Asju võib nimetada mitmeti. Näiteks võib öelda, et Art Soonetsist, kolleegist ja konkurendist, polnud eile meest. Sadas ju ja Soonets jättis trenni vahele. Aga ei sadanud ju kogu aega ja ma tegin trenni ära.
Kuid see ei tähenda, et ma teda seepärast pühapäeval Tartu rattamaratonil võidaksin. Ei võidaks ilmselt isegi siis, kui ta oma kosmilise Nishiki mulle ja mina oma naise vokiliku Optima talle annaksin. Ja üleüldse on mul kõigile hea uudis: paljudel, väga paljudel on suur šanss mulle rattamaratonil ära teha, pähe teha, ära panna, koht kätte näidata. Sest ega ma ole rattasõidus mingi keskpärane. Olen suisa vilets.
Vaatame fakte. 2004 - 1646. koht, aeg 2:48.32. 2005 - 1203. koht, aeg 2:34.55. 2006 - 908. koht, aeg 3:38.42. Kui keegi nimetab seda progressiks, siis on ta sunnitud ikkagi möönma, et ega ma feodalismist kaugemale ole veerenud.
Aga ikkagi - ühte asja võib nimetada kas ennastohverdavuseks või sotsiaalseks vastutuseks. Nimelt, seltsiks seesama Soonets, mulluse rattamaratoni 111. koha omanik (aeg 2:57.34), ja Võrumaa mees Tarmo Mõttus (
alias Vigurivänt), kes just oli mingilt Tahko rattasõidult mingi imekalli vidina auhinnaks saanud, testisime läbi pühapäevase võistlusraja. Ennastohverdavuseks söandaks ettevõtmist nimetada seetõttu, et see ei kuulunud ametlikesse treeningplaanidesse ja tuli vaba aja arvelt, sotsiaalseks vastutuseks aga seetõttu, et palun väga - siin on ülevaade, mis seisus rada nädala algul oli, vürtsiks Soonetsi, Baltimaade suurima fototeenuseid pakkuva ettevõtte Scanpixi pealiku pildid eelmise aasta samasuguselt testiürituselt, mis toimus aga erinevalt tänavusest tingimusis, millised ähvardavad tulla sarnasemad läheneva pühapäeva ilmastikuoludega - nimelt vihmas. Tookord oli Mõttuse asemel kolmas mees kambas Meeme Jäe (
alias Bond). (Ja kes Postimehe blogikeskkonnas olevaid pilte millegipärast ei näe, siis mingu originaalküljele aadressil suusk.blogspot.com)
Start toimub sedapuhku asfaldilt, laskesuusastaadioni tribüünide eest, sööstes sealt heinamaale. Ainus sissetallatud ehk siledam-kõvem rada jookseb raja enam-vähem keskelt, nii et hoidke sinna. Esimese järsu tõusu all vana lasketiiru lähedal on endiselt liivane ja kogemus näitab, et troppide tekkides on mõistlik hoida raja äärde (eriti paremale), sest seal saab kergelt ratast käe kõrval tõugates paljudest, kes sõites üles ukerdavad, mööda joosta. Järgnev laskumine on üksjagu raputav, nii et koguni joogipudel lendas pudelihoidjast välja - ainus kord kogu distantsi jooksul. Laskumise all on pehmed kohad!
Asfaldilõik on petlik: siledal ja laskudes saab suure kiiruse, aga tõusud nõuavad ootamatult palju pingutamist. Siin on oht jalad piimhapet kapitaalselt täis ajada, kui üle ponnistada. Ja kuna kiirused on laskumistel suured, siis on eluliselt vajalik hoida sirget sõidutrajektoori.
Asfaldile järgnevad kruusateed on parajalt nobedad ja siledad, aga liiga uljaks ei maksa minna. Mäletan, kuidas eelmine aasta üks trügija oma sarvedega mu leistangi taha kinni jäi ja valusa plärakaga pikali kukkus. Õudne! Karukausi eelsel tõusul hoidke paremale: muidu on tee liivane, aga seal on kõvema pinnasega kitsas rada, mida pidi saab vähema vaevaga üles.
Kuiva ilmaga suutis isegi minusugune kõigist mägedest üles pedaalida, aga kui peaks vihma kallama, pole ma kindel, et mullakattega lõikudel pool või enamgi pedaalitööd tühja ei lähe. Vaat siis võib minu Adidase tänavajalatsitest vähemasti võrreldes maanteerattasõidukingadega küll kõvasti kasu olla.
Tõus Harimäele tundub mulle ülehoiatatuna. Ei ole seal minu meelest midagi väga hullu. Esimene nõks läheb mööda laia kruusateed ja seal peab valmis olema n-ö esimese käiguga sõitma - aga üles saab muretult. Metsa sees teine tõus on üksjagu lauge, vaid viimased 200 meetrit, millest osa on kivine ja liivane, tuleb tõsisemalt pingutada. Palju hirmsam on laskumine, mis tuleb siis, kui rada kruusateelt metsa vahele pöörab - selle lõpus on keerak vasakule, kusjuures seal on ohtralt lahtist liiva- ja mullapinnast. Olge seal ettevaatlikud!
Harimäe otsast on laskumine mööda kruusateed, aga seal läheb hoog nii suureks, et esiteks kaotasin eelmine aasta seal rappudes joogipudeli ning teiseks sõitsin võssa. Nüüd, kui õigesti mäletan, oli paari kohta kruusateele lahtist liiva peale veetud, nii et ärge laskudes mõistust päris välja lülitage.
Kääriku taga keerab rada kruusateelt korraks metsa vahele. Mullu, nagu pildilt näha, oli seal üks plögane oja ületamise koht, kuid nüüd on see korraliku kruusaga kaetud. Samuti meenub, et mullu peksid kitsastel metsavaheteedel puude-põõsaste oksad korduvalt näkku ja vastu käsi. Seekordsel testisõidul ei juhtunud seda kordagi - nii et üks mure vähemasti vähem.
Umbes 27.-28. kilomeetrile jääb vastikult pikk ja loksutav sõit üle künkliku heinamaa. Seal on vaja hobuse kannatust, et vastu pidada. Pean tunnistama, et testisõidul olin sinnakanti jõudes maratonirajast juba nii läbi pekstud, et pea hakkas valutama. Ja tüütuse tunne tekkis.
Linnamäe kahes järgus pikale tõusule, mis on tavaliselt mitmeidki mehi küpsetanud, järgneb pikk ja kiire laskumine. Jätke meelde: parempoolne rada on laskumisel tunduvalt siledama ja kõvema pinnasega kui vasakpoolne.
Meegaste mäel, kui sõidate läbi talu hoovi ja vastu vaatab suur kiik, on pool maad läbi. Aga vihma korral peab järgneval heinamaalaskumisel olema küll ekstra tähelepanelik ja ettevaatlik. Nii et uljurid, palun ärge minusugustele pidurdajatele tagant sisse kärutage. Palun arvestage, et mõne mehe spordihooaeg ei lõpe rattamaratoniga, vaid sisuliselt alles algab sellega.
See siin pildil on ilmselt kõige hirmutavam tõus tervel rajal. Tean, et need, kes seda esimest korda näinud, on suisa keeletuks jäänud. Vihma korral võib siinne laskumine olla äärmiselt ohtlik: seda lõikavad veevoolukohad, samuti on seal lahtist pinnast, kive. Kuigi hoog viskab üksjagu mäkke üles, ootab ees siiski kõva pressimine. Hoidke paremale, seal on äärmiselt liivasel tõusul kindlamat rehvialust. Ja arvestage, et tõus on petlik: kui olete oma arust vaat et üles jõudnud, tuleb välja, et ees ootab veel üks tõusunukk.
Järve talu ümbruses on üks vastikumaid lõike. Näete, milline nägi rada välja mulluse vihma ajal - paks muda igal pool. Kitsad tõusud, palju nikerdamist, põrutavad laskumised. Ei mingit mõnu, ainult valu. Nüüd, testisõidu kuiva ilma ajal sai siit kergelt läbi, aga kui taevaluugid liiga kaua lahti püsivad, siis olge valmis soparalliks.
Ärge jääge Järve talu ja selle tiiki imetlema. Enne talu ootab väga ebameeldiv laskumine, kus oli peidus hirmus suur auk, nii et kui minusugune poleks seal hoogu maha pidurdanud, oleksin kindlasti üle leistangi lennanud. Lisaks on laskumine ääretult kivine. Üks ohtlikumaid paiku rajal, kahtlemata! Pealekauga järgneb laskumisele terav pööre vasakule - nii et ärge otse tiiki põrutage. Siis laskute mööda suure kuuri tagant ja vaadake ette, et teise hoonesse sisse ei söösta - ees ootab võrdlemisi lahtise kattega pööre paremale.
Õnneks ei tundunud järgnev metsavahetee niivõrd treppis ja raputav nagu eelmisel aastal.
Ausalt öeldes ajavad need metsavahelised juurikatel ja kitsastel raputavatel radadel kulgevad lõigud kopsu üle maksa (otseses ja ülekantud tähenduses). Parem on mitte mõelda, mis tunne on seal siis, kui pühapäeval peaks sadama. Küsimus pole selles, et hävin neil tehnilistel lõikudel. Küsimus on selles, et vaid masohhist võib seal jukerdamisest mõnu tunda. Mina ei ole masohhist.
Ja rahu ei saa neist vastikutest metsavahelõikudest enne, kui lõpuni jääb veerandsada kilomeetrit.
Üks viimaseid vesiseid lõike umbes 20 km enne lõppu. Praegu seis nii hull enam pole, nagu sel mullusel pildil. Purre on tahedam. Ja kuiva ilmaga, peab tunnistama, oli see metsalõik Soonetsi hinnangul nagu kiirtee. Eelmine aasta oli see kõige juurikarohkem paik, kus sain igatahes ratast selga võttes kiiremini edasi, kui teised süsimustas soomullas üle juurikate vänderdades.
Sellest kärbseseenest jääb lõpuni 18 km. Tegelikult võib juba siis, kui jõuate pärast pikemat kivist tõusu ja liivast-savist siledamaa lõiku laiale kruusateele, kergendatult hingata - kõige hirmsam on möödas. Kruusateed pidi läheb Palu TPsse meeletu lauluga, aga erinevalt mullusest keerab rada enne asfaltteega ristumist hoopis paremale ja läbib Eesti esimese (?) suusatunneli. Maratoni pealik Inndrek Kelk ütles mulle, et see on koht, mis nõuab veel rattamaratoniks sättimist. Nädala algul viis igatahes tunnelisse üksainus kitsas rajake ja kui tunnelist välja saate - aga andke hoogu, sest tuleb tõusta mööda väga järsku nõlva! -, siis olge vihma korral valmis hirmsaks mudaralliks. Seal on lai, minu arvates savine-mullane traktoritega sissetöödeldud väli. Kardan, et sinna jääb enamik vihmaga kinni.
Aga edasi on enam-vähem normaalsed metsarajad ja kruusateed. Enam metsa vahel eriti kolki ei saa, vähemasti mitte kõvasti ja palju. Neil, kes kevadisel jooksumaratonil käinud, võib olla kergem seetõttu, et siis jäi näiteks Elva jõe tammi juurest lõpuni joosta 14 km - oi, kui palju! -, aga nüüd jääb rattaga sõita vaid 14 km - oi, kui vähe!
Viimane tõsisem tõus tuleb kohe pärast viimast, Hellenurme TPd. Pidage meeles, et esimesele tõusule järgneb kohe teine, nii et ärge viimast kohe välja pigistage.
Umbes 4 km enne lõppu on karjääri servalt laskumine, mis on tradistsiooniliselt hästi liivane ja samuti kivine. Seega ohtlik. Laskumisele järgneva vasakpöörde sisekurvis on ohtralt lahtist liiva, nii et hoidke väliskurvi. Testisõidul sõitsin sinna sisse ja hoog jäi täitsa kinni.
Viimasel kümnel kilomeetril, mis möödusid juba poolpimedas, kaotasin Soonetsile ja Mõttusele neli minutit. Ega ma eriti pingutanud ka, sest ei jõudnud. Ega nemad ka eriti pingutanud - sest polnud mingit mõtet. Nagunii olid nad pidanud mind raja teisel poolel iga 5 km järel minuti-kaks järele ootama.
Kokku kulus testisõidule umbes neli tundi. Selle aja jooksul tarbisin umbes liitri vedelikku, sõin ühe banaani ja ühe energiageeli. Lõpuks oli mul kael kange. Vasaku käe pöial oli kergelt ära hõõrutud. Vasak ranne oli ära pekstud ja põrutatud. Muud polnud häda miskit. Peale selle, et hirmus tüütu oli.
Õhtul kodus läks siiski süda kergelt pahaks. Aga ainult kergelt, mitte palju.
Mõttus ja Soonets olid mind raja lõpuosas lohutanud: mõtle, mees, pühapäeval oled jälle siin!
Foto 1: Art Soonets tunamullu Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / ScanpixÜlejäänud fotod: kirjeldus tekstis! Fotode autor: Art Soonets, Scanpix
See juhtus augustikuise Saku Suverulli lõpus, kui Mati Alaver, Eesti suusakoondise peatreener, oli mind kõigi teiste spordiajakirjanike ja möödujate-pealtnägijate kuuldes-nähes ühe väga vana asja eest taas läbi nahutanud. Aga: no hard feelings! Ega ma sellepärast pahane ole ega pikka viha pea, sest seesugused verbaalsed aktsioonid käivad selle mängu juurde, mida nimetatakse meediaks ehk ajakirjanduseks, konkreetsemalt Eesti ajakirjanduse ja suustajaskonna läbisaamiseks.
