neljapäev, detsember 29, 2011

Pullerits: Kuidas tekivad spordis müüdid ja kuulujutud?

Kas te olete mõnikord mõelnud, kui palju sündmuste kontekst ja taustainfo meid sündmuste tõlgendamisel mõjutab? Kui ei, siis vaadake ERRi 20. detsembri videolõiku "Ilmaprognoos Otepää maailma karika etappi ei soosi". Seal arutleb Alar Arukuusk, Tehvandi Spordikeskuse juhataja, kas on ikka mõtet öösiti lumekahureid mõneks tunniks tööle panna.

Kui võimatu see on, et vaatajal tekib Arukuuske kuulates kahtlus, kas ta suhtuks MK-etapi eel lume tootmise kas või lühiajalisse võimalusse pealtnäha nii ükskõikselt ka siis, kui ta oleks jätkuvalt korralduskomitee esimees?

Ja enne, kui Arukuusk lume tootmise teemaga lõpuni läheb - et selle üle veel otsustame -, hingab ta omamoodi läbi hammaste sisse ja veab vasaku suunurga muigvel ülespoole. Et mis see siia puutub?

Aga vaat kuidas puutub. Ligi neli aastat tagasi avaldasin Postimehes loo "Näidaku teler mida tahes, vaataja jääb ikka ja alati kuningaks". Selle tuum on kokku võetud kahes lauses: "[N]agu näitab Kristina Veidenbaumi värskelt Lennart Meri nimelise teadustöö auhinnaga pärjatud uurimus, et kui palju teletöötajad oma sõnumi edastamisel ka ei pingutaks, ühte ei õnnestu neil kuidagi kontrollida. Ja see on paraku peamine: kuidas teleuudise vaatajad näidatust aru saavad, mida sealt välja nopivad ning mis tähenduse kõigele omistavad." (Soovitan lugeda kogu artiklit, uskuge, saate jupp maad targemaks ja hakkate meedia toimimise mehhanisme paremini mõistma.)

Mina sain Arukuuse sõnavõtust teleekraanil aru nii, et ega ta lume tegemise pärast üleliia küll ei muretse; ja sain aru, et saan tema suhtelisest muretusest aru.

Aga kas olete mõelnud ka selle peale, kui kergesti igasugused juhuslikud infokillud suudavad tekitada kahtlasi kuulujutte? Seda siis, kui neid mitte kontrollida. Enamik inimesi neid ei kontrolli, seepärast nn kõlakad tekivadki. Ajakirjanike ülesanne on nende kildude tõesus aga kindlaks teha, mistõttu ajakirjandus ongi usaldusväärsem kui suvaliste, ükskõik kui paljude inimeste jutt. (Ja seda näeb ka siin blogis, kui mõni kommentaator paneb mõne mõttetu "plaadi" keerlema - näiteks viimati selle kohta, et siinse blogi pidamine on minu palgaline töökohustus -, kuidas teised sellest tuld võtavad ja hagu vaid juurde loobivad, justkui arvates, et mida kõrgemale nad leegi puhuvad, seda rohkem see tõeni küünib.)

Poolteist nädalat tagasi sain salakavala vihje, et Tehvandi keskuse eest on ära koristatud parkimiskohtade sildid nimedega Andrus, Jaak ja Mati. Selle vihje põhjal oli kiire tekkima järeldus, et ju siis lasi Arukuusk need selle eest, et ta Otepää MK-etapi peakorraldaja kohalt lahti kangutati ja Jaak Maega asendati, lihtsalt ära võtta. Olnuks ju kena väike intriigikene, kas polnuks?

Helistasin Arukuusele ja pärisin, et mis neist parkimissiltidest on saanud. Ta ütles mulle, et Jaagu ja Andruse nimega sildid said eemaldatud juba varakevadel, ja põhjus oli selles, et kuna mõlemad on spordist loobunud, siis "enam pole neil vaja nii kiiresti rajale pääseda". Alaveri silt oli Arukuuse sõnul ära koristatud juba kaks aastat tagasi, kui Alaver oli selleks ise soovi avaldanud.

Teinekord, kui teha vaid üks telefonikõne, selgub, et asjalood on palju lihtsamad, kui kahtlustavas vaimusilmas paista võib.

Suurtele kahtlustajatele jääb muidugi küsimus, et miks peaks Arukuuse öeldut uskuma. Aga sellepärast, et kui ta valetaks, jääks ta valetamisega varem või hiljem vahele. Ja sellega vahele jäämine, nagu on tänavu korduvalt saanud õppust Eesti Suusaliit, on väga-väga valus.

Kuid kes ikka veel teravust ja intriigi ihkab, siis ei oska muud pakkuda kui oma tänast Tartu Postimehe spordikuukommentaari "Ansipil on õigus". Või väidate, et ei ole?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae (esiplaanil) Tehvandi tänavusel kunstlumerajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Neli aastat tagasi Lennart Meri nimelise
20 000-kroonise auhinna saanud Kristina Veidenbaumi teadustöö tõestab Kanal 2 «Reporteri» vaatamist analüüsides, et olgu saate reiting kui kõrge tahes, ei anna see vähimatki aimu, mismoodi saates sisalduvat mõistetakse ja interpreteeritakse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Andrus Veerpalu ja Jaak Mae nimeline parkimiskoht Tehvandi keskuse ees jaanuaris 206. Fotode autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

esmaspäev, detsember 26, 2011

Pullerits: Ansipist ja Nietzschest, Moabist ja imikast

"Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks," armastab kaasblogija Art Soonets rasketes olukordades nentida. Ega ma teda eriti usu. Üks vabavõitleja ütles mulle hiljuti: "Kõik, mis ei tapa, teeb sandiks."

Soonetsi öeldu pidavat kuuluma saksa filosoofile Friedrich Nietzschele (kes tõenäoliselt võis selle laenata Goethelt), kes avaldas tolle sententsi 1889. aasta teoses "Götzen-Dämmerung", mille alapealkiri kõlab eesti keeles "Kuidas filosofeerida haamriga". Nietzsche pidi ilmselt ise aru saama, kui alusetu too maksiim on, nagu kirjutab söögitoru vähki põdenud ning poolteist nädalat tagasi sellega kaasnenud kopsupõletikku surnud kolumnist Christopher Hitchens ajakirja Vanity Fair uue aasta esimeses numbris. Nimelt oli Nietzsche saanud oma esimesest seksuaalvahekorrast süüfilise, mis põhjustas talle hilisemas elus kohutavaid migreene ning viis lõpuks dementsuseni. "See ei tapnud teda kohe, aga aitas kindlasti kaasa tema surma saabumisele ega võinud teda kuidagi tugevamaks teha," kirjutab Hitchens.

See kõik meenus eluliselt, kui läksin pärast nohu- ehk hingamisteede haigusest tingitud kuuepäevast pausi esimest korda trenni. Kõige targem tundus teha suusaimitatsiooni: olemuselt lähedane suusatamisele, ei koorma üleliia hingamisteid. Tegin Tähtvere dendropargi kuue tõusu-laskumisega umbes kilomeetrisel imikaringil kaheksa tiiru. Ikka joostes, tõusud kergete hüpetega, mitte loivates. Algul imestasin: ohoo, ainult käte jõul lähengi üles! Kas tõesti on jõusaalitrennidest nii palju abi olnud? Ilmselt küll, õlad, kere ja käsivarred olid rammu ja sitkust täis. Siis üritasin ka jalgade tööle rohkem tähelepanu pöörata. Veidi rohkem kui tunni järel muutusid need pisut pehmeks, aga ikkagi kestsid poolteist tundi ilusasti lõpuni.

Järgmise päeva hommikul olid reielihased kanged ja valusad.

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks? Mitte ei näe, kuidas haigus, mis mind maha ei murdnud, vaid millest kuue päevaga enam-vähem jagu sain, mind tugevamaks oleks teinud.

Järgmine päev tegin samas kuus imikaringi. Kuigi mõtlesin, et hoian väsinud jalgadega ja libedal pinnasel ettevaatuse mõttes aeglasemat tempot, läbisin ringe 15-30 sekundit kiiremini kui eelmisel päeval.

Pärast olid jalad veelgi kangemad ja valusamad, nii et eile tuli leppida 9 km jooksuga, kusjuures tempo jäi tagasihoidliku 5.20-5.30/km kanti. Mitte ei näe, kuidas haigus, mis mind ei tapnud, mind tugevamaks tegi.

Aga need on kõik mööduvad pisiprobleemid. Suured asjad on need, millest mul on Arteri kahes viimases kaaneintervjuus olnud võimalik rääkida Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku ja Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipiga. Jalgpall, muide, oli meile Pohlakuga vaid ettekääne, mis andis alust rääkida asjust, mis on tõeliselt kandva tähendusega ja mis mõjutavad me elu tulevikus. Kokkuvõttes kujunes sellest minu arvates väärt vestlus, mis peaks mõtlema panema igaühte, kes üritab vähegi me elu mõistuspäraselt ja perspektiivitundega võtta.

Intervjuu Ansipiga on ilmselt pikim, mis temaga Eesti ajakirjanduses üldse kunagi ilmunud. Käisin reede õhtul tal kodus külas ning me vestlus kestis kolm tundi. Jäin rahule, sest esiteks õnnestus mul saavutada see, mida olen usutlejana alati taotlenud: et intervjuus oleks nii inimliku palge kajastust kui kandvate ja oluliste asjade arusaadavat lahtiseletamist (paljud tähtsatel kohtadel mehed ei söanda oma töövälise elu kohta sõnagi poetada - vt näiteks usutlus õiguskantsler Indrek Tederiga); teiseks ei jäänud küsimata ka terve rida teravaid ja valusaid küsimusi (bravuuritsejaile olgu öeldud, et neidki tuleb osata küsida; see pole nii, et lähed teisele inimesele koju ja hakkad seal verbaalselt "laamendama" või tüli norima; aga kuidas võõrustajale ka ebameeldivaid küsimusi esitada ilma, et ta vihastaks - selles ongi kunst); ja kolmandaks...

Kolmandaks jõudsin mitme olulise järelduseni. Esiteks, liiga palju kohtab me elus eelarvamusi ja eelhoiakuid, nii ajakirjanduses kui ka rahva hulgas. Aga palju targem on inimene esmalt ära kuulata, püüda temaga kaasa mõelda, püüda temast aru saada. Kuid ei - enamik seda ei tee ega püüagi teha; paljudel on otsus kohe varnast võtta: see-ja-too on loll, ei saa millestki aru, teeb kõik valesti, ja mis ma temast üldse kuulan. Ehk teisisõnu: puudu on elementaarsest kuulamise ja mõistmise oskusest. Ent alles siis, kui oled selle inimese, kellele sul on küsimusi esitada, ära kuulanud - alles siis tule oma küsimustega lagedale.

Teiseks, kes on ajakirjanik või ükskõik kes rahva seast, et ta võiks öelda, et näiteks valitsuses on peaaegu kõik lollid, nad ei saa millestki aru, nad ei jaga kõige elementaarsemaidki asju? Sedasi mõeldes mõtlevad need ajakirjanikud ja inimesed rahva hulgast ju, et nemad on palju targemad. Kas tõesti? Ma küll ei näe ühelgi ajakirjanikul Eestis kompetentsi, et nad võiks näiteks peaministriga valitsusasjus väidelda kui võrdne võrdsega. Miks peaministril on seda kompetentsi palju rohkem, see on kirjas minu usutluses temaga - lugege sealt (ärge niisama, ilma usutlust läbi lugemata - ehk teist poolt eelnevalt kuulamata - tulge siin vastu lahmima, palun)!

Kas see tähendab, et ajakirjandus ei peaks esitama ega tohikski esitada kriitilisi küsimusi ja väidelda? Ei, see ei tähenda seda. Aga esmalt tuleb teema endale üksipulgi selgeks teha ja teiseks loobuda põhjendamatutest eelarvamustest ja vildakatest eelhoiakutest. Aga kui paljud ajakirjanikud lähevad intervjuud tegema elementaarse ettevalmistuseta - selle kohta olen viimasel ajal kuulnud usutletavate suust palju kriitikat -, kui paljudel on lugu juba peas valmis enne, kui nad intervjuud üldse alustavad, ja kui paljud asjadest absoluutselt aru ei saa, kui paljud asju moonutavad ja pea peale keeravad - ka selle kohta lugege Ansipi usutlusest, seal toob ta mitu värvikat näidet.

Aga jõuluvana tõi mulle paksu 380-leheküljelise raamatu "Mountain Biking Moab". Moab on 5000 elanikuga linnake Utah' idaservas, kus on imekauni looduse tõttu käidud väntamas nii mitmeidki menufilme, nagu "Indiana Jones and the Last Crusade", "Thelma and Louise", "Austin Powers in Goldmember", "Mission: Impossible II" jne. Moab on ühtlasi Mountain Biking Capital of the World, kus asub maailmakuulus Slickrock Trail, kust kaasaegne mägirattasõit üldse alguse sai. Hakkasin huvi ja põnevusega raamatut lugema ja tudeerima. Peab tunnistama, et kohati ajas hirmu nahka. Mis nimelt?

Aga vaadake ise! Vaadake, mis tunne oleks teil laskuda piki Porcupine Rim Traili - kui teile tundub, et pooleteise minuti järel hakkab asi hulluks minema, siis vaadake edasi, mis juhtub alates neljandast minutist! Olge hoiatatud, et pea võib hakata ringi käima ja süda kergelt pahaks minna. Või vaadake, mis tunne on laskuda Poison Spider Mesa otsast pikki The Portal Traili. Üks silt hoiatab seal, et tulge nüüd ratta seljast küll maha, sest järgneval kohal on kolm meest surnuks kukkunud.

Mis teid seal ei tapa, teeb teid tugevamaks?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusatajad Tehvandi kunstlumest suusarajal 6. detsembril. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Suusaimitatsioonitrennid Nõmme spordikeskuse lähistel. Priit Pulleritsu imikatrennid on olnud tempo ja rajareljeefi poolest hoopis midagi muud... Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak lasi Arteri intervjuu pildistamise tarbeks Priit Pulleritsu palvel endale poest spetsiaalselt ülikonna tuua. Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip lõikab oma Tartu-kodu köögis lahti Priit Pulleritsu toodud pitsa. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip annab oma Tartu-kodu elutoas Priit Pulleritsule intervjuud. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jalgrattur eelmise aasta oktoobris Moabis sealse 24 tunni pikkuse maastikurattavõistluse lõpu eel. Kokku osales tol üritusel üle tuhande ratturi. Foto autor: AFP/Scanpix

kolmapäev, detsember 21, 2011

Pullerits: Kuidas teha sportlikku valusat kriitikat?

Edu saladus on selles, et tuleb mõista teiste vaatepunkti.
Henry Ford

Olen alati imetlenud Eesti kunagise lootustandvaima jooksumehe Donatas Narmonti võimekust ajakirjanduse väljaandjana. Ta suudab kasumliku üllitise välja võluda ka sealt, kus teised näevad ainult lootusetust, prisket miinust - ja ei üritagi. Tema üllitatud Jooksjat on ilmunud juba kuusteist numbrit.

Ent siin ei maksa silmi sulgeda selle ees, et paljud peavad Jooksjat väljaandeks, kus piir reklaami ja sisu vahel on ähmane, sageli lausa olematu. Möödunud reedel käisin kolm tundi külas peaminister Andrus Ansipil - muuseas likvideerisin vana võla, mis Tallinna-Tartu rattasõidu järel oli mu kontole jäänud -, kes ütles mulle sellise lause, mille tsiteerimine siinkohal oleks edasise motona, nagu eelkasutatud Fordi üteluski, äärmiselt teemakohane: "Statistilised argumendid on mulle otsuste langetamisel olulised; statistika veenab mind märksa enam kui ohtrasõnaline jutt, isegi kui seda juttu tuleb paljudest kanalitest ja surve on väga tugev."

