«Kas kõik on korras?» hõikas eresinises vormis rattur, kui ta minust mööda sõitis.
Olin Specializedi võidusõiduratta seljas Muir Beachi juurest mööda
Shoreline Highwayd kilomeetrit kolm või neli mäest üles pressinud.
Lakkamatu tõus, kurviline tee (fotol vasakul).
Highwayks,
maanteeks on seda selgelt palju nimetada. Kui mõni auto tagant tuli, ei
saanud ta kuidagi mööda: juht ei näinud kurvi ja tee oli kitsas ka.
Näitasin ja julgustasin siis sageli vasaku käega, et mingu aga, tee
paistab vaba.
Too oli mul juba kolmas pikk ja karm tõus päeva jooksul. Ja ma olin mures. Mures, sest kell lähenes pärastlõunal juba neljale. Aga siin, Ameerika läänerannikul San Francisco ümbruses, hakkab pimenema juba enne kella viit. Ja kui pimenema hakkab, siis pimedus saabub väga kiirelt. Kell pool kuus on juba peaaegu kottpime. Ei mingeid selliseid eredaid värve, nagu päevasel ajal mu elukoha läheduses Mission Terrace'i rajoonis (fotol ülal paremal).
Kuid ma olin San Franciscost oi kui kaugel, üle 25 kilomeetri loodes. Ja ees, San Francisco suunas, ei oodanud tee, mida saaks kiiruga läbida. Tuli sõita läbi Sausalito linna, tuli võtta veel kaks rasket tõusu, tuli ületada Golden Gate’i sild, tuli sõita San Francisco põhjakaldal teiste liiklejate vahel.
See, mille peale eresinises vormis nooremas keskeas rattur küsis, kas mul kõik on korras, tulenes tõsiasjast, et mu ratas lebas justkui hüljatuna mäe otsas teeserval ja ma ise olin sellest eemal. Eemal olin sellepärast, et mul oli põõsastesse asja. Päev oli olnud hirmus pikk ning polnud aega vedelikku välja lasta. Aga enne, kui Shoreline Highway ühineb mäe otsas (fotol vasakul) Panoramic Highwayga ning algab pikk, kiire ja käänuline laskumine Tamalpais Valley Junctioni poole, otsustasin viimaks keha kergendada. Preemiaks selle eest, et olin järjekordsest suurest tõusust jagu saanud.
Olin päeva alustanud juba kella kaheksa ajal. Sõin kiire hommikusöögi (kartulisalat, juustusai,
donut ehk sõõrik, jogurt, apelsinimahl), sõitsid J-liini trammiga (mida siin nimetatakse metroks) Mission Terrace’ist Market Streetile Montgomery peatusse, kust võtsin jalgsi suuna põhja, Transamerica Pyramidini ning keerasin sealt diagonaaltänavale, Columbus Avenue’le (fotol paremal), ning jõudsin veidi pärast kümmet rattalaenutusse. Sealt võtsin varasemast tuttava ja sissesõidetud Specializedi ratta (mille sadulale oli kinnitatud kleeps kirjaga «Mr Pritt’s bike») ning suundusin sellega Ghirardelli väljaku tagant piki Polki tänavat mäest üles esmalt Lafayette’i parki ning sealt edasi Pacific Heightsi rajooni Alta Plaza parki. Ega ma sinna muidu poleks läinud, kui need just tee peale poleks jäänud.
Sealt edasi pedaalisin varem külastatud Presidio poole (vt eelmine sissekanne!) ning sattusin Presidio Terrace’isse (fotol vasakul). See paistis äärmiselt eksklusiivne, uhkete väravatega ja raudaia tagune ovaalne eliitrajoon, kuhu sisse sõites tekkis väike kahtlus, ega mind sinna luba küsimata tungimise pärast äkki arreteerita. Ei arreteeritud siiski.
Esimene suurem sihtpunkt oli Golden Gate’i park (fotol paremal). Seda on kohalikud kiitnud kui head paika rattaga sõitmiseks. Tõesti, sõiduteed on seal laiad nagu avenüüd. Teiseks on seal palju vaatamisväärset, alates de Youngi kunstimuuseumist kuni Jaapani aiani. Aga üht olid kohalikud mulle veel öelnud – ja neil oli selles tuline õigus, nagu selgus. Nimelt, kuigi teed on laiad, on need äärmiselt segadust tekitavad. Nii juhtuski, et mitut puhku kadus järg käest ning leidsin end kohas, kus ei osanud arvatagi, et leiaksin. Nii tekkis viimaks tahtmine, et saaks Golden Gate’i pargist vaid minema.
See õnnestus. Jõudsin laia ja pika liivarannaga ookeani kaldale ja keerasin seal põhja poole. Pressisin üles Point Lobos Avenue’st, mis viib mööda Cliff House’ist, eksisin veel kord suuna valikul, kuni leidsin taas õige tee ning keerasin 34. tänavale, kust surusin jälle üles mööda krobelist asfalti, kuni jõudsin mäe otsa Auleegioni paleeni (fotol vasakul), mille sissepääsu taga platsil istub Auguste Rodini kuulus «Mõtleja». Nagu eelmisel korral, mil sõitsin Tiburonis sisse mehhiko pulma, sõitsin nüüd sisse ühe teise brüneti pulma.
Tundus juba, et nüüd edasi läheb probleemitult. Aga ei. Laskusin El Camini del Mari krobelist asfalti pidi Sea Cliffi rajooni (fotol paremal), kus kaotasin keerutavatel tänavatel taas orientatsiooni. Jälle pidin otsima seljakotist kaardi ja seda uurima, et saada aru, kus olen. Nii need minutid päeva esimeses pooles muudkui kadusid.
Viimaks jõudsin siiski Lincoln Boulevardile, mida mööda pidin nägema taas kord kurja vaeva, et tõusta Presidio kõrgele läänekaldale (fotol vasakul Lincolni park Presidiost edelas). Aga kui lõpuks sinna sain – olles tõusul jätnud mängleva kergusega selja taha kaaslasega naisratturi –, siis Golden Gate’i sild juba paistis, mis tähendas, et enam eksida polnud võimalik. Ja õnneks ei eksinudki.
Golden Gate’i sild (fotol paremal) oli eelmisest sõidukorrast vana tuttav, mistõttu ei hakanud seal piltide tegemisega aega raiskama. Kell oli juba tugevasti üle keskpäeva, aga ees ootas ambitsioonikas plaan. Pealegi mägine plaan. See tähendas, et iga minut oli arvel. Ja et nüüd endale enam suuri eksimusi marsruudi valikul lubada ei saa.
Esimene sihtpunkt teisel pool Golden Gate’i silda oli Marin Headlands (fotol vasakul), mägine poolsaar Marin Countys ehk Marini maakonnas, kus teadupoolest sai alguse maastikurattasport. Kummalisel kombel ei näinud sinna juhatavaid rattatee silte ning kaart, mille olin rattalaenutusest kaasa võtnud, oli pigem illustratiivne. Asusin teele n-ö tunde peale, mis tähendas, et ikkagi jäi eksimise risk õhku. Usaldasin ühte kohalikku asjaliku ratturi välimusega meest, kellele haakisin sappa, lootuses, et tema taga jõuan sinna, kuhu vaja.
Kohalik võttis tempo üles ja kihutas mäest alla. Ees avanes vaade California tüüpilistele rohelistele nõlvadele (fotol paremal). Päike suutis sel päeval läbi suurte metsatulekahjude suitsu paremini läbi tungida, mistõttu loodus oli hulga värvilisem. «Vau!» tuli iseenesest üle huulte, kui alla orgu tuiskasin. Kuid silmad tuleb ikkagi lahti hoida.
Viimasel hetkel märkasin silti, et tee Marin Headlandsi (fotol vasakul) keerab vasakule. Tulin pöördega suurelt kiiruselt toime ja nägin, et... minu ees avaneb kitsa tunneli suu ning selle ees on autod rivis. Tekkis kahtlus, kas rattureid üldse ühe sõidureaga tunnelisse lubatakse. Masinad said foori tagant peagi liikuma ning järjekordne silt tee ääres teatas, et minagi võin tunnelisse siseneda. Seal oli kummaski tee servas ratturitele eraldatud rada – vaat, kuidas siin ratturitest lugu peetakse: autodele on üks, fooriga reguleeritud rada, aga ratturitele kaks!
Pärast tunnelist väljumist läks alles sõiduks! Sain kilomeetrite pikkuses mööda siledat asfalti kiiret laskumist. Tuul oli ka tagant, nii et ainult lenda! (Mis muidugi tekitas samal ajal ärevust, et tagasiteel tuleb ju üles sõita...) Kui Marin Headlandsi keskusse jõudsin, tabas mind selle kirikut meenutava
visitor centeri (fotol paremal) juures aga ebameeldiv üllatus.
Nimelt tahtsin lõuna poolt teist teed pidi tagasi sõita, ent sealne teadetetahvel teatas, et lõunapoolne tee on ühesuunaline – ja üldse mitte selles suunas, kus mul oli kavas vändata. Siiski otsustasin, et lähen ja vaatan oma silmaga järele, äkki on ratturitele mingi erand. Alati võib erandeid olla. Kas see pole erandlik, et Marin Headlandsi lõpus, Rodeo Lagooni ookeanist lahutaval Cronkite Beachi liivarannal oli surfihooaeg veel täis hoos (fotol ülal vasakul)?
Väntasin vana Nike Missile Site’i kõrvalt üles mäe otsa Point Bonita tuletorni juurde, sain ümbrusele ilusaid vaateid (fotol paremal), aga mida ma ei saanud – see oli tagasitee lõunapoolset Conzelman Roadi mööda. Mõlemas tee servas olid suured «telliskivid» ees, mis tähendas, et
do not even think about taking that road, even on a bike. Kahju küll, aga tuli ots ringi keerata ja tuldud teed tagasi vändata. Kuid seal, Bunker Roadil, oli siiski üks
shortcut.
Poolel teel tagasi mööda Bunker Roadi (fotol vasakul tee lõpp) keeras McCullough Road ära lõunasse, otse mäkke. Kuna ma ei tahtnud sama teed tagasi sõita, otsustasin proovida alternatiivteed, tulgu, mis tuleb, ja saagu, mis saab. Ja seal tuli hull tõus. Järsk ja ainult üles, üles, üles. Panin jõukohase ülekande peale ja asusin omas rütmis tööle. Ega muud valikut polnud. Liiati pidanuks tuldud teed tagasi minnes nagunii samuti üles väntama – ehkki küll mitte nii järsust mäest.
Aga kui lõpuks üles sain, oli hing rahul ja lõbu laialt. Eemal paistis kerges vines Golden Gate’i sild, millele lähenes hiiglasliku laadungiga kaubalaev (fotol paremal). Nautisin veidi vaatepilti – et pärast ei peaks kahjatsema, et vaat kus olin, aga ei osanud asjast täit rõõmu tunda – ja alustasin siis laskumist. Chrysleri must sedaan, mis mulle teeäärsest parklast väljudest teed andis, jäi selgelt maha. Ja Volkswageni tume põrnikas, millele peagi järele jõudsin, jäi selgelt jalgu. Korraks mõtlesin, et püüaks sellest paremalt mööduda – vasakule võtmine olnuks vastutuleva liikluse tõttu ja üle kollase topeltjoone liiga riskantne –, aga kaine mõistus sai emotsioonidest võitu.
Kui jõudsin tagasi Marin Headlandsi ringi alguspunkti, Golden Gate’i silla juurde, polnud laskumine sugugi lõppenud. See jätkus, kui keerasin Alexander Roadile, mis viis eelmisest sõidust juba tuttavasse Sausalitosse. Jätkus seni, kuni jõudsin Sausalito kaldapealsele. Süda laulis rinnus. Kahju vaid, et üks maastur Sausalito laskumise lõpus (fotol vasakul) ees nii pidurdas, et pidin samuti hoo kinni tõmbama. Linnaliikluse hädad...
Sõitsin Sausalitost (fotol paremal ja all vasakul) mööda Bridgewayd loodesse, teades, et pean Richardson Bay Bridge’i juures varasemast korrast tuttavalt teelt vasakule tõmbama, kui tahan jõuda Muir Woods National Monumenti, kus on
coastal redwoodsi ehk ranniksekvoiade kaitseala. Ent taas suutsin õigest hargnemisest mööda sõita. Eks selles oli süüdi olematu või vähemasti märkamatu sildistus. Aga õnneks ei jõudnud kaugele, kui sain aru, et midagi ei klapi, sest ees vasakule hargnevat teed ei paistnud. Keerasin tagasi ning leidsin üles rattaraja, mis läks mitmerealise Highway 1 hargnemise kõrvalt.
Kell oli kahe ringis ning tühi kõht hakkas näpistama. Mitte küll kõvasti, aga arvestades, et ees ootas päeva raskeim osa, paljude raskete ja pikkade tõusudega Muir Woods Loop, kus pole ilmselt ainsatki söögikohta, tuli midagi tingimata hamba alla saada. Astusin Tamalpais Valley Junctionis bensiinijaama, et osta üks võileib. Aga seal ei müüdud neid. Siis sisenes poekesse üks naine, kes juhtis tähelepanu, et mul on seljakott täiesti lahti. Oh sa mait! Kuidas see küll sai juhtuda? Kas laskumistel tuul rebis?
Õnneks kinnitas kiirkontroll, et miski polnud kotist välja pudenenud. Seal oli kõige peal mu dressipluus passi ja kahe rahakotiga. (Ameerikasse ei ole mõistlik tulla ühe rahakotiga. Kas teate, miks? Fotol paremal peaaegu tasuta rattaid lubav laenutus San Franciscos Columbus Avenue'l.)
Pärast seda, kui olin üle tee leitud Subways ostnud võileiva (hind 3,99 dollarit) ja selle ära söönud, alustasin tõusu mööda Shoreline Highwayd. Taas, see pole mingi tavaline maantee. See on lakkamatu tõus, käänuline, mõned kurvid lausa teravnurksed. Paar ratturit tuli vastu – need sööstsid alla nagu kiirlaskujad. Kusjuures mul polnud aimugi, kui pikalt tõus kestab, sest selle kohta silte polnud.
Pärast paari kilomeetrit ülesmäge pressimist jõudsin ristumiskohta Panoramic Highwayga ning keerasin sellele. Lootsin, et nüüd on tõus läbi – aga ei tuhkagi. See jätkus. Ja tuli kuidagi tuttav ette. Siis meenus: jah, see on tee, mida mööda sõitsin 2008. aasta suvel Mount Tamalpais State Parki, kus mul oli suvel kaheks ööks telkimiskoht. See maksis 15 dollarit öö. Aga tahad San Franciscos hotellituba saada – maksa üle saja dollari. Lisaks on looduses ööbimine alati põnevam kui enamasti ühesugustes hotellitubades magamine.
Panoramic Highwayl lageda mäe otsa jõudnud, vaatas vastu järjekordne, neljaharuline ristmik. Jälgisin hoolega silte, et nüüd vale teed pidi ei läheks. Sest kõik need viisid mäest alla, mis tähendab, et vale valiku korral... Silt teatas, et Muir Woodsi on kolm miili (fotol ülal vasakul tee algus Muir Woodsi). Ja millised need kolm miili on, see meenus aastast 2006, kui tahtsin samuti Muir Woodsi minna, kuid sealne org oli nädalavahetusel autosid nii pilgeni täis, et parkimiskohta ei olnud, mistõttu tuli midagi nägemata orust tagasi üles sõita. Tollest korrast mäletangi, et tee alla Muir Woodsi oli väga järsk ja kurviline (fotol ülal paremal).
Vahepealsete aastatega pole midagi muutunud. Selline on too tee ka nüüd. Mis tähendab, et ratturile puhas nauding. Anna vaid minna! Pidureid pidi vaid aeg-ajalt pruukima. Aga nii palju tunnetasin, et tagumik tuleb kindlalt ja tugevasti sadulas hoida, sest kui seda pisutki kergitasid, siis hakkas tagajooks kergelt vibama.
Kolm miili möödusid kiiresti, liigagi kiiresti. All orus (fotol ülal vasakul) pidasin kinni, sest nägin seal sinises hõlstis kogukat mustanahalist liikluse reguleerijat. Küsisin, et ega mina vist loodusparki pääse. Ta küsis vastu, kust tulin. Ütlesin, et näe, sealt ülevalt; et kui pean tagasi sõitma, kas too vasakule viiv haru viib orust välja. Mille peale suur must mees teatas, et tead, võid ka parki minna. Imestasin, et kas tõesti niisama, ilma maksmata. Ja tema vastas, et lase aga käia, mine pealegi, et tema on ainult liikluse reguleerija; et
visitor centeri juures on rattahoidla, võin ratta sinna jätta, soovitas ta.
Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda, kuigi hinges oli mure ja ärevus, sest kellaaeg lähenes õhtupoolikule ning pikk ja raske tagasitee ootas ees. Panin ratta hoidlasse ning läksin
visitor centerisse ehk külastuskeskusse (fotol paremal) küsima, ega neil rattalukku pole laenata. Sest rahvast oli pargis murdu ja kuigi sealt rattaga välja sõitmine nõuab kõva pingutust, ei või ju iial teada, mis mõte kellelgi pähe võib tulla, kui ta lukustamata võidusõiduratast näeb.
Luku sai, ja täiesti tasuta. Vanemaealine pargitöötaja ütles, et pangu ma tross tabalukuga kinni ja kui hiljem pargist tagasi tulen, siis nad annavad võtme, millega ma luku lahti saan. Küsisin igaks juhuks, et on ta kindel, et neil on ikka tõesti võti, mis pärast luku avab, sest siis on ikka hull lugu küll, kui ratast kätte ei saaks. Ta naeratas seepeale sõbralikult ja avaldas, et tabalukku avav võti on seesama, mis avab ka
visitor centeri uksi, mispeale otsustasin teda usaldada.
Siiski ei riskinud Muiri metsades (fotol paremal ja all vasakul; fotol ülal vasakul matkaraja algus) liiga suurt tiiru ette võtta. Tegin paar klõpsu ja ostsin
gift shopist magneti – olen neid kogunud juba kaks kümnendit ning külmkapi uks on tihedalt Ameerika värvilisi pilte täis. Muir Woodsi magnet oli puudu, sest kui siin 2008. aastal käisin, oli sedavõrd varane hommik, et kõik uksed olid veel suletud.
Ja siis, saanud luku võtmega lahti ja ratta kätte, panin vaimu valmis tagasiteeks. Küsisin keskealiselt naispargivahilt edelasse suunduva suurema ringi, Muir Woods Roadi ja Shoreline Highway kohta, et mida see endast kujutab. Sest tuldud teed, Panoramic Highwayd mööda tagasiminek tähendanuks piinarikast pressimist. Pargivaht kinnitas, et edelasuunaline ring on küll kaks ja pool või lausa kolm korda pikem, kuid tõus ei ole seal nii järsk, nagu Panoramic Highwayl. (Fotol all paremal tüüpiline ranniksekvoia.)
Aga enne, kui algas tõus, laskus Muir Woods Road veel mitme kilomeetri pikkuses kergelt allamäge, Muir Beachi poole. Algul üritasin püsida ühe BMW tuules, mis mõnda aega ka õnnestus – et aega võita! –, kuid viimaks, sirgematel lõikudel pidin siiski alla vanduma. Pikk lause laskumine tähendas, et isegi kui Muir Beachi lähistelt algav tõus ei ole üleliia järsk, koguneb seal tõusumeetreid palju rohkem kui Panoramic Highwayl.
Ent valikut enam polnud. Tuli tõusul tööle hakata. Otsisin sobiliku ülekande, istusin sadulas ja liikusin vaikselt ülespoole, ülespoole. Tee oli kitsas ja kurviline (fotol vasakul), autojuhid, kes on siin enamasti kannatlikud ja viisakad, ei söandanud paljudes kohtades mööda sõita. Julgustasin neid käeviibetega. Ainult üks sinise Porschega mees andis nii valusalt gaasi, et ei hoolinud suurt minust ega vastutulijaistki (fotol all paremal).
Aega ei mõõtnud, kui palju üles väntamine kestis, aga kaart näitas teel kogu pikkuses maksimaalset tõusukallet (fotol all vasakul). Otsustasin, et kui üles saan, siis premeerin end looduses kempsupausiga. Ja seal siis erksinises vormis rattur mu kinni püüdiski ja mööda läks. Tema küsimuse peale, kas mul on kõik korras, vastasin, et tegin korraks peatuse, et vaid juua – mida ma tõepoolest samuti tegin.
Hüppasin sadulasse ja sõitsin talle järele ning küsisin, kas ta suundub samuti mäest alla. Ta vastas, et jah, aga lisas, et on aeglane laskuja, sest on ettevaatlik ja pelgab. Kiitsin takka, et ettevaatlik olla on igati mõistlik. Ja ettevaatlik ta oli, mistõttu otsustasin minna oma teed, võtta sellest pikast ja kiirest laskumisest viimast. No mitte päris, pigem siiski eelviimast.
Laskumine oli tõesti äge, sest kuna olin seda sama teed pidi üles tulnud, siis enam-vähem mäletasin, mis ees ootab. Kurvides heitsin silmanurgast pilgu selja taha ja märkasin, et erksinises rattur jääb tõepoolest maha. (No eks mul oli seljakott seljas ja fotoaparaat rippus rinnal, need andsid massi ja kiirendust juurde, eks?) Aga siis sattusin ühe valge väikebussi taha, millest mööda ei saanud, ning naisrattur püüdis mu kinni. Neetud buss võttis olulise osa laskumise lõbust ära. Laskumise all Tamalpais Valley Junctionis küsisin, kas mäelt leitud kaaslane siirdub samuti San Franciscosse. Paraku ei. Ta ütles, et läheb otse Strawberrysse (fotol ülal paremal). Soovisin talle head teed. Tema mulle ka. Ja läinud ta oligi.
Edasine oli tuttav tee läbi Sausalito, seal karmist mäest üles, Alexander Roadilt pööre maha vasakule East Roadile, mis muutub Fort Bakeri juures Conzelman Roadiks, ning sealt viimane ränk tõus üles Golden Gate’i silla põhjapoolse pealesõiduni (fotol vasakul). Väljas hakkas tasapisi hämarduma, ratturite liiklus sillal oli päevaga võrreldes palju hõredam.
Heitnud veel viimase pilgu kuulsale Golden Gate’ile (fotol paremal), laskusin mäest Crissy Fieldile, tegin seal päeva viimase valearvestuse, kui keerasin hooga paremale Presidiosse Lincolni tänavale – paljud rajoonid San Franciscos on Ameerika linnadele tüüpilise ruudukujulise planeeringuga, aga arvukate mägede tõttu on selles planeeringus «kõrvalekaldeid» ning need võivad su tõesti rappa viia, kui pingsalt kaarti ei jälgi –, aga sain saja meetriga eksitusest aru ning naasesin piki linna põhjakallast kulgevale laiale ratturite ja jalakäijate ühisteele.
Kui jõudsin Ghirardelli väljaku (fotol vasakul) eest mööda sõites tagasi Columbus Avenue otsas asuvasse rattalaenutusse, oli kell juba pool kuus ja väljas pime. Laenutuse töötaja lausus, et oli hakanud juba mõtlema, kuhu nii kauaks jään. Ütlesin, et mul oli tihe ja pikk ja sisukas päev. Kokku olin väljas veidi üle seitsme tunni ning sõitsin selle ajaga maha 99 kilomeetrit.
Huvitav, millal jälle saab?
PS. Rattaga üle Golden Gate’i sõitmise Eesti rekord on nüüdsest minu nimel: neli korda.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.