reede, november 30, 2018

Pullerits: Miks on trenni minek nii keeruliseks tehtud?

Mõtlesin, et läheks õige trenni. Aga kui minema hakkasin, sattusin kohe plindrisse.

Vaja oleks ju sikutada sõude- ja suusaergomeetrit ning trenažöre, sest teistel treeningtöö minunimelisel ovaalil Tartus ja mujalgi ilmselt juba käib. Ent ega asfaldi toksimisest üksi kasu ole – see muutub kiiresti ennastkordavaks paigaltammumiseks ehk rutiiniks, rääkimata sellest lõhkumistööst, mida toksimine teeb näiteks küünarnukkidega. Niisiis: jõusaali!

Aga eks te katsuge sinna minna. Katsusin – ja läks nii. (Püüan järgnevat edastada lihtsustatult.)

MyFitnessis lükati lahkelt hinnakiri nina alla. Kuupakett – 75 eurot! «Nii kallis!» imestasin. Teatasin, et olen kuulnud, et kui hommikuti trennis käia, pidi tulema palju odavam. Kohe järgnes korrigeering: 32 eurot. See oli see hind, mida olin kuulnud, et tõesti kasseeritakse.

Edasi läks aga tõeliseks abrakadabraks. Tahtsin kuu aega kestvat paketti, aga tehti selgeks, et arvestus on kuupõhine, kuu esimesest viimase päevani. Kuid lubati arvestada jooksvast kuust vastav arv päevi – vähemalt nii ma sellest aru sain.

Järgmiseks teatati, et liitumismaks on ka. Ahsoo. Vastasin, et olen kuulnud, et sellega olla nii, et sellest ei saa alati lahti – et mõnel pool olla nii, et maksad vähemalt pool aastat, enne kui minema pääsed –, sest ma tahan ainult kuu aega trennis käia, kuna siis tuleb küllap lumi maha ja saab suusatama hakata. Mille peale sain teada, et lepingu lõpetamise kohta tuleb teha ka leping, ja selle saab teha kohe pärast seda, kui leping on sõlmitud, mis tundus ebaloogiline, aga kui nii on sätestatud, eks siis usun, et nii see käib.

Siis järgnes abivalmis soovitus, et kui tahan liikmemaksust pääseda, paneksin end kirja teises linna otsas, Annelinnas, sest seal saab liituda tasuta, aga pärast võib trennis käia igal pool. Ent selgi puhul ilmnes mingi nüanss, mida enam, tuleb tunnistada, ei mäleta, sest neid nüansse, mis iga aspektiga lisandus – ja ma ei ole siiamaani loetlenud kaugeltki kõiki –, sai lõpuks nii palju, et võimatu oli neid kõiki peas fikseerida ja seedida.

Lõpuks loetles MyFitnessi esindaja terve hulga keerulisi tingimusi, mis moodustasid suure paljude muutujatega valemi, nii et see lõi aju täiesti krussi. Ja asi läks vaid hullemaks, kui mainisin, et maksta soovin SportID kaudu.

Ütlesin siis ausalt, et igasuguseid tingimusi ja nüansse on neil liiga palju. Ja lisasin, et kui miski jääb paljusõnalisuse ja keerukuse foonil kliendile segaseks, siis tema iseeneslik reaktsioon on keerata selg ja minema minna, sest segased ja arusaamatud aspektid jätavad paratamatult mulje, et midagi üritatakse varjata, ja see midagi on alati sellist, millega klient lohku tõmmatakse.

Olgu öeldud, et mul ei ole ainsatki etteheidet MyFitnessi esindajale, kellega suhtlesin, sest ta käitus viisakalt ja abivalmilt ning valdas teemat, ent tingimused, millest lähtudes ta pidi tegutsema, oli MyFitness nii keeruliseks ajanud, et ilma eriettevalmistuseta ja lihtsalt kõrvalt kuulates ei ole võimalik neist aru saada.

Kui loete MyFitnessi liikmelepingut, siis näete, et lihtne soov kuu aega jõusaalis selle vähesel kasutusajal omal käel üldkehalist ettevalmistust teha on reguleeritud hirmpika dokumendiga. Oleks tahtnud maksta 32 eurot 30 päeva eest, oleks nõus ka liikmelepingu tasu maksma, aga miks see on tehtud nii neetult keeruliseks?

Või kuidas teile teie kogemused on tundunud?
*
Kui tahate midagi glamuursemat näha, siis lugege, mida räägib minust juutuuber Deana Noop ehk Deanabanana.

Foto 1 ja 3: Ülemiste keskuse MyFitnessi klubi avamine 10. mail 2017. Foto autor: Toni Läänsalu, Postimees/Scanpix
Foto 2: MyFitnessi klubi Riias. Foto autor: LETA/Scanpix
Foto 4: Küsimus: kus San Franciscos on mu GoPro leistangikaamera juhuslikult selle pildi teinud? Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, november 28, 2018

Pullerits: Aitab jamast! Tooge Mati Alaver tagasi!

Aitab jamast! Me tunneme, et väljas külmetab, me näeme, et lumi tahab tasapisi maha tulla – aga mida me jätkuvalt ei näe, need on ootuspärased tulemused Eesti suusatajatelt. Taas kohad 30ndast üksjagu tagapool. Ei ole ka selle hooaja algus millegipoolest erinev eelmistest, kuigi Postimehe sporditoimetuse uus pealik, endine laskesuusataja Martten Kaldvee (lootkem, et tal tekib aega ja tahtmist ka siin meid juhendamas ja harimas käia!) avaldab oma kommentaaris lootust, et «hooaeg alles algas ning paremad tulemused on loodetavasti ees».

Seda lootust oleme tundnud juba aastaid, aga täitunud need pole. Isegi mulluse hooaja MK-sarja avastardi teise kümne alguse kohtadele Marko Kilbilt ja Raido Ränkelilt järgnesid neilt ja teistelt ainult kehvemad tulemused.

Lühidalt: aitab jamast! Me oleme näinud, et kes iganes on proovinud Eesti suusatamist vedada, välja vedanud ta ei ole. Mistõttu tuleb püstitada järgmine loosung:

«Tooge Mati Alaver tagasi!»

Ma tean, et see loosung on nüüd suur jahmatus kümnetele, sadadele, võib-olla koguni tuhandetele, kes on aastate kestel käinud siin suusatamise kohta pindepunkte nõutamas. Aga mehed, aeg on edasi minna! See, mis kunagi oli, oli.

Arvan, et teenekas treener Alaver on niigi kaua, liigagi kaua pidanud varju hoidma. Arusaadav, ilmselt oleks enamik meid tema asemel käitunud samamoodi. Olgu pahatundest, et enamik on sulle vastu, või pettumusest, et enamik on selja pööranud. Aga see ei tähenda, et mees, kellel ju juriidiliselt ei ole mingit süüd, peaks jätkuvalt käituma nii, nagu peaks ta end tundma süüdlasena.

Jah, olen minagi Alaveri kohta kriitiliselt kirjutanud. Ma ei hakka siin kordama neid põhjusi, miks – need põhjused on mu kirjutistes selgelt välja toodud, midagi ei ole kuskile peidetud ega kustutatud. Aga kuulge, kui kaua võib?

Kui teil on moraalselt keeruline minuga nõustuda, siis soovitan lugeda Norra eluaegse suusaajakirjaniku Ernst Arve lühikest lugu selle kohta, kas on ikka õigustatav, et norrakad hakkasid pärast Vene suusataja Aleksandr Bolšunovi (fotol vasakul ja all paremal) edu Soomes MK-etapil venelastele nina peale hõõruma, et nende treener Juri Borodavko on endine n-ö dopingutreener. Norra ajakirjanik ütles, et ei ole õigustatav.

Kui kasutate tolle artikli raamistikku, saate ehk paremini aru, miks esitan siin suusa- ja spordiüldsusele üleskutse, et toodagu Alaver Eesti suusatamisesse tagasi.

See ei ole, muide, sugugi ainult retooriline üleskutse. Sest mis siin salata, eks me oleme viimasel aastal vaikselt, suurema kärata mõningaid mõtteid vahetanud, millest ma ei saa kuidagi teile teada anda, sest see rikuks rängalt suhtluse privaatsust ning hävitaks usaldust. Vähemasti mina olen seda vähest suhtlust võtnud paljutõotava märgina, et jääd on võimalik sulatada.

Samas, ma ei riku ühtegi reeglit, kui ütlen edasi seda, mida mul oli Alaverile öelda täna, sest need on ju ainult minu mõtted. Nimelt:

«Vaatan, et meie suusatajad ponnistavad ikka heal juhul 35.-45. koha kandis. Ühest küljest müts maha, et neil jätkub tahtmist ja motivatsiooni jätkata, kui tulemused paremaks ei lähe. Teisalt, kas ei peaks midagi uut proovima? Lühidalt, kas te ei ole mõelnud asi veel kord käsile võtta ja näidata, mis on võimalik? Tikun arvama, et ega sportlased ise ka suurt endasse usu, kui neil pole autoriteeti, kellele alt üles vaadata. Nagu oli eelmisel, nn kuldsel põlvkonnal. Nagu viitab Norra ajakirjanik Ernst Arve, siis aeg on edasi minna ja oli, mis oli.»

Niisiis, olen ukse paokile tõuganud. Nüüd oleneb meestest, kes juhivad Eesti suusatamist, kas neil jätkub julgust ja otsustavust see uks rohkem lahti teha... ja näha, et (parafraseerides ühte näitlejannat) teises toas ei olegi kolli.

Foto 1: Mati Alaver Pyeongchangi taliolümpial meeste 4x10 km teatesuusatamise ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver ajamas möödunud suvel suusataja Kaarel Kasper Kõrge rahaasju. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Vene suusataja Aleksandr Bolšunov Ruka MK-etapil 15 km sõidus. Foto autor: Newspix24/SIPA/Scanpix
Foto 4: Vene suusataja Aleksandr Bolšunov Ruka MK-etapil 15 km sõidus. Foto autor: AP/Scanpix

reede, november 23, 2018

Pullerits: Milliseid sportlikke õppetunde jagavad teile need, kes on valmis mind vahendajana usaldama?

Nagu paljud teisedki, kes täismeheeas rattasõiduga alustavad, tegi ka Tarmo Rei tüüpilise vea: temast sai kilomeetrite koguja. Lausa nii entusiastlik, et ta lükkas aasta viimaselgi päeval ratta välja, peaasi, et saaks kokku ümmarguse arvu kilomeetreid. Neid kogunes olenevalt aastast 13–14 tuhat.
Selge see, et kaua ei saanud selline enesepiitsutamine kesta. Ajapikku kuhjus väsimus. Värkus kadus. Ta sai aru, et kasu kilomeetrite tagaajamisest pole. «Harrastajale on oluline, et ta kuulaks oma keha ja annaks sellele puhkust,» lausub Rei (47), liha- ja toiduainetööstuse ettevõtte HKScan Estonia Baltikumi logistikajuht. «Kui keha ütleb, et ei taha trenni minna, ei ole vaja minna. Õige treenimine tähendab ka õiget puhkamist.»

Vaat nii algab ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeimas numbris mu endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» mu järjekordne lugu. Nagu ikka, saadab rubriigi päist ka sedapuhku uus pilt (vt vasakul). Kas teate, kus see on tehtud? Mis rada, mis nimega tõus?

Rei, mu loo kangelane, on ilmselt järjekordne näide harrastajast, kes on oma eesmärgid viimasel ajal ümber hinnanud. Kui varem jahtis ta häid tulemusi ja ihkas end teistega võrrelda, siis viimastel aastatel on ta pühendunud ennekõike hästi pikkadele ja rasketele sõitudele, nagu Haanja 150, kus on parimal korral tulnud kuuendaks, või 211 kilomeetri pikkune ja 7100 tõusumeetriga Salzkammerguti sõit Austria Alpides, kus tunamullu ei jõudnud 900-st startinust lõpuni ligi kolmandik. Rei jõudis: kolmteist ja pool tundi kestnud pingutus andis 132. koha.

Pikkade võistluste eelis, nagu Rei mulle oma vaatepunkti seletas, seisneb selles, et terad eralduvad hästi sõkaldest ning saab sõita palju omaette või väikses grupis. Pikkadel võistlustel ei luura neid ohte, mis enamikule jõukohastel distantsidel, eriti just maanteel, kus Rei tähelepanekuil võetakse sageli liiga arutuid riske. Selle tõttu on temagi mitut puhku kannatanud. Näiteks Tartu rattarallil on ta kukkunud lausa kolmel korral, ehkki alati suutnud siiski lõpuni sõita. Tõsi, mitte veretult. Kord pidi ta enda turgutamiseks heitma pärast finišit medpunktis isegi tilguti alla.

Kirjutan minagi homme Postimehe Arteris senisest sootuks teistmoodi rattasõidust, mis andis elamuse, mille sarnast Eestis ei leia kusagilt.

Ka lisaks avaldan, kes oli see imemees – tõepoolest imemees –, kelle Ford Mustang GT tuleva aasta mudeliga käisime hiljuti mööda Silicon Valley avenüüsid ja bulvareid furoori tekitamas ja pilke püüdmas. (Ei, see ei ole mee, kes on parempoolsel pildil vasakul! Vihje, ja enamgi veel, kellega tegu, leiate siit! Ja kui selle lõpuni vaatate, avastate sealt veel ühe üllatuse...)

 Aga millest räägib ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordne, 15. number?

*Kaks Eesti rattaharrastajat Priit Salumäe ja Evgeni Nikolaevski võtsid Hispaanias Montserrati mäel ette Everestingu ja tegid selle ära. Kas teate, mis on Everesting?
*Kuidas Lauri Aus ja Raido Kodanipork tõid Barcelonas Eestile seni parimad olümpiamängude grupisõidu kohad.
*Rattamatka rubriigis võtab CityBike’i meeskond võtab vaatluse alla eesmärgid, ratta valiku ja seadistuse, sõiduasendi ja kogu varustuse.
*Oma ratta-aasta võtavad kokku Aksel Nõmmela, Martin Loo ja Greete Steinburg ning Cycling Tartu meeskond ka.
*Vana ratta rubriigis tuleb jutuks Riia jalgrattatehases 1958. aastal valmistatud naisteratas Riga-26.
*Punkti paneb Ivar Jurtšenko, kes küsib siimases veerus: kui inimene on juhm, siis mis sa teed?

Foto 1: Porine Tarmo Rei koos poja Karel Gustaviga pärast Rakke rattamaratoni lõpetamist 25. kohaga kolm aastat tagasi.. Foto Tarmo Rei erakogust
Foto 2: Priit Pullerits Treki rattaga mäest üles pressimas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Cory Wallace Kanadast laskumas Nepalis Yak Attacki võistlustel 10. novembril. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Ratturid ületamas Nepalis Yak Attacki võistlustel 11. novembril mägioja. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits vestlemas Silicon Valleys ServiceNow büroohoone viienda korruse rõdul Ain Indermittega. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 6: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 15. number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre

esmaspäev, november 19, 2018

Pullerits: Kas nüüd saabus suusahooajaks tähtis täiendus?

Ma saan aru, et kõik tahavad näha, kuidas läks mul Ford Mustang GT tuleva aasta mudeliga sõit San Franciscost lõunas mööda legendaarset Silicon Valleyt. Mida mul ei ole sugugi kahju teile näidata – palun, siin see on.

Aga põhiuudis on siiski see, et täna kella veerand ühe ajal astus Tallinnas Postimehe toimetuses minu tuppa Martten Kaldvee, kes alustas augustis tööd Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni peasekretärina. Kuid see on vana lugu. Uus lugu, nagu ehk olete märganud, on see, et Kaldvee asub Ott Järvela asemel ametisse Postimehe sporditoimetuse juhina.

Niisiis jõudis Kaldvee tutvustuse ringkäigul minuni.

Ajasin end laua tagant kohe reipalt püsti ja vaevalt teretanud, viisin jutu sellele, mis talvel saab.

Eelmisel talvel, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli selline lugu, et ajasin Jaanus Laidveega – õigemini ajas Laidvee, mina vaatasin rohkem niisama kõrvalt – Tartu teatemaratoniks nelikut kokku. Mingil hetkel tekkis variant – kui ma nüüd jälle õigesti mäletan –, et äkki tuleb ühte etappi sõitma Kaldvee. Kuid edasisest mäletan kuskilt saabunud signaali, et Kaldveel kadus kaasalöömise motivatsioon jalamaid ära, kui kuulis, et peab minusugusega ühes võistkonnas olema – sest taseme vahe on nii nuur. Nii ma toda olukorda igatahes mäletan.

Sedapuhku ei jätnud ma Kaldveele enam taganemisteed. Ütlesin, et sel talvel pole tal enam pääsu, tuleb ühine võistkond kokku saada. Ta küsis, kas Postimehes teisi sõidumehi ka on. Vastasin Fixi sõnadega, et ei, ainult minu najal seisab kogu see tsirkus koos. Kaldvee omakorda vastas, et ju siis tuleb kusagilt lisajõudu värvata ja hakata trenni tegema. Ja mitte ainult mul, vaid tal endal ka.

Avaldasin arvamust, et temasugusel – kes saanud 2010. aastal MK-etapil Oberhofis 10 km-s ikkagi 7. koha – vaevalt vaja treenida on, et kaks korda harjutab ja siis kolmandal korral juba «tulistab». Kaldvee vastas, et nii lihtsalt see paraku ei käi.

Aga vähemasti on nüüd kõrvalt võtta mees, kellelt iga päev nõu küsida.

Foto 1: Priit Pullerits oma toas San Franciscos Mission Terrace'i rajoonis vahetult enne tagasisõitu Eestisse. Foto autor: Sander Ilvest
Foto 2: Martten Kaldvee 2010. aastal alla 26-aastaste laskesuusatamise Euroopa meistrivõistlustel Otepääl. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Martten Kaldvee 2010. aastal laskesuusatamise Eesti meistrivõistlustel sprindis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

neljapäev, november 15, 2018

Pullerits: Kuidas ma tegin Californias rattaga Eesti rekordsõidu?

«Kas kõik on korras?» hõikas eresinises vormis rattur, kui ta minust mööda sõitis.

Olin Specializedi võidusõiduratta seljas Muir Beachi juurest mööda Shoreline Highwayd kilomeetrit kolm või neli mäest üles pressinud. Lakkamatu tõus, kurviline tee (fotol vasakul). Highwayks, maanteeks on seda selgelt palju nimetada. Kui mõni auto tagant tuli, ei saanud ta kuidagi mööda: juht ei näinud kurvi ja tee oli kitsas ka. Näitasin ja julgustasin siis sageli vasaku käega, et mingu aga, tee paistab vaba.

Too oli mul juba kolmas pikk ja karm tõus päeva jooksul. Ja ma olin mures. Mures, sest kell lähenes pärastlõunal juba neljale. Aga siin, Ameerika läänerannikul San Francisco ümbruses, hakkab pimenema juba enne kella viit. Ja kui pimenema hakkab, siis pimedus saabub väga kiirelt. Kell pool kuus on juba peaaegu kottpime. Ei mingeid selliseid eredaid värve, nagu päevasel ajal mu elukoha läheduses Mission Terrace'i rajoonis (fotol ülal paremal).

Kuid ma olin San Franciscost oi kui kaugel, üle 25 kilomeetri loodes. Ja ees, San Francisco suunas, ei oodanud tee, mida saaks kiiruga läbida. Tuli sõita läbi Sausalito linna, tuli võtta veel kaks rasket tõusu, tuli ületada Golden Gate’i sild, tuli sõita San Francisco põhjakaldal teiste liiklejate vahel.

See, mille peale eresinises vormis nooremas keskeas rattur küsis, kas mul kõik on korras, tulenes tõsiasjast, et mu ratas lebas justkui hüljatuna mäe otsas teeserval ja ma ise olin sellest eemal. Eemal olin sellepärast, et mul oli põõsastesse asja. Päev oli olnud hirmus pikk ning polnud aega vedelikku välja lasta. Aga enne, kui Shoreline Highway ühineb mäe otsas (fotol vasakul) Panoramic Highwayga ning algab pikk, kiire ja käänuline laskumine Tamalpais Valley Junctioni poole, otsustasin viimaks keha kergendada. Preemiaks selle eest, et olin järjekordsest suurest tõusust jagu saanud.

Olin päeva alustanud juba kella kaheksa ajal. Sõin kiire hommikusöögi (kartulisalat, juustusai, donut ehk sõõrik, jogurt, apelsinimahl), sõitsid J-liini trammiga (mida siin nimetatakse metroks) Mission Terrace’ist Market Streetile Montgomery peatusse, kust võtsin jalgsi suuna põhja, Transamerica Pyramidini ning keerasin sealt diagonaaltänavale, Columbus Avenue’le (fotol paremal), ning jõudsin veidi pärast kümmet rattalaenutusse. Sealt võtsin varasemast tuttava ja sissesõidetud Specializedi ratta (mille sadulale oli kinnitatud kleeps kirjaga «Mr Pritt’s bike») ning suundusin sellega Ghirardelli väljaku tagant piki Polki tänavat mäest üles esmalt Lafayette’i parki ning sealt edasi Pacific Heightsi rajooni Alta Plaza parki. Ega ma sinna muidu poleks läinud, kui need just tee peale poleks jäänud.

Sealt edasi pedaalisin varem külastatud Presidio poole (vt eelmine sissekanne!) ning sattusin Presidio Terrace’isse (fotol vasakul). See paistis äärmiselt eksklusiivne, uhkete väravatega ja raudaia tagune ovaalne eliitrajoon, kuhu sisse sõites tekkis väike kahtlus, ega mind sinna luba küsimata tungimise pärast äkki arreteerita. Ei arreteeritud siiski.

Esimene suurem sihtpunkt oli Golden Gate’i park (fotol paremal). Seda on kohalikud kiitnud kui head paika rattaga sõitmiseks. Tõesti, sõiduteed on seal laiad nagu avenüüd. Teiseks on seal palju vaatamisväärset, alates de Youngi kunstimuuseumist kuni Jaapani aiani. Aga üht olid kohalikud mulle veel öelnud – ja neil oli selles tuline õigus, nagu selgus. Nimelt, kuigi teed on laiad, on need äärmiselt segadust tekitavad. Nii juhtuski, et mitut puhku kadus järg käest ning leidsin end kohas, kus ei osanud arvatagi, et leiaksin. Nii tekkis viimaks tahtmine, et saaks Golden Gate’i pargist vaid minema.

See õnnestus. Jõudsin laia ja pika liivarannaga ookeani kaldale ja keerasin seal põhja poole. Pressisin üles Point Lobos Avenue’st, mis viib mööda Cliff House’ist, eksisin veel kord suuna valikul, kuni leidsin taas õige tee ning keerasin 34. tänavale, kust surusin jälle üles mööda krobelist asfalti, kuni jõudsin mäe otsa Auleegioni paleeni (fotol vasakul), mille sissepääsu taga platsil istub Auguste Rodini kuulus «Mõtleja». Nagu eelmisel korral, mil sõitsin Tiburonis sisse mehhiko pulma, sõitsin nüüd sisse ühe teise brüneti pulma.

Tundus juba, et nüüd edasi läheb probleemitult. Aga ei. Laskusin El Camini del Mari krobelist asfalti pidi Sea Cliffi rajooni (fotol paremal), kus kaotasin keerutavatel tänavatel taas orientatsiooni. Jälle pidin otsima seljakotist kaardi ja seda uurima, et saada aru, kus olen. Nii need minutid päeva esimeses pooles muudkui kadusid.

Viimaks jõudsin siiski Lincoln Boulevardile, mida mööda pidin nägema taas kord kurja vaeva, et tõusta Presidio kõrgele läänekaldale (fotol vasakul Lincolni park Presidiost edelas). Aga kui lõpuks sinna sain – olles tõusul jätnud mängleva kergusega selja taha kaaslasega naisratturi –, siis Golden Gate’i sild juba paistis, mis tähendas, et enam eksida polnud võimalik. Ja õnneks ei eksinudki.

Golden Gate’i sild (fotol paremal) oli eelmisest sõidukorrast vana tuttav, mistõttu ei hakanud seal piltide tegemisega aega raiskama. Kell oli juba tugevasti üle keskpäeva, aga ees ootas ambitsioonikas plaan. Pealegi mägine plaan. See tähendas, et iga minut oli arvel. Ja et nüüd endale enam suuri eksimusi marsruudi valikul lubada ei saa.

Esimene sihtpunkt teisel pool Golden Gate’i silda oli Marin Headlands (fotol vasakul), mägine poolsaar Marin Countys ehk Marini maakonnas, kus teadupoolest sai alguse maastikurattasport. Kummalisel kombel ei näinud sinna juhatavaid rattatee silte ning kaart, mille olin rattalaenutusest kaasa võtnud, oli pigem illustratiivne. Asusin teele n-ö tunde peale, mis tähendas, et ikkagi jäi eksimise risk õhku. Usaldasin ühte kohalikku asjaliku ratturi välimusega meest, kellele haakisin sappa, lootuses, et tema taga jõuan sinna, kuhu vaja.

Kohalik võttis tempo üles ja kihutas mäest alla. Ees avanes vaade California tüüpilistele rohelistele nõlvadele (fotol paremal). Päike suutis sel päeval läbi suurte metsatulekahjude suitsu paremini läbi tungida, mistõttu loodus oli hulga värvilisem. «Vau!» tuli iseenesest üle huulte, kui alla orgu tuiskasin. Kuid silmad tuleb ikkagi lahti hoida.

Viimasel hetkel märkasin silti, et tee Marin Headlandsi (fotol vasakul) keerab vasakule. Tulin pöördega suurelt kiiruselt toime ja nägin, et... minu ees avaneb kitsa tunneli suu ning selle ees on autod rivis. Tekkis kahtlus, kas rattureid üldse ühe sõidureaga tunnelisse lubatakse. Masinad said foori tagant peagi liikuma ning järjekordne silt tee ääres teatas, et minagi võin tunnelisse siseneda. Seal oli kummaski tee servas ratturitele eraldatud rada – vaat, kuidas siin ratturitest lugu peetakse: autodele on üks, fooriga reguleeritud rada, aga ratturitele kaks!

Pärast tunnelist väljumist läks alles sõiduks! Sain kilomeetrite pikkuses mööda siledat asfalti kiiret laskumist. Tuul oli ka tagant, nii et ainult lenda! (Mis muidugi tekitas samal ajal ärevust, et tagasiteel tuleb ju üles sõita...) Kui Marin Headlandsi keskusse jõudsin, tabas mind selle kirikut meenutava visitor centeri (fotol paremal) juures aga ebameeldiv üllatus.

Nimelt tahtsin lõuna poolt teist teed pidi tagasi sõita, ent sealne teadetetahvel teatas, et lõunapoolne tee on ühesuunaline – ja üldse mitte selles suunas, kus mul oli kavas vändata. Siiski otsustasin, et lähen ja vaatan oma silmaga järele, äkki on ratturitele mingi erand. Alati võib erandeid olla. Kas see pole erandlik, et Marin Headlandsi lõpus, Rodeo Lagooni ookeanist lahutaval Cronkite Beachi liivarannal oli surfihooaeg veel täis hoos (fotol ülal vasakul)?

Väntasin vana Nike Missile Site’i kõrvalt üles mäe otsa Point Bonita tuletorni juurde, sain ümbrusele ilusaid vaateid (fotol paremal), aga mida ma ei saanud – see oli tagasitee lõunapoolset Conzelman Roadi mööda. Mõlemas tee servas olid suured «telliskivid» ees, mis tähendas, et do not even think about taking that road, even on a bike. Kahju küll, aga tuli ots ringi keerata ja tuldud teed tagasi vändata. Kuid seal, Bunker Roadil, oli siiski üks shortcut.

Poolel teel tagasi mööda Bunker Roadi (fotol vasakul tee lõpp) keeras McCullough Road ära lõunasse, otse mäkke. Kuna ma ei tahtnud sama teed tagasi sõita, otsustasin proovida alternatiivteed, tulgu, mis tuleb, ja saagu, mis saab. Ja seal tuli hull tõus. Järsk ja ainult üles, üles, üles. Panin jõukohase ülekande peale ja asusin omas rütmis tööle. Ega muud valikut polnud. Liiati pidanuks tuldud teed tagasi minnes nagunii samuti üles väntama – ehkki küll mitte nii järsust mäest.

Aga kui lõpuks üles sain, oli hing rahul ja lõbu laialt. Eemal paistis kerges vines Golden Gate’i sild, millele lähenes hiiglasliku laadungiga kaubalaev (fotol paremal). Nautisin veidi vaatepilti – et pärast ei peaks kahjatsema, et vaat kus olin, aga ei osanud asjast täit rõõmu tunda – ja alustasin siis laskumist. Chrysleri must sedaan, mis mulle teeäärsest parklast väljudest teed andis, jäi selgelt maha. Ja Volkswageni tume põrnikas, millele peagi järele jõudsin, jäi selgelt jalgu. Korraks mõtlesin, et püüaks sellest paremalt mööduda – vasakule võtmine olnuks vastutuleva liikluse tõttu ja üle kollase topeltjoone liiga riskantne –, aga kaine mõistus sai emotsioonidest võitu.

Kui jõudsin tagasi Marin Headlandsi ringi alguspunkti, Golden Gate’i silla juurde, polnud laskumine sugugi lõppenud. See jätkus, kui keerasin Alexander Roadile, mis viis eelmisest sõidust juba tuttavasse Sausalitosse. Jätkus seni, kuni jõudsin Sausalito kaldapealsele. Süda laulis rinnus. Kahju vaid, et üks maastur Sausalito laskumise lõpus (fotol vasakul) ees nii pidurdas, et pidin samuti hoo kinni tõmbama. Linnaliikluse hädad...

Sõitsin Sausalitost (fotol paremal ja all vasakul) mööda Bridgewayd loodesse, teades, et pean Richardson Bay Bridge’i juures varasemast korrast tuttavalt teelt vasakule tõmbama, kui tahan jõuda Muir Woods National Monumenti, kus on coastal redwoodsi ehk ranniksekvoiade kaitseala. Ent taas suutsin õigest hargnemisest mööda sõita. Eks selles oli süüdi olematu või vähemasti märkamatu sildistus. Aga õnneks ei jõudnud kaugele, kui sain aru, et midagi ei klapi, sest ees vasakule hargnevat teed ei paistnud. Keerasin tagasi ning leidsin üles rattaraja, mis läks mitmerealise Highway 1 hargnemise kõrvalt.

Kell oli kahe ringis ning tühi kõht hakkas näpistama. Mitte küll kõvasti, aga arvestades, et ees ootas päeva raskeim osa, paljude raskete ja pikkade tõusudega Muir Woods Loop, kus pole ilmselt ainsatki söögikohta, tuli midagi tingimata hamba alla saada. Astusin Tamalpais Valley Junctionis bensiinijaama, et osta üks võileib. Aga seal ei müüdud neid. Siis sisenes poekesse üks naine, kes juhtis tähelepanu, et mul on seljakott täiesti lahti. Oh sa mait! Kuidas see küll sai juhtuda? Kas laskumistel tuul rebis?

Õnneks kinnitas kiirkontroll, et miski polnud kotist välja pudenenud. Seal oli kõige peal mu dressipluus passi ja kahe rahakotiga. (Ameerikasse ei ole mõistlik tulla ühe rahakotiga. Kas teate, miks? Fotol paremal peaaegu tasuta rattaid lubav laenutus San Franciscos Columbus Avenue'l.)

Pärast seda, kui olin üle tee leitud Subways ostnud võileiva (hind 3,99 dollarit) ja selle ära söönud, alustasin tõusu mööda Shoreline Highwayd. Taas, see pole mingi tavaline maantee. See on lakkamatu tõus, käänuline, mõned kurvid lausa teravnurksed. Paar ratturit tuli vastu – need sööstsid alla nagu kiirlaskujad. Kusjuures mul polnud aimugi, kui pikalt tõus kestab, sest selle kohta silte polnud.

Pärast paari kilomeetrit ülesmäge pressimist jõudsin ristumiskohta Panoramic Highwayga ning keerasin sellele. Lootsin, et nüüd on tõus läbi – aga ei tuhkagi. See jätkus. Ja tuli kuidagi tuttav ette. Siis meenus: jah, see on tee, mida mööda sõitsin 2008. aasta suvel Mount Tamalpais State Parki, kus mul oli suvel kaheks ööks telkimiskoht. See maksis 15 dollarit öö. Aga tahad San Franciscos hotellituba saada – maksa üle saja dollari. Lisaks on looduses ööbimine alati põnevam kui enamasti ühesugustes hotellitubades magamine.

Panoramic Highwayl lageda mäe otsa jõudnud, vaatas vastu järjekordne, neljaharuline ristmik. Jälgisin hoolega silte, et nüüd vale teed pidi ei läheks. Sest kõik need viisid mäest alla, mis tähendab, et vale valiku korral... Silt teatas, et Muir Woodsi on kolm miili (fotol ülal vasakul tee algus Muir Woodsi). Ja millised need kolm miili on, see meenus aastast 2006, kui tahtsin samuti Muir Woodsi minna, kuid sealne org oli nädalavahetusel autosid nii pilgeni täis, et parkimiskohta ei olnud, mistõttu tuli midagi nägemata orust tagasi üles sõita. Tollest korrast mäletangi, et tee alla Muir Woodsi oli väga järsk ja kurviline (fotol ülal paremal).

Vahepealsete aastatega pole midagi muutunud. Selline on too tee ka nüüd. Mis tähendab, et ratturile puhas nauding. Anna vaid minna! Pidureid pidi vaid aeg-ajalt pruukima. Aga nii palju tunnetasin, et tagumik tuleb kindlalt ja tugevasti sadulas hoida, sest kui seda pisutki kergitasid, siis hakkas tagajooks kergelt vibama.

Kolm miili möödusid kiiresti, liigagi kiiresti. All orus (fotol ülal vasakul) pidasin kinni, sest nägin seal sinises hõlstis kogukat mustanahalist liikluse reguleerijat. Küsisin, et ega mina vist loodusparki pääse. Ta küsis vastu, kust tulin. Ütlesin, et näe, sealt ülevalt; et kui pean tagasi sõitma, kas too vasakule viiv haru viib orust välja. Mille peale suur must mees teatas, et tead, võid ka parki minna. Imestasin, et kas tõesti niisama, ilma maksmata. Ja tema vastas, et lase aga käia, mine pealegi, et tema on ainult liikluse reguleerija; et visitor centeri juures on rattahoidla, võin ratta sinna jätta, soovitas ta.

Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda, kuigi hinges oli mure ja ärevus, sest kellaaeg lähenes õhtupoolikule ning pikk ja raske tagasitee ootas ees. Panin ratta hoidlasse ning läksin visitor centerisse ehk külastuskeskusse (fotol paremal) küsima, ega neil rattalukku pole laenata. Sest rahvast oli pargis murdu ja kuigi sealt rattaga välja sõitmine nõuab kõva pingutust, ei või ju iial teada, mis mõte kellelgi pähe võib tulla, kui ta lukustamata võidusõiduratast näeb.

Luku sai, ja täiesti tasuta. Vanemaealine pargitöötaja ütles, et pangu ma tross tabalukuga kinni ja kui hiljem pargist tagasi tulen, siis nad annavad võtme, millega ma luku lahti saan. Küsisin igaks juhuks, et on ta kindel, et neil on ikka tõesti võti, mis pärast luku avab, sest siis on ikka hull lugu küll, kui ratast kätte ei saaks. Ta naeratas seepeale sõbralikult ja avaldas, et tabalukku avav võti on seesama, mis avab ka visitor centeri uksi, mispeale otsustasin teda usaldada.

Siiski ei riskinud Muiri metsades (fotol paremal ja all vasakul; fotol ülal vasakul matkaraja algus) liiga suurt tiiru ette võtta. Tegin paar klõpsu ja ostsin gift shopist magneti – olen neid kogunud juba kaks kümnendit ning külmkapi uks on tihedalt Ameerika värvilisi pilte täis. Muir Woodsi magnet oli puudu, sest kui siin 2008. aastal käisin, oli sedavõrd varane hommik, et kõik uksed olid veel suletud.

Ja siis, saanud luku võtmega lahti ja ratta kätte, panin vaimu valmis tagasiteeks. Küsisin keskealiselt naispargivahilt edelasse suunduva suurema ringi, Muir Woods Roadi ja Shoreline Highway kohta, et mida see endast kujutab. Sest tuldud teed, Panoramic Highwayd mööda tagasiminek tähendanuks piinarikast pressimist. Pargivaht kinnitas, et edelasuunaline ring on küll kaks ja pool või lausa kolm korda pikem, kuid tõus ei ole seal nii järsk, nagu Panoramic Highwayl. (Fotol all paremal tüüpiline ranniksekvoia.)

Aga enne, kui algas tõus, laskus Muir Woods Road veel mitme kilomeetri pikkuses kergelt allamäge, Muir Beachi poole. Algul üritasin püsida ühe BMW tuules, mis mõnda aega ka õnnestus – et aega võita! –, kuid viimaks, sirgematel lõikudel pidin siiski alla vanduma. Pikk lause laskumine tähendas, et isegi kui Muir Beachi lähistelt algav tõus ei ole üleliia järsk, koguneb seal tõusumeetreid palju rohkem kui Panoramic Highwayl.

Ent valikut enam polnud. Tuli tõusul tööle hakata. Otsisin sobiliku ülekande, istusin sadulas ja liikusin vaikselt ülespoole, ülespoole. Tee oli kitsas ja kurviline (fotol vasakul), autojuhid, kes on siin enamasti kannatlikud ja viisakad, ei söandanud paljudes kohtades mööda sõita. Julgustasin neid käeviibetega. Ainult üks sinise Porschega mees andis nii valusalt gaasi, et ei hoolinud suurt minust ega vastutulijaistki (fotol all paremal).

Aega ei mõõtnud, kui palju üles väntamine kestis, aga kaart näitas teel kogu pikkuses maksimaalset tõusukallet (fotol all vasakul). Otsustasin, et kui üles saan, siis premeerin end looduses kempsupausiga. Ja seal siis erksinises vormis rattur mu kinni püüdiski ja mööda läks. Tema küsimuse peale, kas mul on kõik korras, vastasin, et tegin korraks peatuse, et vaid juua – mida ma tõepoolest samuti tegin.

Hüppasin sadulasse ja sõitsin talle järele ning küsisin, kas ta suundub samuti mäest alla. Ta vastas, et jah, aga lisas, et on aeglane laskuja, sest on ettevaatlik ja pelgab. Kiitsin takka, et ettevaatlik olla on igati mõistlik. Ja ettevaatlik ta oli, mistõttu otsustasin minna oma teed, võtta sellest pikast ja kiirest laskumisest viimast. No mitte päris, pigem siiski eelviimast.

Laskumine oli tõesti äge, sest kuna olin seda sama teed pidi üles tulnud, siis enam-vähem mäletasin, mis ees ootab. Kurvides heitsin silmanurgast pilgu selja taha ja märkasin, et erksinises rattur jääb tõepoolest maha. (No eks mul oli seljakott seljas ja fotoaparaat rippus rinnal, need andsid massi ja kiirendust juurde, eks?) Aga siis sattusin ühe valge väikebussi taha, millest mööda ei saanud, ning naisrattur püüdis mu kinni. Neetud buss võttis olulise osa laskumise lõbust ära. Laskumise all Tamalpais Valley Junctionis küsisin, kas mäelt leitud kaaslane siirdub samuti San Franciscosse. Paraku ei. Ta ütles, et läheb otse Strawberrysse (fotol ülal paremal). Soovisin talle head teed. Tema mulle ka. Ja läinud ta oligi.

Edasine oli tuttav tee läbi Sausalito, seal karmist mäest üles, Alexander Roadilt pööre maha vasakule East Roadile, mis muutub Fort Bakeri juures Conzelman Roadiks, ning sealt viimane ränk tõus üles Golden Gate’i silla põhjapoolse pealesõiduni (fotol vasakul). Väljas hakkas tasapisi hämarduma, ratturite liiklus sillal oli päevaga võrreldes palju hõredam.

Heitnud veel viimase pilgu kuulsale Golden Gate’ile (fotol paremal), laskusin mäest Crissy Fieldile, tegin seal päeva viimase valearvestuse, kui keerasin hooga paremale Presidiosse Lincolni tänavale – paljud rajoonid San Franciscos on Ameerika linnadele tüüpilise ruudukujulise planeeringuga, aga arvukate mägede tõttu on selles planeeringus «kõrvalekaldeid» ning need võivad su tõesti rappa viia, kui pingsalt kaarti ei jälgi –, aga sain saja meetriga eksitusest aru ning naasesin piki linna põhjakallast kulgevale laiale ratturite ja jalakäijate ühisteele.

Kui jõudsin Ghirardelli väljaku (fotol vasakul) eest mööda sõites tagasi Columbus Avenue otsas asuvasse rattalaenutusse, oli kell juba pool kuus ja väljas pime. Laenutuse töötaja lausus, et oli hakanud juba mõtlema, kuhu nii kauaks jään. Ütlesin, et mul oli tihe ja pikk ja sisukas päev. Kokku olin väljas veidi üle seitsme tunni ning sõitsin selle ajaga maha 99 kilomeetrit.

Huvitav, millal jälle saab?

PS. Rattaga üle Golden Gate’i sõitmise Eesti rekord on nüüdsest minu nimel: neli korda.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.