Kuidas siis on ikkagi lood reklaami ja sisu ähmastunud piiridega Jooksja ajakirjas? Olgu lisatud viide ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktile 6.1.: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist." Kuid küsimus ei ole ainult selles punktis. Küsimus on enamas: nimelt selles, kuivõrd usaldab lugeja erialaajakirjas, kust ta ootab professionaalset nõu, toimetuse materjale, mis on kõrvuti reklaamiga, mille tellija huvid leiavad kajastamist ka toimetuse materjalis? Ehk teisisõnu: kas toimetus on teksti paigutanud ajakirja peamiselt selleks, et ka vastav reklaam ajakirja saada?

Kuni 23. leheküljeni ei ole midagi ette heita, aga siin tuleb minu statistiline kriitika järgneva aadressil.

Lk 24: DNB vana-aasta jooksu reklaam, selle kohal toimetuse tekst (üks autoreist: Jooksja) DNB vana-aasta jooksust.
Lk 26-27: kirjutis Tartu neliküritusest kõrvuti nelikürituse leheküljesuuruse reklaamiga.
Lk 31: Tallinna suusateisipäevakute reklaam, selle kohal toimetuse tekst (üks autoreist: Jooksja) suusateisipäevakutest.
Lk 39: Icebreakeri reklaam, selle kohal kõigi elementide järgi (kirja suurus ja tüüp, kujundus jne) toimetuse tekstina esitatud lugu Icebreakeri riietest, mille autoriks on küll märgitud Icebreaker; puudub märge, et tegemist on kommertstekstiga.
Lk 48-49: kirjutis kergejõustiklaste Dalkia järelkasvutiimist, selle kõrval Dalkia tiimi leheküljeline reklaam.
Lk 51: kirjutis Kõva mehe duatlonist, selle all sama ürituse korraldaja reklaam.
Lk 55: kirjutis tai massaažist, selle autoriks on Thai Rose Spa, mitte ühegi elemendi järgi pole näha, et tegemist on kommertstekstiga.
Lk 59: kirjutis Tupperware köögitarvikute otsemüügifirmast, mis algab nii: "Tupperware on Eestis tegutsenud viisteist aastat. Toodete müük toimub koduesitlusel. Kõigile Tupperware toodetele laieneb 30-aastane garantii..." jne. See on sisult puhas kommertstekst, ent mitte millegi järgi, kui leheküljele vaadata, pole seda aru saada.
Lk 60: lugu Nike Winter Xdreamist, autoriks Xdream, alla poole lehekülje suurune Nike Winter Xdreami reklaam.
Lk 70-71: lugu Suunto pulsikelladest kõrvuti Suunto kellade leheküljesuuruse reklaamiga.
Lk 78-79: pooleteise lehekülje pikkune lugu ööjooksust, kõrval pooleleheküljeline ööjooksu reklaam.
Lk 80-81: pooleteise lehekülje pikkune lugu Nanso Group Eesti ASi sokkidest, kõrval pooleleheküljeline Nanso Group Eesti ASi sokkide reklaam.
Lk 88-89: leheküljeline lugu Eesti terviseradadest, kõrval lehekülje suurune Eesti Terviseradade reklaam.
Lisaks spondeeritud küljed, mis tähendab, et selles, mis ja kuidas jne on noil külgedel esitatud, on sponsoril suur kaasarääkimise õigus:
lk 82-86 on Eesti Sõudeliidu spondeeritud küljed;
lk 42-50 on Eesti Kergejõustikuliidu spondeeritud küljed.

Ma ei üritagi väita, et teaksin kõike suusatamisest või jooksmisest või rattasõidust, aga selle kohta, kuidas teha ajakirjandust, tean ma - ja see pole mõeldud kelkimisena - rohkem kui enamik teisi. Ja ma tean seda, et seesugune sisu ja reklaami piiride hägustamine ei ole arenenud riikides aktsepteeritav võte, kui väljaanne, mis seda kasutab, tahab end ikka ajakirjandusväljaandena esitleda ja näha.

Et miks ma olen nii kriitiline? Kui seda küsite, lugege veel kord eelnevat kriitikat: faktid annavad selliseks kriitikaks alust.

Kuidas siis Jooksjat teistmoodi teha, küsite. Väga lihtsalt: hoida toimetuse materjalid ning reklaam ja suhtekorraldusmaterjalid teiseteisest selgelt lahus; markeerida need materjalid, mis pole sõltumatult toimetuse koostatud, kommertsteksti märkega; mitte kasutada kommertsmaterjalide esitamisel samasugust kujundust ja kirja, nagu toimetuselehekülgedel.

Mul oli hiljuti üks intellektuaalselt stimuleeriv arutelu, kus pidin põhjendama, miks ei ole kellelegi hea ega kasulik, kui toimetus ja reklaamiosakond teevad liiga tihedat koostööd. Teadupoolest tahavad paljud reklaamiandjad, et nende reklaam oleks kõrvuti looga, mis samuti räägib neist. See ei ole siiski kõige parem valik. Lugejad on nimelt väga tundlikud ja taiplikud, kui nendega üritatakse manipuleerida: kui näiteks kõrvuti looga firmast XL on firma XL reklaam, siis on see küll väga rumal lugeja, kellel ei teki kahtlust, et see lugu firmast XL ei saa olla sõltumatu ja tõsiselt võetav, sest see on kirjutatud vaid seepärast, et saada sinna kõrvale firma XL reklaam. Selline väljaanne kaotab lugejate silmis kiiresti oma usaldusväärsuse. Just usaldusväärsuse säilitamiseks peavad toimetuse sisupoole juht ja reklaamitoimetuse juht töötama teineteisest sõltumatult: esimene organiseerib ilmuvad lood, valib usutletavad tegelased, teine müüb aga ainult reklaami ega sekku sisusse, ühtlasi sellesse, kes peaks kuskil sõna saama jne. Inimesed usuvad väljaannet rohkem, kui sisu ja reklaam on hästi selgelt lahus, kas pole nii? Vastasel juhul, kui see piir on hägune, kahtlusi äratav, läbinähtav, kannatavad mõlemad, nii sisu kui reklaam.

Mul on endal olnud toimetajana üks huvitav kogemus, kus kuulsin reklaamitoimetajalt, et üks potentsiaalne reklaamiklient sooviks, et väljaande kavandatav kaanekangelane kannaks pildistamisel tema pakutavat toodangut. Mul oli selle peale vaid üks küsimus: ja mis mina siia puutun? Mina tegelen sisuga, mitte võimaliku reklaamiandja ja ajakirja peategelase kokkuviimisega. Ei, sellisest ärist pesen ma käed puhtaks! Kuigi võinuks ju öelda, et olgu, maksate mulle 50 eurot ja kaanekangelasele sada eurot (summad on siin suvalised, vaid näitlikustamiseks) ning asi saab tehtud. Öelge nüüd, mida te arvaks kellestki, kes ajakirjanikuna, sisu eest vastutajana sellise diili peale välja läheks?

Ja mida te ütlete selle kohta, kui piir sisu ja reklaami vahel on äärmiselt hägus, nagu nii mõneski Eestis ilmuvas väljaandes?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Donatas Narmont toob 2009. aasta 29. aprillil müüki ajakirja Jooksja esimese numbri. Keskel avanumbri kaanetüdruk Ksenija Balta, taamal peatoimetaja Andrus Nilk. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jooksja avanumbri kaanetüdruk Ksenija Balta. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Piir lume ja asfaldi, talve ja kevade vahel on sel pildil sama ähmane, nagu on ajakirjas Jooksja piir sisu ja reklaami vahel. Pildil Reget Roomet. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Selle jooksja teerada Pärnus lõpeb ühtäkki vees. Kuhu viib ajakirja Jooksja tee, kui piir sisu ja reklaami vahel püsib hägune? Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix

esmaspäev, detsember 19, 2011

Pullerits: Kuidas lugeda spordis saatuslikke märke?

Vahur Kersna kirjutab oma raamatus "7x7", miks ta jättis katki menuka saatesarja "Monoloog tundmatuga" tegemise. Põhjus oli traagiline: saate tegemise käigus sai surma kaks inimest. Kersna võttis seda märgina, et ju tuleb see asi katki jätta ja hakata millegi muuga tegelema.

Õppetund: elus tuleb osata näha märke ja osata neid lugeda.

Keegi püüab vist mulle ka midagi öelda.

Reedel lõpetasin kuu aja pikkuse jõusaalitsükli. See sai tugevam kui mullune. Siin on võrdlevad näitajad.

Jõusaalitrenne tänavu 17, mullu 15. Seega, +2 ehk +13%.
Suusaergomeetril tänavu 81 km, mullu 57. Seega, +24 ehk +42%.
Sõudeergomeetril tänavu 73 km, mulle 85. Seega, -12 ehk -14%.
Jõuharjutusi tänavu 6:18, mullu 4:57. Seega, +1:21 ehk +24%.

Laupäeva hommikuks olin haige. Kurk valus - tõsi, kurgu kipitus oli märku andnud juba nädala alguses, aga õrnalt-õrnalt (ju ma siis ei osanud seda märki kuulata) -, nina tatine, liigesed valulikud ja enesetunne räbal. Veetsin terve päeva toas lamades, pahatihti lasin silma looja, sest raske oli olla, aga pühapäevaks ei läinud seisund sugugi paremaks. Jälle veetsin päeva lamades. Täna, esmaspäeva hommikul, üritan kodunt tööd teha, sest nina uksest välja pistmine lõppeks ilmselgelt haiguse süvenemisega.

Kas see on mulle hoiatav märk, et olin koormused liiga üles ajanud? Organism andis märku, et kui ma muul viisil vabatahtlikult tagasi ei tõmba, siis tuleb sundida seda mind vägisi tegema?

Sellised haigused ei löö üksnes treeninguisse auku, vaid mulle tundub, et kustutavad ka suure osa varasemate treeningute viljadest. Kui ükskord terveks õnnestub saada, ei ole vahepealsete päevadega kaotatud ainult treeningukorrad ja -aeg, vaid tuleb taasalustada mitu astet madalamalt.

Või on see haigus globaalsem märk? Märk sellest, et ei ole mõtet nii palju pingutada, sest õiget talve tänavu ei tulegi? Ma ei oska midagi arvata seapõrnade põrnitsemisest, aga akna taga pööritavat raju ja vihma vaadates ning lähiaja ilmaprognoose kuulates pole pääsu mõttest, et äkki tõepoolest lumist talve ei tulegi. Ja äkki on mulle antud enne pühasid märk, et ma mingil juhul ei hakkaks töökoormuse vähenedes - tudengitega sai ka semester eelmisel nädalal lõpule viidud (kaks A-d, üks D, ülejäänud kõik B-d - tubli kursus oli) - treeningutel ennast asjatult tagant tõukama. Sest võimalust tulemust teha äkki ei tulegi?

"Jah, halloo, ma kuulen! Kas keegi räägib minuga?" lõpetab Kersna oma raamatu.

Kas keegi räägib ka minuga?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: MyFitnessi spordisaal Viru keskuses. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

neljapäev, detsember 15, 2011

Pullerits: Miks väikelaste isad jäävad spordis nõrgaks?

Kas te ei ole mõnikord mõelnud, miks väikeste lastega mehed ei suuda endast vanematele meestele spordis sageli vastu saada? Kui olete, siis olete mõelnud õiget asja. Ja nüüd on sellele küsimusele ka vastus käes.

See seletab ühtlasi, miks minusugune neljakümnendate teises pooles mees, kel enam väikseid lapsi pole, on üle enamikust neist, kes alles alustasid kooliteed, kui mina selle juba ammu lõpetanud olin.

Vastus peitub geniaalses teaduslikus uurimustöös, mis kinnitab, et niipea kui isaks saate, väheneb teie organismis testosterooni tase. Aga testosteroon, nagu teadlased on ammu kindlaks teinud, määrab paljus selle, kellel on suuremad võidušansid – olgu äris või kohtusaalis ja samuti spordis. Juba veerand sajandit tagasi tegid teadlased kindlaks, et eksisteerib järgmine ahel: kui võidad, annab see sulle sutsaka testosterooni, mis omakorda annab sulle eelise järgmises võistluses, mis taas annab sulle uue sutsaka testosterooni, jne, jne. Kui tahate, võite seda nimetada testosteroonisõltuvuseks. Ent ega asjalood sellest nimest muutu.

Nüüd on aga Kanada teadlased teinud kindlaks, et isadus kisub testosterooni taset alla – ja hullem veel. Järgnevalt, muide, läheb asi hoopis teravaks, et mitte öelda intrigeerivaks.

Te ju teate, mida nüüdisaja võrdõiguslased ja üldse igasugused vasakliberaalid jutlustavad: et mehed peavad kodus väikelaste eest sama palju hoolitsema nagu naised. Mõnes riigis on see isegi seadusega ette kirjutatud, et osa vanemapuhkusest peab välja võtma mees. Aga las ma ütlen teile üht, mida teadus kinnitab: sedasi teid koju laste seltsi saates panevad nood võrdõiguslased ja vasakliberaalid tugeva põõna teie sportlikule võimekusele.

Asi on selles – kuulake nüüd! –, et mida rohkem tegeleb mees mähkmete vahetamise, laste kussutamise ja nännutamisega, seda madalamaks tal testosterooni tase kukub.

Muidugi võivad skeptikud siin püüda vastu väita, et testosterooni tase alaneb iseenesest vanuse lisandudes. Õige. Aga Kanada teadlased tegid kindlaks, et meestel, kes said laste isaks, alanes see tase rohkem kui kaks korda kiiremini kui neil, kel lapsi perre juurde ei tulnud.

Näete, nii oleme jälle astunud sammukese lähemale arusaamisele, mis seletab, miks mõned mehed on spordirajal üksjagu apaatsed ja võitlusvõimetud.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suur laste arv pole takistanud Andrus Veerpalul mitmeid medaleid võitmast. Samas võib hüpoteetiliselt küsida: kas liiga suure laste arvu tõttu võis nii mõnigi medal jääda võitmata? Pildil koos abikaasa Angela ja kahe lapsega 1. septembril 2009. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae eelmise nädala algul pojaga Tehvandi kunstlumest suusarajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

kolmapäev, detsember 14, 2011

Ja rahvas nõuab: tahame duelli Uuspõld versus Pullerits!

Need kõige paremad asjad pidid tekkima ikka kodanikualgatuse korras. Ja sellal, kui ma osutasin asjaolule, et Otepää MK-etapi nn tähtede sõidu korraldajad ei ole mind starti kutsunud - ja oletades, et kutsutavate nimekiri on ilmselt lukku löödud, siis ega nad kutsu ka -, hakkasid siinse blogi entusiastlikud kirjasaatjad (ehk korrespondendid) nõudma, et nemad tahavad hoopis näha, kas tantsusaate võitja ja Eesti ilmselt naermaajavaim tegelane Jan Uuspõld, kes saab täna 38-aastaseks (palju õnne!) suudaks võita suusasprindis mind (46) või mitte.

Et teil oleks lihtsam poolt valida, siis siin mõned abivahendid.

Jan Uuspõllu tänav
une esimene stiilinäide ühistreeningult Allar Levandiga.

Jan Uuspõllu veebruarikuine tippmargi püstitamine kilomeetrisel vabatehnikarajal.

Priit Pulleritsu aastatagune stiilinäide Tartu dendropargi tõusudel (jah, käed on liiga laiali, aga seda viga on Vahur Teppan mul sügisel hoolega likvideerinud).

Priit Pullerits tänavu jaanuaris Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidus viimasel tõusul vähem kui kilomeeter enne finišit (reportaaž: Art Soonets).

Priit Pulleritsu muljed tänavusest Tallinna maratonist (alustage vaata
mist 12. minutist).

Aga nüüd ainus võrdlev statistika ka: eelmisel hooajal sai Jan Uuspõld Haanja maratonil 3:44.46ga 790. koha, ma olin 2:34.58ga 80.

Mõned on esitanud küsimusi minu võimekuse kohta lühematel võistlusmaadel. Mullu detsembri eelviimasel päeval sain Tour de Suusahullude 10 km (tegeli
kult vist 9 km) klassikasõidus aja 29.51 (ringide ajad 14.40 ja 15.11), kaks nädalat hiljem läbisin Tartu suusatalve sarja avaetapil tolle ühe ringi klassikatehnikas 13.40ga (umbes 10 minutit hiljem tegin oma lõbuks veel ühe sõidu, siis sain aja 14.48). Tartu suusatalve 3. etapil läbisin Tähtvere spordipargi sprindirajal kolm korda kilomeetrise ringi vabatehnikas 2.36,2 - 2.36,9 - 2.37,5.

Ja lõpuks huvilistele kokkuvõte möödunud nädalal tehtust.

E - 0:50 - sõudee
rgomeetril 2000 m, jõuharjutused 0:33, jooks 1,5 km
T - puhkus
K - 51.40 - jooks 10,5 km
N - 0:58 -
suusaergomeetril 2000 m, jõuharjutused 0:40, jooks 1,5 km
R - puhkus
L - 1:08.30 -
sõudeergomeetril 4000 m, suusaergomeetril 2000 m, jõuharjutused 0:33, jooks 1,5 km
P - 59.20 - jooks 12 km
Kokku treeningaega 4:47.30. Selline pealtnäha kergem nädal, sest polnud pikki rullsuusatreeninguid. Aga intensiivsus oli päris suur.

Ent peaküsimus on järgmine: millisel distantsil ja millises formaadis p
eaks korraldama duelli Uuspõlluga?

Ja milised on teie panused, härrased?

******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Jan Uuspõld ja Aleksandra Žeregelja tantsusaate finaalis. Fotode autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Jan Uuspõld ja Aleksandra Žeregelja tantsusaate finaalis. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Sildid:

esmaspäev, detsember 12, 2011

Pullerits: Keda boikoteerivad Otepää MK-etapi korraldajad?

Ja alustame siis uut nädalat kohe terava ja kriitilise küsimusega. Küsib Priit Pullerits Tartust: Otepää MK-etapi korraldajad on teinud veebilehe www.owc.ee. Kuid selle avaküljel leiab silmatorkavaid keelevigu. Kui täpne olla, siis on veebilehe koostajad astunud kaks korda ühele ja samale rehale. Millisele?

Mida tollelt küljelt aga ei leia, on igasugune info Otepää MK-etapi raames väidetavalt laupäeval peetavale nn tähtede sõidu kohta. Ometi pidavat just tollest üritusest, kui uskuda Postimehe toimetusest maakera kuklapoolele siirdunud spordiajakirjaniku hiljutist kirjutist, saama magnet, mis peaks inimesi raja äärde kaasa elama meelitama. Seni on teada, et oma nõusoleku lüüa kaasa 5 km klassikasõidus on andnud Eesti Suusaliidu president Sandor Liive, kahevõistluse olümpiapronks Allar Levandi, tantsusaate võitja Jan Uuspõld, ja et läbirääkimised pidid käima ka peaminister Andrus Ansipi ja rahandusminister Jürgen Ligiga. Kokku pidi osalejaid saama umbes kolmkümmend.

Surugem nüüd võltshäbi maha ja küsigem: keda veel tahaks inimesed näha võistlustules? Postimehe kirjutise kommentaariumis tõstis üks sõnavõtja üles minu kandidatuuri, mis on seal kogunud 16 poolthäält ja kolm vastuhäält. Aga Otepää MK-etapi peakorraldaja Jaak Mae, kes kutsus mind paar aastat tagasi kaema oma Albu võistlust, ei ole mulle siiamaani helistanud. Tal on mu number olemas küll, selle puudumise taha ta peituda ei saa.

Võtame seda asja nüüd kiretult ja emotsioonideta, kainelt kalkuleerides. Ma ei kavatsegi väita, et saaksin tuntuselt vastu Ansipile või Liivele, Uuspõllule või Levandile. Aga kui starti on oodata 30 meest, kelle nimi midagi ütleks - ja kes lisaks oskavad ka suusatada -, siis võiks mulle nende hulgas kohta leiduda küll. Liiati, lähme kaine kalkulatsiooniga edasi: iga üritus, et tähelepanu saada, vajab meedias nn promo. Ehk ilma meedia abita on nüüdisajal raske asju suureks teha, kui taotletakse rohket publikuhuvi. Ainuüksi seetõttu peaks mõnele ajakirjanikule startijate hulgas koht jaguma, ja kuna ma olen vaieldamatult Eesti parim suusatav ajakirjanik - fakt! -, siis too koht stardis võiks mulle kuuluda siiski.

Aga kutset ei ole. Milles asi?

Ilmselt on asi selles, et olen overqualified, ülekvalifitseeritud. Sest kui vaatate eespool nimetatud suusatajate hiljutisi tulemusi, siis veendute isegi, et klassivahe on märgatav. Isegi Levandiga, kes sai tunamullu Tartu maratonil 820. koha, kaotades mulle rohkem kui kolmveerand tundi. Ilmselt mõtleb Mae korraldajana, et võin muidu tasavägise ja ettearvamatute tulemustega võistluse ära rikkuda.

Mae teab väga hästi, milleks ma suuteline võin olla, isegi Tehvandi tõusul, mis jääb nn tähtede sõidu distantsile. 2003. aasta suvel, kui ma suusatajana alles esimesi samme tegin, käisin Eesti koondise Otepää-laagris, kus pärast kahetunnise imitatsioonitreeningu lõppu läks Mae ründama Tehvandi tõusu. Teised koondislased, nende seas praegune peatreeneri kt Raul Olle, jäid tagant järele vaatama - ja utsitasid mind, et mingu ma Maele sappa. Läksingi. "Hüpetega, ikka hüpetega!" mäletan Ollet end ergutamas. "Ära jookse, mine hüpetega!" Läksingi. Sain peagi Maele tuulde ja ponnistasin tema kannul tippu välja. Seal ei jäänud Mael muud üle kui nentida: "Ühe korra jõuavad kõik mehed siit üles tulla. Aga võistlusel on vaja sellist tõusu viis-kuus korda võtta."

Nn tähtede võistlusel tuleb Tehvandi tõusu võtta vaid korra. Usun, et saaksin sellega hakkama.

Mõned ilmselt arvavad, et ma ei ole nn tähtede sõidule saanud kutset seetõttu, et olen alates Veerpalu dopinguskandaali lahvatamisest olnud Eesti Suusaliidu tegemiste kajastamisel kriitikute esirinnas. Samas ei saa unustada, et ükski oluline asi, mis ma suusaliidu kohta kirjutanud olen, pole osutunud valeks. Olen edastanud ESLi kohta tõeseid asjaolusid. Kriitika aga, nagu teada, on edasiviiv jõud. Seetõttu ei saa olla kaine mõistuse seisukohalt alust kahtlustele, et nn tähtede sõidu korraldajad on kuulutanud mulle boikoti.

No kuulge, see oleks ju väikluse musternäide! Ma ei suudaks sellist väiklust eluilmaski uskuda. Mis jutt see oleks: kuulutada keegi persona non grataks ainuüksi seepärast, et tema erialane ja professionaalne töö sulle mõnikord ei meeldi. Mehed, see pole ju demokraatlikule kultuurriigile omane asjade ajamine!
***
Lugejaile preemiaks üks huvitav detail. Esitan vaid faktid, järeldused tehke ise.

Reede õhtul kutsus telemees Vahur Kersna mind taas, nagu nädal varemgi, Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatu kauplusse andma allkirja oma elulooraamatusse "7x7". Järjekorras seisis vähemalt 80 inimest, silma järgi hinnates sama palju kui nädala eestki, ja nii mitmelgi oli näpus kaks-kolm raamatut. Meil läks koos Kersna, tema abikaasa Liina ja hambaarstist sõbra Kaido Reinastega allkirjastades tund ja veerand. Pärast küsisin müüjailt, kui edukas oli see üritus võrreldes teiste samasugustega. Kuulsin kinnituseks, et Kersna raamatut ostma tulnud rahvahulk on purustanud kõik eelmised rekordid. Sealsamas, kaks meetrit eemal, seisis alus, millele olid neljas kõrvuti hunnikus laotud Evelin Ilvese kokaraamatud. Hunnikud ulatusid mulle vööni. Ma ei märganud, et keegi oleks neid raamatuid sealt võtnud ja sirvinud. Küsisin poe töötajailt, kui suur on olnud huvi Ilvese kokaraamatu vastu. Töötaja pidas hetkeks pausi, ja tunnistas siis: ehk 30 inimest tuli esitlusele kohale.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Venelane Aleksei Petuhhov, Davosi MK-etapi sprindivõistluse võitja. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rootslane Markus Hellner Davosi MK-etapi vabatehnikavõistlusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Markus Hellner on end Davosi MK-etapil täiesti tühjaks sõitnud. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Vahur Kersna (vasakul heledas) ja Priit Pullerits jagamas Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses autogramme Kersna elulooraamatusse "7x7". Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

reede, detsember 09, 2011

Pullerits: Miks grupiviisiline pingutamine on kahtlane?

Nädala keskel tegin üle pika aja jooksutrenni. Mul oli selleks oma kalkulatsioon. Mul oli enda valitud marsruut ja enda valitud distantsi pikkus. Mul oli parajasti sobiv tempo. Kõik oli enda järgi. Kui vastu tuli grupis vähemalt tosin jooksjat.

Ei olnud mul aega märgata, kes oli seal kes, aga mõned ilmutasid tervitades minu äratundmist ja nii vastasin kõigile: «Tervist-tervist-tervist!» Keegi imestas veel, et mul nii kõva tempo. Ei olnud kõva: 850-meetrine saepururing keskmiselt mõni sekund üle nelja minuti. Kokku läbisin umbes 10,7 km 51.40ga.

Ja siis tekkis üks küsimus, millele pole siiamaani vastust leidnud.

Kui mulle tuli vastu vähemalt tosin jooksjat – tosin, see on 12 –, siis on ju väheusutav, et nad on enam-vähem ühesuguse taseme, ühesuguse ettevalmistuse, ühesuguste eesmärkidega. See pole ju tõenäoline, olete päri? Järelikult tegi keegi täiesti ebavajalikku või vale trenni. Enamgi veel. Kuna jooksjaid oli nii palju, siis võib arvata, et enamik tegigi vale ja neile parajasti sobimatut trenni – olgu distantsi pikkuse, jooksutempo, raja reljeefi, treeningu iseloomu jms poolest.

Siit jõuamegi ühe olulise järelduseni: vastupidavusaladel karjas treenimine ei ole mõttekas ega otstarbekas, ammugi ei ole see tõhus.

Minu küsimus: miks nad siis ikkagi niiviisi tegid?

Saan aru, miks paljud hulgi treenivad. Nad ei viitsi üksi välja minna; paljud ihkavad seltskonda, sest seltsis on segasem; mõned tunnevad, et kambas on lihtsam. Aga see, tunnistagem, ei ole ju kuigi sportlik lähenemine. See on raskustele allavandumine, see on järeleandmine. Kui ma ütlen, et see on mugavussport, siis paljud vihastavad – aga mugavussport see ju suuresti on.

Iga inimene on individuaalne – alates võimetest ja lõpetades eesmärkidega – ja järelikult ei saa see trenn, mida teen mina, sobida samal ajal enamikule teistele. Seetõttu teavad õiged spordimehed, et näiteks igasugused näidistreeningplaanid jms ei ole midagi rohkemat kui ainult näidisplaanid – nende pimesi järgimine viib sportlikus mõttes hukatusse. Ükski plaan ei sobi ühteviisi kõigile. Kas või seepärast, et kui mul ei olnud eile näiteks tunnet, et tahan ja jaksan joosta tempos 4.30/km, nagu kujuteldav plaan ette võis näha, siis teen endale ainult karuteene, kui lähen seda tempot ponnitades hoidma. Pigem teen aeglasemalt või teen vähem või teen üldse midagi muud – või jätan sootuks trenni vahele. Ennast tuleb ju kuulata.

Sedasi, väidan, ei ole mõtet võtta täht-tähelt kõiki treeningute täpset ülesehitust puudutavaid soovitusi, mida avalikus ruumis asjatundjad jagavad, sest ükski asjatundja ei tea, mis on minu/teie eesmärgid, minu/teie tase, minu/teie üldine baas, ja ükski asjatundja ei tea, mida mina konkreetselt trennilt ootan või mida ootate teie: kes tahab taastuda, kes tahab parajasti enda lõbuks «täiega panna», kes tahab enda võimekust korraks kontrollida – valik on teie (ja minu ka).

Ja samamoodi, nagu aru saate, on järelikult suuresti mõttetu ka ühiselt grupis treenida. Muidugi, kui soov pole peaasjalikult vaid üheskoos aega veeta. Aga kui jooksmas on korraga vähemalt tosin inimest, siis kui suur on tõenäosus, et nad on kõik üksnes meeldiva ajaveetimise peal väljas?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. (Looduslik kaar ülal aheliku serval!) 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi (vasakul) ja Andrus Veerpalu (keskel) 2004. aasta augustis Tehvandil ühistreeningul tollase peaministri Juhan Partsiga (paremal). Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti jalgpallikoondise ühistreening 2005. aasta märtsis. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Mulluse Tartu maratoni esimesed ühised kilomeetrid. Foto autor: Kaimo Puniste / Klubi Tartu Maraton (foto saatis KTM oma pressiteatega)

kolmapäev, detsember 07, 2011

Pullerits: Kuidas Tallink häbematult sponsorraha loobib?

Eile edastas Tallink, enda väitel Läänemere juhtivaid laevanduskontserne, pealtnäha suure uhkusega pressiteate, et sõlmis sponsorlepinguid tennisistide Kaia Kanepi, Jürgen Zoppi ja Vladimir Ivanovi toetamiseks 177 000 euroga. See teeb 2,77 miljonit krooni. Ma sain maru vihaseks.

Pressiteade tsiteeris Tallinki juhatuse esimeest Enn Panti, kelle sõnul mõistab ettevõte vajadust panustada ühiskondlikult olulistesse valdkondadesse, nagu sport ja haridus. Mis kantseliitlik sõnavada, pahandasin. Pant jätkas: „Kaia ja Jürgen on tänavu näidanud järjepidevalt häid tulemusi, mille üle oleme kõik rõõmu tundnud. Nad on headeks eeskujudeks paljudele noortele. Vladimiri näol on tegemist lootustandva noore sportlasega, kellele soovime samuti toeks olla.“ Kanepit toetab Tallink järgmisel aastal 125 000 euroga, Jürgen Zoppi 40 000 euroga, Vladimir Ivanovi 12 000 euroga.

Selle peale oli mul vaid üks küsimus: kas Pant on ka vaadanud, mida näitab Tallinki aktsia hind? Kui ei ole, siis olgu siin öeldud, mida see näitab: 60 eurosenti. 60 eurosenti! See ei tee kümmet kroonigi. Ma pidin kreepsu saama. Kui omal ajal Tallinki suurte visioonide ja lubaduste najal mõned oma säästuraasukesed tema aktsiatesse "parkisin", tuli ühe aktsia saamiseks välja käia ligi 20 krooni. Nii et Pandi suurepärasel juhtimisel on ettevõtte väärtus, kui aktsiahinda vaadata, langenud poole võrra - ja tal, nagu paistab, jätkub veel jultumust seda vähestki rahanatukest, mis järele on jäänud, lahke käega ja oma teguviisi kiites laiali jagada. Nahaalsuse tipp, ütlen ma.

Tallinkil ei maksa siinkohal teha nägu, et kõik on ilus ja küsimusi ei ole. On küll. Saatsin eilse pressiteate peale kirja selle läkitanud Kristiin Jetsile kommunikatsioonibüroost Hamburg & Partnerid ning samuti Tallinki kommunikatsioonijuhile Luulea Läänele, kus kirjutasin:

"Tere,
sellise uudise peale ei oska muud teha, kui nõutult küsida:

millal hakkab Tallink oma aktsionäridele korralikult dividende maksma ja panustama raha hoopis ettevõtte arengusse, et ettevõtte väärtust kasvatada? Mis on börsiettevõtte eesmärk: kas teenitud tulu lihtsalt laiali jagada või ettevõtte omanikele tulu teenida? Minu käest ei ole küll keegi küsinud, kas võib tennisistidele minu raha anda.

Priit Pullerits
Postimees
Tallinki väikeaktsionär"

Tallinki käitumine, arvestades ettevõtte juhtide suutmatust oma aktsionäride ehk omanike - ja pole vahet, kui suurte või väikeste omanike, õiglase suhtumisega kontsern suhtub ühtviisi lugupidavalt mõlematesse - huvide teenimisel, on täiesti vastutustundetu. Ma tahaks näha, kas Tallinki juhtides on vähemalt nii palju julgust, et nad annavad mu küsimusele vastuse - ja ma ei pea vastuse all silmas seda, et nad hakkavad veel kord õigustama tennisistidele raha eraldamist, vaid seda, et nad selgitavad, miks ajal, kui aktsia väärtus on kukkunud ja aktsionärid kannavad hiigelkahju, eraldab ettevõte raha sinna, mis pole kuidagi seotud tema põhitegevusega, ah? - või peidavad pea liiva alla ja teevad näo, nagu oleks kõik korras. Ei ole korras!

Lisaks olgu meelde tuletatud siinseile võimalikele mulle vastuväitjaile, et kui siit blogist läks hiljuti üle-eestiliseks aruteluks, kumma tulemused on rohkem väärt, kas Kanepi või Kristina Šmigun-Vähi omad, tõid paljud Kanepi eelistamisel põhjenduseks, et vaadake, kui suur raha liigub tennises ja Kanepi on kordades rohkem teeninud kui Šmigun-Vähi. Seda enam on arusaamatu, miks tennisesse, kus pöörleb niigi suur raha, on seda raha veel vaja juurde kühveldada, kui muud ei kuulegi, et "poole miljoni dollari suuruse auhinnafondiga ATP turniiril jõudis..." ja et isegi esimeses ringis kaotanu teenib mitu tuhat dollarit.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Tallinki juhatuse esimees Enn Pant ja tennisist Kaia Kanepi teisipäevasel suurel rahaeraldamise üritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanix
Foto 2: Tallink Superstar, Tallinki üks 19 alusest. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

esmaspäev, detsember 05, 2011

Pullerits: Miks nädalavahetusel tuleb kaks nn haamrit?

Alustuseks küsimus tarkade klubile: mis on mul suusatajana tulemuste poolest ühist Eesti koondise suusatajatega?

Mõelge pisut, mõelge...

Ja nüüd õige vastus: ükskõik kui palju mina või nemad trenni ei tee, ega tulemused sellest parane. Minu omad on püsinud juba kolm talve samas vahemikus, Estoloppeti maratonidel esisaja lõpus. Ja nagu näitas Düsseldorfi MK-etapp, ja nagu näitasid ka hooaja kaks esimest etappi, siis hoolimata sellest, et suusakoondislased püüdsid alaverilikult sõnumit seades jätta väitega, et nii hasti pole hooaeg mõnel mehel veel alanud nagu tänavu, mulje, nagu ootaks ees helgem tali, pole laias laastus ju arengut mingisugust. Ükski mees ei jõudnud jälle 30 parema hulka. Ükski mees, peale Timo Simonlatseri, ei pääsenud ka Soome sprindietapil veerandfinaalist edasi, nagu eestlastele tavaks. (Ja Simonlatsergi sai poolfinaali konkurendi diskvalifitseerimise tõttu).

Sellest hoolimata jätkavad nii Eesti koondislased kui jätkan mina treenimist. Ma ei tea, milliste helesiniste unelmate nimel harjutavad koondise liikmed, aga ise jään realistiks: hea, kui vanuse lisandudes ja koduse konkurentsi teravnedes õnnestub mullust taset säilitada. Selle nimel sai lõppenud nädalal tehtud järgmist.

E - puhkus
T - puhkus (Tallinnas)
K - 1:11.20 - sõudeergomeetril 2000+5000 m ja suusaergomeetril 2000+5000 m + jooks 1,5 km
N - 1:30.15 - rullidel 20,4 km, sh 2x(4x80 m [kuni 10 sek]) spurdid ja 3,4 km temposõit 13.03 + jooks 1+1 km
R - 55.10 - suusaergomeetril 2x5000 + jooks 1,5 km
L - 1:39.15 - rullidel 22,1 km, sh 8x80 m [kuni 10 sek] spurdid + jooks 1+1 km
P - 1:19.45 - sõudeergomeetril 2x2000 m ja suusaergomeetril 5000 m + jõuharjutused 0:31 + jooks 1,5 km
Nädal kokku 6:58.35 - rullidel 42,5 km, jooks 8,5 km, suusaergomeetril 22 km, sõudeergomeetril 11 km, jõud 0:31.

Laupäevasel rullitrennil kohtasin Eesti ühte paremat onkoarsti Ain Kaaret. Tal tekkis küsimus, kas sõudeergomeetri tõmbamisest suusatamiseks ka kasu on. Olin just sel teemal ühe kõva aerutaja arvamust kuulanud ning tema väitis, et ega suurt ikka ole. Endal oli ka sama kahtlus tekkinud. Seniajani olin sõudeergomeetrit sikutanud pigem soojenduseks ja lõdvestuseks, kuigi on väidetud, et see on üldkehaliseks arendustööks hea. Aga millegipärast ei usu. Liigutused sellel ei käi ju nii nagu suusatamises. Minu arvates on tunduvalt tõhusamaid mooduseid, kuidas üldfüüsilist arendustöö teha.

Aga veel üks huvitav tähelepanek: nädalavahetusel saan igal õhtupoolikul nn haamri. Seda siis, kui olen teinud pika trenni, tulnud koju, käinud sooja duši all, söönud kõhu täis, heitnud selili diivanile, et puhata ja lugeda, ja kuna väljas on selleks ajaks juba pime, tulebki too nn haamer. Või vastupandamatu uni.

Mis toimub?! Kas teil juhtub sama? Ja kas annate haamrile alla või üritate vastupanu osutada?
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. (Looduslik kaar ülal aheliku serval!) 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mida värki - Ameerika võit murdmaasuusatamises?! Kikkan Randall (paremal) tuleb Düsseldorfi MK-etapil naiste sprindis esimeseks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Meeste sprindi finaal Düsseldorfi MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

reede, detsember 02, 2011

Pullerits: Kuidas luua agressiivne teatenelik?

Aeg maksab! Vaevalt olin selle nädala alguses andnud siin teada, et minu tagasihoidlikud võimed on Tartu esimesel teatemaratonil saadavad, kui tuli kohe ahvatlev pakkumine. Kes ees, see mees! Ei kulunud õieti ööpäevagi, kui meeskond sai kokku – ja väga võitlusvõimeline.

Kuidas käib Eestis agressiivse tiimi sujuv komplekteerimine, siin selle kohta kõigile näitlik (tasuta!) õppetund. Tiimikaaslaste palvel esinen ainult mina õige nime all, aga sellegipoolest on kogu kirjavahetus (elagu läbipaistvus!) ning seal esitatud arvamused ja tõsiasjad autentsed.

[Johan]: Lugesin su viimast blogipostitust ja tekkis mõte, et miks mitte proovida seda uut formaati. Kindlasti rikastab see kodust suusaelu/melu ja uuenduste vastu pole mul reeglina midagi, need tihti ju viivadki elu edasi paremasse homsesse, kui nüüd lennukalt väljenduda.
Niisiis haarasin su mõttesabast kinni ja tulen ettepanekuga välja, et kui sobib, siis võiks koos kohta püüdma minna küll. Kuna mõte on nii värske, siis pole jõudnud oma kamraadidega veel rääkida, aga seltskond võiks olla midagi alltoodut või vähemalt sinna auku:
ma ise, TM2011 ... koht,
[Silvio], Eesti üks esi***sportlasi, TM2011 ... koht,
[Jiři], selle aasta Eesti ***, TM2011 ... koht ja
Priit Pullerits, TM2011 küll totaalne ebaõnnestumine määrdega, kuid muidu stabiilne esikahesaja mees.
Kui kellelegi ei sobi, siis võiks olla liikmeks ka näiteks [Renato], sama tsunfti mees, TM2011 ... koht.
Kui kooslus tundub huvitav ja motiveeriv, siis räägin härradega läbi, mis asjast arvavad.

Pullerits: Hea koosseis! Kas mitte liiga kõva minusuguse jaoks? Ihukarvad tõusevad püsti, kui nii kõvade meestega koos starti peab minema. Kui teised ei karda, et alt vean, siis võib proovida küll. Aga sel juhul peab mulle jääma lühim etapp, et ma kaotust palju ei tekitaks.

[Johan]: Aga kuidas sa seal kirjutasidki: «Mul puudub motivatsioon saada nõrga võistkonna tugevaimaks lüliks. Ennemini saan tugeva võistkonna nõrgimaks lüliks – mis aga ei tähenda, et ma oma parimat ei annaks.»
Kui kogu tiim on stabiilselt TM esikakssada, või veelgi enam, praktiliselt esi-150, siis ma küll ei julgeks kasutada väljendit, et keegi neist pole liiga kõva.
Ja karvad peavadki püsti tõusma, see näitab, et tehakse õiget asja ja ollakse õiges kohas.
Sinu etapisoov on kindlasti rahuldatav.
Sa pole küll jätnud altvedaja mehe kuvandit ja seekord laseme ka suusad määrida tõelistel proffidel.
Seega, kas uurin, mida härrad sellisest üritusest ja kooslusest arvavad?

Pullerits: Kindlasti uuri, ja ütle ka meestele, et PP on nõrgim lüli ja et ta saab sellest ise ka aru ja kui mehed leiavad, et ma olen nende jaoks liiga kehv, siis suurusehullustust ma ei põe ja mõistan täiesti, kui nad ütlevad, et eelistavad kedagi tugevamat. Sest, vaadakem tõele näkku, minu ja ülejäänud kolme vahel on ikka selge klassivahe.
Veel kord: ega ma solvu, kui mehed leiavad, et minusugusega pole mõtet luurele minna. Ma võin küll blogis konkurentide irriteerimiseks kõva meest mängida, aga see ei tähenda, et mul reaalsustunnet üldse poleks. Too irriteerimine ja kõva mehe mängimie on lihtsalt mängu ilu pärast, ausõna.

[Johan]: Sinna punkti olin ka ise oma arusaamises enam-vähem jõudnud, et sa kõigele lisaks ka mängur (heas mõttes) oled ja mängu ilust lugu pead. Ma ise olen samasugune, tegevused on küll reeglina suunatud tulemusele – millegi saavutamisele, aga kui osata sealjuures ka ilusti «mängida» ehk tekitada mänguilu, siis seda suurem rõõm on hiljem saavutatust, nii endal kui teistel.
Annan teada, mis seis hetkel on. [Silvio] käest on tagasiside olemas ja tema on kindel tulija. [Jiřile] on info samuti edastatud, aga kuna ta oli eile hõivatud, siis pole veel infot tagasi saanud. Asjad aga liiguvad ja hiljemalt õhtuks peaks kõik klaar olema.

Pullerits: Tubli töö. Kui mehed nõusse jäävad, on mul au nendega ühte võistkonda kuuluda. Nad ikka annavad endale aru, et on minust üksjagu tugevamad sõitjad?

[Johan]: Annavad, annavad. Aga millal seda enne nähtud on, et Eesti teatesuusanelik oleks üliühtlane olnud?
Ise küsin, ise vastan: mitte kunagi! Ja kui nii on sobinud terve ajaoo vältel maailmaga võidu sõita, siis kuidas nüüd Tartus järsku ei sobi?
Samas, olgem ausad, neli meest saja viiekümne sees on vägagi ühtlane ja kõva tase ja see rahuldab ülejäänuid täiesti.
Seega, tuleb vahel ka uisurullid alla panna ja harjutada uiskamist (kas on üldse kirjakeeles selline sõna?) ja kõik saab okei.

Pullerits: Õige paralleel [Eesti teatemeeskonnaga]. Ainult et nüüd olen mina see, kelle peale teised näpuga pärast näitavad, et näe, oleks neljas mees ka olnud, vaat siis alles...
Minu silmis on mõtet minna välja vaid väga kõrge koha peale, pjedestaali tuleb igal juhul rünnata. S.t et teised võistkonna liikmed siis ründavad, ma üritan vahet mitte väga suureks lasta.
Täna saab vist jälle üle tüki aja rullitrenni teha, ilm selline.

[Johan]: Kelle peale hiljem näidatakse, see selgub alles pärast kõikide meeste sooritusi ja ma küll ei julge täna prognoosida, kes selle au endale saab.
Mida või kelle peale aga ümberkaudsed kiibitsejad näidata võivad, see ausalt öeldes ei morjenda ja tundes neid vendi kui pika meeskonnavõistluse pagasiga tõsiseid ja pühendunud spordimehi, olen täiesti kindel, et meeskonnasiseselt ei hakka keegi hiljem kellelegi midagi nina alla hõõruma.
Kõik mehed annavad endale suurepäraselt aru, et meeskonnavõistlus pole individuaalvõistlus, lisaks on suusatamine tehnikasport ja kõik me oleme olnud teatud päeval «meeskonna altvedajad» (loe: soorituse nõrgimaks lüliks), kuna võimed on üks asi, aga teine asi, kuidas antud päeval konkreetsetes oludes ja konkreetse varustusega, või nende kiuste, oma tase välja mängida. Aga kindlasti lähevad kõik tegema oma parimat – üks õige spordimees ei saagi ju teisiti käituda.
Täna, tundub, lubab tõesti sellist ilma, et saab minna lükkama küll.

[Johan]: Just tuli ka [Jiři] nõusolek, nii et tiim on koos!
***
Siis on mure murtud, kui tiim on koos. Sain minna rahulikult Tasku keskusse Rahva Raamatu poodi, kus hea sõber Vahur Kersna oma raamatusse "7x7" pühendusi ja autogrammi kirjutas. Meeletu saba! Inimesed seisid tunde. Läksin niisama juurde, et Vahurit üle hulga aja näha. Üllatas see, et umbes 80 protsenti inimestest tuli ja küsis Kersna raamatusse ka minult allkirja. Jah, mis seal salata, kirjutasin sinna tervelt kaks peatükki, rohkem kui keegi teine. Tore oli inimestelt häid sõnu kuulda: kes tänas mõne julge kirjutise eest, mis kritiseerinud valitsust, ja oli isegi neid, kes ütlesid, et nad jälgivad minu blogi, ja neid, kelle mees püüab mulle spordirajal konkurentsi pakkuda. Tervitusi kõigile neile kenadele ja headele inimestele. Aitäh, et sellised teiesugused olemas on! Sest kui loed mõne pahatahtlikke sõnavõtte, mille nad siia blogi kommentaariumi jätavad, siis jääb mulje, et kurjust ja halvasoovlikkust on hirmus palju. Aga tuleb välja, et see negatiivne kisakõrilus on eksitav. Vaikiv enamus arvab sootuks teisiti. Aitäh kõigile neile, kes siin seda lugema juhtuvad!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Šveitsi suusataja Dario Cologna vabasõidutehnika. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rootsi suusataja Johan Olsson. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Norra suusataja Petter Northugi klassikasõidutehnika. Foto autor: AFP/Lehtikuva/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Holmenkolleni MM-võistluste 50 km sõit. Fotode autor: RIA Novosti/Scanpix Foto 6: Vene suusatajad Sergei Širjajev (ees) ja Konstantin Glavatskihh Holmenkolleni MM-võistlustel 50 km sõidus. Fotode autor: RIA Novosti/Scanpix
Foto 7: Vahur Kersna Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses oma raamatusse allkirju jagamas. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix