Pullerits: Nüüd läheb andmiseks!

Silja Spordis on ikka lahedad mehed küll. Käisin seal eile kauaoodatud uute Fischerite järel, aga kui need lõpuks kätte sain, kuulsin üllatuseks, et ega need hästi libisema ikka ei hakka. Mis siis, et olin lasknud suusad ette valmistada ning nende peal ilutses silt "PULLERITS OK!". Müügimees Jaanus Vislapuu andis valida: kas sõidan mitusada kilomeetrit ja siis tekib lootus, et saan maksimumlibisemise, või viskan suusad piltlikult öeldes kohe ahju.

Valisin ahju viskamise variandi. Mis tähendab, et suusad tuleb mingisse termoboksi panna ja siis neid seal kuumutatakse kümme tundi umbes 65 kraadi juures ning alles seejärel võib loota, et määre hakkab tõeliselt pidama. Väidetavalt pidi see olema mingi uus hullus lisaks kivilihvile. On keegi sellest midagi kuulnud ja selle termoboksi efekte maitsta saanud?

Läksin eile kohe Otepääle proovima, et kuidas Fischeri RCSid lippavad, aga mis peamine, saama treener Kalmer Trammilt tehnikatundi. Ainult üks häda oli: uued Madshusi kombisaapad olid mõni päev tagasi klassikat sõites mõlemad kannad nii ära hõõrunud, et ühel oli paks vesivill, teine oli aga suisa lõhki. Sel vesivillil tuli viimaks kuivanud koorik maha, aga veriseks hõõrutud kand on jätkuvalt veritsev ja hirmus hell. Panin plaastrid peale ja tõmbasin saapad hästi kõvasti jalga, et hõõrumine oleks minimaalne. Teab äkki keegi head nõksu, kuidas sellisest kannatraumast võimalikult kiiresti lahti saada? (Variant, et mitte trenni teha, ei tule seejuures kõne allagi.)

Otepääl nägi igasuguseid mehi. Aivar Rehemaa kihutas kui väle rebane klassikasammuga mäest üles, Jaak Mae lõhkus uisku sõita. Peaaegu oleksin raja kõige kõrgemas punktis Mati Alaveri, professorlikud prillid ninal (tal, mitte mul), alla ajanud. Alaveri vaatepunktist võinuks see ka hoopis vastupidi paista - et tema oleks minu alla ajanud.

Kui olin soojaks sõitnud, laskus Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise peatreener, MK-raja äärest Tehvandi suusastaadionile. Ütles, et võtab kaamera ka, siis näen ise oma sõitu ja kust mida parandada. Aga algul heitis niisama pilgu peale.

Ja siis ütles mu üllatuseks: kaamerat pole küll mõtet tuua. Märkis, et ega mu tehnika veel päris sama hea ole nagu Veerpalul või Mael, aga filmida pole küll tarvidust. Lisas, et ta oli valmis ikka üksjagu hullema vaatepildi avanemiseks, kuid suuri vigu polevat. Kiitis, et mul pole seda harrastajate viga, kus libisetakse vahelduvtõuke puhul kahel jalal korraga, vaid et panen õigesti tagant tuleva jala libiseva jala ette ja tõstan end puusadest õigesti üles.

Kui asi nii hästi on, siis võib ta selle eest kiita iseennast, sest just seda puusatööd ja jala ettepanekut oli ta mulle sügisest saadik korduvalt rõhutanud ja seda olin püüdnud esimestes suusatrennides täpselt jälgida. Ehkki oma arust tikkus kätetöö samal ajal unarusse jääma, kui pingsalt jalgade tööd jälgisin. Ainus oluline parandus oli, et keha tuleb rohkem püsti tõsta, mitte liiga ette kummardada (seega siis, mu meelest, tuleks rohkem Axel Teichmanni peale mõelda).

Paaristõuke puhul pean rohkem jälgima, et keha liiga ette kummargile ei jääks, vaid end rohkem sirutaksin. Samuti sain teada olulisi nõkse jalgade, puusade ja kätetöö kohta, kuid neid ei saa siin kahjuks üksikasjaliselt avaldada seepärast, et igipõline verine konkurent Art Soonets alias Blogi-Art käib ka siin lugemas ja nõkse luuramas, ja just paaristöös näen tema vastu üht olulist trumpi.

Teine oluline asi oli klassikasõiduks õige pikkusega kepid leida. Olin seni oma 187 cm pikkuse juures sõitnud 165 cm keppidega, kasutanud neid nii uisu- kui klassikasõiduks. Ja-jah, tean, et see on ebaloogiline ja eriti klassikatehnikaks ebasobiv pikkus. Sest kui mina sõidan klassikat 165ga, siis Mae, kes on minust 5 cm lühem, pidi väidetavalt uisku, mis nõuab ju pikemaid roikaid, sõitma 162,5ga (kontrollimata andmed!). Aga olen klassikas nende pikkade keppidega nii ära harjunud - eriti hea on nendega sammuta paaristõuget uhada. Üks mu suusarajal saadud suurimaid komplimente pärineb üle-eelmiselt Tartu maratonilt, kus üks mees ütles, et kurat, mul peavad küll tugevad käed olema, et ta sõidab juba 30 km mu järel, aga ma kasutan ainult paaristõuget. Ta jättis ilmselt arvestamata mu kehakaalu, mis toona oli 68 kg - seda massi ei ole ju kuigi raske edasi lükata.

Aga selge on ka see, ja seda nägin paarilt mullusel Tallinna maratonil tehtud fotolt, et nii pikkade klassikakeppidega kipuvad käed küünarnukist läbi vajuma. Teiseks, olen sõitnud vanade Exeli keppidega, ja kui nüüd Trammilt mingid peaaegu kaalutud suusakepid kätte sain, pidid käed, kui need paaristõukeks ette viisin, otsast lendama - nii kerge oli! Kepil ja kepil on seega ikka suur vahe.

Kuigi mingi arvutuse kohaselt pidavat 187 cm pikkusele sobima 157,5 cm kepid, tundusid need ilmselgelt lühikesed. Karta on, et paaristõuke puhul jäävad nendega seljalihased valusaks, kui nii palju madalalt peab koogutama. 162,5 cm olid palju paremad. Kahjuks polnud Trammil proovimiseks 160 cm keppe, mistõttu pean nüüd oma peaga otsustama, kas valida 162,5 või 160 cm kepid. Kes oskab põhjendatud ja argumenteeritud nõu anda?

Kolmas oluline teema oli tõusutöö korrastamine. Siin sain kõige rohkem olulisi nõkse teada. Näiteks ilmnes, et tõukel kerkib säär liiga üles - küllap endise jooksja kutsehaigus -, aga seda ei tohi teha. Selle vastu aitab, kui varbaid rohkem enda poole tõmmata. Samuti sain teada, kuidas jalga tuleb teravamalt ette tõugata ja kannale suruda. Tramm jälgis ka liikumise rütmi ning sammude tihedust ja pikkust. Soovitas, et jälgiksin tõusunurka ja mängiksin rohkem suusaga ehk teisisõnu, sätiks oma sammu vastavalt sellele, milline tõus parajasti on, lauge või järsk.

Igatahes läksid mu silmad hoopis avaramalt lahti. Ei kujutanud ettegi, et nii palju arvestatavaid nüansse mängu tuleb. Trammi nõu oli tõesti väärt nõu, nii et igati tuleb nõustuda tavaliselt kriitilise ekssprinteri Pavo Raudsepaga, et Tramm kuulub kindlasti Eesti viie kõige targema treeneri hulka. (Ma ei hakka siin avaldama, kellest Raudsepp Trammi koguni ettepoole asetas, sest siis tuleks küll palju paksu pahandust. Küll aga avaldan Eesti suusatajaile hirmutava teate, et Raudsepp lubas kevadel Eesti meistrivõistlustel taas välja tulla - eelmine aasta ta juba tekitas sellega palju segadust, nüüd siis jälle. Ja kõmuajakirjanikud võiks oma kalendrisse märkida, et Raudsepa naine Õnnela, samuti endine suusataja, nüüd pangatöötaja, on viiendat kuud lapseootel.)

Pühapäeval siis kõik Tamsalu maratonile, eks!

Foto 1: Pildil on Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Jaak Mae. Foto autor: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on suusakepp. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Pullerits: Kes on ilusaim suusataja?

Tere, kõigile! Nagu tänases leheloos "Suur sensatsioon jäi seekord ära" märkisin, pole kerge toreda-vahva-hästitehtud Otepää MK-etapi kohta aastast aastasse midagi uut leida. Ja kui mõtledki miskit senisest teistsugust välja, ei pruugi see jälle lehte mahtuda. Paberipind on ju hiiglama kallis.

Nii jäi välja näiteks kenamate meessuusatajate ja mitte väga ilusate ehk k***damate (võimalusi tühiku täitmiseks: kobedamate, käbedamate, käredamate, kibedamate...) naissuusatajate pingerida.

Siin see on, ja olgu igaks juhuks kohe ennatlikult lisatud, et tegemist on absoluutselt subjektiivse valikuga, millega te ei pruugi vähimalgi määral nõustuda.

Kenamad meessuusatajad

1. Jaak Mae, Eesti
2. Mathias Fredriksson, Rootsi
3. Odd-Björn Hjelmeset, Norra
4. Martin Larsson, Rootsi
5. Kaspar Kokk, Eesti

Mitte väga ilusad naissuusatajad

1. Lina Andersson, Rootsi
2. Barbara Jezersek, Sloveenia
3. Elodie Bourgeois Pin, Prantsusmaa
4. Natalja Iljina, Venemaa
5. Kirsi Välimaa, Soome

Tsiteeriksin siinkohal ühe pikki aastaid suusatamise köögipoolt näinud mehe sõnu, kes, olgu rõhutatud, ei pidanud siin silmas ühtki kodumaist suusatajat, vaid rääkis rajatagustest: see on ju teada, et naissuusatajad ei ole kuigi ilusad, aga meessuusatajad küll - nad on saledad ja piisavalt musklis. (Ja pole ses kenaduse pingereas midagi jumalavallatut, sest maailmas igal pool tehakse selle järgi pingeridu, nagu näiteks ajakirja People 50 Best Dressed People ja keegi kusagil, kui mitte seesama People, teeb ka Worst Dressed edetabelit.)

Aga nüüd spordist ka, sest nagu Eesti koondise peatreener Mati Alaver mulle pärast võistluste lõppu pressitelgis tunnistas: ta juba arvas, et mul spordi kohta ei olegi enam küsimusi.

Aga enne sain temalt kohustusliku peapesu ka.

Alaver andis parajasti intervjuud Eesti Päevalehe meestele Andrus Nilgile ja Veiko Visnapuule, ja rääkis, et tal on eriti hea meel, et meie suusatamise süsteem toimub, sest kõik noorema põlvkonna mehed ja ka neiud on esile kerkinud läbi järelkasvusüsteemi. Ja lisas, et neil, kes on kirjutanud Eesti suusatamise allakäigust - ei, koguni fiaskost, täpsustas ta - neil peaks praegu küll väga häbi olema.

Aga olgem ausad: ega noorem põlvkond seni midagi võitnud või esikuuiku väärset korda saatnud ka ole. (Tean, tean, Kaili Sirge tuli universiaadil kolmandaks, ja isegi kui poleks kolme sportlase kukkumist olnud, ei oleks ta tahapoole kuuendast kohast saanud langeda, aga universiaad, tunnistagem, ei ole mingi eriliselt kõva võistlus: vaadake FISi koduleheküljel www.fis-ski.com tema konkurentide nimekirja.) Alaver tunnistas hooaja alguse pressikonverentsil isegi, et kui rääkida tippkohtadele konkureerimisest, siis seda saab jätkuvalt loota vaid kolmelt veteransuusatajalt.

Tema teine rünnakukatse oli sedapuhku mitmeid kordi jahmatavam kui ükskõik milline kirjutis suusatajatest, mille ma seni olen publitseerinud. Isegi jahmatavam, kui võis talle olla reedel ilmunud lugu "Saab veel hullemaks minna", kus oli selgelt öeldud, et paluks seda mitte tõsiselt võtta, vaid et tegu on naljalooga, mis küll teataval viisil kõverpeeglis võiks peegeldada tänavust olukorda.

(Lugejate kommentaarid kinnitavad, et enamik sai siiski naljast aru.)

Olen kindel, et Alaver nalja mõistva inimesena sellest ka aru sai, ehkki möönan, et see ei pruukinud paljudele tunduda üldsegi mitte naljakas. Igatahes ütles Alaver eile, et talle oli räägitud, kuidas ma kuskil olla öelnud, et mida halvemini ma suusatajatest kirjutan, seda rohkem ma peatoimetajalt kiita saan. Ja lisas - siin, tunnistan, ma täpset sõnastust ei mäleta, aga mõtet küll -, et ma vihkan suusatamist ja suusatajaid.

Olgu siin selgesõnaliselt öeldud: kõik Alaveri kõrvu kostnud lauses sisalduv on vale. Ma ei ole üheltki Postimehe peatoimetajalt saanud kunagi selle eest kiita, et ma suusatamisest halvasti kirjutan. Enamgi veel: sellisel teemal ei ole mul ühegi Postimehe peatoimetajaga eales juttu olnudki.

Mõelgem loogiliselt: kui ma vihkaks suusatamist, siis miks raisata oma vaba aega suusablogile; ei ole blogis kõik ka sugugi negatiivne, et võiks väita, nagu käiksin negatiivseid tundeid siin välja elamas; ma ei teeks kuus kümneid tunde suusatrenni, kui ma suusatamist vihkaksin; samuti ei ole mul vähimatki põhjust vihata või omada ükskõik missuguseid negatiivseid tundeid ühegi eesti suusataja vastu; nüüd, kui olen ise ka tõsisemalt trenni teinud, saan väga hästi aru, kui kõva on eesti tippude tase, ja see väärib ainult lugupidamist ja kiitust; pealegi on kõik eesti tipud äärmiselt toredad ja lahked inimesed, kes on alati nõus küsimustele vastama ja rääkima.

Kurb on kuulda seesuguseid alusetuid jutte, mis kuskil liikvele on läinud.

Olen samas nõus, et Alaverile ja suusatajaile ei pruugi kõik meeldida, mis ma kirjutan. Aga nad peaks aru saama, et ajakirjanikuna ei ole ma nende kintsukraapija, pressiesindaja ega tallalakkuja. Iga ajakirjanik, kes seda oleks, on narts. Mitte keegi mitte kusagil ei ole mind mu ameti jaoks õpetanud, et ajakirjanik peab silmas pidama infoallikate ja oma kangelaste huve ning kirjutama oma lugusid nende huvisid silmas pidades. Ei ole õpetanud siin Eestis ega seal Ameerikas. Ajakirjanik peab teenima ainult ja üksnes lugejate huve. Ent see sõltumatuse joone hoidmine ei tähenda, nagu ilmselt ekslik järeldus on tekkinud, et mul on isiklikult midagi suusatajate vastu.

Aga aitab, see ei ole siin ajakirjandusblogi, vaid suusablogi, ja eilse jutu lõpuks Alaveriga küsisin temalt ühe spordiküsimuse ka. Võiks ju arvata, et seegi oli suusatamist vihkav, kui näha vaid pealispinda, aga mitte sisusse süüvida.

Niisiis küsisin, millal ometi jõuavad Eesti meessuusatajad sprindis ameeriklastele järele. Või veelgi täpsemalt: miks vahe nendega on suurenenud? Vaatame fakte: seekord olid Otepääl Torin Koos kolmas ja Andrew Newell neljas, lisaks Chris Cook 14. Eestlaste parimana Peeter Kümmel tema järel 15. Ükski eestlane veerandfinaalist edasi ei pääsenud. Nagu ka eelmine aasta, mil parimana oli Veerpalu 15. Aga tookord oli Newell 27. ja Koos alles 32.

Alaveri vastus:

"Maailmas võita või olla finaalis ükskõik millisel alal on äärmiselt raske. See tähendab kuulumist maailma tippu. See eeldab õnnestumist kõigis tulemust limiteerivates faktorites ja veel on lisaks vaja õnnefaktorit.

Tuleb tunnistada, et ameeriklased olid meist seekord paremad. Meie meeskond teeb kõik, et kahe aasta pärast Libereci MM-võistlustel ja vähemalt Vancouveri olümpial oleksid eestlased pjedestaalil, ja kui seal kõrval on ameeriklane, siis ma ei näe selles midagi halba.

Meie suhteliselt noorel sprindimeeskonnal tuleb olla kannatlik. Meil on professionaalne sprinditreener Björn Kristiansen, professionaalne organisatsioon suusaliidu näol ja professionaalsed taustajõud. Nüüd on treenerite ülesanne kasvatada sportlastes pühendumust."

Foto 1: Pildil on Jaak Mae. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Mathias Fredriksson. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Odd-Björn Hjelmeset. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on Martin Larsson. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 5: Pildil on Kaspar Kokk. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 6: Pildil on Lina Andersson. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 7: Pildil on Barbara Jezersek. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 8: Pildil on Elodie Bourgeois Pin. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 9: Pildil on Natalja Iljina. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 10: Pildil on Kirsi Välimaa. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 11: Pildil on Mati Alaver. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Šmutov: raskelt teenitud Otepää MK-etapi pronks

Võttes arvesse, et mäest ma üles ei saanud, alla tulin tagumikul ja teatesõidu vahetusalas kihutasin tagant otsa konkurendile, on saavutatud pronks lausa suurepärane, isegi fantastiline tulemus. Ikkagi medal Otepää MK leheneegrite sprinditeatesõidus, mille eest FISi punkte küll ei jagatud, kuid mälestused ja auhinnad on ehk veelgi väärtuslikumad.

Tõele au andes polnud minu panus selle hiilgava saavutuse kindlustamisel just teab kui suur – kõige tähtsam on tõenäoliselt, et ma suutsin teatevahetuse üle anda. Seega – suured tänud Meelis Luhtile ja Ain Kaarele, kes koos minuga Postimehe meeskonna moodustasid ja meie niivõrd auväärsele kohale vedasid.

Kuid pronksine autasu ei jäänud märkamata - pärast autasustamist andsin oma esimese intervjuu sportlasena. Järgnev pole küll päris see, kuid vorm on sama ehk intekas.

Pilt suusarajale, pärast võistluse lõppu:
Kuidas Ain sõitis?
Ain põrutas ikka täitsa hiilgavalt – esimese tõusu järel oli ta üldarvestuses (ka sponsorid ja korraldajad) kolmas, kuid teate andis üle vist kuuendana.

Vahetus läks edukalt?
Võttes arvesse, et ma Aini tuleku maha magasin, polnud just kõige ideaalsem, kuid minema saime küllaltki hästi. Eks osa süüst oli ka korraldajatel, kes jätsid meie numbri hüüdmata. Kuid muidu oli lahe.

Kas stardijärgne tõus on tõesti mõrvarlik?
Korralikud sportlased panid sealt üles vahelduvtõukega. Mina aga sahaga, sest mu suuskadele on tehtud vaid esimene hooldus ja määrdealasid pole veel paika pandud, mistõttu pole suuskade all ka kübetki määret. Seega tuli mäest sisuliselt üles roomata, teisiti ei saanud.

Nii ma seal siis ukerdasin ja jälgisin, kuidas normaalselt valmistunud tüübid vups ja vups mööda põrutasid. Aga mis seal ikka, ei julgenud pidamist suusale suvaliselt alla panna, sest treener Jaak Teppan on lubanud need kriitilised asjad ise millimeetri pealt paika mõõta.

Aga mis edasi sai – kas olidki viimane?
Ei, Ain oli teinud ikka nii hea sõidu, et viimased polnud me kindlasti. Lisaks tuli tõusu järel kohe pikk-pikk laskumine suusastaadionile, kus ma mõnest konkurendist mööda vuhisesin, pidamist ju polnud, oli ainult libisemine.

Ahsoo! Et siis võitsid kaotatud sekundid tagasi?
Oleks ehk midagi võitnud, kuid laskumise lõpus otsustasin paaristõugetega kiirust lisada, kuid tasakaal läks ära ja lendasin persili. Publikul oli vähemalt lõbus ja tervitus neile, kes südamest naerda said ja heatahtlikke soovitusi jagasid. Igatahes selle lükkega tõmbasin publiku meie meeskonna taha.

Rohkem viperusi ei saa 800 meetri peale ju ikka olla?
Edasi oli kõik täitsa okei – kaks pikka sirget võtsin paaristõugetega ja nende vahele jäänud väikesest tõusunukist sain ka küllaltki edukalt üle.

Mitmendana vahetuse üle andsid?
Ei teagi, sest põrutasin alas ühele konkurendile täie laksuga tagant otsa ja nii ei suutnudki jälgida. Kuid Meelisele andsin siiski käehoobi ja minema ta sai.

Kas tema ülesandeks oli koha hoidmine?
Nooo, Meelis ja Ain on ikka suusamehed ning nagu Aingi tegi ka Meelis suurepärase sõidu, tõstes meid mööda näiteks raadiomeeste võistkonnast ja tema kindlustas ka pronksi. Super!

Mis mulje rada jättis?
Rada oli loomulikult täiesti super – sügavad ja korralikud jäljed, mitte nii nagu dendropargis, kus igal sõitjal on oma jälg. Veremaigu sai ka suhu, sest see esimene tõus pole nii lihtne midagi. Kuid lahe oli, väga lahe.

Pilt üldisele melule:
Scanpixi ülema Art Soonetsi tüüritud meeskond võttis meedia arvestuses kulla. Pärast sõitu temaga koos hingeldades oli meie mõlema seisukoht üpris sarnane – ega see koht polegi nii oluline, palju tähtsam on, et sai tõelise suusameka tõelist rada proovida ja vaid loetud tunnid enne ametlikke starte. Mis saaks veel parem olla?

Ja tänaseks ennustused:
«Šmigun saab teise koha, kuid Kuituneni võitu ma ka ei usu. Eile oleks veel Maele võitu pakkunud, kuid nüüd ütlen – viies koht. Ja ma garanteerin, et kumbki ennustus ei pea paika,» sõnas Priit.

«Ma pole kunagi eriti hea ennustaja, sest tunded saavad mõistusest võitu. Kuid – Šmigun napsab medali ja Mae jääb napilt ilma. Ehk kolmas ja neljas,» lisasin mina.

Šmutov: osta suusavarustus. TEHTUD!

Ülikool on üks hull asi, sest sellele keskendudes ei jää aega millekski muuks. Aga tuleb keskenduda, teisiti ka ei saa –pean tänavu lõpetama, muidu kustutatakse õppekava ära ja siis on jälle jama. Ma parem ei mainigi, kui kaua ma haridust olen taga ajanud.

Kuid ülikooli ja töö vahelt ühe trenni siiski napsasin. Esmaspäeval. Esimese tõelise trenni suuskadel, sest nüüd on mul olemas peaaegu täiuslik ja täielik suusavarustus. Kui ma Otepää MK-etapil ei stardi, siis lähen täna jälle.

Tegelikult tahaks ikka Otepääl startida, sest suusad on eriti head - rajale minnes tuleb neile paks pidamiskord peale tõmmata, muidu lendaksin Veerpaludest ja Angereridest mööda nagu tuul, vähemalt nii väitis treener Jaak Teppan, kes need lauad mulle maha parseldas. Ma muidugi uskusin, sest Fischeri suusad ju ja SCS oli ka peale trükitud, mille tähendust ma samas ei tea.

Üldiselt on suusavarustuse otsmisega nii, et kuna ma seda spordiala ei tunne, siis usaldangi teisi, üldjuhul müüjaid ja Jaak Teppanit võib ka usaldada, sest ta on suuskadel olnud alates ajast, mil sai kümneseks - siis putkas ta jalgpallitrennist lumele. Minuga on põhimõtteliselt vastupidi, sest samas vanuses ma enda jaoks just jalgpalli leidsingi. Kuid igatahes peaks ta suusaasja jagama.

Seega esimene ost: Fischeri suusad (klassika, 202 cm ja medium stiff) ja Salomoni sidemed – 2000 krooni.

Teine ost läks veelgi libedamalt, sest Sporditähe tellijaid said Sportlandis meeletu allahindluse ja seetõttu jahtisin suusavarustust esmajärjekorras sealt. Peale keppide ei leidnud aga midagi, kuid kepid läksid loosi. Jaagu õpetustest oli selge, et kepile tuleb täie raskusega peale suruda, et selle painet näha. Mida vähem paindub, seda parem roigas, eriti sprinterite jaoks.

Märkus: Kui Jaak kunagi lubab, siis panen üles ka tema suusaõpetuse, kus ta räägib nii keppidest, suuskadest, määretest, määrimisest ja jumal teab veel millest, mille üks suusakoolis osalenu ka videolindile jäädvustas. Seni pole Jaak luba andnud, sest ta olevat öelnud ka paar rumalat asja. Kuid eks ma kauplen edasi.

Kuid sellele õpetusele tuginedes võtsin Fischeri CR Competition kepid, mille letihind oli 865 krooni, kuid 30 protsendise alega maksid nad 605,50 krooni.

Viimane ülesanne oli suusasaapad ja nendeni jõudsin ma esmaspäeval umbes 20 minutit enne trenni algust, mistõttu ma jäin trenni pool tundi hiljaks. Varem lihtsalt polnud sobiva suurusega paari, mis oleks mulle ka hinnaklassilt meeldinud. Proovimistel olin välja valinud Salomoni saapa Equipe SC LJ10, kuid Tartu Silja Spordis müügil olnud paar oli pool numbrit liiga väike. Õnneks oli nende Võru esinduses õige number olemas ja kui ma nädal aega pärast esimest proovimist poodi tagasi läksin, oli see paar ka imelisel kombel Tartusse saabunud – ma tegelikult läksin poodi, et see paar Tartusse tellida.

Kolmas ost: Salomoni saabas – letihind oli 2099, läbirääkimistega 1679.20.

Suusavarustus kokku: 4284,70. Polegi väga hull, sest Priidu viimast kahte lugu lugedes, ei saa sihukese raha eest alati isegi suusakeppe.

Ahjaa, kui päris aus olla, siis neljas ost oli tegelikult ka, sest ma ostsin paksud jooksu- ja suusasokid, mille letihind oli 199 krooni.

Pesu osas on kõik okei, sest mul on omast varust olemas nii pikad aluspüksid kui ka pikk alussärk, millest viimast ma olen trennides alati kasutanud. Esimese jaoks pole vajadust olnud. Kindad, mütsid ja dressid on ka vanad ja head ning neid ma vist vahetama ei hakka. Joogivöö on samuti olemas.

Kas midagi peaks veel olema?

-- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- --

Nüüd siis esmaspäevasest treeningust. Soovitan teha, sest täitsa lõbus oli ja ma sain lõpuks isegi aru, kuidas vabas tehnikas nagu sõita tuleks. Täielik mõistmine saabub ehk paari kuu pärast. Alguses oli küll nii, et pool aega uisklesin ja pool aega püüdsin mitte persili kukkuda.

(harjutused toimusid päris esimesel dendropargi ringil, kus on üks tõus ja üks laskumine, kohe pärast asfaltteed, mis viib jõeni)

1. ring: soojenduseks kahe kepiga üks ring
2. ja 3. ring: ilma keppideta
4. ring: vasaku kepiga
5. ring: parema kepiga
6. ja 7. ring: mõlemad kepid kukla taga ja käed nende ümber (poos on nagu oleksid risti löödud)
8. ring: kepid käes, kuid tõukad vaid ühe jalaga, nimetatakse vist ka pooluisuks
9. ring: sama harjutus teise jalaga
10. - .... ring: vabakava

-- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- -- --

Ujumisest ka natuke. Me käime nüüd suusatrenniga neljapäeviti Aura ujulas, kus tegevust juhib samuti üks ujula treeneritest (need on need inimesed, kes vallatlevatele lastele vilet lasevad ja näiliselt niisama valves istuvad). Eks te saate täpsemalt küsida, kuid hommikul peaks nende nõuanded ja juhendamine olema täitsa tasuta, õhtul on see mingi summa eest, kuid grupiga minnes oleks ehk ikkagi kasulik abi paluda.

Selliselt korralikumalt harjutades on täitsa vahva, kuigi viimati suutsin end isegi vees vigastada, kui ühele põhja vajuvale kummirõngast püüdma hakkasin.

Foto 1: Pildil on Tartu Ülikooli peahoone. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 2-3: suusavarustus. Erakogu

Pullerits: Alaver on nagu Savisaar

Seda lugu ei ole varem räägitud, aga see on mul siiamaani elavalt meeles.

Juhtus see Torino olümpial, kui Andrus Veerpalu oli just võitnud 15 km klassikasõidu ning Pragelato suusastaadioni naabruses Al Mulino pitsarestorani ees ootasid inimesed päevakangelase saabumist, et üheskoos tema kuldmedalivõitu tähistada. Teiste seas ka peatreener Mati Alaver, keda üks naisterahvas käis koguni spetsiaalselt restorani kutsumas, kuid Alaver viisakalt keeldus, öeldes, et tema enne olümpiavõitjat sisse ei tule. Päike paistis, kõigil oli tuju hea.

Ja mingil hetkel, üldise lõbusa lõõbi sees, ütles Alaver järsku mulle: "See, mis sa kirjutasid, oli lapsik, naiivne ja ebaprofessionaalne."

See tuli nii ootamatult, et ei saanud kohe pihtagi. Paanilise kiirusega püüdsin oma silme eest läbi lasta kõik suusateemalised kolumnid, mida viimasel ajal olin üllitanud. Ei, sealt ei tulnud küll midagi kahtlast silma. Siis meenus, et äkki on tema solvumise põhjus paari päeva taguses Pragelatost Postimehele saadetud loos "Suusamehed magavad otse maantee ääres", mis algas nii:

"See uudis, mis parata, tuleb küll Eesti rahvale ilmselt šokina, aga fakt on järgmine: pikakasvulised suusamehed Aivar Rehemaa ja Priit Narusk ei maga olümpial üksnes maantee ääres, vaid magavad kodunt kaugel olles kogunisti ühes voodis."

Lõppude lõpuks oli see ju täiesti tõene fakt, Rehemaa mulle ise rääkis ja näitas maja teisel korrusel toda vooditki. No kas tõesti võttis Alaver seda surmtõsiselt?

Ei, asi polnud selles lauses. Selgus, et probleem on järgmises kahes lõigus:

"Otse maja eest vuravad mööda Pragelato murdmaa- ja suusahüpete keskuse vahet voorivad sõidukid. Kui uurisin, kas nende lakkamatu mürin puhkamist ei sega, vastas küdeva kamina ees diivanil lebasklenud [suusakoondise arst Tarvo] Kiudma: «Õhtul tõmbad nosu täis ja pole midagi.» (Jah, kamina kõrval riiulil näeb vanade vaskpannide, savikruuside ja puitsuuskade kõrval tervet armaadat vanu veinipudeleid.)

Kui hoiatasin Kiudmad, et ta lause läheb lehte, vastas ta, et temal ükskõik, ega keegi seda nagunii usu."

Sellesse lookesse, selgus, oligi koer maetud. Selle pärast ma võtta saingi. Kuigi, nagu siit lugeda saite, ütles Kiudma seda mulle täie teadvuse juures, teades, et räägib ajakirjanikuga, ja ütles hoolimata sellest, et olin hoiatanud, et panen lause lehte.

Aga ei jäänud selles loos viimane sõna Alaverile. Siin on üks väike lisandus, millest seni teadsid ainult kaks inimest. Kui olin Alaverilt kõigi suusategelaste pilgu all saanud verbaalse koslepi, astus mu ligi Šmigunide tiimi arst Mihkel Mardna - olen sunnitud siin ta nime välja ütlema, sest vastasel juhul ei jääks enamik uskuma, et selline pisiintsident juhtus - ja ütles vaikselt, mu meelest õrnalt muheldes, umbes täpselt nii: "Ega sa väga mööda ka pannud."

Ja lisas, et eks pärast päevatööd tuleb õhtul ikka väiksed klõmmid teha, sest pinge on muidu nii suur.

Ligikaudu kolm nädalat tagasi sain Alaverilt taas tagasisidet. Kui uurisin temalt pärast Tour de Skid Eesti suusatajate tervise ja vormi kohta ning peateema sai ammendatud, lausus ta lõbus-hukkamõistva-kriitilise-iroonilise tooniga, et sellega, mis ma viimati kirjutasin, olen ikka saavutanud täiesti uue taseme. Nüüd sain küll aru, mida ta silmas pidas: Savisaare jõulukaardi kajastust.

Kuid järsku meenus, et aasta või kaks tagasi olin seesugust hinnangut oma ajakirjanikutöö kohta, et olen saavutanud täiesti uue taseme, tema suust juba kuulnud. Paraku ei mäleta täpselt, mis võis olla ajend. Küllap taas midagi kriitilist. Ent vahet pole - arvestades kahte seesugust järjestikust hinnangut, et täiesti uus tase on ületatud uue täiesti uue tasemega, siis võib väita, et järelikult toimub areng.

Tol viimatisel telefonivestlusel veeres Alaveri jutt ka suhtumisele ajakirjandusse. Ta rääkis, et spordis on nii palju nüansse, et huvialameedia, mis pakub vaid lugemiselamust, neist enamasti ei hooli. Eks ses leidu oma jagu tõtt, aga tuleb arvestada ka seda, et isegi Alaveri-sugune põhjalik ja ajakirjanikele vastutulelik inimene vaevalt jaksab kõigile suusatamisest kirjutajaile kõiki tippspordi nüansse pidevalt valgustada, ja teiseks, vaevalt enamik lugejaid neist nüanssidest ka huvituks. See ei ole öeldud enda õigustamiseks, vaid tõsiasja konstateerimisena.

Kui meie vestlus edenes edasi teemale, kas spordiajakirjandus peab sporti toetama ehk teisisõnu, kuuluma spordiga ühte paatkonda, väitis Alaver, et tema käsitlus on väga lihtne: kindlasti on Eesti spordiajakirjandus osa Eesti spordist. Ja jätkas Eesti suusatamisest rääkides, et kuna suusatajail on viimasel ajal läinud väga hästi ning ajakirjandusel on olnud õnn ja au nautida Eesti suusatamise kuldajastut, siis selle foonil ootaks ta positiivsemat ja asjatundlikumat suhtumist, mitte nii, et kümnest ajakirjanike kommnetaarist üheksa on negatiivsed.

Asjatundlikkuse koha pealt ei vaidle vastu, aga positiivsuse koha pealt küll. Ja ma usun, et sellise lähenemisega ühineb enamik Eesti spordiajakirjanikest (kelle hulka ma ise tegelikult ei kuulu). Ajakirjanik ei pea saama suusakoondise ega valitsuse ega ükskõik millise institutsiooni kriitikameeleta õuelaulikuks, kui hästi tol institutsioonil ka ei lähe.

Mäletan, et enne Torino olümpiat mõtlesin endamisi ajakirjanikukreedot vaagides nii: kui Andrus Veerpalu ja Jaak Mae toovad sealt kaksikvõidu, nagu Alaver oli juba aasta varem unistuse ja eesmärgina avaldanud, olen ma esimene, kes neile kiitust laulab. Aga kui kulla ja hõbeda asemel peaks tulema kuld ja pronks, olen ma esimene, kes eesmärgi täitmata jätmise kohta kriitiliselt sõna võtab.

Ma siiski ei teinud seda.

Ja sellest võib järeldada, et ajakirjanikke liigses kriitilisuses süüdistada ei ole alati kuigi õiglane.

Alaverile võib küll tunduda, et ajakirjanikud on tasahilju tema vastu, kuid võin kinnitada, et see ei ole absoluutselt nii. Ma ei tea suusatamisest kirjutavat-rääkivat ajakirjanikku, kes ei suhtuks temasse respektiga. Ma ei tea ajakirjanikku, kes ütleks ära tema kommentaaridest, kellele ta ei oleks suusatamises vaieldamatu autoriteet, selline, kellele targu antaks meeleldi lõppsõna.

Võiks öelda koguni, kui see ei kõlaks üksjagu jõhkralt, et Alaver on Eesti spordis (mitte ainult suusatamises!) sama kaalukategooria tegelane nagu Edgar Savisaar poliitikas. Ükskõik, mida kriitilist tema kohta teinekord ka ei öelda või kirjutata, tui teda ei oleks olemas, oleks Eesti spordielu hulga vaesem, nagu oleks Eesti poliitika Savisaareta. Või klišeed kasutades: kui Alaveri ei oleks olemas, tuleks ta välja mõelda.

Foto 1: Tarvo Kiudma Pragelatos diivanil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Aivar Rehemaa Pragelatos voodis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suusatajad Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa Pragelato maja ees. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Ohoo - kombinesoon tugevdab lihaseid

Eile püüdsid siin mõned mehed asja teravaks ajada, uurides, miks sõidan Ameerika Ühendriikide, mitte Eesti Vabariigi värvides. Võiks ju vastata, et eks olen USAs kolm korda pikemalt elanud (ja n+1 korda niisama seiklemas käinud - mulle meeldib sealne loodus), sellepärast. Aga tegelikult: eks püüdke end Eesti värvesse murda - tipp on ju väga kõva. Hoopis lihtsam on USA dressis löögile pääseda.

Aga uudis on see, et tähtis pole, mis värvi on dress, vaid oluline on, kuidas dress sõita suudab. Just-just! Ja siin on mul kahtlused, kas Eesti suusakombinesoon ikka on sama tipptehnoloogiline nagu USA värskeimad mudelid.

Vaatasin oma Torino olümpia aegsetesse märkmetesse - ja mis ma sealt leidsin. Eesti päritolu kiropraktik Allan Austin Oolo seletas mulle pärast Deyvid Oprja traumaatiliselt lõppenud suurslaalomit, et töötab ühe paljutõotava asja kallal. Nimelt, ja siin tsiteerin märkmikust tema räägitut: kuidas saata signaal ajust kiiremini lihastesse, nii et see aitaks neil kiiremini, paremini ja jõulisemalt töötada. Ta nimetas seda trigenics power augmentation. "Viie aasta pärast saab sellest kogu maailm teada," lisas ta. (Head lugejad, teie saite sellest juba aasta hiljem teada, nii et näete nüüd, miks tasub suusablogi lugeda. Ja lisaks on mul Mati Alaveriga mitteametlik korrespondentsvõistlus, kes suudab hooaja lõpuks rohkem uut edasiviivat suusateadmist hankida. Arvan, et mul on siin väike eelis tänu sellele, et aega on rohkem lugeda kui tal.)

Enamgi veel, Oolo väitis, et ta on trigeenikat ehk seda, kuidas aju saadab lihastele impulsse, käinud juba õpetamas näiteks New York Yankeesi pesapallimeeskonna füsioterapeutidele. Iva on tema sõnul selles, et tuleb sportlane terapeudi kui mehaaniku juurde ja too hindab, kuidas sportlase närvid kontrollivad muskleid ning leiab üles nõrgad kohad, kus näiteks vigastus võib tulla, ja mõtleb siis välja, mida ette võtta, et traumat ei tuleks. "See on uus mõtlemine spordimeditsiinis," kinnitas Oolo.

Kui te ei usu, siis Oolo sõnas tookord, et ka Eesti suusakoondise füsioterapeut Lauri Rannama peab seda meetodit tähtsaks. Enamgi veel, ja see lõhnab nüüd suure saladuse paljastamise järele, oli Rannama juba aasta enne Torino olümpiat trigeenikat kasutanud ja see olevat aidanud vigastusi vältida. (Andrus Veerpalu põlvehäda on nii vana asi, et sellele trigeenika enam ilmselt peale ei hakka, ja Erkki Jallai probleemid on üldtervislikus seisundis, aga ei ole tõesti kuulnud, et Eesti suusameestel suuri lihashädasid oleks olnud.) Trigeenika olevat üks osa nende treeningettevalmistusest, väitis Oolo.

See kõik on huvitav ja tore, kui see ei lõhnaks eilse päeva järele. Mehed on täiesti ära unustanud kombinesoonid, millest tänane jutt üldse algas. Ärgem me unustagem ja mingem kombedega edasi!

Asjal on tilluke eellugu, kannatage ära. Kuusteist aastat tagasi avastas keegi Sumio Iijima firmast NEC Laboratories silinderja süsinik nanokiu, mis on vaid mõni nanomeeter paks (teisisõnu, silmaga vaevu nähtav), aga samas 50 korda tugevam kui teras. Vahva on, aga mis edasi?

Edasi läks sedasi, et USA Texase ülikooli nanotehnoloog Ray Baughman töötas välja tehnoloogia, kuidas kiududest punuda materjali. Ta võttis pundi keemiliselt loodud nanokiude ja ketras need mootori abil lõngaks. Ja kui on lõng, siis sellest saab juba valmistada riiet. Mõikate?

Kui ei, siis järgnege mulle (lõppeks teen mina ju siin teie eest seda rasket tööd - uurin asja ja siis seletan). Edasi liikus teadlasemõte sellele, et vaevunähtavatest kiududest koosnevast riidest saab teha tugeva kunstmuskli. Täpsemalt, kui sellesse lasta väike elektrilaeng, siis riie hakkab tõmbuma sada korda tugevamini kokku kui inimlihas. Asi on edenenud nii kaugele, et Baughman on saanud Pentagonist stipendiumi, et arendada välja nn exoskeleton ehk riietus, mis annaks sõjaväelasele lisajõudu.

Jääb veel küsimus, kust elektrit saab, eriti suusatades. Ega saa ju akut vöö peal kaasas kanda, siis võetaks rajalt maha. Järgnev on minu panus suusateaduse arengusse, ja esitatud vaid hüpoteesina, mistõttu selle võib ilmselt vabalt ümber lükata, aga siiski: kas elektrit ei saa mitte hõõrumise tulemusena? Suusad hõõruvad ju pidevalt vastu rada, ja kuigi takistus hõõrdumise tulemusena suureneb, siis mõelge sajakordsele jõu suurenemisele.

Kas nüüd taipate, miks eelistan USA vormi Eesti omale?

Kuna te vaevalt USA nanotehnoloogilise kombe suudate hankida, siis olgu siin eilsele lisanduseks Silja Spordi näitel meie kaubandusvõrgus saadaoleva suusariietuse hinnaseis, et teaksite, mida tasub osta ja kui palju see maksma läheb.

Kombinesoonid. Hinnad algavad tuhandest ja küünivad 3000 kroonini. Torino olümpia Eesti kombe saab kätte 3100 krooni eest. Silja Spordis oli vähemalt mõni aega tagasi ka Norra kostüüme müüa.

Pesu. Odlo pesu jaguneb kolme kategooriasse: light, warm ja x-warm. Light sobib nullist paari miinuskraadini. Silja Spordi müüjad hindasid meie oludes optimaalseimaks warmi, x-warm on väga külma ilma jaoks. Üldiselt on temperatuurivahemikud märgitud karbi peale, nii et sealt saab täpsemini järele uurida.

Jaanus Kunts Silja Spordist seletas, et pesu juhib niiskust ja higi kehapinnalt eemale ega jäta nahka märjaks. Seega aitab kehal paremini hingata. Mis tähendab Kuntsi sõnul, et keha pole suusatades nagu kilekotis ning kui nahk lähebki märjaks, ei hakka külm.

Pesu ülemist otsa on nii kraega kui käistega ja ilma. Kui osta püksid ka, siis kokku läheb 800-900 krooni kaheosalise komplekti eest.

Vest. Kaitseb ülakeha tuule eest, maksab umbes tuhat krooni.

Treeningdressid. Kui väljas on käredam pakane, siis ikka tavalise kombega treenima ei lähe. Käisin üleeile Tartus miinus kaheksase kraadiga paaristõuget tõukamas ja koju jõudes olid põlved nii valusad, et kõverdadagi ei saanud. Olid külmetanud. Seega on külmema ilma jaoks vaja treeningpükse, mille hind algab tuhandest kroonist. Ülemise otsa treeningdressi hinnad jäävad 1000 ja 2500 krooni vahele.

Sokid. Spetsiaalsete suusasokkide mõte seisneb Kuntsi sõnul selles, et nendega sõites ei lähe jalad märjaks ega hakka külm. (Tõepoolest, tavaliste sokkidega, mille peal olid veel villased, hakkasid mu varbad üleeile külmast tuikama.) Sokipaari hind on 100-300 krooni.

Kindad. Ski Go ja Sinisalo kindapaari hinnad algavad 300-600 kroonist. Kuntsi väitel aitavad nad tuult kinni pidada, nii et sõrmed ei hakka külmetama. Tugevdusega nahast osad kaitsevad pöidlaid ja peopesi hõõrdumise ja villide eest.

Mütsid. Võistlusmütsid on õhemad, treeningmütsid paksemad. Siin on pealtnäha väike loogiline ebakõla: treeningmütsid on kallimad, 300-400 krooni, võistlusmütsid poole odavamad. Põhjus on selles, et treeNingmütsid on paksemast materjalist.

Prillid ja sirmid. Need kaitsevad ereda päikese ja tuule ja saju eest, mitte pole lihtsalt moeasjad. Prillide hinnad algavad 500 kroonist, sirmide hinnad 1600 kroonist (komplektis on neli klaasi, neil omakorda erinevad värvid).

Joogivöö. Seda nimetatakse ka punsuks. Tegelikult on tegu termoskoti või pudelivööga. Üheliitrine maksab 450-800 krooni, parematel on kaasas ka taskud, kuhu määrdeid, telefoni, autovõtmeid, batoone jms toppida.

Kui nüüd siin eile ja täna esitatud hinnad kokku lööte, saab rahakott hirmsa löögi. Aga Silja Spordi väitel pärast Tartu maratoni hinnad kukuvad, ja seda tervelt 30-40 protsenti. Kes nii kaua oodata ei läbe, sel on viimane aeg hakata otsima kasutatud varustust. Kuuldavasti pidi seda kõige rohkem saama Hawaii Expressist.

Foto 1: Pildil on Priit Pullerits. Foto autor: Ove Maidla / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Allan Austin Oolo. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Priit Narusk ja Anti Saarepuu. Foto autor: Sille Rell / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on Jaanus Kunts. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Pullerits: Laske nüüd raha lendu!

Te oleks pidanud eile Haanja meeste nägusid nägema. Siis, kui nad Tartusse jõudsid. Need olid pikad ja lootusetud. Sest Tartus on paks lumekate, Haanjamail aga vaid peen kirme, millel õieti suusatada ei anna. Nii Haanja mehed vähemalt kurvalt tunnistasid.

Nii ei saanud pärast eilset Tallinnas käiku, mis lõppes kell kaheksa Tartusse naasmisega, suusatamata jätta. Mis siis, et treeningplaanis oli vaba päev. Aga nüüd näib iga lumepäev kullahinnaga. Seda enam, et tänahommikune ilmateade juba ähvardas, et Saaremaal, kus olla ka kõvasti lund sadanud, pidi reedel tervelt kolm soojakraadi tulema ning vihma ladistama hakkama.

Eileõhtune Tartu spordipargi rada oli juba sootuks teisest mastist kui üleeilne - sõidetav. (Või pandav, ütleks vist noored.) Nii paningi seal oma määrimata suuskadega tunni ja 13 minutiga 20 ringi paaristõuget, sest Tartu maratonil saab just see sõiduviis distantsi teisel poolel otsustavaks. Soonetsi Art, vana hunt ja konkurent (ja selle blogi peakangelasi, nagu oli kuskil Baari-Paavo ja teisal Bussi-Pirjo; siin on - saage tuttavaks - Blogi-Art!), ilmus ka peale üheksat välja, ja tunnistas siis, et tal kulus kolm ja pool ringi, et oma udupeente kollaste Fischeritega mind kätte saada. What took you so long? - nagu vist mingis filmis küsiti. Ehk miks sul nii kaua läks? Mul oli ju puhkepäev, mees. Ja et keegi, s.t Soonetsi Art mind bluffimises ei kahtlustaks, siis kui koju jõudsin (kuhu on spordipargist 5-6 minutit kerget jooksu), ei suutnud ma tuvastada alussärgil ühtki higipiiska. Olgugi et olin sõidu ajaks paksu vesti üll visanud. Nii et oli kerge puhkus suuskadel.

Aga tegelikult on selge, et ega õige ja kvaliteetse varustuseta korralikku sõitu ei tule. Seega siis tuleb siin nüüd nõuandeveerg, kuidas soetada endale väärt sõiduvahendid. Võtke pliiats ja paber välja ning tehke märkmeid enne, kui poodi lähete. Käisin mõni aeg tagasi asja uurimas Tartu Lõunakeskuses Silja Spordis, kus seni ikka suudetud asjatundlikku teavet jagada. Seekord jagas seda Jaanus Kunts, kes juuniorina tulnud Eesti meistrivõistlustel 30 km klassikasõidus teiseks ning A-klassis võitnud teatesõidus kulla. (Kui ma midagi siin edaspidi valesti panen, siis palun mind parandada!)

Suusad. Parimad Fischerid leiate kollase värvi järgi. Aga vaadake ka suuri tähti: RCS tähistab võistlussuuski, RCR on nõks tagasihoidlikumad, sest nende all on vähem grafiiti, aga grafiit tagab parema libisemise, seletas Kunts. Kuid palja silmaga vahet ei näe. Eelmise aasta RCSid maksavad laias laastus 5300 krooni, tänavused 6500-7000 krooni. RCRid, mis pidid Kuntsi hinnangul sobima tõsisele harrastajale, saab kätte umbes 3300 krooni eest.

Tasemelt järgmised Fischerid on lühendiga CS, väliselt punased, ja maksavad 2000 krooni. Need on kollastest juba tunduvalt raskemad: ehkki sisu olevat ikka valdavalt kärjetaolisest materjalist, on CSides rohkem puitu sees. Neljandas järjekorras tulevad sinised SC-d - need on mul ka -, mis maksavad 1500 krooni. Erinevalt RCRidest, RCSidest ja CSidest, mida on ainult kas klassika- või uisuvariant - ja tähelepanu: klassikasuusaga ikka uisku sõita ei tasuvat, seletati mulle kunagi, sest siis neist suuskadest enam õigeid klassikalaudu ei ole -, on SCdel olemas ka kombivariant, mis sobib mõlemaks sõiduviisiks.

Kes tahab veel odavamat mudelit, valigu 900-kroonised Fischer Nordic Comfort, aga arvestagu, et need sobivad Kuntsi sõnul neile, kel meeldib pühapäeviti käia metsa all linde kuulamas ja loodust nautimas.

Ka Salomon teeb võistlussuuski, mis maksavad 5000 krooni. Silja Sport müüs neid mullu vaid mõned paarid - inimesed eelistavad neile siiski tuntumat marki, nagu Fischer. Ka Atomicu võistlussuusad maksavad 5000 krooni, nagu punased Madshusi omadki. Millist neist eelistada, sellel Kuntsi sõnul vahet ei ole. Sinised harrastajate Madshusid saab 1800 krooni eest.

Uuendusena ei ole Madshusile sideme paigaldamiseks enam kruve vaja. Tänavustel mudelitel on peal plaat, millele käib side külge, ja selle plaadi peal saab asendit reguleerida.

Järvineni suuski nimetas Kunts pühapäevasõitja laudadeks. "Võid määrde alla panna, aga see kaob ära, ei võta sisse," seletas ta.

Kui teil kodus just suusapukki, triikrauda, harju ja muid vidinaid ole - ja ega suusatriikraud enam pesu triikimiseks ei kõlba, ärge lootkegi -, siis ise ei maksa hakata määretega mökerdama. Las spetsialistid tegutsevad: pidamise määrimine maksab Silja Spordis 30 krooni, libisemise määrimine (fluorita) 50, libisemine ja pidamine kokku 75. Suuskade puhastamine tehakse seal ära 25 krooni eest. Muidugi saab ka kallimat hooldust osta, näiteks libisemise määrimine fluorpulbriga maksab 550 krooni.

Kepid. Moodsaima suusakepi saab ei rohkema ega vähema kui 5760 krooni eest. Minge seda ise vaatama, ei hakka siin kirjeldama. Las Silja Spordi mehed seletavad, miks see nii kallis on. Ma ei sõidaks sellega siis ka, kui tasuta antaks, mis siis, et sellega pidi sõitma maailma üks paremaid naissuusatajaid, tšehhitarist olümpiavõitja Katerina Neumannova. (Isiklikult usun, et kui soostute tolle minu arvates õuduspaari ära ostma, siis ilmselt saate kõva allahindluse tingida - kes see seda paari ikka tahab.)

Hakkame nüüd altotsast pihta. Kõige odavam on Järvineni kepipaar - 179 krooni. Fischeri keppide hinnad algavad 500-600 kroonist. Neil on korkkäepide, mis teeb kepid kergemaks ja mugavamaks ning samuti soojemaks kui plastkäepidemega kepid, väitis Kunts. Need pidid tema sõnul harrastajale päris hästi sobima. Kes tahab pisut paremaid, võib osta SWIX CT 3 kepid, mis maksavad 1400-1500 krooni. SWIXi võistluskeppide hinnad küünivad 3300 krooni kanti.

Saapad. Salomoni uued uisu- ja skiatlomisaapad maksavad 4100 ja klassikasaapad 3600 krooni. Salomoni vanemad uisumudelid saab 3800 ja klassikamudelid 3200 krooni eest. Ning kui leiate kusagilt veel vanema uisusaapapaari, siis nende hind jääb 3300 krooni kanti.

Harrastajate saapad algavad Silja Spordis 900 kroonist ja küünivad 1250 kroonini. Neil on ilusasti lukk peal, et lumi vahele ei läheks ja jalg märjaks ei saaks.

Ise kavatsen oma ajast ja arust Aplinad vahetada Madshusi mustade kombisaabaste vastu. Need maksavad Silja Spordis pisut alla 2000 krooni, aga neil on pehme tald, mis pidi klassikasõiduks suurepäraselt sobima. Ainult et uisusõiduks, kus pidi parem olema jäik tald, ei ole nad nii head - aga uisk ei ole ka minu põhisõiduviis (nagu Eesti tippmeestelgi), nii et selle peale pole mõtet eriti panustada.

Sidemed. Neid on kahte tüüpi. Madshusi suuskadele lähevad NNN-tüüpi sidemed ning Fischerile ja Salomonile SNS-tüüpi sidemed. Seega siis, kui hakkate uusi suusasidemeid ostma, vaadake, millised te saapapõhjad on. Iga side ei käi sugugi iga saapaga kokku! Odavamate sidemete hinnad algavad 390 kroonist, harrastajate sidemete kallim hinnotsa jääb 650 krooni kanti.

Nüüd jääb asi paraku pooleli, sest pean jälle Tallinna hakkama sõitma. Aga kirjutamata jäi soojast pesust, kombinesoonidest, sokkidest, kinnastest, mütsidest ja paljust muust, mis teile ehk tundub väheoluline - aga ei ole seda mitte! Nii et sel lool tuleb mõne aja pärast järg. Seni koguge raha ja pange seda ilusasti kõrvale, sest raha - oi-oi-oi! - seda kulub suusatamiseks oi kui palju.

Foto 1: Pildil on Priit Pullerits eile kella kümne ajal õhtul tartu spordipargis pärast treeningsõidu lõppu. Foto autor: Art Soonets / Scanpix

Pullerits: Hurraa, eile tegin Šmiguni! (Tour de Skil...)

Eelmine nädal läks juba poole pealt asi kahtlaseks. Eriti siis, kui tulid ilmaprognoosid, et nädala lõpust keerab külmaks. See sundis tegema treeningutesse tõsiseid korrektiive, mis siis, et mu treener Kalmer Tramm, muidu Eesti naiste B-koondise juhendaja, oli sügisel öelnud, et treeningute järjekorda pole tark muuta, neis on ikka oma loogika sees.

(Ja tõepoolest, miks muidu ma tal neid plaane endale koostada lasen - kui loogikat poleks vaja, võiks ju sama hästi omapäi harjutada.)

Lühidalt, nihutasin treeninguid ajas ettepoole. Kolmapäeval tegin 10 km jooksu ja pool tundi jõudu, nagu ette oli nähtud, aga laupäevase suusatamise tõstsin 1:44 pikkuse imitatsioonina neljapäevaks (kokku umbes 15 km Tartu dendropargi nõlvadel), reedene ujumine jäi paika (ettenähtud 1500 meetri asemel tegin Tartu Arenas igaks juhuks pisut enam, 1700 m) ning pühapäevase suusatamise tõstsin 1:48 pikkuse imitatsioonina (umbes 16,5 km dendropargis) laupäevaks - sest karta oli, et pühapäeval on maapind juba sedavõrd kõvaks külmunud, et mu vanad kepid ei haagi enam pinnasesse.

Aga juhtus rohkemat kui vaid pinnase külmumine. Tuli lumi! Ja seda tuli Tartus eile nii palju, et vahepeal tekkis tunne, et ei saagi suusatama minna, sest muudkui sajab - ja sissesõitmata rajale suusatama minek on üksjagu kurnav. Täna hommikul ütles ilmateade, et Tartus sadas maha kogu Eesti peale enim lund, tervelt 19 cm.

Üllatav on see, et samal ajal kallas Valgas ja Võrus vihma ning temperatuur püsis nullis. Lume ja vihma piir olla Tartu ja Võru maanteel läinud Kanepi kandis. Täna sõitsin hommikul Tartust Tallinna ja põldudel oli näha küll, et ilmselt on Taaralinna lumevaip praegu tõepoolest Eestimaa kõige paksem.

Eile kell viis õhtul, kui juba pimenes, võtsin oma seni parima suusapaari, napilt tuhandekroonised Fischerid, ja läksin lõpuks kerges sajus rajale. See, mis edasi toimus, oli õudus ruudus.

Kogu ootus, et saaks viimaks valgel lumel liuglema, lendas juba paarisaja meetri järel hange. Suusad ei libisenud, absoluutselt mitte. See oli metsik kangutamine, mis mind edasi viis. Vaatasin tasasel laskumisnõlval, et mingi tädi libises sinka-vonka klassikarajal mööda, sellal kui ma mäeveerest alla tempovarianti tõukasin. Viie ringi järel - ringi pikkus olevat ca 850 meetrit, või on kellelgi teistsugused andmed? - oli keel vesti peal. Aega oli kulunud 20 minutit.

Tartu Suusaklubi poisid liuglesid minust siuh ja siuh mööda. Mingi noor sell tuli tagant ja lükkas end mänglevate paaristõugetaga laugjast tõusust üles. Ja kadus silmist.

Arvan, et mu sõit võrreldes teistega oli midagi seesugust, nagu Kristina Šmigunil tol Tour de Ski etapil, kus ta kitiste suuskadega viiendasse kümnesse jäi ning seejärel üldse jõuproovi pooleli jättis.

Kolmeteistkümnenda ringi ajal tuli kuskilt paksu lume seest hirmsa hooga Margus Ader, kes jäi mulle kaks aastat tagasi laskesuusatamise MMilt silma-kõrva halastamatute kriitiliste kommentaaridega. (Tema ju oli vist see, kes ütles, et spordis imesid ei juhtu, aga Eesti laskesuusatajad on ikka lootnud, et luuavarrest tuleb pauk...) Ta oli samuti sel talvel teist korda suuskadel nagu minagi (mu esimene kord oli novembri algul). Aga küll ta libises kergelt ja ilusasti, mis siis, et tippspordiga juba üle aasta ei tegele! Ütles, et on olemas mingi SWIXi määre, mis pooleks tunniks suusad hirmlibedaks teeb. Lubas teinekord proovida anda, kui veel trehvama peaksime.

Aga ta oskas lohutada ka. Ütles, et mu tehnikal pole vigagi, kuigi enda arust liikusin kangelt nagu robot. Siiski märkas, et tõuke lõppfaasis vajub mu tagumik liiga taha ja soovitas rohkem sirutada, sest siis ei väsi reied nii ära. Rääkis ka, et harrastajate tüüpiline viga on see, et nad harjutavad pidevalt ühtemoodi, ühesuguse tempoga, ja väitis, et sellest ei ole kasu. Lisas, et arendavad on need trennid, mis on tehtud kas madalal pulsil või 90 protsenti maksimumist. Jätkem see meelde!

Lõpuks tegin Tähtvere spordipargis 15 ringi, ligi 13 km, ja aega kulus selleks tund ning neli minutit. Kui koju jõudsin, läks süda pahaks. Pole ka ime, sest kui suusad alt ära võtsin, siis nägin, et mullusest oli seal mingi tökat all ja sinna oli lumi kõvasti kinni haakinud.

Aga sõitjaid oli eile Tähtveres igasuguseid. Näiteks Meelis Luht, Eesti Meedia multimeedia direktor, läbis tunniga klassikastiilis peaaegu sama palju kui mina sama ajaga uisutades - 12 km -, kusjuures ta polnud varem üldse treeninud. (Järelikult on ta Tartu maratonil nüüd favoriit.) Seal sõitis ka Teet Jagomägi, Regio juht, mulluse Tartu maratoni 52. Toomas Kirsipuu, endine profirattur, Jaani vend. Ja minu igipõline konkurent Art Soonets, kes tegi 20 ringi.

Põhihäda oli vist sellest, nagu ütles mulle Margus Ader, et mu varustus on liiga raske.

Aga raske treeningul, kerge lahingus. Vähemalt lootma peab.

Foto 1: Pildil on Priit Pullerits. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Margus Ader. Foto autor: Kalev Lilleorg / SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Pildil on Meelis Luht. Foto autor: Art Soonets / Scanpix

Pullerits: Kus on plaan B?

Mõned päevad tagasi astus kolleeg Villu Päärt, kes istub toimetuses minust kaheksa meetri kaugusel, hommikul tööle saabudes joonelt minu juurde ja ilma, et oleks teretanudki, tulistas kohe: "Palun pane suusablogi kinni."

?!

"Siis hakkab lund ka sadama."

Päärt ei ole ainus ja esimene, kes on pakkunud, et talve viibimine on seotud suusablogi tegevusega. Neid hääli on kostnud teisigi. Kuid pole näinud põhjust neid üksikasjaliselt registreerida, sest tegemist on ilmselge ebausuga. Süüdistada suusablogi talve viibimises on täpselt sama absurdne, kui kirjutada talve seni taeva jäämine Edgar Savisaare ja suusaässade ühise jõulureklaami arvele. (Tõele au andes on Savisaare süüdistamine talve põrumises palju levinum kui selle kirjutamine suusablogi ilmumise arvele.)

Aga see, et nüüd lubab ilmajaam tulevaks nädalaks tugevaid miinuskraade, mis annavad lootust Otepää MK-etapiks lund toota, ei tähenda põrmugi, et need kraadid garanteeriks ka Tartu ja teiste Estoloppeti maratonide toimumise. Samas ei ole paanikaks ka põhjust. Vaatasin 2005. aasta treeningpäevikusse ning nägin meeldivaks üllatuseks, et kaks talve tagasi sain jaanuaris teha esimese suusasõidu alles 27. jaanuaril. Seni polnud lihtsalt piisavalt lund. Sai vaid joosta. Kuid poolteist nädalat hiljem toimus Tartu maratoni avatud raja sõit. Kaks ja pool nädalat hiljem peeti aga tuisus ja piisavas lumemöllus Tartu maraton.

Ometi oleks rumal jätta koostamata plaan B. Ehk varuvariant. Sest oleks ju mage lugu, kui kolmekümnetunnised treeningkuud ilma kogutud vormi realiseerimata vastu taevast lendaks.

Kogenud suusaõppejõud Kaarel Zilmer lohutas pessimismi kaldujaid selle nädala algul, öeldes mulle: "Kui mõni mees nutab, et Tartu maraton ära jääb - mõelgu, et ta on aasta läbi korralikult harjutanud. Sellest, et i-le jääb täpp panemata, on kahju, aga sellest ei saa traagikat teha."

Ka Otepääl elav näitleja Veikko Täär, kes harjutab suusahooajaks viis korda nädalas, korraga poolteist kuni kaks tundi, trööstis telefonis, et sest pole väga hullu, kui harjutamise viljad jäävad kohe realiseerimata, sest tema teada pidid vastupidavustreeningu tulemused avalduma väga edukalt aasta pärast.

Seega siis, kui talv taevasse peaks jääma, tuleb senist ettevalmistust lugeda heaks sissejuhatuseks kevadsuvisele jooksuajale. Ainus väike probleem, minu arust: suusatamise treening on liiga madala intensiivsusega, nii et küsitav, kui suurt efekti see jooksmiseks annab? Või saab seda siiski lugeda heaks üldfüüsilise põhja ladumiseks?

Kümmekond päeva tagasi trehvasin Tartu Ülikooli taga jooksutreener Harry Lembergi, tippmaratoonar Pavel Loskutovi ühe juhendajaga. Uurisin siis temalt, kas suusatrennist jooksmiseks tolku tõuseb.

Ta seletas, et näiteks suusaimitatsioon on jalgadele väga hea jõutrenn ja suurepärane ettevalmistus, kui kavas on joosta 10 km, olgu Valgas Loskutov Cupil, ümber Pühajärve või Tartu maratoni jookusvõistluse lühemal distantsil. Aga keskmaajooksuks, mida noorest peast harrastasin, on tõepoolest vaja rohkem kiirust.

Ta märkis, et näiteks veteranide MMil pidid kiiremad läbima ühe miili alla nelja minuti, milleks Lembergi hinnangul oleks Eestis suutelised vaid kaks jooksumeest. Tõsi, ta mainis, et võib-olla võiksin ka sama suuta, ent üksnes ühel tingimusel - siis tuleb töölt küll ära tulla.

Lihaste arendamine, millega paljud suusa- või jooksuharrastajad vaeva ei taha näha, on vastupidavusaladel samuti tähtsad, tuletas Lemberg mulle meelde. Ehk lihtvalemisse ümber panduna: edu saavutamiseks on tähtis nii mootor (südame-veresoonkond) kui rehvid (lihased). Jäta üks neist unarusse, ja tulemust pole. Või nagu Lemberg sõnas: pane Zaoprožetsile Ferrari kummid alla, kuid ega ta seetõttu veel kihutama hakka.

Sealsamas astus meist mööda Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna emeriitprofessor Teet Seene, kellel Lemberg nööbist haaras, et tulgu ja öelgu ka mõni tark sõna. Ta ütleski: ainus nooruse säilitamise retsept on jõutrenn. Pani muuseas just noortele tüdrukutele südamele, et ei ole mõtet enda meikimisele aega ja raha raisata, sest meigikorra all jäävad nad ikka koledaks, vaid kulutada oma energia pigem jõutreeningule.

Aga jõutrenn pole tähtis ainult tüdrukuile, lisas ta, vaid ka meestele, sest neid tabab vananemine, kui see ükskord saabub, eriti järsku, kuna meestel on rohkem kiireid lihaskiude kui naistel.

Sellele järgnes veel ta lühimonoloog teemal, et erinevalt varasemast ajast, mil räägiti ainult kiiretest ja aeglastest lihaskiududest, on nüüd aru saadud, et on olemas ka hübriidkiud, millele varem tähelepanu ei osutatud, ja väitis, et just need on spordis otsustava tähtsusega.

Millele Lemberg omalt poolt lisas, et jõutrenni ei tasu teha hingamispeetusega, sest siis võib tabada sama saatus nagu tema isa, kes veel 75-aastaselt teinud veerandsada rippes kätekõverdust, aga siis saanud, tjah, infarkti.

Mis siit siis järeldub? Nimelt see, et sport on tõsine teadus, kus omapäi lahmides oma edulootused ilmselt veelgi väiksemad kui šansid loteriil miljon võita. Et tark ei ole see, kes lihtsalt kõvasti trenni lõhub teha, vaid tark on see, kes tarkadelt nõu küsib. Muidu on tulemuseks see, mida spordiringkondades nimetatakse Eesti korvpallikoondise juhendaja ja olümpiavõitja Tiit Soku järgi Soku efektiks. Too efekt pidi seisnema selles, et kohe pärast hooaja lõppu, ilma igasuguse eelneva ettevalmistuseta, kutsutakse korvpallurid nn surmalaagrisse, kus nad kurnatuks tambitakse. Seetõttu on järgmisel hooajal tagajärjeks kas traumad või ei suudeta kohtumisi korralikult lõpuni mängida - jaks saab enne otsa. Ja kõik need hädad pidid alguse saama sellest, et puuduvad elementaarsed algtõed.

***
Mõned huvitavad andmed lumeseisu kohta Euroopas, mille leidsin ajakirjast Newsweek:

Viimase kümnendi jooksul on neljal aastal püstitatud Alpides uued talvised soojarekordid.
Vähemalt 90 protsenti Alpide suusakeskustest saab talve jooksul nii suure lumekatte, et pakkuda aasta jooksul vähemalt 100 päeva suusarõõme.
Kui aasta keskmine temperatuur peaks kerkima neli kraadi, suudaks 100 päeva tegutseda vaid 30 protsenti Alpide suusakeskustest.
Kui keskmine temperatuur tõuseb vaid ühe kraadi, satub 60 protsenti Saksamaa suusakeskustest ohtu, nii et nad peavad oma tegevuse seisma panema.

Foto 1: Pildil on Villu Päärt kontorirottide jooksul. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Veikko Täär. Foto autor: erakogu
Foto 3: Pildil on Harry Lemberg. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Pullerits: Kui Vahur Kersna ei osale, siis kas Liis Lass tuleb starti?

Täiendatud kaks korda!

Hea uudis on see, et veel kaks nädalat tagasi oli kuulus telemees Vahur Kersna valmis startima Otepää MK-etapil.

Isiklikult rääkisin temaga sel teemal ja sain jaatava vastuse, ehkki ta tunnistas, et pole pärast poja sündi eriti sporti teinud, ja rääkis muu jutu sees ka seda, kuidas ta oli aastavahetusel Erki Noolega (kes oma terase tähelepanekuga Eesti Suusaliidu ja Eesti Olümpiakomitee suhetest eile suure osa Eestist pöördesse ajas) mitu head pudelit veini ära joonud.

Aga Kersna, tean tema jutust, pidi olema nii kõva suusataja, et sõitis umbes kaks hooaega tagasi Haanjas 5 km ringi 16 või 17 minuti kanti. Ma ei hakka oma aega tollelt rajalt siin võrdluseks tooma, et mitte oma marki alla tõmmata.

Halb uudis on see, et kui täna hommikul Kersnalt uurisin, kas ta ikka tuleb Otepää MK-etapil starti, päris ta üksjagu ükskõiksel häälel vastu: "Kas see on mingi mudasuusatamine?" Ta ütles, et ei näe varianti, mille järgi Otepää MK-etapp toimuda võiks, ja et kärpida meie järgnev jutuajamine, kus ma kasutasin nii meelitamis- kui ähvardamistaktikat, kokkuvõtlikuks, siis ütles ta osalemisest ära. Olin pettunud, sest millise uudise ma saanuks toota! - "Vahur Kersna stardib Otepää MK-etapil". Ma ei saa ju teha uudist, et Vahur Kersna ei stardi Otepää MK-etapil. Eitus ei ole ju enamasti uudis. Sama hästi võiksin teatada, et George W. Bush ja Vladimir Putin ka ei stardi Otepää MK-etapil.

Kersna eemalejäämine on muidugi MK-etapi korraldajaile, kelle jõupingutuste viljakus ripub nagunii higis-tatise juuksekarva otsas, kõva löök. Seda enam, et mõni aeg tagasi loobus Otepää MK-etapil startimast ka Mart Kadastik, Postimehe vastutav väljaandja ja Eesti Meedia Norra emafirma Schibstedi suurosanike maine esindaja Eestis. Tema, nagu kolleegilt kuulsin, otsustas valida kindlamate lumeolude kasuks ning sõita samal ajal suusatama hoopis Soome.

Kadastiku isiklikke huve silmas pidades oli see tark tegu, kuid riiklikust seisukohast paraku mitte kõige patriootlikum. Sedasi kaotas ajakirjanike esindus, kes peab Otepää MK-etapi avamisel reedel, 26. veerbuaril, sööstma 3x800 meetri teatesuusatamises heitlusse sponsorite ja korraldajate tiimiga, juba teist korda kolmanda liikme (esimene kaotus oli Kersna, kui see mõnel juba meelest läks). Nii on seis selline, et peale minu on senini veel kirjas vaid Art Soonets, Baltimaade suurima digifotoarhiivi pealik (paljud siin blogis avaldatud pildid pärinevad just tema firmast Scanpix Baltics).

Kuna seis ei ole vesine vaid MK-etapi korraldajail, kes ootavad lund, vaid seis on nutune ka meie võistkonnal, kust loodetud kolmandad liikmed on alt ära hüpanud, arutasime Soonetsiga, et meestele ei saa ilmselt loota ning tuleb naiste poole pöörduda. Sedasi võtsime ühendust Liis Lassiga ja saatsime talle ettepaneku, et kas ta oleks nõus tulema meile ankrunaiseks.

Nagu öeldakse: stay tuned ehk püsige lainel. Kui Lassilt tuleb vastus, ükskõik milline, anname kohe teada. Kui tuleb positiivne - ja kui MK-etapp peaks ka toimuma -, saab Alar Arukuusk ühe probleemi kohe juurde. Karta on, et ta peab hakkama ette valmistama uusi suuri parkimisplatse ja tassima kuskilt kohale lisatribüünid. Vaat siis saabub tuhandetel eesti mehepoegadel tõeline suusapidu.

***
Vaevalt jõudis eelnev kirjutis blogisse püsti, kui meie tiim sai Liis Lassi ületava pakkumise. Nimelt saabus ettepanek arvata Postimehe teatemeeskonda juristiharidusega Eesti tippsuusataja Jaanika Kalev, kes mullu läbis Tartu maratoni nii kiiresti nagu 3:36-ga (ehk 24 minutit kiiremini kui Art Soonets, kes on niigi kõva suusamees) ning kellel on oma nõuandeveerg nii Eesti Naises kui peagi ilmuvas ajakirjas Meie Pere.

Hei, kas tuleb veel pakkumisi? Andke kähku teada, siis tean välja kuulutada, millal ja kus pidada kolmanda liikme selgitamiseks katsevõistlus. Ainus tingimus: ajakirjandusega peab ikka aktiivne side olema, ja mitte tarbijana, vaid ajakirjanduse tegijana.

***
Nii, nüüd tuli ka Liis Lassilt vastus. See oli selline:

Olen võistluses käsi! Minuga võib arvestada.

Küsisin siis, milline on Liis Lassi suusakogemus ja varustuse seis. Vastus:

Suusakogemus jääb varajasse põrsapõlve, nii et kõik panused on noorel ja kopsuhaigustest puremata füüsisel. Isiklikku varustust pole, aga vajadusel proovin organiseerida. Nojah, lumega võib küll kehvasti olla. Et kas panen rulluisud seljakotti?

Pilt 1: Pildil on Art Soonets ja Priit Pullerits. Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix
Pilt 2: Pildil on Mart Kadastik. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Pilt 3: Pildil on Liis Lass. Foto autor: Arno Saar / SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kas nüüd on suusatajail minek?

Mõni päev tagasi helistas mulle olümpiavõitja Erki Nool ja juba enne, kui ta sõnad suust sai, oli kuulda, et ta oli väga muhedas meeleolus. Küsis, et kas tahan - ta võib anda mulle huvitava suusateema.

Muidugi tahan!

Siis Nool, Eesti Olümpiakomitee liige, küsis, et mida peab alaliit tegema, et kuuluda EOK koosseisu.

Kust mina seda pean teadma, ega ma spordifunktsionär ole.

Siis Nool ütleski, rõhutades ja hääletooni kerkides: korraldama Eesti meistrivõistlusi!

Nüüd mulle koitis: ahaa, kui lund ei tulegi ja Eesti Suusaliit ei saa sel talvel läbi viia jõuproove, mis selgitaks Eesti meistrid, tõuseb küsimus, et suusaliit tuleks tolle kriteeriumi järgi olümpiakomitee liikmete hulgast välja arvata.

Seda pakkus ka Nool, et järelikult tuleb suusaliit EOKst välja heita, põhjendades: "Sest nad ei saa oma tööga hakkama." Ja lisas, et näe, alaliit võib olümpialt kas või viis kuldmedalit saada, aga kui ei täida ühte EOKsse kuulumise põhikriteeriumi, siis need kullad ei pruugi kuigi palju maksta.

Mis veel - Nool oli koguni EOK presidendilt Mart Siimannilt küsinud, mis nüüd suusaliidust saada võib, ja Siimann oli Noole sõnul talle vastanud, et see on pull küsimus.

Üleeile kohtusin Postimehe toimetuses suusaliidu peasekretäri Jüri Järve ja juhatuse liikme Kaarel Zilmeriga, et arutada järjekordse Suusalehe teemasid. Ligi kahetunnise arutelu lõpus pärisin, mida nemad Noole püstitatud küsimusest arvavad.

"Kas tal on see peamine mure?" küsis Zilmer vastu. "Kas tal on see number üks probleem või on see, et Reval Cup toimub?"

Kuigi Järv manitses Zilmerit kahel korral, et ma panen tema vastuse kirja - mida Zilmer ka oma silmaga nägi, sest kui tema rääkis, siis mina tegin märkmeid -, ütles Zilmer ausalt ja kartmatult välja, mis ta asjast arvab. (Tõepoolest, liiga palju on sugenenud meie ellu argpükslust, kus muidu pealtnäha mehised mehed ei julge enam oma arvamust avaldada - seetõttu tegi Zilmer õigesti, et ta ütles kõik kartmatult välja, mida ta Noole mõttekäigust arvab.)

"Muretsegu vähem võõraste asjade pärast," jätkas Zilmer. "Meie [suusaliidus] ei muretse, kas kergejõustiku meistrivõistlused toimuvad. Või ei ole ta oma kohta elus leidnud? Mõelgu, et ta on olümpiavõitja. See on selline staatus, mille üle mõelgu."

Lõpuks palus ta oma vastuse Noolele võtta kokku lausesse: "Kas see on olümpiavõitja probleem number üks või on tal mõni muu mure ka?"

Jah, aga see ei vasta küsimusele, mis siis ikkagi saab, kui lund ei tulegi ja Eesti meistrivõitlused jäävad pidamata, uurisin Zilmerilt.

"Kui [meistrivõistlusi] ei toimu, tõmmatakse kriips selle koha peale ja on kogu moos," vastas Zilmer. "Ei saa midagi! Kui on kriips, siis on kriips - me ei saa vastu sellele, mis tuleb ülevalt. Mida jumal ei anna, seda jumal ei anna, ja ongi kogu lugu."

Järv lisas: "Meil on mõjuv põhjus. Force majeure." See tähendab vääramatut jõudu.

Zilmer märkis, mõeldes sellele, et koguni Otepää MK-etapi toimumine võib lumepuuduse tõttu küsimärgi alla sattuda: "Mida [etapi peakorraldaja Alar] Arukuusk peab tegema? Kas läheb Kunimäe taha ja tõmbab end oksa?"

Zilmer meenutas ajalukku kiigates, et ka 1961. aastal ei saanud lumenappuse tõttu Eestis meistrivõistlusi läbi viia. Siis toimusid need Leningradi lähedal Kavgolovos. Ta pakkus, et häda korral võib nüüdki Eesti meistrivõistlused Soome üle viia.

Kui mainisin, et Nool on enda väitel teemat koguni Siimanniga arutanud, ütles Zilmer: "Ta tehkugi ettepanek, et leidis punkti, millega suusaliit [EOKst] välja arvata. Ja las EOK siis arutab seda, lumevaesel ajal on see hea teema." Zilmeri jutus oli tubli annus irooniat. Ent ta lisas, et ega ta Noolega väitlema küll ei taha hakata.

Aga küsimus jäi õhku: mis siis ikkagi saab, kui riigi meistrivõistlused jäävad pidamata?

Aet Golubev, EOK peasekretäri Toomas Tõnise assistent, vaatas dokumentidest järele, et EOK täiskogu koosolekul mullu 27. aprillil arvati liikmete hulgast välja kiikingi liit, koroonamänguliit, rägbi föderatsioon, wu-shu föderatsioon ja minigolfiliit. Neist rägbi ja wu-shu alaliidu välja arvamise põhjuseks oli just fakt, et nad ei korralda Eesti meistrivõistlusi.

Mis saab, kui suusaliit ka ei saa meistivõistlusi korraldada, küsisin Tõniselt.

Tõnise saatis mulle meilitsi spordialaliitude EOK liikmeskonda kuulumise kriteeriumid, mille neljast punktist üks ütles tõepoolest:

Peab korraldama omal spordialal iga-aastaseid Eesti meistrivõistlusi vähemalt absoluutsele vanuseklassile ja ühele järelkasvu vanuseklassile.

Öelgu punktid mis tahes, Noole tähelepaneku kohta ütles Tõnise: "Ta on naljahammas." Avaldas siis lootust: "Küll suusatajad võistlused ära teevad." Lisas: "Eksisteerib force majeure. Kui ei ole lund, aga valmisolek [meistrivõistluste korraldamiseks] on, ei saa lumepuuduses süüdistada suusaliidu juhte ning tegijaid." Ja resümeeris: "Seda tuleb võtta Noole poolt ajakirjanikule vistud naljana, et kas ajakirjanik reageerib."

Reageeris küll - mille eest mõned võivad nüüd siunata, et loll ajakirjanik, läks õnge. Aga vabandage väga: see on üks osa ajakirjaniku tööst - kontrollida infovihjeid, liiati autoriteetseist allikaist (meenutagem, et Nool on EOK liige!), millel näib olevat vähegi tõepõhja all.

Vaat siis oleks halvasti, kui vihje jäänuks autoriteetseist allikaist kontrollimata, vaid oleks tuimalt üldsuse ette rännanud. Seda seekord ei juhtunud. Saagu meistrivõistlused läbi viidud või mitte, Eesti Suusaliit jääb sedapuhku EOK nimekirja edasi.

Fakt on see, et Eesti meistrivõistluste kaks etappi on juba ära jäänud. Kui pärisin suusaliidu murdmaasuusatamise juhatajalt Paavo Naelalt, millal järgmine etapp võiks toimuda, vastas ta, et ei ole midagi kindlat, esimene variant on 10.-11. veebruaril Jõulumäel.

Kui küsisin, kas suusaliit on arutanud, et viia lume puudusel meistrivõistlused läbi Soomes, vastas Nael: "Ei ole." Kuigi U23 ja juunioride MM-koondise katsevõistlused toimuvad täna-homme Vuokattis, tunnistas Nael, et meistrivõistluste organiseerimine üle lahe käiks korralduslikult ilmselt üle jõu. "Seal stardib 60 meest ja 30 naist," märkis ta. "Kogu see jõuk organiseeritult kuhugi viia, majutada ja siis võistelda on paras ettevõtmine. Ei tahaks ainult eliidile ka seda teha."

Nael oli kuulnud, et Soome suusaringkondades valitseb pahameel, et sel hooajal edukalt esinenud Soome naissuusatajad ei taha nädalavahetusel riigi meistrivõistlustel startida, vaid eelistavad sõita Venemaale Rõbinskisse MK-etapile. Eesti suusatajail seesugust dilemmat õnneks ei eksisteeri. Või pigem õnnetuseks?

Foto 1: Pildil on Erki Nool. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Jüri Järv. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Toomas Tõnise. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Šmutov: veel üks kord pulsikelladest

Korvpalliklubi Tartu Ülikool / Rock arst Peeter Nigol joonistas mõni aeg tagasi paberile igasuguseid huvitavaid skeeme ja harjutusi, mida treeningul kasutada. Selle kombe heitis ta aga varsti prügikasti, sest plaanide realiseerimine oli pea võimatu.

«Ilus oli mõelda, et joonistan kõik paberile valmis. Kuid siis nad tulid trenni – ühel oli nägu paistes ja teisel valutas hüppeliiges. Selliseid vendi ei saa ju ühtemoodi tööle panna,» nentis Nigol.

Nii peab ta iga trenni ajal kukalt kratsima ja nuputama, et kus asub kuldne kesktee ja mida mängijatega teha saab. Nigoli sõnul ongi peamine mängijatega individuaalse töö tegemine, sest korvpallurid on erinevad ja ka seetõttu ei saa kõigile ühesuguseid harjutusi määrata.

Pulsikellasid kasutab Nigol hooaja alguses, kui meeskond laob nö põhja. Siis jälgitakse sedagi, mis ajaga mehed distantse läbivad ja kas tulemused on eelmiste aastatega võrreldes paranenud.

Kui algavad mängud, on pulsikellad sahtlis. Ja ta selgitas.

«Hooaja eel on pulsikell muidugi omal kohal. Samas mängus seda kasutada ei saa. Olen proovinud mängusituatsioone imiteerida ja siis pulssi jälgida, kuid kunstlikult seda [mänguolukorda] esile ei kutsu ja mängija vormi näeb lõpuks ikka silmaga ära. Meie jaoks on tähtis, et pallur oleks mängupäevaks omas konditsioonis.

Päris niimoodi ei saa korvpalli vaadata, et kõige kõvem mees on see, kellel kets pidevalt kriuksub, sest ta tormab väljakul ringi ja teeb meeletult tööd. See töö võib olla otstarbetu, sest palju on kinni mänguoskustes.

Ainult füüsisest ei piisa, vaja on reaktsioonivõimet, oskust kiiresti suunda muuta, taktikat mõista ja tehnikat omanda. Meie peame meestele pakkuma head trenni, mis tekitaks hea enesetunde.»

Sama kinnitas ka jalgpalliklubi FC Levadia peatreener Tarmo Rüütli, kelle sõnul kasutavad nemadki pulsikellasid hooaja eel. Siis on vastavalt etapile meeste pulsid paigas ja neid jälgitakse. Kui tegemist on aga juba mänguga, siis pole pulsikellaga midagi teha.

«Mäng on mäng. Ma ei näe, et meeskond saaks mängu ajal näitajate jälgimisest hüppelist edu. Hooaeg on küllaltki spetsiifiline ja siis tegeleme jalgpalliga. Kui ettevalmistusperiood oli korralik, siis ühe mänguga pallur endale kahju ei tee.

Lisaks saab mängu ajal jälgida, kes kuidas jookseb ja mängijad suudavad end tunnetada – kui ta on väsinud, saab väikese pausi võtta. Sportmängud on teistsugused kui suusatamine, hooajal liigume mängult mängule.»

Nigoligi arvates pole mõtet iva otsida sealt, kus seda pole. Tema hinnangul ei jää näiteks Eesti korvpallurid välismaalastele alla oskustelt ja füüsiselt, kuigi seda on pidevalt esile tõstetud, vaid pigem enesekindluse ja keskendumisvõime poolest.

«Meie omad nagu kardaks vastast. Leedukad on jultunumad, sest nad on mänginud tippude vastu. Noored poisid tulevad ja neil ei pilgu silm ka. Kuid me oleme aastaid omaette lükanud ja nüüd ongi vaja hakata poisse karastama,» arvas Nigol.

Siiski! Ühe klubi, kes kasutab pulsikellasid nii hooaja eel kui ka hooaja ajal, ma leidsin. FC Flora president ja Eesti jalgpalli vedur Aivar Pohlak kirjutas mulle meilile vastuseks, et nende treeningprotsess, nii hooajaeelne kui ka hooajal, toimub pulsse jälgides, sest selle kaudu avaldub treenitus.

Samuti toimuvad hooajaeelsed treeningmängud planeeritud pulsirežiimis ehk kindla ja vajaliku koormusega.

Lisaks kirjutas ta:

«Tervise hoidmiseks on kaks olulist asja: esiteks arendav, mitte kurnav treeningmetoodika koos optimaalsete taastumisprotsessidega ja seda nii elukutseliste, amatööride kui ka laste jaoks; teiseks arstlik kontroll, mis võimaldaks välja selgitada organismi seisundit ja avastada ohuallikad. Kusjuures peab märkima, et esimene neist on kindlasti olulisem. Ideaalis sünnib inimene tervena ja kogu tema edasine areng on enese kulutamine, mida saab vältida ainult tarkusega.»

*************

Üks vikkade parrandus kah. Kirjutasin, et Tartu Suusaklubi täiskasvanute suusatrennis kasutab pulsikella paar-kolm inimest. Eksisin rängalt, sest tulemus on tegelikult praktiliselt vastupidine. My bad!

Foto 1: Pildil on Peeter Nigol. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Tarmo Rüütli. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Aivar Pohlak. Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix