Pullerits: Miks ma mõjukaimate pingereast välja jäin?

See juhtus kunagi hallidel aegadel, ilmselt selle sajandi esimese kümnendi esimeses pooles, kui kutsusin Villu Päärti (fotol paremal), Postimehe tollase ja nüüdse Arteri kolleegi Tähtvere dendroparki 5 km võidu suusatama. Mul olid siis veel sellised Visu suusad, mille õhuke plastikkiht oli ühe suusa tagant puitkarkassi küljest lahti tulnud. Ometi arvasin, et suudan ka sellise varustusega Päärtist jagu saada.

Ei suutnud. Olin siis alles alustaja suusataja. Ma ei kaotanud Päärtile palju, aga ega võidušanssi ka ausalt öeldes tekkinud.

Eilses Tartu Postimehes avaldas Päärt arvamusloo «Sajatus saja asjus». Ta võttis hambusse nädala eest ilmunud Tartu mõjukaimate nimekirja tipu ehk esimesed sada. Ja vaatas, kes kõik sealt puudu on.

Ja siis kirjutab Päärt sel teemal nii (fotol vasakul): «Kus on Priit Pullerits, kelle järgi tuhanded Eesti spordiharrastajad oma treeningukoormusi krutivad? Kus?»

Jah, toosugused pingeread lähtuvad enamasti väga formaalsetest alustest. Aga palju suurem mõju on sageli informaalsetel teguritel. Lugege näiteks veel kord eelmist siinset sissekannet «Kuidas ma leidsin Postimehele uue peatoimetaja?»! Või meenutage kevadisi riigikogu valimisi, kus langetasin tugevasti sotside tulemust, avaldades vahetult enne valimisi kaks neid ründavat kirjutist, ühena oma kolumni, mis rõhutas, kuidas sotsid ei suuda tunnistada Eesti rahvusriiklust, ja teisena intervjuu kultuurikriitik Linnar Priimäega, kes lasi sotsid eriti auklikuks, nimetades neid kõige suuremateks parasiitideks riigikogus. Või meenutage eelmist kümnendit, kus mu argumenteeritud ja faktipõhised arvamuslood selle kohta, et ei ole naised Eestis sugugi teisejärgulised ega allasurutud, aitasid avalikus ruumis kaua tagasi tõrjuda feministide pealetungi. Või meenutage teisi kümneid, isegi sadu arvamuslugusid, mis on kujundanud avalikku arvamust ses suunas, et äraandlik vasakliberalism ei ole suutnud Eestis nii palju kanda kinnitada, nagu põlvist nõtkuvas Euroopas. Või lisage siia need sajad ja sajad noored, kes on kolme kümnendi jooksul minult Tartu Ülikoolis elu- ja ajakirjandusõpetust saanud (sh Päärt) ja kelle loetlemine võtaks terve tunni.

Praeguses aegruumis ei maksa muidugi unustada, kuidas mu mõni väike kirjutiski on olnud nii mõjukas, et Eesti suurima massispordiürituste sarja korraldaja on kuulutanud mind sisuliselt persona non grataks. Aga pole hullu, see kõik käib mängu ilu juurde ning sellised nägelemised olen ammu oma hingest ja südamest lahti lasknud, sest elu vajab elamist ja nautimist, mitte pidevat kaklemist.

Aga las pealegi olla mõjukaimate nimekirjas need, kes seal on. Ega see nimekiri vähenda nende mõju, keda seal nimekirjas ei ole.

Ahjaa, mõjust veel nii palju, et just ilmus Tartu Ülikooli teaduskooli video, kus minu nime ja läbitud maratonidega seda kooli reklaamitakse. Õnneks ei pea te palju seda videot vaatama, minu nimi tuleb kohe kõige algul koos maratonidega.

Foto 1: Villu Päärt 2003. aasta Tartu maratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma leidsin Postimehele uue peatoimetaja?

Postimehel on nüüd uus peatoimetaja, Mart Raudsaar (fotol paremal). Mees, kelle võtsin esimesena tööle, kui käivitasin 1993. aasta suvel koos kurikuulsa Sexeri väljaandja Kalle Mülleriga ajakirja Favoriit, ja kellega andsin eelmisel kümnendil umbes kümmekond aastat Tartu Ülikoolis reporteritöö kursust. Need on avalikest allikatest saadavad andmed. Hoopis huvitavam on see, mida avalikud allikad ei räägi.

Palju põnevam on see, kuidas Raudsaar Postimehe peatoimetaja kohale sai.

Kunagi veidi enne seda, kui Postimehes läksid eelmise aasta lõpu eel sündmused kiireks, lausa tormiliseks, kohtusin Tartu Postimehe toimetuse köögis lõunapausi ajal juhuslikult Postimees Grupi juhatuse liiget ja vastutavat väljaandjat Merili Nikkolot. Peeter Helme oli selleks ajaks Postimehe peatoimetaja ametist lahkunud, mistõttu küsisin Nikkololt, kuidas edenevad uue peatoimetaja otsingud. Ma ei mäleta, mida Nikkolo vastas, aga midagi konkreetset igal juhul ei vastanud, sest see oleks mulle meelde jäänud.

Küll aga ütles Nikkolo, et kui mul on välja pakkuda mõni hea tegija, siis andku temast aga julgesti teada.

Mul polnud vaja selleks mingit julgust koguda. Ütlesin Nikkolole, et minu arvates võiks tõsiselt kaaluda Mart Raudsaare (fotol paremal) kandidatuuri, sest Raudsaar on väga selge ja loogilise mõtlemisega, hea analüüsivõime ja argumenteerimisoskusega, tunneb ajakirjandust läbi ja lõhki, sest on juhtinud pikka aega ajalehtede liitu ja õpetanud nii Tartu kui Tallinna ülikoolis. Ja küllap lisasin muudki.

Igatahes Nikkolo seisatas ja jäi kuulama. Ta seedis pakutut põhjalikult. Siis nentis, et Raudsaar on hea variant.

Nikkolo lahkus Postimehest jõulude paiku, kui peatoimetaja otsingud – seda tema osalusel, küllap isegi eestvedamisel – olid täies hoos. Tema ei saanud Raudsaare peatoimetajaks saamist ära näha. Aga Raudsaar, minu pakutu, lõpuks peatoimetajaks täna siiski sai.

Veel eile, teisipäeval, kui esialgse info kohaselt pidi uue peatoimetaja isik välja kuulutatama neljapäeval, tekitasin Tartu Postimehe toimetuses vilka arutelu, kes peatoimetajaks saab. Ausõna, ma ei teadnud seda. Ei teadnud isegi, kas see on mees või naine, kuigi nii palju olin esmaspäeval Tallinnas kuulnud, et uus peatoimetaja on juba välja valitud. Pakuti igasuguseid nimesid. Mina olin ainus, kes ütles, et usun, et peatoimetajaks saab Raudsaar.

Teised ei tahtnud minuga väga nõustuda.

Täna nägime, et mul oli teisipäeval õigus.

Ja mõelda vaid, et see kõik algas minu väiksest nimepoetamisest toimetuse köögis...

Foto 1: Mart Raudsaar Postimehe värske peatoimetajana täna, kolmapäeval toimetuse ees Tallinnas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mart Raudsaar aastal 2012. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Tartu maratonist võib kujuneda enesetapp?

See ei ole hea, kui Tartu maraton toimuks. Selles veendumiseks tuleb korraldada kas või «poolpidune» kontrolltreening, nagu eile – 60,5 kilomeetrit. (Pildid sellelt treeningult siinse sissekande juures.) Tugeva tuule käes. Ja tuult tuleks, kui maraton toimub, see on kindel, kui vaadata viimase aja heitlikke ilmu. Ja kas teate, kui palju aega kulus? Peaaegu kaks ja veerand tundi!

Muidugi ei sõitnud ma suuskadel, isegi rullsuuskadel mitte. Sõitsin rattaga, ja mitte maastiku-, vaid maanteerattaga. (Leia maanteeratas pildil all vasakul!) Keskmine kiirus ainult 27 km/h. Aga kaks ja veerand tundi oli piisav, et pärast tunda rampväsimust ja rammestust.

Nüüd võtke ette suusamaraton – see on kolm ja pool tundi pingutust, üle keha pingutust, mitte ainult jalgadega. Enamikule tähendaks see neli ja viis tundi pingutust. Kas te arvate, et inimesed on selleks valmis?

Ütlen ausalt: mina ei ole selleks valmis. Ei ole selleks valmis tasemel, et maratonist mõnu saada, ammugi mitte tasemel, et võistelda.

Ütlen enamatki: see, kui maraton kolme nädala pärast toimuks, oleks sama, kui saata igasuguse sõjalise ettevalmistuseta saksa koolipoisid Vene tankide vastu. Sellest kujuneks kujundlikus keeles väljendades veresaun.

Kes selle eest vastutaks? Kas koolipoisid, kes rumalast peast lahingusse läksid, või siiski elukogenud väejuhatus, kes neile relvad kätte andis ja lahingusse saatis?

Aga eksivad need, kes arvavad, et olen pehmostunud. Oi ei, kaugel sellest. Selle tõestuseks, et ei ole, lugege mu halastamatut kolumni «Lumehelbekesed tuleb panna pingeritta!».

Teine võimalus on ala vahetada. Näete, mina juba sõidan keset talve võidusõidurattaga, mitte ei lükka tuimalt ja perspektiivitult rullidel, nagu need kaks, kes mulle eile varasel pärastlõunal Jõgeva-Tartu maanteel vastu toksisid. Auto on? Kui on, siis äkki prooviks sellega midagi korda saata, seda enam, et Eesti ja mulluse hooaja maailma esisõitja lendas teelt välja, mis tähendab, et vakantsi nagu oleks.

Kuid kust ja kuidas alustada? Sest: tahad jalgpalluriks? Lihtne: mine jalgpallitrenni. Tahad jooksjaks? Mine jooksutrenni. Ratturiks? Mine rattatrenni. Suusatajaks? (Mnjah, suusatrennil pole tõesti enam vist mõtet.) Aga tahad rallisõitjaks? Kust ja kuidas siis alustada?! Ja veel alaealisena?!...

Ärge muretsege, selgi alal tegin teie eest eeltöö ära. Siin on Eesti parimate oma ala asjatundjate kirjeldus sellest, kuidas saada Ott Tänakuks.

Foto 1-4: Vaade Lähte tornist lumeta ümbrusele 25. jaanuari varasel pärastlõunal. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks Tanel Kangert eelistab treenida üksi (nagu ka Priit Pullerits)?

Teeme väikse põike rattasadulasse. Tanel Kangert räägib hooajaeelses intervjuus eelmisel sügisel tehtud muudatustest: ta otsustas kolida perega sügiseks-talveks elama Hispaaniasse Gironasse. Varasemate aastate jooksul on Kangert Gironas küll pidevalt viibinud, kuid enamasti mitte üle kahe nädala.

«Võtaksin muutuse kokku ühte fraasiga – elukvaliteet. Kolimisel siia said määravaks mitmed tegurid,» rääkis Kangert Baltic Chain Cycling veebilehele antud intervjuus. «Alustades siinsetest inimestest, kuidas nad väärtustavad lapsi. Meie vanem tütar Johanna hakkas siin koolis käima ja see on meie kõigi jaoks hämmastav kogemus. Kahtlemata toit. Girona on küll üks kallimaid linnu Hispaanias, aga kulud on ikkagi väiksemad, kui elada näiteks Lõuna-Prantsusmaal. Liiklust maanteedel pole samuti ülemäära palju, lisaks on siinsed autojuhid ratturitega harjunud ning käituvad nendega arvestavalt.»

Loomulikult on Kangertile tähtis ka asjaolu, et Girona kandis on mitmekesine maastik. «Arvan, et umbes 90-protsenti treeningsõitudest teen ma üksi või siis äärmisel juhul ühe kaaslasega,» rääkis ta. «Praktiliselt kunagi ei lähe trenni grupiga. Mulle ei meeldi tõsist treeningut teha koos pühapäevasõitjatega. See pole minu jaoks.»

Foto 1: Tanel Kangert Hispaanias Gironas. Foto autor: Adam Illingworth / Baltic Chain Cycling

Pullerits: Kuidas ma täiesti legaalselt konkurentide järele luurasin?

Mõistke, mõistke, mis see küll on! Reede hommikul tugevas tuules 32 km 1:05.50ga. Laupäeva pärastlõunal tugevas tuules 52 km 1:54.10ga. Ja pühapäeva ennelõunal nii tuules kui tibutavas vihmas 45 km 1:38.35ga.

Ei, tegemist pole nädalalõpu suusasõitudega. Tegemist on rattasõitudega. Maanteel. Võidusõidurattaga. Peenikesed rehvid, ei mingit mustrit. Siledad.

See on jaanuari teise poole algus Eestimaal anno 2020, neli nädalat enne Tartu maratoni.

Lootust, et maraton võiks toimuda, ei paista kusagilt. Lugege selle kohta, miks, siit.

Ometi ei jäta mõned mehed jonni ja pole suuski keldrisse või Teppani suusastaabi lae alla jätnud.

Minu elukutse üks eeliseid on see, et saan täiesti legaalselt konkurentidele järele luurata. Nii helistasin eelmise nädala keskel nii mõnelegi tuntud harrastussuusatajale, et uurida, kui tõsiselt nad Tartu maratoniks valmistuvad.

See, mida kuulsin, oli üllatav.

Aga mis ma sellest ikka ümber jutustan. Lugege ise, ega ma kade ole!

(Kuigi kõige kõvem ja ägedam lugu mult on muidugi hoopis see...)

Foto 1: Priit Pullerits pühapäeval rattaga sõitmas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jõulumäe mullusest kunstlumest suusarada üle-eelmise nädala laupäeval. Foto autor: Jaak Kilmi

Pullerits: Kas suur mõõduvõtt tuleb või mitte?

Praegune seis on siis minu hinnangul ja nägemuses selline. Üksjagu lootusetu, olgu ette öeldud.

Argumentatsiooni saate lugeda selle lingi alt siin!

Pullerits: Kas meile pakutakse tõesti suusamaratoni asemel kepikõndi?

Postimehe kolleegilt sain teada, et Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu nägemuses on seoses tänavuse Tartu maratoniga neli plaani. Plaan A on korraldada Tartu maraton täies pikkuses, plaan B on viia Tartu maraton läbi lühendatud kujul ja plaan C on teha maraton Tehvandi staadioni ringidel.

Aga neljas plaan?

Plaan D on korraldada Tartu maratoni matk pikkusega 30-35 km, kas keppidega või ilma, aga kõndides.

See viimane plaan ei kõlba kusagile.

Sellepärast, et nii nagu mina, on ka kõik teised pannud end kirja Tartu suusamaratonile, mitte Tartu (kepi)kõnnimaratonile.

Kui teha nüüd (kepi)kõnnimaraton, oleks see sama, kui ostate komöödiafilmi kinopileti, aga selle asemel näidatakse teile tragöödiat või mis iganes muus žanris filmi.

Kes väidab siinkohal vastu, et vahet pole, peaasi et toimub liikumisüritus, siis neile tuleb öelda, et vahet pole, millest film on, sest film on film. Tõesti või?!

See oleks sama, kui panete end kirja rattarallile, aga selle asemel öeldakse, et rallit ei saa teha, kuid olge lahke, tulge rulluisusõidule.

Ma ei ole rulluisutaja ja mind ei huvita rulluisutamine ja ma ei taha osaleda rulluisuvõistlusel. Sama kehtib (kepi)kõnni kohta – mind ei huvita see ja ma ei taha osaleda (kepi)kõnniüritusel.

Kui ma olen ostnud suusamaratoni, pean ma saama suusamaratoni. Olgu, kui lund on vähe, siis olen nõus leppima lühema distantsiga või ringil sõitmisega, aga suusatamine jääb ikkagi suusatamiseks.
Kuid pakkuda suusamaratoni asemel (kepi)kõnnimaratoni on otse öeldes tarbijakaitsejuhtum. Võib-olla isegi kohtujuhtum. Sest lubatud on ühte, aga antakse hoopis teist asja. Ja pole minu asi, kui müüjal on pasteet otsa saanud või pole tal õnnestunud end sellega piisavalt varustada – ta ei saa sundida mind puuduva pasteedi asemel ostma ja tarbima searasva.

Ma loodan, et Tartu maratoni korraldajad matavad selle (kepi)kõnnimaratoni idee maha enne, kui see suure kella külge läheb.

Foto 1: Mulluse Tartu maratoni võitis soomlane Niko Koskela. Foto autor: Adam Illingworth / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tartu maraton. Foto autor: Ardo Säks / Klubi Tartu Maraton
Fotod 3 ja 4: Jõulumäe kunstlumerada Pärnumaal eelmise nädala lõpus laupäeval. Fotode autor: Jaak Kilmi

Pullerits: Karm küsimus: kas maratonile tuleb minna ainsagi suusakilomeetrita?

Kalender ütleb, et Tartu maratoni ehk Suure mõõduvõtuni jääb veidi rohkem kui neli ja pool nädalat. Kuid sellest ei maksa lohutust otsida.

Esiteks ütleb venelaste Gismeteo, et kahel järgmisel nädalal püsib ilm Tartu kandis pigem plusspoolel, vaid mõnel üksikul juhul langeb temperatuur pügal-kaks alla nulli. Norrakate yr.no kinnitab venelaste prognoosi. See tähendab, et isegi kui sajab, ei saja lund, ja teiseks tähendab, et kunstlume tootmise võimalused on olematud.

Mis meile oluline, on see, et sel kuul erialast ettevalmistust lumel Eestimaal teha ei saa.

Gismeteo lubab, et veebruari algusest tulevad miinuskraadid, mis veebruari keskpaigaks üha süvenevad. Ent siin tuleb meeles pidada, et mida pikemaks ajaks on tehtud ilmaprognoos, seda ebatõenäolisem see on. (Mäletate ju, kuidas detsembri algul lubas seesama Gismeteo Eestisse krõbedat külma!?) Aga mida Gismeteo veebruaris peaaegu üldse ei näita – see on lumesadu.

Järelikult tuleb hakata tegema kunstlund.

Kunstlund saab tegema hakata viiest-kuuest miinuskraadist alates, kas pole nii? Aga selline temperatuur – kui viidata taas Gisameteole, sest paremat allikat meil pole –, saabub 6. veebruaril. Sealt alates jääb Tartu maratonini kümme päeva ehk poolteist nädalat.

Kunstlumeraja tegemine ei käi mõistagi üleöö. See nõuab öid ja päevi. Hea, kui Tartu maratoni nädala alguseks siin-seal lühikesed kunstlumerajad valis saadakse.

Aga viimane nädal enne Tartu maratoni peaks osalejail kuluma peamiselt puhkuseks. Kohe kindlasti on väga vale hakata maratoninädalal harjutama, eriti arvestades, et selleks ajaks pole enamik inimesi sel talvel üldse suusatanud. Ja need üksikud, kes kogunud kilometraaži Tehvandi või Jõulumäe mulluse kunstlumega radadel, on vahepealse ajaga suurema jao kogutu efektist juba minetanud.

See kõik kokkuvõttes tähendab, et isegi kui Tartu maraton peaks mingi ime läbi toimuma, saab sellest enamikule kannatuste rada, mis peaks korraldajaid panema tõsiselt mõtlema, kui pikk peaks tänavuse maratoni distants ikkagi olema, et seal ei tekiks traagilisi juhtumeid. Olgugi et igaüks osaleb omal riisikol, mis on ju ka juhendis kirjas, on selge see, et spordivõistluse korraldajaile pole midagi traagilisemat sellest, kui seal leiaks aset midagi fataalset.

Foto 1: Matti Killingu sõudelaagris osalejad 7. jaanuaril Pärnumaal Jõulumäe kunstlumerajal. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Kunstlumerada Tehvandil 13. jaanuaril. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 3: Külma ootav kunstlumekahur Tehvandil 13. jaanuaril. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Eelmise nädala laupäeva õhtupoolikul külmuv Saadjärv. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis on ikkagi sportimise tegelik eesmärk? (Vastulöök lödipükslusele)

Tarmo Jüristo (fotol paremal), poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse esimees, kirjutab kus mujal kui vasakliberaalses Müürilehes:

«Need inimesed, kellega ma regulaarselt koos treenin ja mõnikord võistlen, ei ole mu konkurendid, vaid ennekõike head sõbrad, kes üksteist toetavad. See on see, kuidas mina sporti (ja sealhulgas võitlusalasid) näen: mitte lõputu heitluse ja konkurentsina, vaid päevast päeva üksteise abistamisena.»

No mida juttu?! Ma võin ju näiteks Vahur Teppaniga koos trenni teha, kui pisutki ta tempos püsin, ja temaga hästi läbi saada, temast isegi loo teha, aga kui mul võimalus oleks – muidugi, ei ole ju; aga kui oleks! –, siis ma ei jätaks kasutamata toda võimalust talle pähe teha; ja kui olen pähe teinud, siis selle üle rõõmu tunda ja sellest ka teistele uhkelt teada anda.

Jah, Rene Mandri (fotol vasakul) on mind ühel ammusel kevadel isegi treeninguplaanidega toetanud. Olen teda kasutanud mitmes loos asjatundliku allikana. Pean temast väga lugu nagu Teppanistki. Aga kui viimasel Ülenurme rattarallil oli võimalus, et temast ette saada, talle finišis pähe teha – ükskõik, et seal aitasid lõputõusul ilmselt kaasa vähetreeninud Mandri jalgadesse tekkinud krambid –, siis ma seda ka tegin. Ja loomulikult olin tema edestamise üle rõõmus.

Nagu olin aastaid tagasi Tartu raeplatsil ülirõõmus, kui tegin munakivisuusatamises umbes 5000 pealtvaataja silme all pähe Jaak Maele, Andrus Veerpalule ja Raul Ollele.

Aga vaadake, mida veel Jüristo kirjutab: «Võib-olla ei pea spordi eesmärk olema lödipüksluse väljajuurimine, meile kõigile maast madalast kaotamiskogemuse pakkumine ega teadmine, mis tunne on vastu hambaid saada, vaid hoopis meie julgustamine, et võtaksime ette asju, milles me keegi esimesel korral head ei ole ja milles paljud meist kunagi väga heaks ei saagi. Sinna juurde kindluse andmine, et sellest ei ole midagi lahti – et elu ei ole üks pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine.»

Ei, spordi ja üldse paljude tegevuste eesmärk peab olema lödipüksluse väljajuurimine, sest lödipükslus ei ole kahjulik ainult meie riigile, ei ole julgeolekuoht, vaid lödipükslus teeb mehe täiesti kõlbmatuks iga vähegi arvestatava naise jaoks. Edasi, kui saad kaotusekogemuse, siis väga hea – just kaotusest õpidki. See lisab motivatsiooni, et näha vaeva, et olla järgmine kord parem. Mida on sul võidust õppida? Klassikaline tõdemus, et suurt mitte midagi.

Ja siis kõige lõpus, olgu korratud Jüristo lause: «Elu ei ole üks pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine.»

Mis mugavusmaailmas see Jüristo elab? Elu ongi võitlus juba maast madalast peale, alates sellest, et kes saab endale kõige ilusama ja huvitavama tüdruku, kuni selleni, kes saab endale tasuva töökoha, millele kandideerib kümneid, koguni sadu inimesi. Konkurents on tihe. Pingutama peab. Jah, seejuures tuleb leppida ka pikali kukkumistega, aga siis tuleb kiiresti püsti tõusta.

Nagu ütleb mulle homses Arteris ilmuvas sisukas, õpetlikus ja intrigeerivas intervjuus Marlen Annabel Kubri: «Võidavad need, kes tõusevad kõige kiiremini püsti. Kui sõidad rattaga kraavi, siis võidab see, kes kraavist esimesena välja tuleb, mitte see, kes kraavis kolm päeva mossitab, et tegin vea, rohkem ma siit välja ei roni.»

Müürileht tuleks sellise noori demoraliseeriva ja eksitava teksti avaldamise eest...

Foto 1: Tarmo Jüristo sotside valimisüritusel aastal 2014. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rene Mandri mullusel Ülenurme rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits aastal 2019. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas lääneriigid on leidnud dopingurindel mugava ühisvaenlase?

Äsja oleme saanud lehtedest lugeda, et Rahvusvahelise Tõsteliidu president Tamas Ajani on sattunud suurde dopinguskandaali, olles lasknud kinni mätsida positiivseid proove, ja enamgi veel: pooled 450 suurvõistlustel aastail 2008–2017 välja antud medalitest on võitnud sportlased, kellelt pole võistlusvälisel ajal aasta jooksul võetud ühtegi dopinguproovi.

Kui nii, siis on see organiseeritud pättus, mis viib küsimuseni, et kui Venemaad on organiseeritud dopingusigaduste eest taas karistatud, siis miks ei karistata kedagi teist, näiteks kogu tõstesporti.
Pilt läheb üha hullemaks, kui vaatame WADA viimatist raportit dopingujuhtumite kohta aastal 2017. Kas te arvate, et kõige rohkem panid dopingut Venemaa sportlased? Oh ei! Siin on esikolmik:

Itaalia – 171 dopingujuhtumit; Prantsusmaa – 128; USA – 103.

Venemaa on 82 juhtumiga alles viies.

Ma ei tunne Venemaale tema karistamise pärast mingilgi moel kaasa, aga ikkagi tekib küsimus, et miks karistada ses pingereas alles viiendat riiki, kui dopingut pannakse teistes riikides hoopis rohkem.

Ja teate, alade hulgas ei kuulugi tõstmine kõige mustemate hulka. Jah, arvasite õigesti: kõige rohkem taavad pätti kulturistid – 2017. aastal 266 korda. Järgnesid kergejõustiklased 242 ja... jalgratturid 218 rikkumiskorraga.

Aga selle pärast, et jalgratturite ja kergejõustiklaste maailmas on asjad hullud, ei tõmba seal keegi kedagi liistule, kuid tõstmises pannakse asjad suure kella külge. Miks?

WADA dopingukontrolli süsteem on mäda, kirjutab Washington Posti spordikolumnist Sally Jenkins. See on halastamatult kriitiline kirjutis. Näiteks toob Jenkins välja, et suur osa teste pole üldse usaldusväärsed. Jah, mäletame küll, kuidas Andrus Veerpalu võeti vahele testiga, kus kasvuhormooni piirmäärad olidki valesti määratud, mistõttu Veerpalu karistusest pääseski. Aga see, nagu selgub Jenkinsi loost, pole ainus näide.

Lisaks on hakanud ajakirjanikud rohkem suud paotama. Aamulehti spordikolumnist Matti Kuusela kirjutab, et «kui WADA oleks olnud valvas ja eksisteerinud 1970ndatel ja 1980ndatel, oleks rahvusvahelised spordivõistlused olnud Soomele vähemalt kümme aastat suletud». Ta lisab: «Sel ajal oli Soomes nii palju karmi, mitmekesist ja ülalt alla suunatud dopingut.» Kinnituseks toob ta 1983. aastal Helsingis toimunud esimesed kergejõustiku maailmameistrivõistlused, kus korraldajate korraldatud dopinguproovid olid ääretult «lahtised» (mis iganes see tähendab – P.P.). Ta väidab, et soomlased ei pannud üheskoos dopingut ainult Helsingi MMil 1983, vaid ka suusatamise MMil 1989 Lahtis, kus võitsid kodueelist kasutades 15 medalit.

«2001. aastal läks Lahtis siiski midagi valesti ja tagajärjed olid katastroofilised,» nendib Kuusela. «Põhjus: WADA asutati 1999. aastal ja see ei lubanud enam soomlastel oma lõbutsemist.»

Kuusela väidab, et kui WADA oleks tegutsenud varem, oleks soomlastest jäänud kuldmedalid saamata nii Lasse Virenil kui Pekka Vasalal (teda mäletate?), Pertti Karppinenil, Seppo Rätyl ja teistel kõigil ka.

«Me poleks see ühtne, õnnelik sinimustvalge Soome, kes me praegu oleme,» resümeerib Kuusela. «Selle asemel oleksime vaimselt ja emotsionaalselt vaene rahvas, Rootsi ainus kaotaja, kellel pole enesehinnangut ja identiteeti.»

Aga selle asemel, et lahata ja uurida, kui palju on dopingut mujal maailmas, on muul maailmal, läänemaailmal, kergem koonduda ühe mütsi alla ja teha ainsaks, peamiseks patuoinaks Venemaa. Ja kuna meil levivad massimeediakanalid tulevad läänest, siis ongi nende ruuporitest jäänud kõlama narratiiv, et Venemaal – seal on asjad kõige hullemad. Kuigi faktid näitavad, lausa kinnitavad, et see ei ole nii.

Nii, nüüd võivad kriitilise mõtlemis- ja kahtlemisvõimeta ajuloputatud kodanikud hakata mind sõimama Venemaa mõjuagendiks ja kasulikuks idioodiks. Seda on lihtsam teha, kui vaadata otsa faktidele, millele eespool just viitasin, ja mõelda, miks neist faktidest kramplikult mööda vaadatakse.

Foto 1: Dopingukontrolli töötaja 2018. aasta jalgpalli MM-võistluste ajal Kaliningradis. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 2: Venemaa olümpiakomitee hoone Moskvas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Protest Moskvas venemaa eemaldamise vastu neljaks aastaks rahvusvahelistelt suurvõistlustelt. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 4: Lasse Viren ameeriklase Steve Prefontaine'i kannul 1972. aasta Müncheni olümpial 5000 meetri jooksu finaalis. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 5: Endised jooksumehed Lasse Viren ja Enn Sellik 2007. aastal TÜ staadionil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 6: Norra suusataja Therese Johaug on samuti kandnud dopingukaristust. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Palun väga, siin teile võrdlusmaterjali mullusest aastast!

Vaat nüüd tõmbame küll eelmisele aastale joone alla. Ja ei mingit salatsemist! Siin on minu andmed aastast 2019, nii et palun väga: teil on hea võrrelda!

Treeningutunde 292:55 ehk 12 ööpäeva 4 tundi ja 55 minutit

Treeningupäevi 189

Ühe treeningupäeva keskmine pikkus 1:33

Rattasõit 5230 km

Suusatamine 840 km

Suusaergomeeter 121 km

Veloergomeeter 19,6 km

Jõuharjutused 1:51.40

Ja ongi kõik.

Kommentaariks.

Treeningutundide arvu suurendas kindlasti märkimisväärselt kevadine kolme nädala pikkune rattaekspeditsion Utah’sse Moabi, kus 19 päevaga veetsin ratta seljas ligi 75 ja pool tundi. (Arvestasin vaid puhast sõiduaega, sest tegin ju palju peatusi.) Samas tekkis sügisesse vaat et ligi viie nädala pikkune paus, kui käisin haiglas neerukivide eemaldamise operatsioonil ning seejärel veetsin kaks nädalat New Mexicos.

Peamine maht kogunes rattaga sõites, ent Moabi ekspeditsiooni osa jäi siin siiski tagasihoidlikuks (944,5 km), sest sealsed rajad on väga rasked. Moabi radadel kujunes keskmiseks sõidukiiruseks kõigest 12,5 km/h.

Suusatada sai kohe eelmise aasta esimesest päevast märtsi keskpaigani. Kui lisada ka detsembri lumekilometraaž, kogunes möödunud talvel suusatades 1203 km. Tänavusel talvel jääb see näitaja ilmselgelt püüdmatuks.

Suusaergomeetri 121 km on see-eest kõik kogutud äsjalõppenud aasta lõpus, mis peaks juhuks, kui talv millalgi äkki saabub, andma väiksegi ettevalmistuse. Ka kõik jõuharjutused on tehtud eelmise aasta lõpus. (Arvestan vaid tegelikku harjutuse tegemiseks kuluvat aega, mitte pause harjutuste vahel.)

Aga need näitajad on siiski pelgalt statistika. Tegelik seis ilmneb ikkagi üksnes võistlusel, mida, nagu mullusest küllap hästi mäletate, saab ära rikkuda see, kui määre suuskade alt 5 km-ga ära kaob, nagu juhtus kahel maratonil, kui tulemus jäi allapoole igasugust arvestust (isegi kultuuriminister Indrek Saarele korra kaotasin...). Kui suusad vajaliku lihvi said, muutus ka minek hoopis teiseks, nagu teab ajalugu tunnistada Tartu teatemaratonist, kus ma ei jäänud olümpiameeste Peeter Kümmeli ja Timo Simonlatseri ning kõva harrastaja Jaanus Laidvee ankrumehena sugugi statistiks.

Ent see, mis saab sel suusahooajal, ei sõltu praeguse seisu järgi põrmugi minust.
*
Kes ei soovi vaadata eelmisse aastasse, vaid tahab kiigata pigem tulevikku, järgmisse kuusse, lugege mu lugu Eesti tippujujast (fotol vasakul), kes osaleb vähem kui kuu aja pärast Ameerikas... Super Bowlil!

Foto 1: Priit Pullerits Alutaguse maratoni TPs energiageeli suhu pigistamas. Foto autor: ???
Fotod 2 ja 4: Priit Pullerits mullusel Tartu rattarallil. Fotode autor: Kiur Kaasik
Foto 3: Priit Pullerits mullusel Rakke rattamaratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 5: Priit Pullerits mullusel Viru maratonil. Foto autor: meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Merle Liivand treenimas Floridas Miamis. Foto: Mike Lewis / Merle Liivandi erakogu

Pullerits: Vara veel, suusamehed, paanikaosakonda avada!

Head uut aastat, võhma- ja jutumehed!

Alustame uut aastat pikema jututa: kas Tanel Kangert on jalgratturina laulu sisse pandud? Või Rein Taaramäe? Muudest poolprofiidest rääkimata. Ei ole!

Kas ma peaks teesklema võltstagasihoidlikkust ja vaikima maha fakti, et mina olen? Ei pea. Siin see lugu on, minust kui ratturist kuulete alates 2.35-st. Ja kellel sellest veel väheks jäi, siis teist korda on minust juttu alates 3.25-st, ehkki täiesti valesti – aga las olla, hea ongi, kui tegelikku olemust läbi ei suudeta näha.

Aga kas te eelmise aasta algust mäletate? Selle aasta esimesel päeval tegin Cube’i maastikurattal 1:40.50ga 43,3 km pikkuse ringi ümber Tartu. Külm ei hakanud. Aga äsjamöödunud aasta esimesel päeval suusatasin Tartus Supilinna spordipargis 19 km.

Pilk tunamulluse, 2018. aasta kalendrisse näitab, et Supilinnas sai 600-meetrisel kunstlumeringil suusatada juba 8. detsembril. Detsembri keskel tegin seal väiksel ringil ühel nädalavahetusel järjest 38 ja 40 ringi – aga vähemasti sai suusatada. Alates 20. detsembrist läks juba regulaarseks lumel harjutamiseks ja enam sinna pausi sisse ei tulnudki.

Vaatasin ka 2017. aasta kalendermärkmikusse. Sissekanded kinnitavad, et esimest korda sain Supilinna kunstlumeringidel (jah, seal on neid mitu) suusatada 7. detsembril. Ja kuigi tolle aasta jõulude ajal sai samuti suusatada, siis edasi kogusin mahtu üksnes ratta seljas. Suusalund enam polnud. Uuesti sain suusatama hakata alles 2018. aasta 18. jaanuaril. Olgu lisatud, et juba kahe nädala pärast toimus Tamsalu-Neeruti maraton, todakorda küll Alutagusel 10-kilomeetrisel ringil – aga see ikkagi toimus! Juba nädal hiljem toimus Tartu teatemaraton ja veel nädal hiljem isegi Tartu maraton, millest jäi küll osa võtmata, sest maratoni peakorraldaja Indrek Kelguga olid läinud suusad risti. Kuid nüüdseks on see minu poolest juba ammu unustatud lugu, mida tasub meenutada ainult muigega suunurgas.

Küsite, miks eelmistes aastates tuhnida. Aga seepärast, et kui vaadata eelmist talve, siis näeme, et praegune seis, mil ilmaprognoos ei luba talve niipea, on ikka nutune. Ent kui läheme nüüdsest kaks aastat tagasi, pole paanikaks veel sugugi põhjust, sest, nagu äsja eespool meelde tuletasin, sai järjepidevalt suusatama hakata alles jaanuari teisest poolest ning enamik maratone sai ka peetud – millest, tõsi, takistas talvehooaja lõpus osa võtmast ootamatult tekkinud neerukivivalu, mis piinas pikalt, kuni alles eelmise aasta sügisel sain operatsioonile ja kivid välja.

Niisiis ei tasu keppe veel nurka jätta, vaid tuleb igaks juhuks olla valmis, et praegune olukord võib muutuda. Kui tõenäoliseks teie seda peate?

Foto 1: Tartu maraton aastal 1964. Foto: Eesti spordimuuseum / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tartu maraton aastal 1981. Foto: Eesti spordimuuseum / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Toitlustamine Tartu maratoni finišis. Foto: Eesti filmiarhiiv / Klubi Tartu Maraton