Kolm kevadet tagasi lõppes mu sõit mööda Mineral Point Roadi Rohelise jõe kõrgete kanjoniseinte poole suurte hallide kaljurahnude all. Enda arvates olin teinud korraliku eeltöö, ent ikkagi oskasin igasuguse markeeringuta liivakiviväljal võtta vale suuna ning kui sellest aru sain, oli tükk tegemist, et kitsas kohas ümber pöörata. Varsti oli õhtu käes ning kui oma lolluse tõttu õigest kohast veel mööda ka sõidad, lööb see tuju sedavõrd alla, et pidasin paremaks ots üldse ringi keerata.
Nüüd olin hoolikam. Lugesin kirjandust ja panin kõrva taha, et vaevu nähtav rada läheb vasakule enne, kui hallid kaljurahnud (fotol paremal) paremal otse su kõrvale ilmuvad. Olin auto jätnud juba mõnisada meetrit varem tee kõrvale väiksele liivaplatsile (fotol ülal vasakul), sest varasemast teadsin, et tee läheb äärmiselt raputavaks. Polnud mõtet rendiautot logistada ja ohtu seada. Plaan oli Rohelise jõe kanjoni servale ikkagi rattaga sõita.
Sellest kujunes viie ja poole miili pikkune sõit valdavalt laugest mäest alla (fotol vasakul). Mis ei tekitanud siiski vaimustust, sest sama teed tuli tagasi tulla. S.t vastumäge. Samas ei tähenda siinmail allasõit seda, et võid rahulikult paremale-vasakule ringi vaadata. Ei. Kogu aeg pead olema valvas, sest iga hetk võib enamasti liivasele, kohati kruusasele kitsale teele ilmuda mõni liivakivikühm või lausa astang. Sõrmed peavad pidevalt pidureil valmis olema.
Ehkki Mineral Point on kaartidel märgitud kergesti ligipääsetava teega, ei näinud ma kogu teekonna jooksul ühtegi masinat ega inimest. Ainult üksikud tumemustad lehmad (fotol paremal) olid need, kes tee ääres padrikus sahistasid. Ent nemadki jäid mind saatma peamiselt pika pilguga, justkui imestaks, et vaat kus inimloom, kuhu tema küll nüüd sellise riistapuuga läheb.
Hoolimata eeltööst suutsin ikkagi langetada valed otsused. Kaardilt mäletasin, et enne kanjoni servale jõudmist tee hargneb. Ja kui see hargnes, valisin loogiliselt, nagu valiks enamik inimesi, algul vasaku haru. Ning jõudsin paarisaja meetri järel... mitte kusagile (fotol vasakul). Harutee lõppes ringiga ümber väikse halli künka. Vaadet kanjonile ei kuskilt. Selle serv oli aimatav mitmesaja meetri kaugusel. Pärast vaatasin raamatust järele, mis siis valesti läks. Seal on kirjas, et ära vasakule mine, sest vasak haru lõpeb mõttetu ringiga.
Käisin siiski kanjoni serval ära (fotol paremal). Ja ei kahetse. Ja ei liialda, kui ütlen, et servale lähenedes tundsin, kuidas kananahk tõuseb ihule. Vaatepilt on lihtsalt nii võimas. Nägin all rohelisel jõeveel liuglemas tibatillukest paati – siis sain aru, kust need inimhääled kaugusest minuni kandusid. Peaaegu tuuletu ilmaga oli kaja kanjoni seintelt ilmselt ideaalne. Aga et paat oli justkui must täpp, ilmestab seda, kui kõrged on Rohelise jõe kanjoni seinad.
Kuid parempoolne harutee, too õige, viis veelgi võimsama vaatepildini (fotol vasakul). Perspektiiv oli tunduvalt pikem. Paratamatult tuli pähe mõte, et kui meil Eestis oleks midagi sellist kaks korda, isegi kolm korda väiksem mastaabis, oleksime selle loodusime üle hirmsasti uhked ning peaksime seda rahvuslikuks aardeks. Ent siin, Utah’s, võid seista selle võimsa kanjoni serval 12-miilise tee lõpus ihuüksi ja keegi ei tule su rahu segama. Enamgi veel: 313. maanteel, mis viib Canyonlandsi rahvusparki ja kust Mineral Point Road paremale ära keerab, ei ole isegi ühtegi silti ega viita, mis ütleks, et inimesed, keerake sellele teele ja te näete selle lõpus oi kui võimsat looduspilti. Sedasi on see koht justkui hästi peidetud saladus; koht, kus saad viibida ilma, et keegi oma olemasolu või jutuga sind kuskil eemalgi häiriks.
Võtsin seljakoti seljast ja fotoaparaadi kaelast ning istusin kanjoni äärele (fotol paremal). Lihtsalt istusin, olin, vaatasin. Võtsin aja veidi maha, sest juba kauem kui kaks ja pool nädalat on olnud kõva tamp peal. Ja mis mõte sellel olekski, kui sõidad rattaga kohale, vaatad korra üle ääre, teed kaks-kolm klõpsu ja hakkad väntama tagasi? See oleks justnagu statistiline kohtade kogumine: olen käinud, olen näinud – linnuke kirja.
Tegelikult olin hommikul kahelnud, kas tasub Mineral Pointi (fotol vasakul) teed pidi üldse sõitma minna. Charles A. Wellsi Moabi piirkonna maasturiradade raamat, mida n-ö käsiraamatuna kasutan, manitseb, et õige tee jälgimisega võib kohati tekkida raskusi, sest palju on hargnemisi ja kerge on ära eksida. Eksimisi on mul aga niigi palju ette tulnud, mis siinmail on loomulik. Ent siis otsustasin, et kolm aastat tagasi pooleli jäänu tuleb siiski lõpule viia.
Kuna kokkuvõttes läks kõik kenasti – isegi vasakpoolse harutee mõttetu ringi võis lugeda mittemõttetuks –, otsustasin end «premeerida» hakkama saamise eest tagasiteel sellega, et võtan ette ka Hell Roaring Rimi tee (fotol paremal) , mis pidi viima Põrgu Möirgava kanjoni servale. Teine raamat, mida abivahendina kasutan, Peter Massey ja veel kahe autori «Utah Trails. Moab Region», hoiatab, et sel teel (otsi teed fotol all vasakul!) tuleb samuti hoolega marsruuti jälgida, sest taas on haruteede rohkuse tõttu kerge eksida.
Põhiliselt lootsin ja olen siiamaani lootnud siiski topograafilise kaardi abile, sest raamatutes on kirjeldused sõnalised stiilis «pööra 0,5 miili järel tähistamata rajale tõusu all», aga kaardil saad jälgida vahemaid ja näha korraga n-ö suurt pilti. Ainus häiriv asi on see, et kaardil on vahemaad miilides, ja kuigi mu ratta kompuuter on samuti seadistatud nii, et see näitab miile, on ikka väga harjumatu, et kui näed vahemaad näiteks 0,6, siis ei ole see 600 meetrit, vaid peaaegu kilomeeter. Teisisõnu: 0,6 võib olla väike arv, aga tegelikult pead arvestama suure vahemaaga. Ja seda vahemaad pikendab veelgi tõsiasi, et enamik teid ei ole kiirelt sõidetavad, vaid vastupidi: neelavad liivas ja kividel ja järskudel tõusudel harjumatult palju aega.
Hell Roaring Rimi tee, tuleb tunnistada, oli pettumus. Esimesed kaks ja pool miili olid küll mõnusad ja kerged, aga kanjoni servale, kust oleks saanud ka alla vaadata, ei viinud (fotol paremal). Edasi tuli ränk serpentiinina kulgev kivine tõus, mis viis karjamaale (vähemalt nii see roheluse järgi tundus). Karjamaa lõppedes seisin aga silmitsi järsakuga, kust tuli kolmes kohas ratast käe kõrval alal talutada.
Jõudsin alla lagendikule, kus nägin ühel künkal põõsaste varjus, et keegi on seal, ümbritsetuna kolmest küljest punakaskollaste kaljudega, telgi püsti pannud (otsi fotol vasakul!). Ei läinud lähemalt uurima, sest ega ju teada või, kelle otsa sellises eraldatud kohas satud. Selle asemel võtsin ette ränga tõusu lagendiku teisest servast üles (otsi fotol vasakul!). Seal polnud mingeid jälgi, mis näidanuks, et toda tõusu oleks keegi umbes viimase nädala jagu sõitnud. Aga eks see oli ka piisavalt jube tõus: tuli näha kõvasti vaeva, et ratast sealt üles vinnata.
Viimased umbes kaks miili sain näha vaeva liivasel teel: kõigepealt kergelt ülesmäge (fotol paremal), mis õnnestus isegi jalga kordagi maha panemata ära sõita, ning siis märksa järsem laskumine alla (fotol all vasakul), kus pidi jällegi olema ettevaatlik, et kiirust liiga suureks ei lase, sest suurelt hoolt paksus liivas, liiati kurvidega ja ebaühtlasel teel, võib juhtuda igasuguseid ootamatusi. Ebameeldivaid.
Kokku tegin 36,5 km pikkuse sõidu, milleks kulus puhast sõiduaega veidi üle kahe ja poole tunni. Ühtekokku võttis terve käik aega ligi neli tundi. Ja selle aja jooksu lei kohanud ma mitte kedagi, v.a telk ja lehmad. Siis kähku autosse ja Moabi, enne kui kell saab neli ning Easter Jeep Safaril osalevad sajad ja sajad džiibimehed hakkavad oma radadelt linna valguma ning liiklus jookseb umbe. Vaja oli toiduvarusid täiendada, tankida ning ka autot ja ratast pesta.
Mu majake (fotol paremal) üheksa miili Moabist põhja pool Archview telklinnakus asub tegelikult hea koha peal. Kui sügistalvel Moabis elamist otsides ja broneerides sain teada, et džiibimeeste kokkutuleku ajaks linnas soodsaid ööbimispaiku enam pole – need olid varakult reserveeritud –, olin üksjagu pettunud, et pidin kaugemale kolima. Aga nüüd olen sellega rahul. Siin on vaikne, keset loodust, ja mis peamine – palju rattaradasid on nii lähedal, et sinna ei pea isegi autoga kohale sõitma. Igal õhtul olen teinud Archview linnakust rattaga väiksed, kuni pooleteisetunnised väljasõidud.
Sedakorda läksin õhtul Klonzo radadele. Sinna on mu majakese juurest veidi rohkem kui kolm miili, kusjuures Sovereigni teele jääb ka üks vastik suurte kividega ja tolmune laskumine (fotol vasakul), kust isegi ratast käe kõrval alla kandes pead olema ettevaatlik, et ei libastuks. Kaks päeva tagasi nägin, kuidas Põhja-Carolinast pärit John sealt oma maastikurattaga alla sõitis – muljetavaldav! Ise ei teeks seda mingil juhul, sest oht haiglasse sattuda näib liiga suur.
Klonzo radade võrgustikku (fotol paremal ja all vasakul) läksin seepärast, et tahtsin seal sõita Roller Coasteri ehk Ameerika mägede rada. See on siinkandis üks emotsionaalsemaid: kogud laskudes hoo sisse, sõidad vasakule vastumäge, seal pöörad paremale ja sõidad uue hooga alla vastumäge, jne, jne. Aga punasel pinnasel rada on kitsas ja kohati tolmune, mistõttu juhtuski, et ühes kohas sõitsin kurvist välja ja viga korrigeerides sõitsin valest kohast alla pehme pinnase sisse. Õnneks jäin püsti. Ent sain aru, et laskuva päikesega, mis mõnes kohas võib paista sulle otse silma ning teises kohas satud valguse käest varju kätte, on sellistel virtuoossust nõudvatel radadel kihutamine veidi riskantne.
Tagasitee mu majakese juurde kulges aga niivõrd otse päikesesse, et paaris kohas eksisin Sovereigni motorajalt, mis keerutas üle liivakivipaljandike, lausa ära. Ja korra koperdasin isegi nii palju, et lõin parema sääreluu alaosast veidi veriseks. «Kurat!» pahandasin valust. Aeg oli tõesti päev lõppenuks kuulutada.
Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.
