Pullerits: Kuidas täita igatsust fantastilise rattasõidu järele?

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma ei ole juba üle kahe aasta Eesti piiri taga käinud. Ega ole tõmmanud ka sinna. Ostad piletid ette, aga kui sõiduks läheb, on olukord muutunud ja piirid kinni või nõutakse igasugu dokumente, mis ajavad n-ö juhtme kokku. Seetõttu jäi tänavu kevadel taas tegemata ekspeditsioon Ameerikasse.

Aga ma panin kokku ühe paariminutilise muusikalise lühiversiooni ühest eelmisest käigust, et võiksite magusa maitse suhu saada. See on nagu visuaalne manuaal "Where to Bike in Moab, Utah, in five days". Teisisõnu, märkisin päevade kaupa ära, kus käia. Kui kellelgi on sinnakanti minekut, siis sellest oleks kindlasti abi. Teistele on see nagu külm sahmakas vett, millest kõigest nad ilma on jäänud.

Foto 1. Priit Pulleritsu maastikuratas Moabi kuulsal slickrockil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu maastikuratas Moabi läjhedal Klonzo Southi radade võrgustiku alguses. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kasulikke nippe, kuidas Stravas head tulemust saavutada

Jälle kerge rattasõit – ja jälle mürtsti kõigi aegade edetabelisse. Tartus Tähtveres on selline lõik, mille nimetus on «10 tõusumeetrit». See kulgeb dendropargi servas maaülikooli spordihoone kõrvale, pikkust 310 meetrit. Keskmine tõusuprotsent 3,1. Sealtkaudu sõidan tihtipeale koju, kui rattaringi lõpetan. Nii ka sel nädalal, kui Strava pärast teatas, et olin ajaga 40 sekundit ehk keskmise kiirusega 28,4 km/h kerkinud kolmandaks. Kaks sekundit edestan kõva jooksjat ja triatleeti Andres Nöpsi, neli sekundit minust palju kõvemat ratturit Kaupo Kattaid ja Rihard Kolli, kes võitis mullu Transtari eraldistardisarjas Vorbuse etapi lühidistantsi vabaklassis. Üldse on sel lõigul tulemuse kirja saanud 342 ratturit, naistest näiteks kaotavad paljudele tuttavad – sest olen neist kirjutanud ajakirjas Ma Olen Jalgrattur – Kristi Kuldkepp ja Eike Sild mulle 14 sekundit. Teise koha mees on minust sekundi ja esikohal olija kolm sekundit kiirem, aga oodaku nad ära, kuni ma maastikuratta maanteeratta vastu vahetan.

See rattavahetus on üks võte, mille abil tulemust parandada. Aga neid võtteid on veel.

Siin teile mõned nõksud, mille abil Strava tõusulõikudel ettepoole saada.

1. Tea, millist lõiku valida. Ma olen endine keskmaa-, mitte pikamaajooksja, mis tähendab, et mul ei maksa tulemust jahtida kuskil Euroopas, kus tuleb üles pressida kümneid minuteid, vaid mulle sobib lühem ja teravam tõus, mis kestab kuni minuti või äärmisel juhul kaks.

2. Väldi teisi, kes võivad segada. Lõik, kus tegin äsja kõigi aegade kolmanda tulemuse, on kitsal ja käänulisel rajal, kus ka üksainus ettejääja võib rütmist välja lüüa või sundida pidurdama. Sama on Vauxhall Bridge’il (vt üle-eelmine sissekanne), kus kiirused on suuremad, aga rahva liikumine teinekord ettearvamatu ja tihe.

3. Tee luuret. Kohe esimese korraga ei maksa minna rekordit üritama. Muidugi võib õnnestuda, aga õnnestumise tõenäosus suureneb, kui oled teinud eelnevalt selgeks, millise käiguga tõusu rünnata, kus ja millal käiku vahetada, kus tuleb tugevamini vajutada, sest tõus muutub järsemaks, ja kus tuleb kiirendada, sest tõus muutub laugemaks. Ma ei teinud kummalgi lõigul, kus olen jõudnud esikolmikusse, parimat tulemust kõige esimese korraga.

4. Tee ennast kergeks. Vett täis joogipudelit ei maksa küll kaasa vedada, varurehvist ja tööriistade komplektist rääkimata.

5. Otsi soodsat tuult. Uskuge mind, kui peate sõitma tõusu ligi 30 km/h, tekib sellest isegi lühikesel lõigul üüratu vahe, kas tuul aitab tagant puhudes mäest üles või vastupidi, teeb vastu puhudes üles jõudmise vaevalisemaks. Ebasoodsa tuule korral ei ole mõtet rekordit üritadagi. Parem oodata ära pasliku tuulega päev ja siis lajatada.

6. Kasuta lahtivedajat. See läheb muidugi juba poolprofessionaalseks tegevuseks, aga kui kihk kõva mark maha panna on hirmus suur, siis see on kindlasti üks tõhusamaid abivõtteid. Ma olen mõlemad oma top-3 tulemused teinud ihuüksinda.

7. Märgi maha oma lõik. Kui miskit muud moodi Strava edetabelis absoluutsesse esikümnesse ei pääse, võib maha märkida oma lõigu ja seal saavutada kas või mõneks ajaks kõige esimene tulemus. Kuid selline teguviis rahuldab ainult näljapajukile jäänud ego, tegelikku väärtust sel ei ole.

Kaudne võistlus igatahes käib, nüüd võib oodata rünnakuid dendropargi serval. Igatahes Vauxhalli sillal, kui oma teie koha tulemuse jagamise endise Eesti suusakoondislase Kaspar Kokaga välja kuulutasin, läks seal peagi paugutamiseks. Tuntud kõva rattur Peeter Tarvis lõi minu ja Koka aega sekundiga. Aga siis tulid Maikel Kuusma ja Martin Parv ning panid suisa pöörase litri – minust ja Kokast tervelt üheksa sekundit kiiremini!

Ega midagi, tuleb lugeda neid seitset soovitust, mis siin kirja panin, ja asuda nende järgi tegutsema.

*

Kes maailma asjadest paremini tahavad aru saada, siis neile siin mu asjalik intervjuu Johanna-Maria Lehtmega, kes on Ukrainat aidanud vist rohkem, kui keegi teine.

Fotod 1 ja 2: Kes tunneb ära, kes on need Groupama FDJ ja Team DSMi ratturid treenimas Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõiduks? Fotode autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 3: Quick-Step Alpha Vinyli meeskonna liikmed tegemas luuret Liege-Bastogne-Liege ühewpäevasõidu rajal. Kes tunneb ära, kes on kes? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Belgia rattur Quinten Hermans (keskel) Intermarche Wanty-Gobert Materiaux meeskonnast harjutamas Liege-Bastogne-Liege ühewpäevasõidu rajal. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Belgia rattur Dylan Teuns meeskonnast Bahrain Victorious võidab 86. korda peetud La Fleche Wallonne ühepäevasõidu. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix

Pullerits: Miks Venemaa naissportlased valmistavad järjest pettumust?

On ikka elu mind igasuguste vene naissportlastega kokku viinud! 2005. aasta algul usutlesin Otepääl Pentagonis (sic!) tollast Moskva oblasti kuberneri spordinõunikku Jelena Välbet (fotol paremal), kolmekordset olümpiavõitjat ja 14-kordset maailmameistrit. Kui ta minu koputuse peale ukse avas, olin jahmunud ning kahtlesin, kas olen ikka õigesse kohta sattunud. Ta oli nii paks ja vormist väljas! Viskas voodi peale lösakile ja andis mulle intervjuu. Ma küll tema positsioonis ja olukorras end nii lõdvaks poleks lasknud.

Nüüd teame, et Välbe on putinist.

Suvel kümme aastat tagasi kohtusin Käärikul Irina Privalovaga (vasakpoolsel fotol vasakul) kellest tollal ei olnud 50 ja 60 meetrit suutnud kiiremini joosta mitte ükski naine. Ta on võitnud EM- ja MM-võistlustel kokku tosin medalit, neist neli kuldset, ja tuli Sydney olümpial võitjaks 400 meetri tõkkejooksus. Temaga vestlesime spordibaasi vestibüülis (fotol all paremal), hiljem jalutasime veidi ringi ja tegime koos tema perega pilti (fotol all vasakul). «Kirjutage, et me soovime Eestile õitsengut,» palus kohtumise lõpus Privalova abikaasa Vladimir Paraštšuk. «Tõsiselt. Meile meeldib, kuidas siin inimesed suhtuvad oma maasse – tundub, et nad on ära teeninud õnneliku tuleviku.»

Nüüd ilmneb, kui ohtlik on lasta end soojadest sõnadest meelitada.

Privalovast on saanud Venemaa kergejõustikuliidu president. Kui Taškendi maratoni ja Dušanbe rahvusvahelise poolmaratoni korraldajad ei lubanud Venemaa sportlasi starti, pidas ta vajalikuks nende otsuste vastu oma meelepaha väljendada. Kas ta tõesti aru ei saa, milles asi? Kas talle ei ole tõesti kohale jõudnud, et enamik normaalseid inimesi – jah, tuleb välja, et isegi Venemaa mõjusfääris olevas Kesk-Aasias! – ei taha näha oma üritustele Venemaa esindajaid?

Kui kurt ja pime võib olla?!

Privalova meelepaha on asjatu. Venemaa on ju suur ja lai, jooksku vene jooksjad seal. Kui hakkavad ühest otsast pihta, siis mina küll ei ole kindel – arvestades kas või Venemaa sitast taristut –, et nad aasta lõpuks teise otsa välja jõuavad. Nii et andku aga minna! Milleks neile mingi Taškent või Dušanbe!?

PS: Ma ütlen kriitiliselt ka Eesti poliitikute ning nende pehmuse kohta. 

PPS: Üks hea uudis tuleb Inglismaalt: Wimbledoni turniiri korraldaja ei luba Venemaa ja Valgevene tennisiste võistlema.

Foto 1: Jelena Välbe 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Irina Privalova on saanud Barcelona olümpial 30 aastat tagasi 100 meetri jooksus pronksmedali. Kuldmedalist jäi puudu kaks sajandikku ja hõbemedalist üks sajandik. Foto autor: www.imago-sportfoto.com/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits näitab Irina Privalovale (keskel) lehekülgi Sydney olümpiaraamatus, kus on juttu tema võidust 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Irina Privalova (paremal) jalutamas abikaasa ja kahe tütrega 2012. aasta juulis Käärikul. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma saavutasin Kaspar Kokaga võrdse tulemuse ja sain kohalikuks legendiks?

Ma olen nüüd juba kuu aega Stravas. Endomondo, mida suutsin käigus hoida veebruari lõpuni, mil viibisin nädala Lõuna-Eestis ratta- ja suusalaagris, ütles viimaks ka minu telefonis üles. Siis ei jäänud muud, kui üle kolida.

Pole kurta. Seni, tundub, töötab Strava isegi õlitatumalt. Kui Endomondo reageeris mõnikord suuna muutusele pika viivitusega, siis Strava paistab kiirema reaktsiooniga. Ja ega teisiti saakski, sest vastasel juhul ei oleks tulemused võrreldavad.

Aga tulemusi Stravas võrrelda saab.

Eile tegin õhtupoolikul Toomel ja mujal Tartus mõnusa ja kerge 20-kilomeetrise sõidu Cube'i maastikurattaga, mille Art Soonets mulle juba aastate eest üle andis. Hästi sõidab see riistapuu. Paari asja peab laskma Kodanik Männikul, kelle nüüd leiab Tartu linnapiiril Pinarello esindusest, siiski timmida - kord viskas tõusul keti tagumiste hammasrataste ja kodarate vahele, kus kulus viis minutit pusimist, et seda sealt kätte saada, ning amortide sisse- ja väljalülitaja leistangil on ka üles öelnud -, aga näiteks käiguvahetaja teeb oma tööd endiselt ägeda spetsiifilise kolksuga, mis on kui muusika kõrvadele.

