Pullerits: Kuidas ma tegin Tartu Grand Prix rattasõidul seninägematu osalusreportaaži
LISATUD VIDEO!
Küll on hea, et Tour of Estonia Tartu Grand Prix’ grupisõidu korraldajad klubist Tartu Maraton ei lubanud laupäeval pealtvaatajaid linnatänavaile kaasa elama. See avas mulle, roheline pressitöötaja särk seljas, hoopis uued võimalused ja täiesti ennenägematu perspektiivi. Selle nimel olin valmis laskma endale isegi peenikese pulga ninna torgata, sest ilma kiirtestita, mis pidi andma 15 minutiga negatiivse vastuse (ja andiski), ei tulnud pressisärgi saamine kõne allagi.
Eesmärk oli saada võistlusele nii lähedale, kui vähegi lastakse.Ja pole midagi öelda: roheline särk tegi imet ning pealtvaatajaist peaaegu tühjaks tõrjutud tänavad lubasid võidusõidust teha vaat et osalusreportaaži.
Esimese ringi ajal jälgisin mängu ja olukorda raja kõrvalt. Et saada aimu, millise hooga võetakse Toomemäel Lossi tänava tõusu (fotol ülal vasakul) ja kui kiirelt kihutatakse alla Vallikraavi tänava libedatel klompkividel. Aga teisel ringil, kui soodsad positsioonid oli hoolega välja valitud ja üle kontrollitud, andsin ise ka väntadele valu.Peab ütlema, et väga lahe oli päris ja poolelukutseliste kõrval Lossi mäest (fotol paremal) üles pressida! See andis ikka võistlusest sootuks teise tunde, kui liigud kaasa. Kõrvalt vaadates, nagu saate ise lisatud video vahendusel veenduda, ei tekiks võidusõidust kaugeltki adekvaatset arusaamist. Seetõttu, nagu võite oma silmaga veenduda, sõitsin kaasa lausa mitu korda.Üllatuseks märkasin, et ei jäänudki võistlusratturitest üldse maha. Muidugi, eks jutt oleks hoopis teine, kui oleksin kogu ringi kaasa sõitnud. (Kogu võistluse kaasa tegemisest parem ärme unistamegi, eks!) Ja loomulikult jään realistiks: see, et suutsin nende tempoga kaasa minna, ei näita põrmugi minu tugevust, vaid illustreerib seda, kui raske on tegelikult Lossi mäe munakivitõus (fotol vasakul). Et sellest, mis eelmises lauses just ütlesin, paremini ja täpselt aru saada, peate vaatama videot. (Muidu, olge hoiatatud, võite teha ekslikke järeldusi!)Olgu lisatud, et kui esimesed ja viimased ringid arvestusest välja jätta, siis Lossi tänava tõusust (fotol paremal selle algus Tartu raekoja tagant) läksid võistlejad üles kiirusega umbes 20 km/h. Eelviimasel ringil tõstsid nad seal tempo 23-24 km/h-ni.
Samuti sõitsin kaasa paar sirget Vabaduse puiesteel. Neil lõikudel näete, millise mõnuga saavad seal tirri lasta need, kes liiguvad grupi sabas. Kuulsin isegi meeste omavahelist vestlust.Kus siis proffidega vahe tekkis, küsite.
Vahe tekkis Vallikraavi tänava (fotol vasakul minu taga) klompkividega laskumisel. Sealt ehk ongi ägedaimad kaadrid, kuidas ässad nagu püssikuulid minust mööda lendavad. Ilmselt trikk selles peitubki, et Vallikraavi tänaval ei tohi sõita 22-24 km/h, nagu tegin kaks nädalat tagasi rajal luurel käies, vaid tuleb alla tulla täie lauluga – äkki siis põrutab vähem?
Muljetavaldav on ka see, millise kergusega võttis juhtgrupp võistluse keskel Vanemuise tänava tõusu. Nagu näete, siis paistab, justkui tantsiksid mehed mõnuga ratta seljas.Aga mis ma siin ikka rohkem seletan! Nüüd on teil pidepunktid käes, millele tähelepanu pöörata.
Usun, et see video on täiesti uus tase Eesti asjaarmastajate tehtud rattavõistluse osalusreportaažis. Head nautimist! Ja ettepanekud, mida järgmine kord veelgi paremini teha, on igati teretulnud.Foto 1: Priit Pullerits Tartu GP stardi ootel K. E. von Baeri tänava lõpus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Lossi tänava tõusu algus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Art Soonetsi auto võistlejaterivi kõige lõpus. Kes teab, miks on auto ees kaks luuda? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Katkestanud Soome rattur jälgib teistest maha jäänud ratturi ponnistust Lossi tänava tõusul võistluse lõpuosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits Vallikraavi tänava laskumise all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tartu GP sõidu võitja Martin Laas. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton