Jaanus Laidvee: Kogu tõde ja enamgi veel suusalaagrist Livignos - murdmaarajal saab trahvi!
Kuu aega tagasi lendasin tõsistest harrastussuusatajatest koosneva Suusasemude sõpruskonnaga Itaaliasse esimese lume laagrisse. Livigno asub Itaalia Alpides kohe Šveitsi piiri lähedal, kust mööda teed on Šveitsi kõigest 10 kilomeetrit. Tallinnast lendasime otselennuga Bergamosse ja sealt sõitsime neli tundi transfeeribussiga Livignosse.Kuna Livigno on ka meie mõistes väike linnake (umbes 6500 elanikku) ning kõik vähegi eluks vajalik asub 5 kilomeetri pikkuse ja 500 meetri laiuse „soolika“ sees, siis kohapeal autoga palju teha pole ning seda me ei rentinud. Soovi korral saab väikse jalutuskäigu asemel liikuda liinibusside ja taksoga, mille hind oli vägagi taskukohane. Näiteks mikrobussiga, kuhu kuuekesi sisse mahtusime, maksis sõit läbi poole linna 10 eurot.Murdmaasuusatamiseks on Livigno suurepärane koht, kuna kohalike igapäevane panus radade korrashoidu ja ettevalmistusse on märkimisväärne. Murdmaarajad on küll tasulised, kuid tasu pole ülemäära suur – 5 eurot päev (ostes seitsme päeva pileti – 4 eurot päev). Maksmiseks tuleb telefoni laadida My Livigno App, end registreerida ja osta pilet nii mitmeks päevaks, kui soovi on, ning see igal päeval raja infotabloode juures QR-koodiga valideerida. Pole küll kõige mugavam lahendus ja äpp, kuna külma ilmaga tuleb paljakäsi natuke nikerdada, kuid tõenäoliselt surnuks ei külmu.Pileti olemasolu radadel kontrollivad kollase vestiga ametimehed, kiri „Ticket“ suurelt kõhul. Meie pundist üks väga tõsise suhtumisega harrastaja sai korra isegi trahvi, kuna otsustas enne ärasõitu veel ka viimasel varahommikul suusatama minna (ju jäi täpselt üks trenn puudu) ja selleks päevaks tal piletit enam polnud. Range ametnik pidas üleannetut rikkumist 10-eurose trahvi vääriliseks.
Hooaja alguse tõttu olid aga mäesuusanõlvad kuni detsembri keskpaigani tasuta sõidetavad, kuigi kõik nõlvad polnud veel valmis ja avatud ning seetõttu oli mägedel tipptundidel ka liiklust omajagu.Murdmaaradadel valgustust ei ole ja ametlikult on need avatud kuni poole kuueni õhtul. Suur ring oli tavapärase 35 kilomeetri asemel 30 kilomeetrit pikk ja alati igaks hommikuks hooldatud. Näiteks ühe päeva ja ööga tuli maha umbes 40 sentimeetrit lund, kuid järgmisel hommikul oli rada ikkagi kogu laiuses sisse sõidetud, lisaks ka kaks klassikajälge. Raja põhi oli loomulikult pehme, kuna värske lumi vajab kokku vajumiseks mõnda päeva, kuid sõita sai siiski normaalselt.Kuna Livigno asub keskmäestikus (linna ametlikuks kõrguseks antakse 1816 meetrit), aga suusarajad tõusevad kuni 2100 meetrini, siis kõrgusest ja hõredamast õhust tulenev mõju sooritusvõimele on rajal kohe tunda, esimestel päevadel isegi rahulikult sõites. Mitte isegi nii palju pulsisageduse kiirenemisele (kuigi ka see on kõrgem), vaid tekib hingeldamine ehk hapnikupuudus. Nagu esimestel päevadel natukenegi energilisemaid liigutusi teha, lööb ikka kohe hingest kinni – sõna otseses mõttes! Ja ega siis muud üle jäägi, kui tuleb mõneks hetkeks lihtsalt seisma jääda ja oma hingeldamised ära hingeldada, et seejärel rahulikumalt jätkata. Mul tuli umbes neljandal päeval juba natukenegi sõidu moodi tunne sisse, aga kõrguse mõju sooritusele oli läbivalt tunda kuni reisi lõpuni (kokku kestis laager 14 päeva).Huvitav on see, et sama temperatuur tundub kehale seal (märksa) külmem kui Eestis. Tõenäoliselt on peamine põhjus kõrge niiskuse ja tuule koosmõjus. Niiskust on seal pidevalt üle 90% ja lisaks tekivad mäekurudes tuulekoridorid, mis teatud kohtades tähendab küllaltki tugevat õhuliikumist ehk niisket tuulekülma. Seetõttu soovitan Livignosse alati saapasoojendused ja soojemad kindad (ise kasutan õhukesi aluskindaid) kaasa võtta, siis saab ka pikad trennid muretult lõpuni teha. Kui aga päike mäeaheliku tagant välja tuleb, siis üldiselt külmatunnet ei teki, sest ka detsembri alguses on päiksel nii palju jõudu, et seda on kehas juba mõne minutiga meeldivalt tunda. Sel aastal oli aga päris päikselisi päevi vähem kui keskmiselt seal kombeks – ainult kaks. Ülejäänud olid kas vahelduva pilvisusega või täielikult pilves ja kaks päeva sadas tugevalt hommikust õhtuni.Livigno on väga populaarne suusatajate seas ja seetõttu märkab radadel ka erinevate riikide suusahuvilisi – nii pühapäevasuusatajaid, harrastajaid kui ka koondise sportlasi. Kuna radadel on laiust ja pikkust piisavalt, siis kõik mahuvad lahedasti ära ka tipptunnil, seega mingit trügimist või rongides sõitmist karta pole vaja. Teisel laagripäeval juhtus nii, et n-ö omadest ei näinud ma esimesena mitte Eesti värvides suusatajat, vaid Leedu dressis spordimeest, Lietuva suurelt seljale ülalt alla trükitud. Selline soe äratundmine oma kandi inimesest tekkis meil mõlemal üheaegselt, mispeale tervitasime teineteist palavate hüüetega. Jäime hetkeks isegi seisma ja vahetasime mõned tunnustavad laused. Kui edasi liikuma hakkamisel hüüdsin veel naljapärast „Прибалтика, Прибалтика – über alles!“, tõstis hea kaaslane rusikas käe otsustavalt taevasse, peale mida olime südamesõbrad tõenäoliselt igaveseks. Nägin sama leedukat veel korduvalt mitmel päeval ja alati jätkus meil teineteisele sooje pilke ning tervitusi.Rohe-kollasest dressist veelgi parem tunne oli näha ja tervitada loomulikult sini-must-valget vormi. Järgmisel hommikul lükkas väga tempokate paaristõugetega minust mööda Eesti esimese pikamaasuusatamise profitiimi Team Nordic Jobs Worldwide kombes suusataja ja ühegi kahtluseta tundsin selle tugeva ja laia seljalihase taga ära tiimi esisõitja Mart Kevin Põlluste. Parasjagu oli tal käsil paaristõuke tempo- või lõigutrenn ja seda minekut oli silmipaitav vaadata. Pärast tagasipööret rahulikumal allamäge otsal oli spordimehel mahti tervituseks ka pea korraks üles tõsta, et varsti jälle järgmist lõiku vajutama asuda.Laagri teises pooles tuli tõenäoliselt kogu Eesti suusakoondis Livignosse treenima ja siis võis sini-must-valget küllaltki tihti kohata, rääkimata mitmetest teistestki kaasmaalastest. Ainuüksi meie pundis oli 14 inimest, aga samal ajal oli seal veel mitu teistki gruppi laagerdamas.Igal aastal detsembri alguses toimub Livignos hooaja avapauguna vabatehnikas La Sgambeda maraton, kuhu Covidi tõttu lasti seekord peale ainult 500 inimest. Kui tavapäraselt on võistlustrass olnud 35 kilomeetrit pikk ja rada tõusnud 2100 meetri peale, siis sel aastal ülemist otsa sisse polnud aetud ja rada keeras 2000 meetri pealt tagasi, tehes sõidu pikkuseks 30 kilomeetrit. Mitmed meie sõpruskonnast ja veel mõned eestlased võtsid sõidust ka osa ja parima tulemuse kaasmaalastest saavutas Suusasemude eestvedaja ja tänavuse aasta Tartu maratoni kolmanda koha omanik Taavi Kaiv, kes lõpetas 49. kohaga.Suusatasin 11 trennipäevaga (puhata ja lõbutseda tuleb samuti osata, seetõttu jätsin ka vabu päevi sisse) 320 kilomeetrit, otsa ka natuke jooksu. Need on siiski küllaltki tagasihoidlikud arvud võrreldes meie rekordiomaniku semu Melvini näitajatega. Nimelt tuli tal 9 päevaga (osa laagerdajatest lahkus varem) 467 kilomeetrit ehk keskmiselt üle 50 kilomeetri päevas. Vaat see juba on midagi! :)Mäesuuska ma seekord ei sõitnud – teadlikult, kuigi enamus meie pundist seda tegi. Sõitjatelt, kelle seas oli ka alpi mitmevõistleja, toanaaber Ott Pärna, oli tagasiside radade kvaliteedi kohta mitte just kõige julgustavam. Põhjus polnud mitte selles, et itaallased ei oskaks nõlvu ette valmistada, vaid aega oli selleks lihtsalt liiga vähe kulunud, et alles tulnud/valmistatud lumest oleks jõutud kõik vajalikud tööd ära teha. Seetõttu eelistasin ideaalsetes tingimustes sõidetavat murdmaad „pooltoorel“ mäel slaalomile.Livignos on kehtestatud maksuvaba piirkond: nad on vabastatud käibemaksust. Selle põhjus on ajalooline: raskused talvel Livignosse pääsemisel ja sajanditepikkune piirkonna suhteline vaesus. Seetõttu on valitsejad läbi aegade soodustanud inimeste sinna elama asumist. Ent vaesuse jutt juba mõnda aega enam ei kehti, kuna tänapäeval on Livigno rikas piirkond ja peamised tegevused on seotud turismiga, eriti on linn tuntud nii mäe- kui murdmaasuusatamise kuurordina. Aga sellele vaatamata on suudetud oma maksuerisust edasi hoida ja hinnatase on tõesti odavam kui külgnevates piirkondades. Eriti madal on mootorikütuse hind. Bensiini ja diisli liiter oli kuni 50 senti odavam kui mujal Itaalias – täiesti müstiline vahe.Vaktsineerimistõend huvitas kedagi esimest ja viimast korda äralennul Tallinna lennujaamas, välja arvatud ühe erandiga, milleks oli Livigno suurima (võib-olla ka ainsa) spaa- ja lõõgastuskeskuse Aquagranda külastus. Rohkem kordagi Itaalias tõendit vaja ei läinud, isegi mitte pärast 7. detsembrit, kui riigis hakkas kehtima senisest rangem režiim, kus muuhulgas ka toitlustusasutustesse sissepääs pidi olema ainult tõendiga. Kuid nagu ütlesin, siis reaalses maailmas ei huvitanud see kedagi. Maski kanti küll vägagi korralikult igal pool, nii hotellis, kõikides poodides, asutustes, ning isegi Livigno kesklinnas oli tsoon, kus tohtis ka väljas liikuda ainult mask ees ja maskikohustust peaaegu kõik ka järgisid.Kui keegi soovib varatalvel, mil Eestis veel maa must, saada suurepärast suusaelamust (nii murdmaa- kui mäesuusatamises) koos valguse ja päikesega, siis Livigno oma kvaliteedi, hinnataseme, kompaktsuse ja külalislahkusega on kindlasti esimesi valikuid, millele soovitan mõelda.
Foto 1, 3-7, 11, 15-17: Talv Itaalias Livignos ja selle ümbruses. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 2 ja 13: Kirjutise autor Jaanus Laidvee Livignost. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Foto 8: Leia pildil (vasakult) Taavi Kaiv, Rimo Timm, Peeter Poopuu ja Alar Savastver La Sgambeda maratoni stardis. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Foto 9: Taavi Kaiv La Sgambeda maratonil. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 10 ja 14: Ott Pärna Livignos. Fotod Jaanus Laidvee erakogust
Foto 12: Alar Savastver (vasakult), Tiit Arus, Mihkel Noor, Peeter Poopuu ja Taavi Kaiv Livignos suusarajal. Foto Jaanus Laidvee erakogust