Sõitsin eile õhtul tagasi koju mööda mullu sügisel avatud jalakäijate ja ratturite silda (fotol paremal ja all vasakul) üle Riia tänava. Strava nimetab seda millegipärast Vauxhalli sillaks (Vauxhall Bridge; sellenimeline sild on ka Londonis üle Thamesi jõe). Strava on seal virtuaalselt maha märkinud 0,31 km pikkuse lõigu. Pärast kodus vaatasin, et sõitsin seal välja kõigi aegade teise-kolmanda tulemuse, sama, mille on saavutanud Eesti endine suusakoondislane, mulle kaugelt sugulane Kaspar Kokk. Nii olemegi Stravas 34 sekundiga samal pulgal, eespool näiteks Marko Vilipsonist, Danel Schvalbest, Joel Zirelist. Pikalt kõige ees on keegi Riho Valdmets, kelle kohta Sportosest mingit infot ei leia, aga kes edestab mind ja Kokka tervelt kuue sekundiga, mis tekitab küsimusi, kas tegemist on loodusliku supertalendiga või mõne muu trikiga.

Aga vähe sellest. Veel teatab Strava, et olen 1,27-kilomeetrisel lõigul nimega l'attaque! Tähtvere servast Gardesti aianduskeskuse poole kohalik legend (local legend), sest olen seda sõitnud viimase 90 päeva jooksul kaheksa korda. Vaat mis igasugu huvitavaid asju saab enda kohta teada!

Ega teil nüüd midagi muud üle jää, kui panna mind Stravas jälgitavaks. 

Ja arvata võib, et Vauxhalli sillal läheb nüüd paugutamiseks ning l'attaque!'il saab ka näha tihedamat liiklust, kuigi seal on esimeste püüdmine väga raske - nood on hoidnud keskmist kiirust ligi 46 km/h. Isegi Vahur Teppan ja Vilipson kaotavad noile tervelt poole minutiga.

Nii et alustage pigem Vauxhalli sillast.

Foto 1: Pühapäevane Pariis-Roubaix võidusõit. Foto autor: Zuma Press / Scanpix
Foto 2: Saksamaa esindaja John Degenkolb pühapäevasel Pariis-Roubaix võidusõidul. Foto autor: imago-images/frontalvision.com/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Jalakäijate ja ratturite sild Tartus üle Riia tänava. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Pühapäevane Pariis-Roubaix võidusõit. Foto autor: imago-images/frontalvision.com/Scanpix

Pullerits: Kas mul on kevadiseks rattahooajaks juba eelis?

Ei mäleta, et oleks kuigi sageli rattahooajaks nii varakult valmistuma asunud. Kui oodata, millal asfalt ükskord ometi kuivab, võib olla juba hilja. Seda esiteks. Teiseks, alati on tark teha ühelt alalt teisele, s.o suuskadelt ratta sadulasse sujuv üleminek. Ja kolmandaks, eales ei tasu uue alaga alustades kohe mugavustsooni laskuda, vaid tuleb pakkuda kehale raputust, mis tõepoolest signaliseeriks, et nüüd on aeg senisega võrreldes muule pühenduda.

Kuidas seda targalt teha? Aga palun, siin on saladuse võti.

Mnjah, karta on, et nüüd on teil veidi hilja kaasa tulla...

Fotod 1 ja 2: Siit algas tänavu ettevalmistus uueks rattahooajaks. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks leiab uue hooaja kalendris suusavõistlusi Venemaal?

Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) vaatas eelmise nädala lõpus veebi teel läbiviidud koosolekul läbi järgmise, 2022/23. talvehooaja võistluskalendri, kus on kavas mitmeid võistlusi ka Venemaal ja Valgevenes.

Kuigi Venemaa ja Valgevene sportlased ning võistluste korraldajad on sattunud enamikul aladel seoses Venemaa sõjalise kallaletungiga Ukrainale rahvusvahelisse isolatsiooni, näeb FISi kalender Saksama telekanali ARD andmetel ette, et suusahüppajad alustavad hooaeg 19. ja 20. novembril ning 3. ja 4. detsembril Sverdlovski oblastis Nižni Tagilis.

Saksa allikate andmetel kuuluvad tuleval hooajal FISi kalendrisse veel lumelauakrossi võistlused Siberis Krasnojarskis, suusakrossi MK-etapp Uraali föderaalringkonnas Tšeljabinskis Solnetšnaja Dolinas (Päikeseorg), lumelauasõiduvõistlused Moskvas ja vigursuusahüpete MK-etapp Valgevenes Minski lähedal Raubitšis.

FIS koostab hooaja kalendri mitme aasta peale ette. Tuleva hooaja kalendri kinnitab FISi kevadkoosolek või alaliidu kongressile eelnev alakomiteede koosolek, seletas mulle rahvusvahelist suusaelu peensusteni tundev allikas.

Kas teie tahaksite, et venelased siia suusatama tuleksid?

Foto 1: Venemaa suusajuht Jelena Välbe andmas 2005. aasta jaanuaril Otepää MK-etapi eel Pentagonis (sic!) intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Venemaa murdmaasuusakoondise liikmed kratsimas 2. märtsil Norras Holmenkollenis oma treilerilt maha sinna maalitud Ukraina lippu ja loosungit "Au Ukrainale". Fotode autor: AFP/Scanpix (foto nr 2) AP/Scanpix (foto nr 3)

Pullerits: Midagi pole teha, kuid sport sõja vastu ei saa...

Praegu lähevad korda üksnes Ukraina-teemalised ja Eesti kaitsevõimega seotud lood. Seepärast lahkasingi Postimehe tänases, reedeses põhjalikus loos, mida tähendab see, et 11 protsenti Eesti täiskasvanud elanikest ja 21 protsenti 18-74-aastastest meestest on valmis sõja korral minema rindele – on seda vähe või palju?

Algul tundus, et vähe. Aga igasuguseid asju tuleb lasta seletada asjatundjail. Elu on õpetanud, sh näiteks ERRi mitmed möödapanekud koroonaviiruse andemete tõlgendamisel ja graafikul esitatuna, et ajakirjanikel ei maksa ka kõige lihtsamana näivate andmete pealt ise järeldusi teha, vaid alati tasub konsulteerida endast mitu korda targematega. Mida ma ka tegin.

Kui kaitsetahe võib näida algul väike, siis see võib mõne hetkega kiiresti muutuda, st suureneda. Selle kohta, kuidas ja miks see juhtub, avaldasin täna loo Postimehe veebis. Ukrainas ei tahtnud 40 protsenti inimesi enne sõda riigi kaitsmisest ega vaenlasele vastu hakkamisest midagi kuulda, kuid näete, kuidas nad nüüd sõdivad! Selleks meelemuutuseks oli põhjus ja see saigi ses väikses loos välja toodud.

Nädala algul kohtusin Ukrainast Eestisse saabunud kriisipsühholoogiga, kes rääkis, millise jälje sõda seda näinud inimeste hinge, ajju ja südamesse jätab. Ta nõustab iga päev vähemalt viit ukrainlast, viibigu nagu parajasti pommivarjendis või kodus, kus taamal kostavad plahvatused. See on raske ja kurnav töö. Hiljem kuulsin, et talle oli pakutud ka ühe Butšas vägistatud neiu nõustamist, aga ta pidi tunnistama, et seda kõike on kogunenud liiga palju, ta rohkem lihtsalt ei suuda...

Nädala algul avaldasin intervjuu Eesti kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Uku Aroldiga, kes seletas, kuidas käivad sõjas infooperatsioonid ja mis moodi eristada sõjatandrilt saabuvates teadetes fakte propagandast. Muu seas rääkis ta sellest, kuidas Venemaa kultuurikood lubab seal oma riigi juhtidel rahvale valetada – ja selle eest isegi kiita saada.

Eelmise nädala lõpus avaldasin suure intervjuu brigaadikindral Vahur Karusega, kes lahkas sõja senist käiku ja prognoosis järgnevaid sündmusi. Muu seas seletas ta, miks on Ukrainas saanud surma palju kõrgeid ohvitsere – ja see ei lange kokku üldlevinud, asjatundmatute inimeste pakutud seletustega –, ning nentis, et see on venelastele olnud šokk, kui efektiivsed võivad olla lääne uued relvad, ja imestas venelaste esimese kuu ebaedu foonil, mida küll tegid Venemaa väed õppustel, kui nad pidid sõjaks valmistuma.

Need on lood, mis lugejaid huvitavad ja kõnetavad. Täiesti nende varju jäi nädala algul iseenesest intrigeeriv spordilugu, kuidas Rahvusvaheline Olümpiakomitee on töötanud välja soovitused, mille alusel kaasata võistlustele transsoolisi ja samuti selliseid sportlasi, kes ei liigitu organismi arengu või geneetika tõttu üheselt meheks või naiseks. Loos tsiteeritud kriitikute sõnul võivad ROKi soovitused tekitada olukorra, kus edaspidi hakkab igaüks oma suva järgi otsustama, millise soo esindajana ta stardib. Aga see näib olematu probleem võrreldes sellega, kuidas arenevad sõjasündmused Ukrainas.

Au Ukrainale!

Surm okupantidele!

Ja meie veel suusatame?...

Fotod 1 ja 2: Kes tunneb ära selle oja, mis on pildistatud ühelt ja samalt sillalt, kus seisab Treki ratas, eri suundades? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kus asub see koht Haanja suusaradadel? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mis oja on näha siin pildil Treki maastikuratta taustal? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Küsimus eriti kõvadele meestele: kus asub see puu, millise tee ääres? Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma avastasin Eestis samasugused ideaalsed kiirusrekordi olud, nagu on Suurel Soolajärvel

LISATUD VIDEO.

Ma ikka ei saanud muidu, kui tundsin vastupandamatut tõmmet, et minna taas meie kagupiiri kontrollima. Ja tuleb välja, et õigesti tegin.

Kui staapi (fotol all vasakul) saabusin, näitas toatermomeeter kõigest neli kraadi. Kähku ahju tuli ja pliidi alla ka. Kuni need küdesid, panin maja kõrval auguga Fischerid alla ning kontrollisin nendel õhtupimeduse laskudes igast küljest üle, kas kõik on ümberringi ohutu. Kuuekilomeetrise tiiru tegin, et lähimad metsaalused pilguga üle käia. Peale loomade jälgede ja mootorrataste jälgede ei näinud midagi.

Järgmise päeva hommikul läksin paarsada meetrit eemale suurele põllule (fotol ülal ja all paremal), mis laiub Riia–Pihkva kivitee ääres. Seal valitsesid ideaalsed olud. Peaaegu veatu, st kivideta ja mullapaljastusteta paks tuulte poolt siledaks lihvitud lumekate, koorik kõva nagu vaat et asfaldil.

Eelmisel päeval olin helistanud Anti Saarepuule, Torino taliolümpia suusasprindi kaheksandale mehele, et uurida, kuidas on lumeolud Haanjas. Ta kinnitas, et seal on MK-tasemel rajad, isegi 21 km ring on korralikult sõidetav.

Aga ei näinud põhjust autoga 26 km kaugusele Haanjasse sõita, et sõita seal suuskadel veebruari lõpus tuttavaks saanud radadel, kui ideaalsed tingimused olid mul sealsamas nina all. Kusjuures marsruudi ja suunad sain ise valida – lähed sealt, kust tahad. Loomingulisus missugune! Anna ainult veidi hoogu ja suusad lippavad justkui iseenesest. Tegin sellest ka väikese videoülevaate, et näeksite – ma ei luiska ega valeta (nagu Venemaa kogu aeg).

Pühapäeva hommikul tegin sealsamas teise samasuguse sõidu – oli veelgi parem, sest tuult oli minimaalselt. Kes oleks uskunud, et Eestimaal on aprilli alguses nii fantastilised suusatamistingimused (fotol vasakul), mida terve talve jooksul haruharva mujal kogeda sai. Lähiajal, tundub, et see fenomenaalne aeg saab läbi, sest igale heale asjale saabub ükskord lõpp.

Kas teile, muide, ei tundu, et Lõuna-Eesti olud (fotol paremal) on peaaegu täpselt samasugused, nagu Ameerikas Utah’s Suurel Soolajärvel, kus on pikka aega püstitatud autode kiirusrekordeid? Mina ei näe küll suurt vahet!

Kõigi fotode ja video autor Priit Pullerits.

Pullerits: Venemaa tõrjumine spordis kogub hoogu

Venemaa spordil on vesi ahjus. Venemaa olümpiakomitee asepresident Igor Levitin esines arvamusavaldusega, et pärast seda, kui lääs on Venemaad tõrjuma hakanud – arusaadavalt Ukrainale kallale tungimise pärast, mida venelased muidugi tunnistada ei taha –, peaks Venemaa naasma spordis nõukogude aja nn ise hakkama saamise spordisüsteemi juurde.

Asepeaminister Dmitri Tšernõšenko, Gazprom-Media tegevjuht, kelle ELi riikides asuv vara on nüüd külmutatud, kaebleb: «Rahvusvahelisest spordist on saanud poliitilise võitluse võimsaim instrument, kui kõiki [olümpia] harjumuspäraseid aluspõhimõtteid ja ideaale on rikutud.» Ta väidab, et olümpiahartat on rikkunud just need, kes on selle kirjutanud. Ja jätkab: «Spordi humanitaarmissioon hävib meie silme all. Tähtis on koos püsida. Need väljakutsed ühendavad meid. Venemaal on eriline roll, me hoiame neid väärtusi alles siis, kui kõik on need jalge alla pühkinud.»

Võiks ju öelda klassikaks saanud lausega, et «Dmitri Tšernõšenko, idi nahhui!», aga ütleme pigem liigsete emotsioonideta, et eks kiunu ju see koer, kes on kiviga pihta saanud. Ja seda, et Venemaa on pihta saanud, tõestab Venemaa spordist kostuv ulgumine täielikult.

Venelased korraldasid Moskvas koguni kahepäevase foorumi, et arutada, mis nüüd saab, kui neid rahvusvahelisele areenile enam võistlema ei lasta ja rahvusvahelised võistlused neilt ära on võetud. Seal siis pakkuski Levitin välja, et tuleb naasta kodumaise spordi juurte, st nõukogude aja süsteemi juurde.

Ta turgutas end tõdemusega, et mäletate, nõukogude ajal ka tõrjuti NSV Liidu sportlasi, aga ikkagi olid nad maailma tugevamad. 

Selles ta muidugi eksib. Ei tõrjutud Nõukogude sportlasi ühtigi. Alati said nad esineda punalipu all nii olümpial, MMidel ja EMidel, samuti Euroopa jalgpalli karikasarjades. Ainsad, kes siis venelasi tõrjusid, olid nad ise, kui ei söandanud oma sportlasi välismaale võistlema lubada või lasid neid piiri taha ainult läbi tiheda kontrolli. Ja ega ammustel aegadel kuigi palju välisvõistlusi olnudki.

Levitin rääkis foorumil, et nüüdisajal valitsevad spordis liiga palju lääne ametnikud, kuid märkis, et õnneks on olemas ka välisettevõtted, sponsorid, andes mõista, et küllap on nad kindlasti Venemaa sportlastega koostööst huvitatud.

Kuid ta unustab ära paar asja. Esiteks, sport on nii palju muutunud, et keegi ei saa nüüdisajal tugevaks ainult omasugustega treenides ja võisteldes (vt Eesti jalgpalli saamatus). Teiseks, enam pole see aeg, mil sai dopingu abil endale eeliseid luua. Nüüd ei pääse sa rahvusvahelisel areenil startigi, kui sul pole ette näidata kuue kuu pikkust tõestatud dopinguvaba perioodi (on ju nii, eks, lähtudes Adamsi süsteemist?). Ja kolmandaks, ilmselt ei ole pimedusega löödud venelased märganud, et paljud sponsorid on loobunud venelasi toetamast, sest kes see tahab end siduda sõjardite riigi esindajaga; arvata võib, et niipea ei julge ükski välisfima end venelastega siduda, sest mainekahju, mis sellest tekib, saab olema avaliku surve ajel suur ja kauakestev.

Nii et Levitin ja tema mõttekaaslased, sh Venemaa spordiminister Oleg Matõtsin (fotol ülal vasakul), kes samuti tol  foorumil nõukogu aja süsteemi taastamise poolt sõna võttis, elavad omaloodud mullis, kus soovmõtlemisega tekitatud paralleelmaailmal ei ole tegelikkusega mingit pistmist.

Venelased võivad küll end lohutada sellest, et FIFA ja UEFA pole neid veel oma ridadest välja visanud, ja tunda rõõmu sellest, et FIFA muutis vene keele koguni oma töökeeleks – veel üks põhjus põlata jalgpalli –, kuid need on siiski üksikud erandid, mis ei muuda suurt pilti. (Venemaa nahaalsuse näitajaks jalgpallis on see, et ta on väljendanud huvi korraldada 2028. aasta EM-turniir.) Suur pilt ja trendinäitaja on see, et rahvusvaheline laskesuusaföderatsioon IBU peatas Venemaa ja Valgevene liikmeks olemise.

Suurt pilti iseloomustab ka see, et järjekordne putini pooldajast Vene sportlane leiab, et talle tehakse liiga. Ujumise kahekordne olümpiavõitja Jevgeni Rõlov (fotol vasakul) kaebleb, et rahvusvaheline ujumisliit FINA on alustanud tema vastu distsiplinaarmenetlust seoses tema osalemisega Putini sõjahüsteeriat ülespiitsutaval üritusel Lužnikis. Aga sõja õhutajal, nagu Rõlov, kes kannab z-tähte, ei saagi ju olla kohta rahvusvahelises spordielus. Kuidas ta saab olla nii loll, et ta sellest aru ei saa?!

Suurt trendi näitab see, et Inglismaa nõuab, et kui Venemaa ja Valgevene individuaalalade sportlased tahavad osa võtta Inglismaa pinnal toimuvatest võistlustest, peavad nad esitama kirjaliku avalduse, milles mõistavad hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Ja see käib, muide, ka Wimbledoni tenniseturniiri kohta, mis tähendab, et seesuguse avalduse peavad esitama ka Daniil Medvedev (meeste nr 2, fotol ülal paremal) ja Arina Sabalenka (naiste nr 5, foto all vasakul). Briti spordiministri Nigel Huddlestoni (üle-eelmisel parempoolsel fotol) kinnitusel peavad Venemaa sportlased, kes tahavad Inglismaal võistelda, ühtlasi tõendama, et nad ei saa Vene või Valgevene riigi ega putini käest raha, ja peavad lubama, et ei esine avaldustega Venemaa sõjalise kallaletungi poolt Ukraina vastu. Kuid see ei ole veel kõik! Nad ei saa esineda Venemaa lipu all ega tohi kanda rahvusvärve. Ja veel üks asi, lisas Huddleston: kui mõni alaliit või muu ühendus soovib Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemist võistlustel üleüldse keelustada, siis tema toetab neid liite ja ühendusi. (Kahju, et sellist eelkirjeldatud avaldust ei nõua Inglismaa võistkonnaaladel esinevatelt venelastelt.)

Järgmise nädala kolmapäeval saame juba täpsemalt teada, kes Venemaa tippsportlastest toetab selle riigi sõda alustanud presidenti ja kes mitte, sest sel päeval korraldab ukrainlaste esihävitaja Pekingi taliolümpia medalivõitjatele vastuvõtu. Vene sportlastel on siiski veel mitu päeva aega vaagida, kuhu minna ja mida teha. Kes vastuvõtule läheb, satub agressoriga ühele pildile, mida näeb terve maailm.

Foto 1: Venemaa majandusministri visiit Eestisse juulis 2006. Muuga sadamas pildil vasakult Venemaa majandusminister Igor Levitin, Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli ja Tallinna Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Plakat meeleavaldusel Liibanonis Beirutis 27. märtsil 2022. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Tüdrukute enesekaitsetrenn Ukrainas Lvivis 22. märtsil 2022. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Venemaa spordiminister Oleg Matõtsin. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Briti spordiminister Nigel Huddleston. Foto autor: Action Images / Reuters / Scanpix
Foto 6: Jevgeni Rõlov. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Daniil Medvedev. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Arina Sabalenka. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix