Pullerits: Mis õppetunni annab Eesti noortele sportlastele Kristina Šmigun-Vähi?
Millalgi suvel helistasin kahekordsele olümpiavõitjale Kristina Šmigun-Vähile (fotol paremal riigikogus). Olin puhkuse ajal lugenud läbi tema elulooraamatu, mille on pannud kirja spordiajakirjanik Jaan Martinson. Ma ei saa öelda, mida Šmigun-Vähi mu kõne peale ütles ja millest rääkisime, sest lõppeks peavad telefonijutud jääma kõrvalisetele kuulmata, kuna vastasel juhul ei julge varsti keegi enam kellegagi vestelda. Kuid miski ei takista mul öelda seda, mida ütlesin mina. Ja ütlesin ka Martinsonile.See on väga hea raamat (fotol vasakul). Sellepärast, et seda on kerge lugeda; see ei takerdu võistluste statistilisse kirjeldusse; õigupoolest on seal võistlustest, v.a olulisemad medalisõidud, üsna vähe juttu; rohkem on juttu sellest, mida Šmigun-Vähi tegi siis, kui kaameraid ja mikrofone polnud kohal. See ongi peamine: raamat näitab, milline sisu ja tahtmine peab inimeses olema, kui ta tahab saada suureks sportlaseks, olümpiavõitjaks.
Kes Šmigun-Vähi (fotol paremal) raamatu läbi loeb, see hakkab ilmselt teistmoodi nägema ja hindama neid, kes samuti spordis püünele püüdlevad, vähemasti oma sõnades. Ja noist sõnadest koorub välja, kas neist püüdlejaist võiksid saada kunagi medalivõitjad või jäävadki neile ainult unistused. Šmigun-Vähi raamatust õhkub alatasa, pidevalt, kuidas ta oli valmis selle nimel tööd tegema ja pingutama, millest loobuma, et täita oma unistus – tulla olümpiavõitjaks.Mõtlesin, kes veel Eesti sportlastest on olnud nii suure tahtmisega, et läheksid võidu nimel kas või läbi halli seina. Usun, et Jaan Talts. Oletan, et Aavo Pikkuus. Küllap enamik neist, kes on jõudnud olümpial, EMil või MMil medalile. Lihtsalt enamiku pingutuse suurust me ei tea, kuna nad pole elulooraamatut välja andnud. Igatahes peaks «Kristina» olema kohustuslik lugemine kõigile noorsportlastele, kes plaanivad spordikarjääri: lugege ja mõelge, kas olete valmis tegema sama, mida tegi Šmigun-Vähi, ja kui ei ole, siis valige aegsasti õpingud või töö, sest vähema kui sajaprotsendilise pühendumisega spordis tippu ei jõua. Ei maksa petta ennast ja teisi.Spordiajakirjanikud võiksid samuti õppida Šmigun-Vähi (fotol paremal) raamatu valguses eristama, keda Eesti sportlastest tasub sportlastena tõsiselt võtta ja keda mitte, et väärtustada neid, kes seda väärivad, ning mitte teha enneaegseid kangelasi neist, kellest niikuinii medalivõitjaid ei tule. Igatahes mul viskas pärast Šmigun-Vähi raamatu läbilugemist küll kohe pildi klaarimaks, kellest tasub Eesti spordis midagi loota ja kellest mitte.
«Kristina« on huvitav ka selle poolest, et nii mitmeski kohas imestasin, kuidas tema treenerist isa Anatoli (vasakpoolsel fotol vasakul) mõne juhtumi või dialoogi avaldamisele kätt ette ei pannud. Pärast telefonivestlust Šmigun-Vähiga tean, miks, kuid meie jutuajamise konfidentsiaalsusest tulenevalt ei saa siin seda öelda. Igatahes on raamat kohati üllatavalt otsekohene ja aus.
Tunnistasin telefonivestluses Šmigun-Vähile, et tõenäoliselt olin ajakirjanikuna talle suusakarjääri jooksul üks igavene pain in the ass, ora tagumikus, sest iga hooaeg kirjutasin temast üks-kaks kriitilist kolumni. Mõned olid päris valusad. Ühe kokkuvõtet on tsiteeritud ka Šmigun-Vähi elulooraamatus. Samas sain raamatust kergendust, et võib-olla polnudki ma talle nii suur nuhtlus, nagu ise arvan, vaid äkki pigem vastupidi.
Nimelt räägib Šmigun-Vähi (parempoolsel fotol paremal), kuidas isa pidi talle enne võistlusi halvasti ütlema, et teda võitluseks üles kütta – et siis ta läheb ja vihaga näitab, et pole ta mingi s*takott. Sain raamatust aru, et üleskütmiseks sobisid ka ajakirjanikud, kes olid tema kallal keelt teritanud. Mainisin Šmigun-Vähile, et kui see nii oli, siis see toob hingele veidi kergendust, ent lisasin kohe, et muidugi mõista ei soovi ma sellega öelda, et võiksin osa tema võitudest enda nimele kirjutada.See on kindlasti Eesti üks sisukamaid ja paeluvamaid ning mõtlema panevamaid spordiraamatuid.
Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi mullu mais riigikogus. Foto autor: Teele Toova, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Martinsoni kirjutatud Kristina Šmigun-Vähi elulooraamat. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi mullu 20. mail Tartus Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis Pekingi talilümpiaraamatu esitlusel. Ühtlasi anti Kristina Šmigun-Vähile üle Eesti spordi kuulsuste halli autahvel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi septembris 2020 Tallinnas Kaitseväe spordihommikul tegemas NATO testil kätekõverdusi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kristina Šmigun-Vähi tänavu 24. veebruaril Tallinnas Eesti Vabariigi 105. aastapäeval. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kristina Šmigun-Vähi koos isa Anatoli Šmiguniga mullu 20. mail Tartus Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis Pekingi taliolümpiaraamatu esitlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kristina Šmigun-Vähi koos purjetamise kahekordse olümpiamedalisti Toomas Tõnistega septembris 2019 Tallinnas Kaitseväe spordihommikul enne NATO testi algust. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix