Pullerits: Kus on suusatajate raamat?

Omast arust oli mul hea idee. Kolm aastat tagasi, või oli see juba neli, kui suusakoondise peatreener Mati Alaver mind veel kahtlustavalt ja vaenulikult ei vaadanud, tegin talle enda arvates väärt ettepaneku. See juhtus Saku Suverulli hommikuse ja pärastlõunase jõuproovi vaheajal, kui Alaveril oli mahti minusugusega vestelda tervelt pool tundi, mille lõpus ta vabandas, et mind nii kaua kinni oli pidanud, et kindlasti on ümberkaudu palju tähtsamaid inimesi, kellega ma tahaksin rääkida.

No ma ei tea - ma küll isiklikult kedagi tähtsamat ei näinud ega ka teadnud.

Seal ta siis rääkis mulle sellest, et õiged mehed peavad julgema eesmärke kõva häälega välja öelda, ja tunnistas, et tema ei saa aru neist, kes seda teha ei julge. Üleüldse oli see väga huvitav ja hariv jutuajamine.

Ja siis ma tegingi talle ettepaneku, et vaat - mis tema suurest tööst ükskord, pikkade aastate möödudes, ikka järele jääb, alustasin.

Tõepoolest, mõelge ise: kui palju on neid, kes mäletavad 15 või 20 või 25 aasta pärast Jaak Mae ja Andrus Veerpalu suuri sõite ja võite? Kes mäletavad suusakoondise ülesehitamist? Tõepoolest ju: mõelge, mida te mäletate Aavo Pikkuusi või Jaak Uudmäe või Enn Selliku või kelle iganes sporditeest! Ega suurt miskit, eks ju?

Sealt siis tuligi mult Alaverile konkreetne ettepanek: mis oleks, kui kirjutaksin tema tiimist raamatu? Alates sellest, kuidas ta koondist hakkas moodustama, ja lõpetades sellega, kuidas tulid Veerpalu olümpiavõidud. Pakkusin isegi välja, et raamat võiks ilmuda vahetult enne Torino olümpiat, ja kui seal läheb hästi, siis võiks Torino järel anda välja täiendatud lisatrüki.

Ent samavõrd, kui minus tekitas too raamatumõte entusiasmi ja erutust, jättis see Alaveri nähtavasti külmaks. Ta ei öelnud mu mälu järgi otse "ei", aga edasisest jutust, kui õigesti mäletan, sain aru, et ega ta sellest vaimustatud ole. Ta rääkis, et ega ta meestele kätt ette panna saa, kui tahan neid raamatu tarbeks usutleda, aga temast endast sain aru, et tema koostööle loota ei ole. Ja seetõttu jäigi too raamatuplaan sinnapaika.

Tunnistan ausalt, et loomulikult innustas mind ka isiklik ego: oleksin jaatava vastuse korral saanud teha raamatu meestest, kellest lugu pean, ja alast, mis huvitab. Ja lõppeks on raamat ikkagi midagi sellist, millega autorina endast kestvama märgi saab jätta. Aga siin pole midagi erilist - eks meid kõiki kannustab mingil määral ego (kui palju neid altruiste ikka leidub?).

Too ammune raamatuarutelu tuli taas meelde eile, kui mu ülikooliaegne kursusekaaslane Mart Soidro ilmutas biograafia "Tammiste. Kirg" kossuässast Aleksei Tammistest. Tummine kõvakaaneline teos 343 leheküljel - see juba on midagi!

Soidro on jaganud raamatu aastate kaupa peatükkideks, iga peatüki ees lühiülevaade tollastest suursündmustest, et lisada ajalooline kontekst. Ta on teinud kõva töö taustamaterjalidega, sest iga peatüki lõpust leiab allikaloendi. Kohati läheb tekst seetõttu küll kirjuks - vaheldumisi leiab kursiivis, rasvast ja tavakirja -, kuid nii palju, kui sirvida olen jõudnud, on esitus korvpallilikult tempokas. Pole heietusi, kus autor hakkab tarka filosoofiat ajama.

Raamatu teises pooles leiab meenutusi Tammistest endisaegsetelt meeskonnakaaslastelt, sõpradelt ja tuttavatelt, alates Ilmar Kullamist, Jaak Lipsost ja Priit Tomsonist, jätkates Modestas Paulauskase, Jaak Salumetsa ja Rašid Abeljanoviga ning lõpetades eks- ja praeguse abikaasa ning laste meenutustega. Üks asi jäi kriitilise poole pealt silma: pildiallkirjades oleks tahtnud suuremat täpsust ja selgust; need on kohati liiga napid ja üldised.

Aga vähemalt on legendaarne Tammiste lõpuks kaante vahele pandud. Nüüd on ta ajalukku raiutud. Ja küsin: kas Eesti suusatajad ja nende peatreener tõepoolest ei taha, et nemadki ajalukku jäädvustataks? Medalivõitudest jäävad muidu vaid luitunud read statistikute tuimadel ridadel. Mullu ilmunud koguteos "Suusatamine" Alaveri tiimi lugu küll ei asenda - ärgu keegi püüdkugi selle abil mulle vastuargumenti esitada.

Foto 1: Aleksei Tammiste esitlemas eile Kalevi spordihallis oma biograafiat. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 2: Uus spordiraamat "Tammiste. Kirg". Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Aleksei Tammiste annab allkirja meeskonnakaaslasele Jaak Salumetsale kingitud elulooraamatusse. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Tammiste raamatu autor Mart Soidro. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kus, kurat, kunstlumi on?

Tartu on vist tõesti üks fucking kausikujuline kaluriküla, nagu kirjanik Kerttu Rakke on iseloomustanud. Nii jumalast hüljatud paik. Ja lumetegijaist samuti.

Eile keskpäeval helistas Riho Järveläinen, keda igaüks teab vähemalt hääle järgi – tema on see, kes alalõpmata suusavõistlustel staadionikommentaatorina esineb (ja peaaegu kunagi ei jäta kasutamata võimalust mult intervjuud küsida, mille eest talle suurt aitäh!) – ning teatas, et Tallinnas Nõmmel saab õhtuks 800-meetrine kunstlumest suusaring valmis. Et kui huvi pakub, las tuleb lehest keegi pilti tegema.

Andsin info Tallinna kolleegidele edasi, aga ise mõtlesin, et vaat siis – nüüd saavad tallinlased ka endale korraliku treeningkoha. Aga kus on Tartu kunstlumi? Kas selles fucking kausikujulises kalurikülas ei olegi suusatajaid?

On ju küll, kuramuse päralt, tippmehi on sealt n+1 (kusjuures n läheneb lõpmatusele) korda rohkem kui kilulinnast. Kaspar Kokk ja Peeter Kümmel on ju Tartu Suusaklubi liikmed, kui ma ei eksi. (Ja tavaliselt ma ei eksi.) Tallinnast pole murdmaakoondises ühtegi meest. Miks siis, öelge, panustatakse kunstlumega kohas, kust tippe ei tule, ja jäetakse jumalast unustusse paik, kust kaks meest on viimasel ajal koondisse jõudnud? Kusjuures sellised mehed, kes ainsatena Eesti koondisest suutsid mullu enam-vähem oma eesmärgid täita.

Mu ainus lootus eile enne 1:45 klassikatrenni oli, et äkki on Tähtvere märjale asfaltrajale sadanud vähemalt nii paks lumekiht, et saab vanade suuskadega peale minna. Läksin õhtul töölt koju spordipargi kaudu, et olukorda enne treeningut kontrollida. Ent pidin veenduma, et suusaga küll peale ei kannata minna. Heal juhul rullikutega kõlbab sõita.

Aga rullikud all, ilmnes, et ega nendega jääkirmele langenud lumejahust läbi lükates ikka õiget trenni välja tule. Kolm ringi kangutasin, siis loobusin. Aga mitte trennist! Ei, leidlikkust tuleb ilmutada.

Kolisin oma rullikutega supilinna peamagistraalile, Herne tänavale. Seal on täitsa sile asfalt, liiati oli see jää- ja lumevaba. Ja korralikult valgustatud. Sõitsin seda 12 korda edasi-tagasi (tänava pikkus pisut alla kilomeetri, oletan), autod andsid aupaklikult teed, keegi ei piibutanud. Tegin ära ka need harjutused, mis Kalmer Tramm oli eilseks ette näinud. Võib-olla ei tulnudki treening väga madala kvaliteediga, nagu algul kartsin.

Kuid ega mu eilne leidlikkus võta maha küsimust, mille peaks esitama sama nõudlikult, rusikaga lauale lüües, nagu Kreisiraadios musta leiva kohta: «Kus, kurat, kunstlumi on?!» Juba mitmendat päeva külmetab, aga Tartusse polnud eilseks isegi lumekahurit kohale veetud. Kus, kurat, on Tartu lumekahurid?!

Kui täna õhtuks ka lumekahur välja ei ilmu, tuleb linnapea maha võtta, mis iganes tema nimi ka on. Sellise linnapea nimi ei vääri teadmistki, kes laseb Eesti ühel parimal ja kompaktsemal suusapargil mustendada. Seega: linnapea lumeks! Et miks linnapea, sest ega tema ju lund tee? Aga nagu ütles juba USA president Harry Truman: «The buck stops here!» Ehk lõppkokkuvõttes tema vastutab kõige eest. Nii ka linnapea.

Või muidu hoopis: linnapea lumekahurisse!

Foto 1: Talvine Võrumaa üleeile. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Saepuruga kaetud mullutalvine lumi Nõmme Spordikeskuses, pildil kühvliga Toomas Klasen. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Suvel Tartu Supilinna "Parima maja" tiitli saanud Herne 34. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Ööpäev avatud toidupood Herne tänava alguses. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix

Pullerits: Alaveri salaõpilane paljastatud

Nüüd on siis alanud tasahilju võidujooks selle nimel, kellel on harrastajaist kõvem juhendaja. Tükk aega arvasin, et mul - Kalmer Tramm on ikkagi ju teist aastat Eesti naiste koondise ja teist aastat ka minu treener. Temast asub ametkondlikul redelil kõrgemal vaid Mati Alaver, Eesti suusakoondise peatreener.

Hiljuti sain teada, et Eestis on üks mees, mittekoondislane, läbinisti harrastaja, kes harjutanud Alaveri käe alla juba neli aastat. Vaat siis!

Aga enne, kui asume toda isikut paljastama, võiks kergitada küsimuse, kas Alaver on ikka Trammist kõvem treener. Möödaniku tulemuste põhjal küll, ses pole kahtlust. Aga spordis eilsed tulemused ei maksa, loeb tänane päev. Ja praegune seis on selline, et ma küll ei julge väita, et Alaver on Trammist hoolealuste tulemuste poolest kõvem.

Vaatame viimast MK-etappi Beitostölenis. Alaveri parim õpilane Priit Narusk jäi seal 81. kohale, tagant viiendaks. (33. koha saanud Aivar Rehemaa on siiski Anatoli Šmiguni õpilane; Alaveri käe all, tuleb tunnistada, tal ju edasiminekut polnud, pigem oli tagasiminek.) Trammi parim hoolealune Tatjana Mannima jäi samuti tagaotsa, tagant neljandaks. Nii et siin vahet pole. Küll aga suutis Eesti teatenaiskond edestada Hiinat, Saksamaa II (kus sõitsid, muide, Nicole Fessel ja Manuela Henkel) ja Valgevenet, samas kui mehed ei suutnud lõpunigi jõuda - lihtsalt mehi ei jätkunud! Kuriosne ju. Nii et tulemuste põhjal oli Trammi naiskond sedapuhku igal juhul edukam kui Alaveri meeskond. Palju õnne!

Aga kes siis on too müstiline mees, kes juba neli hooaega Alaveri juures suusavormi timminud? Arti Arakas, Arco Vara nõukogu esimees.

Sügisel, kui Arco Varast lugu tegin, sain Arakase käest teada, et harrastaja kohta on ta koormused olnud Alaveri kambas üksjagu suured. Suviti on ta harjutanud Otepääl koguni A-koondise rütmis, 2x2:45 päevas. Prokurorovi ring ja muud seesugused paigad pidid talle läbi ja lõhki tuttavad olema.

Samas tunnistas Arakas, et ega Alaver talle eraldi plaane koosta (nagu Tramm koostab mulle). Enda sõnul käib ta lihtsalt koondisemeestega trennis kaasas. "Ma ei taha, et minu pärast keegi midagi teeb," lausus ta mulle.

Põhjusi, miks Arakas Alaveri grupiga on liitunud, leidub mitmeid. Esiteks on tal Otepääl maja ning see annab võimaluse sujuvalt koondisega trenne kaasa teha. Teiseks, väitis Arakas, on Alavari pundis harjutamine hea vaimne motivaator ja distsipliini looja - treening algab 9:30, mitte 9:33, seletas ta. Ja omalt poolt lisaks, et küllap mängib rolli seegi, et Arco Vara on Eesti Suusaliidu oluline sponsor. (Siinkohal pean aususe mõttes mainima, et kuulun Arco Vara omanike ringi, ehkki seni on see omand rohkem kahju kui kasu toonud. Aga õnneks on see omandi suurus ka võrdlemisi tühine.)

Mis eesmärgiga ta harjutab, uurisin Arakaselt. Psühholoogilise tasakaalu leidmiseks ja vaimse pinge leevendamiseks, vastas ta. Ja selleks, et olla värske ja terve.

Aga sportlikud eesmärgid? Sest vaatasin järele, et Tartu maratonil tal seni tulemust kirjas pole - kus ta siis end ikkagi realiseerib? Arakas ütles seepeale, et talle ei meeldi massiüritused. Ja viidates eeskätt jalgrattavõistlustele - ajage nüüd kõrvad kikki, pedaalijad! -, lausus, et ta "ei naudi üksteisest ülesõitmist, higi lõhna ja vigastuste tekitamist".

Ent siiski, milline võiks ta tase olla, küsisin sportlikust hasardist. "Ei oska öelda," vastas Arakas. "Ma olen selline tüüp, kes enesekiituse juures jääks varju."

Arvan, et Arti Arakase ilmumine Tartu maratoni starti kaunistaks igal juhul seda üritust ning lisaks paljudele sportlikku entusiasmi, annaks nii mõnelegi sportliku lisaeesmärgi - olla lisaks Pulleritsule parem ka Arakasest. Ehk lüüa kaks kärbest, vabandust, ikka ässa, ühe hoobiga. Rääkimata sellest, et endalgi oleks huvitav teada, kumma treeneri plaanide järgi harjutamine toob parema tulemuse - kas Arakasel Alaveri või mul Trammi käe all. Kusjuures saaksime ju kollektiivselt Arakasele lubada, et tema läheduses püüame higilõhna mitte väga levitada, temast üle ei sõida ja talle kepiga ei äsa, nii et trauma oleks järel.

Niisiis olgu siit saadetgud teele valjuhäälne väljakutse: "Arakas starti!" Ja lisatud ähvardus, et ega enne Arco Vara aktsia tõusma hakka, kuni ta Tartu maratoni kaasa teeb.

Foto 1: Mati Alaver, Arco Vara sponsorlogoga jope seljas. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Meeste 4x10 km teatesõidus Beitostöleni MK-etapil Eesti nelik pildile ei mahtunud. Foto autor: Jessica Cow, Scanpix
Foto 3: Arti Arakas Arco Vara aktsiate emissiooni aegu. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Arti Arakas ajab Otepääl VIP-telgis numbrit selga. Foto autor: Aivar Kullamaa, Kroonika / Scanpix

Pullerits: Pikamaasuusataja üksildus

Kuhu küll kõik konkurendid on jäänud? Eile õhtupoolikul pärast tööd, kella seitsme ja üheksa vahel, tegin Tähtvere spordipargi asfaltringil oma Frode Estili klassikarolleritega esimest uisutehnikas trenni - just vabatehnikasõidu oli Kalmer Tramm treeningplaani kirjutanud. Lõpus tegin ligi pool tundi ainult paaristõugetega. Ilm oli vilets, vahel tibutas seenevihma, siis sadas jälle kõvemini, nii et pükstel said reite kohad päris märjaks. Aga kogu selle aja jooksul ei näinud ma rajal mitte ühtegi, absoluutselt mitte ühtegi teist rullsuusatajat.

Kolleeg arvas, et ju nad on kõik Ramsaus. Ei usu.

Võiks arvata, et äkki olid sajuse ilmaga jõusaalis. Samuti ei usu. Eelmine nädal, mil algas kolmas neljanädalane tsükkel, oli mul kavas kolm jõutrenni ja vähemasti Arena spordisaalis küll rivaale eriti silma ei jäänud.

Mis siis muud, kui tulebki laenata pealkiri 1962. aasta filmilt "Pikamaajooksja üksildus" ("The Loneliness of the Long Distance Runner") ja kohaldada see suusatamisega - "Pikamaasuusataja üksildus".

Väike vahekokkuvõte: eelmisest nädalast kujunes sel sügisel ajamahult teine nädal. Kokku tuli treeninguaega 9:50, ette oli nähtud 8:30. Paar minutit siit juurde, paar minutit sealt - eks nii see plaaniületus tuli. Kuid mitte selle arvelt, et oleksin teinud trenni põhiosa pikemalt. Ei, tuli selle arvelt, et soojendavad ja lõdvestavad jooksu- ja ujumisotsad läksid pisut pikemaks. Nii et ei midagi hullu!

Eile algas kolmanda tsükli teine nädal, kus treening, nagu plaanist näha, läheb üha erialasemaks. Kuid klassikarolleritel uisku sõita, eriti märjal rajal ja vihmas, ei olnud aja poolest sugugi kiire. Sellele maale, mis klassikat sõites on kulunud 40 minutit, kulus eile uisutades kaks minutit rohkem. Ilmselt oli vee takistus sedavõrd suur. Igatahes pärast olid saapad läbimärjad. Võib-olla sellepärast ei tahtnudki konkurendid eile trenni ilmuda?

Kuid samas tekkis küsimus, et äkki plaanivad nad korraldada kollektiivse tünga. Vaatavad, et ma muudkui treenin ja treenin ja siis otsustavad, et ei tulegi starti - ja kogu loodetav võidumõnu ongi läinud. Kas nii? On siin mingi vandenõu teoksil?

Fotod: Priit Pullerits ülemöödunud laupäeval Tähtvere spordipargis treenimas. Fotode autor: Jelena Jakovljevic, Tartu Kõrgem Kunstikool

Pullerits: Miks üksi on parem kui kambas

Värskes Suusalehes, mis sel sügisel ei ilmu enam minu, vaid Eesti Päevalehe toimetamisel, sest suusaliidu peasekretäri Jüri Järve sõnul said nad Päevalehelt lihtsalt sedavõrd soodsa pakkumise - näha on: läikepaberi asemel on kasutusele läinud hallikarva läiketa paber -, ütleb sprinter Timo Simonlatser, et ta on valmis ka ihuüksinda äärmuslikes oludes tööd tegema. "Kuid seda tööd on kergem teha koos sparringupartneritega," lisab ta. "Kui keegi veab treeningu käima, lähen alati kaasa - see meeldib mulle."

Kellele ei meeldiks. Aga sporti ei saa teha meeldimise järgi. Kui siin nüüd suusakoondislaste sõnu väänata, siis ega võistluste ajal küsi keegi, kas sulle meeldib parajasti võistelda või ei meeldi. (Väänata selles mõttes, et nemad on seda meeldimise mõtet ilmastiku kohta väljendanud.)

Vaevalt vaidleb keegi vastu sellele, et kambas on kergem ja mõnusem trenni teha. Aga see ei tähenda, et ka parem ja tulemuslikum.

Laupäeval sõitsin kaks tundi rullidel. Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, oli ette näinud tempo, mis lubab rahulikult ringi vaadata. Pidin taastuma kahest raskest jõutrennist. Ja ausalt öeldes tundsingi, et ega eriti pingutada jõua. Särtsu polnud. Akud oli tühjavõitu. Läbisin selle ajaga vaid 27 km. Pärast olin rampväsinud. (Muidugi, ega olud kõige soodsamad olnud: algul oli märg, mis teeb aeglaste rullide veeremise veelgi raskemaks, ja hiljem hakkas külmetama, nii et osa rajast muutus jäiseks. Aga ega olud siis sega, kui enesetunne hea; segavad siis, kui enesetunne närb.)

Kuid kujutagem ette, mis oleks saanud siis, kui oleksin harjutanud kellegagi koos. Ilmselt oleksin üle pingutanud. Siin tulevad seega põhjused, miks üksinda on mõttekam harjutada kui mitmekesi kambas.

1. Üksinda harjutades ei teki võistluskirge, mis on nii kerge tulema, kui harjutada grupis - siis on paratamatu, et keegi hakkab tempot kruvima, kas või trenni lõpuosas, ning nii lähebki tasapisi laastavaks võistluseks. Olen kuulnud, et jalgratturitel pidi see tüüpilisi hädasid olema - lõpus hakatakse paugutama.

2. Üksinda harjutades saad teha tõepoolest oma trenni: oma rütmis, oma kiirusega, oma intensiivsusega, nii nagu treeningplaan ette näeb. On ju peaaegu võimatu, et leidub kaks võrdset sportlast, kel on vaja täpselt samal päeval teha täpselt samasugust trenni. Igaühel on oma individuaalsed iseärasused ja plaanid. Aga kui teha trenni kambas, siis see tähendab, et keegi peab end teise järgi sättima või kohendama hakkama. Ja treening ei täida enam oma eesmärki.

3. Üksinda harjutades keskendud trennile, mitte kõrvalistele asjadele, alates tarbetust võistlemisest ja lõpetades jutuajamisega. Kõik need segavad keskendumist tempo või tehnika jälgimisele. Ehk teisisõnu: üksinda harjutades on treeningu kvaliteet parem. Siis tegeled iseendaga, mitte näiteks vestluse ülalhoidmisega. Sel samal põhjusel ei kasuta ma enam ka tütre mp3-mängijaga ühendatud kõrvaklappe nagu mullu rasketel imitatsioonitreeningutel, sest siis jälgid pigem muusika, mitte sammude rütmi.

4. Üksinda harjutamine kasvatab iseloomu. Võistlustel tuleb ju olla väljas üksinda iseenda eest, seal ei tule keegi sulle seltsiliseks, muidugi, kui rattasport arvestamata jätta. Võistlusel peab suutma oma sooritusele keskenduda, kõigest jõust ise pingutama - tuleb võidelda ihuüksinda. Aga kui treening on olnud enamasti mõnus seltsielu, siis karta on, et ega maksimaalsest pingutamisest suurt asja saa.

5. Ja lõpuks: üksinda trenni minnes lähed trenni just siis, kui saad ja kui selleks on parim aeg, mitte ei pea ootama, kunas kamraadid saavad kodus prügiämbri välja viidud ja autole teises linnaotsas bensiin võetud, et treeningupaika jõuda. Teiste järele oodates venib niigi pikk treeninguaeg vaid veelgi pikemaks.

6. Ja lõppude lõpuks: vastupidavussport, eriti suusatamine, ongi rangelt ja üdini individualistlik ala. Kus siin on meeskonnasõit? Mitte kuskil.

Fotod: Priit Pullerits ülemöödunud nädala laupäeval Tartus Tähtvere spordipargis ihuüksinda kahe ja poole tunni pikkusel suusatreeningul. Fotode autor: Jelena Jakovljevic, Tartu Kõrgem Kunstikool

Pullerits: Maraton hakkab ajudele

Täna öösel saabus ootamatu tõehetk. Tartu maratonist oli läbitud umbes kolmandik. Parajasti oli käsil pikk ja raske tõus. Tšehh Stanislav Rezac, Tartu maratoni kahekordne teine, istus mul kannul. Lembitu Kuuse tegi raja äärest reportaaži. Kohaks hõikasid raja serval seisnud inimesed küll 64., küll 85. Igatahes olin kindlalt esisajas. Imestasin ainult, et mida Rezac nii taga teeb.

Tõusu lõpp oli imelik. See viis otse kõrge kase latva, mis seejärel minu ja Rezaci raskuse all ettepoole paindus, nii et me maandusime hoogsa lennuga keset kõrge männi tüve. Õigemini maandusin seal mina - haarasin kahe käega tüvest kõvasti kinni. Rezac hoidis omakorda minust kinni. Ja siis libistasin meid ettevaatlikult mööda tüve allapoole. Mõtlesin veel, et johhaidii, küll on korraldajad seekord ikka tehniliselt raske raja teinud, ega suutnud mõista, kuidas küll tagumise otsa sõitjad sellest kohast terve nahaga üle saavad.

Edasi tuli musta maa auklik lõik, kus panin tempot juurde ja raputasin Rezaci lahti. Jõudsin mõelda, et näe, ongi nii, nagu Kalmer Tramm, mu juhendaja, oli eelmisel talvel rääkinud, et maratonil võib saabuda hetki, kui su ees ega taga pole mitte kedagi näha. Ent siis saabus mingi pöördekoht, kust hargnes mitu rada, ja kuna ma ei teadnud, millist mööda edasi sõita, pidin tagumisi järele ootama. Siis sain küll korraldajate peale vihaseks - no kurat, kas siis raske on juhatavaid silte välja panna!

Sellega öine Tartu maraton minu jaoks lõppes. Kuid tekitas samas küsimuse: miks, pagana päralt, pean ma seda juba nii varakult unes nägema? Ja mida see tähendab?

Ega head vist tähenda. Kaks aastat tagasi rääkis Rutt Šmigun, kuidas ta omal ajal juunioride EM-il oli enne starti võistlust unes näinud ega suutnud seetõttu järgmisel päeval korralikult sõita. Nagu ta mulle seletas, oli tema võistlus öösel kahjuks juba ära toimunud.

Tartu maratonini on veel õnneks ligi kolm kuud aega, nii et selle ööga ei saanud end tühjaks sõita. Aga igal juhul oli see märk sellest, et Tartu maraton kui hooaja põhieesmärk istub kindlalt peas. Ajus.Nii see tõesti on. Mõni on küsinud, kust leian motivatsiooni ja tahtmist järjepidevalt treenida. Aga sellest samast soovist maratonil elusõit teha. See kannustab igal treeningul ja samuti treeninguvälisel ajal. Kui sellele ei mõtleks, ega siis iga tatise ilmaga ehk Trammi plaane täitma ei lähekski. Kui sellele ei mõtleks, ega siis iga kord, kui tüdimus peale tuleb, trenni lõpuni pingutakski. Kui sellele ei mõtleks, ega siis igal hilisõhtul, pärast pikka tööpäeva, end trenni veakski.

Ausalt öeldes olen tihtipeale tundnud, et töö on treenimiseks segav faktor. No see pole ju kuigi normaalne, kui trenn lõpeb õhtul enne kümmet. Olgugi et vähiarst Ain Kaare, kel kirjas juba 600 km, rääkis viimati, kui Tähtvere spordipargi ringil koos rullitama juhtusime, et tema on seal harjutamas käinud koguni öösel kella 11 ja ühe vahel.

Ja ühte ütlen veel ausalt: see blogi siin on samuti kõva tagantutsitaja. Tean, et igas Eestimaa otsas on üksjagu mehi, kes vargsi tahavad mulle ära teha, koha kätte näidata. Mõni on seda julgenud ka avalikult välja öelda. Ja see on normaalne, et nad tahavad ära teha, sest mina tahan ka neile ära teha. Aga ütlen ausalt, et see blogi siin on hea enda üleskütmise koht - ei saa ju püssi põõsasse visata, kummi või rihma lõdvaks lasta ega villast vedada, kui tead, et oled pidevalt paljude konkurentide valva silma all ja neile aplombiga lubadused välja käinud.

Arvan, et mitte keegi kurat ei tea ega mäleta enam, mida lubasid hooajaks Aivar Rehemaa või Anti Saarepuu või koguni Andrus Veerpalu, aga olen üsna veendunud, et enamik stammlugejaid teab, mida on lubanud see, kes siin sissekandeid toksib.Ja siit kerkibki probleem, mis hakkab väljenduma unenägudes. Ilmselt on kuskil väike oht vaim liiga üles kruttida. Seetõttu olen mõelnud, et peaks oma taustatiimi ilmselt tugevdama järjekordse jõuga. Mis te arvate, kellega?

Loomulikult, et psühholoogiga.

Fotod: Priit Pullerits möödunud laupäeval Tähtvere spordipargi 0,85 km pikkusel ringil suusatamas. Fotode autor: Jelena Jakovlevic, Tartu Kõrgem Kunstikool

Pullerits: Šmiguni maja ongi müügis

Samal ajal, kui Kristina Šmigun Florida inglise keelt lihvib, nagu kirjutas mu kolleeg Deivil Tserp tänases Postimehes, on tõesti tõsi see, et tema maja on müügis.

Müügikuulutus on City24.ee küljel järgmine:

Valgamaa, Otepää, SÕSTRAMÄE, Müük, Maja, Valmis; korruseid 2, tubade arv 7, üldpind: 300 m², krunt: 1 207 m², Hind: 8 490 000 kr. 28 300 kr/m². Kontakt: Arco Vara, Janek Moros, tel1: 5294294, janek.moros@arcovara.ee, ID: 414798

Ega siis muud, kui helistasin maaklerile. Janek Moros Arco Varast (minu firma, muide, väikest viisi) kinnitas, et maja on tõepoolest kolmandat nädalat müügis, aga huvi on veel väike. Igatahes näitamas ei ole ta seda veel kellelegi käinud. Ta põhjendas vähest huvi sellega, et kogu kinnisvaraturg on praegu Otepää kandis rahulik, ent avaldas lootust, et niipea, kui ilm läheb talvisemaks, tõuseb ka huvi suuremaks.

Moros, kes, muide, on Tartu maratoni läbinud neli korda ja kavatseb tänavu viiendat korda kaasa lüüa (senine parim koht 1200-1300 kandis), kinnitas, et maja on Kristina Šmiguni nimel.

Maja müüki panemise põhjus on tema väitel see, et "inimesed tahavad edasi liikuda". Kas liikuda Tallinna, Tartusse või kusagile mujale Otepääl, selle kohta puuduvad tal andmed.

Moros lisas, et tema teada on Šmigunide perekonnas läbi mõeldud ka küsimus, kus asuvad edaspidi elama ema Rutt ja isa Anatoli. "Eesti rahvas ei pea muretsema, et keegi peavarjuta jääb," lausus ta.

Samas hinnaklassis Šmiguni majaga on Morosi andmeil Otepääl müüa veel üks maja Nüpli järve ääres.

Foto 1: Kristina Šmigun Otepää golfiklubi avamisel. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Kristina Šmiguni maja Otepääl. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 3: Rutt Šmigun kuldse retriiveri Loukyga tütre maja ees. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Päästke meid rootslaste eest!

Olen ammu arvanud, et rootslased ei ole päris normaalsed. Mu vend, kes sealmail allergoloogina töötab - või oli see tema naine, kes töötab sealmail reumatoloogina -, rääkis juba mitu head aastat tagasi, kuidas rootsi emad võivad lasteaiakoosolekul tundide kaupa tõsimeeli arutada ja vaielda, kui paks peab ikka saiaviilul võikiht olema.

Ja kujutage ette, mis teema nood rootsi naised nüüd on tõstnud!

Nad on loonud liikumise Bara Brost, mille eesmärk on levitada sõnumit, et naised võiksid samuti basseinis palja ülakehaga ujumas käia nagu mehedki. Ja ärge arvake, et neis põleb mingi ekshibitsionismi või nudismi või liputamise kihk. Ei, küsimus on sugude võrdõiguslikkuses.

Palja rinna liikumisega on juba ühinenud üle viiekümne naise ning nende eesmärk on algatada debatt sotsiaalsete ja kultuuriliste kirjutamata normide üle, mis, kui nende esindajat 21-aastast üliõpilast Astrid Hellrothi tsiteerida, "seksualiseerivad ja diskrimineerivad naise keha." Ja just nii ta oma liikumise õigustamiseks ütleb: "On tähtis, et naistel oleks samad õigused nagu meestel."

No näete nüüd, kuhu see soolise võrdõiguslikkuse tagaajamine välja viib.

Aga mis on sellel kõigel selle blogi temaatika ja suusatamisega pistmist, küsite.

Oi, kui palju on pistmist. Need, kes korralikult ja plaanipäraselt trenni teevad, ei pääse nädalas vähemalt kord basseinis ujumisest. Ja kujutage ette, et seal hakkavad nüüd juhtuma süstemaatiliselt samasugused asjad, nagu juhtusid hiljuti juhuslikult Tartu Auras ja värskelt avatud Värska spaas.

Et mis seal siis juhtus? Kolleeg rääkis, kuidas ühel hommikul oli üks vanem naine, Aura püsikunde, nagu ikka basseini ääre peal harjutusi teinud, kui keegi juhtis ta tähelepanu sellele, et ta oli unustanud trikoo selga tõmmata. Kolleegi jutu järgi oli naine kiljudes vette karanud, seal rindadega vastu basseini äärt liibunud ja edasi kiljunud, kuni talle lõpuks rätik toodi.

Värskas aga, nagu kolleeg teadis rääkida, oli üks naisterahvas jällegi rinnahoidja koju unustanud ning otsustanud, et mis seal ikka, ega sellepärast vees sulistamata saa jääda, ja läinud topless basseini servale istuma. Kolleegi sõnul oli see aga setodele olnud siiski liig ning kuskilt oli talle lõpuks rinnahoidja leitud.

Eelistan küll igal juhul miljonist naisi meestele, aga mulle siiski ei meeldiks, kui eesti naised peaks võrdõiguslikkuse jahil sama sõgedaks muutuma, nagu on rootslannad. Usun, et paljud mu sookaaslased tervitaks seda palavalt, kui eesti naised rootsi naistelt ka basseinis eeskuju võtaks, aga mind häiriks tõsiselt, kui naised ujulas paljalt ringi laseks. Esiteks, lihtsalt inimlikult piinlik oleks (nagu oli mul piinlik siis, kui üks mees käis Hiiumaal Kassaris palja nokuga kõigi rannaliste nähes ujumas). Ja teiseks, paljud mehed käivad basseinis ikka tõsiselt trenni tegemas, aga sellest trennist ei tuleks head nahka, kui naistel enamik nahka katmata oleks.

Ja mõelgem nüüd, mehed, nii ka: kui paljudele teist meeldiks, kui te naised käiksid ujumas basseinis, kus teised mehed palja tilliga ringi tõmbaks.

Aga kõige vähem saan ma aru sellest, kust rootslased ikka suudavad pidevalt oma napakaid ideid ja teemasid välja imeda.

Foto 1: Paljas puhkaja Moskva lähistel. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Paljad protestijad miitingul "Breasts Not Bombs" avaldavad Washingtonis Valge Maja ees meelt Iraagi sõja vastu. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Naisfänn Wu-Tang Clani kontserdil Baltimore'is USAs. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Kas nemad tahaksid ka paljalt võistleda? Sakslanna Anna Poleska (vasakul) õnnitleb kaasmaalast Sarah Poewet Berliini MK-etapil 100 m rinnuliujumise võidu puhul. Foto autor: AFP / Scanpix

Pullerits: Poolteist maratoni juba tehtud

Ei oleks osanud arvatagi, et koerast nii palju kasu on. Olin reede hilisõhtul saabunud olümpialuurelt Sotši - tagasisõit sealt keskis nagu Ameerikast, kokku uksest ukseni 16 tundi! -, kus valitses meeldiv hilissuvekliima. Õhusooja 16, meresooja 18 kraadi - vähemalt nii väitis termomeeter Venemaa rikkuselt kuuendale mehele Oleg Deripaskale kuuluvas luksushotellis Rodina (kus kõige kallim number, üle 160 ruutmeetri, maksab praegu ligi 40 000 krooni öö ja kalleim vein 30 000 krooni alla ja krabiroa eest tuleb välja käia 2000 krooni). Aga Eestis kargas ninna talvine hõng.

Aga ma ei teadnud arvata, et talv juba nii tõsine on, kui me pere koer, miniature schnauzer Morgensilber Cherry Blossom, poleks minuga hommikul välja virgutusjalutuskäigule tulnud - ja selle asemel, et niisama maja ümber luusida, otsustasin koos temaga takseerida, milline on olukord Tähtvere spordipargis.

Oli suusatatav olukord.

Niisiis võtsin nurgast alla tuhandekroonised paari aasta vanused hallid rahva-Fischerid, lükkasin peopesaga tolmukihi alt (vana määrdekiht oli juba ammuilma kulunud) ja läksin sõitma. Nii öelda prooviks, et kuidas on.

Kakskümmend ringi sõitsin ära (17 km), aega läks poolteist minutit alla kahe tunni. Minek oli hea. Jõepoolsel sirgel valitses jää, nii et tõugata sai ainult paaris, stardi-finišisirgel oli lund peal, seal sai uisusammu katsetatud. Nii ta siis läks: kaks kolmandikku paaristöö ja kolmandik ringist vabastiilis. Ja otsustasin jätkata.

Päike ka paistis. Ilus oli. Seepärast oli väljas teisigi: oli kelgutajaid, oli jooksjaid, oli isegi kaks ratturit, loomulikult kepikõndijad. Isegi üks ema oli tulnud oma lapsega suusatama. Loodan, et konkurendid suusatasid samal ajal veel paremas kohas, Otepääl näiteks. Igatahes Tähtveres ühtki rivaali näha polnud. (Aga keda üldse ei olnud - need olid rulluisutajad. Ma ju olen öelnud, et rulluisutamine ei ole tõsine sport - nii kui ilm veidi ebasoosivamaks muutub, on nad kadunud.)

Resümee: 52 ringi ehk 44,2 km 2:35ga. Pole just olümpiavõitja kiirus, aga Tartu maratonil viimase saja hulka ka ei jää. Ausõna, oleks veelgi sõitnud, nii hea tunde sai, kuid mõtlesin, et millelgi tuleb ikka piir panna. Sest lõppeks nägi treeningplaan ette ainult kaks ja pool tundi matka, mitte mingit kihutamist.

Tunnistan ausalt üles: rikkusin treeningplaani ka eile, pühapäeval. Sest Sotšis polnud võimalik plaanist kinni pidada. Seal ei olnud lihtsalt kohta, kus teha imitatsiooni. (Ja basseinipilet Rodinas oli nii krõbe, et seal polnud ühtki ujujat nähagi.) Nii piirdusid mu Sotši trennid teise neljanädalase tsükli viimasel, kõige kergemal nädalal kahe 11 km pikkuse jooksuga piki linna läbivat peateed, kuhu mahtus ka 2 km tõus ja põikamine Riviera parki, ning ühe jõuvõimlemisega hotellitoas. Aga treener Kalmer Tramm, Eesti naissuusatajate peatreener, oli soovitanud, et kui vähegi võimalik, tuleb suusatada, ja lisanud, et suusatamise treenimiseks pole ühtki paremat moodust kui suusatada.

Niisiis panin ka eile hommikul suusad alla. Aga tingimused olid muutunud. Öösel oli maha sadanud õhkõrn lumekiht ja kui ma kella 11 ajal sõitma läksin, sadas juba kerget vihma. Igatahes olid mul viie ringi järel Odlo vihmakindlad (?) dressipüksid läbimärjad, nii et reitel hakkas jahe. Kümnendast ringist tundsin, et ka sokid on läbimärjad. Kinnastest ja mütsist rääkimata.

Libisemine oli väga takune. Sõita sai ainult uisku, ja siis pidi ka kätega kõvasti kangutama. Kui algul pakkusid seltsi mõned kelgutajad, siis keskpäevaks jäin spordiparki ihuüksinda. Ma ei saa sellest aru - nagu Jaak Mae on öelnud ja nagu ma olen korduvalt talle viidanud, ega võistluste ajal küsi keegi, milline ilm on, mis tähendab, et treenida tuleb iga ilmaga, sest eales ei tea, kas starti minnes puhub tuul, sajab vihma või lörtsi või paugub pakane.

Algul mõtlesin, et teen ehk 30 ringi, aga süües kasvas isu, ja tegin 40. Seega 34 km, aega kulus peaaegu sama palju kui üleeile - 2:25.

Seega siis, kui võtta kaks päeva kokku ja meenutada Hansapanga reklaami, kus Raul Olle tuleb pikaajalist laenu võtma, kõlbab resümeena sealsamas Mati Alaveri öeldu: seega nagu omamoodi maraton. Kuid oli ka viimane aeg pikki suusasõite teha: pärast tänaöist vihma ja sooja on lumeolud kadunud, kindel see.

Väike kokkuvõte samuti: esimese neljanädalase treeningtsükliga kogunes ettenähtud 30 treeningtunni asemel 29:51 (külmetushaigus röövis oma), aga teises tsüklis tuli ettenähtud 35 tunni asemel 37:45 (tänu viimase nädalavahetuse kahele suusatrennile).

Koeraga alustasin, koeraga ka lõpetan. Küsin: ega te ole unustanud, et kogu aeg tuleb ikka ÜKE harjutusi teha? Ei piisa ainult sellest, et lähete trenni ja seal pingutate. Minu mõlemad treenerid, nii jooksu- kui suusatreener, on rõhutanud, et ÜKEt tuleb kogu aeg teha. Nii ma siis teengi. Ma parem ei räägi, mis mu naine sellest arvab - ta lubas vahepeal juba suusatreenerile helistada ja uurida, et kas tõesti tema mees peab kogu aeg kätele ja õlgadele, kõhule ja seljale harjutusi tegema. (Jah, peab, kui tulemust tahta; ei pea, kui ei taha.) Aga ta vist ei tea, kuidas ma ühendan õhtused jalutuskäigud Morgensilber Cherry Blossomiga samuti trenniga. Siis teen sel ajal, kui koerake põõsaste alla luusib, reite tugevdamiseks pikki väljaasteid. Kaks 50-60 sammulist seeriat jõuab ikka teha.

Foto 1: Sotši kaldapealne, taamal kõrgub linna kõige kallim kortermaja Aleksandrski Majak. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 2: Kääbusšnautserid Tokyos koerte näitusel. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Olmepilt Golubaja tänavalt Sotšis. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 4: Tormine Must meri Sotši lähedal. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 5: Sotši olümpiaküla makett. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix

Pullerits: Miks suusaelu on nii tuim?

Igavusest võib ära surra. Kui vastupidavust ei oleks. Õnneks seni veel on. Kolmapäeval tegin Tartus Tähtvere spordipargis miinuskraadides ja tuules klassikarullikutega rahulikus ühtlases tempos - ei mingit tõmbelmist ega tormamist! - ihuüksinda kella 19 ja 21 vahel 34 ringi, seega pea 29 km, aega läks neli minutit üle kahe tunni. Eile õhtul tegin Arena spordisaalis tund ja 20 minutit ringmeetodil jõudu. Kartsin, et on tapvalt nüri ja tüütu, aga pidasin kergelt vastu.

See ei tähenda, et teised peaks pidama. Funi on ju ka vaja. Aga seda suusatamises ei ole. Ja siia ongi suusatamise hukatuslik koer maetud - sest kui kaua jõuab inimene ponnistada, kui mingit preemiat ei tule?

Aga see ei pea nii olema! Ka suusatamises võiks elu huvitavaks teha. Nagu see on Eesti harrastustennisistide hulgas.

Kaks nädalat tagasi avaldasin Postimehe spordikülgedel loo "Eesti vip-tennisistid valmistuvad US Openiks ja Mastersiks", kus oli muu seas juttu sellest, kuidas nimekad tenniseentusiastid peavad pidevalt omavahel väljakutsekohtumisi. Neil on koguni oma edetabel ehk püramiid, mis nende matšide tulemusena kujuneb. Mu kolleeg Postimehe arvamustoimetusest Kalle Muuli asub seal teisel pulgal.

Las ta seletab, mis see pürmiid on:

Püramiid on selline värk, et igaüks saab välja kutsuda endast ühe rea võrra kõrgemal olija või samal real eespool olija. Kui väljakutsuja võidab, saab ta väljakutsutu koha endale ja kaotaja langeb astme võrra tahapoole. Kui ei võida, ei muutu midagi. Nii moodustub väljakutsemängude tulemustest püramiid, kus kõige kõrgemal on nö kõige tugevam, teda saavad siis soovi korral välja kutsuda kolm teisel real olijat ja neid omakorda kolmandal real ehk rida allpool olijad jne. Selline on süsteem klubiliikmete omavaheliste mängude ergutamiseks.

Aga mis meil suusatamises toimub? Mitte midagi! Paar maratoni ja ongi kogu moos. Ei mingit põnevust.

Aga vaadake, mis tennises toimub! Las ma tsiteerin korra ühte näidet oma tenniseloost:
"Olgugi et tegemist on lugupeetud inimestega, kujunevad nende omavahelised matšid teinekord vihasteks lahinguteks. «Siin on ikkagi inimesed, kes muus elus on ka tulemusele suunatud ja tahtejõulised,» seletab Andres Peets, ASi Signaal nõukogu esimees, kes sel nädalal harjutas Hispaanias. «Emotsioonid võivad võistluste ajal väga lakke minna. Kõik on võidu peal väljas.» Ta möönab, et nii mõnegi kohtumise kohta võib pruukida sõna «verine».

Näiteks eilehommikuse partii kohta, kus Valdo Randpere püüdis klubiliikmete omavaheliste kohtumiste edetabeli ehk püramiidi tipust kukutada Viimsi kinnisvaraarendajat Raivo Sündemad. Ent kaotas 5:7, 3:6.

Esiteks oli Randpere vihane Muuli peale, kes kõrvalväljakul Est-Trans Kaubavedude nõukogu esimehe Sulev Saarevälja vastu oma püramiidikohta kaitstes oli pildunud remarke, mis Randpere niimoodi rivist välja lõid, et järges topeltviga. Ja teiseks lubas Randpere pärast kaotust, et annab Sündemale riietusruumis peksa."

On ju huvitav ja põnev see tenniseharrastajate elu? Tappagi võib saada.

Siit siis ettepanek: suusatamises peaks ka midagi muutma. Alustada võiks sellest, et kuni lumi maha tuleb, siis võiks korraldada rullikutega väljakutsevõistlusi.

Näiteks nii. Saame mõni õhtu kokku ja teeme Tähtvere ringil n-ö ajasõidu, olgu üks või kaks või kolm ringi. Klassikas, näiteks, siis on kõik võrdsetes tingimustes (ja rulluiskudega ei saa osaleda!). Selle järgi koostame esialgse edetabeli. Kõige kiirem mees läheb kõige ülemisele pulgale, siis kolm järgmist teisele, viis järgmist kolmandale jne. Nii saame talveks lähtepositsiooni. Aga lisatingimuseks võiks olla, et oma aega võib suvalisel ajal ise parandada, kui ajavõtjaks on mõni teine püramiidi kuuluja.

Edasi, kui lumi maas, saab hakata korraldama väljakutsevõistlusi. Nii, et alumise pulga mees võib välja kutsuda mõne ülemise pulga mehe ja siis mees mehe vastu võistluses, kui võidab, saab tema koha endale ning õiguse edasi kutsuda välja järgmise temast kõrgemal pulgal olija. Reegel on, et ülemise pulga mees peab vähemalt korra nädalas alumise pulga mehe väljakutse vastu võtma. Nii kujuneks omavahelistes mõõduvõttudes edetabel, ja ega siis kord nädalas kolmeringine kihutamine pole ju midagi kontimurdvat. Tulemused lähevad näiteks siia blogisse kuskile üles ja siit saab arvepidamist, oma positsiooni ja teiste tulemusi jälgida.

Aga mida teevad mehed, kes ei käi Tähtveres sõitmas? Keegi ei keela neil ju teha Raadi ringil oma väljakutsevõistlusi ning kuskil Tallinnas taas oma võistlusi. Siis võiks mingil hooaja hetkel, näiteks lõpus, selgitada tipmiste meeste vahel absoluutse võitja.

Näiteks, kujutame ette, et Eestis kujuneb kokku neli suusapüramiidi. Siis võiks kuskil kokku saada ja teha nii, et püramiidi tipud peavad loosi järgi esmalt mõne teise püramiidi kahe-kolme alumise mehe vastu oma liidrirolli kaitsma. Kusjuures püramiidi tipumehele võiks paarisekundilise edumaa preemiaks anda. See oleks nagu poolfinaal. Kaks paremat pääsevad superfinaali. Alumistel pulkadel olijad selgitavad järgmised kohad.

Selline mõte on tekkinud. Lähen nüüd mõneks ajaks Sotši sealsete olümpiaoludega tutvuma ja teise treeningtsükli kõige tugevamast nädalast, mis pühapäeval kolme ja poole tunnise trenniga läbi saab, hinge tõmbama. Aga huviga loen, mida mu ettepanekust arvatate. Andke teada!

Foto 1: Düsseldorfi MK-etapp meeste sprindis, kõige ees rootslane Björn Lind. Foto autor: Anders Wiklund, Scanpix
Foto 2: Kalle Muuli tenniseplatsil. Foto autor: XO tenniseklubi arhiiv
Foto 3: Valdo Randpere tenniseplatsil. Foto autor: XO tenniseklubi arhiiv
Foto 4: Düsseldorfi MK-etapi meeste sprindi B-finaal, paremal Björn Lind. Foto autor: Anders Wiklund, Scanpix
Foto 5 ja 6: Rootslane Peter Larsson tähistamas Düsseldorfi MK-etapi meeste sprindi teatesõidus võitu. Foto autor: Anders Wiklund, Scanpix

Pullerits: Noh, kas julgus otsas?

Eile sai siin küsitud, et kes tahaks veel lüüa kaasa minu ja Erki Noole 800 meetri võiduajamises? Kõigil saba sorus... Ainult üks julge seni:

"Kui vähegi võimalust on, tahaks ka sellest 800 m jooksust osa võtta. Olen treeninud Uno Källe juures. Aastal 1994 võitsin Eesti noorsoo meistrivõistlused kuni (23 a) 300, 400 ja 800 m. Täiskasvanute seast üks Eesti meistritiitel teatejooksust. Eelmisel aastal läbisin Helsingi maratoni 3:37. Hetke treeningmaht umbes 300 km jooksu kuus + 3-4 km ujumist. Anton Nõomaa."

Hmm, oli esimene mõte. Liiga tugev mees vist? Ei ole ju põnev, kui mõni mees, eriti nooremapoolne mees, jookseb alla kahe minuti, samas kui 40 tuuri vanakesed tulevad heal juhul 2.06 kanti rebides - aga seegi ju sellises vanuses muidutegijaile hea aeg. Nii et milline on tase, küsisin.

"Vanust on mul 34 ja aprillis saan 35. Ega seda 2.01 enam nii naljalt ei tule nii lühikesel distantsil (kuigi loodan muidugi). Tegelikult kolm aastat tagasi jooksin Nõmme seeriajooksul 2.06.

No kui kevadeks vorm läheb üle mõistuse heaks, siis olen vähemalt jäneseks.:) Olen Peda kehakultuuri haridusega, nii et igasugu inspiratsiooni osas olen kahe käega poolt. Ainult et inimesed liigutaks ennast ja endale eesmärke püstitaks."

Leidub veel julgeid? Või on enamik ainult sõnades tublid tegijad? (Ainus mööndus: tippsportlastel palun mitte tülitada.)

Foto: Selline jooks pole ju põnev, kui esimene nii pikalt eest ära põrutab. Kuuba jooksja Yeimer Lopez (302) võidab 800 meetri jooksu Pan-Ameerika mängudel Rio de Janeiros tänavu juuli lõpus. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Erki Nool versus Pullerits

Vähe sellest, et veebipäevikute sekka on ilmunud selline, mille tööpealkiri kuulutab, et "Siin blogis hakatakse Priit Pulleritsule ära panema Tartu neliküritusel 2008"*, tuleb väljakutsujaid veelgi juurde. Eile siis ka olümpiavõitja Erki Nool.

Nool helistas ja teatas, et on hakanud põlvetraumast paranema ning on juba kuus jooksutrenni teinud, neist pikemad 20 minutit, tempo 5 min/km. Tal on hirmus tahtmine mind 800 meetri jooksus võita. Ja ta on koguni välja mõelnud, millal - selle aasta jõululaupäeval. Noolel on nimelt traditsioon, et iga aasta teeb ta sel ilusal päeval 800 meetri kontrolljooksu.

Mulle tema plaanid ei sobi. Ütlesin, et minu põhiettevalmistus on seotud suusatamisega, mul on samal ajal käsil pikad trennid ning mingi 800 meetri poolsprint ei mahu sinna kuidagi sisse.

Ja teate, mis Nool selle peale ütles? Et ma olen tüüpiline Eesti sportlane, kel on alati sada põhjust, miks võistelda ei kõlba või ei saa.

Aga pakkusin Noolele oma variandi välja. Ütlesin, et tal ju põlv pikalt haige olnud, ja mis lõbu mul teda nii vahetult pärast vigastusest paranemist võita, et võtku pigem pikem ettevalmistusperiood ning teeme mõõduvõtmise kevadel. Ja mitte mingil suvalisel ajal kuskil nurgataguses spordihallis, vaid ikka mõne suure Eesti võistluse raames, kuhu kutsume lisaks endale veel oma tasemega spordimehi - näiteks Rainer Nõlvaku ja doktor Mihkel Mardna - ja kuhu müüme ka pileteid.

Ja teate, mis Nool selle peale kostis? Et kui nii, siis tema tahab selle eest stardiraha saada.

Ütlesin selle peale, et ta on tüüpiline Eesti tippsportlane, kellel on endast nii kõrge arvamus, et ilma stardirahata ei kõlba enam starti tullagi.

Olgu mis on, aga too võistlus tuleb maha pidada, muidu käib ainult üks praalimine. Mis omakorda tähendab, et pean oma jooksutreenerile esitama kevadel konkreetse ettevalmistuspalve. Nool seletas mulle, kuidas tema on jooksnud kahesajaseid lõike üle pooleminutilise pausi napilt alla 30 sekundi viis tükki jutti, ja kiitles muude treeningtippmarkidega samuti - aga mind ta nendega ei kõiguta. Need kõik olid. Kunagi. Lõppude lõpuks on minusuguse keskpärase jooksja 800 meetri mark ikkagi palju kõvem kui temasuguse 400 meetri Eesti eksässa oma.

Siit siis küsimus: kes võidaks, kui kevadel Noolega 800 meetrit võidu läheksin jooksma? Ja keda võiks veel kampa kutsuda, et kõik kaheksa rada oleks hõivatud?

Tegelikult tegin Noolele ettepaneku, et kui ta põlv haige, hakaku pigem suusatajaks, liiati on tal tugev ülakeha. Aga ta ei võtnud mu mõtet eriti kuulda. Seega, mängis oma parimad šansid maha. Või poleks Noolest suusatamises sootuks vastast, mitte kellelegi meist?

* rahvatarkusvstreeneripetus.blogspot.com

Foto 1: Nii võib Erki Nool tuuseldada tantsijanna Ave Vardjat, aga mitte jooksurajal konkurente. Foto autor: Arno Saal, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Erki Nool nuuskimas Suurbritannia suursaatkonna aiapeol inglaste jooksusaladuste järele. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Erki Nool näitamas Ave Vardja peal, kui tugev on ta õlavööde. Foto autor: Denis Georgievski, Naisteleht / Scanpix

Pullerits: Kabelimats pulsikelladele

Mõnele asjale tuleb lõpuks joon alla tõmmata. Pulsikellad, millest liiga palju, isegi tüütuseni juttu olnud, võiks olla üks neist ammendatud teemadest. Siit tuleb neile viimane mats, koguni kabelimats, ja pange tähele - ei ole vaja mul seda andma hakata.

Eile võttis ühendust SL Õhtulehe spordiajakirjanik Jaan Martinson. Seesama Martinson, keda suusakoondise peatreener Mati Alaver edaspidi kõige rohkem kartma peab, sest oli ju see just tema, kes küsis suusameeste hiljutisel pressikonverentsil, kus koondislased ja Alaver tutvustasid hooaja eesmärke, peatreenerit ületrumpava irooniaga, et kas mõni mees on üritusele tulemata jäänud - niivõrd palju lahku läksid Alaveri väljakuulutatud sihid sportlaste enda sihtidest. Jah, seesama Martinson, kes vähemasti mulle on seletanud, et Alaver ei tegele kõrgetest eesmärkidest rääkides millegi muu kui puhtakujulise müügitööga, kus peaeesmärk on sponsoreilt raha kätte saada, ja esitanud mulle küsimuse, et huvitav, millistest eesmärkidest räägiks Alaver siis, kui ta peaks koondise tarvis pangast laenu võtma, mille pank kustutab vaid siis, kui püstitatud eesmärgid täidetud saavad.

Tjah, seesama Martinson, kes naiste suusakoondise hooaja avamise pressikonverentsil Ülemiste hotellis päris nende juhendajalt Kalmer Trammilt, minu treenerilt, pärast meessuusatajate fiaskot Düsseldorfi MK-etapil, et kui palju oleks Priit Pulleritsul vaja trenni teha, et meestega samaväärsed tulemused välja sõita. Millele Kalmer Tramm oli Martinsoni sõnul vastanud (ma ise seal üritusel ei viibinud), et järjekindla ja tõhusa tööga on kõik võimalik.

Vaat siis!

Ja nüüd saatis seesama Martinson mulle e-kirja, kus kirjutas järgmist (ja millele mul ei ole mitte kui miskit lisada, muide):

Hei,
otsustasin sind pisut rõõmustada. Nimelt küsisin Vjatšelav Košelevilt pulsikella kohta. Kahjuks ei mahtunud vastus esmaspäevasesse artiklisse, aga siin see on, võid seda vajadusel kasutada.
Jaan

Taastusvahendeid ja vitamiine tarvitad? Pulsomeeter on sul joostes peal?

Košelev: Vitamiine ja jõujooke ikka, inimene pole ju rauast. Toitumisrežiim on kahjuks paigast ära, sest kaevanduses rügad nõnda, et pole aega süüa.

Vaat pulsomeetrisse ma ei usu. Mul on neid mitu, kuid ei kasuta. Aitab stopperist. Treeningplaan näeb ette joosta nii pikk maa sellise ajaga… ja tuld! Milleks pulsomeeter? See tekitab vaid liigset peavalu.

Kui midagi lisada, siis ainult seda, et Košelev on pikalt-pikalt Eesti parim harrastusjooksja - ainus tõeline professionaal on Pavel Loskutov -, kellele pulsikelladega varustatud teistest jooksjatest mitte mingisugust vastast ei ole.

Foto 1: Vjatšeslav Košelev mullu kevadel krossijooksul Rakvere Vallimäel. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: SL Õhtulehe ajakirjanik Jaan Martinson Torino olümpial. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Pikamaajooksja Vjatšeslav Košelev kaevanduses. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix