Pullerits: Miks kõvad mehed minust jagu ei saa?

Eelmise nädala lõpus panin traktori taas seina äärde. Enne lasin pedaalid sellelt Scotti võidusõidurattale tagasi tõsta. Ja kui siis uuesti, üle kahe nädala Scotti selga istusin, sai rattasõidust jälle mõnu tunda. Laupäeval 40 km kergelt keskmise kiirusega 31,55 km/h ja pühapäeval ligi 35 km räiges küljetuules keskmisega 32,2 km/h.

Traktoriks nimetan suurte ratastega ja paksu rehvimustriga maastikusõiduratast. Selle seljas pole küll mingit sõidumõnu. Saan aru inimestest, kes ostavad MTB ja siis peagi kurdavad, et rattasõit on tüütu ja nõme. Olen sellistele alati öelnud, et lõpetage enda piinamine – ostke peenikeste rehvidega maanteesõiduratas ja te naudite, kuidas tuul kõrvus vihisema hakkab.

Te ju teate suurepäraselt, mis on kahe ratta erinevus: maanteerattaga sain kevadisel Tartu rattarallil 188. koha (3:14) – seda ilma mingi Hispaania või Itaalia laagrita! –, püsisin pool distantsi koguni peagrupis, aga sügisesel Tartu rattamaratonil sain kõigest 571. koha (3:11) ning peagruppi nägin viimati, kui jõudsin stardisirge järel väiksele künkale – sealt paistis, kuidas esimesed juba taamal, vana lasketiiru nõlva peal mudasele-pehmele laskumisele läksid.

Lihtne küsimus on see: miks on minu maastikusõidu tulemus palju kehvem maanteesõidu tulemusest? Tegelikult ei ole see küsimus mitte ainult lihtne, vaid ka tüütu. Sellele te olete siin-seal juba vastanud, ja vägagi sisukalt. Sellega pole siin mõtet uuesti tegelda.

Palju intrigeerivam küsimus on see: miks paljud need mehed, kes maastikul mind mitte ainult mitme, vaid lausa mitmekümne minutiga edestavad, on minust maanteel aeglasemad? Või kui mitte aeglasemad, siis miks ei ole nad minust maanteel kiiremad, kuigi maastikul alistavad mind mängeldes?

Ah et näited? Palun väga! Estonialt eluga pääsenud Indrek Pungari vend Urmas Pungar rattamaratonil 63. (2:44) ja rattarallil 172. (3:13); minu endine tudeng Sander Suurna rattamaratonil 83. (2:46), aga Jõgeva rattarallil mulle kaotust viis minutit; Estonialt eluga pääsenud Anti Arak rattamaratonil 91. (2:46), aga Jõgeva rattarallil minuga sama aeg 2:59; Aimur Uuk rattamaratonil 118. (2:47) ja rattarallil 166. (3:13); Peip Reedi rattamaratonil 130. (2:49) ja rattarallil 154. (3:13); Põlva mees Arne Tilk rattamaratonil 197. (2:53), aga rattarallil vahetult minu selja taga, 189.; veel üks Põlva mees Toomas Treier rattamaratonil 157. (2:49), aga rattarallil minust üheksa minutit maas; Võrumaa mees Aimar Hussar rattamaratonil 163. (2:50), aga rattarallil neli kohta minu selja taga. Aitab! Rohkem ei viitsi näiteid otsida, aga neid on veel ja veel ja veel. (Las mõnel mehel vedada ka, et teda nimeliselt siin liistule ei tõmmanud.)

Niisiis, suur küsimus: miks need mehed, kes on maastikul tugevad sõitjad – sest seda möönan isegi mina, et maastikusõit nõuab tugevust –, ei suuda minust maanteel jagu saada või kui suudavadki, siis napilt-napilt? Küsimus ei ole selles, et mis ma teen maastikul valesti. Küsimus on selles, mis on see, mida ma teen maanteel nii paganama õigesti, et konkureerin ilusasti meestega, kes seal, kus lõpeb asfalt, ei anna mulle vähimatki šanssi?

Ma ise arvan, et sõidan maanteel targalt. Aga kas teised mehed on siis lollid? No nii loll ma ka ei ole, et seda hakkan väitma. Kindlasti on enamik neist, kes minust maanteel jagu ei saa, minust ratturina palju kogenumad. Kindlasti ei saa ka väita, et mul on varustuse eelis, sest 1) mul on Mihkel Nanitsa vana kasutatud ratas, mis on näinud vatti küll ja küll ja kukutud on sellega ka, nagu kinnitab mõlemast servast äraäestatud sadul; 2) mul pole maanteesõidupedaale -ega kingi, vaid need on mõlemad maastikuratta omad. Lisaks ei pööra ma maanteel, erinevalt teistest, peaaegu mingit tähelepanu joomisele.

Kas asi on selles, et mul on hoolimata soliidsest vanusest jalgades endiselt teravust ja otsustavust, et ma ei trööpa oma organismi aeglaste ja tuimade ühtlaste sõitudega, nagu enamik teisi (ja mis võib vanadele diiselmootoritele anda eelise maastikul), vaid harrastan tempo-üles-ja-gaas-põhja trennistiili, mis tuleb kasuks maanteel, kus peab olema valmis palju särtsakamaks tegutsemiseks kui killadi-kolladi metsaradadel?

Sõna on spetsialistidel!
******

The Organ, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) Leia pildilt kaks inimest!

Fotod 1, 3 ja 5: Ohhoota tüdrukute jätkuva puudumise tõttu Scanpixi arhiivist tuleb pakkuda Monster Girle rahvuste motokrossilt Lätis. Fotode autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 2: Tartu tänavune rattamaraton, kõige ees Oliver Öpik (nr 16) ja Riivo Schumann (nr 24). Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 4: Tartu tänavusel rattamaratonil heinamaalt pöördesse, kõige ees Dimitri Sorokin Lätist (nr 7), tema kannul Aksel Nõmmela (nr 14) ja Martin Loo (nr 4). Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix

Pullerits: Mis rolli mängivad spordis kilogrammid?

No nii, analüütikud ja «analüütikud», annan teile nädalavahetuseks ühe intrigeeriva nuputamisülesande. Loodetavasti avab see veel ühe tahu vastuses küsimusele, miks mu tulemus Tartu rattamaratonil tuli selline, nagu see tuli, aga mitte säärane, nagu mõned mehed lootsid.

Läksin nädal enne Tartu rattamaratoni A&T Spordi kauplusse. Seal askeldas ka Kristjan Oolo, endine suusasprinter, kelle suusakeppi üritas kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu paar talve tagasi Tehvandi rajal Eesti meistrivõistlustel sprindis oma suusaga pooleks lüüa, kui ta endast kiirema Oolo taha oli sunnitud takerduma. (Veerpalu üritus ebaõnnestus, ent jäi videolindile.) Nüüd tegeleb Oolo, nagu te teate, juba aastaid jalgrattasõiduga, ja edukalt. Mullu edestas ta ühel võidusõidul isegi Mark Cavendishi. Ja ajakiri Jooksja avaldas rattaspordile pühendatud osas temaga hiljuti suure intervjuu.

Oolo valmistus A&T Spordi kaupluse hoolderuumis samuti Tartu rattamaratoniks. Ta tõstis ratta, millega plaanis starti minna, lae alla kaalu konksu otsa. Kaal mõtles hetke ja teatas siis: 8,8 kg.

Mul oli kaasas kaks ratast, maanteesõidu Scott ja maastikusõidu Trek. Tõstsin esmalt Scotti konksu otsa. Konks näitas: 9,2 kg.

Tohoh, imestasin, mõne mehe maastikuratas, olgu pealegi laenatud ja amordita, kaalub vähem kui teise mehe maanteeratas.

Siis tõstsin konksu otsa oma Treki. Andis seda ikka tõsta! Kaal mõtles ja siis teatas: 15,3 kg. Vahe Oolo rattaga siiski pisut vähem kui kaks korda.

Oolo sai rattamaratonil 23. koha ajaga 2:37.08. Mul tuli leppida 571. kohaga, aeg 3:11.03.

Küsimus: kui palju võitis Oolo tänu ratta kaalule 8,8 kg ja kui palju kaotasin mina tänu ratta kaalule 15,3 kg?

Teine küsimus: kui palju n-ö tasakaalustab kaalunäitajaid tõsiasi, et Oolo kaalub minust kaheksa kilo rohkem, resp. 80 ja 72 kg? Ehk kokkuvõttes kaalusime kumbki oma rattaga enam-vähem sama palju.

Siit lisaküsimus: kas ja kui palju on kergem vedada endaga kaasas oma keha kaheksat lisakilo ning kas ja kui palju raskem on vedada endaga kaasas sõiduvahendi ehk ratta 6,5 lisakilo?

Palun esitage arvutuste käik (koos valemitega). Head nuputamist!
******

Courthouse Towers, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (nr 674) oma Treki maastikurattaga Tartu rattamaratonil. Foto autor: Kunnar Karu
Foto 2: Liidrid kihutamas tartu rattamaratoni tolmaval kruusateel. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix 
Foto 3: Lõpuponnistajad Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 4: Mis toimub? Stseen Tartu rattamaratoni ajal. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix

Pullerits: Suur küsimus rattaspordis – mis saab maastikusõidu võistlussarjadest?

Kas me oleme vaesemad ja kehvemad kui lätlased? Rattaspordist räägin. Ja mitte sellest lähtudes, et Läti mehed (parempoolsel fotol paremal) Tartu rattamaratonilt kaks esimest kohta lõunasse viisid. Aga küllap oleme vaesemad küll. Sest kui meil on seni üks korralik, üleriiklik maastikurattasari, siis lätlastel on neid tervelt kolm. Tehkem järele!

Teemegi. Tasapisi. Uuest aastast, nagu kirjutan täna Postimehe spordikülgedel, meie mahajäämus lätlastest kahaneb. Lisaks Estonian Cupi sarjale, mis varasemast tuntud ka Elioni ja Samsungi nime all, tekib juurde veel üks sari, MTBest. Ja et asi ikka ehteestlaslik oleks, siis kummagi sarja viis etappi toimuvad esialgse kalendri järgi täpselt ühel ja samal päeval ning veel üks etapp kahel järjestikusel päeval ehk samal nädalavahetusel.

Panustasin teisipäeval ja kolmapäeval tunde, et intervjueerida kahe sarja võtmetegelasi. Postimehe kirjutisse mahtus vaid väike osa kogutud informatsioonist, umbes 15 protsenti. (Ajakirjanduses on selline ütlemine, mida õpetasid mulle kolleegid Ameerikas: hea ajakirjanik kasutab ära 10-15 protsenti kogutud materjalist, halb ajakirjanik aga kasutab ära kõik 100 protsenti.) Seega annan teada, et olen sel teemal, mis puudutab kahe sarja tekke põhjusi ja esialgset võistluskalendri koostamist, valmis ilmselt Eesti informeerituimana vastama teie igasugustele asjakohastele küsimustele – ja tunnistama ausalt seda, kui vastust ei tea, mitte spekuleerima ja kuulujutte levitama – ning jagama teile lisateavet ning kas kinnitama või kummutama antud teemal levivaid kuuldusi.

Paljud on oletanud, et põhiküsimus on rahas. Et MTBest sari tekkis seepärast, et pärast Estonian Cupi nimisponsori Samsungi loobumist enne lõppenud hooaega tahtis Estonian Cupi sarja korraldav Pro Jalgratturite Klubi (sportlaste seas kutsutakse lühemalt Proklubiks) hakata etappide korraldajailt sarja üldeelarvesse liiga palju raha küsima. (Proklubi juhatuse liiga Allar Tõnissaar ei osanud öelda, miks Samsung sarja toetamisest loobus; ta ütles, et Samsung saatis enne eelmise hooaja algust ilusa kirja, kus oli palju korealaste allkirju ja milles tänas meeldiva koostöö eest, ja oligi kõik.)

Paneme siin selle, mis puudutab raha, kõik ilusasti kirja, et lähtepunkt edasiseks toetuks kindlale pinnasele. Iga etapi korraldajalt on läinud sarja üldeelarvesse kaheksa protsenti korraldajaile laekunud osavõtutasudest. Niisiis sõltub see summa, mis on läinud ProKlubile Estonian Cupi sarja korraldamiseks, eeskätt osalejate arvust. See protsent oli kaheksa. Pärast Samsungi loobumist soovis Proklubi tõsta lõppenud hooajaks selle protsendi kümneni, aga nagu Tõnissaar mulle ütles, lubasid etappide korraldajad talle seepeale kambaka teha, misjärel protsendiks jäi endiselt kaheksa. Kõik need jutud, et kui varem maksid etapi korraldajad Proklubile 3000 eurot ning uuest hooajast ähvardas summa tõusta 3500-ni, või et Proklubi tahtis senist kaheksat protsenti kergitada 16-ni, on pelgalt jutud, sest esiteks, nagu just kirjeldasin, ei arveldata konkreetsete taksidega, vaid protsentidega, ja teiseks ei ole Proklubi pidanud tuleva hooaja asjus ühegi korraldajaga läbirääkimisi, mille alusel saaks keegi väita ja kinnitada, kui kõrgele toda protsenti taheti kergitada.

Loomulikult tekib siinkohal küsimus, et miks peavad etappide korraldajad pidama ülal katusorganisatsiooni, kes ise ühtegi etappi ei korralda, aga muudkui kasseerib korraldajailt raha. Küsisin Tõnissaarelt, kuhu etappide korraldajailt laekunud raha kulub. Ta ütles, et reklaamile, PR-le, auhinnafondi, produktsioonile (kokkuvõtvad saated, lõppenud hooajal näiteks Delfis), asjaajamiseks sarja toetajate ja Eesti Jalgratturite Liiduga jne. Ta kinnitas, et raha kulutamise ja sarja üldeelarve kohta on tal kontoris korralik Exceli tabel.

Jah, Tõnissaar möönis, et aastate jooksul on ta etappide korraldajatega murdnud piike, millele tasub raha kulutada ja millele mitte. Ta tõi näiteks, et mõned korraldajad on avaldanud arvamust, et sarjale reklaami teha ei maksa, sest kes osaleda tahab, see teab nagunii, kuhu ja millal kohale tulla.

Ent see teema pole nii lihtne, nagu kõrvalt vaadates paistab: arvestades, kui palju on igasuguseid massispordiüritusi, mis kõik võitlevad ju võrdlemisi piiratud arvu inimeste pärast – on ju selge, et Eestis on välja kujunenud enam-vähem kindel seltskond, kes tuleb starti, ja see seltskond on kümneid kordi väiksem kui too seltskond, kes ilmselt mitte kunagi starti ei tule –, siis selleks, et sa oma üritusega üldse pildil püsiksid, et inimesed, kes sinu üritusel on osalenud, ühel halval päeval su üritusele käega ei lööks (sest nad on seal juba näiteks kümme korda käinud ning see ei paku neile enam midagi uut ega põnevat) ja mõnda teist üritust ei valiks, tuleb ennast näidata, ennast tutvustada, endast rääkida ja teisi endast rääkima panna. Vaadake näiteks Tartu rattamaratoni massiivset reklaami: raske oli kellelgi Tartu rattamaratoni mitte märgata ning mitte järeldada, et see on üks kõva ja äge üritus, kus äkki peaks ise ka järgmisel aastal rajale tulema, kas või lühikesele matkadistantsile, kui pikka sõita ei jõua.

Kui keegi jätkuvalt kahtleb, kas Proklubist on ikka mingit kasu olnud, siis tsiteerin siinkohal erapooletut Indrek Kelku, Klubi Tartu Maraton juhatajat: «Tõnissaar ja kompanii on teinud väga head turundustööd, sõlminud Estonian Cupi hästi toimivaks sarjaks. Selle koha pealt peab au andma – see ei ole lihtne töö.» (Huvitav fakt: Tõnissaar tegi aastaid tagasi ka Tartu rattamaratonile ettepaneku Eesti maastikuratturite sarjaga liituda, aga Kelgu sõnul ei näinud ta sel mõtet, sest Tartu rattamaraton on võrreldes teiste rattamaratonidega liiga teistsugune võistlus.)

Niisiis, tulevast aastast läheb lahti konkurents kahe maastikurattasarja vahel. Mingit leppimist siin ei tule, seda kinnitasid mulle mõlemad osapooled, sest eri allikate sõnul on tuli Proklubi ja etappide korraldajate vahel tuha all hõõgunud vähemalt kaks, kui mitte lausa viis aastat.

Kui pärisin eile, teisipäeval Caspar Austalt (fotol vasakul), maastikuratturite sarja viiekordselt üldvõitjalt, kumma sarja kasuks tema otsustab, siis teile, kes te äkki soovite oma kalendrit Austa plaanide järgi sättida, ei saa ma kuidagi abiks olla. Ta vastas mulle: «Keegi ei viitsi praegu veel uuele hooajale mõelda. Sõidame kõigepealt selle hooaja lõpuni. Eks talvel on aega mõelda.»

Lõpuks kasulikku infot!

MTBest sari 2015
3. mai - Mulgi rattamaraton
17. mai - Tallinna rattamaraton
6. juuni - Rõuge rattamaraton
21. juuni - Rakvere rattamaraton
4. juuli - Rakke rattamaraton
25. juuli - Elva rattamaraton
8. august - Otepää rattamaraton
22. august - Alutaguse rattamaraton

Estonian Cupi sari 2015
3. mai - Vooremäe rattamaraton
17. mai - Kuusalu rattamaraton
6. juuni - Alutaguse rattamaraton
5. juuli - Rapla rattamaraton
25. juuli - Tartumaa rattamaraton
8. august - Kalevipoja rattamaraton
5. september - Jõulumäe rattamaraton
******

The Organ (in the middle) and Courthouse Towers, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pühapäevase Tartu rattamaratoni stardi ootel Tehvandi staadionil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 2: Mõned mehed ei põlga Tartu rattamaratoni väärikalt läbida. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 3: Pühapäevase Tartu rattamaratoni start Tehvandi staadionil. Foto autor: Rein Säinas, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Neljameheline juhtgrupp keerutab Tartu rattamaratoni kruusateel tolmu üles. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix 
Foto 5: Raido Kodanipork (nr 11) vedamas kaaskondlasi üle heinamaa. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 6: Pühapäevasel Tartu rattamaratonil elavad Elva külje all Alges Maasikmetsa finišiheitlusele kaasa tütar ja abikaasa. Vasakul legendaarne Malle Elvet. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Neiud naudivad päikest Tartu rattamaratoni lõpualas ja ootavad... Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 8: Caspar Austa lahkub pühapäevase Tartu rattamaratoni autasustamiselt järjekordse auhinnaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin rattamaratonil kaks isiklikku rekordit?

Paar tundi pärast Tartu rattamaratoni lõppu helistas mulle Raido Kodanipork, Barcelona olümpia grupisõidu üheksas mees, ja tundis huvi, kuidas mul läks. Ta ise sai umbes 9000-lise aastakilometraaži pealt – sellest 7000 maanteel – neljase grupiga teistel üksvahe eest ära ning saavutas lõpuks igati tubli 11. koha. Oli minu vanuseklassis Alges Maasikmetsa järel teine.

Mul läks sedapuhku nii, et tulemus tuli ligi 120 kohta parem kui mullu ja aeg ka üle viie minuti kiirem: 3:11.03 ja 571. koht. Seda siis olukorras, kus vanusest lähtudes ei peaks nii suured arenguhüpped enam võimalikud olemas. Eriti arvestades, et minu hooaja ainus maastikusõit enne Tartu rattamaratoni oli nädal varem avatud raja sõit.

Kust see edasiminek siis tuli?

Võistlusnädalal võtsin koormused maha. Teisipäeval ja reedel väntasin maanteel rahulikult 18,5 km, laupäeval lisasin sellele 10,7, kui käisin A&T Spordis mehaanikuile oma Ameerikast toodud Treki ette näitamas. Kõik.

Päev enne starti andis Allan Oras, kes aastaid tagasi tuli Tartu rattamaratoni rajal Euroopa meistriks, nõu, et distantsi esimesel poolel sööksin energiavarude täiendamiseks batooni (tahket) ja alles teisel poolel võtaksin geeli (vedelat). Paningi taskusse ühe PowerBari, tegin selle ümbrise otsast veel katkigi, et rajal suutäis kiiremini kätte saada, aga tõin batooni puutumata finišisse. Veega lahjendatud Dexali geeli võtsin vaid korra, raja viimase kolmandiku peal. SiS-i spordijooki jõin kogu võistluse jooksul ühe pudeli. Teise pudeli tühjendasin enne starti Tehvandi staadioni tribüüni äärde peaaegu tilgatumaks – milleks lisaraskust kaasa vedada. Nii et toitumisest ega joomisest tulemus ei sõltu. Tõsi, Puka TPs valasin kurgust alla ühe heleda sisuga ampulli, mille olin juba kevadel enne Tartu rattarallit ostnud, ja Hellenurme TPs tegin sama ühe tumeda sisuga ampulliga, mis pidi kaitsma krampide tekke eest, kuigi see häda pole mind õnneks kummitanud.

Tartust Art Soonetsi kaheksakohalises Fordi bussis Tehvandi staadionile sõites tuletas ortopeed-traumatoloog Leho Rips, kes opereeris ligi kaks aastat tagasi mu paremat põlve, meelde oma vana väidet, et mu tempo kukub alla niipea, kui rajal tulevad auklikud ja juurikatega metsarajad. Seega teadsin, kust leida reserve. Ja kuna olin nädal varem raja läbi sõitnud, siis teadsin, millises seisus rada on – vahepeal polnud ju ka vihma sadanud –, mis lubas paljudest teistest, kes oludega nii hästi kursis polnud, rohkem riskida. Nii nägingi, et olin mitmeistki, kes minu ees ja järel sõitsid, singlitel uljam. Teiste seas möödusin metsa all ka dr Ripsist, kes, tõsi küll, taastub ikka veel tosina tunni pikkusest Šveitsi mägirattavõistlusest, kus tõusumeetreid kogunes üle 5000.

Jalgratturite keeli kihutasin nii mitmeski kohas, kus varasemail aastail olin ettevaatlikult laskunud, alla täie pasaga. Näiteks poolel maal, kui ühe talu ees tuleb teha s-kujuline manööver, millele järgneb kiire laskumine kivisel ja uuretega külateel liivasesse põhja ning sealt üles järgneb raja ilmselt raskeim-pikim tõus. Alustasin laskumist ligi 20-mehelise grupi sabas, võtsin paremale serva, rohupinnase äärele, ja vajutasin sealt täie lauluga alla. Seal, kus paljud teised laskumise põhjas liiva takerdusid, kasutasin inertsi ja tuiskasin paljudest rohuserval mööda. Siis lükkasin sisse kerge käigu ning väntasin sadulas istudes peaaegu kogu grupist mööda.

Samas hoidsin tõusudel alati varu. Ei ole mõtet hinge paelaga kaela sõita. Sest just siis, kui üles jõutud, tuleb pedaalidele vajutada ja kiirendada, mitte kulutada aega tõusust taastumiseks ning tirri lasta. Paljud, vaatasin, tegid selle vea. Näiteks esimesel metsaalusel lõigul, kui jõudsin raja kõige järsema, ehkki lühikese tõusu alla: ronisin seal sadulast ning tõukasin ratta käe kõrval üles. Minu kõrval pressis üks mees sadulas üles ning kuulsin-nägin, kuidas ta ähkis-puhkis-lõõtsutas. Mõttetu enda koormamine. Sain samal ajal jalgu sirutada ning olin üles jõudes senisest sõidust koguni veidi taastunud.

Ent kõige tähtsam oli ökonoomitada. Allan Oras oli mulle aastaid tagasi maininud, kui tähtis see on – kuidas tuleb liigutusi lausa poole vändapöörde haaval kokku hoida, et jõudu säästa. Olin otsustanud, et püüan ees tuule murdmist nii palju vältida, kui vähegi võimalik. Isegi olukordades, kus tundsin, et võiksin teiste tagant ette söösta ja kiiremini sõita, loobusin sellest mõttest, sest energiat ei maksa pillata. Tõsi, kahel korral see ei õnnestunud ning tuli ikka rivi ees ka teisi vedada. Lisaks jäin viimasel viiel kilomeetril korduvalt üksi. Ja poolteist kõige viimast kilomeetrit väntasin samuti ihuüksinda, sest ligi kümnene grupp, kes kilomeeter pärast Elva jõe ületust tagant tuli ja kellele sappa haakisin, sai poolteist kilomeetrit enne finišit pehmel saepurulõigul eest ära. Olen alalõpmata sinna takerdunud; pole veel aru saanud, milles peitub tolle lõigu kiire läbimise nipp.

Kuid veel üks asi oli oluline: ilmtingimata tuli hoolitseda selle eest, et enne kiireid lõike saaks ikka suurema grupi sisse. Näiteks Harimäe tõusul venis rivi pikaks ning hakkas paarkümmend meetrit eestpoolt rebenema. Vajutasin siis kohe tugevamini pedaalidele ja tõmbasin end eesmistele järele, et nonde tuules mäest alla kiire sõit saada. Sama juhtus enne, kui algas kiire laskumine Palu TP poole. Ja sama juhtus ka pärast Elva jõe esmakordset ületamist, 14 km enne lõppu, kui tikkusin maha jääma – aga võtsin end kokku ning tänu Haanja Rattaklubi sõitja Toomas Pindise ergutusele sain grupil ikka sabast kinni ning tänu sellele õnnestus järgmised kilomeetrid läbida suure hooga. Kui niisugustel kriitilistel hetkedel alla annad ja üksinda jääda, võid väga kergesti kaotada küllap minuti, ehk rohkemgi.

Pärast finišit, kui Eesti ühe parema maastikuratturi Caspar Austaga sõidumuljeid vahetasime, tunnistas ta, et rada oli väga kiire. Võitja Lätist tuli ju üle lõpujoone 2:29.11ga. Austa sai eestlastest kolmanda koha 2:31.30ga. Müstilised resultaadid, kas pole? Kaotasin Austale ligi 40 minutit. See on kolossaalne tasemevahe. Soonets oli minust napi nelja minuti jagu kiirem, aga koht oli rohkem kui saja võrra parem (3:07.00 ja 467.). Jah, minutites mõõdetuna pole vahe suur, aga mul on raske näha, kust suutnuks kärpida kas või poolteist minutit.

Kodanipork soostus siiski mu sõidustiili üle vaatama, kui selleks soovi avaldan. Ta pakkus, et kindlasti leiaks seal elemente, mida lihvida ja mille arvelt võiks tulemust parandada. Või oskab keegi juba praegu välja pakkuda, kus leidub kasutamata reserve?
******

Courthouse Towers, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits võtab veerand tundi enne Tartu rattamaratoni algust sõõmu vett ja kallab seejärel ülejäänud pudeli sisu maha - nii palju vett pole vaja kaasa tassida. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: What are those chicks waiting and looking for? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ratturid rohumaal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tolmupilv õhus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Raido Kodanipork (nr 11) läbib kurvi, kannul Aksel Nõmmela. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 6: Seljakott raskuseks seljas, kihutab leedulane Ignas Gylys mäest alla. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits pärast Tartu rattamaratoni lõpetamist. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Art Soonets pärast Tartu rattamaratoni lõpetamist. Nägu naerul, sest Priit Pullerits jäi taas selja taha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas karastus teras Ameerikas?

Viimati jõudsime siin blogis üheskoos Tartu rattamaratonilt Ameerikasse. Oli, millest rääkida – vt viimase sissekande väga elav kommentaarium. Aga mõned, seni varjul püsinud asjad vajavad täpsemat lahtikirjutamist, sest neil on sportlikus plaanis oluline, võib-olla otsustavgi tähendus.

Kõik teavad, et 1990. aasta sügisel õppisin New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis (mille asutas Joseph Pulitzer) ja elasin International House’is, mis jääb Manhattanil 123. tänava «kõrgusele» (500 Riverside Drive; fotol paremal; tähelepanu: lugege fotol paljutähenduslikku kirja sissekäigu kohal: That Brotherhood May Prevail). Aga sealt oli õppepäeva varahommikul vaja jõuda näiteks Manhattani lõunatippu Civic Centerisse kohtumajja, kus käis protsess neegrinoorukite üle, keda süüdistati Central Parkis valge naise tapmises. Kohtumaja asus minu elukohast umbes tosina kilomeetri kaugusel. Kuidas sinna kohale jõuda? Arvestades, et – ärge unustage! – aasta oli 1990 ja dollar oli kuningas. Minu kui äsja Tartu Ülikooli palgale võetu kuutasu Vene rahas oli USA vääringus umbes kümme dollarit. Metroožetoon maksis tollal dollari ja kümme senti (nüüd maksab kaks dollarit). Ehk üheksandiku minu kuupalgast.

Aga jalad all on? On. Milles siis küsimus, boss? Aga küsimust ei olegi. Varakult üles ja I-House’ist piki Broadwayd (fotol vasakul) kohtumaja poole teele, kand ja varvas, vahepeal väikselt sörki ka.

Pooleteise tunniga jõudsin kohale. Siis kuulasin protsessi, tegin märkmeid. Kuid lõpmatuseni seda teha ei saanud: pidin ju tagasi Columbia ülikooli ajakirjanduskooli jõudma, mis asus Broadway ja 116. tänava ristis (ülemisel vasakpoolsel pildil).

Teinekord oli jälle vaja jõuda hommikul Manhattani tippu City Halli lähistele (fotol paremal), kus tuli saada kuuevarrukast kinni New Yorgi linnapeal David Dinkinsil, kes seal mingi avaliku ürituse raames esines. Ai, temaga oli keeruline, sest ta ei rääkinud valge inimese, vaid neegri inglise keelt. Pärast mõned õpingukaaslased aitasid sotti saada, mida ta täpselt ikkagi ütles.

Veidi lihtsam oli siis, kui tuli minna hommikul Manhattani idakaldale 42. tänava «kõrgusele» ÜRO peahoonesse – sinna oli umbes tunni ja veerandi jagu hästi kiiret kõndi. Mäletan, et kord tuli kuulata NSV Liidu välisministri Eduard Ševardnadze ja teine kord Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheri esinemisi ÜRO peaassambleel ning siis nende põhjal uudislugu valmis kirjutada. Ega see olnud nii nagu nüüdisajal, et kõigil olid mobiiltelefonid ja sülearvutid või veel mingid imepeenemad vidinad. Ei, loo kirjutamiseks pidi taas jalad alla võtma, olgu siis ÜROst 8 km, kohtuhoonest või City Hallist 13 km tagasi ülikooli – ikka kand ja varvas. Sest 700 sõna pikkune lugu pidi kella veerand viieks õhtul valmis saama.

Ja lugu sai valmis. Alati sai valmis, õigeks ajaks. Lisaks sai käidud, väga palju sai käidud. Mõnikord tuli õhtupoolikul teha veel teinegi käik ÜROsse (fotol vasakul), sest kursuse teine, abiõppejõud töötas Associated Pressi ÜRO korrespondendina ning töödele tagasiside saamiseks ning järgmiste teemade arutamiseks tuli sinna tema juurde minna. Igatahes sai jalgu kasutades ühe päevaga vähemalt viiendiku jagu, kui mitte enamgi palgaraha kokku hoitud – ainuüksi tänu sellele, et ei läinud mugavuse ja kergema vastupanu teed ega sõitnud igasuguste objektide ja Columbia ülikooli (kahel alumisel pildil) vahel metrooga, vaid usaldasin oma jäsemeid. Ja need ei vedanud mind kunagi alt.

Sellisest koormusest tuleb ju taastuda, seega korralikult süüa. Aga kas te teate, mis maksab New Yorgis söök? Eriti arvestades, et su kuupalk on kümme dollarit. Tavaliselt jõin hommikuks klaasi vett, lõunaks hankisin kusagilt õuna või porgandi, õhtul lutsutasin kodust kaasa ostetud iirisekomme. Mõnikord, korra või kaks nädalas, kui olin enda arust eriti kõvasti või hästi tööd teinud, sain lubada endale väikse preemia ja ostsin mõnest nurgapealsest pitsabaarist viilu pitsat. See maksis dollari ja 30 senti. Ehk seitsmendiku kuupalgast. Õnneks sai juustu piiramatuses koguses peale raputada. Ja vett anti kõrvale tasuta.

See on kindlasti Eesti rekord, aga ilmselt ka Euroopa rekord ja võib-olla koguni maailma rekord, aga ligi nelja kuuga kulutasin ma New Yorgis toidule 27 dollarit.

Tänapäeva inimesed ei saa sellest ilmselt aru. Ja tõenäoliselt ei suudaks nad ka parima tahtmise korral, kas või karmi kihlveo peale isegi nädalat pidada vastu tollele pikkade kiirete käikudega ning vähese söögiga režiimile, mille järgi elasin ligi nelja kuu vältel 24 aastat tagasi. Aga selles režiimis elamine, pole kahtlust, karastas: tugevdas vaimu, enesepiitsutamise võimet, kannatamise suutlikkust, distsipliini ja oskust end mobiliseerida igasuguses, ka keerulisimas olukorras. See kõik, ma usun, ei ole hilisemas elus, ka spordiradadel, osutunud asjatuks. Või arvate teisiti?
******

Park Avenue, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: International House, New York. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade Broadway ja 116. tänava ristumiskohast piki Broadwayd lõunasse. Vasakul Columbia ülikooli hooned. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 3: New York City Hall. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: 1st Avenue New Yorgis ÜRO peahoone lähedal, vaatega põhja suunas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: College Walk Columbia ülikooli campuses (sisuliselt 116. tänav). Vasakul ajakirjanduskooli hoone. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Vaade Columbia ülikooli campusele: keskel seljaga Alma Materi kuju, keskel ees Butler Library. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida näitas Tartu rattamaratoni treeningsõit?

Ma jäin grupist maha juba 7. kilomeetril. Ja jäin järsku. Kohe nii järsku, et mingit šanssigi pühapäevasel Tartu rattamaratoni avatud raja treeningsõidul teistega kaasa minna ei tekkinud. Süütus olukorras viskas esihammasrattalt keti maha. Grupp kadus kurvide taha ja puude vahele ja sootuks silmist. Ilus grupp oli, sõidetav, vähemalt 20 meest.

Koopereerusin ühe pika ja saleda mehega, kel juustes paistis üksjagu halli, ning püüdsime vähemalt 20 km vältel eesmise grupi väljapudenenud riismeid kätte saada. Nood olid kruusalõikudel nägemisulatuses, aga kannule kuidagi ei jõudnud. Ega kaks ikka mitme vastu saa. Aga lõpuks tuli tagant lisa ning neljakesi läks sõit juba märksa kiiremaks. Lausa nii kiireks, et kuskil metsa vahel kihutasime nagu postist mööda sel samal rajal aastate eest Euroopa meistriks tulnud Allan Orasest. Kaaslased läksid sellest elevile, arutasid omavahel, kuidas sellest teistele ka teada anda. Ütlesin, et ärge muretsege, panen selle kauni fakti blogisse. Tehtud!

Puka TP alas, kust algab umbes kolmekilomeetrine kergelt tõusev kruusasirge, moodustus eest pudenenuist ning tagant tulijaist ligi tosina mehega grupp. Kohe läks sõit rõõmsamaks. Meegaste mäel püüdsime eest veel ühe umbes kümnese grupi kinni. Vähemalt veerandsada meest pressis mäest üles. Aga ei olnud neil jalges erilist särtsu ja võimu. Jõudsin tippu teisena – ja veel mitte kunagi varem polnud too mägi nii kergelt alistunud.

Hakkasin ennast juba päris hästi tundma, kui tuli isetegevuslik söögipunkt. Seal oli juba igasugu mehi leti ääres platsi võtnud, näiteks Viljar Kannimäe ja Arne Tilk, mulluse rattamaratoni vastavalt 32. ja 71. Ent minut hiljem selgus, et seal peatumine oli viga. Muist mehi sõitis edasi ja mõnus grupp lagunes tükkideks. Jäin totaalselt üksi. Kõik hülgasid mu.

Paar kilomeetrit hiljem, seal, kus pärast liivase põhjaga kiiret laskumist järgneb raja ilmselt raskeim tõus, jõudis mulle järele Caspar Austa. Palusin, et ta näitaks, kuidas seda laskumist ja tõusu tehniliselt õigesti sõita. Ta ütles, et tuleb hooga panna. Panime, lausa nii hea hooga, et jõudsime mingile grupile selga, aga seal, kus Austa grupist nagu nuga võist läbi lõikas, jäin mina aeglasemate taha kinni. Kui Austa eest läks ja taas üksi jäin, otsustasin, et nüüd aitab: lähen üle default mode’ile ja alustan pühapäevast rattamatka päikse käes. Kuhu siin ikka kihutada?

Selleks ajaks, mis seal salata, oli see sõit juba tüütama hakanud. Nagu alati, ka varasematel aastatel. Ma ei saa aru, mis naudingut võib kellelegi pakkuda metsa all ja mätastel rattaga lõgistamine, jalad ja silmnägu porine. Selles pole ju midagi vaimustavat. Pikapeale olid ka mu mõlema käe randmed raputamisest valutama hakanud – mis siis, et ratta amort oli lahti ning vasaku, mullu tõsiseid probleeme tekitanud randme, mille häda koldele isegi Eesti parimad ortopeedid kõige moodsama ja kallima meditsiinitehnika abil jälile ei saanud, spetsiaalse toetava teibiga kinni tõmmanud.

Umbes 35 km enne lõppu sain rajal kokku Pelotoni klubi sõitja Meelis Leidtiga. Ta oli välja tulnud cyclocrossi rattaga, mis tähendas, et kui ma sain tema ees metsa all mustamullatõusudel soliidse edumaa, siis kruusastel laskumistel kihutas ta minust mööda nagu elektrirong hobukaarikust. Igatahes, kord üks meist üksjagu teisest ees, siis teine, võtsime asja hästi rahulikult, sest kuhu kiiret võiks olla – vaat seda ei osanud küll välja mõelda.

Püsisin oma pühapäevases default mode’is seni, kuni lõpuni jäi kuraditosin kilomeetrit. Siis tuli tagant kaks sõitjat, üks Saint-Gobaini ja teine Tridensi vormis, ning haakisin neile sappa. Et teeks vähemalt lõpuosa pisut kiiremini. Kuid ega ma nende tuules ainult luuslanki ka lasknud. Selle kruusalõigu, mis viib Hellenurme TPni ja sealt pikalt üles mäkke, võtsin enda vedada. Ja teist korda asusin tempot dikteerima pärast Elva jõe ületamist – «Las ma ka vean, muidu arvate, et ma olen siin taga mingi tšainik,» ütlesin neile – ja vedasin lõpuni välja.

Päris lõpp läks paraku käest. Lõpusirge alguseks saavutasin mõningase edu, aga siis, kui staadionidiktor kuulutas, et tulen kõige ees, oli see kui äratussignaal minust kümmekond meetrit mahajäänuile, kes siis tormasid nagu hagijad mulle kallale. Olavi Mõts Haanja Rattaklubist, mulluse rattamaratoni 167., oli üks noist, kes vahetult enne lõpujoont minust mööda vuhises.

Rattakompuuter näitas sõiduajaks 3:31.25. Eelmisel aastal lõpetasin võistluse 3:16.12ga. Kuhu küll veerand tundi jäi? Mis veelgi olulisem: kust need veerand tundi tuleval pühapäeval võtta?

Neile, kes ei sõitnud: rada oli enamasti kuiv, täiesti võrreldav mulluse võistlussõidu tingimustega; kuid märjaks ja poriseks sai juba vana lasketiiru tõusu järgsel laskumisel – seal on all mustad sügavad roopad ja nois vesi sees; kurvid on liivased – tasub olla ettevaatlik: kahes kurvis oleksin äärepealt vääratanud; kõik metsaradade turritavad kivid ja juurikad on värvitud punaseks, et oleks kaugelt hea märgata; singlid on korraliku tahke kattega, sügavaid ja ohtlikke porikohti pole; kõik tõusud on tugevaile sõidetavad – kuigi ise ronisin tollel kurikuulsal metsavahelisel püstloodis lühikesel tõusul ratta seljast maha, ei soovinud seal pongestada, kuid näiteks Kannimäe lendas sealt nagu kuul üles; 5,5 km enne lõppu, kus rada kulgeb vasakult metsa äärest ja paremale jääb mingi pooleldi lagendik, on rajal üllatus – suur must porilomp, mida varem pole olnud, kuid sellest saab ilusasti läbi sõita; Elva jõe silla eelne, laskumisjärgne lõik 4 km enne lõppu, mis on alati olnud porimülgas, on praegu vähemalt minu silmis ajaloo parimas seisus – selle lõigu saab hooga kõval pinnasel läbida; ka pehme saepuruga täidetud koht 1,5 km enne lõppu on otsejoones täie hooga läbitav.

Kui olin finišisse jõudnud, lasin ratta puhtaks pesta ning lõin seejärel kampa kahe Tridensi vormis mehega, et sõita ühiselt kohe edasi Tartusse (Margus Kelk, neljas, keeras Vapramäel metsa alla ja pärast seda pole teda enam nähtud). Neetud – tuul puhus vastu, ja mitte nõrgalt. Need 29 km Elva mändide alt koduukse ette kujunesid ikka üksjagu vastikuks. Ega need mu kambasemudele samuti mingi meelakkumine olnud. «Päris rõve oli,» kommenteeris üks noist, kui Tartusse jõudsime. Koju jõudmine võttis tunni ja üheksa minutit. Tunnistan ausalt: olin omadega ikka parajalt läbi.

Kuid ega see saa ju takistada koheselt päevast siin ülevaadet andmast, ega ju?
******

Priit Pullerits pushing the bike up the Hell's Gate on Hell's Revenge jeep trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid mulluse mulluse Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 2: Viljar Kannimäe (keskel) mulluse Tartu rattamaratoni stardis. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 3: Tuules sõit mullusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 4: Asfaldilt põllule mullusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 5: Fotograaf mullusel Tartu rattamaratonil kaadrite jahil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 6: Vahefiniš Hellenurmes mullusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix

Pullerits: Kust tuleb äkki imeline kiirus?

Kardan, et isegi minu mõistusest siin enam ei piisa. Esmaspäeval lõpetasin rattasadulas kümne päeva pikkuse, 507-kilomeetrise tsükli. Selle lõpetuseks sõitsin 34 km üksjagu tugevalt – no ikka päris tugevalt pingutades, kui ausalt rääkida, sest reie tagakülgedel andis kohati vändates tunda, et näen vaeva –, sain ajaks 59.34. See teeb keskmiseks kiiruseks 34,25 km/h.

Siis käisin teisipäeval Tallinnas, kohtusin ühe üha populaarsema näitlejaga. Selline töö – võimaldab huvitavate inimestega kokku saada ja neile igasuguseid küsimusi esitada. Ega huvitavamat tööd vist naljalt leia?

Aga tähtis on see, mis juhtus kolmapäeval. Pärast tööpäeva läksin rattaga sõitma. Läksin sõitma sellise mõttega, et: ei kihuta, võta nüüd ükskord ometi rahulikult, las jalad käivad niisama rahulikult ja kergelt ringi.

Seekord, nii uskumatu, kui see ka ei paista, suutsin püstitatud ülesandest kinni pidada. Väntasin tõesti vaikselt, pingutamata. Poolel maal jõudsin järele ühele TriSmile’i vormis ratturile, möödudes ütlesin, et võtku tuulde, ma lähen aegamööda, ei kihuta – aga ta ainult naeratas ning näis põlgavat mu tempot liiga kiireks. Lasin siis kiiruse veel eriti alla, et ta saaks rahulikult ratturite keeles saba peale istuda – aga ei istunud. Hmm...?

Koduukse ees, kui sõidetud sai 33,7 km, lõin Suunto kella nupust kinni. 58.44. Väike arvutus: keskmine kiirus 34,4 km/h. 34,4 km/h! Seda mu elu kõige rahulikuma ja kergema sõiduga – ja seda kiiremini, kui kaks päeva tagasi samal rajal pingutades.

34,4 km/h imekerge sõiduga... Mnjaa, mäletan, et kevadel hindas Rene Mandri mu trennis tehtud temposõidu kiirust 34,6 km/h igati heaks ja korralikuks tulemuseks.

Millest kolmapäevane kiirus räägib? (Küünikuile: ei, ma ei tarvita epot ega teisi keelatud aineid.) Mida see tõotab? Siin on rattaanalüütikuile mõttetööd selle nädala lõpuni vähemalt. Iseasi, kas keegi neist tõele jälile ka saab.
******

Jeep Wrangler on the edge of Mickey's Hot Tub on Hell's Revenge Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Cofidise rattur Dani Navarro (Hispaania) võidab Vuelta 13. etapi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Vaadake, milliseid vahvaid teid leidub jalgrattureile sõitmiseks Colorado platool! Foto autor: NYT/Scanpix

Pullerits: Kuidas saavutada tulemustes kiire arenguhüpe?

Arvestades peagi lähenevat talve ning Eestis järele jäänud väheste suusasprinterite viimaste aastate kesiseid tulemusi, oleks patt keelata suusatajatele abikätt. Aga nagu ühe suure lehe siseallikas tunnistas, ei tahtvat suusatreener Mati Alaver isegi ajakirjanik Jaan Martinsoni telefonikõnesid enam vastu võtta. Mul ei tasu seega hakata helistamist proovimagi.

Kuigi mul on väärt ettepanek, kuidas saaks suusatajate tulemusi kiiremas korras tõhusalt parandada. Nimelt kohtusin paar päeva tagasi Tartu Ülikoolis erütropoetiini mõju uurinud spordifüsioloogia doktori Diresibachew Haile Wondimuga, kes rääkis mulle ligi poolteist tundi, kuidas Keenia pikamaajooksjad saavad epost kasu lõigata. Uurisin siis temalt, kas epo pruukimisest tõuseks kasu ka nn intervall-võistlustel, kus on korduvalt vaja pärast paariminutilist intensiivset pingutust võimalikult kiiresti taastuda.

Wondimu tõdes, et lisaks punaliblede arvu suurendamisele veres, mis on tähtis kõigil vastupidavusaladel, on epol tõepoolest veel kaks nn intervall-võistlusteks olulist omadust.

Esiteks, sedastas ta, aitab epo veres laktaati kiiremini ümber töödelda. See tähendab, et piimhape kuhjub organismi aeglasemalt, mis omakorda võimaldab kestvamalt rohkem pingutada.

Teiseks, märkis ta, aitab epo säästa veres glükogeeni varusid ja just glükogeeni kasutab organism pingutuse korral – kusjuures mida suurem on intensiivsus, seda rohkem vaja glükogeeni. Sedasi saab parandada anaeroobset ainevahetust ehk energia vabanemist hapniku osavõtuta.

Neist kahest tõsiasjast järeldas Wondimu, et epo kasutamine võib tuua tulu ka nn intervallspordis.

Arvestades, et kasvuhormooni kasutamine on nüüd seoses täiustatud testiga muutunud üha riskantsemaks, saab just epoga tulemusi maailmatasemele paremini järele aidata, eriti arvestades, et epo jäljed kaovad verest kõigest paari päevaga, et tänapäeval kasutatakse üha rohkem raskesti avastatavaid mikrodoose ning et geneetiline test, mis aitaks epo kasutamist raudkindlamini tuvastada, on alles väljatöötamisele minemas. Sellest kõigest saate lugeda minu loost, mis ilmus Postimehes.

Ja kõige lõpuks soovitan anda allkirja üleskutsele boikoteerida jalgpalli MM-võistluste korraldamist Venemaal.
******

Jeep Wrangler descending on Hell's Revenge Trail, with La Sal Mountains in the background, Moab, Utah, 25. aprill 2012. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Etioopia Addis Ababa ülikooli spordifüsioloogia lektor Diresibachew Haile Wondimu osutamas Keenia jooksjatega tehtud uuringu posterettekandele. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kahel sporditeaduste doktoril, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna kergejõustiku didaktika lektoril Martin Moosesel ja Etioopia Addis Ababa ülikooli spordifüsioloogia lektoril Diresibachew Haile Wondimul on, mida omavahel arutada. Nad mõlemad on uurinud Keenia jooksjaid. Pildil Wondimu ja Mooses ühise uuringu posterettekandega. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Etioopia Addis Ababa ülikooli spordifüsioloogia lektor Diresibachew Haile Wondimu Tartus Toomemäel. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix