Pullerits: Kuidas ma gruppo compatto ära lõhkusin? Ja veel missuguse kiirusega!
...Ega ma päris üksinda ka lõhkunud. Aga lammutatud see sai. Jõgeva rattaralliks peab ju igasuguseid võtteid valdama õppima.
Algul on Tartu Velo Klubi gruppo compatto sõit initsiatiivitu. Arusaadav: Viljandi maanteel puhub vile tuul. Sätin end neli aastat minust vanema, tunamulluse Eesti grupisõidu meistri (seenior 3 klassis) Marko Vilipsoni kõrvale. Kiirus on vaevalt 30 km/h. Saan Vilipsonist nii aru, et tema ei saa ka aru, mis on sellise aeglase kulgemise mõte, kui grupis – just nii ta ütlebki – võib nina nokkida. Pärast Rõhut, enne Elva jõe ületust, püüame temaga gruppi pisut aktiveerida, veame ees vastutuules kiiruse 32-33 km/h peale, ent niipea, kui vedamise üle anname, kukub tempo taas endisse «auku», napilt 30 km/h kanti.
Pärast tagasipööretki ei võta grupp hoogu üles. Mis siis, et seltskonda kuuluvad paljud nimekad tegijad, nagu näiteks Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk punases Cofidise dressis, dr Leho Rips (ikkagi tõeline doktor) mustades põlvikutes, Kurmo Neemela Dünamo-sinises dressipluusis (ent ilma...), poolel maal ühinenud veel üks doktor, Rein Taaramäe kurku uurinud Priit Kasenõmm. Samuti Margus Merisalu, Tartu rattarallidel kummalisi sõiduvahendeid katsetanu. Peagi saan aru, et taas, nagu varemgi, kontrollib sündmuste kulgu Tartu Gruppetto autoriteet Jaan Veeranna.
Pärast Puhja ja Kavilda ürgoru läbimist hakkab Veeranna korraldusi jagama. Esmalt saadab teele ühe neljase kamanda. Umbes minut hiljem järgneb sellele teine. Piidlen manöövreid kõige sabast. Ma tean, et need on liiga varased minekud. Ma tean, et õige hetk veel tuleb. Ma tean, kelle selja taga tuleb luurata. Ja taas: ma ei eksi.
Kui teine kamanda on eemaldunud ligi kahesaja meetri kaugusele, juhtubki see, mida aimasin. Rohevalges võistlusdressis Paralepa-mees Steve Astok, ilmselt veel üks tulevane tõeline doktor, võtab järelejäänud gruppettost vasakule ja tõmbab hoo üles. Olin teda kogu aeg passinud ja haagin koheselt tuulde. Ainsana. Ega pea pettuma.
See minek, nagu peagi selgub, pole mingi pooleteraline susserdamine. Laskumisel veab Astok rohkem kui 60 km/h-ga, aga kui tee laugeks muutub, ei kahane ta kiirus sugugi oluliselt. Rauad paremal, surub ta stabiilselt 53-54 km/h. Sedasi kilomeetri. Vaatan tema tuulest, et eesmine kamanda, kuigi seal liider pidevalt vahetub, ei lähe sugugi kaugemale, vaid tuleb pigem lähemale. Astok veab sedasi, 53-54 km/h, ka teise kilomeetri. Eesmine kamanda, vahetades vedajaid, tuleb veelgi lähemale. Astok veab 53-54 km/h-ga ka kolmanda kilomeetri. Näen, et kõige esimene kamanda laseb kõige ees vist jala sirgu. Aga Astok veab edasi, stabiilselt 53-54 km/h, ka neljanda kilomeetri, kui teine kamanda samuti lõpuks tee ääres kildudeks pudeneb.
«Kurat, sa oled hull mees!» hüüan Astokile, kui tuulevarjust nina välja pistan ja ta kõrvale tõmban. Ja mis te arvate, et tal on keel ripakil või? Ei, ta ainult naeratab. Umbes nii, et ahh, sai veidi kiiremini sõidetud.
Õhtul vaatan telerist, et poolakas Michal Kwiatkowski (vasakul), elukutseline, saab eraldistardirattal Tour de Romandie 5,57 km pikkusel proloogil keskmiseks kiiruseks 52 km/h. Tanel Kangert kaotab talle 18 sekundit. Ja siin, avatud liiklusega maanteel, Eestimaa tuulte möllus, arendab üks tavaline eesti noormees, kes on enne seda sõitnud üksinda tunni ja grupis veidi rohkem kui teise tunni veel otsa, neli kilomeetrit Kwiatkowskist suuremat kiirust.
Aga erinevalt Kwiatkowskist, ja ammugi erinevalt kahest kohalikust kamandast, ei kavatse me Astokiga edaspidi tirri lasta. Võtan vedamise korraks üle, tõmban meid enne Rõhut tõusust üles ja ponnistamise lõpetanud kamandadest hooga mööda. «Poisid, aitab küll!» hüüab keegi, kelle selja taha jätame.
Ei, ei aita. Just siis, kui teised on end kurnatuks pedaalinud, tuleb minna kontrasse. Niipea, kui tõusust üles saadud, tõmban hoo 44 km/h kanti ja annan varsti juhtkoha taas üle Astokile. Ta on mullusega võrreldes talvel jõusaalis tõesti kõvasti tugevamaks saanud. Ta viib kiiruse 47-48 km/h peale. Veab poolteist-kaks kilomeetrit. Siis jälle minu kord – kergel, umbes protsendisel tõusukaldel. Siiski suudan hoida seal tempot 42-44 km/h vahel. Selleks ajaks saab selgeks, et isegi juhul, kui tagumised peaks organiseeruma ja jalad kõhu alt välja võtma, läheb neil meie püüdmine enne Tartut raskeks.
Mäletan ühte mullust sõitu, kus Astok sel samal maanteel enne Elva jõe ületust üksinda grupil eest kihutas. Ta sai mitmesajameetrise edumaa. Grupile tuli elu sisse alles Haage kandis, kui oli näha, et Astoki tempo ees ei raugegi. Siis keriti kiirus grupis 41-42 km/h kanti ning tänu kilomeeter enne Tartut korraldatud «tagumikud sadulast!» massiivrünnakule saadi Astok enne Taaralinna piiri viimaks kätte.
Ent sedapuhku on me hoog kahekesi suurem kui tollal tervel grupil. Ja see ei kavatsegi maha käia. Hoopis vastupidi. Kui Astok kolm kilomeetrit enne Tartut vahetuse üle võtab, seal, kus asfalt veidi hüplikumaks ja krobelisemaks muutub, kerib ta kiiruse jõuliselt taas 50 km/h-ni. Jah, 50 km/h-ni. Mis siin salata, see on juba liig. Ta saab järsku veidi rohkem kui meetrise edumaa, ja ehkki püüan seda meeleheitlikult kinni tõmmata, osutub vahe fataalseks. Ta saab eest minema. Nagu Rein Taaramäe Türgi velotuuril Adam Yatesi eest.
«Oleks iga trenn selline...» lausub Astok mulle viimase 17 km kohta, kui on mind enne Ringteele keeramist järele oodanud. Jah, nina nokkimiseks nii kiirel sõidul küll aega pole.
Gruppetto jääb kus see ja teine. Jõuame teha Supilinnas veel rahuliku tiiru ja rünnata Jakobi mäe tõusu – ma parem ei räägi sellest, millise mängleva kerguse ja meeletu kiirusega, vähemalt 30 km/h, sadulast tõusmata, Astok sellest üles kihutab – ja kulgeda seejärel veel üksjagu Tallinna suunas, kui gruppetto viimaks vastu vurab.
Loodetavasti tuleb Vilipson, Eesti meister, ka meiega järgmine kord kaasa ja saab veelgi kõvema sõidu.
******
Utah State Highway 128, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Fotod 1 ja 2: Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõit 27. aprillil. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Sergio Paulinho (Saxo Bank Tinkoff Bank) ronimas 2012. aasta Tour de France'i 16. etapil Pau - Bagnere de Luchon üles col de Peyresourde'st, kannul Rein Taaramäe (Cofidis). Foto autor: Pete Goding / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Michal Kwiatkowski (Omega Pharma-Quick Step) võitmas Tour de Romandie proloogi Asconas Šveitsis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Jan Bakelants (Omega Pharma) veab Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidul järgnevaid üles La Redoute'i mäest. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Giampaolo Caruso (ees, Itaalia, Team Katusha) ja Domenico Pozzovivo (Itaalia, AG2R La Mondiale) ründavad Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidul. Foto autor: AFP/Scanpix