/l
RDW% 13,8 ja 13,6 %

PLT 211 ja 254 10 astmes 9/l
PCT 0,15 ja 0,17 %
MPV 7,1 ja 7,0 fl
PDW=L 12,0 ja 11,9 fl

Leidub siin blogi lugejate seas tarku, kes jagavad nii spordist kui meditsiinist?

Foto 1: Erakliiniku AS SL Meedik pereõde Kristina Angerjärv võtab vereproovi. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 2: Vereproovi võtmine Tartu linna polikliinikus. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 3: Eesti Geenivaramu labor. Pildil laborant Anne Krips fraktsioneeritud vereproovidega. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
NB: Pildil olevad isikud pole Priit Pulleritsu vereproovi ega selle võtmisega seotud!

Pullerits: Kui jooksjad surevad, siis miks suusatajad elavad?

Kui jooksumeeste laul on lauldud, sest heaoluühiskonna mugavus tapab ja inimesed on laisaks läinud, nagu sai kirjutatud eelmises sissekandes, siis paradoksaalne on see, et mõned vastupidavusalad veel elavad. Näiteks jalgrattasõit ja suusatamine. Ja sõudmine samuti.

Järelikult teooria, et mugavas Lääne ühiskonnas pole karmile pingutusele enam kohta, siiski ei kehti?

Äkki seletab suusatamise ja rattasõidu ja sõudmise edasikestmist tõsiasi, et neil aladel pole mustanahalisi? Mäletan, kuidas Jaan Martinson SL Õhtulehest püüdis mind viimase Saku Suverulli ajal veenda, et rattatreener Rein Kirsipuu olla öelnud, et neegrid ei saagi ratast edukalt sõita, sest neil puuduvat mingi spetsiifiline lihas. See jutt tundus mulle imelik - ja kuna märkasime VIP-telgis VIPidest järele jäänud palakesi nokkides sealsamas Rein Kirsipuud ennast, saatsin Martinsoni temalt äsjaöeldud väitele kinnitust koguma.

Sealsamas kõrval seisis ka endine profirattur Jaan Kirsipuu, kelle kõrval seisis omakorda tumedanahaline tantsijanna Monika Tuvi, ja kui Martinson siis Rein Kirsipuult otse küsis, kas tema on rääkinud, et neegritel puudub rattasõiduks spetsiifiline lihas, kinnitas Kirsipuu seenior, et tema sellist juttu küll pole ajanud.

Aga see polegi tähtis, kas neegritel on mingi rattalihas või mitte. Ega neegerjooksjad ole valgetelt midagi ära võtnud, vaid valged ise on jooksurajal viletsaks jäänud. Meenutagem: Enn Sellik jooksis 1978. aastal Prahas EM-võistlustel 10 000 meetris suurepärase aja, tänaseni kehtiva Eesti rekordi 27.40,61, aga oli sellega alles kaheksas. Tänavu polnud Euroopal aga ainsatki jooksjat, keda Osaka MMil 10 000 m distantsil välja panna. Nii et neegrite pealetungiga ei saa küll valgete allakäiku jooksus seletada. Mis tähendab, et ei maksa neegrite puudumisest rattasõidus, suusatamises ja sõudmises otsida ka seletust sellele, miks need alad Eestis siiski õilmitsevad.

Suusatamise puhul on Eesti edu seletamine lihtsam. Nagu lausus mulle endine tippjooksja Rein Valdmaa, on suusatamine mingil määral siiski marginaalne spordiala. Kandepind on tõepoolest ju palju ahtam kui jooskmisel - Põhja- ja Kesk-Euroopa. Kõik. Eesti geograafiline asukoht on selle harrastamiseks lihtsalt igati soodne.

Teiseks, raske on vastu vaielda ka Valdmaa teisele tähelepanekule, et suusatamine ei ole kaugeltki nii kurnav nagu jooskmine. Tõepoolest, kes mõlema alaga tegelenud, teab ju, et joostes hakkab juba paari kilomeetri järel hirmus valus ja algab suur kannatamine, samas kui suusatada võib oma võistluskiirusel ka tublisti üle kahe tunni ning häda pole suurt midagi.

Sama, tuleb Valdmaaga möönda, kehtib ka rattasõidu kohta. Kuigi treeningud ja võistlused on pikad, ei tule seal oma keharaskust kahel jalal kanda - see ala, ütleme nii, on istuva eluviisi harrastajaile. "Mina ei saa rattaga isegi nahka märjaks," tunnistas Valdmaa. Või vähemasti ei saa nahka nii hõlpsalt märjaks, lisaksin omalt poolt, nagu näiteks joostes. Pealegi, nagu märkis Valdmaa, saab rattasõidul jalga sirgeks lasta. Ja ka suusatamises on küllaga passiivseid ehk hingetõmbehetki.

Aga ometi ei arva ma, et vähem intensiivne töö on ainus põhjus, miks jalgrattasõit ja suusatamine on Eestis jooksmisest paremal järjel. Suusatamise tugitalaks on kindlasti korralikult ülesehitatud süsteem, mida jooksmises ei ole. Kui jooksjad nokitsevad kõik enam-vähem omaette, siis suusatamises käib plaanipärane töö alates lastest ja lõpetades täiskasvanute koondisega. Just selles on edu võti. Sest vaadake, kui Eesti suusatamises keegi naistega ei tegelenud, koosneski koondis üksinda Kristina Šmigunist. Järelkasvugi õieti polnud. Nüüd on hakanud midagi tekkima.

Aga selleks, et rajada süsteem, on vaja fanaatilist eestvedajat. Selleks on suusatamises koondise peatreener Mati Alaver.

Ja ongi kogu suusatamise edu loogika.

Jalgrattaspordis suusatamise edu loogika aga ei kehti. Unustage ära - ega Elion Cup ole mingi süsteem. Nagu ei ole järvejooksud mingiks jooksjate kasvulavaks, ega saagi olla. Aga mingi nipiga meil mehed - ja nüüd ka koguni naised - välismaale profiklubidesse muudkui pääsevad. Miks see minu arust olematu või kesise süsteemi ja olematu eestkõneleja tõttu ikkagi nii on, las seda lahkavad minust targemad mehed.

Ja sõudmise kohta ei hakka üldse sõna võtma. Seda olen teinud ainult kuival maal - sõudeergomeetril.

Foto 1: Aivar Rehemaa (keskel) sai tänavusel Saku Suverullil kolmanda koha. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Pikamaajooks - ainult neegritele. Kenenisa Bekele (nr 531) ja Sileshi Sihine ( nr 539) Etioopiast võitsid Osaka MMil 10 000 meetri jooksus kuld- ja hõbemedali. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Kenenisa Bekele (nr 21) jääb Shanghai GP-l Keeniat esindava Daniel Kipchirchir Komeni järel teiseks. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Rattasõit - ainult valgetele. Itaallane Alessandro Petacchi võidab Pariis-Toursi võidusõidu. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Jooksumeeste laul on lauldud

Kujutage ette, et õnnestuks võistlema panna praegused Eesti kõvemad jooksumehed ja poole sajandi tagused tegijad, nüüdsed manalamehed Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkus. Tulemus oleks nüüdseile tegijaile masendav.

Võtsin Pärnakivi ja Virkuse parimad ajad ning kõrvutasin need Eesti tänavuste edetabelijuhtide resultaatidega ning sain korrespondentsvõistlusel sellised tulemused (kaotus võitjale meetrites):

3000 m jooks
Lembit Virkus 8.11,6
Hubert Pärnakivi 8.12,2 (-4 m)
Tiidrek Nurme 8.22,6 (-67 m)
Taivo Püi 8.29,55 (-11o m)

5000 m jooks
Nurme 13.57,51
Pärnakivi 13.59,8 (-14 m)
Virkus 14.02,8 (-32 m)
Pavel Loskutov 14.15,73 (-109 m)

10 000 m jooks Virkus 29.06,4
Pärnakivi 29.17,4 (-65 m)
Loskutov 30.14,5 (-390 m ehk peaaegu terve ring!)
Püi 31.06,65 (-688 m)

3000 m takistusjooks
Pärnakivi 8.54,3
Aleksei Saveljev 9.09,95 (-88 m)
Martin Mooses 9.11,60 (-97 m)

Need olid sedavõrd jahmatavad tulemused, et sundisid asja analüüsima. Vestlesin professor Ants Nurmekiviga (kes jooksnud 1969. aastal 5000 m 13.46,8 ja 10 000 m 28.37,4 ja ütles oma tollaste aegade kohta: "Need tulemused ei kõlba kuskile. Viies tuhandes saan [maailma parematelt] ringiga ja kümnes tuhandes kahega."), nõukaajal NSV Liidu ametiühingute jooksukoondise juures tegutsenud Andres Nirgiga, Pavel Loskutovi juhendaja Harry Lembergiga, oma jooksutreeneri Meelis Minniga ja 1980. aastate tippmehe Rein Valdmaaga (5000 m 13.48,5 ja 10 000 m 29.01). Uurisin, et milles asi.

Siin on järgnevalt uurimistulemus, mis ilmus tänase Tartu Postimehe tagaküljel, mida vaevalt seetõttu kõik märganud on. Ja allpool on olulisi täiendusi - see, mis lehte ei mahtunud!

Eesti tippmehed jäävad jooksuveteranidele alla

Parem, kui eesti naised seda ei loeks, aga fakt jääb sellegipoolest faktiks: eesti meeste, isegi nende seast kõige paremate suutlikkus, kannatamisvõime ja tahtejõud on väiksemad kui pool sajandit tagasi.

Lööme lahti Eesti tänavused jooksuedetabelid – ning mis me näeme! Kolmel pikamaajooksu alal neljast jäävad tänavused nobedaimad Tartu kahe omaaegse kuulsuse, Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkuse parematele tulemustele selgelt alla.

Suurim on kaotus 10 000 meetri jooksus, kus hooaja edetabeli juht, Tartu Ülikooli Akadeemilist Spordiklubi esindav Eesti esistaier Pavel Loskutov kaotab Virkusele rohkem kui minuti. Meetriteks ümberarvestatult teeb see peaaegu terve staadioniringi.

Ainsana suudab Pärnakivi, kes oleks sel teisipäeval saanud 75, ja Virkust, kes jõudnuks sama tähiseni kolme nädala pärast, edestada samuti TÜ ASKi värve kaitsev Tiidrek Nurme. Ta pälvis uue isikliku rekordiga 13.57,51 Ungaris alla 23-aastaste EMil viienda koha.

Kuidas on võimalik, et Pärnakivi ja Virkus, kes võistlesid söerajal, mitte tartaanil, kes treenisid viletsates tossudes, mitte jalgu säästvate Asicsite või Nike’dega, kes talvel pidid harjutama lumes ja jääl, mitte soojas-õdusas hallis, kel polnud rikkalikku toidulauda, ammugi mitte toidulisandeid ega pulsikellasid, rääkimata nüüdisajal kergesti kättesaadavast rahvusvahelisest know-howst – ja ometi suutsid nad joosta paremad tulemused kui nüüdsed parimad?

«Asi on kõrvade vahel,» väidab kaks kümnendit tagasi pikamaajooksus EPAt esindanud Rein Valdmaa. «Praegu loodetakse liiga palju igasugu imeasjadele,» – ta viitab just toitumisprogrammidele, pulsomeetritele jms-le – «selle asemel, et ise vaeva näha. Selle peaks suurte tähtedega kirjutama ja alla kriipsutama!»

Seda, et elu on liiga kerge ning noored inimesed on mugavaks ja laisaks läinud, nendib ka Meelis Minn, ainus rahvusvahelise kategooriaga jooksutreener Eestis. Ta on lugenud arvukalt välismaa jooksuässade raamatuid ning teab, mis on nende edu retsept. Selle leiab näiteks Keenia jooksutuus, pikka aega maailma maratonijooksu tippmarki 2:04.55 vallanud Paul Tergati biograafiast: «Minu treeninguis on kaks perioodi: aeg, mil harjutan kolm korda päevas, ja aeg, mil harjutan ainult kaks.

Eestis on raske leida ühtainustki noort, kes oleks valmis jooksus suuri sihte seadma. Tartu Kalevi kergejõustikukooli direktor Andres Nirk on täheldanud, et ükski üliõpilassportlane suuremast võidust kui Eesti meistritiitel küll ei unista. Ja ei saagi unistada, sest kui hilisööni õppida, päeval koolipinki nühkida ja alles õhtupoolikul kella viieks trenni ilmuda, jääb treeningtöö kvaliteet paratamatult viletsaks.

«Tänapäeval on noortel maailmas palju tähtsamaid asju kui jooks,» tõdeb Nirk.

Sedasi, nagu nendib TÜ ASKi jooksjate nõustaja ja Loskutovi juhendaja Harry Lemberg, taandubki kesiste jooksutulemuste seletus Eesti jõudmisele heaoluriikide kilda. Rohkem kui veerand sajandit tagasi, mäletab Lemberg, innustas paljusid tõsisemalt harjutama näiteks maavõistlus Helsingi ülikooliga või lootus pääseda Vene kroonu tavaväeosast spordiroodu Riias. Ta ise, pisut alla nelja minuti küündinud 1500 meetri jooksja, sai iga nädal 12 rubla eest toidutalonge, mille vahetas Võidu sööklas 11 rubla sularaha vastu – see oli tollal neljandik stipist –, ning aeg-ajalt anti häid jooksususse ning kutsuti koguni lõunalaagrisse.

«Nüüd on neid inimesi vähe, kes tahavad professionaalselt harjutada,» lausub ta. «Noortel on niigi hea elu.»

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi, kelle 5000 meetri rekord 13.46,8 ja 10 000 meetri tippmark 28.37,4 oleks Eesti nüüdseile tippudele lausa kosmilised tulemused, loetleb jooksutaseme langetajate hulgas veel terve rea põhjusi. Alates sellest, et nooruses forsseeritakse tulemusi jahtides sageli treeningud üle ja võisteldakse ülemäära palju, ning lõpetades sellega, et liiga palju harjutatakse mugavas hallis, kus ei saa arendada piisavalt tahtejõudu ega vastupidavust.

Ent ükski asjatundja ei seleta Pärnakivi ja Virkuse resultaatide kättesaamatust sellega, nagu olnuks nad imemehed. Ei olnud. Nad olid professionaalid – treenisid targalt, tugevalt ja sihikindlalt. «Nad kasvatasid endas tahtejõudu, ei andnud järele igale kiusatusele ega alla raskele ajale,» lausub Meelis Minn.

Paraku on selleks, et jooksjana vähegi arvestatava tulemuseni küündida, vaja vähemalt kümme aastat tõsiselt tööd teha, märgib Lemberg. Ja selgi juhul pole garantiid, et oodatud tulemus tuleb.

Kes on valmis ootama ja pingutama ja kannatama?

Ega vist keegi. «Igaüks tahab hakata 21-aastaselt juba esimest miljonit teenima,» sõnab Lemberg.

***
Loomulikult ei mahtunud lehte kõik Eesti jooksu allakäigu põhjused. Siin siis lisandusi.

Valdmaa väitis, et Eesti jooksjad ei ole valmis võitlema tulemuse eest. Selle asemel, et staadionil aegu joosta - "staadion paneb kõik paika - see on lakmuspaber," kuulutas ta -, osaletakse muudkui igasugustel järve-, tiigi- ja külajooksudel. Aga ainult staadionijooks, kus tuleb läbida ring ringi järel ja kus suutlikkus peegeldub konkreetses ja teistega võrreldavas tulemuses, õpetab kannatama ja võitlema. Tõepoolest, mida näitab ümber Pühajärve jooksu võit ajaga 32 minutit kopikatega? Mitte midagi.

Teiseks, kui veel Valdmaad tsiteerida, aitaks Eesti taset edasi viia võistlemine välismaal. Eestis ei ole ju konkurentsi - kellega sa siin end võrdled? Kes sunnib sind siin kiiremini jooksma? "Siin joostes tase ei tõuse," lausus Valdmaa.

Nirk väitis, et kui Pärnakivi ja Virkus olid professionaalid, siis nüüd on enamik jooksjaid asjaarmastajad. Seda vaatamata professionaalsele varustusele. (Pulsikellad! - P.P.) "Neid professionaale, kelle eesmärk on väga hea tulemus ja väga hea esinemine rahvusvahelisel areenil, peale Loskutovi ei olegi," ütles ta. Tõepoolest, isegi Vjatšeslev Košelev, keda mõned ümber järve silkavad harrastusjooksjad on nimetanud inimeseks teiselt planeedilt, rahuldub külast külla ja ümber veekogude joostes auhinnaraha korjamisega.

Professionaalsuse võrdlemiseks viitan Lembergilt saadud infole. Ta väitis, et Enn Sellik jooksis 19-aastaselt juba 7000 km hooajal, aga Tiidrek Nurme läbis mullu vaid 4800 km. Jah, ta alustas jooksuga hiljem kui Sellik. Aga iva on selles, et tuleb akumuleerida piisav maht, enne kui saab tipptulemusi loota. Mahu akumuleerimine võtab aga pikka aega, pikki aastaid. Ja seejuures arvestagem - siinkohal tsiteerin taas Lembergi -, et kui sa hiljemalt keskkooli lõpuks 1500 meetrit vähemalt 3.42-3.45ga ei jookse, siis pole ka lootust kellegi huviorbiiti sattuda, mis omakorda tähendab, et võid jooksjakarjääriga lõpparve teha.

"Nurme ja [Nikolai] Vedehhin võivad jooksma hakata nelja-viie aasta pärast," prognoosis Lemberg, lisades: "Aga see eeldab meeletut tööd." Jätkub neil kannatust?

Miks jääb mahu akumuleerimine nii hilja peale? Aga sellepärast, seletas prof. Nurmekivi, et kui tema käis iga päev kooli ja tagasi mitu kilomeetrit ja Sellik käis samuti, siis nüüdisajal sõidutatakse kooli auto või bussiga. Loomulikust liikumisest saadav nn akumuleeritud maht on seetõttu peaaegu olematu. Siinkohal veel kord sõna Lembergile: "Meil puudub igapäevases tegevuses füüsilise liikumise vajadus, et me elus püsiksime." See nending paneb paljugi paika.

Prof. Nurmekivi viitas ka mitmele kahe otsaga asjale. Nagu näiteks kergejõustikuhallid - iseenesest toredad kohad, aga pikamaajooksutrenni hallis läbi viia ei saa, väitis ta. Samas, lisas ta, ega saa öelda, et lumel ja jääl on hea joosta, aga ilma õues rasketes oludes treenimata tahtejõudu ja vastupidavust ka ei arenda. Edasi lahkas prof. Nurmekivi, kuidas noored teevad endale lõigutrenniga ilmselt liiga, selle asemel et pikkamisi baasi laduda. Aga kui treeneri õpilased tulemusi ei näita, siis küsitakse ju temalt, mida ta õieti teeb, ja kui tulemusi pole, siis igasugune rahaline toetus ähvardab ära kaduda, märgib ta. Nii ongi treenerid ilmselt jõudnud arusaamiseni, et palju etem on treenida kiirus- ja jõualasid, kus tulemused on kiiremad tulema, lausus prof. Nurmekivi.

Meelis Minn koostas mulle terve süsteemse traktaadi, kus viitas Eesti pikamaajooksu ja tegelikult üldse kogu kergejõustiku süsteemitusele, mis algab kas või sellest - mõelgem "10 olümpiastardile" - noorsportlaste liiga varasest spetsialiseerumisest ja ettevalmistuse forsseerimisest selle asemel, et reaalseid ja jõukohaseid eesmärke seades samm-sammult ja loogilist rada pidi areneda. Süsteemitus jätkub sellega, et valitseb asjatundjate põud (kes on meie hulgast jäädavalt, kes kergejõustiku juurest lahkunud), mistõttu pole ime, kui treeningmetoodika põhimõtted on vajunud unustusse. "Tehakse sporti, mitte ei toimu teadlik treenimine," märkis ta. Süsteemitus küündib selleni, et Eesti kergejõustikus tervikuna puudub süsteemne lähenemine ja asjatundlik töö; igaüks nokitseb isseette.

Ja kõige krooniks las räägib taas Erki Nool. Kurat, mulle Nool meeldib! Lugege, mis tal öelda oli.

Nool rääkis, et treenis mõni aasta tagasi keskmaajooksjat Priit Lehismetsa. Kõik rääkisid Noolele, et oi-oi-oi, Lehismets teeb liiga palju trenni. Nool sai siis kuskilt Mart Vildi (tänaseni Eesti rekordimees 1500 m jooksus 3.39ga) treeningpäevikud ja näitas neid Lehismetsale. Ja teate, mis Lehismets ütles? Vangutas pead ja ütles: "Oh sa kurat!"

Ja lõpuks säärane lugu. Kui Nool veel tippsporti tegi, jooksis ta kõvasti lõike ja lebas pärast tilgutite all. Loomulikult tahtsid kõik sama kõvaks saada, nagu oli Nool. Mis nad selleks tegid? Hakkasid teda kopeerima, väitis Nool. "Aga nad kopeerisid ainult tilguteid," meenutas Nool, "lõike ei kopeerinud keegi."

Nüüd, nagu kuulda, tahetakse tilgutid ära keelata. "Ehk siis hakatakse kopeerima ka mu jooksmist," avaldas Nool lootust.

Foto 1: Haile Gebrselassie püstitab Berliinis maratonijooksu maailma tippmargi 2:04.26. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Hollandit esindav Lornah Kiplagat jooksmas Itaalias naiste poolmaratoni maailma tippmarki 1:06.25. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Jooksja poolmaratonil USAs Colorado osariigis Aspenis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Chicago maraton. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Samm läbi lombi Berliini maratonil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 6: Jooksjad võtmas tõusu Jungfrau maratonil Šveitsi Alpides. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 7: Uusmeremaalane Johnatan Wyatt Jungfrau maratonil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 8: Valge mees Viktor Roethlin Šveitsist võidab Osaka MMil maratonis pronksmedali. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Andke nüüd, mehed, minna!

Ligi aasta tagasi, eelmise suusahooaja avaüritusel Silberauto Tartu esinduses - kus pidavat 24. oktoobril toimuma ka tänavune meeste koondise avaüritus, nii et seadke kõik sammud sinna, kes Maed, Veerpalu, Alaveri ja teisi tahavad näha-kuulda -, poetas Kalmer Tramm, Eesti naiste koondise peatreener, mulle ühe lause. See oli selline lause, mida keeldusin vastu võtmast. Aga meelde jäi see sellegipoolest.

Tramm, kes oli soostunud mind juhendama, märkis nimelt, et võin tulla saja sisse. Jutt käis Tartu maratonist, kus olin seadnud eesmärgiks tulla esimese 400 sisse, nagu Mati Alaver oli paar aastat tagasi väitnud, et minusugusele peaks säärane siht vähegi korraliku treeninguga jõukohane olema. Ilmselt, oletan, üritas Tramm minusse eneseusku ja enesekindlust süstida. (Ma ei ole temalt hiljem küsinud, mida ta selle lausega täpselt siiski silmas pidas.)

Aga Tartu maratoni esisaja koht tundus nii utoopiline, et ma isegi ei unistanud sellest. Ja seetõttu ei korjanud ka Trammi öeldut üles, ehkki märkasin seda küll.

Sel hooajal on lood teisiti. Eesmärk, nagu siin korduvalt kirjutanud, on jõuda Tartu maratonil esisaja sisse.

Kuid see eesmärk on esimest korda vankuma löönud.

Haigus on kallal. Üleeile käisin perearsti juures, sest kõrv oli lennusõidust Norramaale jätkuvalt lukus ja pelgasin, et nii võivad igasugused tüsistused tekkida. Perearst Liivia Pullerits, kes on alati soostunud mind lühikese ettehoiatamise peale lahkelt aitama, saatis mind joonelt röntgenisse. Tuli välja, et vasakus põskkoopas on turse. Antibiootikume ei lubanud ma endale kirjutada, küll aga kaks tavalisemat ravimit, üks nina ja teine kurgu ravimiseks.

Siiski käisin üleeile ka trennis, kuid jooksu ja ujumise jätsin ära, tegin vaid ringmeetodil jõudu ja sikutasin sõudeergomeetrit. Kahju see vast ei teinud, aga küsimusi tekkis küll, kas säärases seisus poole vinnaga tehtud trennist ka kuigi palju kasu tõuseb. Ehk milline on treeningu kvaliteet.

Kui eile tegin reporteritööd uurimaks, miks Eesti meeste pikamaajooksu tase jääb maha Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkuse poole sajandi tagusest tasemest, mainis nõukogude ajal NSV Liidu ametiühingute koondise juures treenerina tegutsenud Andres Nirk, et paljudel noortel jooksjatel on just treeningu kvaliteet vilets. Nad istuvad öö otsa üleval, et õppida, kirjeldas Nirk, siis lähevad hommikul ülikooli loengusse ja seejärel saabuvad õhtul kella viieks trenni. Nirk väitis, et seesuguse ettevalmistuse pealt ei saagi teab mis väljapaistvaid tulemusi tulla.

Tunnen, et haigusvimma tõttu on mu treeningute kvaliteet samuti lombakas. Ehk küsitav.

Õnneks on see nädal kerge - esimese neljanädalase tsükli lõpunädal ikkagi. Sedasi loodan, et saan haiguse välja ravida, nii et uuel nädalal ikkagi uuele tsüklile täie jõuga vastu minna.

Näete siis, milline suur jama võib tekkida väiksest külmetusest.

Aga andke nüüd tuld, mehed! Nüüd on teie suur šanss. Lõhkuge kõvasti trenni, sest teil on minu ees neil päevil selge eelis. Tean, et üks Tartu arst, omal alal tunnustatud spetsialist, panebki praegu täiega ja luurab üle õla, ega mind väljas ole. Niisiis, kasutab oma šanssi maksimaalselt. Ei ole spordis halastusele kohta. Ei ole, mitte mingit.

Eile kohtusin Tallinnas Eesti Suusaliidu peasekretäri Jüri Järvega, kes valmistub kümnevõistluseks, sihiks vähemalt 5000 punkti. Ta tõi mulle ilusa ja paksu raamatu "Suusatamine", kus sees ka Kristina Šmiguni autogramm, ja ulatas selle mulle tänutäheks Suusalehe hea toimetamise eest kahel viimasel hooajal. Ütles, et nii head peatoimetajat ei ole neil sel lehel veel kunagi olnud, ja kui ma seda nüüd välja ei mõtle, siis vist avaldas koguni kahtlust, et ega vist tule ka. Aga lisas, et suusaliit on saanud Eesti Päevalehelt nii hea pakkumise, et otsustas Postimehe vahelt Päevalehe vahele kolida.

Mis siis ikka. Ei inimene raha vastu saa. Ja suusaliit, mis koosneb ju samuti inimestest, ka mitte.

Foto 1: Jaak Mae mullusel suusahooaja avamisel oma uue Mercedesega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Perearst Liivia Pullerits. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun mullusel suusahooaja avamisel oma uue Mercedesega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Pullerits: Nokdaun Norras

Eelmise nädala alguseni püsis kõik kontrolli all. Kalmer Trammi, Eesti naissuusatajate peatreeneri plaanide järgi läks kõik enam kui õlitatult. Esimesel, kergel nädalal, tuli treeningtunde 6:45, teisel, raskemal, 9:07. Pisut rohkemgi, kui ette nähtud: vastavalt 6:00 ja 8:30. Eelmine, kolmas ehk tsükli raskeim nädal, pidi tulema 10:30.

Aga tuli hoopis häda kaela. Algul kibe kurk, siis kipitav nina. Nädala algul Arena jõusaalis trehvasin Andras Laugametsa, kes tavaliselt olnud Tartu maratoni meditsiiniteenistuse pealik, ja küsisin jõutrenni lõpus, kas ujuma tohib seesuguse ninaga minna. Ta ütles, et ei ujumine hullu tee, pigem puhastab ninalõõre, ja lisas, et ega ujujatel ju tavaliselt nohu ole.

Ujusin siis ettenähtud maa läbi, pärast tegin sealsamas Arenas kõva sauna otsa, aga järgmisel päeval läks asi ikka hullemaks. Ilmselt siiski seetõttu, et töö juures puhus lekkiv ventilatsioonisüsteem otse pähe (lasin selle täna kinni lappida). Ja kui kolmapäeva hommikul Norra sõitsin, oli nina juba nii vesine, et lennukis lõi mõlemad kõrvad absoluutselt kurdiks. Nokdaun!

Olin juba teisipäeval võtnud ühendust Trammiga, et mis teen, tervis lonkab. Tramm soovitas mulle sellist "kokteili", mida avalikustada ei tohi, aga kui selle komponente apteekides otsimas käisin, läksid farmatseutidel silmad punni - nii suured kogused või?

Kuid see on kõik tagajärg. Olulisem on see, kus oli haigestumise põhjus. Üks on kindel: see sai olla ainult minu enda süü. Igasugune haigestumine on inimese enda viga. Mäletan siiamaani selgelt, kuidas paar aastat tagasi viisin külmaga prügiämbri välja - 25 meetrit konteinerini ja 25 meetrit tagasi - ega pannud mütsi pähe, salli kaela. Sellest piisas, et haigestuda.

Tõenäoliselt sain külma pärast ühe rullikutrenni lõppu, kui jäin saapaid tossude vastu vahetama ja riietuma. Siis pugeski ilmselt vimm sisse ja edasi ainult süvenes. Seda enam, et Trammi kokteili, mida peab kohe võtma, kui sümptomid ilmnevad, ei saanud hakata jalamaid manustama.

Õppetund, suurelt ja selgelt: ärge käige praeguste ilmadega poolpaljalt, vaid riietuge korralikult! Kõige tähtsam, nagu Tramm seletas, on hoida soojas eenduvad kehaosad, seega käed ja jalad. Ja müts pähe! Enamgi veel, seletas Tramm: õige on trenni jooksul niiskeks saanud mütsi iga poole tunni järel vahetada. Pärast trenni kohe kuivad riided kiiruga selga! Käige pärast trenni võimalusel saunas. Ja üks kange abivahend on veel, kuid see on nii kontroversaalne ja võib soodustada soodumuse kohal ebaterveid eluviise, et Tramm pidas mõistlikumaks seda laialt mitte kuulutada - kes taipab, taipab niigi.

Niipea, kui Norrast tagasi jõudsin - ja kokteili mõju hakkas lõpuks positiivseid tagajärgi ilmutama -, läksin Tartu Lõunakeskuse Silja Spordi kauplusse, et osta uus ja tuult tõrjuv dress. Paraku ükski komplekt mulle ei sobinud: kui ülemise otsa on M paras, siis alumise otsa M jääb lühikeseks. Ja kui võtta alumine ots L, siis ülemise otsa L on nagu kartulikott seljas. Tuli mõlemad jupid eraldi osta, mis tegi hinna kohe paarsada krooni kallimaks.

Laupäeval panin oma uue Björn Daehlie dressi selga - ülemine ots helesinine ja alumine tume-tumesinine - ning käisin Tähtvere spordipargi ringil rullikuid sõites tuule käes proovimas. Pidas tuult küll. Aga samas tekkis küsimus, mille esitasin ka Trammile: miks olen ma oma Frode Estili suuskadega treeningul kõige aeglasem sõitja?

Vaat, miks, selgitas Tramm: sest nood Swenori suusad, millega Saku Suverullil sõideti, ongi aeglased, et kiirused Tehvandi radadel liiga suureks ja ohtlikuks ei läheks. Ja lisas, et nii ongi õige, sest Swenori kiirused on tegelikult suusatamise kiirusele kõige lähedasemad. Ja märkis, et on igati ootuspärane, et need mehed, kes sõidavad kiire rulliga, kaotavad aeglase rulliga harjutanuile talvel 10 km peale kolm minutit. Ehk siit juba omapäi mõtet edasi arendades: need mehed, nagu Art Soonets, kes sõidavad rulluiskudega, kepid käes, teevad veelgi vähemtulusat tööd kui libedate rullidega sõitjad. Nii et, rulluisutajad, ärge tegelge enesepettusega!

Kuna laupäeva järel jäin terveks - aga kokku kolmetunnise trenni asemel pidin ettevaatuse mõttes piirduma pooleteise tunniga -, sain Trammilt loa teha ka pühapäevane trenn, milleks oli kaks tundi rattakrossi kiirendustega. Tegin 33 ringi Tähtvere spordipargi 1,2 km pikkusel sprindiringil - hea iseloomu kasvataja, kas pole?

Kuna eelmine sissekanne pulsikellade teemal nii palju kirgi küttis, siis mõtlesin, et seda asja ei saa niisama jätta. Jah, üks mu eesmärke on tõestada, et ka pulsikellata saab suusatamises hakkama ja et pulsikell ei ole sugugi esmatähtis ega eluliselt oluline. Siit siis tekkiski mõte, et olen nõus andma tuhat krooni igale pulsikellaga Eesti sõitjale, kes mind Tartu maratonil edestab. Kuid et asi oleks võrdne, siis ainult tingimusel, et kõik need pulsikella kasutajad, kes minust tahapoole jäävad, maksavad mulle omakorda tuhat krooni.

Mis te arvate, kas jään plussi või miinusesse?

Foto 1: Trikimees Eskil Rningsbakken 600 meetri kõrgusel Norra fjordi kohal. Foto autor: Morten Nordby, Scanpix
Foto 2: Norrast väljunud lennuk Prantsusmaa jalgpallimeeskonnaga üritamas maandumist Fääri saartel. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Fjord Norras Drammeni lähistel. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Varing kuulsal Trollveggeni mäel Norras. Foto autor: Scanpix Norge
Foto 5: Norra läänerannik. Foto autor: Reuters / Scanpix

Pullerits: Paneks tuhanded kroonid mängu?

Tere, olen Norramaalt tagasi ja on, millest rääkida - kõigile hoiatuseks ja õppetunniks. Ja teiseks: mõtlesin, et kõvematele meestele peaks tuhandekroonised preemiad välja panema - mille eest ja mis tingimusel, sellest siis, kui olen saanud põhi- ehk palgatöö tehtud. Pärastlõunani!

Pullerits: Kibe tõde pulsikellade kohta

Algatuseks väike ülestunnistus, siis asjast - ja jõuliselt. Nimelt pean möönma, et olen pulsikella siiski kasutanud. Aga ainult korra, rohkem ei (Bläck Rokit). Ja see polnud minu pulsikell. See juhtus siis, kui jooksutreener Meelis Minn varasuvel mulle testi tegi, et õiged treeningukiirused välja arvutada. Andmete andmiseks tuli mul tookord tema pulsikell peale panna.

Ei tervel eelmisel hooajal ega ka pärast toda testi pole ma pulsikella rohkem kasutanud ning jään endiselt kindlaks väitele, et pulsikell on Eesti spordis ülekiidetud ja ülehinnatud.

Las ma põrutan nüüd faktidega.

Mõnikord vaatan kodus inspiratsiooniks Inglise legendaarse jooksja Sebastian Coe videofilmi "Born to Run". (Teine samale lindile salvestatud film räägib-näitab miilijooksu maailmarekordi alistamisi alates Roger Bannisteri nelja minuti piiri murdmisest.) Seal on näidatud ka Coe treeninguid, üks neist koosneb mõrvarlikus tempos 800 m lõikudest sõiduteel, saatjaks treenerist isa Peter sinises Ford Escortis. Ja ainus abivahend, pange nüüd, pulsikellajumaldajad, seda tähele, on tavaline stopper. Peter Coe näitab Sebile esimese lõigu aega, ütleb, et see on su tulemus, ära sellest kiiremini jookse - ja nüüd läks teine lõik!

Kus, kurat, pulsikell on?!?! (Kreisiraadio)

Coe 800 m maailmarekord 1.41,73 püsis oi kui pikalt, mäletate? See oli saavutatud ilma igasuguse pulsikella abita.

Ja ei olnud Coe mingi erand. Steve Ovett oli sama kõva mees. Ega Steve Cram ka suurt kehvem olnud. Need valgenahalised tavalised eurooplased jooksid oma tulemused välja ilma igasuguste Polari ja Suunto vilkuvate vidinateta. Jooksid välja sellised tulemused, milleni nüüdisajal pole enam ükski nendesugune eurooplane küündinud.

Nüüd mõelge (ehkki möönan, et see võib kõlada pisut demagoogilisena, aga faktid annavad igatahes sellise tõlgendamisvõimaluse): millal hakkas Euroopa, sh Inglise jooksmine alla käima? Pärast Peter Elliotti ja Dieter Baumanni aegu, kas pole nii? Ehk siis, kui eurooplased (aafriklased ka, muidugi) hakkasid üha hoogsamalt kasutusele võtma pulsikella-taolisi abivahendeid.

Mina kutsun hoopis appi Erki Noole, olümpiavõitja. Uurisin, kas tema kasutas pulsikella. Ta meenutas, et tal kunagi mingi pulsikell oli, Rein Valdmaa olevat andnud ja öelnud, et ära üle 140 löögi minutis jookse, aga suurt ta seda ei kasutanud. "Mul ei olnud treeningmetoodikat, kus see oleks väga efekti andnud," seletas Nool. Ja lisas, et vaid mõnikord treeninglaagrites, näiteks kõrgemal mägedes Sierra Nevadas, kus läbis 5x400 m üle minutilise pausi, pani ta selle randmele. Aga ega ta siis ka seda väga jälginud - kui näit oli 15 sekundit enne pausi lõppu ikka jätkuvalt 185 peal, ega Nool siis hakanud pikemalt venitama, vaid pani minema - põmmm! "Mul oli selline ala," selgitas ta, "et kaas paned või ei pane - muidu saad tappa." Ehk teisisõnu, nagu ta kirjeldas: ega 400 meetri jooksus Šebrle 300 meetri kohal oota, millal Noole pulss taastub; 300 meetri kohal tuleb vajutada.

Aga Noolt ei kutsunud ma appi sellepärast, et ta oma pulsikella kogemusest räägiks. Olulisem on see, mis Nool on pulsikellade ja muude abivahendite üliagara kasutamise kohta öelnud: nimelt, et kõik sportlased tegelevad igasuguste pulsigraafikute ja toitumise nüansside ja autode mahutavusega selle asemel, et - ja seda ütleb Nool rõhutades - trenni teha!

Helistasin siis Valdmaale, kelle 10 000 ja 5000 meetri jooksu ajad on pulsikelladega ülevarustatud Eesti jooksjaile jätkuvalt püüdmatud (nagu ka pulsikellata Enn Selliku ja Toomas Turbi ja Mart Vildi ajad). Küsisin, kas Valdmaa kasutas pulsikella, teades vastust tegelikult juba ette - tollal, kui tema oma rekordid jooksis, polnud pulsikella olemaski.

Valdmaa mäletas, et Eestisse jõudsid esimesed pulsitestrid 1980. aastate keskel tänu jalgrattureile, kes olid need spordikomitee kaudu saanud. Testrid olid Valdmaa hinnangul algelised, kell oli tema sõnul nagu teler käe peal ja kompuuter kohvriga kaasas. Jooksumehed olid ka saanud seda korra laagris katsetada.

Kuigi Soome jooksukuulsus Lasse Viren oli Moskva olümpiaks valmistudes kasutanud ka algelist pulsikella - aga mitte iga päev, vaid ainult siis, kui tegi uuringuid või teste -, läks Valdmaa teada pulsikellade laiem tootmine Läänes lahti alles 1980. aastate keskel.

Sellegipoolest ei ole sugugi kõik tipptegijad pulsikella jumaldajaks hakanud. Näiteks soomlane Janne Holmen, kes tuli 2002. aastal Pavel Loskutovi ees Euroopa meistriks ja oli Osaka MMil paremuselt teise eurooplasena üheksas. Ta edestas Jaapanis vähemalt 30 meest, kelle isiklik rekord on tema omast parem. Nagu mu jooksutreener selle kohta mainis: tark peab olema. Omalt poolt lisan selgituseks: tähtis ei ole see, mida näitab kell käe peal, esmatähtis on see, kuidas mõistus oskab treeninguid planeerida. (Ja ma ei hakka siin parem üles lugema neid tundmatuid keenialasi, kes jooksevad maratoni kiiremini kui suurem jagu eurooplasi ja kellest enamik ei ole mitte ainult kuulnud, vaid kellest ükski ei kasuta ka pulsikella, muide.)

Helistasin ka Harry Lembergile, sest olin kuulnud, et Loskutov ei pidavat samuti pulsikella eriti kasutama. Kuuldused - ja siin pean pulsikellajumaldajaile hakkama lausa kaasa tundma - osutusid tõeseks. Lemberg seletas, et Paša ei kasuta tõepoolest sugugi igapäevaselt pulsikella, vaid paneb selle peale üksnes kriitilisel ajal, testtreeninguil või kui on oht endale liiga teha. Enamasti kuulab ta oma organismi, ütles Lemberg, ja jälgib tempot.

Nool rääkis ka, et tema on rohkem ajausku (mina samuti). Sellepärast, et - pange, palun, tähele! - ainult nii saab õppida pingutama. Sest olgu hommikul enesetunne milline tahes, ega võistlust sellepärast edasi lükata - ikkagi pead suutma endast viimase välja pigistada. "Kui aga jälgid ainult pulssi ja näed, et seis on kehv, siis annadki juba varakult alla ega lähe pingutama," nentis Nool. Ja märkis sedasama, mida mu jooksutreenergi: "Enamik sporditulemusi on kuplis kinni." Mitte pulsikellas, tuletan igaks juhuks meelde.

Ja Nool tõi ühe kõneka näite ka. Tal oli kord Lõuna-Aafrikas enne mingit 1200 meetri jooksu pulss 163. Oleks ta harjunud jälgima pulsinäitajat, mitte enesetunnet, lausus Nool, poleks ta suutnud seda numbrit nähes end võistluseks häälestadagi - midagi on ilmselt lahti. Ja sõnas siis nii: "Ma ei näe pulsikellal tulemuste kasvule väga suurt efekti."

Noolega sama seisukohta pulsikella liigse jumaldamise kohta jagab ka Lemberg. Ta soostus, et see, mis Eestis toimub, meenutab juba narkomaaniat või pulsikellaorjust. Selle asemel, et liiga palju pulsile keskenduda - ja sedasi pulssi paratamatult hoopis üles ajada -, soovitab ta kuulata rohkem enesetunnet.

Ahjaa, Nool tõi veel teisegi, väga värvika näite. Ta meenutas, kuidas Egle Uljas oli jooksnud 15-aastase tüdrukuna muretult 800 meetrit 2.08ga. "Nüüd on tal pulsokas, toitumisplaanid - ja viis aastat hiljem jookseb ta 2.07," sedastas Nool. Aastas kaks kümnendikku edasiminekut - seda pole just palju.

Kuidas on küll juhtunud, et pulsikellast - ilma milleta saavutati vanasti palju paremaid tulemusi kui nüüd koos igasuguste 3D graafikute ja tont teab mis värkideta, mida pulsikellamüüjad nüüd üha uuenevate ja järjest kallinevate mudelite müümiseks muudkui promovad - on saanud niisugune vaat et iga sportlase arulagede, lausa sõgeda kiindumuse objekt?

Et asi oleks konkreetne, teeme süüdlaseks (parema puudumisel) Rein Valdmaa. Tema see ju oli, kes eelmise kümnendi algul aitas West Spordis pulsikellasid ka Eesti spordiharrastajatele tutvustada - ta ise tunnistas seda mulle. Ta rääkis, kuidas inimesed, kes olid 5-7 aastat varakapitalismis puhkuseta tööd rabanud, läksid südamearsti juurde ja kuidas sealtkaudu hakkasid pulsomeetrid edukate valgekraede hulgas levima. Valdmaa märkis tabavalt, et kui vanasti jõudis tipptehnoloogia laiatarbesse kosmose ja sõjaväe kaudu, siis nüüd jõuab üha sagedamini valgekraede abil. (Rein, ära võta süüdistust südamesse, vaid ole uhke selle üle: sa oled ise seniajani varju jäädes teinud küllap Eesti ühe edukaima turundusnükke. Kiitus!)

Kõige selle peale saab ju vastu väita: aga samal ajal, kui ma loetlen siin pulsikellata tegijaid, võib igaüks nimetada sadade kaupa neid, kes on pulsikella abil olümpiamedaleid võitnud ja rekordeid vorpinud. Ent ega ma seda tõsiasja vaidlustagi. Tahan väita, et saab hakkama ka pulsikella jumaldamata, ja enamgi veel: saab pulsikella peaegu üldse kasutamata. Või ümbersõnastatult küsides: kui sa ei suuda ilma pulsikella abita sõita Tartu maratonil isegi saja esimese hulka, vaid pead selle appi võtma, siis mis võtta appi siis, kui hakata püüdma kohta esikümnes? (Mitte et mina seda püüdma hakkaks, see oleks võimatu; räägin asjast põhimõtteliselt.)

Seega, võtame asja puust ja punasest kokku. Pulsikell on küllap vajalik neile, kel puudub sportimise kogemus ja kes ei oska optimaalseid koormusi võtta. Samuti neile, kes on nooruses küll aastaid sportinud, kuid siis pika vahe teinud - ja taassportides arvavad, et on sama kõvad nagu vanasti. Ka neile, kes on pikalt haiged või vigastatud olnud, et esimese hooga mitte üle pingutada. Ja muidugi neile, kes püüdlevad suuri võite ja suurtulemusi ja kel on vaja end aeg-ajalt testida.

Enamikul ülejäänutel, kes sõidavad Tartu maratonil kohtade 100-2300 vahel, pole küll mingitki tarvidust pulsikella jumaldajate vähevõitlusvõimelise armeega (vähemasti võrreldes pulsikellata ajastu tegijatega) ühineda.

Ja lõpetuseks veel üks karm küsimus. Olgu, ütleme, et kasutate pulsikella ja saate sealt teada igasugused andmed. No ja siis? Mis te nendega pihta hakkate? Tõmbate arvutisse, eks ju, ja vahite neid sama andunult nagu kiimas teismelised mingit pornopilti? Aga tuletage meelde, mis targad mehed ütlesid: otsustab see, mis on kupli all!

Väidan, et enamik pulsikella kasutajaist ei oska nende andmetega suurt midagi tarka pihta hakata, mis teeb nende pulsikella kasuteguri sama olematuks, nagu on olematu minu pulsikell. Isegi kui te teate enda treeningtsoone, ei anna see enamikule mitte mingisugust efekti. Te võite ju oma tsoone jälgida, aga palju olulisem on see, et kogu treeningprotsess oleks õige ja tasakaalustatud. Kuidas te selle saavutate ja tagate?

Või arvate tõesti, et koos pulsikellaga saate kalli hinna sees kaasa ka know-how, kuidas kasulik ja tulemuslik treeningprotsess kokku panna?

Chew it! ehk närige läbi ja neelake see alla. Lähen seniks vahepeal Norramaale vormi timmima.

Foto 1: Sebastian Coe 2003. aastal Oslos Bisletti staadionil. Foto autor: Morten Holm / Scanpix
Foto 2: Sebastian Coe võidab Moskva olümpial 1500 meetri eeljooksu sakslase Jürgen Straubi ees. Foto autor: Scanpix
Foto 3: Steve Ovett võidab Moskva olümpial 1500 meetri eeljooksu. Foto autor: Scanpix
Foto 4: Erki Nool koos elukaaslase Kadri Kivisega filmi "Georg" esilinastusel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Harry Lemberg (vasakul) ja Erki Nool TÜ staadionil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 6: Egle Uljas jooksmas Eesti 800 meetri siserekordit. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 7: Harry Lemberg õnnitleb Egle Uljast Eesti 800 meetri siserekordi püstitamise puhul. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Allaandmine keelatud!

Nädalavahetuse eel helistas kolleeg ja küsis, kas kirjutaksin esmaspäevasesse lehte meediaarvustuse värskelt ilmunud Eesti Playboyst. Teadagi, miks ta minu poole pöördus: kõik Ameerika ajakirjandusse puutuv on minu spetsialiteet. Paar aastat tagasi ilmus mul selleteemaline 200-leheküljeline suures formaadis õpikki. Aga kolleegile pidin ära ütlema, isegi arutellu ei saanud laskuda, ja teate, miks?

Sammusin parajasti kodu poole ja kõik mõtted olid suunatud eelseisvale kahetunnisele rattatrennile. Nii ma siis kolleegile ütlesingi, et tead, ma isegi ei mõtle millelegi sellisele - eriti veel Playboyle -, mis võiks tähelepanu mujale juhtida ja trennile keskendumist segada. (Ja et see jutt pole bluff, siis vaadake tänast Postimeest: seal kirjutab Playboy arvustuse sporditoimetuse pealik Peep Pahv.)

Pärastlõunal olin küsinud Art Soonetsilt, kes veel eelmine talv oli suusarajal arvestatav konkurent, et kas tuled mulle rattatrenni seltsiks. Ja kujutate ette, mis Soonets ütles: ta on ratta juba talvekorterisse tõstnud. Selle asemel vaatas ta sohval lösutades Eesti Päevalehes Andrus Nilgi reportaaži suusatajate laagrist Ramsaus ja uuris üksipulgi, mis varustusega pildile jäänud Jaak Mae ja Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa sõidavad.

Issand jessus, mis tähtsust sel on?! Kuigi Soonetsi teadmine igasugu võõrnimega suusavidinate kohta paistis olema suur, on fakt see, et nonde nimede teadmine ja eri marki jupstükkide eristamine ei aita tema suusatulemust absoluutselt sekunditki paremaks teha. Trenni tuleb teha, mitte pühenduda uurimisele, mis marki saapa või sidemega keegi teine treenib.

Nii ma siis ajasingi paar aastat tagasi Soonetsi organiseeritud-väljakaubeldud Postimehe valge-sinise rattavormi selga ja läksin Tartu Tähtvere spordipargi kruusasele sprindiringile (1,2 km) ihuüksinda pedaalima.

Kolm ringi sõidetud, kui hakkas palav ja viskasin dressipluusi seljast. Aga kohe hakkas sadama. Ja muudkui sadas ja sadas. Mõtlesin, et kümme ringi sõidan ära, siis lähen koju ja tulen homme trenni tagasi. Selle asemel läheks pigem ujuma.

Kümme ringi sõidetud, üleni märg, aga mõtlesin, et teen viis ringi veel. Siis saab plaanitust vähemalt pool tehtud. Kuid samas oli selge, et homme tagasi tulles ei ole asjal enam sama iva: ega mõte ole sõita kahe päevaga kokku kaks tundi, vaid korraga kaks tundi jutti.

Viisteist ringi sõidetud ja läksin sujuvalt üle kuueteistkümnendale. Ehk alustasin trenni teist poolt. Mis siis, et mu Adidase tossud olid selleks ajaks läbimärjad, nagu ka kiivrialune ratturimüts, mu ainus professionaalne varustus (ja seegi Allan Orase käest saadud), ja rattasärgi alune pikk kollane džemper ka.

Ja ehkki ainult pori ei prtisinud, vaid ajapikku läks ka pimedaks, tegin oma plaanitud 30 ringi ära. Ja igaks juhuks kaks ringi veel peale samuti. Koos paariminutilise trenni ja trennist koju sõiduga tuli treeninguaega kokku pool minutit vähem kui kaks tundi. Kilomeetreid kogunes 41 ja kui arvestada, et igal ringil on kuus tõusu keskmiselt 2,5 tõusumeetriga, siis sai tõusumeetreid 480, mida polegi vist nii vähe või?

Asja tuum on järgmine. Jaak Mae seletas mulle umbes neli aastat tagasi, et ega vihm trenni sega: alguses on viis-kümme minutit ebamugav, seejärel pole enam mingit vahet, kas sajab või mitte. Siit siis järeldus ehk õppetund: olgu ilmastiku poolest ükskõik kui ebamugav, trenni ei tohi ära jätta või katkestada.

Ja kes seda järeldust ei usu, sellele meenutan mitu aastat tagasi suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri öeldut, et ega võistluse ajal keegi küsi, kas väljas tuiskab või sajab vihma või näpistab 17-kraadine külm. Võistlus algab kell 10 ja selleks peavad kõik ühtemoodi valmis olema. Aga sa ei saa olla selleks valmis, kui oled treeninud ainult laboritingimustes.

Kuid nüüd üleskutse neile, kes veel treenimist pole alustanud - võtke kähku jalad kõhu alt välja! Neljapäeva õhtupoolikul nägin Tähtvere spordipargis juba vähemalt nelja rullsuusatajat, nende seas M50 klassi kuuluv Kalle Kiiranen, füüsika-matemaatikakandidaat, kes mulle mullu uisustiilis Viru maratonil pikalt koha kätte näitas. Sõitis väga ilusa klassikasammuga, tegi vähemalt 20 ringi täis. Eile keskpäeval nägin samas, kui sprindirajal toimusid Tartu meistrivõistlused rattakrossis (kus, nagu valjuhääldist kuulsin, võitis naiste seas Grete Treier, ja kust Art Soonetsist isegi haisu polnud), kahte rullsuusatajat, kellest üks, minu silma järgi päris ideaalse suusataja kehaehitusega Aleksandr Grebennik, liikus uisurolleritel väga ilusa ja kerge sammuga, ning teine, Hawaii Expressi kollases-mustas vormis mees, näitas klassikas paaristõugetega nii jõulist minekut, et mul polnud lootustki kannul püsida.

Nii et konkurents tõotab sel talvel tulla ilmselt palju kõvem kui mullu. Ja trennide ära või pooleli jätmine ei aita kindlasti tulemust paremaks teha. Nagu ka tähelepanu pühendamine kõrvalahvatlustele.

Foto 1: USA tippujuja Amanda Beard, Playboy väitel maailma seksikaim alasti sportlane, ajakirja juulinumbri esikaanel. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Playboy pakkumine meestele: pikad jalad ja kiired sportautod. Foto autor: Playboy / Corbis / Scanpix
Foto 3: Hiljuti surnud Anna Nicole Smith, Playboy viimase aja kuulsamaid modelle. Foto autor: AP / Playboy / Scanpix
Foto 4: Playboy modell Sara Jean Underwood, Playmate of the Year. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Playboy jänkud. Foto autor: AP / Scanpix